2-04-2142/8 · Tallinna Ringkonnakohus

2-04-2142

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ülle Jänes, Margo

Klaar

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

30. juuni 2006.a, Tallinna Ringkonnakohtu kantselei

Tsiviilasja number

2-04-2142

Tsiviilasi

H.T. hagi J.T., P.S.u ja T.S. vastu omandiõiguse

tunnustamiseks, asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust

valdusest

ja

tahteavalduse

andmise

kohustuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 09. novembri 2005.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. juuni 2006.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) T.S. (IK *), lepinguline esindaja

A.A.

Kaasapellant (kostja) P.S. (IK *)

Vastustaja (kostja) J.T. (IK *), lepinguline esindaja

T.M.

Vastustaja (hageja) H.T. (IK *), lepinguline esindaja

adv Indrek Lillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Linnakohtu 09. novembri 2005.a otsus

järelduste osas muutmata, arvestades põhjenduste osas

ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Mõista T.S.lt ja P.S.ult H.T. kasuks solidaarselt välja

6000,00 (kuus tuhat) krooni apellatsioonimenetluses

kantud õigusabikulu katteks.

2(11)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hageja palus kohtul tuvastada kostja J.T. kohustus teha tahteavaldus A. H. Tammsaare pst

* Pärnus asuvate ehitiste 1/7 suuruse mõttelise osa omandi üleandmiseks hagejale. Hageja palus

tunnustada tema omandiõigust 1/7 suurusele mõttelisele osale A. H. Tammsaare pst * Pärnus

asuvatest ehitistest, mis olid 20. jaanuaril 2004.a J.T., P.S.u ja T.S. vahel sõlmitud ehitise

mõtteliste osade müügi- ja maa nõudeõiguse loovutamise lepingu esemeks ning millele hageja

teostas ostueesõigust. Hageja palus 1/14 suuruse mõttelise osa välja nõuda P.S.ult ning 1/14

mõttelise osa välja nõuda T.S.lt.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja H.T. A. H. Tammsaare pst * Pärnus asuvate elamute

kaasomanik. 20. jaanuaril 2004.a sõlmis nimetatud elamute kaasomanik J.T. müügilepingu talle

kuuluva 1/7 mõttelise osa elamute võõrandamiseks ning sama suure mõttelise osa maa

tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks kostjatele T.S.le ja P.S.ule. 02. veebruaril 2004.a

teostas hageja ehitise kaasomanikuna talle kuuluvat ostueesõigust. Avalduses tegi hageja

kostjatele ettepaneku sõlmida leping omandi üleandmiseks Pärnu notar Kristi Kivimäe büroos

20. veebruaril 2004.a kell 11.00. 17. veebruaril 2004.a sai hageja kostjatelt P.S.ult ja T.S.lt

kirja, milles teatati, et kuna ehitisel on veel kaasomanikke ja ei ole teada, kas nad teostavad

ostueesõigust, ei pea kostjad võimalikuks 20. veebruaril 2004.a notari juurde ilmuda. 20.

veebruaril 2004.a ilmusid notari juurde hageja ja müüja J.T.. 03. märtsil 2004.a teatas hageja

kostjatele, et teised kaasomanikud ei soovi ostueesõigust teostada. Uueks notariajaks teatati 19.

märts 2004.a kell 11.00. Kuna nimetatud aeg kostjatele ei sobinud, broneeriti uueks ajaks 29.

märts 2004.a kell 11.00. Nimetatud ajal ilmusid notaribüroosse hageja ja müüja J.T..

3. Käsutustehing, mis tehti pärast 20. jaanuari 2004.a müügilepingut, on tühine. Sellest

tulenevalt ei ole omandiõigus kostjatele P.S.ule ja T.S.le üle läinud ning kostja J.T.l lasub

kohustus anda omandiõigus ehitiste mõttelistele osadele üle hagejale. Tühine on ka käsutus,

mille kostja J.T. tegi maa nõudeõiguse osas. Maa nõudeõiguse loovutamisel ilma vallasasjaks

oleva ehitise müügita puudub mõte. Tehingu tühisuse tõttu on maa nõudeõiguse omanikuks

J.T.. Hageja avaldas ostueesõiguse avalduses soovi ka nõudeõiguse ostuks ning jäi selle juurde

ka hagiavalduses. Vastasel juhul on hagejal õigus nõuda ostuhinna korrigeerimist võrdeliselt

sellega, kui palju moodustab ehitise hind lepinguga müüdud asjade kogumi ühisest hinnast.

4. Ostueesõiguse teostamisega tekkis müüja ja hageja vahel müügileping samadel tingimustel

nagu see sõlmiti kostjate vahel, millest tulenevalt on müüjal kohustus ehitis hagejale üle anda,

hagejal

on

õigus

nõuda

müügilepingu

täitmist.

Müügilepingu

täitmine

tähendab

asjaõiguslepingu sõlmimist. Antud juhul tuleb tuvastada müüja kohustus teha tahteavaldus

asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Kostjad T.S. ja P.S. väidavad, et nad on mõttelise osa omanikud,

kes loetakse AÕS § 33 lg 2 kohaselt kaudseks valdajaks. Tulenevalt sellest sisaldab

vindikatsiooninõue ka valduse kaitse nõuet. Maksekorraldused 150 000 ja 276 000 krooni

tasumiseks tehti vastavalt 18. ja 19. veebruaril 2004.a, seega enne seda, kui notari juures pidi

sõlmitama asjaõigusleping (20. veebruar 2004.a kell 11.00). Ostuhinna hoiustamisest teatati

müüjale viivitamatult. T.S. ja P.S.u väited hageja ja müüja vahelise müügilepingu

mittetäitmisest on asjassepuutumatud, kuna sellesse lepingusse puutuv saab rikkuda vaid hageja

või kostja J.T. õigusi.

3(11)

Kostjate vastuväited

5. Kostja T.S. hagi ei tunnistanud. Hageja tegi ostueesõiguse teostamise avalduse 02.

veebruaril 2004.a, mil ta ei olnud selleks õigustatud, kuna teised kaasomanikud loobusid

ostueesõiguse teostamisest alles 28. veebruaril 2004.a, mistõttu müügilepingut hageja ja J.T.

vahel ei tekkinud. Kui asuda seisukohale, et müügileping tekkis, ei asunud hageja

müügilepingut täitma. Hageja oleks pidanud 02. veebruaril 2004.a tasuma J.T.le 42 000 krooni

ja kandma notarikontole 384 000 krooni, kuna kostjate vahel sõlmitud müügilepingu järgi oli

müügihinnaks 426 000 krooni, millest 42 000 krooni tasuti müüjale enne müügilepingu

sõlmimist ja ülejäänud summa tasuti enne lepingu sõlmimist notarikontole. Hageja ei

tõendanud, et ta täitis müügilepingut nõuetekohaselt. Hageja ei tasunud ostuhinda ka hagi

esitamisel kohtu deposiitarvele. Kostja J.T. saatis 17. veebruaril 2004.a hagejale kirja, milles

nõudis müügilepingu täitmist, st ostuhinna tasumist. Hageja kirjale ei reageerinud ja

müügilepingut täitma ei asunud. J.T. tegi hagejale 23. veebruaril 2004.a taganemisavalduse,

milles J.T. taganes hagejaga 1/7 mõttelise osa ehitiste asukohaga A. H. Tammsaare pst * Pärnus

müügiks sõlmitud müügilepingust. Taganemise põhjuseks oli hageja poolt müügilepingu

täitmata jätmine. Kuna kostja J.T. taganes müügilepingust, puudub hagejal alus nõuda ehitiste

1/7 mõttelist osa. Hageja ei tõendanud, et ta on 1/7 ehitise mõttelise osa omanik. Kui tekkis

müügileping hageja ja J.T. vahel seoses ostueesõiguse teostamise avaldusega, puudub siiski

asjaõigusleping omandi üleandmise kohta, J.T. ei ole hagejale omandiõigust üle andnud. Kostja

ei valda ega ole vallanud vaidlusaluseid ehitisi ega nende osi. Mõttelise osa valduse üleandmist

nõuda ei saa. Kuna hageja ostuhinda ei tasunud, ei pea J.T. hagejale omandit üle andma. Kostja

võib keelduda ehitise 1/7 suuruse osa mõttelise osa üleandmisest ka AÕS § 2611 alusel, kuni

talle hüvitatakse ostuhind. Maa nõudeõiguse osas ei saa hageja ostueesõigust teostada, kuna

VÕS § 244 lg 3 kohaselt saab ostueesõigust teostada müügi või muu tasulise võõrandamise

korral. Maa nõudeõigus loovutati tasuta. Ostueesõiguse teostamine ei muuda ostjaga sõlmitud

müügilepingut kehtetuks.

6. Kostja J.T. palus hagi rahuldada osas, mis kohustab kaaskostjaid hageja esitatud nõudeid

täitma. Kostja on nõus hageja nõude vabatahtlikult täitma. Kostja ei põhjustanud olukorda, et

ostueesõigust ei saaks teostada. Kostjal ei ole midagi selle vastu, et hageja teostaks talle

seaduse alusel kuuluvat ostueesõigust.

7. Kostja P.S. hagi ei tunnistanud. Omandi üleandmine ei olnud 20. veebruaril 2004.a

võimalik, kuna teised kaasomanikud ei olnud selleks ajaks ostueesõiguse teostamisest loobunud

ning 2-kuuline ostueesõiguse teostamise aeg ei olnud möödunud. 19. märtsil 2004.a ja 29.

märtsil 2004.a ei saanud kostja hagejale omandit üle anda, kuna alates 17. märtsist 2004.a oli

vaidlusaluse ehitise mõttelise osa käsutamine keelatud. Kostjat ei teavitatud 29. märtsi 2004.a

notariajast. Hageja ei pidanud tema ja J.T. vahel tekkinud müügilepingut endale siduvaks ega

tõendanud, et on J.T.le ostuhinna tasunud. Ostuhinna tasumise nõue muutus sissenõutavaks

varem, kui omandi üleandmise nõue. J.T. ei pea hagejale omandit üle andma, kuni hageja tasub

ostuhinna. Hagejale omandi üleandmisest keeldumine on seaduslik ja hagi tuleb jätta

rahuldamata. Ostueesõiguse teostamisel jääb esialgne müügileping kehtima. Hageja ei saanud

ehitise mõttelise osa omanikuks, kuna J.T. talle omandit üle ei andnud. Valduse kaitse nõue

tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei valda vaidlusalust ehitise mõttelist osa. Hageja ei ole

ostuhinda notari juures hoiustanud. AÕS § 2611 kohaselt võib ostja keelduda valduse

üleandmisest, kuni talle hüvitatakse ostuhind. Hageja kostjale ostuhinda ei hüvitanud.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

4(11)

8. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tuvastas J.T. kohustuse anda tahteavaldus A. H.

Tammsaare pst * Pärnus asuvate ehitiste 1/7 suuruse mõttelise osa omandi üleandmiseks

H.T.le, tunnustas H.T. omandiõigust 1/7 mõttelisele osale A. H. Tammsaare pst * Pärnus

asuvatele ehitistele, mis olid Pärnus 20. jaanuaril 2004.a J.T., P.S.u ja T.S. vahel sõlmitud

ehitiste mõtteliste osade müügi- ja maa nõudeõiguse loovutamise lepingu esemeks. Kohus

nõudis P.S.u ebaseaduslikust valdusest välja H.T. valdusse ehitiste aadressil A. H. Tammsaare

pst * Pärnus 1/14 suuruse mõttelise osa ja T.S.lt 1/14 mõttelise osa. Kohus mõistis solidaarselt

P.S.ult ja T.S.lt välja H.T. kasuks 13 560 krooni kohtukulude katteks ning riigilõivu 21 620

krooni riigituludesse.

9. Kohus tuvastas, et J.T. müüjana ja P.S. ning T.S. ostjatena sõlmisid 20. jaanuaril 2004.a

müügilepingu 1/7 suuruse mõttelise osa ehitisest asukohaga A. H. Tammsaare pst * Pärnus ning

maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu J.T.le kuuluva 1/7 suuruse mõttelise osa A.

H. Tammsaare pst * kinnistu nr 1527 pindala 1968 m2 tagastamise nõudeõiguse suhtes (t lk 13-

18). 20. jaanuari 2004.a ehitise mõtteliste osade müügi- ja maa nõudeõiguse loovutamise

lepingu p 5.1 kohaselt on lepinguobjekti hind 426 000 krooni, millest 42 000 krooni tasusid

ostjad müüjale enne lepingu sõlmimist ning mille saamist tõendab müüja allkirjaga lepingul.

Ülejäänud summa 384 000 krooni tasusid ostjad enne lepingu sõlmimist notar Kristi Kivimägi

notarikontole, mille kannab notar lepingu sõlmimise päeval müüja soovitud arveldusarvele. 02.

veebruari 2004.a notariaalse ostueesõiguse teostamise avaldusega (t lk 19-20) avaldas hageja

soovi kasutada temale kui ehitise kaasomanikule kuuluvat ostueesõigust, mis tuleneb 20.

jaanuaril 2004.a kostjate vahel sõlmitud ehitise mõttelise osa müügilepingust. Avalduse

kohaselt soovis hageja omandada ka nõudeõiguse maale asukohaga A. H. Tammsaare pst *

Pärnus, mis kuulub J.T.le 1/7 mõttelises osas. 11. veebruari 2004.a kirja kohaselt (t lk 21-22)

teatasid kostjad T.S. ja P.S., et ei pea võimalikuks 20. veebruaril 2004.a ilmuda sõlmima

lepingut omandi üleandmiseks, kuna ehitisel on teisi kaasomanikke ning ei ole teada, kas keegi

kaasomanikest soovib veel ostueesõigust teostada. 17. veebruari 2004.a kirja (t lk 47) kohaselt

andis kostja J.T. hagejale täiendava tähtaja 20. veebruar 2004.a 42 000 krooni tasumiseks kostja

J.T. kontole või sularahas ning notar Kristi Kivimägi kontole 384 000 krooni tasumiseks, kuna

20. jaanuari 2004.a lepingu kohaselt tasusid ostjad müüjale 42 000 krooni enne lepingu

sõlmimist ja 384 000 krooni enne lepingu sõlmimist notarikontole. 23. veebruari 2004.a

avaldusega (t lk 48) taganes J.T. hagejaga sõlmitud müügilepingust, kuna tema kontole ei

laekunud 42 000 krooni. 03. märtsi 2004.a kirjaga (t lk 23-24) edastas hageja kostjatele P.S.ule

ja T.S.le teiste kaasomanike ostueesõigusest loobumise teated. Hageja tegi ettepaneku

kostjatele ilmuda omandiõiguse ülekandmiseks 19. märtsil 2004.a kell 11.00 notari juurde.

10. Ostueesõiguse avalduse edastamisel tekkis hageja ja kostja J.T. vahel müügileping samadel

tingimustel, mis oli sõlmitud kostjate vahel. Ekslik on kostjate T.S. ja P.S.u arvamus, et hageja

ei saanud ostueesõigust teostada enne, kui oli selgunud, kas teised ehitise kaasomanikud

loobuvad ostueesõiguse kasutamisest. VÕS § 252 lg 2 kohaselt võib iga ostueesõigust omav

isik teostada seda eraldi ja tervikuna kogu ostueesõigusega koormatud vara suhtes ning juhul,

kui selgub, et ostueesõigust soovivad teostada mitu isikut, heidetakse nende vahel

ostueesõiguse teostamiseks õigustatud isiku määramiseks liisku.

11. VÕS § 13 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingu suhtes kehtiv vorminõue tuleneb seadusest, tuleb

sama vormi järgida ka lepingu lõpetamisel. AÕSRakS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise ja selle

osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 77 lg 1, § 82 ja § 82 lg 1 alusel

tulnuks J.T.l esitada taganemisavaldus notariaalses vormis. Lihtkirjalikult tehtud lepingust

taganemise avaldus on tühine ning ei oma õiguslikke tagajärgi. Kostja J.T. võttis omaks, et

tema esitatud taganemisavaldus on tühine.

5(11)

12. Vastavalt 02. veebruari 2004.a avaldusele tegi hageja ettepaneku sõlmida leping omandi

üleandmiseks Pärnu notar Kristi Kivimägi büroos 20. veebruaril 2004.a kell 11.00. Pärnu notar

Kristi Kivimägi õiendist (t lk 87) ja maksekorralduste koopiatega (t lk 88) on tõendatud, et 18.

ja 19. veebruaril 2004.a kandis hageja ostueesõiguse teostamiseks notari deposiitkontole

426 000 krooni. Notar Kristi Kivimägi kandis vastavalt hageja avaldusele (t lk 159) 31. märtsi

2005.a maksekorraldusega (t lk 160) ostuhinna Tallinna Linnakohtu deposiitkontole.

Arvestades, et hageja kandis enne 20. veebruari 2004.a notari deposiitkontole kogu ostuhinna ja

ostuhind deponeeriti Tallinna Linnakohtu deposiitkontol, ei ole kostjate vastuväited

müügilepingu mittetäitmise kohta asjakohased.

13. Lepingu (t lk 13-18) p-s 6.1 leppisid kostjad kokku, et omandiõigus läheb müüjalt ostjatele

üle lepingule allakirjutamise momendist. Kuna vastavalt VÕS § 244 lg-le 6 muutus

käsutustehing, millega müüja andis ostueesõigusega koormatud asja omandiõiguse üle ostjatele,

hageja ostueesõiguse teostamisega tühiseks, kaotasid ostjad omandiõiguse varale ning

omanikuks sai uuesti J.T.. Kuna kostjate vaheline käsutustehing on tühine ning kostja võttis

tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamise nõude õigeks, tuleb vastav nõue rahuldada.

14. Hageja tahe käsutustehingu sõlmimiseks kostja J.T.ga väljendub hagi aluseks olevates

asjaoludes ja hagi nõuetes. AÕS § 120 lg 1 sätestab asjaõiguslepingu sõlmimise kinnisomandi

üleandmiseks, kuid nimetatud sätteid saab kohaldada ka ehitise kui vallasasja asjaõiguslepingu

sõlmimisel. Ehitise kui vallasasja asjaõigusleping saab sisalduda ka kohtulikus kompromissis.

Arvestades hageja tahet käsutustehingu sõlmimiseks, kostja J.T. kui asja omaniku poolt nõude,

tuvastada kohustuse olemasolu tahteavalduse omandi üleandmiseks, omaksvõttu ning AÕS §-s

120 sätestatut, tuleb käsutustehing poolte tahete avaldamisega lugeda sõlmituks.

15. Kostja T.S. väited, et kohus ei saa lugeda J.T. poolt hagi õigeksvõttu seaduslikuks, kuna see

rikub teiste kostjate õigusi ja seaduslikke huve, ei ole põhjendatud. Vastavalt VÕS § 244 lg-le 6

on kostjate vahel sõlmitud käsutustehing tühine ning kostjal J.T.l on võimalik uus käsutustehing

vaidlusaluste ehitiste suhtes sõlmida vaid hagejaga kui ostueesõiguse teostajaga ning kostja J.T.

omaksvõtt ei saa rikkuda teiste kostjate õigusi ega seaduslikke huve.

16. Arvestades hageja ja kostja J.T. vahel müügi- ja käsutustehingu sõlmimise tuvastamist,

AÕS § 92 lg 1 ja VÕS § 208 lg-s 1 sätestatut, kostja J.T. omaksvõttu nõudes tunnustada hageja

omandiõigust vaidlusalusele ehitisele ning kostjate P.S.u ja T.S. vastuväiteid, tuleb rahuldada

hageja nõue ehitiste omandiõiguse tunnustamiseks. Kostjate P.S.u ja T.S. vastuväited

omandiõiguse tunnustamise nõudele ei ole põhjendatud ega tõendatud.

17. Kuna 20. jaanuari 2004.a lepingu p-s 7.1 leppisid pooled kokku, et lepingueseme valdus ja

selle päraldiseks olevad dokumendid annab müüja ostjatele üle lepingu sõlmimise päeval so 20.

jaanuaril 2004.a, asja näol on tegemist ehitisega, arvestades asjaolu, et kostjad P.S. ja T.S. ei

tuginenud sellele, et müüja ei võimaldanud neil asja valdust üle võtta, tuleb lugeda asi ostjatele

üleantuks. Kuna valdus on kostjatele P.S.ule ja T.S.le üle läinud, kuid asja omanikuks on

hageja, tuleb rahuldada hageja nõue asja väljanõudmiseks kostjatelt P.S.ult ja T.S.lt.

18. TsÜS §-st 85 ja AÕSRakS §13 lg-st 3 tulenevalt on maa nõudeõiguse loovutamine tühine,

kuna maa nõudeõiguse loovutamise tehingut ei oleks tehtud ilma lepingu põhiosata, so ehitise

müügita.

19. 01. märtsil 2006.a tegi esimese astme kohus tsiviilasjas täiendava otsuse, millega määras, et

09. novembri 2005.a kohtuotsuse jõustumisel tuleb Kohtute Raamatupidamiskeskusel maksta

P.S.ule ja T.S.le välja kummalegi 213 000 krooni H.T. poolt notar Kristi Kivimägi kaudu 31.

märtsil 2005.a Tallinna Linnakohtu deposiitkontole tasutud 426 000 kroonist.

6(11)

Apellatsioonkaebuse põhjendused

20. T.S. palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata. Kohus kohaldas ebaõigesti seadust ning rikkus oluliselt protsessinorme.

21. Kohus jättis tähelepanuta VÕS § 244 lg 3, mille kohaselt saab ostueesõigust teostada

müügilepingu ja muu tasulise võõrandamise korral. 20. jaanuari 2004.a lepinguga loovutati maa

nõudeõigus tasuta. Seega ei ole ostueesõiguse teostamine 20. jaanuari 2004.a lepingu järgi

võimalik ka ehitise mõtteliste osade osas.

22. Kohtu järeldus, et taganemisavaldus (t lk 48) on tühine, ei põhine seadusel. VÕS § 188 ei

sätesta taganemisavalduse vorminõuet. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mistahes

vormis, kui seaduses ei ole sätestatud kohustuslikku vormi. VÕS § 13, AÕSRakS § 13 lg 6 ja

TsÜS § 83 lg 1 kohaldamine on asjakohatu. Taganemine müügilepingust ei ole ehitise osa

võõrandamine. VÕS § 188 lg-st 2 ja § 189 lg-st 1 tulenevalt ei tähenda lepingust taganemine, et

müüja saaks ehitise osa omandi automaatselt tagasi. Kui pärast taganemist on vaja tagastada

ehitise osa omand, tuleb omandi tagastamine kokku leppida notariaalses vormis. Pärast

taganemist on lepingupoolel õigus, mitte kohustus, nõuda restitutsiooni. Kostja J.T. hagejale

ehitise mõttelise osa omandit üle ei andnud, mistõttu ei saa taganemisavaldus tähendada ehitise

osa võõrandamist. VÕS § 13 ei sätesta, et lepingust, mille suhtes seadus sätestab notariaalse

tõestamise nõude, peaks taganema notariaalselt tõestatud avaldusega. VÕS § 13 lg 2 reguleerib

üksnes lepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. 20. jaanuari 2004.a lepingus puudus kokkulepe

selle kohta, et lepingust peaks taganema notariaalselt tõestatud avaldusega. Taganemine on

õiguskaitsevahend ja taganemise mõtte kohaselt vabaneb lepingupool oma kohustuste

täitmisest, kui teine lepingupool lepingut ei täida. VÕS § 188 lg 2 kohaselt ei mõjuta

taganemine enne taganemist lepingust tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Seega tuleb

taganemisavaldus teha viivitamatult, vältimaks kohustuste tekkimist poolele, kes on õigustatud

lepingust taganema. Notariaalselt tõestatud taganemisavaldust ei ole võimalik viivitamatult

teha. Kohus pidi hagi rahuldamata jätma viitega VÕS § 188 lg-le 2. Kuna J.T. oli hagejaga

sõlmitud müügilepingust taganenud, ei pidanud ta hagejale ehitise mõttelise osa omandit üle

andma. Müügilepingut hageja ja kostja J.T. vahel ei olnud ja hagil puudus alus.

23. Kohtu järeldus, et kostjate väited müügilepingu mittetäitmise kohta ei ole asjakohased, on

ekslik. Hageja poolt ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega loeti hageja ja kostja J.T.

vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel nagu see sõlmiti 20. jaanuaril 2004.a kostja

J.T. ja apellandi ning kostja P.S.u vahel (VÕS § 244 lg 1). Hageja oleks pidanud 02. veebruaril

2004.a (ostueesõiguse teostamise päeval) tasuma J.T.le 42 000 krooni ja kandma notarikontole

384 000 krooni. Hageja ei asunud müügilepingut täitma. Notari deposiitkontole kanti raha alles

18. ja 19. veebruaril 2004.a (t lk 25) 276 000 krooni ulatuses. Hageja vaatamata

meeldetuletusele J.T.le 42 000 krooni ei tasunud. Kui asuda seisukohale, et tegemist oli

hoiustamisega notari kontole, ei saa kohustust täidetuks lugeda enne, kui tagasivõtmise õigus

lõpeb (VÕS § 122 lg 1), hagejal säilis tagasivõtmise õigus. 42 000 krooni pidi hageja vastavalt

lepingu p-le 5.1 tasuma enne, kui omand üle antakse, mistõttu omandi üleandmise kohustus ei

olnud hagi esitamise ajal sissenõutav. Hagi esitamise seisuga ei saanud hageja omandiõiguse

tunnustamist, st müügilepingu täitmist nõuda, kuna ta ise jättis ostuhinna tasumata, st

müügilepingu täitmata. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad

vastastikused kohustused, võib lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine pool

on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud,

et ta kohustuse täidab. Ka VÕS § 110 lg-st 1 tulenevalt ei olnud kohustus sissenõutav. Kuna

omandi üleandmise kohustus ei olnud hagi esitamise ajal sissenõutav, pidi kohus jätma hagi

7(11)

rahuldamata sõltumata sellest, et ligemale aasta pärast hagi esitamist 31. märtsil 2005.a tasus

hageja kohtu deposiitkontole ostuhinna. Hageja õiguste rikkumine tehakse kindlaks hagi

esitamise seisuga.

24. Kohus jättis tähelepanuta AÕS § 2611. Nimetatud normi alusel võivad apellant ja kostja

P.S. keelduda ehitise mõttelise osa üleandmisest, kuni neile hüvitatakse tasutud ostuhind.

Hageja apellandile ja kostja P.S.ule ostuhinda ei hüvitanud.

25. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite osas, et ta ei peagi kogu ostuhinda (426 000

krooni) tasuma, vaid üksnes 336 000 krooni. Kohus pidi jätma hagi rahuldamata, kuna VÕS §

244 lg 1 kohaselt tekib ostueesõiguse teostamise korral müügileping samadel tingimustel.

Hageja ei kavatsenud müügilepingut nõuetekohaselt täita.

26. Kohus rahuldas valduse kaitse nõude, jättes tähelepanuta AÕS § 82 lg 1, mille kohaselt

peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Valduse kaitse

nõue tuli jätta rahuldamata ka siis, kui omandiõiguse tunnustamise nõue rahuldati. Puuduvad

tõendid, et valdus oleks apellandile ja kostja P.S.ule üle antud. Kohus viitas vääralt VÕS § 209

lg-tele 1 ja 3. Valduse üleandmine hoone puhul tähendab hoone vabastamist müüja asjadest ja

võtmete üleandmist. Väidet, et hoone oleks vabastatud müüja asjadest ja võtmed oleks

apellandile ja kostja P.S.ule üle antud, ei esitatud. Samuti ei esitatud väidet, et J.T. teatas

apellandile ja kostja P.S.ule, et on asja valmis pannud.

27. Kohus jättis tähelepanuta AÕS § 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle ja TsÜS

§ 56, mille kohaselt mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata. Nimetatud normidest tulenevalt

ei saa nõuda mõttelise osa valduse üleandmist ning valduse kaitse nõue tuli jätta rahuldamata.

28. Kohus arvestas J.T. omaksvõttu, et ta peab tegema tahteavalduse omandi üleandmiseks

hagejale. Kohtu tegevus rikub TsMS § 116, mille kohaselt kohus ei saa omaksvõttu arvesse

võtta, kui see rikub teiste protsessiosaliste õigusi ja seaduslikke huve. Kohtu loogika kohaselt

sõltub hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine J.T. tahtest. Tegemist on ühiste nõuetega (va

valduse kaitse nõue) ja ei ole mõeldav, et kui üks kostjatest hagi tunnistab, piisab sellest hagi

rahuldamiseks kõigi kostjate vastu. Kostja J.T. omaksvõtt põhines vääral arusaamisel seadusest

– VÕS § 244 lg 1 kohaselt tekib ostueesõiguse teostamise korral teine leping ja esimene leping

jääb kehtima. Kostja J.T. esindaja arvas, et ostueesõigust omav isik astub esialgsete ostjate

asemele (t lk 203). Seega ei saanud kostja J.T. aru, et ta rikub omaksvõtuga apellandi ja kostja

P.S.uga sõlmitud müügilepingut.

29. Kohus osutas, et kostja J.T. võttis omaks, et tema poolt esitatud taganemisavaldus on

tühine. Niisugust omaksvõttu ei ole aset leidnud, samuti ei annaks see alust hagi rahuldamiseks.

30. Kohus tuvastas, et maa nõudeõiguse loovutamine on tühine TsÜS §-st 85 ja AÕSRakS § 13

lg-st 3 tulenevalt. Hageja ei esitanud nõuet maa nõudeõiguse ülekandmiseks või nõuet

tunnustada maa nõudeõiguse loovutamise tühisust. Kohus rikkus sellise tegevusega TsMS §

229 lg-t 1.

31. Kohus rajas valduse kaitse nõude rahuldamise asjaolule, nagu oleks teinud kostja J.T. kõik

vajaliku, et asi üle anda ja sellest teatanud. Sellist väidet ei esitatud ning kohus rikkus TsMS §

229 lg-t 2. Kohus leidis, et apellant ja kostja P.S. ei tuginenud sellele, et kostja J.T. ei

võimaldanud neil asja valdust üle võtta. Protsessiosalised ei väitnud, et kostja J.T. võimaldas

asja valduse vastu võtta, samas viitasid apellant ja kostja P.S., et valdust üle ei antud (t lk 133,

188). Hageja ei väitnud, et apellant ja kostja P.S. valdaks asja.

32. Kohus mõistis kohtukulud välja üksnes apellandilt ja kostja P.S.ult, põhjendades, et kostja

8(11)

J.T. võttis hagi õigeks ja ilmus notari juurde. Selline kohtu tegevus ei põhine TsMS §-l 60.

Vastused apellatsioonkaebusele

33. P.S. toetas apellatsioonkaebust, J.T. ja H.T. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja

palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

34. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus on lõppjärelduses õige,

kuid osaliselt tuleb täpsustada otsuse motiive. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

35. Asjas on tuvastatud ning vaidlus puudub selles, et kostjate J.T. kui müüja/loovutaja ning

P.S.u ja T.S. kui ostjate/omandajate vahel sõlmiti 20. jaanuaril 2004.a müügileping, millega

ostjad ostsid endi kaasomandisse 1/7 suuruse mõttelise osa ehitistest asukohaga Pärnu linnas

A.H. Tammsaare pst 10, samuti maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping, millega J.T.

loovutas P.S.ule ja T.S.le 1/7 suuruse osa maa tagastamise nõudeõigusest. 02. veebruari 2004.a

notariaalse ostueeõiguse teostamise avaldusega avaldas hageja soovi kasutada temale kui

ehitise kaasomanikule kuuluvat ostueesõigust. 18. ja 19. veebruaril 2004.a kandis hageja

ostueesõiguse teostamiseks notari deposiitkontole 426 000 krooni, s.o kostjate vahel 20.

jaanuaril 2004.a sõlmitud müügilepingu järgse ostuhinna. Notar Kristi Kivimägi kandis

vastavalt hageja avaldusele 31. märtsi 2005.a maksekorraldusega ostuhinna Tallinna

Linnakohtu deposiitkontole.

36. Apellant vaidlustas linnakohtu otsuse esmalt põhjendusel, et hageja poolt ostueesõiguse

teostamise avalduse esitamine ei toonud kaasa ostueesõigusele omaseid õiguslikke tagajärgi,

kuna esiteks loovutati 20. jaanuari 2004.a lepinguga maa nõudeõigus tasuta ning teiseks on

müüja J.T. hagejaga VÕS § 244 lg 1 alusel tekkinud müügilepingust kehtivalt taganenud.

Kolleegium apellandi seisukohtadega ei nõustu. Seadusest (AÕS RakS § 131 lg 1) tuleneva

ostueesõiguse teostamist ei välista asjaolu, et lisaks ehitise osa tasulisele võõrandamisele

loovutas müüja sama lepinguga ostjatele tasuta ka temale kuuluva osa maa tagastamise

nõudeõigusest. Ostueesõiguse teostamise esemeks on ehitise mõtteline osa, mitte aga maa

tagastamise nõudeõigus. Vaidlust ei ole selles, et 20. jaanuari 2004.a müügilepingu esemeks oli

J.T.le kuuluv 1/7 suurune mõtteline osa ehitistest A.H. Tammsaare pst 10 Pärnus ning lepingu p

5.1 kohaselt kohustusid ostjad tasuma lepinguobjekti eest 426 000 krooni. Seega oli hagejal kui

ehitise kaasomanikul AÕS RakS § 131 lg-st 1 tulenev õigus teostada ostueesõigust.

37. Linnakohus asus põhjendatult ja õigesti seisukohale, et J.T. poolt hagejale edastatud

taganemisavaldus (t lk 48) on tühine. Kohus kohaldas õigesti VÕS § 13, AÕS RakS § 13 lg 6 ja

TsÜS § 83 lg 1. Vastavalt VÕS §-le 13 tuleb juhul, kui lepingu suhtes kehtib seadusest tulenev

vorminõue, järgida sama vormi ka lepingu lõpetamisel. Lepingute puhul, mille sõlmimiseks

näeb seadus ette kohustusliku vorminõude, tuleb samas vormis koostada ka lepingust

taganemise avaldus. Asjaolust, et VÕS § 188 lg 1 ei sätesta taganemisavaldusele vorminõudeid,

ei tulene, nagu ei kehtiks taganemise puhul VÕS § 13 lõiked 1 ja 2, mis reguleerivad

vorminõudeid lepingu lõpetamisel (samal seisukohal ka: I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve,

Võlaõigus I, Tallinn 2004, lk 302-303). Kuivõrd ehitise kui vallasasja võõrandamiseks kehtivad

seaduses sätestatud vorminõuded (AÕS RakS § 13 lg 6), peab ka ehitise kui vallasasja

müügilepingust taganemine olema tehtud notariaalses vormis. Asjakohane ei ole apellandi viide

VÕS § 13 lõikele 2. See säte puudutab juhtusid, kus leping on sõlmitud teatud vormis

9(11)

lepingupoolte kokkuleppel, mitte aga käesolevat juhtu, kus ehitise kui vallasasja mõttelise osa

müügilepingu vorm on ette nähtud seadusega. Seega on VÕS § 13 lg 2 üksnes erandiks üldisest

põhimõttest, mille kohaselt lepingu lõpetamisel, sh lepingust taganemisel, tuleb järgida sama

vormi, milles oli sõlmitud leping ise. Kuna J.T. ning H.T. vahel ostueesõiguse teostamisega

VÕS § 244 lg 1 alusel tekkinud müügilepingust ei ole kehtivalt taganetud, luges linnakohus

õigesti selle müügilepingu kehtivaks, millest järelduvalt ei vabanenud lepingu pooled

müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest ega kaotanud lepingust tulenevaid õigusi.

38. Asjakohane ei ole apellandi arutlus taganemisavalduse mõjust esialgsete ostjate

omandiõigusele. Ka linnakohus on oma otsuses märkinud, et tulenevalt VÕS § 244 lg-st 6 on

tühine eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seadusest tulenev ostueesõigus, kui käsutustehing

tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab

ostueesõiguse tekkimist. Seega ei sõltunud omandi üleminek esialgsetele ostjatele mitte sellest,

kas müüja taganes müügilepingust, vaid sellest, kas omandi üleandmine ostjatele rikkus

ostueesõiguslase õigust asja omanikuks saada. Ka Riigikohus on oma 20. juuni 2006.a otsuses

nr 3-2-1-13-06 märkinud, et VÕS § 244 lõikele 6 tuginedes on ostueesõiguslasel võimalik

nõuda müüjalt ostueseme omandi üleandmist ka siis, kui müüja on selle juba üle andnud

esialgsele ostjale, sest omandi üleandmise käsutustehing on tühine ja müüja on seega jätkuvalt

asja omanik nagu ta oli ka enne eseme käsutamist.

39. Apellant vaidles hageja õiguste tunnustamisele vastu ka seetõttu, et apellandi (kostja)

arvates ei täitnud hageja nõuetekohaselt tema ja müüja (J.T.) vahel tekkinud müügilepingust

tulenevaid kohustusi. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et väited müügilepingu

mittekohase täitmise kohta hageja poolt ei ole asja lahendamisel asjakohased. Küsimus J.T. ja

H.T. vahelise müügilepingu täitmisest puudutab üksnes nimetatud isikute (s.o lepingu poolte)

endi vahelisi õigussuhteid ega anna esialgsetele ostjatele kui kõnealuse lepingu poolteks

mitteolevatele isikutele alust esitada lepinguesemega seotud nõudeid ja vastuväiteid. Esialgsetel

ostjatel (P.S.ul ja T.S.l) oleks õigus tugineda üksnes nende ja müüja J.T. vahelisele võlasuhtele.

Samadel põhjustel ei ole asjakohased apellandi viited hageja poolt valitud täitmise viisi (raha

kandmine notari deposiitkontole) ebakohasusele ning väide, mille kohaselt on hageja nõustunud

tasuma üksnes 336 000 krooni. Müügilepingu pooleks olev J.T. ei ole hageja poolsele

müügilepingu rikkumisele tuginenud ega võtnud tarvitusele õiguskaitseabinõusid, mille

tagajärjel oleks tema kui müüja vabanenud kohustusest anda lepingueseme omand hagejale üle.

Seega on J.T. kui müüja hageja poolset müügilepingu täitmist aktsepteerinud ning

müügilepingu pooltel ei ole nendevahelise lepingu täitmise osas erimeelsusi.

40. Kolleegium ei pea asjakohaseks ka apellandi viidet AÕS §-le 2611. Nimetatud säte

reguleerib ostja ja ostueesõiguslase vahelisi suhteid juhul, kui ostueesõiguse teostamise

objektiks on kinnisasi. Käesolevas asjas ei ole aga tegemist kinnisasjaga vaid ehitise kui

vallasasja mõttelise osaga. Ringkonnakohtu arvates puudub vallasasja suhtes ostueesõiguse

teostamisel alus kohaldada AÕS § 2611 ka analoogia korras. Seaduse analoogia kohaldamine

eeldab seaduses niisuguse lünga olemasolu, mida seadusandja soovinuks tegelikult vältida.

Seaduse lüngaga on tegemist üksnes siis, kui seadusest tulenev regulatsioon on tema enese

mõtet ja seesmist eesmärgiasetust silmas pidades ebatäielik, s.o täiendamist vajav, ning

seadusandja ei ole teadlikult piiranud sätete kehtivust üksnes teatud juhtumikoosseisudega.

Kolleegium on seisukohal, et VÕS-i ostueesõiguse sätteid ei saa pidada lünklikuks seetõttu, et

nende hulgas ei sisaldu AÕS § 2611 taolist regulatsiooni. Nii VÕS kui AÕS § 2611 jõustusid

üheaegselt (01. juulil 2002.a), millest alates tuleb teha selget vahet kinnis- ja vallasasjade

ostueesõiguse õiguslikul tähendusel. Asjaõigusseaduses sisalduvad kinnisasja ostueesõiguse

sätted on erinormideks VÕS-i §-de 244-253 suhtes. Asjaolu, et AÕS § 2611 taolisi sätteid ei

10(11)

lülitatud ostueesõiguse üldnormide sekka, viitab kolleegiumi arvates seadusandja tahtele piirata

AÕS § 2611 mõju üksnes kinnisasjade ostueesõiguse juhtudega. Käesoleval juhul on esialgsete

ostjate P.S.u ja T.S. õigus saada tagasi nende poolt J.T.le tasutud ostusumma tagatud Harju

Maakohtu 01. märtsi 2006.a täiendava otsusega, mille kohaselt kuulub 09. novembri 2005.a

kohtuotsuse jõustumisel P.S.ule ja T.S.le võrdsetes osades väljamaksmisele 426 000 krooni.

41. Kolleegium leiab, et linnakohus ei ole rikkunud apellantide õigusi, lugedes lepingueseme

valduse ostjatele üleantuks. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu

saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja

kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Asja materjalidest

nähtuvalt müüja J.T. ise vaidlusaluses hoones ei elanud ning samuti puudusid tal võtmed vm

vahendid hoone valduse teostamiseks, mida ostjatele üle anda. Sellest järelduvalt sai J.T.

ostjatele anda üle valduse üksnes samasugusel kujul, nagu see talle endale kuulus. Niisuguse

valduse üleandmiseks piisas AÕS § 36 lg 2 kohasest kokkuleppest, kuna ostjatel oli ilma

täiendavate toiminguteta võimalik jätkata valdamist samal kaudsel viisil nagu seda oli teinud

müüja. 20. jaanuari 2004.a müügilepingu p. 7.1 kohaselt leppisid müüja ja ostjad kokku, et

lepingueseme valdus ja selle päraldiseks olevad dokumendid antakse müüja poolt ostjatele üle

lepingu sõlmimise päeval, s.o 20. jaanuaril 2004.a. VÕS § 209 ei ole valduse saamise üle

otsustamisel asjassepuutuv, kuna nimetatud sättega reguleeritakse müüja kohustust asi ostjale

üle anda, mitte aga seda, millistel tunnustel saab lugeda asja valduse üleantuks

asjaõigusseaduse tähenduses. Ka ei tulene asjaolust, et TsÜS § 56 kohaselt on asja mõtteline

osa tegelikkuses piiritlemata, nagu ei tuleks vallasasja mõttelise osa võõrandamisel järgida

AÕS § 92 sätestatut, mille kohaselt tuleb omandi üleandmiseks lisaks asjaõiguskokkuleppe

sõlmimisele anda omandajale üle ka vallasasja valdus. Asjaõigusseaduse mõtte kohaselt saab

kaasomandis oleva asja mõttelise osa omandi üleandmisel valduse üleminek toimuda

muuhulgas selliselt, et mõttelise osa omandajast saab asja kaasvaldaja. Seejuures võib ka

kaasvalduse omandamine toimuda AÕS § 36 lõigetes 1 ja 2 sätestatud viisidel, seega

muuhulgas ka üleandja ja omandaja kokkuleppel.

42. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu rikkunuks apellandi ja kostja P.S.u huve ja

õigusi J.T. omaksvõtt selles, et J.T. kohustus tegema tahteavalduse omandi üleandmiseks

hagejale. Linnakohus on õigesti märkinud, et tulenevalt VÕS § 244 lg-st 6 on kostjate vahel

sõlmitud käsutustehing tühine ning seaduse kohaselt on kostja J.T.l võimalik uut kehtivat

käsutustehingut sõlmida üksnes hagejaga kui ostueesõigust omava isikuga. Seetõttu ei saa

kostja J.T. omaksvõtt ka teiste kostjate õigusi ega seaduslikke huve rikkuda. Kolleegium

märgib, et hagi rahuldamine või mitterahuldamine ei sõltu siinkohal kostja J.T. tahtest –

temapoolsel keeldumisel hagejale lepingueseme omandi üleandmiseks tulnuks kohtul hageja

nõudel asendada kostja tahteavaldus omandi üleandmiseks vastavalt TsÜS § 68 lg-le 5. Samuti

ei sõltunud kostja J.T. taganemisavalduse tühisuse tuvastamine kostja omaksvõtust, kuna kohus

tuvastas tühisuse aluseks olevad õiguslikud asjaolud lähtudes asjaomastest õigusnormidest.

Kohus ei ole ka teinud otsustust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja on menetluse käigus

tuginenud sellele, et maa tagastamise nõudeõigust ei oleks loovutatud ilma vaidlusaluse ehitise

mõttelise osa käsutustehinguta. Linnakohus leidis õigesti, et TsÜS § 85 ja AÕS RakS § 13 lg 3

kohaselt on maa nõudeõiguse loovutamine tühine, kuna maa nõudeõiguse loovutamise tehingut

ei oleks tehtud ilma lepingu põhiosata, s.o ehitiste müügita. Hageja nõue ei olnud suunatud maa

nõudeõiguse üleandmisele vaid nõudeõiguse loovutamise tühisuse tunnustamisele, missuguses

osas kohus on ka seisukoha võtnud seejuures nõude piire ületamata.

43. Kolleegium leiab, et linnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse normi, mõistes kohtukulud

11(11)

välja üksnes kostjatelt T.S.lt ja P.S.ult, vabastades aga kohtukulude hüvitamisest kostja J.T.

põhjendusel, et viimane võttis hagi õigeks ja ilmus notari juurde. Otsuse tegemise ajal kehtinud

TsMS § 60 ei reguleerinud eraldi kohtukulude jaotuse küsimust olukorras, kus üks kostjatest

võtab hagi õigeks ning teised vaidlevad sellele vastu. Kohus sai juhinduda otsuse tegemise ajal

kehtinud TsMS § 9 lõikest 2, mille kohaselt protsessisuhet reguleeriva seadusesätte puudumise

korral tuli kohaldada vaieldavale suhtele lähedasi suhteid, niisuguste sätete puudumisel aga

õiguse üldisest mõttest. Põhjendatuks ega õiglaseks ei saanuks pidada kohtukulude

väljamõistmist kostjalt, kes oli valmis hageja nõude rahuldama vabatahtlikult. Ka alates 01.

jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS kohaselt ei pea kostja hagi õigeksvõtu korral menetluskulusid

kandma, kui ta ei ole oma käitumisega hagi esitamiseks põhjust andnud.

44. Pooled taotlesid kohtukulude vastaspoole kanda jätmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne

nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.

detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Hageja H.T. on kohtule esitatud

kulunimekirjast nähtuvalt kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 9735,00

krooni, millest kolleegium loeb asja mahtu ja keerukust ning eelneva menetluse käiku

arvestades vajalikuks ja põhjendatuks 6000,00 krooni. See summa kuulub TsMS § 61 lg 1 p 2

alusel kostjatelt T.S.lt ja P.S.ult väljamõistmisele, kuna nimetatuid tuleb kehtiva TsMS § 207 lg

3 ning § 639 lg 2 kohaselt lugeda kaasapellantideks.

M. Klaar

Ü. Jänes

K. Kullerkupp