3-06-797/3 · Tallinna Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Silvia Truman ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-797 Haldusasi S. M. S. kaebus Saare maavanema 21. detsembri 2005. a korralduse nr 1247 ja 6. veebruari 2006. a korralduse nr 78 tühistamiseks, olukorra ennistamiseks ja maavanemale seadusega kooskõlas tegutsemiseks ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. mai 2006. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus S. M. S. määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. mai 2006. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 26. septembri 1995. a otsusega nr 7/37 tehti kindlaks, et endise * talu nr 24 maad kuulusid enne õigusvastast võõrandamist E. L., ning vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks ½ mõttelise osa ulatuses võrdsetes mõttelistes osades endise omaniku lapselapsed S. M. S., V. V. ja Silja V., ja teise ½ mõttelise osa ulatuses võrdsetes mõttelistes osades endise omaniku lapselapsed S. G., A. V. ja J. R.. J. R. suri 19. septembril 1992. 12. detsembril 2003 väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel läks pärandvara, muuhulgas ka 1/6 mõttelise osa nõudeõigus * talu nr 24 maade tagastamise või kompenseerimise suhtes üle Saare Maavalitsusele.

Saare maavanema 21. detsembri 2005. a korraldusega nr 1247 otsustati nõudeõigus * talu nr 24 maa 1/6 mõttelise osa suhtes kui riigivara avalikul enampakkumisel võõrandada, kuna see vara ei ole vajalik riigivõimu teostamiseks ega avalikuks otstarbeks. Saare maavanema 6. veebruari 2006. a korraldusega nr 78 kinnitati riigivara enampakkumise tulemusel võitjaks T. R..

3-06-797 2(5)

2. S. M. S. palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada maavanema 12. detsembri 2005. a korralduse p-d 2—8 ja 6. veebruari 2006 korraldus tervikuna, ennistada olukord, kus riik on tuvastanud, et nõudeõigus maa mõttelisele osale ei ole vajalik riigivõimu teostamiseks ega avalikuks otstarbeks, ning teha maavanemale ettekirjutus, millega kohustada teda tegutsema vastavuses maareformi seadusega, arvestades kohtu poolt kaebuse läbivaatamisel tuvastatud asjaolusid. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud haldusaktid õigusvastased, sest enampakkumise läbiviimise menetluses on rikutud seaduses sätestatud korda. Enampakkumise komisjoni liige kinnitas korduvalt kaebaja esindajatele, et S. M. S. omab võõrandatava vara ostueesõigust, kuna enampakkumisel osaleva vara suhtes tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on ostueesõigus maa tagastamise nõudeõiguse võõrandamisel. Taotletud on kriminaalasja algatamist seoses enampakkumise läbiviimisega. Rikuti kaebaja kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigust omandada nõudeõigusest suuremat osa maast lähtudes maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg-st 4.

Koos kaebuse esitamisega taotleti esialgse õiguskaitse abinõuna keelata kuni kaebuse lahendamiseni Mustjala Vallavalitsusel T. R. poolt * talu nr 24 maa 1/6 mõttelise osa nõudeõiguse edasiloovutamiseks vajalike dokumentide väljastamine, teha vara käsutamise keelumärge ning saata määrus viivitamatuks täitmiseks Notarite Kojale ja Mustjala Vallavalitsusele.

3. Tallinna Halduskohtu 8. mai 2006. a määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel: a) Saare maakonnakomisjoni 26. septembri 1995. a otsuse põhjal ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maa kaasomandis, vaid kuulus ühele omanikule ja õigustatud subjektideks tunnistati mitu isikut. Seega ei ole kaebajal õigust omandada maad nõudeõigusest suuremas osas (MaaRS § 14 lg 4). b) Vaidlustatud haldusakti alusel on sõlmitud juba riigivara ostu-müügija asjaõigusleping. Seega ei tooks vaidlustatud haldusaktide tühistamine automaatselt kaasa eelpool nimetatud lepingute tühisust. c) Tõendatud ei ole kriminaalasja algatamise taotlemine. d) Avalikku registrit, kuhu keelumärge seada, ei eksisteeri.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. S. M. S. määruskaebuses palutakse halduskohtu määrus tühistada. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt: a) MaaRS § 14 lg 3 kohaselt võib tagastada nõudeõigusest suurema osa maad. Arvestades kaebuse ja õigusvastaste toimingute mahtu, ei olnud kohtul võimalik esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata kaebuse perspektiivitust ja tulnuks kaaluda, millisel juhul tekiks vaidlusaluste sündmustega seotud isikutele väikseim kahju. Enampakkumise läbiviimisel rikuti enampakkumise korda ja eksitati osalejaid pakkumises allajäämise eesmärgiga. Saare maavanema 21. detsembri 2005. a korraldus nr 1247 on sisult võrdne otsustusega vara reaalsest tagastamisest loobumiseks. MaaRS § 14 lg 5 sätestab ka selliselt omandatud maa eest tasumise mehhanismi nii, et õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes. Võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsioon. b) Maade tagastamine oli kohaliku omavalitsuse poolt määramata ajani peatatud ka ajal, kui maavalitsus oli 12. detsembril 2003 pärandina vastu võtnud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse ja juriidilised takistused maade tagastamiseks olid kõrvaldatud. Kui riik pidas vajalikuks kasutada oma õiguste realiseerimisel maa tagastamise nõudeõiguse loovuta-

3-06-797 3(5) mise mehhanismi, oleks tulnud seda teha koheselt pärast pärandi vastuvõtmist ja pärimistunnistuse väljaandmist, mitte takistada maade tagastamise menetlust. c) 20. oktoobril 2005 toimus maareformi seaduse eelnõu teine lugemine, kus esitati MaaRS § 191 alternatiiv, mille kohaselt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine võiks toimuda MaaRS § 191 lg 1 p 5 alusel Eesti kodanikule. Seaduse muudatus kehtib alates 26. oktoobrist 2005. Viidatud muudatuse alusel otsustas Saare maavanem endise * talu nr 24 maa tagastamise 1/6 suuruse nõudeõiguse kui riigi vara võõrandada nõudeõiguse loovutamise teel MRS § 191 lg-s 1 märgitud laiendatud isikute ringile. Endise * talu nr 24 maade näol on tegemist mereäärse atraktiivse, arendatava sadamapiirkonnaga, mille enampakkumise ruutmeetri hinnaks määratud 18 senti on ilmselgelt alla turuväärtuse. Enampakkumise alghind ei vasta vara harilikule väärtusele. Enampakkumise alghinna määramisel rikuti oluliselt riigivara seadust ja selle alusel vastu võetud võõrandamise korda, mille alusel peab vara enampakkumise alghind vastama selle vara harilikule väärtusele. Saare maavanem oleks pidanud viima lõpuni tagastamismenetluse, mitte asuma tagastamise nõudeõiguse mõttelist osa müüma. d) Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb hinnata avalikku huvi ja protsessiosalistele tekkida võivaid tagajärgi. Kuna vastustaja ei ole kaebusele vastanud ja protsessiosalised ei ole saanud seletusi anda, on kohus rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ja põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. e) Esialgse õiguskaitse kohaldamine tooks kaasa olukorra, kus ebaseaduslikult enampakkumise võitjaks tunnistatud isik ei saa võõrandada omandatud nõudeõigust edasi. Nõudeõiguse loovutamiseks on notarile vajalik esitada teatis kohalikult omavalitsuselt, mille väljastamise esialgse õiguskaitse kohaldamine välistaks. Vaatamata sellele, et puudub register, milles saaks kajastada teisena taotletud esialgse õiguskaitse vahendit, täidab eesmärgi keelumärke saatmine Notarite Kojale ja Mustjala Vallavalitsusele.

5. Saare maavanema, Maa-ameti ja T. R. vastustes palutakse jätta määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: a) MaaRS §-de 5, 191 ja 192, pärimisseaduse §-de 18 ja 124, riigivaraseaduse (RVS) §-de 2 ja 23 järgi saab riik olla maa tagastamise õigustatud subjektiks, kui maa tagastamise nõudeõigus on päritud vastavalt MaaRS §-le 192 ning riik ei saa loobuda pärandist. Riigivara saab täiendada ka maareformi seaduse alusel päritud maa tagastamise nõudeõigusega kui rahaliselt hinnatava õigusega. Riigivara valitseja asus seisukohale, et vaidlusalune nõudeõigus ei ole vajalik avalikuks otstarbeks ega riigivõimu teostamiseks ning et nimetatud riigivara kuulub võõrandamisele avalikul enampakkumisel. Kui riigivara valitseja leiab, et vara ei ole vajalik avalikuks otstarbeks ega riigivõimu teostamiseks, ei tekita see olukorda, kus oleks rakendatav MaaRS § 14 lg 5. Riik ei loobunud tagastamise nõudest, vaid võõrandas (loovutas) oma nõudeõiguse osa vastavalt riigivara võõrandamise reeglitele. b) Kohaldada tuleb MaaRS § 14 lg-t 1, sest õigusvastaselt võõrandatud maa ei olnud kaasomandis, vaid kuulus ühele endisele omanikule ja nii kaebajal õigustatud subjektina kui ka riigil on õigus nõuda maa tagastamist vastavalt talle kuuluvale mõttelisele osale. Seega ei eksisteeri olukorda, kus mõnda nõudeõiguse osa ei taotleta tagasi, mistõttu puudub võimalus tagastada kellelegi maa temale kuuluva nõudeõiguse osast suuremas osas. c) Vastavalt riigivaraseadusele toimub riigivara võõrandamine avalikul enampakkumisel. Enampakkumisega müügil määratakse vara alghind lähtudes riigivara võõrandamise korra ps 22 sätestatust. Antud juhul määrati alghind pärimistunnistusel näidatud nõudeõiguse maksumuse alusel, mis omakorda tuleneb õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamise hinnast. Arusaamatuks jääb, kuidas selline alghinna määramine rikub kaebaja õigusi. Alghind oli aluseks kõigile enampakkumisel osalejatele ja vara tegelik müügihind kujuneski välja enampakkumise käigus. Asjaolu, kas kaebajal on või ei ole ostueesõigus, ei ole takistuseks tema poolt enampakkumisel pakutava ostuhinna määramisel.

3-06-797 4(5) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuse väited ei anna halduskohtu määruse muutmiseks alust. Halduskohtule esitatud kaebusel puudub esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vajalik eduperspektiiv.

7. Maavanema 21. detsembri 2005. a korralduse vaidlustamise tähtaegsus on kaheldav. Korralduse sisu tehti Ametlikes Teadaannetes avaldamise teel teatavaks 5. jaanuaril 2006 ja kaebaja osalemine enampakkumisel kinnitab, et ta pidi olema korraldusest teadlik. Mõjuvaid põhjusi, miks nimetatud korralduse vaidlustamiseks kulus kaebajal enam kui kolm kuud, ei ole esitatud.

8. Kaebuse taotlused olukorra ennistamiseks ja maavanemale ettekirjutuse tegemiseks ei vasta HKMS § 10 lg 1 p 3 nõuetele. Nii olukorra ennistamise (haldusakti või toimingu tagasitäitmise) taotlus kui ka kohustamistaotlus peavad kaebuses olema suunatud konkreetse haldusakti andmisele või toimingu sooritamisele, mitte abstraktselt seaduse täitmisele või mingi tulemuse saavutamisele. Kaebaja ei ole selgitanud, milline maavanema haldusakt või toiming on tema arvates vajalik endise olukorra taastamiseks ja maareformi seaduse järgimiseks.

9. Kaebuse taotlused maavanema korralduste tühistamiseks on ilmselgelt põhjendamatud.

10. Maavanema 21. detsembri 2005. a korralduse vaidlustamise põhimotiiviks on väide, et riik oleks riigivara seaduses sätestatud korras nõudeõiguse võõrandamise asemel pidanud vastavalt MaaRS § 14 lg-le 4 enda nõudeõiguse arvel võimaldama kaebajale tagastada tema nõudeõigusest suurema osa maast. Ringkonnakohus leiab, et sellist kohustust ei tulene ei seadusest, maareformi eesmärkidest, diskretsioonireeglitest ega õiguse üldpõhimõtetest. Tagastamise nõudeõiguse omanikuna ei osale riik õigussuhtes maareformi läbiviijana. Teised tagastamise õigustatud subjektid ei pea saama eeliseid seetõttu, et juhuslikult on riik omandanud nõudeõiguse vara ühe mõttelise osa suhtes. Samuti ei ole alust samastada otsustust, et riik ei vaja nõudeõigust enda riigivõimu teostamiseks ega avalikuks otstarbeks, nõudeõigusest loobumisega. Nõudeõigusest loobumine ja selle võõrandamine on maareformi õigusaktides selgelt eristatud toimingud.

Maa tagastamise menetluses toimunud võimalik viivitus ei oma riigivara võõrandamise otsustamisel tähtsust. Kui viivitusega tekitati kaebajale kahju, on tal võimalik nõuda selle hüvitamist. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda enampakkumise alghinna kinnitamine korralduse p-ga 6. RVS § 28 lg 4 ja riigivara võõrandamise korra p 22 ei ole kehtestatud maa tagastamise õigustatud subjekti ega riigivara osta sooviva isiku huvide, vaid üksnes avalike huvide kaitseks.

Tagastatava maa paiknemine Natura 2000 võrgustiku alal ei muuda nõudeõigust piiratud tsiviilkäibega varaks riigivaraseaduse § 25 tähenduses. Ühegi õigusnormiga ei ole tsiviilkäivet sellise maa suhtes kehtiva nõudeõiguse loovutamisel piiratud.

11. Maavanema 6. veebruari 2006. a korralduse vaidlustamise põhimotiiviks on väide, et enampakkumist läbiviinud komisjoni esimees andis kaebajale väärinformatsiooni kaebaja ostueesõiguse kohta ning kaebaja tegi seetõttu väiksema pakkumise ja ei osutunud enampakkumise võitjaks. Ringkonnakohus ei pea väidet kaebaja eksitusse viimise kohta usutavaks. Vaatamata väidetavale väärinformatsioonile osales kaebaja enampakkumisel. Kui kaebaja oleks komisjoni esimehe väiteid ostueesõiguse kohta usaldanud, oleks arusaamatu, miks kaebaja üldse pakkumise esitas. Seega ei ole alust arvata, et väidetav väärinformatsioon mõjutas enampakkumise tulemust.

3-06-797 5(5) 12. Kaebaja leiab veel, et pakkumiste esitamise kohta ei väljastatud tõendeid, pakkumisi ei allkirjastatud, protokoll on täidetud puudulikult, vastuvõetavaks tunnistati T. Reimuse nõuetele mittevastav pakkumine, pakkumised tunnistati vastavaks enne avamist ja pakkumise tulemused tehti kaebajale teatavaks puudulikult. Sellega on kaebaja arvates rikutud oluliselt ja ulatuslikult enampakkumise korda, mistõttu enampakkumise tulemused oleks tulnud jätta kinnitamata.

Ringkonnakohus ei pea väiteid menetluskorra olulise rikkumise kohta põhistatuks. Olulised saavad olla vaid menetlusvead, mis võisid viia ebaõige otsuse tegemiseni pakkumismenetluses. Ebaselgeks jääb, kuidas saab enampakkumise tulemusi mõjutada pakkumise kohta tõendi väljaandmata jätmine ja pakkumise allkirjastamata jätmine enampakkumist läbiviiva komisjoni esimehe poolt. Tõendi ja allkirja puudumine ei hõlbusta pakkumiste ümbervahetamist, nagu leiab kaebaja. Kaebaja esindajad viibisid pakkumiste avamise juures. Õigus pakkumiste avamise juures viibida hõlmab ka õiguse pakkumiste sisuga tutvuda ja selle õiguse rikkumise peale koheselt protesti ei esitatud. Seega on etteheited 26. jaanuaril 2006 saadud teate (tl 30) ja enampakkumise protokolli puudulikkuse osas asjakohatud ja ei veena kohut, et edukaks tunnistatud pakkumine ei vastanud nõuetele. Asjaolu, et edukaks tunnistatud pakkuja T. R. esitas kaks pakkumist, millest üks ei olnud nõuetekohane, ei anna iseenesest alust lugeda teist pakkumist mittevastavaks. Määrava tähtsusega ei ole see, millisele pakkumisele oli T. R. lisanud tagatisraha maksmist tõendava kviitungi. Oluline on see, et T. R. oli pakkumisel osalemise eest tagatisraha tasunud. Kaebaja tähtsustab ka üle avaldust vara ostmise kohta kehtestatud tingimustel. Juba ainuüksi pakkumise esitamine kinnitab, et T. R. soovis vara kehtestatud tingimustel osta ja ta ei ole sellest soovist hiljem taganenud. Protokolli teksti ettevalmistamine enne pakkumiste avamist ei tähenda, et otsused pakkumiste vastavaks tunnistamise kohta oleks tehtud enne pakkumiste avamist.

Kriminaalasja algatamine enampakkumise asjaolude kohta ei kinnita vaidlustatud korralduste õigusvastasust.

13. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna vaidlusalune vara ei kuulu registrisse kandmisele, ei ole käesolevas asjas vara võõrandamise kohta võimalik teha keelumärget. Õiguslikult võimatut keelumärget ei ole võimalik saata täitmiseks Notarite Kojale ega vallavalitsusele.

Muude võimalike esialgse õiguskaitse vahendite kohaldamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Väheste eduväljavaadetega kaebuse esitamine ei õigusta nõudeõiguse omandanud isiku õiguste kitsendamist.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus