3-05-212/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2006 Tallinn

Haldusasja number

3-05-212

Haldusasi

J.G.i kaebus õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mail 2006

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja J.G.

Vastustaja Siseministeerium, esindaja Kertu Tõnnemaa

RESOLUTSIOON

Rahuldada kaebus osaliselt.

Mõista välja Siseministeeriumilt J. (ka Y.) G.i kasuks 25 000

(kakskümmend viis tuhat) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest 21.06.2006.a. esitada apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu

kaudu.

Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule

kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes

teate esitanud isik (HKMS § 31 lg 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD

1. 09.11.1999 esitas J.G. taotluse elamisloa saamiseks. 27.07.2000 keeldus siseminister käskkirjaga

nr 366 J.G.ile elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 12 lg 4 p-de 7 ja 10 alusel.

25.08.2000 esitas J.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus 27.07.2000 käskkirja nr 366

õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Halduskohus rahuldas 08.11.2000 otsusega haldusasjas nr 3-

1268/2000 kaebuse, tühistas käskkirja ja tegi siseministrile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi J.G.i

elamisloa taotlus ja teha taotluse suhtes seaduslik otsus. Kohus jättis kohaldamata VS § 12 lg-d 5 ja 6

kui põhiseadusega vastuolus olevad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.03.2001

otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks

osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on

olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.

2. Siseminister keeldus 11.07.2001 käskkirjaga nr 284 uuesti J.G.ile elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p-

de 3, 7 ja 10 alusel.

3. J.G. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr. 284 tühistada ja teha ettekirjutus

asi uuesti läbi vaadata kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Samuti palus J.G. juhul, kui kohus peab

käskkirja viidet VS § 12 lg 4 punktile 3 asjakohaseks, jätta säte kohaldamata ja algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsusega vaidlustatud

käskkiri tühistati ja siseministrile tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ühe kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.06.2002 otsusega jäeti

siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsus muutmata.

Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2002 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-68-02 jäeti siseministri

kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.06.2002

otsuse motiive jättes ringkonnakohtu otsusest välja motiiv, mis puudutab VS §12 lg 4 p 7 kohaldamist.

4. Siseminister keeldus 13.03.2003 käskkirjaga nr 107 uuesti J.G.ile elamisloa andmisest VS § 12

lg 4 p-de 3 ja 10 ja sama paragrahvi lg 5 ja 6 alusel.

5. J.G. esitas 14.04.2003 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus siseministri 13.03.2003 käskkirja

nr 107 tühistada ja teha siseministrile ettekirjutus J.G.i tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi

vaatamiseks. Tallinna Halduskohtu 23.12.2003 otsusega haldusasjas nr. 3-1028/03 vaidlustatud

käskkiri tühistati ja siseministrile tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ühe kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.03.2005 kohtuotsusega

haldusasjas nr 2-3/84/05 jäeti siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

23.12.2003

otsus

muutmata.

Riigikohtu

15.06.2005

määrusega

ei

antud

siseministri

kassatsioonkaebusele menetlusluba.

6. 16.05.2003 esitas J.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001

õigusvastaste käskkirjadega (edaspidi käskkirjad) tekitatud kahju 440 000 krooni hüvitamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHT

7. Kaebaja leiab, et siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001 õigusvastased käskkirjad tekitasid talle

varalist ja moraalset kahju. Varaline kahju seisneb saamata jäänud töötasus, kuna elamisloa puudumine

tõi kaasa töölepingu lõpetamise. Moraalse kahju osas toob kaebaja põhjusena välja asjaolu, et üle kolme

aasta kestnud närvipingega seoses on tema tervis täielikult laostunud. Kaebaja elukvaliteet vähenes,

kuna puudusid võimalused ennast ja perekonda materiaalselt toetada, mis alandas omakorda rängalt

kaebaja eneseväärikust. Kolm ja pool aastat, mil kaebajal ei olnud elamisluba ja mil kaebaja kartis Eesti

Vabariigist väljasaatmist, põhjustasid talle hingelisi kannatusi nii alanduse, solvumise, hirmu, nördimuse

kui ka mure tõttu, kõigi nimetatud tunnete läbielamine on omane riigi poolt tagakiusatavatele inimestele.

Moraalse kahju suurus on fakti küsimus. Hüvitis peaks olema õiglane ja mõistlik ning ühiskonnas

aktsepteeritav. J.G. palus Siseministeeriumilt välja mõista varalise kahju katteks 190 000 krooni ja

moraalse kahju katteks 250 000 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Kuna väidetav kahju on tekkinud enne 01.01.2002, kuulub

kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeks (edaspidi TsK). TsK § 448-450 kohaselt on kaebajal õigus nõuda

kahju hüvitamist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt oli õigusvastane, haldusakti ja

kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü

puudumist. Vastustaja tunnistab, et käskkirjad võtsid kaebajalt seadusliku aluse Eestis viibimiseks ja

töötamiseks. AS E.E. tõendi nr 1/211 kohaselt töötas kaebaja nimetatud aktsiaseltsis ajavahemikus

30.09.1997 – 19.12.2000. Kaebaja elamis- ja tööluba lõppesid 09.02.2000. Kaebaja esitas uued elamis-

ja tööloa taotlused 09.11.1999, siseminister keeldus elamisloa andmisest 27.07.2000. Kaebajaga lõpetati

tööleping alles 19.12.2000. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et temaga lõpetati tööleping põhjusel, et

tal ei olnud tööluba.

9. Vastustaja nõustub varalise kahju hüvitamise perioodiga (19.12.2000 – 13.03.2003), kuid ei nõustu

kahju hüvituse suurusega. AS E.E. esitatud tõend kaebajale makstud töötasu kohta ei tõenda piisavalt

töötasu suurust. Kahju hüvitamisel ei saa võtta aluseks brutopalka, selle asemel tuleb lähtuda kaebaja

netopalgast vaadeldaval ajavahemikul.

10. Mittevaralise kahju osas leiab vastustaja, et kaebaja ei ole tõendanud, milles seisneb tema väärikuse

alandamine siseministri poolt. Kui kaebaja väidab, et siseministri õigusvastaste haldusaktide tagajärjel

on täielikult purustatud tema elu, kuna tal ei ole võimalik töötada ega oma perekonda üleval pidada ja et

moraalne (mittevaraline) kahju seisneb tema väärikuse alandamises, peab ta tõendama, millisel kujul on

kahju avaldunud ja milliseid negatiivseid tagajärgi kaebajale kaasa toonud. Vastustaja hinnangul ei saa

mittevaralise kahjuna käsitleda asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalust ennast ja oma perekonda

materiaalselt toetada, ja see on vähendanud kaebaja elukvaliteeti. Eelnimetatu on käsitletav varalise

kahjuna.

11. Kaebaja väidab ka, et talle tekkinud mittevaraline kahju seisnes pidevas hirmus riigist väljasaatmise

ees. Vastustaja selle väitega ei nõustu. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusele

(edaspidi VKSKS) §-le 7 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Ettekirjutuse teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (edaspidi KMA). Kaebaja on

käskkirjade vaidlustamisega taotlenud halduskohtult nende käskkirjade täitmise peatamist ja kohus on

taotlused rahuldanud (Tallinna Halduskohtu 29.08.2000 ja 21.08.2001 määrused). Seega, kuigi kaebaja

õigus Eestis viibida lõppes 27.07.2000, mil siseminister keeldus talle elamisloa andmisest, ei saanud tal

olla reaalset hirmu riigist väljasaatmise ees. Kuna kaebaja ei saa tugineda mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes hirmule riigist väljasaatmise ees, siis ei saa kaebaja tugineda ka oma tervise halvenemise

motiivile, kuna kaebaja on põhjendanud tervise halvenemist nimelt hirmuga riigist väljasaatmise ees.

Lisaks ei ole kaebaja oma tervise halvenemist elamisloata Eestis viibimise ajal tõendanud. Seega on

siseminister seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud talle mittevaralise kahjuna käsitletavate füüsiliste

kannatuste aset leidmist.

12. Vastavalt TsÜS § 172 lõikele 4 arvestab kohus hüvituse suuruse määramisel tekitatud moraalse

kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Ka RVastS kohaldamise osas on Riigikohtu

halduskolleegium leidnud, et avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju

tekitamises süüdi.

13. Kaebaja ei ole märkinud, millistel kaalutlustel ja milliste arvutuste tulemusena on ta saanud

mittevaralise kahju suuruseks 300 000 krooni. Vastustaja leiab, et nõude suurus ei ole proportsionaalne,

arvestades siseministri õigusvastase tegevuse raskusastet.

14. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda.

MENETLUSE KÄIK

15. Tallinna Halduskohtu 02.03.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-203/04 (edaspidi halduskohtu

otsus) rahuldati J.G.i kaebus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõisteti

siseministrilt J.G.i kasuks välja 100 000 krooni tekitatud moraalse kahju eest. Tallinna Ringkonnakohtu

14.12.2004 otsusega haldusasjas nr 2-3/782/04 (edaspidi ringkonnakohtu otsus) tühistati Tallinna

Halduskohtu 31.03.2004 otsus haldusasjas nr 3-203/04 osas, millegi mõisteti siseministrilt välja J.G.i

kasuks 100 000 krooni ning saadeti asi selles osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Muus

osas jäeti kohtuotsus muutmata. Riigikohus jättis 16.03.2005 määrusega nr 7-1-3-23-05 J.G.i

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 otsusele haldusasjas nr 2-

3/782/04 läbi vaatamata ning tagastas kassatsioonkaebuse selle esitajale läbivaatamatult.

KOHTU SEISUKOHT

16. Kohus, tutvunud haldusasjas kogutud tõenditega nende kogumis, leiab, et kaebus on osaliselt

põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et siseministrilt tuleb kaebaja

kasuks mõista mittevaralise kahju hüvitusena välja 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni.

Kohtu põhjendused on järgmised:

17. Halduskohtu otsusega jäeti rahuldamata kaebus varalise kahju hüvitise nõudes. Ringkonnakohtu

otsuses leiti, et apellatsioonimenetluse eseme piiridesse jääb kohtuotsus osas, millega mõisteti

kaebaja kasuks välja 100 000 krooni. Mittevaralise kahju eest mõisteti hüvitis välja kahel alusel:

1) J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu osaleda ema matustel ning 2) elamisloaga seonduv

kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi kannatusi. Ülejäänud osas (teistel alustel esitatud kahju

hüvitamise nõue) jäi kaebus rahuldamata ning kohtuotsust ei ole selles osas apelleeritud. Seetõttu tuleb

kohtul jätta tähelepanuta väited, mis puudutavad kahju hüvitamist sellistel alustel nagu tervise

laostamine, kannatused perekonnale jms. Halduskohtule esitatud kaebus tugines peaasjalikult väitele, et

J.G. ei saanud 27.07.2000 ja 11.07.2001 elamisloa andmisest keeldumise käskkirjade tõttu töötada ja

perekonda ülal pidada, mis on kaebajale tekitanud varalist ja mittevaralist kahju. Selles osas jäeti kaebus

halduskohtu otsusega rahuldamata põhjusel, et ei ole tõendatud töösuhte lõpetamine elamisloa

puudumise tõttu ning õigusvastaste käskkirjade ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Selles osas ei ole

kohtuotsust vaidlustatud. Samuti tugines kaebus väitele, et aastaid kestnud üleelamiste tõttu on kaebaja

tervis täielikult laostunud. Halduskohus pidas otsuses ka seda väidet mittetõendatuks. Selles osas pole

samuti kohtuotsust vaidlustatud. Seega ei ole edasises menetluses võimalik nimetatud asjaolusid ja

seisukohti enam vaidlustada. Alljärgnevalt käsitleb kohus haldusasja selle vaidlustatud osas:

mittevaralise kahju väljamõistmise küsimust põhjustel, et 1) J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu

osaleda ema matustel ning 2) elamisloaga seonduv kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi

kannatusi.

18. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Moraalne (mittevaraline) kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes

(nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle

tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Alates 01.01.2002 on avalike ülesannete täitmisel tekitatud

moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamise alused sätestatud riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) §-

s 9, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Siseministri käskkirjad, mis olid kaebuse aluseks, anti enne

riigivastutuse seaduse jõustumist ning tekitatud moraalse kahju osas tuleb kohaldada enne selle seaduse

jõustumist kehtinud moraalse kahju hüvitamise põhimõtteid. Pärast 01.01.2002 tekkinud moraalse

(mittevaralise) kahju hüvitamisele tuleb kohaldada riigivastutuse seaduse sätteid.

19. Kaebuse kohaselt tekitasid kaebajale mittevaralist kahju siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001

õigusvastased käskkirjad. Kaebus on esitatud halduskohtusse 16.05.2003. Seega on kaebaja väidetud

mittevaralise kahju avaldumise periood 27.07.2000 kuni 16.05.2003.

Kahju

a) J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu osaleda ema matustel

20. J.G. on Vene Föderatsiooni kodanik. Nähtuvalt A.G. surmatunnistusest suri nimetatud isik

09.11.2000 Voroneži oblastis. Kaebaja kohtuistungil antud kinnituste kohaselt oleks ta võinud oma

passiga Eestist välja sõita, aga ta ei oleks saanud Eestisse tagasi pöörduda. Kaebajal oleks Eestisse sellel

ajal jäänud abikaasa ja alaealised lapsed. Juristid soovitasid tal mitte riskida Eestist välja sõiduga.

Vastustaja esindaja möönis kohtuistungil, et kuigi Eestist välja saatmine kaebajat ei ohustanud, sest

kohtumäärusega oli siseministri käskkirja kehtivus peatatud, oleks Eestisse naasmine olnud raskendatud,

kuna kaebajal puudus kehtiv elamisluba. Vastustaja hinnangul võis ema matustel mitte osalemine

põhjustada isikule hingelisi üleelamisi. Kui kaebaja oleks ema matustel viibinud, ei oleks olnud kindel,

et ta oleks saanud naasta Eestisse. Kui ta oleks läinud matustele, oleks ta pidanud taotlema viisat Vene

Föderatsioonis, tulemus ei oleks kindel olnud. Seega vastustaja nõustus, et kaebajal võisid olla

hingelised läbielamised, kuna tema ema suri ja ta ei saanud jätta emaga hüvasti tema matustel. Kohus

nõustub vastustajaga selles, et kaebajal ei olnud küll ema matustel osalemine välistatud, kuid siseministri

õigusvastane käskkiri oli tekitanud kaebajale olukorra, kus ta ei saanud olla kindel Eestisse oma pere

juurde naasmise võimalikkuses. Vastustaja on möönnud, et kaebajale võis tekkida ema matustel

mitteosalemisest mittevaralist kahju. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et on põhjendatud ja

tõendatud kaebajale mittevaralise kahju tekkimine ema matustel mitteosalemisest.

b) Elamisloaga seonduv kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi kannatusi

21. Kaebaja väitis, et ebaseaduslike haldusaktidega põhjustati talle hingelisi kannatusi (alandus,

kindlusetustunne, solvumine, hirm, mure, kaotusvalu). Vaidlust ei ole selles, et nimetatud asjaolusid

saab käsitleda isiku mittevaralise kahjuna. Kaebaja väidetel on sellised tunded omased inimestele, keda

riik taga kiusab. Hingelisi kannatusi põhjustas elamisloa ebaseaduslik väljastamisest keeldumine 3,5

aasta vältel (tl 41). Eelnimetatu alandas rängalt kaebaja eneseväärikust. Menetluse käigus on

J.G. väitnud, et kui haldusorgan ei oleks vastu võtnud ebaseaduslikke haldusakte, oleks tal olnud

võimalus töötamiseks ning hingelisi kannatusi ja seeläbi mittevaralist kahju poleks tekkinudki. Kaebaja

väitel tekitas tervele perele šoki see, et neile tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja väitel

šokeeris teda ka see, et elamisloa andmisest keeldumise käigus süüdistas Siseministeerium kaebajat

Eesti riigile ebalojaalne olemises. Peale selle oli perekonna materiaalne olukord väga nõrk. Praktiliselt

töötas ainult abikaasa. Tekkis palju võlgu. Kaebaja lootis, et kui kohus rahuldab kaebuse ja mõistab

välja hüvitise mittevaralise kahju eest, siis nende seisund paraneb ja kaebaja pere oleks saanud võlad ära

tasuda. Kaebaja kohtuistungil antud kinnituste kohaselt kuulub lisaks kaebuses loetletule kannatuste alla

veel ka ebakindlus tuleviku ees.

22. Käesolevas haldusasjas ei saa arvesse võtta, milliseid kannatusi võis tekkida kaebaja perekonnale,

kuna hüvitamisele kuulub isikule tekitatud kahju, mitte aga kolmandatele isikutele tekitatud kahju.

Kaebaja väitel panid tema perekonna kannatused teda isiklikult veel rohkem kannatama. Kohus möönab,

et kaebaja selline väide on tõenäoline. Kohus leiab, et kaebaja ei pidanud reaalselt kartma riigist

väljasaatmist, kuna halduskohus oli riigist väljasaatmise ettekirjutuse täitmise peatanud. Kokkuvõtlikult

on põhjendatud ja tõendatud asjaolu, et kaebajale tekkis mittevaralist kahju kindlusetuse ja mure näol.

Haldusaktide õigusvastasus

23. Siseministri 27.07.2000 käskkiri on tunnistatud õigusvastaseks ja tühistatud Tallinna Halduskohtu

08.11.2000 otsusega. Siseministri 11.07.2001 käskkiri on tunnistatud õigusvastaseks ja tühistatud

Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsusega. 19.06.2002 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus

siseministri apellatsioonkaebuse rahuldamata, seega jõustus Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsus.

Seega on vaidlusaluste siseministri käskkirjade õigusvastasus kohtute poolt varasemates haldusasjades

tuvastatud.

Põhjuslik seos õigusvastaste haldusaktide ja mittevaralise kahju vahel

24. Kaebaja hinnangul on tekitatud talle kahju nii siseministri käskkirjadega kui ka sellega, et asja

menetlemine kestis väga pikka aega, mis tekitas talle kannatusi. Ja sellega, et asja lahendamine venis

pikaks ajaks, pidi kaebaja üha uusi ja uusi kaebusi esitama, millega kaasnesid ka kulutused. Kohus

möönab, et elamisloa taotluse pikaajaline menetlemine võib isikule tekitada hingelisi kannatusi. Samas

nõustub kohus vastustajaga selles, et kohtuvaidlused on algatanud kaebaja ise, kes on pidanud

siseministri käskkirju õigusvastaseks. Kohtumenetluse käigus on aga siseministri käskkirjad tühistatud

ja ka see on piisavaks kompensatsiooniks isikule ebameeldivuste eest. Kohus on seisukohal, et kaebajale

tekitas hingelisi kannatusi elamisloata Eestis viibimine pikema aja (3,5 aastat) vältel, kuid siseministri

käskkirjadega seotud kohtuvaidlused ei ole iseenesest kaebajale kahju tekitanud. Kohtud ei ole

menetlenud kaebaja kaebusi põhjendamatult pika aja jooksul ja kohtuvaidluste tulemusena on kaebaja

saavutanud oma eesmärgi: nii temal kui tema perekonnaliikmetel on käesoleval ajal kehtivad elamisload.

Vastustaja süü.

25. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab,

et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Kohus leidis

otsuse punktis 23, et siseministri käskkirjad olid õigusvastased. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 05.03.2001 otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5

põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või

pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure-

või julgeolekuteenistuses. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et siseministri 27.07.2000 käskkiri oli

välja antud kehtiva õigusnormi alusel. Haldusorganil on kohustus täita õigusakte, nende põhiseadusele

vastavuse kontrolli õigust haldusorganil ei ole. Seega ei ole vastustaja 27.07.2000 käskkirja

õigusvastasuses süüdi.

26. Siseministri 11.07.2001 käskkiri on võetud vastu peale Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 05.03.2001 otsust. Seega oli nimetatud käskkirja vastuvõtmisel vastustajal võimalus võtta

vastu teistsugune – õiguspärane – käskkiri. Vastustaja seda ei teinud. Kohus leiab, et vastustaja on

siseministri 11.07.2001 käskkirja õigusvastasuses süüdi.

27. Süü osas tuleb eristada tahtlust teo suhtes ja seda, kas siseministri tegevus 11.07.2001 käskkirja

andmisel oli suunatud õigusvastase haldusakti vastuvõtmisele ja kas käskkirja andmise eesmärgiks oli

kaebajale moraalse (mittevaralise) kahju tekitamine. Tuleb eristada tahtlust tagajärje suhtes (kas

siseminister nägi ette, et käskkiri võib olla õigusvastane; kas siseminister nägi ette, et käskkirja

andmisega võib kaebajale tekkida moraalne kahju). Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste

kohaselt ei näinud vastustaja käskkirja andmisel ette, et see võib osutuda õigusvastaseks. Tegemist on

kaalutlusotsusega. Vastustaja tegi endast kõik, et kohaldada normi õigesti. Vastustaja eeldas, et käskkirja

ei tühistata, vastasel korral oleks vastustaja andnud välja teistsuguse sisuga käskkirja. Kohus leiab, et ei

ole mõistlikku põhjust arvata, et vastustaja tegevus käskkirjade väljaandmisel oli suunatud kaebajale

mittevaralise kahju tekitamisele. Sellist järeldust ei võimalda teha ükski haldusasjas kogutud tõend.

Normi ebaõige tõlgendamine on viinud selleni, et kaebajal on olnud põhjendamatuid üleelamisi, kuid

need ei ole vastustaja poolt tahtlikult tekitatud. Seega ei olnud siseministri süü vormiks 11.07.2001

õigusvastase käskkirja väljaandmisel ei otsene ega kaudne tahtlus. Küll leiab kohus, et siseminister pidi

aru saama, et 11.07.2001 käskkiri võib kaebajale tuua kaasa mittevaralise kahju hingeliste kannatuste

näol. Seega leiab kohus, et vastustaja süü vormiks on hooletus.

Kahju heastamise võimalus muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis.

28. RVastS § 11 lõike 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada

haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt

suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.

Kaebaja kohtuistungil antud kinnituse kohaselt on temal ja ta pereliikmetel tähtajaline elamisluba, mis

saadi 18.08.2005 ja kehtib kuni 2009. Seega ei pea kaebaja kartma enam riigist väljasaatmist.

Vahemikus 11.07.2001-16.05.2003 tundis aga kaebaja enda ja oma perekonna tuleviku ees muret ja

kindlusetusetunnet.

Kohus

leiab,

et

nimetatud

mittevaralise

kahju

korvamine

muude

õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitus ei ole käesoleval hetkel võimalik. Asjaolu, et kaebaja sai

elamisloa, tegi küll lõpu kaebaja hingelistele kannatustele, kuid ei teinud olematuks hingelisi kannatusi

elamisloata Eestis viibimise ajal. Seega tuleb vastustajal hüvitada kannatanule tekkinud kahju rahas.

Hüvitise suurus

29. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus

hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.

Vastustaja oli süüdi kaebajale perioodil 11.07.2001 – 16.05.2003 avaldunud mittevaralise kahju

tekkimises. Vastustaja süü aste – hooletus – on kahjuhüvitise väljamõistmisel käsitletav hüvitise summat

vähendava (vastustaja suhtes kergendava) asjaoluna. Vastustaja ei ole kaebajale tahtlikult kahju

tekitanud.

30. Kaebaja palus kohtuistungil arvestada hüvitise summa suuruse juures asjaolu, et moraalseid

kannatusi ei tekitanud see mitte ainult temale, vaid ka kõigile pereliikmetele. Kohus leiab, et nimetatud

argumenti ei saa arvesse võtta, kuna kaebaja on pöördunud halduskohtusse isiklike õiguste kaitsmiseks.

31. Riigikohus on leidnud, et kohus peaks hüvitise suuruse määramisel arvestama ka sarnaste

kohtuasjadega. Seni on elamisloa vaidlustega seotud küsimustes isikule määratud mittevaralise kahjuna

20 000 krooni, ning ühel korral, kus kogu elamisloa menetlus kestis ligikaudu kaheksa aastat, ka 30 000

krooni. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt küsitav summa on ilmselgelt liiga suur ja palub kohtul kaebus

rahuldada osaliselt, sest siseminister möönab, et isikule on põhjustatud elamisloa menetluse käigus

üleelamisi. Kohus nõustub vastustajaga selles, et väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb

arvestada senise kohtupraktikaga.

32. Haldusasjas tuleb arvestada ka seda, et õigusvastane olukord, mis kaebajale kahju tekitas, on

käesolevaks hetkeks lõppenud – kaebaja on saanud elamisloa. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena on põhjendatud 25 000 (kakskümmend viis tuhat)

krooni.

33. Kaebaja oli halduskohtu 03.07.2003 määrusega vabastatud maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest.

Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 95 lõikele 1 kui kaebuse esitaja oli

riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele

kuulunud riigilõivu riigituludesse. Vastavalt HKMS § 5 lõikele 1 juhindub halduskohus HKMS-iga

reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätetest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-ile

145 on Eesti Vabariik menetlusosalisena vabastatud riigilõivu tasumisest. Seega ei pea vastustaja

hüvitama riigituludesse kaebuse rahuldamise osaga proportsionaalset osa riigilõivust.

Aili Maasik

kohtunik