3-04-462/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-04-462 (endine nr 3-2728/2006) Haldusasi K.L.i kaebus Kõrgessaare Vallavalitsuse 19.01.1999.a. korralduse nr 22 „Kõrgessaare Vallavalitsuse korralduse tühistamine“ õigusvastasuse tuvastamiseks, Kõrgessaare Vallavalitsuse 17.10.2002 korralduse nr. 406 „14.2 ha suuruse kinnistu tagastamine tagastamise subjektidele M., V. ja V.V.´ile“ õigusvastasuse tuvastamiseks ning Hiiu Maavanema 07.10.2002 korralduse nr. 560 „RSN Täitevkomitee otsuse tühistamine“ õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks kogusummas 235 000 krooni.

Asja arutamisel viibisid kaebaja esindajana H.L.; vastustaja Kõrgessaare Vallavalitsuse esindajana Kalle Viin ja vastustaja Hiiu Maavalitsuse esindajana Küllike Riisna; kolmandate isikute P.Põlluveer ja V.Arengu esindajana Allan Ratso. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik.

Kohus juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikest 2 peavad apellatsiooniteade ja apellatsioonkaebus olema esitatud kohtu kantseleisse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel posti saabumisel kohtusse, mitte aga postitempli kuupäevast. KAEBUSE ASJAOLUD

Kaebajale K.L.´ile eraldati 1987.a. Hiiumaa rajooni RSN Täitevkomitee 26.08.1987 otsusega nr 178 Kõrgessaare vallas Kaleste külas ehituskrunt (0.5 ha) koos ehitusloaga elamuehituseks.

1990.a. sai teatavaks, et maaeraldus jääb täielikult sellisele maale, mille endise omaniku pärijad on endast teatanud koos taotlusega tunnistada nad maa tagastamise subjektideks. Tagastamise subjektideks soovisid saada M.V., V.V., V.V., kelle esindajana hakkas tegutsema M.V..

Kaebaja leidis, et ta ehitas projektikohased elamu ehitamiseks vajalikud kaks abihoonet, mille kohta on väljastatud 08.04.1999.a. Kõrgessaare Vallavalitsuse poolt ehitise kasutamisluba nr

01. Nimetatud hooned on kantud kaebaja nimele Hiiu Maakonna Hooneregistrisse.

1992.a. jäi ehitustegevus seisma ja kaebaja väitel seotult rahareformiga.

1990-ndate aastate keskel esitas omandireformi õigustatud subjekt M.V. Kõrgessaare Vallavalitsusele taotluse, et kaebaja maaeraldus tühistataks. Kõrgessaare Vallavalitsus M.V.´i taotlust ei rahuldanud.

1997.a. sügisel esitas kaebaja Kõrgessaare Vallavalitsusele taotluse lõppema hakkava ehitusloa pikendamiseks H.L.´i nimele ( kaebaja poeg).

20.11.1997.a. väljastas Kõrgessaare Vallavalitsus ehitusloa nr 22, kus senise ehitaja K.L.´i asemel oli ehitajaks H.L..

Kõrgessaare Vallavalitsus alustas kaebaja ja H.L.´i taotlusel maa ostueesõigusega erastamist H.L.i kasuks, andes 24.11.1998.a. välja sellekohase korralduse nr 505.

12.01.1999.a.tühistas ehituskomisjon oma varasema otsuse 20.11.1997.a.-st.

19.01.1999.a. korraldusega nr 22 tühistas Kõrgessaare Vallavalitsus H.L.´ile maa ostueesõigusega erastamise kohta eelnevalt vastu võetud korraldused, viidates põhjusena H.L.´i ehitusloa tühistamisele.

22.06.1999.a. andis Kõrgessaare Vallavalitsus välja korralduse nr 257 Maa ostueesõigusega erastamine kaebajale.

13.10.199.a. korraldusega nr 381 tühistas Kõrgessaare Vallavalitsus omaenda eelneva 22.06.1999.a. korralduse nr 257.

18.04.2000.a. tegi Kõrgessaare Vallavalitsus ettepaneku Hiiu Maavanemale 1987.a. Hiiumaa rajooni RSN Täitevkomitee 26.08.1987 otsuse nr 178 tühistamiseks.

07.10.2002.a. tunnistas Hiiu Maavanem oma korraldusega nr 560 kehtetuks 1987.a. Hiiumaa rajooni RSN Täitevkomitee 26.08.1987 otsuse nr 178.

17.10.2002.a. andis Hiiu Maavanem korralduse nr 406, millega tagastas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise subjektidele M., V. ja V.V.´udele suurusega 14,2 ha. Selle tagastatud maa hulka kuulus ka varasem vaidlusalune kaebaja kasutuses olnud 0.5 ha. Kaebajale kuuluvad ehitised olid rajatud väljapoole kaebajale tehtud maaeraldust ja asusid maal, mis kuulus omandireformi õigustatud subjektidele otsusega tagastamisele.

Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr 397 17.12.2004.a. tunnistati kehtetuks K.L.ile väljastatud kasutusluba nr 01, mis oli välja antud 08.04.99.a.

KAEBAJA SEISUKOHAD

1. Kaebaja taotles oma kaebuses Kõrgessaare Vallavalitsuse korralduse nr 22 19.01.99.a. õigusvastasuse tuvastamist. Korraldusega tühistati varasem korraldus nr 487 06.11.89.a. „Maa ostueesõigusega erastamise alustamine„ ja korraldus nr 505 24.11.98.a. „Maa ostueesõigusega erastamine“. Kaebuse esitamisel oli kaebaja esindaja ekslikult käsitlenud kaebust nii H.L.i kui ka K.L.i kaebusena, ehkki ta oli üksnes K.L.i esindaja ja esitanud kaebuse K.L.i õiguste kaitseks. Eksimuse selgumisel loobus kaebaja märgitud haldusakti õigusvastaseks tunnistamise nõudest ja palus menetluse lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel.

2. Kaebaja leiab, et temale on tekitatud kahju, mille hüvitamisel on esitanud nõuded Kõrgessaare Vallavalitsuse ja Hiiu Maavanema vastu.

3. Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr. 381 (13.10.1999) „Maa ostueesõigusega erastamise tühistamine“ tühistas Kõrgessaare Vallavalitsuse varasema korralduse nr. 257, millega oli alustatud erastamine kaebajale kuuluvate kahe hoone juurde, mis varem olid ülemõõdistamise järel registreeritud hooneregistris ja millele oli väljastatud kasutusluba. Vastavalt maareformi seaduse § 22 lg 1 saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvilavõi aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad. Kaebaja on seisukohal, et temale kuuluvad ehitised seadustati ehitisele kasutusloa andmisega ning nende kandmisega hooneregistrisse. Maa erastamist alustati nimetatud seaduslike ehitiste juurde vastavalt maareformi seaduse § 22 lg 1. Seega oli alustatud ostueesõigusega maaerastamine kaebajale täiesti seaduspärane. Kuivõrd Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldus nr. 381 tühistas eelnevalt alustatud õiguspärase erastamise ehki põhjus erastamise alustamise tühistamiseks puudus. Kaebaja ehitiste kasutusluba tühistati kinnistu uue omaniku taotlusel detsembris 2004. Kuigi Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldus nr. 381 tühistas ostueesõigusega erastamise kaebajale, ei tekitanud see haldusakt iseenesest veel kaebuses loetletud kahju, kuna pärast seda akti jäi endiselt alles võimalus, et ostueesõigusega maaerastamine kaebajale võib edaspidi siiski aset leida.

3. Kaebaja taotleb oma kaebuses Hiiu Maavanema kohusetäitja korralduse nr. 560 (7.10.2002) „RSN Täitevkomitee otsuse tühistamine“ õigusvastasuse tuvastamist.

Hiiu Maavalitsus põhjendas ehituskrundi eraldamise tühistamist tagastamise subjektilt pärit meelevaldse, tegelikkusele mittevastava seisukohaga, et kaebaja pole alustanud krundi sihipärast kasutamist.

Teise põhjendusena märgib Hiiu Maavalitsuse korraldus, et ehituskrunt asub maal, millele on esitatud tagastamise taotlus. Seejuures ei pööranud Hiiu Maavalitsus tähelepanu asjaolule, et tagastamise subjekt taotleb 2.4 ha võrra maad rohkem, kui tema tagastamise nõudeõigus on.

2.4 ha võrra nõudeõigust ületav maatagastus tagastamise subjektile nähtub Kõrgessaare Vallavalitsuse tagastamiskorraldusest nr. 406. Kaebaja toob välja asjaolu, et tagastamise subjekti tagastusnõuet oleks saanud täielikult rahuldada ka ilma kaebaja 1987. a. 0.5 ha suurust maaeraldust tühistamata.

Nõukogudeaegse maaeralduse (ehituskrundi) tühistamise järgselt Hiiu Maavalitsuse korraldusega nr. 560 polnud maa ostueesõigusega erastamise eeldused kadunud ega selle võimalikkus tulevikus välistatud, mistõttu ei tekitanud see haldusakt iseenesest kaebajale otsest kahju.

4. Kaebaja taotleb oma kaebuses Kõrgessaare Vallavalitsuse korralduse nr. 406 (17.10.2002) „14.2 ha suuruse kinnistu tagastamine tagastamise subjektidele M., V. ja V.V.´ile“ õigusvastasuse tuvastamist.

Nimetatud korraldus tagastas subjektidele maaüksuse, millel samal ajal asuvad kaebajale kuuluvad, kehtiva kasutusloaga ja hooneregistris registreeritud ehitised. Kaebaja nimetab ära asjaolu, et sellele vaatamata märgitakse Kõrgessaare Vallavalitsuse tagastamiskorralduses nr. 406, et

"tagastataval maaüksusel hooned puuduvad".

(Selline märkus tagastamiskorralduses võimaldas tagastamise subjektil seda valet edasi väita ka tagastamisjärgselt sõlmitud kinnistu ostu-müügi lepingus)

Kaebaja leiab, et Kõrgessaare Vallavalitsus ei oleks tohtinud tagastada kogu kinnistut ilma selle eelneva jaotamiseta ja ehitiste juurde kuuluva maa erastamiseta kaebajale. Nimetatud nõue tuleneb maareformi seadusest ja kuivõrd korralduses on väidetud ilmselget valet tagastataval maal hoonete puudumise kohta, siis kogu korraldus on vastavalt maareformi seadusele õigusvastane.

5. Kaebaja esindaja selgitas 24.10.2005.a toimunud kohtuistungil käesolevas asjas, et 1988.a. suve lõpus veeti kaebaja krundile viivale 455 meetrisele pinnaseteele (Tornimäe metskonnas) kaebuse esitaja kulul 65-70 kallurikoormat kruusa, kusjuures ühe uue teelõigu tegi kaebaja ka täielikult ise juurde.

Kaebaja leiab, et ta tasus kruusa, selle transpordi, laotamise ja teedemasinate silumistöö eest üle 600 rubla sularahas teedevalitsuse kallurite kolonni ülemale, kelle nimi oli Heinmets. Pangaülekandeid sellel ajal eraisikud teatavasti oma arveldustes veel ei kasutanud.

Kaebaja toob välja asjaolu, et tema esindaja võttis 09.11.2005.a. telefoni teel ühendust Tornimäe metskonna selleaegse metsaülema Indrek Roosnaga, kes kinnitas, et tema poole ei ole keegi sellel teemal küsimustega pöördunud, millest kaebaja järeldab, et Kõrgessaare Vallavalitsuse esindaja pöördus hoopis kellegi teise metsaülema poole, kes aga tõenäoliselt ei tea selle aja sündmustest mitte midagi. Indrek Roosna ütles 9.11.2005.a. telefonivestluses, et metskonnal polnud sellel ajal teede jaoks mingeid vahendeid ette nähtud ja sellist teetööd ei saadud kuidagi metskonna kulul teha.

Kaebaja on seisukohal, et metskond ei osalenud sellel teekruusatamisel mitte mingil viisil. Samas Indrek Roosna kinnitas, et andis seoses kaebaja enda poolt rajatud tee lisalõiguga loa kahe puu mahavõtmiseks uue teelõigu asukohas. Selle uue teelõigu käsitsi labidaga ettevalmistamist kaebaja poolt nägi I. Roosna ise pealt, kuna viibis korra ka ise sellejuures ja mäletab seda.

Kaebaja viibis oktoobris Hiiumaal, kus ta muuhulgas täpsustas kohapeal tema rajatud teelõigu tegelikku pikkust. Algselt oli kaebaja hinnanud selle pikkuseks mälestuste järgi 35 m. Nüüd sai ta selle teelõigu ülemõõtmisel täpseks pikkuseks 54 m. 35-meetrine osa sellest on mäkkeviiv kallak, kus kaebaja käsitsi labidaga teealust ette valmistas.

6. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et ka juhul, kui ehitised oleks rajatud 1989. a. ükskõik kuhu kaebaja 0.5 ha ehituskrundi sisse, siis hiljem järgnenud haldusaktide tulemusel oleks nad tänaseks kindlasti asunud praeguseks kolmandatele isikutele kuuluval (ehk võõral) maal.

Olenemata hoonete kunagistest asukohavõimalustest ühel või teisel pool krundipiiri, oleksid nad järgnenud õigusvastaste haldusaktide tagajärjel paratamatult asunud kusagil selle 14.2 ha sees, mille tagastamist õigustatud subjekt vallalt nõudis, kuna kaebaja kogu 0.5 ha krunt paiknes tervikuna selle 14.2 ha koosseisus.

Hiljem 2002 sügisel Kõrgessaare Vallavalitsuse poolt nimetatud 14.2 ha tagastati tagastamise subjektile korraldusega nr. 406 vaatamata sellele, et tagastataval maal asuvad kaebajale kuuluvad hooned, millel oli tagastamise ajal olemas kehtiv kasutusluba.

Kaebaja on seega seisukohal, et argument "hooned ehitati valele poole piiri" ei oma nüüdseks enam samasuurt kaalukust, nagu tal oli aastani 2002, mil nõukogudeaegne maaeraldus (ehituskrunt) tühistati.

Kaebaja rõhutab, et hoonete kunagise asukohavaliku mõnemeetrine kõikumine ei mõjuta mitte mingil viisil nende tänast staatust, mis neil hoonetel on alates 2002 sügisest, kuna mõlemal juhul oleks nad tänaseks asunud võõral maal. Seega kaebaja leiab, et ehitiste kunagine asukohavalik ühele või teisele poole krundipiiri ei tohiks olla praegu enam argumendiks arutelul nende ehitiste rajamiskulude hüvitamise üle.

Kuna ehitised ei ole demonteeritavad ja teisaldatavad selliselt, et neil säiliks mingi taaskasutatav väärtus, siis kaebaja soovib nende rajamiskulude hüvitamist ning kaebaja ei soovi neid tagasi.

Nimetatud ehitised on needsamad, mille juurde Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldus 257 alustas ostueesõigusega maaerastamist ehitiste teenindamiseks vajaliku maana vastavalt maareformi § 22 lg 1 ja kaebaja on seisukohal, et erastamise õigusvastase tühistamise järel on ta õigustatud saama nimetatud ehitiste eest hüvitust nende rajamiskulude ulatuses.

7. Kaebaja esitas algses kaebuses kahjunõude kogusumma koosnevana kolmest osast kokku

235 000 krooni. Kaebaja esindaja leidis 24.10.2005 istungil, et kalkulatsiooni rida nr. 1 esitab sellise töö maksumust, mille lisamine kahju hüvitusnõudesse pole põhjendatud ja ta vähendas istungil kahjunõuet rea 1 summa (5314 krooni) võrra. Samuti vähendas kaebaja esindaja istungil sama kalkulatsiooni rea 3 summat 300 krooni võrra, kuna sellel real näidatud kividest osa ei läinud siiski teealusesse. Nende muudatuste tagajärjel jäi teerajamise ja maaparandustööde täpsustatud kogumaksumuseks 50 900 krooni. Kaebaja kinnitas selle muudatuse korrektsust 15.11.2005.a. esitatud kaebuse täpsustuses.

Hoonete rajamiskuludeks nimetab kaebaja 125 000 krooni, kuhu sisse on kaebaja arvestanud ehitusmaterjalide maksumuse, enda ja oma abiliste tööjõu maksumuse ja ehitusel kasutatud masinate/tehnika maksumuse.

Kaebaja leiab, et keskmine statistiline töötasu aastatel 1988-1989 enne rublainflatsiooni algust oli 200.- rubla kuus ja töö tegemiseks arvestab ta ligikaudu 175 inimtunnist töömahtu. Tänapäeva kuupalgaks on kaebaja arvestanud 6000 krooni kuus, mis oleks samuti 175 inimtunni tööjõu väärtusekvivalent kaasajal. Seega kui kaheksakümnendate aastate lõpus kulutati millelegi 200 rubla, siis vastab sellele ligikaudu 6000 krooni kulutamine tänapäeval.

Ehitiste rajamiseks kulus ligikaudu 1500 inimtundi ehitajate tööd; 1850 rubla eest tuli osta ehitusmaterjale ja 650 rubla tuli tasuda ehituskrundil töötanud masinate/tehnika kasutamise eest.

Arvestades kuupalkade võrdleval arvulisel suurusel põhinevat rublakulutuste kroonideks ületoomise koefitsienti (200 rubla osutub samaväärseks 6000 krooniga ehk 1 rubla vastab 30 kroonile), saab kaebaja tehtud rublakulutuste ja tööjõu väärtuse väljendusteks kroonides: 1) 1500 inimtundi tööd = 8.5 kuupalka = 51 000.- krooni; 2) 1800 rubla eest ehitusmaterjale = 54 000.- krooni; 3) 650 rubla ehitustehnika ja masinate eest = 19 500.- krooni. Hoonete ehituskulud kokku 125 000 krooni.

Kaebaja leiab, et ostueesõigusega maa erastamise õigusvastane mittevõimaldamine jättis kaebaja ilma 0.5 ha maast, mille väärtuse kaebaja tuletas oma kaebuses sellesama maa müügihinnast, kui tagastamise subjekt tagastamisjärgselt kinnistu võõrandas 2003 kevadel. Kuna 14 ha kinnistu müügihind 24.04.2003 toimunud müügitehingus oli 1 500 000 krooni, siis osutub 0.5 ha suuruse mõttelise osa väärtuseks kinnistu müümise ajal 54 000 krooni ehk ligikaudu 11 kr/m2.

Tänase päeva seisuga müüakse Hiiumaal Kõrgessaare vallas maad aga ruutmeetrihindadega vahemikus 17..... 56 kr/m2 . Kaebajale on seega selgunud, et nüüdseks on 0.5 ha kinnistu väärtus Kõrgessaare vallas ilmselgelt suurem kui 54 000 krooni, mis ta arvestuslikult oli 2003 kevadel. Praegu osutub 5000 m2 suuruse maaüksuse hinnaks seal piirkonnas vähemalt 5000 x 17 = 85 000 krooni. Kaebaja arvestab seda asjaolu taotletava hüvituse suuruse tuletamises.

Kaebaja möönab, et kui ta oleks hüvitusnõude summa teerajamise ja maaparandustööde eest tuletanud mitte AS K. 2002. a. kalkulatsiooni alusel vaid samuti oma tolleaegseid rublakulutusi ja töömahtu kroonideks ümber arvestades, siis oleks teerajamise ja maaparandustööde eest hüvitussumma tulnud väiksem kui 50 900 krooni. Lähtudes sellest ja samuti lähtudes asjaolust, et kaebaja soovib jääda juba tasutud riigilõivu 7050 krooni juurde, kaebaja vähendas oma hüvitusnõuet teerajamise ja maaparandustööde eest summalt

50 900 krooni summani 25 000 krooni.

Kaebaja leiab, et tema kahjuhüvitusnõue koosneb seega järgnevatest osadest järgnevates summades: 1) maaparanduskulud koos teerajamisega 25 000 krooni; 2) hoonete ehituskulud

125 000 krooni; 3) 0.5 ha maa väärtus (2005.a. sügisel) 85 000 krooni.

Seega esitas kaebaja kahjuhüvitusnõude kogusummaks 235 000 krooni, mille väljamõistmist vastustajatelt kaebaja palub.

Kaebaja leiab, et kuigi kahju tekkimiseni viiv sündmuste areng oli määratud kõigi eelnimetatud õigusvastase haldusaktiga kogumis, on suurim roll kahju tekkimisel siiski Kõrgessaare Vallavalitsuse tagastamiskorraldusel nr. 406, millel oli sündmuste arengule pöördumatu mõju.

Pärast kinnistu tagastamist tagastamise subjektidele ei olnud seni kaebaja kasutuses olnud maa erastamine kaebajale enam võimalik, mis järgnevalt viis ehitusse, maaparandusse ja teerajamisse kaebaja poolt tehtud kõigi investeeringute kaotamisele.

Seega kaebaja leiab, et kolmest kahju tekkimisele viinud haldusaktist on kahju tekkimise tegelik hetk määratletav Kõrgessare Vallavalitsuse korraldusega nr. 406

8. Kaebaja on seisukohal, et Kõrgessaare Vallavalitsuse kahel õigusvastasel haldusaktil on kahju tekkimiseni viinud sündmuste arengus oluliselt suurem roll kui Hiiu Maavalitsuse aktil. Kaebajale teadaolevalt on Hiiu Maavalitsuse ainus käesolevasse menetlusse kaasatud haldusakt samuti välja antud mitte Hiiu Maavalitsuse omal initsiatiivil, vaid Kõrgessaare vallavalitsuse taotlusel.

Kaebaja jaotab seetõttu oma kaebuse summaarse kahjunõude mõlema vastustaja vahel järgnevalt: 1) kahjunõue Kõrgessaare Vallavalitsuse vastu on 200 000 krooni; 2) kahjunõue Hiiu Maavalitsuse vastu on 35 000 krooni

Seejuures nõustub kaebuse esitaja endiselt ka teistsuguse jaotusega, kui vastustajad peaksid muud omavahelist hüvitusnõude jaotumist soovima või kui kohus otsustab kahjunõudesumma teistsuguse jaotumise vastustajate vahel.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

Vastustajad ei pea kaebust põhjendatuks ning paluvad jätta see rahuldamata. Samuti paluvad vastustajad jätta kohtukulud kaebaja kanda.

1. Vastustaja Kõrgessaare Vallavalitsus on seisukohal, et kuna kaebaja ei alustanud ehitusloa kohase elamu ehitamisega, esitas kaebaja Kõrgessaare Vallavalitsusele 06.04.1995.a taotluse ehitusloa pikendamiseks. Selle taotluse menetlemisel korraldas tolleaegne valla arhitektuurija ehituskomisjon (edaspidi Komisjon) väljasõidu ehituskrundile. Komisjoni 10.05.1995.a. protokolli nr 10 kohaselt tuvastati kohapeal, et elamu ehitamisega ei ole alustatud, kuid väljapoole maaeralduse piire on rajatud osaliselt piirdeaeda ning kaks ajutise iseloomuga (maaga püsivalt ühendamata) abihoonet. Ehitusluba ei pikendatud.

29.11.1996.a. peale kohalikke valimisi otsustas uus Kõrgessaare Vallavalitsuse ehituskomisjon pikendada ehitusluba kuni 29.11.1997.a.. Ka selle aja jooksul ei alustanud kaebaja ehitustegevust. Leidmaks võimalusi kaebajale temale seadusliku maaeralduse piires maa ostueesõigusega erastamiseks otsustas Kõrgessaare Vallavalitsus oma 08.04.1999.a. anda püstitatud abihoonetele kasutusloa ning 22.06.1999.a. võttis vastu korralduse nr 257 „Maa ostueesõigusega erastamise alustamine.“ Nimetatud korralduse peale esitasid maa tagastamise õigustatud subjektid maavanemale taotluse järelevalve teostamiseks, kontrollimaks korralduse seaduslikkust.

Maavanema poolt teostatud järelevalve käigus selgus, et Kõrgessaare Vallavalitsus ei ole korraldust andes järginud kehtivaid õigusakte ning tehti ettepanek viia korraldus kooskõlla kehtivate õigusaktidega.

Planeerimise-ehitusseaduse § 70 lõike 3 kohaselt oleks võinud enne nimetatud seaduse jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele anda kasutusloa peale ehitise ülesmõõdistamist kui sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjektide olemasolul nende õigusi. Sama seaduse kohaselt on ehitis rajatud omavoliliselt siis, kui ta asub seaduslikul maakasutusel, kuid on püstitatud ilma ehitusloata. Kuna ehitised, millele Kõrgessaare Vallavalitsus kasutusloa väljastas, ei asunud seaduslikul maakasutusel ei saanud neid käsitleda ka omavolilise ehitisena. Faktiliselt oli püstitatud ehitiste näol tegemist ajutise ehitisega, mida maareformiseaduse § 6 lõike 3 kohaselt ei käsitleta ehitisena ning nende olemasolu ei anna õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Lähtuvalt Hiiu maavanema järelevalve ettepanekutest tühistas Kõrgessaare Vallavalitsus 13.10.1999.a. oma korraldusega nr 381 kaebajale „Maa ostueesõigusega erastamise alustamise“ korralduse. Hiiu maavanema 07.10.2002.a. korraldusega nr 560 tunnistas Hiiu Maavanem kehtetuks 1987.a. Hiiumaa rajooni RSN Täitevkomitee 26.08.1987 otsuse nr 178 kaebajale maa eraldamise kohta.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lõigete 1 ja 3 kohaselt ei ole õigusliku aluseta püstitatud ehitised aluseks maareformi seaduse § 6 lõike 2 punkti 3 sätete kohaldamisele. Seega vastustaja Kõrgessaare Vallavalitsus leiab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis ehk ebaseaduslik ehitis ei saa olla maa mittetagastamise aluseks, mistõttu võttis Kõrgessaare Vallavalitsus 17.10.2002.a. vastu korralduse nr 406, millega otsustati tagastada Mihkli A-526 talumaad maa tagastamise õigustatud subjektidele.

Kõrgessaare Vallavalitsus leiab, et kuna antud korraldus on seaduslik ja põhjendatud, siis on kaebaja kahju hüvitamise nõue alusetu. Samuti leiab Kõrgessaare Vallavalitsus, et kaebaja ei ole tõendanud kahjunõudes toodud summasid. Kõrgessaare Vallavalitsus on seisukohal, et kahju on kaebajale tekkinud tema enda tegevusetuse ja väära tegutsemise tagajärjel.

Kõrgessaare Vallavalitsus ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks Kõrgessaare Vallavalitsus pidanud andma maa tagastamise subjektile ja kaebajale võimaluse notariaalse kokkuleppe sõlmimiseks või seda nõudma. Maa tagastamise otsuse vastuvõtmise ajaks ei olnud Kõrgessaare Vallavalitsusele esitatud ühtegi Vabariigi valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr

36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkti 51 alapunktis 7 loetletud kokkulepet. Samuti ei olnud kaebaja ega tagastamise õigustatud subjektid teavitanud vallavalitust kokkuleppe sõlmimise kavatsusest.

2. Vastustaja Hiiu maavalitsus leiab, et on oma 07.10.2002.a. korralduse nr 560 tegemisel lähtunud seadusest ja faktilistest asjaoludest, mistõttu on kaebus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Maavanem lähtus otsuse tegemisel 2002.a. 31-se detsembrini kehtinud paleneermisja ehitusseaduse § 70 ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamisekohta“ punktist 9, mille kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud maal, mille on esitatud tagastamise taotlus, uute ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama seaduse punkt 11 sätestab, et ehitusluba, mis on antud otsusega kehtestatud korda rikkudes, ei anna vastavalt maareformi seaduse § 6 lõikele 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks.

Samuti on Hiiu Maavanem tuginenud korralduse välja andmisel Maakoodeksi § 39, § 51 lõikele 2 ja 52 lõikele 3, millede kohaselt kui maatükk on jäetud kasutamata kaks aastat järjest või kui maatükki ei kasutata selleks ettenähtud otstarbeks võidakse kodaniku maakasutusõigus lõpetada. Maakasutusõigus lõppeb maakasutusõiguse andnud organi otsusega.

Hiiu maavalitsus leiab, et kaebusest ei selgu ka, milline kahju tekkis kaebajal seoses vaidlustatud maavanema korraldusega. Samuti on Hiiu maavalitsus seisukohal, et kui kaebajale üldse mingi kahju tekkis, siis on see tekkinud tema enda tegevusetuse tagajärjel.

Kaebaja oli küll esitanud Kõrgessaare Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid kuna kaebaja ei olnud ehitamist alustanud ei asu õigusvastaselt võõrandatud maal kaebaja omanduses olevaid hooneid, samuti puudub kaebajal kehtiv ehitusluba. Maareformi seaduse § 6 lõike 3 kohaselt ei käsitleta ehitistena ajutisi ehitis ning nende olemasolu ei anna õigust maa ostueesõigusega erastamiseks.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta, et tagastataval maal puudub tema omandis olev seaduslikul alusel püstitatud ehitis. 10.05.95.a. ehituskomisjoni protokolliga nr 10 tuvastati, et projektikohasesse asukohta ehitist ei ole rajatud ning väljapoole eraldatud ehituskrunti asuvad kaks ajutist hoonet. PES § 42 kohaselt on ehitusloata püstitatud ehitis omavoliline ehitis. Kuna kaebaja on püstitanud ehitise, mis on omavoliline ehitis, see on püstitatud väljapoole maaeralduse piire ehitusloata, siis kaebuse esitaja on esitanud ekslikke selgitusi.

PES § 58 kohaselt on kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. 08.04.99.a. on väidetvalt välja antud kasutusluba nr 01 laole ja soojakuleehk abihoonetele, millistel puudub projektdokumentatsioon, ehitusluba, hooned on ajutise iseloomuga ning asuvad väljaspool maaeralduse piire, st puudub ehitusluba ja seaduslik maaeraldus. Ladu ja soojak on selle tõttu õigusliku aluseta püstitatud ajutised ehitised. Ka kaebaja on neid varem käsitlenud kui ajutisi ehitisi. AÕS RakS § 14 lg 1 kohaselt õigusliku aluseta püstitatud ehitusele kasutusloa andmine toimub planeerimis-ja ehitusseaduse § 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.

KOKS § 31 lg 6 annab õiguse allkirjastada kohaliku omavalitsuse dokumente ainult vallavanemale ja vallasekretärile. 08.04.99 omavolilisele ehitisele kasutusloa andmine vallavalitsuse nimel J.Tursk poolt on tühine, millele oma õiguste kaitsel ei saa tugineda. Kolmandatel isikutel puudus vajadus ja kohustus sõlmida notariaalne kokkulepe ehitise võõrandamiseks või hoonestusõiguse seadmiseks õigusliku aluseta püstitatud ehitiste omanikuga. Taolise kokkuleppe sõlmimisel oleksid õigustatud subjektid ise asunud seadust rikkuma ja omandama seadustamata hooneid.

Kuna kaebaja lähtub valedest eeldustest, siis ei saa ta nõuda maad ostueesõigusega erastamise korras. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise juurde MRS maa erastamist ette ei näe. EhS § 40 lg 2 kohaselt on õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik kohustatud sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks. Vallavalitsusel puudus õiguslik alus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmiseks täies ulatuses ning kaebajal õigus nõuda 5000 ruutmeetri maa erastamist kaebajale. Ehitise omandiõigust tõendavaks ning maa erastamiseks õigust andvaks dokumendiks ei ole hooneregistri õiend ja selleks õigusi mitte omava isiku väljastatud ehitise kasutusluba.

Kehtinud Planeerimis-ja ehitusseaduse § 58 kohaselt on ehitise kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitistele. Ehitiste püstitamise seaduslikkust ja omandiõigust tõendavaks dokumendiks ei ole ega saa olla tühine kasutusluba ja hooneregistri õiend. Komisjon leidis juba 1995.a., et K.L.i poolt püstitatud kaks ehitist on ajutise iseloomuga ehk L. ei ole asunud ehituskrunti kasutama ettenähtud elamu püstitamiseks.

MRS § 6 lg 3 kohaselt ajutisi hooneid ei käsitleta ehitistena ning need ei anna õigust ostueesõigusega maa erastamiseks. Hooneregistri tõend ei tõendada kaebaja hoonete seaduslikkust ja ei anna õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Maa eraldati kaebaja väidetel Hiiumaa rajooni RSN TK otsusega 1987.a. , mis on eksitav, kuna see otsus on tunnistatud kehtetuks 7.10.02.a. Hiiu Maavanema korraldusega nr 560. Hooneregistri tõend on vaid informatiivse iseloomuga ja käesolevalt ei anna õigusi maa erastamiseks. Toetub ka Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 2-1-64-01, milles märgitakse, et hooneregistris omanikukanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele.

Kahju hüvitamine Kaebajale ei ole kahju tekkinud. Kaebaja soovib kahju tee rajamise, ehitusplatsi ettevalmistamise ja maa erastamisest ilmajäämise tõttu tekkinud kahjuga. Kaebaja ei ole esitanud tehtud tööde kohta ühtegi tõendit ega dokumenti, mis tõendaksid, et kirjeldatud tööd on tehtud kaebaja poolt ning et nende tööde eest on tasutud kaebuses märgitud summad. Kinnistul ja väljaspool seda ei ole kaebaja rajanud teed, mis võiks olla käesolevalt kasutatav. On olemas võsastunud pinnastee ja kulgeb väljaspool kinnistu piire läbi riigimaa.

Pinnastee olemasolu oli nähtav juba Hiiumaa RSN TK 11.01.1988.a. aktist nr 43, ehk tee oli olemas enne maaeraldust. Nähtav ei ole ehitusplatsi ettevalmistuseks tehtud väidetav töö. Maa erastamise õigus eeldab, et oleks olemas seaduslikult püstitatud ehitis ja selleks kehtiv ehitusluba, maa eraldus. Neid tingimusi kaebuse esitaja ei täida ja kolmandad isikud ei tee takistusi kaebuse esitajale kuuluvate ajutiste hoonete teisaldamiseks, seda enam, et need risustavad kinnistut. Kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanut alusetu rikastumiseni, st olukorrani, kus ta oleks peale kahju hüvitamist majanduslikumalt paremas olukorras – RK 3-3-1-56-04.a. lahend.

Kaebaja soovib riigi ja kohaliku omavalitsuse arvelt rikastuda. Kalkulatsioon tööde maksumuse kohta võiks olla kohane, kui tööd teostatakse käesoleval ajal. Käesolevas asjas ei tõenda see kahju olemasolu ega suurust. Kahju saaks tõendada reaalsete tõendatud kulutuste suuruses. Väidetava kahju suuruseks võiks olla vara vähenemine tehtud kulutuste osas; tööde eest tasutud summa nende teostamise ajal, mitte suvaliselt kalkuleeritud väärtus, mille aluseid kaebaja pidevalt muudab ja suurendab. Kaebaja kalkulatsioon on lõppastmes meelevaldne, kuna kaebaja muudab oma taotlusi ja väiteid suvaliselt, toetumata seejuures ühelegi arvestatavale metoodikale.

Kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1) Kaebuse asjaoludest ja kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja K.L.ile on Hiiumaa Rajooni RSNTK otsusega nr 178 26.08.87 (tlk 129) rahuldatud ehituskrundi eraldamise avaldus ja nõustutud temale 0. 5 ha õueaiamaa koosseisus 0, 25 ha suuruse maa-ala eraldamisega elamu ehitamiseks. Maa looduses eraldamise aktiga nr 43 11.01.1988.a. antakse K.L.ile maa ja plaanil tähistatakse õueaiamaa ning elamuehituseks eraldatud maa-ala. Ehitusluba nr 352 E 15.08.95.a. kehtivusega 15.08.95.a. nägi ette eramu ehitamise eraldatud maale vastavalt kinnitatud projektile. Normatiivseks ehituskestvuseks plaaniti 7 aastat. Ehitusluba pikendati 28.11.1996.a. kuni 29.11.97.a. Kodanik K.L.ile individuaalelamu ja majandushoone väljastatud ehitusprojektist (tlk 131) nähtub planeeritavate ehitiste asendiplaan. Ehitised tuli ehitada Hiiumaa Lauka k/n Kaleste külasse ja maa oli eraldatud Hiiumaa Metsamajandi Tornimäe metskonna maast. Asendiplaanilt nähtub, et maaeraldust läbib pinnastee ja suunaga Kaleste jääb krundi piiri taha „vare“, millele on käesoleval ajal ehitatud kaebaja poolt nn majandushoone, mis ei ole märgitud kinnitatud projektikohane hoone. Projekti kohaselt on eksplikatsioonis ära toodud, et elamu pidi asuma positsioonil nr 1, mis selle rajamisel asuks kaebajale eraldatud maal; positsioon 2 all pidi ehitatama garaazmajandushoone ja see oleks ehitamise korral asunud kaebajale eraldatud maal. Veel nähtub, et plaanikohaselt oleks saanud rajada koobaskeldri. Majandamishooneid rohkem projekti alusel ei kuulunud ehitamisele.

Kuigi kaebaja kaebusest võis aru saada, et ta ehitas kõrvalhooned temale eraldatud maale, ei vastanud märgitu esitatud tõenditele.

Kaebaja esindaja nõustus, et kasutusloa saanud nn kõrvalhooned on ehitatud K.L.ile eraldatud maa piirest välja, kuid see „mõni meeter“ piiridest väljumist ei muutvat maakasutust ja ehitustegevust ebaseaduslikuks. Kohus nõustub vastustajate ja kolmandate isikute esindaja seisukohaga, et K.L.ile ei ole eraldatud maad seal, kuhu ta rajas nn kõrvalhooned. Vastupidiselt kaebajale leiab kohus, et käesolevalt omab tähtsust, missugusel maa-alal kaebaja alustas ehitustegevusega. Kaebaja seisukohaga, et ehitustegevuse alustamine väljaspool temale eraldatud krundi piire ei muuda kaebuse asjaolusid, on väär. Kaebajal ei ole esitada dokumente, mis kinnitaks, et ta oli õigustatud kasutama maad, mida temale haldusaktiga ei ole kunagi eraldatud; maakasutus väljaspool krundi piire ei ole seaduse kohaselt lubatav, ehkki maa kuulus riigile. Asja arutamisel ei leidunud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajale oli lubatud maakasutus väljaspool temale eraldatud maad.

Vaidlust ei jäänud küsimuses, et K.L. ei ole ehitanud projektikohast hoonet temale elamuehituseks eraldatud maale. Seal ei asu ka teisi ehitisi ehk nn kõrvalhooneid. Kaebaja väidetel oli tal soov alustada ehitustegevusega alles siis, kui elamuehituskrunt on selleks ette valmistatud, soov ei realiseerunud, kuna rahareformist tingitult tekkisid rahalised raskused. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja elamuehituskrundile oleks hakatud ehitama, sinna ei rajatud ka vundamenti.

2) Vaatamata märgitule peab kaebaja seaduslikuks maakasutuseks ka seda ala, millele ta ehitas ajutised hooned. Samas peab ta õiguspäraseks ka väljapoole krundi piire majandushoonete ehitamist ning sellest tulenevalt leiab, et tema ehitised said kasutusloa ning on seaduslikud ehitised. Kaebaja leiab jätkuvalt, et tal oli õigus erastada ostueesõiguse korras maad nn abihoonete juurde; õigus erastada maa eraldatud krundi piires ja kuna ta on sellisest õigusest ilma jäetud, siis on tekkinud kahju.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. K.L. ehitas väljapoole seaduslikku maakasutust kaks hoonet, mida ta nimetab nn abihooneteks. Nn abihooned on ehitatud aastal 1995 ehk ajal, mil ta ei ole taotlenud uut maaeraldust, senise maa-eralduse muutmist, kinnitatud projekti muutmist ega saanud selliseks ehitustegevuseks ja maakasutuseks luba. Kuigi kaebaja leiab, et tal oli õigus ehitada abihooneid väljapoole seaduslikku maa-kasutust, kuna hooned ei oleks seganud kedagi ja asusid riigi maal, ei ole selliseks seisukohaks õiguslikku alust.

Maa looduses eraldamisest oli kaebajal teada piirid, millise ulatuses ta saab maad kasutada ja millises ulatuses on ehitustegevus lubatud. Riikliku maaomandi kasutamine toimus ainult riigi poolt kehtestatud korras ja faktilist maa kasutamist võis alustada vaid siis, kui see oli eraldatud arvestades kõiki kehtivaid õigusnorme järgides ning maa oli ka looduses eraldatud. K.L. oli esitanud avalduse maa saamiseks enne omandireformi ja aastal 1987 eraldati talle pädeva organi otsusega ehituskrunt, mille piire ei saanud kaebaja ise muuta. Maakoodeksi (edaspidi MK) kehtima hakkamisest oli keelatud maa faktiline kasutamine enne vastavate maakorraldusorganite poolt maatüki looduses piiristamist ja maakasutusõigust tõendava dokumendi väljaandmist (§ 35), mis andis ühtlasi keelu kasutada faktiliselt maad, sh ehitustegevuseks, ilma vastavate tingimuste täitmiseta.

Kaebajal ei saanud olla õigustatud ootust, et tal tekib maa-kasutusõigus riigi maale faktilise ehitamisega, sh õigus erastada maad. MK sätestas maakasutajate õigused ja kohustused, näiteks § 39 lg 1 andis maakasutajale õiguse ning pani kohustuse kasutada maatükke sel otstarbel, milleks need on antud. Kaebajale eraldatud maakasutus võimaldas selle kasutamist sihtotstarbe järgi ja püstitada maatükile elamu. Kuna maakasutusel tuli järgida selle sihtotstarvet ( § 39 lg 1), siis oli see üldine õigus ja kohustus, mis laienes kõigile maakasutajatele ning see määras ära teiste õiguste ja kohustuste iseloomu.

Kodanikud ei tohtinud püstitada elamut muu sihtotstarbega maale, näiteks köögivilja maale; püstitava ehitise iseloom sõltus maakasutuse iseloomust. Omavoliline ehitamine tõi kaasa tagajärjed. Maakasutaja oli kohustatud neile kasutamiseks antud maatükke kasutama ratsionaalselt ning hoiduma oma maatükil tegevusest, mis riivab naabermaakasutajate huve ( MK § 40 lg 1). Ehituskrundi kasutajate kohustused tulenesid MK § 142 lg 3 ja 4. Vastavalt § 142 lg 1 oli ehituskrunti lubatud kasutada elamu ja vajalike kõrvalhoonete püstitamiseks, maa-ala haljastamiseks, aia rajamiseks, köögivilja kasvatamiseks ja lg 4 tulenevalt tuli kohustus ehitada ja korras hoida ehituskrundiga piirnevaid kõnniteid.

Ehitustööde ajal pidi toimuma krundi kasutus ehitustöödeks, materjali hoidmiseks vms ja individuaalehituskrunti tuli kasutada kõigepealt elamu ja majandushoonete püstitamiseks; kuna majandushooned kuulusid individuaalelamu juurde, siis ei tekitanud nende rajamine iseseisvat maakasutamisõigust. Antud juhul on aga kaebaja püstitanud üksnes nn abihooned, mis ei ole kinnitatud projekti kohased ja mis ei asu kaebajale eraldatud maal ning on rajatud väljapoole ehituskrunti.

Ehituskrundi kasutaja kohustuseks oli ehituseeskirjadest kinnipidamine, heakorrastamine. Seega nähtub, et isegi juhul, kui kaebaja oleks kasutanud temale ettenähtud krunti vaid majandushoone ehitamiseks, oleks võinud tekkida küsimusi, kas üksnes majandushoone püstitamisega on maa võetud sihtotstarbelisele kasutamisele, kui on ületatud elamu ehitamiseks ettenähtud tähtajad. Kaebajale eraldatud maatüki kõrvale faktiline ehitamine nn majandushoonete püstitamisega ei tekitanud maakasutamisõigust ja vastavalt ei tekkinud riigil kohustust arvestada sellise ehitamisega ja maa kasutamisega.

3) Veel märgib kohus, et kodanike maakasutamise põhisätetest MK § 77 nimetab ära kodanike kasutusse antava maa liigid. Maa jaotati kasutusviisi ja –tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamuehituskruntideks, suvilakooperatiivide maaks, garaazikruntideks, köögivilja maaks, ametimaaks, heina-ja karjamaaks, hoonete aluseks ja õuemaaks ning puuvilja-marjaaia aluseks maaks, põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike maaks, muu otstarbega maaks. Väljaspool krundi piire faktiline maakasutus ei lange seaduses nimetatud maa kasutamise ühegi liigi alla. RSN TK-l oli lubatud erandjuhtudel anda kodanikele maakasutamisõiguse, suurendada kodanike maakasutusnormi või säilitada nende kasutuses olevad kasutusnorme ületavad maatükid juhul, kui seda tingivad maatüki otstarbeka kasutamise huvid. MK § 143 sätestas õiguse võtta isikult ära ehituskrunt ja vastavalt kui maakasutaja ei pea kinni ehitusprojektist, ei täida ehitustöid kontrolliva organi korraldusi. MK § 51 sätestas kodanike maakasutamisõiguse lõppemise alused ja lg 2 kohaselt maatüki kasutamise õigus võidakse lõpetada ka juhul, kui kodanik oli toime pannud koodeksi § 226 nimetatud teo, samuti kui maatükk on kasutamata jäetud kaks aastat, või kui maatükki ei kasutatud otstarbeks, milleks see oli antud. Kodanikele eraldatud maakasutust tuli alustada koheselt ja selle kohustuse täitmata jätmine võrdus maa kasutamata jätmisega.

Kuna kaebaja oli temale eraldatud maast ehitanud väljapoole ja tal ei olnud tekkinud sellest maakasutusõigust, siis kaebaja ei ole kasutanud temale eraldatud maad ja ka ehitiste alust maad õiguspärasel alusel ja sellise maakasutuse tulemusel ei teki tal erastamisõigust kummalegi maatükile. Ehitiste aluse maatüki kasutamine toimub omavoliliselt. Sellise maakasutuse lõpetamiseks ei ole vajalik eraldi vormistamine, kuivõrd maakasutus on vaieldamatult alusetu ja õigustatud subjektidele neile tagastamiseks kuuluva maana fikseeriti maakasutamise õigus tagastamise aktidega õigustatud subjektidele, mis tähendab ühtlasi K.L.i omavolilise maakasutuse lõppemist.

4) Olukorda ei muutnud ka alanud omandireform. Kaebuse esitaja sai prognoosida oma tegevuse tagajärgi nii lähtudes MK sätetest kui järgnevalt omandireformi käigus antud õigusnormidest.

MK § 143 lg 1 kohaselt võib ehituskrundi ära võtta, kui maakasutaja ei pea kinni ehitusprojektist ( p 1); ei täida ehitustöid kontrolliva organi korraldust (p 2). Seega lisaks § 51 toodud alustele on ka need maakasutuse lõppemise alusteks, kuid kehtivad sellele maa eraldusele, kuhu kaebuse esitajale oli eraldatud krunt omavalitsuse otsusel ja ei sisalda omavolilise ehituse juhte, mis moodustab omavolilise maakasutuse koosseisu ja mille tagajärjed sätestas § 51 lg 2 ja § 226.

5) Ehituskrunti, mida kaebaja kasutas faktiliseks ehitustegevuseks ning mis talle ei ole eraldatud, ei saanud kaebajale säilitada ega temale eraldada ja seda keelas vahetult juba ka alanud omandireform ja reformiseadustik. Ehituskrundi säilitamise õigus MK § 144 kohaselt oli võimalik seaduslike ehitiste osas ehk seaduslikult eraldatud maakasutusel ja vaid juhtudel, kui ehitis hävis loodusõnnetuse tagajärjel, kui ehitis amortiseerus. Maakasutamisõigus säilis seega juhtudel, mil maatüki sihipärane kasutamine lõppes maakasutaja tahte vastaselt. Maakasutusõigus säilis seejuures samale ehituskrundile ega laienenud muudele maa-aladele. Ehituskrundi eraldamine teise kohta pidi olema põhistatud asjaoluga, et senine maakasutus on ette nähtud muul sihtotstarbel. Sama ehituskrundi säilitamise või uue andmise otsustas töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Maakasutamisele asumisel tuli arvestada muuhulgas vastutust sätestavate normidega ja maa omavoliline vahetamine, rentimine, maatükkide kasutamine mitte selleks ettenähtud otstarbeks oli karistatav. Maa kasutamine ilma seadusliku aluseta oli MK § 227 lg 1 p 6 kohaselt ehk omavoliline hõivamine tähendas, et isik ei ole saanud maa kasutamiseks kompetentse organi otsust selle kasutamiseks ( MK § 34 ja 42 lg 3 dokumendi alusel). Jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, mille kohaselt olevat ta soovinud seadustada faktiliste hoonete asukohas maa kasutamist. Selline väljavaade puudus ning omavolilist maakasutust ei olnud võimalik seadustada ilma seadust rikkumata. Vastustajad ei ole kinnitanud, et nad omavolilist maakasutust soovisid ja lubasid seadustada. Endise seadusliku maakasutuse osas püüdis vallavalitsus leida väljundit, kuidas säilitada K.L.ile eraldatud maakasutus, kuid see väljund oli ebaseaduslik ning tehtud eksimus parandati.

MK § 230 sätestas otseselt, et omavoliliselt hõivatud maatükid tagastatakse nende kuuluvuse järgi, ebaseadusliku kasutamise ajal tehtud kulutusi hüvitamata. Maaseadusandluse rikkumise eest oli ette nähtud spetsiifiline tagajärg ja seda kohaldati sõltumatult kriminaal-, haldusvõi muust vastutusest. Ehk sõltumata omandireformist pidi maakasutajale K.L.ile olema teada, et ta ei tohi ehitada nn abihooneid väljapoole temale ehitamiseks eraldatud krunti, rajada ka tara, kuna sellist maakasutust ei saanud seadustada. Puudus õiguslik alus, et seadustada tagantjärgi kaebaja ehitustegevus või maakasutus.

6) K.L.ile eraldatud maakasutusest. Kõrgessaare Vallavalitsuse arhitektuuri-ja ehituskomisjoni protokollist nr 10 (tlk 81) nähtub, et K.L.ile oli eraldatud ehituskrunt; esitatud on nõuetekohaselt kooskõlastatud ja kinnitatud projektdokumentatsioon ja ehitusluba nr 352 eraldati 15.08.1988.a. K.L.ile. See ehitusluba kehtis 15.08.88 – 15.08.1995.a. Vastavalt on kantud andmed ka ehitusloale nr 352 (tlk 130). Normatiivseks ehitustegevuseks oli planeeritud 7 aastat. Vallavalitsuse komisjoni protokollist nr 21 29.11.96.a. (tlk 82) nähtub, et K.L. taotles pikendada ehitusluba nr 352 ja seda pikendati 29.11.97.a-ni. Lubatud maakasutust ei ole muudetud ühegi aktiga.

Ehitusluba nr 22 taotles H.L., kellele ei ole kunagi maad eraldatud. 20.11.97.a. väljastati ehitusluba H.L.ile, luba kehtis kuni 31.12.99.a. ja selle alusel oli tal lubatud ehitada projekti alusel 2 aasta jooksul. Projekti kohaselt tuli ehitada elamu elamispinnaga 68, 7 ruutmeetrit, kasuliku pinnaga 110, 1 ruutmeetrit kubatuuriga 426 kuupmeetrit. Sellist hoonet kaebaja ei ehitanud. Seega ei ole projektikohast elamut rajanud ei K.L. ega ka H.L.. Kaebaja väidetel ehitati nn abihooned 1995.a.

7) Märgitud ehituskomisjoni poolt oli fikseeritud 1995.a., et ehituskrundile on rajatud kruusatatud alusplatsid elamu ja abihoone projektijärgsetesse asukohtadesse, kohal on saematerjal ca 10 kuupmeetrit ja maakive ca 15 kuupmeetrit. Käesolevaks ajaks ehitusmaterjale krundil ei ole. Väljapoole eraldatud maa-ala on rajatud piirdeaed; väljapoole eraldatud ehituskrundi piire on ehitatud 2 ajutist hoonet, telkkatusega hoone asub vanal olemasoleval vundamendil; K.L. on pöördunud vallavalitsuse poole taotlusega ehitusloa pikendamiseks. Seega on kaebaja rajanud nn kõrvalhooned aastaks 1995, kuid selleks temale mitte eraldatud maale ning et hilisem ehitustegevus jäi soiku, siis ei ole andnud tulemusi ka ehitusloa korduv pikendamine ning seadusega kooskõlas eraldatud krundil ehitised endiselt puudusid.

Vaidlust ei ole küsimuses, et eraldatud ehituskrunt asub õigusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamiseks esitasid avalduse omandireformi õigustatud subjektid. Maa tagastamist ei saanud takistada nn ehitiste olemasolu Hiiumaa RSN TK otsusega nr 178 ja maa looduses eraldamise aktiga nr 43 asuval maal, nagu ekslikult märgib kaebuse esitaja.

Kasutusluba, mis anti ajutistele hoonetele ehk nn kõrvalhoonetele, ei puuduta K.Lensile eraldatud maa-kasutust, kuna seaduslikult kasutusse antud maa-alal ehitised puudusid ja puuduvad käesoleva ajani. H.L.ile ei ole kunagi eraldatud maad, mida erastada või millele ehitada.

Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et õigustatud subjektidele tagastati K.L.ile erastamiseks kuuluv maa koos hoonetega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et sellele maa-alale, millel asuvad nn kõrvalhooned, ei ole K.L. maa eraldamiseks avaldust esitanud ja ükski pädev organ ei ole eraldanud K.L.ile maad, millele ta ehitas nn kõrvalhooned. K.L.i seaduslikus kasutuses olevale maale projektikohast ehitamist ei ole kaebaja alustanud. Kaebaja on ekslikult leidnud, et tema seaduslik maakasutus laienes nii eraldatud ehituskrundile kui ka sellele maa-alale, kuhu ta rajas nn abihooned ning millist maa-ala ei ole temale krundina eraldatud.

8) Ülalmärgitud olukorras lahendati õigustatud subjektide maa tagastamise alusel nende avaldust. Enne avalduse lõplikku lahendamist 17.10.2002.a-l Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr 406 oli Hiiu Maavanema korraldusega 07.10.02.a. nr 560 tunnistatud kehtetuks Hiiumaa RSN TK 26.08.1987.a. otsusega nr 178 Ehituskrundi eraldamine kodanik K.L.ile. Selle haldusakti tühistamiseks kaebaja kohtusse ei pöördunud ja haldusakt on jõustunud.

Kuna K.L.ile erastamiseks kuulunud maa osas ei ole ehitist ega kehtivat ehitusluba, siis 17.10.02.a. puudus takistus lahendamaks õigustatud subjektide maa tagastamise avaldust selle maa osas, mis oli olnud kaebaja seaduslikus kasutuses. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja kaebuse seisukohad ei ole lähtunud õigetest faktilistest asjaoludest ja on eksitavad.

9) Kuna K.L. võttis kasutusele maa väljaspool temale seaduslikus korras eraldatud maa-ala ja ta ehitas sinna nn kõrvalhooned, siis tuli lahendada küsimus nende hoonete saatusest ja ühtlasi küsimus, kas need hooned kuuluvad seadustamisele ning takistavad õigustatud subjektidele maa tagastamise. Kuigi K.L. (esindaja) ei suutnud selgitada, missugusel õiguslikul alusel rajaneb arusaam, et tal oli õigus ehitada nn abihooneid ka maale, mis ei ole temale seaduslikus korras kunagi eraldatud, jäi K.L.i esindaja seisukohale, et hoonete olemasolu õigustab maakasutuse ning ei võimaldanud tagastada hoonete alla jäävat maad õigustatud subjektidele. Ta toetub siinkohal MRS § 22 lg 1, mille kohaselt saavad ostu-eesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV Taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna. Ta leiab, et temale kuuluvad ehitised seadustati kasutusloa andmisega ja nende kandmisega hooneregistrisse. Maa erastamist alustati nimetatud seaduslike ehitiste juurde vastavalt MRS § 22 lg 1.

Kohus on eelnevalt märkinud, et omandireformi õigustatud subjektid said neile soodsa otsuse 17.10.2002.a-l . Hiiumaa Rajooni RSN TK otsus nr 178 ei puudutanud seda maa-ala ja seaduslik maakasutus oli selleks ajaks lõpetatud. Hooned asusid maa-alal, mille suhtes kaebajale maa-eraldust ei ole tehtud nagu seda ekslikult leidis kaebuse esitaja. Kaebaja leidis, et tagastati õigustatud subjektidele maaüksus, mille samal ajal asusid temale kuuluvad kehtiva kasutusloaga ehitised, mis olid arvel ka hooneregistris.

Asja materjalidest nähtub, et selleks ajaks ei olnud tõepoolest keegi hoonetele antud kasutusluba tunnistanud kehtetuks ja seda tehti alles 17.12.2004.a. Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr 397 (tlk 154). Kaebaja seda korraldust ei vaidlustanud ja korraldus jõustus. Korralduses viidatakse EhS § 35 lg 2, § 38 lg 3 ja Kõrgessaare valla ehitusmäärusele, HKMS § 9 lg 1, § 9.1 lg 1. Kuigi vastustaja selgitas, et leidmaks võimalust kaebajale temale „seadusliku maaeralduse piires maa ostu-eesõigusega erastamiseks“ otsustas Kõrgessaare Vallavalitsus 08.04.1999.a. anda püstitatud abihoonetele kasutusloa ning 22.06.1999.a. võttis vastu korralduse nr 257 „Maa ostu-eesõigusega erastamise alustamine“, mille vaidlustasid õigustatud subjektid, märgib kohus, et hooneid ei asunud seaduslikul maaeraldusel ja väljundit selle raames ei olnud võimalik leida, ehkki püüti isikule vastu tulla ja tema olukorda mõista. Selline vastutulek ei anna aga kaebuse esitajale ühtegi eelist ega õigusta kaebaja nõudeid.

Kaebuse esitaja ehitas väljapoole temale seaduslikus korras olevat maa-eraldust, mistõttu vastustaja ei saanud leida lahendust kaebajale eraldatud seadusliku maa-eralduse piires. Kui ehitati väljapoole seaduslikku maakasutust, siis ei olnud võimalik seadustada omavolilist maakasutust ja seda ka läbi ehitistele kasutusloa andmisega. Kõrgessaare Vallavalitsuse on väljastanud kasutusloa nr 01 ja see anti Komisjoni poolt 08.04.99.a. ( tlk 11) K.L.ile ladu ja soojak -abihoone kasutusele võtmiseks, kuid selle andmed kinnitavad, et puudub ehitusluba, ehitusdokumendid, mis loa andmetel anti üle J.Tursk poolt kohalikule omavalitsusele 30.03.99.a. Maaeraldusena nimetatakse ehituskrunti 5000 ruutmeetrile ja jäetakse märkimata dokumendi nimetus. Seda ei saanudki märkida, kuivõrd maaeraldus 5000 ruutmeetrit oli tehtud teise kohta ning puudus muu maaeraldus ning selle aluseks olemasolev dokument. Ehitustööde lõpetamise ajaks on märgitud 1995.a. Ehitise eksplikatsioon märgib ära lao ja soojak-abihoone ehitamise, kuid kohus kordab, et K.L.ile (ka mitte H.L.ile) ei ole kunagi väljastatud ehitusluba, mis oleks võimaldanud selliste hoonete ehitamise, samas ei ole antud luba mistahes ehitise püstitamiseks väljapoole seaduslikku maakasutust. Lisatud asendiskeem koostati 18.03.99.a. koos hoone põhiplaaniga, krundi pinnaks on märgitud 5000 ruutmeetrit ja oma allkirjaga kinnitas omanikuna K.L. küll andmete õigsust, kuid need andmed ei ole tegelikult tõesed, kuna K.L.i suhtes ei olnud maatüki suurust muudetud, sellises suuruses maatükki ei eraldatud ka uutes piirides. Seejuures ehitiste eksplikatsiooni alusel peaks olema antud kasutusluba kahele hoonele, kuid kaebaja esitas kohtule vaid ühe hoone kohta koostatud joonise (tlk 13). Samas nähtub esitatud dokumendist, et selle andmed ei vasta tegelikkusele ning kasutusloa andmisel ei ole kaebajale eraldatud maad suuruses 5000 ruutmeetrit, puudub ehitusluba nende abihoonete ehitamiseks.

EV Hiiu Maavalitsuse Hooneregistritalituse tõendi nr 2074 (tlk 14) kohaselt on Kalju-Vello L.ile antud hoonestuse juurde kasutada maatükk suurusega 5000 ruutmeetrit ja maatükil asuvad ehitistena ladu ning soojak-abihoone, märgitud on veel, et omaniku ja vallasomandi registreerimise aluseks on kasutusluba nr 01 08.04.1999.a., kuid nagu kohus on eelnevalt välja toonud, ei ole andmed vastanud tegelikkusele, mistõttu ei ole ka tõendi andmed õiged. 16.05.03.a. on omanik kinnitanud tegelikkusele mittevastavate andmete tõesust. Kolmandate isikute esindaja viitas seotult Hooneregistri

tõendiga Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahendile 2-1-64-01, milles märgitakse, et Hooneregistri andmetes muudatuste tegemine on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse toiming, mille peale võib HKMS § 4 lg 2 järgi esitada kaebuse halduskohtusse. Hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Riikliku hooneregistri pidamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2000. a määrusega nr 277 kinnitatud riikliku hooneregistri pidamise põhimäärus (edaspidi põhimäärus). Vastavalt selle §-dele 2 lg 1 ja § 4 lg 3 on hooneregister riiklik register ning kohaliku registri volitatud töötleja maavalitsus või tema hallatav riigiasutus. Hooneregistri pidamise eesmärgiks on andmete kogumine ja töötlemine usaldusväärse teabe saamiseks Eesti territooriumil asuvate hoonete kohta. Põhimääruse § 11 lg 1, 3 ja 4 kohaselt kantakse andmed omaniku kohta registrisse ja tehakse nendes muudatusi omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel. Selliseks dokumendiks võib olla ka ehitisele kui vallasasjale omandiõigust tunnustav kohtuotsus. Samad põhimõtted sisaldusid ka kuni 1. septembrini 2000. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 1990. a korraldusega nr 378-k kinnitatud Eesti riikliku hooneregistri põhimääruses.

Kohus nõustub järeldusega, et hooneregistri tõend annab informatsiooni ja peaks kajastama asjaolusid õigesti, kuid antud juhul ei vasta need andmed tegelikkusele. Tehtud omanikukanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele ega anna õigusi maa ostueesõigusega erastamiseks. 10) Kohalikul omavalitsusel tuli lahendada küsimus, mis saab väljaspool maa seaduslikku kasutust olevatest ehitistest ja kas see takistab maa tagastamist õigustatud subjektidele.

Kohus nõustub protsessiosaliste seisukohaga, et Planeerimis-ja ehitusseaduse § 70 lõike 3 kohaselt oleks võinud enne nimetatud seaduse jõustumist püstitatud ehitisele anda kasutusloa peale ehitise ülemõõdistamist, kui sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjektide olemasolul nende õigusi, kuid täpsustab, et nõue saab kehtida vaid juhul, kui ehitamine on toimunud maal, mis oli isikule eraldatud seaduslikus korras ega kujutanud maa omavolilist hõivamist. Ehitamine on seotud maa eraldusega ja ehituse alustamine projekti alusel eeldab, et isikule on eraldatud maa, kuhu ehitada, PES § 2 lg 4 sätestab ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse. PES § 70 märgib, kuidas kohaldub seadus ehitise kui vallasasja suhtes (lg 1) ja lg 3 märgib, et ehitusluba ja projekteerimistingimusi võib välja anda ka enne 1991.aasta 1.novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjektide õigusi.

Kaebaja puhul ei ole täidetud tingimus, et tema ehitised asuksid enne 1991.a. 1.novembrit tekkinud maakasutusõigusel, kuna ta rajas ehitised omavoliliselt hõivatud maale. Samale maale on esitanud tagastamiseks avaldused omandireformi õigustatud subjektid. Seega ei saanud anda kasutusluba pärast ehitise ülesmõõdistamisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist; ei saanud ka anda tähtaega ehitise puuduste kõrvaldamiseks.

Kasutusluba nr 01 oli antud 08.04.1999.a. ( tlk 11) ehitistele ladu ja soojak -abihoone Kaleste külas, hoonestajaks K.L. ja maaeralduse ehituskrunt 5000 ruutmeetrit, ehitustööd lõpetati 1995.a ja ehitise ülevaatuse teostas OÜ Hioma 18.03.99.a., ehitisi lubati kasutada abihoonetena. Järgneb ehitise eksplikatsioon ja asendiskeem tlk 13. Kuid nagu kohus on märkinud, ei asunud abihooned kaebajale eraldatud maa-alal ehk andmetest ei vastanud tõele maaeralduse kohta märgitud andmed. Kasutusloa dokumentatsioonis ei viidata ka ühelegi haldusaktile, mis märgiks ära, et senist maa-eraldust oleks muudetud või piire seaduslikus korras nihutatud. Selle tõttu järeldabki kohus, et kasutusloa andmed ei vastanud õiguslikule olukorrale ja faktiliselt kasutati maad, mille kohta puudus maaeraldus. Hooneregistris hoonete arvelevõtmine kaebaja omandina ei oma siinkohal iseseisvat õiguslikku tähendust ja asjaolu, et hooned püstitas kaebaja, ei ole keegi vaidlustanud. Kaebaja teadis, et senine maa-eraldus on tühistatud, kuna maad ei olnud ta asunud kasutama sihtotstarbeliselt; kaebajale pidi olema selge, et senine maa-eraldus ei kehti. Hoonete asukohas oleva maa saamiseks ta taotlust ei olnud esitanud ega oleks saanud ka esitada, kuna ta soovis ehitiste seadustamist alles 1999.a. Kaebaja pidi aru saama, et tema ehitised asuvad võõral maal ning et omandireformi käivitumisel tuleb arutamisele õigustatud subjektide taotlustagastada maa. Kaebajal oli võimalus kontrollida, kas ilma seadusliku maakasutuseta ja ajutine ehitis takistab õigustatud subjektidele maa tagastamise või välistab selle. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja tegevust oleks eksitanud kohalik omavalitsus. Kaebuse esitajale ei ole antud enne nn abihoonete püstitamist luba selliseks tegevuseks.

Kaebuse esitaja ei ole ehitanud elamut, mille ehitamiseks oli eraldatud ehituskrunt. Kasutusloa ja ehitusregistri andmed nimetavad, et ehitatud on vallasvarana abihooned. Telkkatusega hoone on rajatud vaivundamendile, teine hoone kaebaja väidetel endisele varemele ehk vanale säilinud vundamendile, mille kohta kaebaja ei ole esitanud dokumenti, mis täpsustaks projekti olemasolu või selle ehituslikke omadusi. Kaebaja on õigesti märkinud, et enne PES jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võib anda kasutusloa pärast ehitise ülemõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist, kuid antud juhul ei ole kasutusloa väljastamisel esitatud õigeid alusandmeid maa osas ja kaebajale ei ole ehitiste juurde maad eraldatud; samas ei selgu kasutusloast, kuidas vaadati üle kaks ehitist ja missugused joonised kehtivad teise ehitise kohta. Kuid antud juhul ei oma see määravat tähendust kohtu eelnevalt märgitud põhjustel.

Tlk 55 kaebuse selgituses on kaebaja märkinud, et ehitised olid kavandatud ehitamise ajal ajutiste ehitistena, kuid kasutusloa väljaandmise järgselt sai lugeda seadusliku ehitisena vastavalt kasutusloa väljaandmisel kehtinud PES § 70 lg 3 ja ta tugineb Riigikohtu praktikale asub seisukohale, et MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei oleks saanud tagastada subjektidele maad, millel asuvad kaebajale kuuluvad ehitised. Ta leiab veel, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr 36 kinnitatud korra p 52 oleks pidanud andma võimaluse kaebajale ja õigustatud subjektidele notariaalse kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus märgitud seisukohaga ei nõustu.

Antud juhul tunnistatigi kehtetuks kaebajale maa-eraldus 07.10.2002.a. ehk enne, kui tehti otsus õigustatud subjektidele maa tagastamise kohta 17.10.2002.a. MRS § 6 lg 2 p 3 keelab maa tagastamise kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmise, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja 10. Väljastatud kasutusluba oli tühistamata. Kohus leiab, et MRS § 6 lg 2 p 3 keelab sellise maa tagastamise osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised, mis on kas juba seadustatud või kui neid saab seadustada. Antud juhul ei ole kaebajale seaduslikul alusel eraldatud maal olnud ühtegi hoonet ja rajatist, mis kuuluks teisele isikule ehk K.L.ile. Omavoliliselt hõivatud maal asuvad rajatised ei kuulu seadustamisele ega saa takistada maa tagastamist. Sellisel juhul ei saa vallavalitsus esitada nõuet ja määrata tähtaega, et õigustatud subjektid ja hoonete/rajatiste omanik sõlmiks kokkuleppe, kuid kui nad sellise kokkuleppe sõlmivad, siis on see eraõiguslike isikute omavaheline kokkulepe ja mille puhul ei rakendu ostu-eesõigusega erastamise tingimused.

Kaebaja esindaja väidetel olid õigustatud subjektid ja kaebaja leppinud kokku, et peale maa tagastamist õigustatud subjektidele müüb üks subjektidest (M.V.) tagastatud maast hoonete juurde maa. See kokkulepe ei realiseerunud. Kohus leiab, et vallavalitsusel ei olnud põhjust nimetatud kokkuleppe sündimiseks asjasse sekkuda ning kui oleks järgnenud ost-müük, siis oleks see tehing kahe eraõigusliku isiku vahel. Tagastamise õigustatud subjekte ei saanud keegi sundida teostama sellist tehingut peale maa tagastamist. Eraõiguslike isikute vahel tekkinud lahkhelid ja sellest tekkinud kahju tuleb kaebajal vaidlustada tsiviilasjana juhul, kui esineb selliseid asjaolusid.

Märgitud kokkulepet on kaebaja esindaja selgitanud asja arutamisel kohtus viimasel istungil veel ka järgmiselt. Nimelt olevat kokkulepe seisnenud selles, et kaebaja ja tema esindaja pakkusid nn maatükkide vahetamist. Kuna L.ile tuleks erastada seaduslikus kasutuses olev maa, siis ei olevat otstarbekas jätta tagasi võtmata K.L.ile eraldatud maad, mille asukoha tõttu tagastamisele kuuluva maa otstarbekaks kasutamiseks oleks mõistlik mitte killustada tagastuvat maad, siis L.i sooviks oleks nn vahetada maatükke nii, et tema ei vaidlusta maa erastamist mittevõimaldavat korraldust ning M.V. müüb temale maatüki, mis on tema hoonete juures ja asukohaga tagastuva maa ääres. Kohus märgib, et kaebaja esindaja seletuste alusel on raske üheselt mõista, missuguse ettepanekuni lõppeks jõuti. Nn maatükkide vahetust ei oleks saanud teha, kuna sisuliselt ei olnud kaebajal õigust senisele maakasutusele, mida nn vahetada ja õigustatud subjektid ei oleks saanud astuda märgitud vahetustehingusse, kuna nad oleksid kaotanud võimaluse saada maa tagasi. Kui kaebaja soovis seejuures osta maad, ka siis ei saa tagantjärgi selgust, missuguse ettepaneku ta tegi õigustatud subjektidele ja omavalitsusele, kuna kirjalikud tõendid selles osas puuduvad ja esindaja selgitused on ajaliselt muutuvad.

Vaatamata sellele leiab kohus, et kaebaja väide, et ta soovis osta M.V.lt maad hoonete juurde, ei realiseerunud, kuna maa müüdi ka edasi, siis kaebaja maad ei ole ostnud. Kaebaja etteheide vallavalitsusele selles, et ta usaldas vallavalitsuse ametnike soovitust, et tuleks lubada maa erastada M.V.le ja seejärel see osta, kinnitab kohtu seisukohta, et omavalitsus ei lubanud kaebajale, et senist tegevust saaks seadustada ning osatu-eesõigusega erastamine oleks ikka veel võimalik. Vallavalitsuse töötajad ei saanud olla kursis kõigi kaebaja ja õigustatud subjektide omavaheliste vestlustega ja kaebaja tegutsemist ei saanud eksitada haldusorgani selgitused. Lõppastmes olid need ka õiged selgitused, kuivõrd maa tuli tagastada ja juhul kui õigustatud subjektid oleksid müünud kaebuse esitajale maa, oleks kaebaja maa ostu korral võinud saada maa omanikuks. Kuid selline maaomand sai tekkida läbi tsiviilõiguslike tehingute ja maa ostueesõigusega erastamise võimalust kaebaja nõuda ja realiseerida ei saanud. Kaebaja viitab alusetult Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr

36 kinnitatud korra rikkumisele.

11) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord ( vastu võetud VV 05.02.93.a. määrusega nr 36) p-is 4 märgitakse, et vara tagastamiseks ei tohi kehtestada täiendavaid piiranguid ega lisanõudeid, võrreldes seadustega ja nende alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määrusega.

Kaebuse esitaja pidi ise otsustama, missugused haldusaktid ta vaidlustab, et kaitsta oma õigusi. Iseenesest ei ole kaebaja õigusi rikkuv soovitusühel isikul müüa maad teisele isikule, kui ostu-müügi tingimustes kokku lepitakse. Samas ei saanud omavalitsus seada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel lisatingimusi maa tagastamise õigustatud subjektide kahjuks ning ta seda ka ei teinud.

Kohus on juba märkinud, et kaebaja ei esitanud avaldust temale maa erastamiseks nn abihoonete juurde ja oli teadlik, et enne maa tagastamist õigustatud subjektidele oli senine maakasutusõigus lõpetatud. Vallavalitsus ei ole käesoleva ajani esitanud nõudeid ebaseaduslike hoonete kõrvaldamise suhtes, küll aga on seda nõudnud kolmas isik. Kasutusloa tühistamiseks ei astunud vallavalitsus samme enne kui 17.12. 2004.a. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et tegemist oli olukorraga, kus ehitised, millele anti kasutusluba, ei asunud seaduslikul maakasutusel, puudus ka ehitusluba.

Kohus nõustub vastustajate seisukohtadega, et kehtinud PES § 70 kohaselt võis ehitusluba ja projekteerimistingimusi välja anda ka enne 1991.a. 01.novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjektide huve. EV ÜN 17.10.91.a. otsuse „Eesti vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkt 9 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamiseks on esitatud taotlused, uute ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni.

Kaebaja on küll märkinud, et maa oli riigi omandis, kuid jätnud tähelepanuta, et seotult omandireformiga anti endistele maaomanikele ja ende õigusjärglastele võimalus nõuda maad tagasi ja esitada sellekohane avaldus. Kui avaldus oli esitatud, siis tehti kindlaks, kas tegemist on endise õigusvastaselt võõrandatud maaga. Kuna antud juhul oli tegemist sellise maaga, siis uute ehituslubade väljastamine ei olnud võimalik kuni avaldusest ei loobutud ja küsimust ei olnud otsustatud. Punkt 11 kohaselt, kui ehitusluba anti välja korra rikkumisega, ei anna see vastavalt MRS § 6 lõikele 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks.

Ka kehtinud Maakoodeksi § 39 kohaselt oli maakasutajal õigus ja kohustus kasutada maatükke otstarbel, milleks need olid antud ja § 51 lg 2 tulenevalt võidi kodanike maakasutus lõpetada kui maatükk oli kaks aastat järjest kasutamata jäetud, või kui seda ei kasutatud otstarbel, milleks see oli antud. Maa eraldamisest arvates pidi kaebaja arvestama, mis juhtub siis, kui ta ei asu eluhoonet ehitama. 1995 a tuvastas komisjon, et kaebaja ei olnud ehitamist alustanud ja selle kohta koostati protokoll nr 10. Väljapoole krundipiire oli aga rajatud kaks ajutist hoonet. Maakoodeksi § 52 lg 3 võimaldas maavanemal maakasutusõiguse lõpetada. Kaebaja ei vaidlustanud maavanema tegevust või tema antud haldusakti. Kohus nõustub lõppastmes järeldusega, et olemasolevad K.L.i ehitatud hooned on ajutised ehitised, ehkki K.L. esitas nende kohta asja arutamise käigus projekti, mis ei tähenda, et tegemist poleks ajutiste ehitistega. MRS § 6 lg 3 kohaselt ajutised ehitised ei ole käsitletavad ehitistena, mis takistaks maa tagastamise õigustatud subjektidele ja annaks õiguse maa erastamiseks ostueesõigusega erastamise korras. Lisaks tuginedes AÕS RakS § 14 lg 1, lg 3 , ei ole õigusliku aluseta püstitatud ehitised aluseks maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 kohaldamisele. Kaebaja ehitised on maakasutusõiguseta maal.

Kaebaja väitele, et temale ei antud võimalust sõlmida notariaalset kokkulepet õigustatud subjektidega ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord seda võimaldab, on kohus juba hinnangu andnud. Kohus eelnevalt märkis, et kaebaja etteheide on alusetu. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 36 05.022.1993.a. kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra „ p 51 ap 7 loetletud kokkulepet ei saanud keegi nõuda. Sellist kokkulepet saab sõlmida teistsuguses faktilises ja õiguslikus olukorras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord näeb ette omavalitsuse kohustuse tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa.

Tagastamise subjektidel oli õigus nõuda maa tagastamist. Selle käigus kogutakse vajalikud dokumendid ja maa tagastamise toimikusse paigutatakse vastavalt korra p-le 51 nimetatud dokumendid. Vallavalitsus ei ole keeldunud ühegi dokumendi vastuvõtmisest, mis võiks puudutada kaebaja ja tagastamise subjektide vahelisi kokkuleppeid, kuna neid ei sõlmitud. Asja arutamisel leidis kinnitust kokkulepete puudumine. Kaebaja ekslikult leiab, et MRS § 9 lg 1 või lg 10 tulenev kokkulepe puudutab antud olukorda. Lisaks märgib kohus, et antud juhul ei ole hoonet, millele seada hoonestusõigust.

Reformiseaduste kehtima hakkamisel kandusid MK sätestatud põhimõtted üle teistesse õiguslikesse regulatsioonidesse, säilitades põhimõtted, et omavoliline ehitamine ei andnud võimalust jätta õigustatud subjektidele maa tagastamata. AÕS RakS § 13 lg 3 rõhutab, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks MRS sätestatud alustel ja korras. AÕS RakS § 14 märgib, kuidas talitada õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Vastavalt § 14 lg 1 maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa.

Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) § 2 2. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Viidatud § 13 regulatsioonis märgitud juhtumit käesolevalt ei esine.

Vastavalt sama paragrahvi lg 11 kohaselt ehitusloana käesoleva paragrahvi 1. lõike tähenduses käsitletakse ka enne 1991. aasta 1. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada. Kaebajal ei ole ehitatud elamut, suvilat või aimaja; lg 2 tulenevalt ehitaja võib esitada maa omaniku suhtes võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud nõude.

Käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise ehitajal ei ole võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud nõuet. Kui maatükile on ehitatud maa omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul; kuid lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi

1. lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse § 6 2. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul. (jõust. 1. 07. 2003). Kaebuse esitajale ei ole väljastatud ehitusluba nende hoonete ehitamiseks, mis asuvad tagastatud maal. Kasutusluba tühistati 2004 aastal viitega EhS § 35 lg 2 ja 38 lg 3. Sama seaduse § 2 kohaselt ehitis on aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi (lg 1). Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Ehitamine peab toimuma vastavalt ehitusprojektile, välja arvatud väikeehitise ehitamise korral käesoleva seaduses ettenähtud juhtudel (§ 12 lg 1). Ehitamiseks peab olema ehitusluba, välja arvatud väikeehitise ehitamise korral ( § 12 lg 2). EhS § 15 lg 1 kohaselt väikeehitis on kuni 60 ruutmeetrise ehitusaluse pindalaga ja projekteeritud maapinnast kuni viiemeetrise kõrgusega ühel kinnistul asuv:

1) ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone;

2) olemasolevate ehitiste teenindamiseks vajalik rajatis, mis ühendatakse võrguettevõtjale elektrituruseaduse tähenduses kuuluva elektriliiniga või sellega liituva ehitisega /…./. Lõike 3 kohaselt ajutine ehitis on piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks ehitatud ehitis. Ajutise ehitise ehitamise korral määrab kohalik omavalitsus ehitise kasutamise aja kirjalikus nõusolekus või ehitusloas ja kasutusloas. Kolmanda isiku esindaja on õigesti viidanud ka PES sätetele, mis kuulusid arvestamisel ja kohus nõustub seisukohtadega ega korda neid.

Märgitust järeldub, et kaebaja ehitis ei ole ka seaduses märgitud väikeehitis. § 32 lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. § 33 kohaselt kasutusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus. Kaebajale väljastatud kasutusloa andmed ei vastanud tegelikkusele ja kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et sellest ei selgu üheselt, kas see anti kohaliku omavalitsuse poolt, kuna allkirjastas ametiisik, kelle volitusi ei nähtu, kuid et vastustaja on tunnustanud seda kui omavalitsuse antud kasutusluba ning on selle tühistanud omavalitsuse haldusaktiga, siis võis kaebajal olla õigustatud ootus, et ta käsitleb luba kui kohaliku omavalitsuse antud kasutusluba.

Ehkki omavalitsus oli kohustatud kasutusluba mitte väljastama, tegi ta seda eelnevalt kirjeldatud põhjustel, kuid need põhjused ei tulenenud seadusest. Kasutusloa kehtetuks tunnistamisest nähtub, et vastustajad käsitlevad seda kui ajutisele ehitisele väljastatud kasutusluba EhS § 35 lg 2 mõttes, mis tunnistati kehtetuks § 38 lg 3 alusel, so juhul, kui kohalik omavalitsusel on õigus tunnistada sama paragrahvi lõikes 1 nimetatu korral kasutusluba kehtetuks 10 päeva jooksul vastava taotluse esitamise päevast või lõikes 1 nimetatu kohalikule omavalitsusele teadasaamise päevast arvates.

Kasutusloa kehtetuks tunnistamise alused on nimetanud seadus järgmiselt- (1) Kasutusluba tunnistatakse kehtetuks, kui:

1) ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale või 2) ehitise omanik ei täida käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 või § 64 lõikes 2 nimetatud ettekirjutust või 3) kasutusloa taotlemisel on teadvalt esitatud valeandmeid või 4) ehitis on lammutatud. Kuigi vallavalitsus ei ole täpsemalt märkinud, millisele konkreetsele alusel otsustus tugineb, kinnitab eelnev arutluskäik, et kaebajal ei olnud perspektiivi ka vaidlustada antud korraldust, kuivõrd kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks piisanuks vaid põhjusest, et ehitise omanik oli kinnitanud valeandmed, mis olid kasutusloale kantud. Kasutusloa kehtetuks tunnistamise korraldus on käesolevalt jõustunud ja kahjunõude esitamise ajaks tuleb lähtuda faktist, et kaebajal puudub kasutusluba. Kohus nõustub, et vallavalitsus käsitles kasutusloa väljastamist kui ajutisele ehitisele väljastatud luba, millest ei tekkinud kaebajal eelisõigusi maa kasutamiseks. Seega ei ole arvestades kaebuse asjaolusid kaebaja seisukohad õiged ega vasta tegelikkusele.

12) Kuna kaebaja leiab, et temale on tekitatud kahju ja selle põhjustasid eelkõige Hiiu Maavalitsus oma korraldusega 07.10.02.a. nr 560 ja Kõrgessaare Vallavalitsus korraldusega 17.10.02.a. nr 406, siis kontrollib kohus neid korraldusi. Kohus lõpetab menetluse esialgses kaebuses vaidlustatud Kõrgessaare Vallavalitsuse 19.01.99.a. korraldusele nr 22 kaebuse esitaja taotlusel HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel. Korraldus ei puudutanud K.L.i õigusi ja kohustusi ja oli vormistatud H.L.i kohta, mistõttu kaebuse esitaja loobus haldusakti vaidlustamisest.

Kaebaja esindaja loobus ka taotlusest laiendada vaidlusaluste haldusaktide ringi, mistõttu jäid vaidlusalusteks haldusaktideks kaks korraldust. Korraldusega nr 560 tunnistati kehtetuks Hiiumaa Rajooni RSN TK 26.08.1987.a. otsus nr 178, ehk kehtetuks tunnistati haldusakt, millega oli K.L.ile eraldatud ehituskrunt. Nagu eelnevalt tuvastatud asjaoludest nähtus, vastavad tõele andmed, et Kalju-Vello L. ei ole talle eraldatud ehituskrunti hakanud kasutama otstarbel, milleks see oli antud. Elamut kaebaja ei ole rajanud, kasutuseks eraldatud maal puuduvad hooned.

Veel märgitakse, et kaebajal puudub kehtiv ehitusluba, mis vastab samuti tõele, kuna 2002 a ei ole kaebajal kehtivat ehitusluba, mis võiks anda õiguse jätkata ehitamist ja ühtlasi võimaldaks seadusliku maakasutuse. Samuti on õigesti märgitud, et eraldatud ehituskrunt asub maal, millele on esitatud tagastamise taotlus ja kui anda uuesti ehitusluba, siis rikutakse õigustatud subjektide õigusi. Kohus on eelnevalt märkinud, miks alates omandireformist ei saanud enam väljastada ehitusluba ja see toob kaasa omandireformi õigustatud subjektide õiguste rikkumise.

Seega on korraldus antud kooskõlas tegelike faktiliste asjaoludega ja kehtiva seadusega ega ole õigusvastane.

Korraldus nr 406 annab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega õigused Mihkli maaomandi taastamiseks V.V.ile; V.V.ile ja M.V.ile. Kuna maa oli õigusvastaselt võõrandatud ja õigustatud subjektideks olid tunnistatud märgitud isikud, siis oli neil ka õigus maa tagastamisele. Kaebuse esitaja oli küll märkinud, et M.V. sai tagasi nõudeõigusest suurema osa, kuid loobus selle väite toetamisest ja selgitamisest kohtuistungil. Korraldusest nähtub, et tagastataval maaüksusel hooned puuduvad ja M.V. on soovinud maa tagastamist nõudeõigusest suuremana 2. 43 ha kaasomandisse, kuid korralduse andmed kinnitavad, et maa tagastati endistes piirides ja kaebaja õigused ei ole rikutud, kui maa kuulus tagastamisele õigustatud subjektidele ning kaebajal vastupidiselt ei ole õigusi, mis võiksid takistada maa endistes piirides tagastamist. Kaebaja kasutuses olev maa ei andnud õigusi jätta endine talumaa tagastamata. Korraldus ei piira kaebaja õigusi õigusvastaselt. II Kahjunõue. RVS § 1 lg 2 kohaselt käesolev seadus ei reguleeri õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikes suhetes. Juhul kui kaebaja leiab, et eraõiguslikes suhtes tekitati temale õigustatud subjektide või kolmandate isikute poolt kahju, ei ole võimatu sellist kahju hüvitamist nõuda hagimenetluses.

Käesolevas kaebuses leiab kaebaja, et kahju tekitati vallavalitsuse ja maavanema tegevuse läbi, kui nad andsid välja eelmärgitud haldusaktid, kuna sellega kaotas kaebaja võimaluse erastada temale kuulunud ehituskrunt ja võimalus kasutada ajutisi ehitisi, mis asuvad tagastatud maal.

RVS § 2 p 5 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel tekkinud nõuetest tulenevalt. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kui vallavalitsus ja maavanem maa erastamise käigus oleksid rikkunud kaebaja õigusi, siis tuleks tal esitada kahjunõue halduskohtule. Kaebaja leidis lõppastmes, et ta ei soovi tekkinud kahjulike tagajärgede hüvitamist muul moel kui kahjunõudega, ega saagi seda teha, kuna maa on erastatud kolmandatele isikutele, kes on heausksed maa omanikud ega ole nõus maa müümisega.

Kohus leiab, et kui kaebaja õiguste rikkumine oleks eelnevalt leidnud tuvastamist, siis § 12 kohaselt on kannatanud isikule kohustatud hüvitama kahju avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebaja leiab, et kahju tekitati vallavalitsuse ja maavanema poolt, kes andsid välja õigusvastased korraldused (§ 12 lg 1). Kuna kahju tekitati kaebaja arvates kahe isiku poolt, siis ta soovib kahju hüvitamist RVS § 12 lg 4 alusel või tema poolt näidatud proportsioonis. Kohtusse võib pöörduda ka õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid antud juhul leiab kaebaja, et kahju tekitati põhiliselt kahe haldusakti õigusvastasuse tõttu ja sellest tulenevalt ei ole kaebaja muid haldusakte vaidlustanud.

Kohus ei tuvastanud, et kaebaja õigusi on rikutud maa tagastamisega õigustatud subjektidele ning ehituskrundi eraldamise kehtetuks tunnistamise korraldusega. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et kahjunõude rahuldamine ei või viia olukorrani, kus ta oleks peale kahju hüvitamist majanduslimalt paremas olukorras ehk viia alusetu rikastumiseni- RK lahend 3-3- 1-56-04. Kuigi kaebaja nimetas erinevate ajaperioodide tegevusi, mis tema meelest olid viinud vastustaja õigusvastase tegevuseni, ei leidnud tuvastamist need eeldused, millele kaebaja oma nõude rajas. Riigikohus märkis ka seda, et erinevatel etappidel oli avalikõiguslikes suhetes alusetu rikastumine ja kahju hüvitamine reguleeritud erinevalt.

1. jaanuarist 2002 jõustus Riigivastutuse seadus. Enne selle seaduse jõustumist tuli alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise üle peetavates vaidlustes juhinduda Tsiviilkoodeksist. Vaidlustes, mis tekkisid 1. jaanuarist 2002 kuni 1. juulini 2002 avalik-õiguslikes suhetes toimunud alusetu rikastumise või tekitatud kahju pinnalt, tuli juhinduda Riigivastutuse seadusest ja viimasega reguleerimata küsimustes ka Tsiviilkoodeksist.

1. juulist 2002 tuleb Riigivastutuse seaduse kõrval arvesse võtta Võlaõigusseadust. Kaebajale on antud juhul tema väidetel tekitatud kahju haldusaktidega, mis väljastati vastavalt 07.10.02. (korraldus nr 560) ja 17.10.02.a. (korraldus nr 406). Seega tuleks lähtuda arvates 01.07.02.a. kehtivatest reeglitest. Kohus leiab, et kaebajale ei tekitatud kahju, kui ta jäeti ilma õigusest erastada maa, mis oli antud talle seaduslikku kasutusse, kui ehituskrundi eraldamine tunnistati kehtetuks 07.10.02.a.. Seega ei saa kaebaja nõuda selle maakrundi maksumust, mille hinna ta arvutas suuruses 0,5 ha maa väärtuses 85 000 krooni.

Kahjunõude aluseks saab olla kahju tekkimine ja kuna kaebajal ei ole õigust maatükki erastada, siis ei ole ta kahjukannatanu. Kaebaja leiab, et talle tuleb hüvitada hoonete ehituskulud. Kuna aga kohus tuvastas, et tegemist on seadustamata hoonetega, siis ei saa sellise ehitamisega tekkida kahju ehk vastustajal ei lasu kohustust hüvitada ebaseadusliku tegevuse tulemusel tekkinud hoonete rajamiseks tehtud kulutusi ega katta sellise hoone/hoonete ehituskulusid. Kaebaja oli märkinud kahjusummaks 125 000 krooni. Kui kaebajal ei ole õigus nõuda ebaseadusliku ehitustegevuse eest raha, siis ei ole tekkinud kahju ning vastustajale ei saa panna kohustust hüvitada ebaseadusliku tegevuse tagajärg.

Kaebaja leiab, et ta tegi maaparandustöid ja rajas tee, mille töö hinnaks märgib 25 000 kr. Kohus on eelnevalt kindlaks teinud, et MK nägi ette tee korrastamise kohustused oma krundi piires. Kaebaja nõue on esitatud väljapoole krundi piire jääva tee suhtes ja sellist tööd ei ole temalt keegi tellinud. Samas ei ole asja arutamise ajaks esitatud tõendeid, et sellised tööd tehti pädevate isikute teadmisel ja nõusolekul, puuduvad tõsikindlad andmed, missuguses ulatuses tegelikult töid tehti. Kohus ei näe võimalust panna vastustajale kohustust hüvitada nn maaparandustööd, mis ei ole tema poolt tellitud, tööde maht ja kvaliteet ei ole väidetava töö tegemise ajal teada ega üle kontrollitud, tööd võidi seejuures teostada osaliselt ka nn haltuurakorras, mille toetamist ei saa vallavalitsuselt nõuda.

Kui kaebaja teostas tööd avalikul teel, siis oli see tema initsiatiivil ning huvides. Vallavalitsus keeldus kaebust tunnistamast ning ei tunnista ka kahjunõuet märgitud osas. Kaebaja toetus kahjunõudes kontspetsioonile, et kahju tekkis põhjusel, et ta kaotas eraldatud ehituskrundi erastamise õiguse ja sellest tekkis kahju. Märgitud aspektist lähtudes ei ole kaebajal tekkinud kahju, kuna erastamisõiguse kaotamisega avaliku tee kasutamise õigus, millele tehti väidetavad kulutused, ära ei kadunud. Avalik õiguslikust suhtest tingitud kahju selles mõttes ei ole tekkinud.

Kahju RVS § 7 lg 1 kohaselt saab nõuda isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on rikkunud. Varaline kahju hüvitatakse rahas- RVS § 8 lg 1. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja õigusi ei rikutud, mistõttu ei saa nõuda kahju hüvitamist. Kahju on kohustatud hüvitama kannatanule kohustatud avaliku võimu kandja, ehk kelle tegevusega kahju tekitati- RVS § 12 lg 1. Antud juhul ei ole kahju tekkinud, seega ei saa olla ka kohustatud subjekti. Hoonete kaotus ja ehituskulude kaotus, krundi kaotus ja muudest töödest tekkinud kulutused on tingitud kaebaja enda käitumisest.

Seega langeb ära vajadus kaaluda, kas kohaldada avaliku võimu kandja suhtes solidaarvastutust või mitte. Seejuures märgib kohus, et kaebaja saab õigustloova aktiga tekitatud kahju nõuda § 14 kohaselt üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega, mida samuti antud juhul ei esinenud. Kaebaja võiks nõuda ka õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju, kui isiku õigusi on erakordselt piiratud. Antud juhtumiga ei ole tegemist kohtu eelnevalt märgitud põhjustel. Ka eraõiguse normidest ei leia kohus tuge, et rahuldada antud asjas esitatud kahjunõuet.

Kaebuse esitajal on õigus ära vedada püstitatud ajutised ehitised või selle materjal. Kolmas isik on esitanud selle kohta lausa vastava nõude, millele kaebaja ei ole reageerinud, ehkki esindaja selgitas, kuidas ehitiste olemasolu rikub tema õigusi ja takistab edasist tegevust. Muud ehitamiseks vajalikku materjali ehituskrundil ei ole ning kui kaebajal on eraõiguslikke nõudeid kolmandate isikute vastu, saab ta need esitada ja kohus on seda eelnevalt märkinud. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud kohtukulu, milleks on tasutud riigilõiv – HKMS § 92 lg 1.

Teised protsessiosalised kohtukulu nõuet ei esitanud.

Karin Kalmiste Kohtunik