3-04-102/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-102 Haldusasi Harju maavanema protest Keila Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a korralduse nr 1080 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1490/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus Harju maavanema ja H. K. apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev

31. mai 2006 Menetlusosalised Protesti esitaja Harju maavanem Vastustaja Keila Vallavalitsus Kolmandad isikud H. K. ja M. K.

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1490/2004 muutmata.

2. Mõista Harju Maavalitsuselt Keila Vallavalitsuse kasuks välja kohtukulud 3000 kr.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 12. juunil 2006. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. K. esitas 10. juulil 1996 avalduse Keila Vallavalitsusele „hoonete ja põllumaa“ ostueesõigusega erastamiseks. Taotletava maa suuruseks on toimikus oleval avalduse ärakirjal märgitud „0,15 +2 ht“. Hooneregistri 30. detsembri 1999. a tõendi kohaselt kuulub H. K. ½ suurune mõtteline osa elamust ja kõrvalhoonest, mis asuvad Lohusalu külas õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes on tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud L. P., M. K. ja M. K..

3-04-102 2(7) Keila Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a korraldusega nr 1080 tagastati M. K. Keila vallas Lohusalu ja Keelva külas õigusvastaselt võõrandatud maa 6,15 ha ulatuses.

2. Harju maavanem algatas H. K. avalduse põhjal 12. detsembril 2003 järelevalvemenetluse Keila Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a korralduse suhtes. Maavanem jõudis järeldusele, et H. K.l oli ja on õigus ostueesõigusega erastada maad ning otsus selle kohta oleks tulnud teha enne maa tagastamist. Maavanem tegi Keila Vallavalitsusele ettepaneku viia korraldus ettenähtud tähtaja jooksul seadusega vastavusse. Vallavalitsus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldust tuleb täiendada vaid motiivide osas. Muus osas vallavalitsus korraldust ei muutnud.

3. Harju maavanem esitas 3. mail 2004 protesti halduskohtule, milles palus Keila Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a korraldus tühistada.

4. Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2005. a otsusega jäeti protest rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Maavanem ei toonud esile avalikku huvi, mis on protesti rahuldamise eelduseks. Samuti ei ole maavanem ega H. K. tõendanud, et haldusakt oleks sisult õigusvastane. Maavanem ei ole kogunud tõendeid, mis kinnitaks, et H. K. on esitanud õigeaegselt, s.o enne 31. detsembrit 1997, tahteavalduse, mille kohaselt on tal õigus erastada maad suuremas ulatuses kui 0,15 ha. 1996. aastal tähtaegselt esitatud maa erastamisavalduse puhul tekib põhjendatud kahtlus, et on toimunud hilisem juurdekirjutus maa suuruse osas. Tõendamata on, et H. K.l oli õigus kasutada 0,15 ha suuruse krundi piirest väljapoole jäävat maad. Samuti ei ole tõendatud kogu väidetavalt kasutuses olnud maa eest maamaksu tasumine. Tõendatud on, et H. K. tahe oli 10. juuli 1996. a avalduse esitamisel suunatud 0,15 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. H. K. tellis 0,15 ha suuruse krundi maamõõdistamise tööd. Tahe suurema maatüki erastamiseks tekkis H. K.l alles 1999. aasta keskel, kui esialgset 0,15 ha ostueesõigusega erastamise avaldust ei olnud seadusest tulenevalt enam võimalik muuta. Keila Vallavalitus, lähtudes tollasest kohtuja halduspraktikast, tagastas maa, kuna erastamisele kuuluva maa suurus oli võimalik üheselt kindlaks määrata. Sisult õiguspärast haldusakti ei ole põhjust tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu. H. K.l oli võimalus akt vaidlustada, kuid ta ei kasutanud seda võimalust.

b) Protesti läbivaatamisel tuleb arvestada õiguskindluse põhimõttega, sest protest on esitatud ligi 6 aastat pärast haldusakti andmist. Tagastatud maa on kantud kinnistusraamatusse ja võõrandatud kolmandatele heausksetele isikutele. Seega ei ole võimalik haldusakti tühistamisega saavutada maavanema poolt taotletavat eesmärki alustada erastamise ja tagastamise menetlust algusest peale.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

a) Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale pädevuse pöörduda protestiga halduskohtusse eesmärgiga kõrvaldada ebaseadusliku haldusakti kehtivus. Seda eesmärki ei ole võimalik saavutada tuvastamisnõude esitamisega. Protesti saab esitada avalikes huvides. Avalik huvi käesoleval juhul on seaduslikkuse kui riigi toimimise kõrgeima printsiibi tagamine. Maavanema protesti läbivaatamisel ei tule arvestada õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiibiga.

b) H. K.l on ehitise omanikuna õigus maa ostueesõigusega erastamisele vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg-le 1. Maa tagastamise saab otsustada pärast seda, kui omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud. Vallavalitsus ei teavitanud erastajat õigeaegselt teda puudutavast haldusaktist — maa tagastamise korraldusest. H.

K. avaldus on vallavalitsuse poolt vastu võetud ja registreeritud. Pindala lahtrist on näha, et re-

3-04-102 3(7) gistreeritud on seni kasutatud suurus ja murru all on märgitud taotletav suurus. Seega on Keila Vallavalitsus avalduse vastu võtnud. Väited, et registreerimisleht on koostatud 1999. aastal ja

H. K. kirjutas 2 ha avaldusele hiljem juurde, on paljasõnalised. Erastamise avaldust ei ole vaidlustatud ja vald asus 1996. aastal esitatud avaldust menetlema.

c) Lähtuvalt MaaRS § 9 lg-dest 1 ja 2 on H. K.l õigus ostueesõigusega erastada maad mitte ainult 2 ha, vaid oluliselt rohkem. Võttes aluseks H. K. 10. juuli 1996. a erastamisavalduse, milles ta taotleb 0,15 +2 ha erastamist, MaaRS § 9 lg 2 esimese lause, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (ÕVVTK) p 52 ap 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 23 lg 5 ja § 31 lg 5, oleks Keila Vallavalitsus pidanud määrama tähtaja maa erastaja ja õigustatud subjekti vahelise kokkuleppe saavutamiseks.

d) Kolmandate isikute õiguskindlusel baseeruv ootus, et kord võetud haldusaktid jäävad kehtima, muudab mõttetuks maavanema protesti esitamise juhul, kui avaldus järelvalveks kohaliku omavalitsuse üksikakti seaduslikkuse üle esitatakse olulise ajalise vahega haldusakti enda andmisest. Maavanemal ei ole diskretsiooniõigust protesti esitamisel. Kohtupraktika, et maavanema protesti ei rahuldata, kehtestaks alusetult kohaliku omavalitsuse üksikaktis sisalduvast seaduserikkumisest lähtuva õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte ülimuslikkuse seaduslikkuse põhimõtte ees.

6. Kolmanda isiku H. K. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:

a) Keila Vallavalitsuse 22. juuni 1998. a korraldus nr 1080 on vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1, § 20 lg-ga 1, § 22 lg-ga 1, § 221 lg-ga 6 ja § 23 lg-ga 2 ning põhiseaduse §-dega 13 ja 15.

b) Avaldus 2 ha suuruse maatüki erastamiseks ehitise juurde esitati õigeaegselt nii vabas vormis kui trükitud blanketil. Järelepärimistele erastamisprotsessi kohta vastati, et erastamine jätkub vähemalt aastani 2006 ja vabandati viivituse pärast suure töömahu tõttu. H. K., lootes, et maa erastamine toimub lähtuvalt seaduses sätestatust enne tagastamist õigusjärgsele omanikule, jäi ootama vallavalitsuse kutset. Majavalduse ostmisel oli seda ümbritsev krunt piiratud eelmise omaniku poolt piirdeaiaga. Maamaksu tasuti kogu aiaga piiratud krundi eest. H. K. sai tema kasutuses oleva krundi tagastamisest M. K.le teadlikuks, kui õigusjärgne omanik võttis maha piirdeaia ja alustas puude langetamist ning teavitas omaniku õigusest sulgeda mere äärde viiv tee. Ostueesõigusega erastaja kasutuses olnud maatükk asub ehituskeelu vööndis ja on väiksem kui 2 ha, mistõttu on arusaamatu kogu taotletud maatüki erastamisest keeldumine.

7. Keila Vallavalitsuse ja kolmanda isiku M. K. vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustes märgitakse järgmist:

a) Asjas ei ole tegemist avaliku huviga haldusmenetluse seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku mõistes. Õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiip on põhiseaduses sätestatud õiguse üldpõhimõtted. Seega peab ka maavanem nimetatud printsiipe oma tegevuses arvesse võtma. Maavanema institutsioon esindab küll riiki ja avalikkust, kuid see ei selgita, kuidas üksikisiku erahuvide kaitsmine kujutab endast avaliku huvi kaitsmist. ÕVVTK p 62 alusel esitas Keila Vallavalitsus maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega maavanemale, kes kontrollis maa tagastamise toimiku materjali ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Maavanem oleks puuduste esinemisel pidanud materjali koos ettekirjutusega tagastama vallavalitsusele. Maavanem esitas protesti haldusakti tühistamiseks ligikaudu 6 aastat pärast seda, kui haldusakt talle teatavaks sai ja kui tal tekkis haldusakti kontrollimise kohustus. Tähtaeg korralduse tühistamiseks

H. K. subjektiivsete õiguste kaitseks on aegunud. Vastavalt 8. märtsi 2005. a kohtuistungil kinnitatule oli H. K. subjektiivsete õiguste rikkumisest teadlik juba 2001. aastal. H. K. ei esitanud kaebust haldusakti tühistamiseks.

3-04-102 4(7)

b) Maavanem ega H. K. ei tõendanud, et haldusakt oleks õigusvastane. Vallavalitsuse

22. juuni 1998. a korralduse alusel tehtud toiminguid ja hilisemaid tehinguid kinnisasjadega ei ole võimalik tagasi täita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsiooniastmes taandub käesolev vaidlus kolmele põhiküsimusele: kas maavanemal oli asjas õigus protest esitada (I), kas protestitud korralduse andmisel tehti vigu, mis õigustavad korralduse tühistamist (II), ning kas tühistamine oleks lubatav õiguskindluse põhimõtte valguses (III). Otsuse IV osas põhjendab ringkonnakohus kohtukulude jaotust.

I.

9. Vastustaja ja kolmas isik M. K. leiavad, et maavanemal puudus käesolevas asjas protestiga halduskohtusse pöördumise õigus, sest maavanem ei ole välja toonud protestiga kaitstavat avalikku huvi. Maavanem on seisukohal, et protestiga kaitstavaks avalikuks huviks on antud juhul kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse tagamine.

10. Ringkonnakohus leiab, et maavanemal on käesolevas asjas protestiõigus. VVS § 85 lg 1 näeb ette kohaliku omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse objektiivse kontrolli. Protest on üks kontrolli teostamisel kasutatav vahend. See säte ja halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 2 ei eelda, et maavanem peaks protesti esitamist põhjendama avaliku huviga. Maavanem võib protesti esitada iga kohaliku omavalitsuse üksikakti peale, mille puhul kohalik omavalitsus ei ole nõustunud maavanema ettepanekuga üksikakti õigusaktidega kooskõlla viimiseks. Ükski norm ei keela maavanemal teostada järelevalvet, s.h esitada protesti maavanema poole pöördunud isiku subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Varasem kohtupraktika kinnitab koguni, et isik võib esitada halduskohtule maavanema tegevuse peale kaebuse, kui maavanem keeldub tema huvides järelevalvet teostamast (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. novembri 1996. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-96).

Siiski tuleb märkida, et seadus ei kohusta maavanemat protesti esitama igal juhul. Ehkki VVS § 85 lg 3 teise lause sõnastus ei viita kaalutlusõigusele, ei saa mõistlikuks ega seaduse tegeliku mõttega kooskõlas olevaks pidada kohustust esitada halduskohtule põhjendamatu protest.

II.

11. Haldusakti tühistamiseks esitatud protesti rahuldamine eeldab esmalt, et protestitav haldusakt oleks õigusvastane. Selleks, et protesti rahuldada, peab korralduse õigusvastasus olema tõendatud. Kohus ei saa protesti rahuldada pelgalt oletuse või võimaluse põhjal, et haldusakt võib olla õigusvastane.

12. Maavanem leiab, et maa tagastamine protestitud korraldusega on õigusvastane esiteks seetõttu, et korralduse andmisel ei ole H. K.e kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti kaasatud MaaRS § 9 lg 2 ja ÕVVTK p 52 alap 2 kohaselt maa tagastamise menetlusse ning et maa tagastamine on MaaRS § 23 lg 2 vastaselt otsustatud enne maa ostueesõigusega erastamist. Teiseks leiab maavanem, et M. K.le maa tagastamise tõttu ei saa H. K. realiseerida MaaRS §-st 9 ja § 22 lg-st 1 tulenevat õigust maa erastamisele seaduses ettenähtud ulatuses.

Vallavalitsus ja M. K. on seisukohal, et H. K. ei ole õigeaegselt taotlenud maa erastamist suuremas ulatuses kui 0,15 ha, selles ulatuses ei ole tal maa erastamine praegu takistatud ja seetõttu ei ole rikutud tema õigust maa erastamisele. Nende seisukohaga nõustus ka halduskohus.

3-04-102 5(7) Halduskohus leidis ka, et enne maa tagastamist oleks tulnud otsustada selle ostueesõigusega erastamine. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Vastustaja on küll osutanud, et maa tagastamine enne ostueesõigusega erastamist oli kooskõlas tollase praktikaga, kuid halduspraktika ei saa muuta õigusnormidest tulenevat toimingute järjekorda. Kuid ei toimingute tegemine vales järjekorras ega erastaja kaasamata jätmine tagastamismenetlusse ei saa iseenesest tuua kaasa protestitud korralduse tühistamist. Mõlemal juhul on tegemist menetlusveaga ja tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 ei ole kohtul alust ka protesti läbivaatamisel haldusakti tühistada, kui ilmneb, et menetlusviga ei toonud kaasa sisu poolest väära haldusakti andmist.

Juhul, kui kaebajal ei ole õigust erastada maad suuremas ulatuses kui 0,15 ha, ei saanud eelpoolviidatud menetlusvead tuua kaasa väära tagastamiskorralduse andmist. Kaebajal ei ole õigust erastada maad suuremas ulatuses, kui ta ei ole seda õigeaegselt taotlenud või kui ta taotles suuremas ulatuses sellise maa erastamist, mis talle erastamisele ei kuulunud.

13. Taotletud maa suuruse tuvastamiseks ja maavanema teise etteheite hindamiseks tuleb esmalt selgitada, kas õigusaktid välistasid maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitud maa suurendamise. Vallavalitsus leiab, et see oli keelatud tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise korra (MOEK) p-st 7.

Ringkonnakohus nõustub vallavalitsuse seisukohaga MOEK p 7 kohaldamise suhtes vaid osaliselt. Alates kehtestamisest Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kuni muutmiseni Vabariigi Valitsuse 5. mai 1998. a määrusega nr 91, mis jõustus sama aasta 14. mail, sätestas MOEK p 7 järgmist: „Ostueesõigusega saavad maad erastada maareformi seaduse […] paragrahvi 22 lõikes 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse paragrahvi 18 lõikes 1 nimetatud isikud, arvestades maareformi seaduse paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi.“ Alles eelpool nimetatud muudatusega täiendati sama sätet teise lausega „Maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses fikseeritud erastatava maa pindala suurendamine ei ole lubatud.“.

Nõustuda ei saa vallavalitsuse seisukohaga, et varem tulenes keeld avalduse muutmiseks õigusnormide mõttest. Vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-le 2, oli enne 1. jaanuari 1998 omandatud ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldusi võimalik esitada kuni 1. jaanuarini 1998. Aastaid väldanud avalduste esitamise perioodi tõttu ei ole põhjust otsida maareformiga seotud õigusaktide mõttest vaikimisi kehtestatud keeldu taotletava maa pindala suurendamiseks. Seega on käesolevas asjas oluline tuvastada, millises suuruses oli H. K. taotlenud maa erastamist enne 14. maid 1998.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et maavanema väide, et H. K. taotles algusest peale 2,15 ha suuruse maa erastamist, ei ole tõendatud. Selle kinnituseks esitatud H. K. 10. juuli 1996. a avaldus (tl 18) ei ole usaldusväärne ja avalduste registreerimise leht (tl 146) maavanema väidet ei tõenda.

15. Erastamise avaldus ei ole usaldusväärne sellel tehtud ülekirjutuse tõttu. Ülekirjutus ei võimalda kohtul selle tõendi abil selgitada, millises suuruses maad tegelikult erastada sooviti. Tõsi, võimalust, et H. K. märkiski juba 1996. aastal maa suuruse avaldisena „0,15 +2“ ja kirjutas numbri „2“ üle näiteks selguse huvides, ei saa välistada. Ei ole võimatu, et selliselt soovis isik väljendada oma senise maakasutuse suurust ja täiendavalt taotletava maa suurust. Tõendatud ei ole ka, et konkreetselt H. K.le tehti 1996. aastal takistusi senisest maakasutusest suurema maa taotlemiseks, kuigi säärane oli väidetavalt valla üldine praktika. Kui H. K.le tehtigi valla poolt takistusi tema tegeliku tahte väljendamisel, võiks protestitud korraldus ainuüksi varasemale

3-04-102 6(7) õigusvastasele survele rajanemise tõttu osutuda materiaalselt õigusvastaseks. Kuna H. K. ise ei väida, et talle oleks tehtud takistusi senisest maakasutusest suurema maa erastamise avalduse esitamisel, siis ringkonnakohus sellest versioonist ei lähtu.

Tunnistajana ülekuulatud endise valla maanõuniku T. V. ütluste (tl 154) kohaselt taotles H. K. algselt 2 ×0,15 ha erastamist. Seda kinnitavad kaudselt mitmed täiendavad asjaolud. Esiteks, H.

K. ja tema abikaasa faktilises kasutuses oli just nimelt kaks 0,15 ha suurust maatükki. Nendeks olid hoonete juures asuv krunt ja sellest eemal asuv põllumaa. H. K. maksis nende eest maamaksu. Vaidlusaluses avalduses märgitud selgitus „hoonete ja põllumaa“ viitab just sellele, et avalduses peeti silmas neid kahte maatükki. Teiseks on samas, s.o 0,3 ha ulatuses maa erastamiseks esitanud avalduse ka H. K. abikaasa (tl 24-25). Kolmandaks viitab algsele taotlusele kaudselt ka Keila Maamõõduja Projekteerimisbüroo poolt katastriüksuse mõõdistamisele asumine hoonete juurde 1434 m2 suuruse maa ulatuses (tl 28). Taotlenuks H. K. hoonete juurde 2,15 ha erastamist, olnuks 0,1434 ha mõõdistamine tarbetu. Ning lõpuks, vallavalitsuse versioon seletab usutavalt nii maa suuruse märkimist liitmistehtena kui ka selle ülekirjutamist.

16. Maavanema poolt selle versiooni ümberlükkamiseks esitatud tõendid ja väited ei ole veenvad.

Asjakohane ei ole maavanema seisukoht, et vald on 2,15 ha suuruse maa erastamise avalduse esitamist „tunnistanud“ vastuvõtmise ja registreerimisega. Avalduse vastuvõtmise fakt ei anna selgust avaldusse kantud andmete kohta. Registreerimisleht on aga koostatud tagantjärele, pärast muudatuste tegemise piirangu jõustumist. Selles lähtuti tõenäoliselt H. K. poolt 8. septembril 1999 esitatud avaldusest. Nii 8. septembri 1999. a avaldusel kui ka registreerimislehel on taotletava maa suuruseks märgitud 2 ha. Uut avaldust ei saa aga MOEK p 7 teise lause tõttu arvestada.

Asjakohatu on maavanema märkus, et keegi ei ole H. K. erastamise avaldust vaidlustanud. Avalduse autentsuse üle on käesolevas asjas puhkenud vaidlus ja kohtul ei ole põhjust igal juhul eeldada, et avaldus esitati just sellise sisuga, nagu see nähtub praegu erastamistoimikust.

17. Eeltoodust lähtudes ei ole vaidlustatud korraldusega rikutud H. K. õigust maa erastamisele. Elamu juurde taotletud ca 0,15 ha maad on kaebajal võimalik erastada. Elamust eemal asuva 0,15 ha maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud kaebajal aga MaaRS §-st 9 ja § 22 lg-st 1 tulenevalt õigust, sest krunti ei oleks olnud võimalik moodustada elamu juurde.

Seega ei õigusta korralduse andmisel tehtud menetlusvead protesti rahuldamist.

III.

18. Kuna protest tuleb korralduse sisulise õiguspärasuse tõttu jätta rahuldamata, ei analüüsi ringkonnakohus, kas korralduse tühistamine kahjustaks kolmandate isikute õiguspärast ootust. Ringkonnakohus märgib üksnes, et Riigikohtu halduskolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-41-02, p 12 tuleb olukorras, kus kaebus on esitatud pikka aega pärast haldusakti andmist, tagada õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Eeltoodud seisukohtadest tuleb lähtuda ka protesti lahendamisel. Vajadus kaitsta õiguspärast ootust ei saa sõltuda sellest, kas haldusakt vaidlustatakse kaebuse või protestiga. Samas nähtub eelpoolviidatud Riigikohtu otsusest, et maa erastaja õigused võivad ka pärast mitme aasta möödumist kaaluda üles maa tagastamise korralduse kehtimajäämist usaldanud isiku õiguspärase ootuse.

3-04-102 7(7) IV.

19. HKMS § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 tulenevalt peab maavanem kandma vallavalitsuse kohtukulud. Vastustaja taotleb apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude hüvitamist summas 9540,30 kr. Halduskohus on vastustaja poolt esimeses astmes kantud kulusid vähendanud ja pidanud põhjendatuks 3700 kr väljamõistmist. Vastustaja ei ole halduskohtu otsust kulude põhjendamise osas vaidlustanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et advokaadi põhjendatud töö maht on apellatsiooniastmes pigem väiksem kui suurem võrreldes tööga esimeses astmes. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista protesti esitajalt apellatsiooniastmes kantud kuluna vastustaja kasuks välja 3000 kr.

Samas ei nõustu ringkonnakohus maavanema väitega, et õigusabiteenuse kasutamine valla poolt oli täies ulatuses põhjendamatu. Seadus ei keela haldusorganil õigusabi kasutamist. Oluline on, et õigusabikulude kandmise risk ei piiraks ebaproportsionaalselt halduskohtusse pöördumise õigust. Maavanema protestiõigust mõõduka õigusabitasu väljamõistmine ei piira.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus