2-05-912/3 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-05-912

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. juuni 2006. a Tartu Tsiviilasja number 2-05-912 Tsiviilasi X (pankrotis) hagi Y vastu ühisvara jagamiseks ja Y vastuhagi lahusvara tuvastamiseks ning lahusvara välistamiseks pankrotivarast. Menetlusosalised ja nende esindajad - hageja/vastuhagi kostja X - X (pankrotis) seaduslik esindaja pankrotihaldur Sirje Tael (asukoht Uus 11-33, 50603 Tartu); - kostja/vastuhagi hageja Y - Y lepinguline esindaja adv. Valli Murde (OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo, Riia 4, 51004 Tartu). Kohtuistungi toimumise aeg

26. aprill 2006.a Protokollija Tõlk istungisekretär Astrid Sägi Aljona Frolenko RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X (pankrotis) hagi Y vastu ühisvara jagamiseks.

2. Jätta rahuldamata Y vastuhagi lahusvara tuvastamiseks ning lahusvara välistamiseks pankrotivarast.

3. Jagada X (pankrotis) ja Y ühisvara järgmiselt:

3.1. Jätta korteriomand , Tartu, registriosa numbriga 27301 Y ainuomandisse.

3.2. Mõista Y välja hüvitis summas 242 500 (kakssada nelikümmend kaks tuhat viissada) krooni X kasuks enamsaadud ühisvara arvelt.

Kohtukulude jaotus

1. Välja mõista Y riigilõiv 2600 (kaks tuhat kuussada) krooni riigituludesse.

2. Y kohtukulud jätta tema enda kanda.

Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstav riigilõiv 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber mõlema konto puhul 2900072699.

Kohtukulude tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Tartu Kohtumaja Tartu Maakohtule.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

22. märtsil 2005.a esitas X (pankrotis) Tartu Maakohtusse hagi Y vastu abikaasade ühisvara jagamiseks. Avalduse kohaselt on Y poolte abielu ajal soetanud korteriomandi asukohaga , Tartu. Nimetatud korter kuulub abikaasade ühisvara hulka. Pankrotiseaduse § 122 alusel on halduril õigus nõuda võlgniku osa ühisomandist. Ühisvara hulka kuuluva korteri väärtuseks on 1 000 000 krooni. Võrdsete osade puhul on X (pankrotis) osa korteriomandist pool, st. 500 000 krooni. Hageja palub jagada Y ja X (pankrotis) ühisvara ning mõista välja ühisomandist 500 000 krooni Y X (pankrotis) kasuks.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE JA VASTUHAGI Kostja esitatud hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et kuigi perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 4 kohaselt kuulub ühisomandis oleva kinnisasja jagamisel leping notariaalsele tõestamisel, siis iseenesest sellise lepingu puudumine ei tähenda, et abikaasade vahel puudub kokkulepe ühisvara jagamise osas PKS § 18 lg 3 tähenduses.

Kostja esitas vastuhagi lahusvara tuvastamiseks ja lahusvara välistamiseks pankrotivarast. Kostja on seisukohal, et poolte ühisvara on jagatud juba 2002.a aastal. Poolte abielu kestel oli soetatud järgmine vara:

1. kinnistu A/Ü Pangodi Krunt nr 10

120 000 krooni

2. ehitis asukohaga Kalevi 108 Tartu

2 100 000 krooni

3. kinnistu Soinaste 21

430 000 krooni

4. korteriomand

305 000 krooni

5. kinnistu Silmakese1 Puka vallas

150 000 krooni. Seisuga 21.04.2003.a oli poolte ühisvara väärtus 3 105 000 krooni. Seoses X ’i (pankrotis) võlgade tekkimisega jagasid pooled kokkuleppel nende ühisomandis oleva vara ning seda alljärgnevalt:

1. X (pankrotis) ainuomandisse jääb

- kinnistu A/Ü Pangodi krunt 10 väärtusega 120 000 krooni

- ehitis Kalevi 108 Tartu

väärtusega 2 100 000 krooni

- kinnistu Soinaste 21

väärtusega 430 000 krooni.

2. Y ainuomandisse jääb

- korteriomand , Tartu väärtusega 305 000 krooni

- kinnistu Silmakese 1

väärtusega 150 000 krooni.

Ülaltoodud arvestusest nähtub, et ühisvara jagamisel osutus X ile (pankrotis) jääva vara väärtus

1 097 500 krooni võrra suuremaks tema osast ühisvaras. Y ei nõua temalt rahalise hüvitise summas 1097 500 krooni väljamõistmist PKS § 19 lg 4 järgi. Y palub lugeda tema lahusvaraks korteriomandi , Tartu ning arvata see X pankrotivarast välja.

HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE X (pankrotis) seaduslik esindaja pankrotihaldur Sirje Tael märgib vastuses vastuhagile, et X (pankrotis) pankrot on välja kuulutatud 10. veebruaril 2004.a. Vastavalt PKS §-le 14 on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Seega X (pankrotis) pankrotistumise ajal on abikaasade ühisvara hulka kuulunud kinnistu Soinaste 21, Tartu ja korteriomand , Tartu. Vastavalt PKS §-le 18 lg 4 tuleb abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Notariaalset vara jagamise lepingut ei ole, ning seega on abikaasade vahelised suulised kokkulepped kinnisasjade suhtes tühised. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Seega kuulusid X pankroti väljakuulutamisel abikaasade ühisvara hulka nii kinnistu kui ka korteriomand.

KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi hageja esindaja pankrotihaldur Sirje Tael esitatud hagi juurde. Sirje Tael on seisukohal, et kohtus on leidnud tõendamist, et maist 2005.a ei ela pooled koos ja neil ei ole abielulisi suhteid. Pooled möönavad, et nii Anne tänava korteris kui ka Kalda tee korteris on X elanud Y iga koos. Seega ei saa tõeselt võtta, et abielulised suhted lõppesid 2000.aastal. Pooled on sõlminud mitmeid notariaalselt kinnitatud kinnistute ostu-müügilepinguid, kus Y on end tituleerinud abikaasana. Seega saab, Tartu korterit käsitleda ühisvarana. Hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.

Kohtuistungil hageja X poolt vande all antud seletuste kohaselt elasid nad Y iga koos, et lapsed ühiselt üles kasvatada. Peale Kalevi tn 108 ehitise müüki oli X Venemaal, kui Y ostis endale korteri. X ise oli 2000.a – 2005.a praktiliselt kogu aeg Venemaal. Kuna pooltel olid omavahelised suhted head, siis oli neil kokkulepe, et X elab Eestis viibides Y juures, kus tal oli eraldi tuba. Y maksis kõik korteriga seotud kohustuslikud maksed. Eelmise aasta maikuust elab X oma ema juures. Seksuaalsuhteid X il Y iga ei olnud. 1999.aastal praktiliselt lõppesid X ja Y ’i abielulised suhted. Pooltel oli suuline kokkuleppe, kuidas nad oma ühisvara jagavad. Kokkulepe oli ka selle kohta, et kui Y ostab omale elamispinna, on see tema oma.

Kostja Y esindaja adv. Valli Murde jäi kohtuistungil esitatud vastuhagi juurde ja palus Y vastu esitatud hagi jätta rahuldamata. Korteriomand , Tartu ei ole poolte ühisvara, kuna ühisvara vastaspoolega oli kokkuleppe alusel ammu jagatud ja korteriomand kuulub ainult Y ’ile. Asjaolu, et perekondlikud suhted olid poolte vahel lõppenud kinnitab ka kohtuotsus poolte abielu lahutamise kohta. Mõlemad pooled kinnitavad, et abielulised suhted nende vahel olid lõppenud 2000.aastaks täielikult. Vastuhagi tuleb rahuldada, korter jätta Y ’ile ja see välja arvata pankrotivarast.

Kohtuistungil Y poolt vande all antud seletuste kohaselt elasid nad X iga peale abielu lahutamist 1982 aastal koos, aga seda üksnes laste pärast. Samas teadis Y alati, et nad on lahutatud ja ei arvanud, et selle tõendamiseks on veel mingit paberit vaja. Kõik vara oli ostetud X raha eest. Kalevi tänava maja ja Silmakese kinnistu müüdi maha X võlgade katteks. X elas Venemaal ja kui Eestisse tuli elas ta, kas oma ema juures või Y juures, kus tal oli oma tuba. Kui veel Kalevi tänavas elati, siis elas Y ülemisel korrusel ja X alumisel korrusel. Abielulised suhted lõppesid pooltel 2000 aastal ja siis oli X il Venemaal teine naine. Vaidlusaluse korteriomandi ostis Y kui X oli Venemaal ja selle ta ostis ainult endale. Pooled elavad eraldi alates 2005.a maist.

KOHTU SEISUKOHT

I. Pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 1 kohaselt kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, nõuab haldur ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. X (pankrotis) pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2004.a kohtuotsusega, tsiviilasjas nr 2-1075/03 (tl. 8-13). 22. märtsil 2005.a esitas X (pankrotis) Tartu Maakohtule hagiavalduse abikaasade ühisvara jagamiseks, milles palub jagada X (pankrotis) ja Y ühisvara, milleks on korteriomand aadressil , Tartu.

05. oktoobril 2005.a esitas Y vastuhagi lahusvara tuvastamiseks ja lahusvara välistamiseks pankrotivarast.

Poolte abielu on lahutatud Tartu Linnakohtu 11. jaanuari 1982.a otsusega tsiviilasjas nr 2-10/82 (tl. 122-123). Abielulahutus on registreeritud 03. märtsil 2006.a Tartu Maavalitsuse

Perekonnaseisuosakonnas (tl. 126). Perekonnaseaduse (PKS) § 134 kohaselt kui kohtuotsus abielu lahutamiseks on tehtud enne selle seaduse jõustumist, lõpeb abielu abielulahutuse registreerimisega perekonnaseisuasutuses. Seega reaalselt on Y ja X abielu lahutatud 03. märtsil 2006.a.

Y on seisukohal, et vaidlusalune korteriomand , Tartu on tema poolt omandatud pärast abielusuhete lõppemist ja on seega lahusvara. PKS § 7 järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse abikaasade vara suhtes perekonnaseaduse kolmanda peatüki 3. jaos sätestatut. PKS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 18 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. PKS § 18 lg 2 sätestab, et kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Tulenevalt PKS § 18 lg 3 jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. PKS § 18 lg 4 kohaselt abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada notariaalselt. Kuna asjas pole tuvastatud, et hageja ja kostja oleks oma varalised õigused kindlaks määranud abieluvaralepinguga, siis tuleb abikaasade vara suhtes kohaldada perekonnaseaduse sätteid. Kohus on seisukohal, et asjakohane ei ole Y esindaja väide, et pooltel oli suuline kokkulepe ühisvara jagamise osas, sh vaidlusaluse korteriomandi suhtes. PKS § 18 lg 4 näeb ette, et abikaasade ühisomandis olev kinnisasja jagamisel tuleb leping tõestada notariaalselt. Seega kõik kinnistud, mida pooled abikaasadena soovisid ühisvarana jagada, oleks tulnud notariaalselt tõestada ja seda ka vaidlusaluse korteriomandi osas. Seega käesolevas asjas tuleb ühisvara ja lahusvara teha kindlaks poolte abielusuhete lõppemise seisuga.

II. Antud asjas on vaidlus selle üle, et kuna lõppesid poolte abielusuhted. Abielusuhete lõppemise aja kindlakstegemisel saab määratleda, kas vaidlusalune korteriomand , Tartu kuulub poolte ühisvara hulka või mitte.

Korteriomandi , Tartu on Y poolt ostetud 18. veebruaril 2003.a (tl. 42-44).

Kohtuistungil on nii X kui ka Y kinnitanud, et nende abielusuhted lõppesid 2000-ndal aastal.

Kohtule on esitatud järgmised notariaalsed kinnistute ostu-müügilepingud, kus pooled on endeid märkinud abikaasadena ja nimetanud ka ühised elukohad:

- 10.09.2002.a ehitise Kalevi 108, Tartu müügileping. Abikaasade elukoha aadressiks on märgitud Kalevi 108, Tartu (tl. 73-76).

- 21.04.2003.a kinnistu Silmakese 1 müügija asjaõigusleping. Abikaasade elukoha aadressiks on märgitud Kalda tee 44-27, Tartu (tl. 84-86).

- 14. juuni 2004.a kinnistu Soinaste 21, Tartu müügileping. Abikaasade elukoha aadressiks on märgitud , Tartu.

Kohus on seisukohal, et nimetatud kinnistute müügilepingud kinnitavad asjaolu, et pooled olid teadlikud, et nad on abielus ja nad soovisid endid ka abikaasadena esitleda. Pooled ei ole võtnud midagi ette selles osas, et oma abielulahutust vormistada. Pärast abielu kohtuliku lahutamist on pooled elanud koos edasi, mida nad on ise ka kohtus korduvalt kinnitanud.

Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et poolte intiimsuhete lõppemine ei tähenda iseenesest abielusuhete lõppemist. Abielusuhete olemasolu tuvastamisel tuleb eelkõige pöörata tähelepanu abielupoolte isiklikele suhetele, mille teatud kvaliteedi juures – eelkõige üksteise vastastikuse toetamise ja vastastikuse usalduse olemasolul – saab eeldada ka abielupoolte huvi ja tahet soetada ühisvara.

Y poolt kohtus antud seletustest nähtub, et nad müüsid kinnistuid, et tasuda X võlgasid, nii müüdi ka Silmakese 1 kinnistu, mida ta pidas täiesti enda omaks ja mis oli nö. poolte kokkuleppel Y ainuomandis. Y on ise kohtuistungil kinnitanud, et Anne tänava korteri ostmiseks palus ta raha X . Kohus on seisukohal, et hinnates poolte isiklike suhete kvaliteeti, eelkõige seda, et poolte vahel oli vastastikune toetamine ja vastastikune usaldus, siis ei olnud poolte abielusuhted selleks ajaks lõppenud kui vaidlusalune korteriomand osteti. Pooled on ise kohtus kinnitanud, et alates 2005.a maikuust nad enam koos ei ela ja omavahel läbi ei käi, kui X kolis eraldi elama. Samas on ka Y oma vastuhagis märkinud poolte ühisvara koosseisu , Tartu korteriomandi ja seda 21.04.2003.a seisuga. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et pooled pidasid vaidlusalust korterit ühisvaraks, mida nad olid kokkuleppel ühisvarana jaganud. Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et korteriomand , Tartu on soetatud ajal, kui pooled olid abielus ja abielusuhetes ning seega on see ühisvaraks.

III. PKS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. PKS § 19 lg 2 sätestab, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetulekuga või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

Kohus on seisukohal, et antud asjas on põhjendatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. X on kohtus korduvalt kinnitanud, et Y ostis vaidlusaluse korteri iseseisvalt, kui tema oli Venemaal ja kõik korteri remondi ja korteriga seotud kommunaalmaksed tasus Y . Poolte vahel ei olnud vaidlust selles osas, et Y omas , Tartu korteriomandi suhtes tähelepanu väärivat huvi, see oli temale alaliseks koduks ning tema kandis kõik korteriga seotud kohustuslikud maksed. Kohtuistungil Y antud seletustest nähtub, et ta isiklikult oma vahenditest remontis seda korterit, kui X viibis Venemaal. Kohus arvestab siinjuures poolte osade kindlaksmääramisel ühisvaras sellega, et nii hageja kui ka kostja on kohtus kinnitanud, et neil oli kokkuleppel ühisvara jagatud ning korteriomand , Tartu jäi Y ile. Kohus, arvestades Y tähelepanuväärivat huvi selle korteri suhtes ja seda, et X ei osalenud olulises osas oma sissetulekuga või tööga nimetatud korteri soetamisel, on põhjendatud kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.

PKS § 19 lg 3 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kohus on seisukohal, et on põhjendatud antud asjas määrata jagatava ühisvara osade suuruseks X il 1/4 ja Y il ¾.

PKS § 19 lg 4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Pooled on taotlenud, et vaidlusalune korter jääks Y ile ja Y mõistetakse välja hüvitus X kasuks enamsaadud vara arvelt. Seega arvestades poote tahet jätab kohus korteriomandi , Tartu Y ainuomandisse ja mõistab Y välja rahalise hüvitise X kasuks.

VI. Poolte vahel on vaidlus ühisvarana jagatava korteriomandi , Tartu väärtuse üle. X on hinnanud vaidlusaluse korteri 1 000 000 kroonile, kuid Y 800 000 kroonile.

X seaduslik esindaja pankrotihaldur Sirje Tael on välja toonud järgmised samalaadsete Tartu Annelinna 3-toaliste, ca 63 m2 korteriomandite hinnad: Sõpruse pst. 19, Tartu – 870 000 krooni; Kaunase pst. – 960 000 krooni; Põhja pst 31 – 865 000 krooni; Jaama 189, Tartu – 990 000 krooni; Põhja pst 870 000 krooni; Anne 89 – 1 050 000 krooni; Anne – 1 000 000 krooni; Anne 92 – 940 000 krooni; Anne - 950 000 krooni; Kaunase pst. 53 –

1 150 000 krooni (tl. 114-118).

City 24 kinnisvaraportaali andmetel on Tartu Annelinnas Anne tänava 3-toaliste, ca 63 m2 korterite hinnad käeoleval ajal suurusjärgus

950 000 krooni kuni

985 000 krooni http://www.city24.ee/client/city24client;jsessionid=4BD44CA6C9EA7FA96028253D4465C70B?rn d=407310. Seega võib öelda, et keskmiselt on ühe Tartu Annelinnas Anne tänaval asuva 3-toalise korteri hinnaks 970 000 krooni. Arvestades eeltoodut, loeb kohus poolte ühisvaraks oleva koretriomandi , Tartu turuväärtuseks ühisvara jagamise hetkel 970 000 krooni. Y omapoolseid tõendeid korteri turuväärtuse määratlemiseks esitanud ei ole.

Eeltoodut arvestades mõistab kohus Y välja hüvitise summas (970 000x1/4) 242 500 krooni X (pankrotis) kasuks enamsaadud ühisvara arvelt.

KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2005.a määrusega vabastati X (pankrotis) täielikult riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel kui ka selle rahuldamata jätmisel Y vastu abikaasade ühisvara jagamise nõudes. Riigilõivuseaduse (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 37 lg 6 kohaselt abielulahutusega seotud vara jagamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 2600 krooni. Kohus mõistab TsMS § 64 lg 1 alusel Y välja riigilõivu summas 2600 krooni riigituludesse. Y kohtukulud jäävad tema enda kanda.

Kohtunik