3-06-354/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-354 Otsuse kuupäev

06. juuni 2006 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi OÜ A kaebus Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse

24.01. 2006 maksuotsuse nr. 12-5/18 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2006 Istungil osalenud isikud

Resolutsioon Kaebuse esitaja OÜ A esindajad Vastustaja Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse esindajad Jaanek Lips ja Luule Ðprenk

1.Rahuldada OÜ A kaebus. 2.Tühistada Maksu - ja Tolliameti Lõuna maksu - ja tollikeskuse 24.01.2006 maksuotsus nr 12 -5/18. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult Tartu Halduskohtule 10 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest

Asjaolud ja menetluse käik

Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus kontrollis OÜ A käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust perioodil 2003.a september kuni 2004.a detsember . 22.novembril 2005.a koosta tud kontrollakti kohaselt oli OÜ A arvestanud aluse tult sisendkäibemaksu OÜ -ga M 2004.a. augustis 14383 krooni toimunud tehingute alusel , kuna tegelikult selliseid tehing uid nimetatud osaühinguga polevat toimunud. OÜ A ei nõustunud maksukohustuse suurendamisega ning esitas rev isjoniaktile lisamiseks 02.detsembril 2005.a. eriarvamuse.

Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu -ja tollikeskuse 24.jaanuari 2006.a. maksuotsusega nr 12- 5/18 jäeti eriarvamuses toodud seisukohad arvesse võtmata ning kohustati OÜ -d A tasuma täiendavalt käibemaksu 14 383 krooni. Maksuotsuse kohaselt deklareeris OÜ A 2004.a augusti käibede klaratsioonis sisendkäibemaksu 14 807 krooni, mille hulgas kajastati kahte OÜ M nimel väljastatud arvet: nr 208 13.augustist 2004.a summas 44 727,90 krooni ja nr 221 28.augustist 2004.a summas 49 560 krooni Nimetatud arvete alusel ostis OÜ A OÜ-lt M kukeseeni, kuid maksuhaldur leidis, et tehinguid tegelikult ettevõtete vahel toimunud ei ole.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused

Kaebuse esitaja OÜ A taotleb vaidlustatud Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 24.jaanuari 2006 maksuotsuse tühistamist.

Kaebuse esitaja on se isukohal, et maksuotsuses too dud järeldused ei põhine olemasolevatel tõenditel, maksuhaldur ei ole järginud uurimispõhimõtet ning pole arvestanud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Maksuotsuse kohaselt on OÜ A ja OÜ M vahel majandustehingute puudumine tõendatud järgmiste tõenditega:

1. OÜ M juhatuse liikme APi seletustega selle kohta, et tema ettevõtte tegevusest teavet ei oma ning mingeid dokumente allkirjastanud ei ole.

2. USi ja RVi seletustega, kes on andnud vastuolulist informatsiooni oma tegevuse ja toimunud tehingute iseloomu ko hta;

3. Eksperdi arvamusega, mille kohaselt OÜ M nimel 01.06.2004.a välja antud vo likirjal ja kassa sissetuleku orderitel olevad APi allkirjad ei ole kirjutatud tema poolt;

4. OÜ A juhatuse liikmete seletustega tehingute toimumise asjaolude kohta..

Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on maksuhaldur hinnangud kogutud tõen deid ühekülgselt, hinnates neid eesmärgiga maksukohustust suurendada. Arvestamata on jäetud hulk olulisi tõendeid, samuti pole antud objektiivset hinnangut APi jt. ütlustes sisalduvatele vastuoludele.

Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuses sisalduvad järeldused on ebaõiged järgmistel põhjustel:

1. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud kauba olemasolu ning seda, et OÜ A oli nimetatud kauba soetanud Eestis ning selle eest ka tasunud. Maksuotsus e kohaselt toimetasid kauba OÜ-le A US ja RV, kellele kui kaub a vedajatele viitavad ka OÜ A juhatuse liikmed.

2. OÜ A juhatuse liikmed kohtusid enne esimest tarnet OÜ M juhatuse liikme APiga, ning veendusid, et tal on õigus osaühingut esindada. Samuti kont rolliti OÜ M olemasolu ning seda, et tegemist on käibemaksukohuslasega. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et AP on andnud maksuhaldurile vastuolulisi seletusi. Maksuha ldur tugineb oma otsuses vaid neile ütlustele, kus AP eitab seotust tehingutega ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et OÜ K kontrollimise käigus on AP kirjeldanud TNu ja R.Ki, kes on nii OÜ K kui ka OÜ A juhatuse liikmeteks, ning selgitanud, et sõlmis nimetatud isikutega tehinguid OÜ M nimel.

3. US ja RV toimetasid OÜ M nimel kaupa nii OÜ-le A kui ka OÜ-le K. Kuna kaup saabus tähtaegselt ning oli kvaliteetne, siis puudus OÜ A esindajatel põhjus RVi ja USi volituste täiendavaks kontrollimiseks. Kontrollaktis viidatud asjaolu, et volikirjal oli APi allkiri võltsitud, ei saanud olla 2004.a. augustis OÜ A esindajatele teada, kuna allkirja ehtsuse tuvastamiseks oli vajalik läbi viia ekspertiis.

4. Kauba eest esitas arved OÜ M, kelle nimel väljastati hiljem ka saldoteatised, mis kinnitasid raha laekumist. Esitatud arved vastavad Käibemaksuseaduse § 37 lg.7 nõuetele. Olles kohtunud APiga vaid ühel korral ei saanud OÜ A juhatuse liikmed teada APi tegelikku osa OÜ M juhtimises ega näha ette võimalikke seaduserikkumisi OÜ -s M.

5. Maksumenetluse käigus antud seletustes möönavad RV ja US, et müüsid OÜ-le A kaupa eraisikutena. Eelnimetatust ei saa teha järeldust, et nimetatud asjaolust olnuksid OÜ A juhatuse liikmed teadlikud või et nende tegevuses poleks järgitud vajalikku hoolsust. US ja RV jätsid oma tegevusega (volikirja ja saatelehtede esitamine jms) mulje , et tegutsevad juriidilise isiku esindajana ning neil on õigus lisada kauba hinnale käibemaks. Kuna tehingute toimumist OÜ -ga M kinnitasid ka APi allkirjaga saldotea tised, siis puudus OÜ A esindajatel alus kahelda lepingupartneri tegevuse seaduslikkuses..

6. Maksuhaldur pole arvestanud asjaoluga, et APi, USi ja RVi seletused on oma sisult äärmiselt vastuolulised. Maksuotsuse kohaselt on nii RV kui US kinnitanud, et nad ei ole OÜ-ga A tehinguid teinud ega mingeid dokumente allkirjastanud. Samas ei vaidlus ta nad, et said OÜ A esindajatelt raha ning allkirjad dokumentidel on nende omad. Kuna nimetatud isikute tegevuses võivad esineda mitmesuguste õiguserikkumiste tunnused, siis ei pruugi nende seletused olla objektiivsed.

Maksukorralduse seaduse § 84 sätest ab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksu stamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. OÜ A sõlmis tehingud OÜ-ga M eesmärgiga omandada kaupa ning tegelikult kauba üleandmine ka toimus. OÜ A juhatuse liikmed oli eelnevalt kontrollinud tehingu teise osapoole andmete õigsust ning veendunud, et OÜ M on kantud äriregistrisse ja ta on käibemaksukohuslane. Nad oli d kohtunud APiga ning veendunud tema isikus. Ainuüksi asjaolu, et APi isik tuvastati T.Nu ja R.Ki poolt enne tehingute sõlmimist OÜ K ja OÜ M vahel, ei saa käsi tleda hoolsuskohustuse rikkumisena, kuna tehingud toimusid samal ajaperioodil, mõlemal juhul soo visid ostjad hankida sama kaupa ning OÜ M esindaja AP oli valmis seda pakkuma. Arved kauba eest esitas OÜ M, kauba tõid kohale ning võtsid raha vastu isikud, kes tegutsesid väidetavalt OÜ M nimel ning esitasid selle kohta ka vastava vol ikirja, mille ehtsuses puudus alus kahelda. Äris tavapärase hoolsuse all ei saa mõista kohustust teha allkirjade ehtsuse tuvastamiseks ekspertiise või nõuda töölep ingute esitamist (tööleping on reeglina konfidentsiaalne dokument, millega kolmandal isikul pole võimalik tutvuda ). On arusaadav, et OÜ-s M tehingud on maksuhalduri kõrgendatud tähelepanu all, kuid eeltoodu ei saa üheselt tähendada seda, et ka kõik nimetatud osaühingu lepingupartnerid oleksid tegutsenud pahatahtlikult ja vajalikku hoolsust ilmutamata.

Riigikohus on 08.märtsi 2002.a. otsuses nr 3 -4-1-1-02 asunud seisukohale, et ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata, siis tekib riigil nõudeõigus müüja vastu. Käesoleva menetluse käi gus on RV ja US tunnistanud, et lisasid kauba hinnale alusetult käibemaksu. OÜ A on tasunud nimetatud isikutele kauba hinna koos käibemaksuga ning eeltoodu alusel peaks maksuhalduril tekkima nõudeõigus RVi ja USi vastu. Viimati nimetatud isikud on oma seletustes tunnistanud taolise nõude põhjendatust. Seega jääb arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, kes ühelt poolt esitab põhjendatud nõude isikute vastu, kes lisasid hinnale ebaseaduslikult käibemaksu ning teiselt poolt nõuavad sama summa tasumist kauba ostjalt. Riigikohtu 05.mai 2003.a. otsuse nr 3 -3-1-39-03 kohaselt ei saa asja olust, et müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, automaatselt tuleneda, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Seega ei saa väita, et OÜ A oleks tegutsenud hoolsuskohustust järgimata, OÜ A ei ole rikkunud Käibemaksuseaduse sätteid ning sis endkäibemaksu arvestuses ei ole tehtud olulisi vigu. OÜ -le A esitatud arved vast asid nõuetele, raha tasumine toimus esitatud arvete alusel ning raha saajad on kinnitanud kauba tarnimist ja rahasummade laekumisi.

Vastustaja vastuväited

Maksuhaldur jääb vaidlustatud 24.01.2006 maksuotsuse nr 12 -5/18 juurde ning on seisukohal, et kaebuses esitatud väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.

Maksuhaldur on olemasolevaid tõendeid kogumis hinnates leidnud , et OÜ A ei ole tegelikult OÜ-lt M augustis 2004. a kukeseeni ostnud ning kuna OÜ A ei ole nimetatud tehingutes käsitletav heauskse ostjana, sest ei ole järginud äris tavapärast hoolsust, ei ole OÜ M nimel kukeseente soetamisdokumentide alusel sisendkäibemaksu kajastamine käibemaksu arvestuses aktseptee ritav. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 3 p 3 alusel on oluline välja selgitada, et kaup oleks soetatud arvel näidatud registreeritud käibemaksukohustuslaselt.

OÜ-l A puuduvad tegeliku kauba müüja poolt väl jastatud arved, milliste alusel oleks tal võimalik sisendkäibemaksu deklareerida ja tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata.

OÜ M rekvisiitidega väljastatud arved ei vasta KMS § 37 lg 7 nõuetele, kuna arvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole tegelikult olnud kauba müüjaks, millest tul enevalt ei kajasta arved tegelikult toimunud majandustehinguid. Vastav järeldus on tehtud järgmiste tõendite ja asjaolude alusel:

1. Kaebuses väidetakse, et maksuhaldur ei ole vaidlustanud kauba olemasolu ning seda, et OÜ A oli nimetatud kauba soetanud Ee stis ning selle eest ka tasunud.

Maksuotsuses ei ole käibemaks määratud sel alusel, et OÜ A ei soetanudki kaupa, seetõttu viited kauba olemasolule ei ole asjakohased. Ebaõige on väide, et maksuhaldur ei ole vaidlustanud seda, et OÜ A oli kauba eest tasunud. Maksuotsuses märgib maksuhaldur: “ ei ole aga tõendamist leidnud, et kukeseened oleks ostetud OÜ -lt M – et kauba oleks üle andnud OÜ M, samuti, et raha nimetatud kauba eest oleks tasutud OÜ -le M. /.../ OÜ A juhatuse liikmete 24.11.2004 seletuse kohaselt “Isikut ei tuvastatud, kellele raha üle anti. Volikirja raha vastuvõtmisel ei esitatud. / / Arved toimetas tavaliselt meile järgmise kauba kohale toimetamisel, samal ajal anti ka sularaha üle. / / Kahtlused selles, et OÜ A tegevuses pole jä rgitud äris tavapärast hoolsust, leiavad kinnitust ka selles, et OÜ M kassa sissetulekuorderite kohaselt on sularaha laekumine OÜ -le M toimunud samadel kuupäevadel kauba vastuvõtmisega, ehk 13.08.04 ja 28.08.04. OÜ A kassast on su laraha väljamineku kohta orderid koostatud aga alles 15 .08.2004 ja 31.08.2004 , ehk pärast seda, kui OÜ M kassa sissetulekuorderite kohaselt see raha oli juba paari päeva eest laekunud. Maksuhaldur leiab, et nimetatud asjaoludel olemasolevad tõendid viitavad sellele, et soetamisjärgne tasumine OÜ-le M ei ole leidnud tõendamist ning tegu on äris tavapärase hoolsuse puudumisega OÜ A poolt.”

2. OÜ Mi juhatuse liikme APi 29.09.2005 seletuse kohaselt ei ole ta OÜ-st A midagi kuulnud. APi seletusest, samuti teistest seletustest ei tulene, et APi ja USi ja RVi vahel oleksid olemuselt töölepingulised suhted või tööettevõtule vastavad suhted. US ja RV ei tegutsenud APi kontrolli all, tema juhatusel, korraldustel, AP ei organiseerinud transporti, APi poolt oli äriidee ja algkapital ja RV ja US otsustasid, palju nad APile sissetulekutest annavad, osa raha jätsid US ja RV uue kauba ostmiseks. Maksuhaldur jääb maksuotsuses lk 5 -6 toodud tõendite juurde, millised kogumis tõendavad, et US ja RV ei tegutsenud OÜ M volitusel, ega olnud OÜ -ga M ka mitte tegelikes töösuhetes.

3. OÜ A ei ole usaldusväärselt tõendanud, et RV ja US esitasid kauba üleandmisel volituse OÜ M nimel tegutsemise kohta. OÜ A juhatuse liikmete 24.11.2004 seletuse kohaselt ei tuvastatud isikut, kellele raha üle anti. OÜ A juhatuse liikmete 25.05.2005 seletuse kohaselt kauba üle andnud isikud ei esitanud volitusi selle kohta, et on volitatud OÜ M nimel kaupa üle andma OÜ-le A. Seega kontrolli ajal kinnitasid OÜ A esindajad, et volitust ei esitatud. OÜ M nimelt RVi ja USi nimele volituse olemasolule ei viidanud OÜ A esindajad kordagi kontrolli käigus ega esitanud ka nimetatud volitust. OÜ A viitas volitusele vaid eriarvamuses. Maksuhaldur leiab, et nimetatud asjaolud, samuti kuna 10.11.2005 ekspertiisiakti nr KE-29/11.3-1 kohaselt allkiri 01.06.2004 volitusel on võltsitud, annab alust järelduseks, et volikiri OÜ M nimelt kauba üleandmise tõendina ei ole usaldusväärne ning selle volikirja esitamine RVi ja USi poolt OÜ A esindajatele kauba üleandmisel ei ole u saldusväärselt tõendatud. Volikirjade ebausaldusväärsusele viitab otseselt ka asjaolu, et 06.12.2005 esitas OÜ A käsitsi kirjutatult veel ühe volikirja 03.06.2004, milline oma vormilt pidi OÜ A esindajates tekitama kahtlusi selle õigusjõus, kuna volikiri on kirjutatud äris tava päratult äärmiselt kritseldades. Selline volikiri pidi OÜ -s A tekitama kahtlusi volikirja kirjutanu meelteseisundis.

4. Asjaolu kohta, et arved oleks tegelikult esit anud OÜ M, puuduvad tõendid. OÜ M juhatuse liige AP eitab arvete koostamist ja edastamis t OÜ-le A. Ekspertarvamuse kohaselt arve -saatelehtedel olevad allkirjad ei ole kirjutatud AP poolt. OÜ A ei ole maksumenetluse käigus esitanud saldoteatisi OÜ M nimelt selle kohta, et arvetel näidatud summad on OÜ -le M laekunud. Maksuotsuses on õigest i järeldatud, et sisuliselt ei vasta ar ved KMS § 37 lg 7 nõuetele, kuna sisuliselt pole arvel maksukohustuslase (kauba müüja) nimi õigesti kajastatud.

5. Maksuhaldur on järelduste tegemisel arvestanud APi, USi ja RVi seletusi kogumis ja vastastikuses seoses, arvestades seletustes olevate vastuoludega, jättes maksuõiguslikes järeldustes tuginemata seletuste nendele osadele, millistes esineb vastuolu. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et US ja RV oleksid saanud raha OÜ -lt A. TN ja R.K on nii OÜ A juhatuse liikmed, kui ka OÜ K juhatuse liikmed ning USi ja RVi seletustest nähtuvalt ei tee nad vahet, millal toimus kauba müük OÜ -le K ja/või OÜ-le A. RV ja US ei ole seletanud, et said OÜ A esindajatelt raha. RVi 29.09.2005 seletuse kohaselt kuuleb ta OÜ Ast esimest korda, et OÜ -le A kaupa müüs, ta ei tea. Nii US kui RV kinnitavad, et andsid kauba üleandmise kohta allkirjad, kuid ei kinnita, et oleksid raha saanud OÜ-lt A. Kuna kokkuostuaktid, millistel on RVi ja USi allkirjad, ei sisalda viidet OÜ-le A, puudub maksuhalduril alus kahelda selles, et US ja RV ei teadnud tehingust OÜ-ga A. Kokkuostuaktide järgi ei ole kaupa saanud OÜ A, vaid TN, millisele asjaolule on viidatud ka maksuotsuses .

Kokkuvõttes seisneb OÜ A poolt äris tavapärase hoolsuse mittejärgim ine alljärgnevas: OÜ A juhatuse liikmed olid teadlikud asjaolust, et US ja RV, kes neile kaupa müüsid, ei ole OÜ M juhatuse liikmed. Maksuhaldurile ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kauba üleandmisel oli olemas volit us OÜ M nimelt RVile ja USile. Volituse olemasolu eitasid OÜ A esindajad esialgselt ise korduvalt, volitust ei esitatud maksumenetluse käigus, vaid üksnes e riarvamusega, volikirjal puudub APi allkiri, allkiri on võltsitud. AP eitab volituse andmist. Usaldusväärsust volituses kahandab veelgi asjaolu, et kontrolli lõppedes esitas OÜ A veel teisegi kritseldatud volituse, mis ilmselgelt viitab OÜ A poolt väidetavalt OÜ-lt M tehingute tegemisel äris tavapärase hoolsuse puudumisele. Jättes kauba vastuvõtmisel müüjate seotuse OÜ -ga M kontrollimata, arvestades antud juhul ka asjaoluga, et nimetatud isikutele tasuti sularahas kokku väidetavalt 94 287 krooni, on tegu olukorraga, millist maksuhaldur hindab äris tavapäratuks. Tavapärase hoolsuse mittejärgimisele viitavad ka vastuolud OÜ A seletuses raha tasumise asjaolude ja selle kohta vormistatud dokumentide osas. OÜ A juhatuse liikmete 24 .11.2004 seletuse kohaselt isikut ei tuvastatud, kellele raha üle anti, volikirja raha vastuvõtmisel ei esitatud, arved toimetati järgmise kauba kohaletoimetamisel, samal ajal anti ka sularaha üle. Hiljem, 25.05.2005 seletuses kinnitavad OÜ A esindajad hoopis, et kauba üleandnud isikute dokumente kontrolliti.

Seega pole OÜ A äris tavapäratult ise täie selguse juures küsimuses, kas kauba üleandjate isikuid kontrolliti. Kokkuostuaktide kohaselt 13.08.2004 on RVile nimetatud päeval tasutud 44

727.90 krooni ja 28.08.2004 on USile tasutud 49 560 krooni.

R. K ja T. N seletuste kohaselt aga tasumist kauba üleandmisel ei toimunud, tas umine toimus arvete esitamisel järgmise kaubapartii üleandmisel. Ka OÜ M kassa sissetulekuorderites on raha laekumise kuupäevadeks 13.08.2004 ja 28.08.2004. Nimetatud tõend on vastuolus OÜ A tõendiga sularaha kassast väljamineku kohta (väljamineku orderid), mill ised kajastavad kassast sularaha väljaminekut alles 15.08.2004 ja 31.08.2004 ehk pärast seda, kui OÜ M kassa sissetulekuorderite kohaselt see raha oli juba paari päeva eest laekunud. 10.11.2005 ekspertiisiakti kohaselt OÜ M kassa sissetulekuorderitel oleva d allkirjad AP nimelt ei ole kirjutatud AP poolt. Kuna OÜ A esindajad ei kontrollinud kauba üleandjate USi ja RVi volitusi tegutsemaks OÜ M nimelt, arvestades raha väljamaksmisega seotud vastuolusid maksuhaldurile esitatud tõendites, on maksuotsuses õigest i asutud seisukohale, et väidetavas müügitehingus ei saa OÜ A poolt võetud riske hinnata äris tavapäras eks.

Vastustaja leiab, et nimetatud asjaoludel ei ole tehingujärgne tasumine OÜ -le M vajaliku usaldusväärsusega tõendatud ning tegu on äris tavapärase h oolsuse puudumisega OÜ A poolt. Rahasummade tasumist OÜ -ga M mitteseotud isikutele ei saa käsitleda tõendina selle kohta, et väljamakse on tehtud sisendkäibemaksu mahaarvamist võimaldavatel asjaoludel ning et maksuhaldur saaks esitatud arveid ja ordereid arvestada OÜ-le M tehtud väljamaksetena. Koostoimes eelviidatud teiste tõenditega asub maksuhaldur seisukohale, et tasumine OÜ-le M pole asjas tõendatud.

Kõike eelnevat arvesse võttes on maksuhaldur seisukohal, et kaebuse es itaja väited ei anna alust vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku mat erjalid, leiab, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. OÜ A poolt vaidlustatud maksuotsusega määras Maksu - ja Tolliameti Lõuna maksu - ja tollikeskus (edaspidi maksuhaldur) kaebajale täiendavale tasumisele käibemaksu summas

14 383 krooni. Maksuh aldur leidis, et kontrollimise käigus kogutud tõen dite hindamise tulemusena ei ole leidnud t õendamist, et tegelikult tehingud OÜ A ja OÜ Mi vahel oleks toimunud. Maksuhalduri väitel võis OÜ A kaupa, so kukeseeni kontrollitud perioodil osta, kuid seened ei ole ostetud mitte OÜ -lt M, vaid füüsilistelt isikutelt USilt ja RVilt. Seejuures on maksuhaldur peamise asjaoluna välja toonud ja rõhutanud kaebaja äris nõutava hoolsusnõude mittetäitmist ehk kauba üleandjate vo lituste mittekontrollimist.

2. KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisel e kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperio odil sama seaduse § 3 lõikes 4 n imetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 n imetatud tehingute või toimingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi käibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Vastavalt KMS § 31 lõikele 1 arvatakse teiselt m aksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha sama seaduse § -s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ M poolt 13.08.2004 ja 28.08.2004 väljastatud arved vastasid KMS § 37 lg 7 nõuetele (tlk.123, 124). Seega saavad need arved olla seadusekohaseks aluseks käibemaksu mahaarvamisel.

KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on õigus sisendkäibemaksu maha arvata siis, kui kauba või teenuse müüja on käibemaksukohustuslane. Kui kauba müüja ei ole käibemaksukohustuslane, ei ole kauba ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Antud juhul oli kaebaja tehingupartner OÜ M vaidlusaluste tehingute tegemise ajal registreeritud käibemaksukohustuslasena. OÜ M on esitanud OÜ-le A nõuetekohased arved. Seega olid tingimused, mis annavad kauba ostjale õi guse sisendkäbemaksu mahaarvamiseks, täidetud.

3. Kohus ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et OÜ A ei ole järginud äris tavapärast hoolsusnõuet. Riigikohus on asunud kohtulahendites 3 -3-1-29-03, 3-3-1-40-03, 3-3-1-43-03 seisukohale, et ebaõige on tõlgendada käibemaksu maha arvamise õigust reguleerivaid sätteid laiendavalt ja teha sellest järeldust, et ostjal tuleks kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müü ja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Vastupidine seisukoht paneks ostjale ebamõistlikult koormava kohustuse, mis poleks esindaja kontrollimise osas kooskõlas ka Tsiviilseadustiku üldosas seaduses sätestatud põhimõtetega esinduse kohta. Maksukohustuslasest ostja on käitunud heas usus , kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelikult kauba müüja ning kui ta seejuures on üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüj a isikusamasuse tuvastamiseks. Seega, kui kauba ostja on kindel, et kauba müüjana arvel märgitud isik on ka tegelikult kauba müüjaks, ei kohusta käibemaksuseadus ostjat üldse müüja esindaja volitusi kontrollida. Maksuhaldurile esitatud OÜ Mi volikirjad USile ja ja RVile on allkirjastatud APi poolt ning kannavad 01.06.2004 ja 03.06.2004 kuupäeva. See, et kaeba ja esitas nimetatud volikirjad alles peale kontrollimist, ei oma maksustamise seisukohalt tähtsust. Nagu märgitud, ei ole os tja kohustatud kontrollima müüja esindaja volitusi, kui selleks ei pane kohustust maksuseadusest väljaspool asuv seadus. Antud juh ul sellised alused puuduvad.

4. Kaebaja juhatuse liikmete R.Ki ja T.N poolt kohtus antud seletuste kohaselt kohtusid nad enne tehingute toimumist OÜ Mi juhatuse liikme APiga ning leppisid edaspidises koostöös kokku. Kokku lepiti ka selles, et OÜ Mi nimel toovad kaupu teised isikud, kelledeks olid US ja RV. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudus alus kahelda sel les, et kauba müüjaks ei ole OÜ M või et kauba toojad S ja V, kelledele ka tasuti kauba eest, ei tegutsenud OÜ Mi nimel ja huvides. Viimaste vastuolulised ütlused, millele on maksuotsuses viidatud, ei anna alust teha ühest järeldust, et tehingud ei toimunud kaebaja ja OÜ Mi vahel. See, kas S ja V olid OÜ-ga M töösuhetes või mitte, ei oma maksustamise seisukohalt tähtsust. Arvestada tuleb asjaoluga, et OÜ A juhatuse liikmed TN ja R.K olid samal ajal ka OÜ K juhatuse liikmed. OÜ K ostis paralleelselt Aga sama kaupa RV ning USilt. Seetõttu on usutav, et andes kaupa üle samade le isikutele, ei olnud kauba üleandjad teadlikud, millisele firmale nad kaupa müüvad, kas Kle või Ale. RV on 04.02.2005 seletuses maksuametile vastanud, et viis seened Kle, seega mitte eraisikutele.

5. OÜ A on maksuhaldurile esitanud OÜ Mi rekvisiitidega nõuetekohase arve. Asjaolu, et asjassepuutuvatel arvetel ei olnud tegelikult OÜ Mi juhatuse liikme APi allkiri, vaid võltsitud allkiri, ei olnud ega saanud kaebajale olla teada tehingute tegemise ajal. Ekspertiisiakt, milles on tuvastatud, et kõigil ekspertiisiks esitatud OÜ M arvesaatelehtedel ja kassa sissetuleku orderi tel (k.a. arve-saatelehed nr 208 ja 221) o levad allkirjad AP nimel ei ole kirjutatud APi poolt, on koostatud alles 11.novembril 2005 (tlk.56). Arve väljastamine või volikirja esitamine ei ole tehingud, seega arvetel või volikirjal allkirja võltsimine ei tõenda iseenesest müügilepingu tühisust ehk majandustehingute mittetoimumist.

6. Vastustaja esitas kohtumenetluses seisukoha, et OÜ A õigusrikkumine oli tahtlik ning et tegemist oli maksupettusega, kuna AP tegutses A.V vahendusel käibemaksu tagastamist taotleva OÜ A juhatuse liikmete juhiste alusel ja teadmisel.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4- 1-1-02 punktis 16 on Riigikohus andnud järgmise seisukoha: "Käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Selles olukorras tekib riigil nõudeõigus müüja vastu. Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas m üüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust." Riigikohtu halduskolleegium on 05. mai 2003.a. otsuses haldusasjas nr 3 -3-1-39-03 selgitanud, et käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu võimalikku osavõttu maksupettusest kinnitavad näiteks andmed taotleja ja tehingu teise poole - käibemaksukohustuse täitmata jätnud äriühingu - pettusele viitava seose kohta. Maksuhaldur ei ole OÜ A võimalikku osalemist maksupettuses vaidlustatud maksuotsuses käsitlenud. See ei ole leidnud tõendamist ka maksumenetluses kogutud tõendite alusel. Asjaolu, et OÜ Mi juhatuse liige AP võis tegutseda kellegi A.V juhiste alusel, ei tõenda, et ta sellest tulenevalt tegutses OÜ A juhatuse liikmete juhiste alusel v õi nende kontrolli all. Kohtu arvates ei anna alust asuda seisukohale, et OÜ A võib olla seotud maksupettusega ka see, et OÜ-l M puuduvad töötajad ja puudub käive n ing et ta ei ole riigile makse tasunud. See, et tehingu teine pool, müüja , ei käitu maksusuhetes õiguspäraselt, ei tähenda automaatselt, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult (Riigikohtu lahend nr 3 -3-1-39-03). Eeltoodud põhjendustest lähtudes on kohus seisukohal, et Maksu - ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus on alusetult piiranud kaebaja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Kaebuse esitaja on vaidlustatud tehingute puhul ostjana üles nä idanud nõutavat hoolsust. Maksuhalduri poolt kogutud tõendite pinnalt ei saa luge da tõendatuks, et tehinguid kaebuse esitaja ja OÜ M vahel ei toimunud reaalselt või et k aebaja oleks tegutsenud pahauskselt. Asjaolu, et arve väljastanud isik on jätnud käibemaksu tasumata ja seda ükskõik mis põhjustel, ei võta arve saajalt õigust käibemak su maha arvata. Vaidlustatud maksuotsusega on OÜ-le A määratud käibemaks tasumisele õigusvastaselt ning Maksuja Tolliameti Lõun a maksuja tollikeskuse 24.jaanuari 2006.a. maksuotsus nr 12-5/18 kuulub tühistamisele.

7.Kaebuse esitaja on esitanud tao tluse välja mõista vastustajalt kohtukulud summas 4130 krooni. Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Valge ja Uiga õiend, milles ad vokaadibüroo juhataja kinnitab, et OÜ A on tasunud advokaadibüroole õigusabi eest tsiviilasja s 4130 krooni.

HKMS § 93 lg 1 koh aselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lõige 7 sätestab, et kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata j ätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Antud juhul on kaebuse esitaja esindaja esitanud kohtule kuludokumendi, mis peaks tõendama, et kaebaja on õigusabi kulud tasunud. Samas ei nähtu, et kaebaja kantud kulud on seotud käesoleva haldusasjaga – puudub haldusasja number, märgitud on , et on tasutud tsiviilasjas õigusabi eest. Täielikult on aga kaebaja poolt esitamata jäetud kohtukulude nimekiri. Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3 -3-1-13-06 on märgitud, et kohtukulude väljamõistmiseks peab isik ise aktiivs ust ilmutama ja esitama kohtukulude nimekirja. Juhul kui on kohtule jäetud kohtukulude nimekiri esitamata, koh tukulusid välja ei mõisteta. Seega, kuna kaebuse esitaja poolt ei ole koh tukulude nimekirja esitatud, jätab kohus kohtukulud kaebaja enda kanda.

Eda Muts kohtunik