3-06-623/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-06-623

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht

06. juuni 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-623 Haldusasi K.K.i kaebus riigiprokuröri toimingu (21.02.2006 kiri nr RP-2- 9/06/56) õigusvastasuse tuvastamise ja riigiprokuröri toimingu sooritamiseks (vaadata K.K.i poolt esitatud kaebus sisuliselt läbi) kohustamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev

29. mai 2006. a. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – K.K.; Kaebuse esitaja volitatud esindaja – Andres Hallmägi; Vastustaja Riigiprokuratuuri volitatud esindaja – Eve Olesk. RESOLUTSIOON Jätta K.K.i kaebus riigiprokuröri toimingu (21.02.2006 kiri nr RP-2-9/06/56) õigusvastasuse tuvastamise ja riigiprokuröri toimingu sooritamiseks (vaadata K.Kummi poolt esitatud kaebus sisuliselt läbi) kohustamise nõudes rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 06.06.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 06.06.2006.

Asjaolud K.K. on süüdi mõistetud Soome kohtu poolt. 03.11.2005 toimetati ta Eestisse ning viibib tänaseni vahi all. K.K. esitas taotluse vahi alt vabastamiseks Riigiprokuratuurile. Riigiprokuratuur saatis 21.02.2006 kirjaga nr RP-2-9/06/56 K.K.i kaebuse vastavalt kuuluvusele Harju Maakohtule pr Anne Ennokile, kuna Justiitsministeerium oli edastanud materjalid K.K.i suhtes Soome Vabariigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks Harju Maakohtule. Riigiprokuratuuri 21.02.2006 kirja peale esitas halduskohtule kaebuse K.K..

Kaebuse põhjendused ja taotlus K.K. peab Riigiprokuratuuri 21.02.2006 toimingut õigusvastaseks. Viidatud kirjas ei ole näidatud kaebaja taotluse kuuluvuse järgi edasisaatmise õigusalust, mistõttu pole selge, millest selline kuuluvus tuleneb. Ka ei ole kaebajale arusaadav, miks saatis riigiprokurör tema taotluse just pr Ennokile. Prokuratuuri pädevuses on ebaseaduslikult vahistatud isikute vabastamine, mistõttu pöörduski kaebaja Riigiprokuratuuri poole ning soovis, et tema taotlusele vastataks. Asjaolul, et Justiitsministeerium on materjalid edastanud Harju Maakohtule, pole kaebaja vaidlusaluse taotluse lahendamisel tähendust. Kaebaja soovis oma taotlusele vastust Riigiprokuratuurilt. KrMS § 482 lg 3 kohaselt võtab välisriigi kohtuotsuse tunnustamisest osa riigiprokurör, mistõttu esitas kaebaja taotluse just Riigiprokuratuurile. Mistahes õiguslikku alust kaebaja vahistamiseks Eesti ametivõimude poolt ei olnud, mistõttu on tema vahistamise ja vahi all pidamise puhul tegemist Eesti täitevvõimu omavoliga. Kaebaja vahistati otseses vastuolus KrMS §-s 130 ja 479 lg-s 1 ettenähtud nõuetega. Välisriigi kohtuotsus ei ole sunnijõu rakendamise aluseks. Põhiseaduse §-s 12 sätestatud isikute võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes ei saa välismaal süüdimõistetud isikute õigused ja vabadused Eestis olla enam piiratud kui Eestis süüdimõistetud isikutel. Eeltoodust lähtudes palub kaebaja tunnistada Riigiprokuratuuri 21.02.2006 kirjaga nr RP-2- 9/06/56 tehtud toimingu täielikult õigusvastaseks ning kohustada Riigiprokuratuuri K.K.i kaebust sisuliselt läbi vaatama.

Vastustaja Riigiprokuratuuri vastulause ja taotlus K.K. mõisteti süüdi Helsingi Linnakohtu poolt 08.11.2002 ning teda karistati 8-aastase vangistusega. 21.09.2005 nõustus Eesti Vabariigi Justiitsministeerium Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotluse alusel K.K.i toomisega karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki vastavalt „Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni“ (Konventsioon) art 9 lg 1 p-le b. KrMS § 478 lg 1 kohaselt edastab Justiitsministeerium kohtuotsuse täitmise taotluse kohtule. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks on pädev vastavalt KrMS §-le 481 ainult Harju Maakohuks. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise materjalide näol on tegemist kriminaalasja materjalidega ja sellisele seisukohale on Riigikohus tulnud juba 2004. a-l. Kehtiva KrMS põhimõtte kohaselt kuuluvad kohtu menetluses olevates kriminaalasjades kõik otsused vastuvõtmisele ainult kohtu poolt. Sama kehtib ka kohtuotsuse tunnustamise asjades. Kuna K.K.i suhtes olid kohtuotsuse täitmise materjalid Justiitsministeeriumi poolt edastatud kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks kohtule, siis polnud Riigiprokuratuur pädev K.K.i taotlust läbi vaatama ning edastas selle vastavalt kuuluvusele Harju Maakohtule, kelle menetluses oli kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise küsimus. Nagu nähtub ka kehtivast KrMS-st, ei menetle Riigiprokuratuur üheski staadiumis nimetatud materjale, vaid kohtu kutsel võtab osa kohtuistungist. Harju Maakohus leidis, et taotluse läbivaatamine kuulub tema pädevusse ning taotlus vaadati läbi 28.02.2006 Harju Maakohtu istungil. Taotlus jäeti 01.03.2006 kohtumäärusega rahuldamata. 09.03.2006 määruskaebusega vaidlustas K.K. Harju Maakohtu määruse, osundades mh ka asjaolule, nagu oleks Riigiprokuratuur ebaseaduslikult edastanud taotluse K.K.i vahi alt vabastamiseks Harju Maakohtule. Tallinna Ringkonnakohus on K.K.i määruskaebuse läbi vaadanud ning andnud oma seisukoha 22.03.2006 määruses, jättes määruskaebuse rahuldamata. KrMS sätete kohaselt ei kuulu prokuratuuri otsustused kriminaalmenetluses edasikaebamisele mitte halduskohtule, vaid eeluurimiskohtunikule ja ringkonnakohtule. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et K.K.i kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Seetõttu palub vastustaja haldusasja menetlus lõpetada.

Kohtuistung Kohtuistungil jättis kohtunik protokollilise määrusega rahuldamata vastustaja taotlused menetluse lõpetamiseks, kuivõrd käesolevas asjas ei ole jõustunud kohtulahendit, mis annaks aluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel – Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 määrus ei ole jõustunud ning nimetatud määruse esemeks ei olnud „sama asi“ HKMS § 24 lg 1 p 4 tähenduses, mis on käesoleva kaebuse esemeks. Samuti leidis kohus, et kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuivõrd kaebuse esemeks ei ole mitte vaidlus K.K.i vahi all pidamise õiguspärasuse üle, vaid toiming, mis seisneb avalduse edastamises. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd otsest pädevusnormi sellise vaidluse lahendamiseks ette nähtud ei ole ja tegemist on nö piiripealse juhtumiga, saab kaevatud toimingut siiski vaadelda haldustoiminguga (avalduse edastamine kuuluvuse järgi) ning sellise toimingu peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Subjektiivsete õiguste rikkumine HKMS § 7 lg 1 kohaselt saab halduskohtule kaebuse esitada isik, kelle subjektiivseid õigusi on kaevatud toiminguga rikutud. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kaebaja väited on põhjendatud ning Riigiprokuratuur on alusetult keeldunud kaebaja avalduse menetlemisest, on rikutud kaebaja õigust menetlusele, mis mh hõlmab pädevalt ametiisikult sisulise vastuse saamist. Seetõttu tuleb kohtul hinnata kaebuse argumente sisuliselt ja anda neile omapoolne hinnang.

Sisulised argumendid Kohtu hinnangul on Riigiprokuratuur käitunud K.K.i avalduse edastamisel Harju Maakohtule seaduslikult järgmistel põhjendustel. K.K. tunnistati süüdi Soome Vabariigi Helsinki Linnakohtu 08.11.2002 otsusega ning teda karistati 8-aastase vangistusega. Kohtuotsus on jõustunud. Soome Vabariigi Justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumile taotluse K.K.i ületoomiseks Soome Vabariigist Eesti Vabariiki karistuse kandmise jätkamise eesmärgil vastavalt Konventsioonile. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium andis selleks oma nõusoleku 21.09.2005 (KrMS § 478 lg 2) ning vastavalt Konventsiooni art 9 lg 1 p-le b (elukohariigi pädevad asutused peavad muutma karistuse kohtuvõi haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi poolt määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega vastavalt art-s 11 kehtestatud tingimustele) edastas materjalid Harju

Maakohtule edasiseks menetlemiseks (KrMS § 478 lg 1 ja § 481). K.K. viibis Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotluse esitamise ajal vahi all ja oli alustanud oma vabaduskaotusliku karistuse kandmist Soome Vabariigis. Soome Vabariigi taotlus oli esitatud K.K.i karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis.

Kohus, analüüsinud KrMS 19. ptk 5. jao sätteid koosmõjus Konventsiooni sätetega, saab üksnes nõustuda vastustaja seisukohaga, mille kohaselt puudus Riigiprokuratuuril pädevus K.K.i taotluse vahi alt vabastamiseks menetlemiseks ning avaldus tuli edastada menetlemiseks Harju Maakohtule, kes seda ka menetles. Kaebaja on oma kaebuses kohtule tuginenud KrMS § 479 lg-le 1 ning väitnud, et selle sätte alusel pidi tema avalduse lahendama just Riigiprokuratuur, kuid mitte Harju Maakohus. Halduskohus selle väitega ei nõustu. KrMS § 479 lg 1 sätestab: „Kui välisriigilt on saadud kohtuotsuse täitmise taotlus, võib riigiprokuröri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel vahistada isiku, kes viibib Eestis ja kelle suhtes taotletakse kohtuotsuse täitmist, millega isikule on mõistetud vangistus, kui on alust arvata, et ta hoidub kõrvale kohtuotsuse täitmisest.“ Kohtu hinnangul on KrMS §

479 lg 1 kohaldatav juhul, kui: - välisriigis on isikule mõistetud karistuseks vangistus; - isik ise viibib Eestis; - karistust ei ole asutud täitma; - karistuse määranud välisriik taotleb isiku suhtes kohtuotsuse täitmist; - on alust arvata, et isik võib hoiduda kõrvale kohtuotsuse täitmisest. Et K.K.i osas oli asutud juba karistust täitma ning ta viibis välisriigi taotluse esitamise ajal Soome Vabariigis vangistuses, ei kohaldu K.K.i suhtes KrMS § 479 lg 1 ning Riigiprokuratuur ei pidanud ei KrMS 479 lg 1 ega lg 3 (§ 479 lg 3 on kohaldatav juhul, kui isik on Eestis vahi alla võetud lg 1 alusel. K.K.i ei võetud vahi alla § 479 lg 1 alusel) alusel kaebaja avaldust vahi alt vabastamiseks menetlema..

Vastavalt KrMS § 482 lg-le 4 võtab riigiprokurör osa välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlusest kohtus. Vaadeldes KrMS 19. ptk 5. jao sätteid, on see nö ainus menetluslik moment, milles riigiprokurör osaleb. Ei KrMS ega Konventsioon ei kohusta isiku üleandmisel kohtuotsuse täitmise jätkamiseks uuesti eraldi menetluses lahendama isiku vahi all pidamise küsimust. Et õigusaktid neid kahte menetlust (vahi all pidamise jätkamine seoses kohtuotsuse täitmise ja tunnustamisega) ei erista, ja kohtuotsuse täitmise ja tunnustamise küsimus tuli lahendada Harju Maakohtul, järeldas Riigiprokuratuur põhjendatult, et ka K.K.i taotlust vahi alt vabastamiseks tuleb menetleda Harju Maakohtul, kuivõrd Riigiprokuratuuril puudus selleks õigusaktis pädevusnorm.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Riigiprokuratuur edastas K.K.i avalduse Harju Maakohtule õiguspäraselt. Halduskohus ei võta seisukohta selles, kas K.K.i vahi all pidamine on olnud õiguspärane või mitte, kuivõrd selleks ei ole halduskohus pädev.

Kohtukulud Pooled ei ole kohtule esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks vastaspoolelt.

Maret Altnurme Kohtunik