2-05-434/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-05-434 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Tiia Mõtsnik ja Ande Tänav Tsiviilasi AS P hagi T.P. vastu 28 204 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09.01.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P AS apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 4. mai 2006. a, avalik kohtuistung Istungil osalenud isikud Apellandi AS P esindaja L. B. ning vastustaja T.P. ja tema esindaja V. T.

RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 09.01.2006 otsus kohtukulude osas ning täiendada otsuse resolutsiooni järgmiselt: Välja mõista AS-lt P T.P. kasuks kohtukulu 1410 (üks tuhat nelisada kümme) krooni. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 1. P AS palus 14.02.2005 esitatud hagis T.P.lt välja mõista võlgnevuse kogusummas 28 204 krooni. Hagi kohaselt kohustus kostja seoses eelneva kokkuleppega kirjalikult antud võlakirjas tagastama hiljemalt 06.12.1995 võlgnevuse 17 304 krooni. Käesoleva ajani ei ole kostja võlga tasunud. Kuna kostja ei ole oma kohustusi täitnud, on hagejal õigus nõuda viivist, mis 07.02.2005 seisuga moodustas 10 900 krooni. Nõude õigusliku alusena viitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) sätetele.

Kostja vastuväited 2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega temalt raha saanud. Sellekohased tõendid hagejal puuduvad.

2 Raha üleandmist peab hageja tõendama kirjalike tõenditega. Ka on hageja viivisenõue alusetu (VÕS sätete kohaldamine on vastuolus VÕSRS §-ga 11).

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 3. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on hagi põhjendamata ja tõendamata. Hageja juhindus oma nõudes VÕS sätetest, mis aga VÕSRS § 11 järgi antud asjas kohaldamisele ei kuulu. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 163 järgi tekivad kohustised lepingutest või muudest alustest, mis on tähendatud §-s 5. TsK § 272 lg- te 1 ja 2 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool teisele poolele omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Laenuleping peab TsK § 273 kohaselt olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tõendamist ei leidnud, et hageja esitatud võlakirja puhul on tegemist reaalse laenulepinguga. Kostja ei tunnista laenu saamist, hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohtu arvates ei tõenda hageja esitatud võlakiri laenusuhet. Võlakirja kohaselt kohustub kostja hagejale kuni 06.12.1995 välja maksma 17 304 krooni. Väljamakse ja võlg on erinevad mõisted. Hageja ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid. TsK § 276 lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, mistõttu hageja taotlus tunnistajana raamatupidaja ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuigi väidetav võla tasumise tähtaeg saabus 06.12.1995, esitas hageja hagi kohtule alles 14.02.2005.

Apellatsioonkaebuse põhjendused 4. Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 28 204 krooni ja kohtukulud. Apellandi arvates on kohtuotsus võlakirja puudutavas osas vastuoluline. TsK § 276 lg 1 kohaselt peab võlasuhte rahatust tõendama kostja. Kohus kohaldas vääralt TsK § 276 lg-t 2, jättes rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kes oleks kinnitanud, et võlakirja alusel tekkis hagejal võlakohustus. Kohus ei hinnanud vaidlusalust võlakirja objektiivselt.

Apellatsioonkaebuse vastus 5. Kostja leiab, et kaevatav kohtuotsus on õige ja põhjendatud ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Hageja ei ole tõendanud kostjale raha andmist.

Ringkonnakohtu seisukoht 6. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Kuigi kolleegium nõustub apellandi väitega, et kohtu viide tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel TsK §-le 276 oli ebaõige, sest nimetatud säte reguleerib laenaja võimalust laenulepingut vaidlustada, ei mõjuta see kohtulahendi lõppjäreldust. Küll tuleb aga kohtuotsust muuta kohtukulude osas, sest kohus kohaldas menetlust reguleerivaid õigusnorme ebaõigesti. Tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning teeb vastavas osas uue otsuse.

7. Pooled vaidlesid selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping, millest tulenes kostja kohustus tasuda hagejale 17 304 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtule esitatud võlakiri (raspiska - t.l 7) hageja väidetud laenusuhet ei kinnita. Kuigi nimetatud tõendist nähtuvalt võttis kostja endale kohustuse välja maksta 17 304 krooni, ei kinnita selle tekst hageja väidet, et ta andis kostjale laenu. TsK §-st 272 tulenevalt on

3 laenuleping reaalne leping: laenulepingu sõlmituks lugemiseks peab lisaks kokkuleppele olema üle antud ka lepingu ese (raha). Kostja seletuse kohaselt andis ta hagejale allkirja väidetava puudujäägi hüvitamiseks, mis kauba kontrollimisel olevat tuvastatud. Kuna puudujääki dokumentaalselt ei fikseeritud, siis ei pidanud kostja oma allkirja siduvaks. Kolleegium peab kostja seletust usaldusväärseks, sest tema väited on kooskõlas võlakirja sõnastusega. Ühtegi tõendit selle kohta, et 17 304 krooni väljamaksmise kohustus tulenes laenulepingust, mille alusel oleks hageja kostjale raha üle andnud ning millise summa oleks kostja kohustatud hagejale tagastama, kohtule ei ole esitatud (esimese astme kohus juhtis sellele hageja tähelepanu ning andis tõendite esitamiseks täiendava võimaluse). Kuna raha saamist kostja eitas ning seda ei ole võimalik järeldada ka võlakirjast, siis pidi hageja tõendama, et tema poolt väidetav summa üle anti (esitama näiteks raha kassast väljamaksmise dokumendi). Apellandi väide, et ta ei pidanud raamatupidamisdokumente üle seitsme aasta säilitama, ei ole antud juhul asjakohane. Hagi esitamisega viivitamine üle nimetatud tähtaja ei vabasta protsessiosalist tõendamise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hinnata võlakirjas märgitud kohustust ka deklaratiivseks võlatunnistuseks, mille puhul peaks võlgnik kohustusest vabanemiseks tõendama, et võlga ei ole (et on kohustuse täitnud). Pealegi ei ole hageja väitnud ega tuginenud asjaolule, et võlakirjast tulenev kohustus oleks varasema kohustuse tunnustamine (töötaja kohustus hüvitada tema poolt tööandjale tekitatud varaline kahju).

8. Kohtukulude jaotamisel tuli maakohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS. Nimetatud seaduse § 61 lg 1 p 1 kohaselt tuleb õigusabi kulude jaotamisel arvestada hagi hinda. Sellest tulenevalt peab hageja hüvitama kostja vastavad kulutused summas 1410 krooni (5% hagi hinnast), mitte aga maakohtu otsuse põhjendustes märgitud ulatuses. Selles osas vajab kohtuotsus parandamist. Vastavalt viidatud menetlusseadustikule peab nimetatut kajastama ka kohtuotsuse resolutsioon.

9. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse hagi rahuldamata jätmise osas muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Ü.Jänes T.Mõtsnik A.Tänav