3-05-81/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-81 Haldusasi ES kaebus Sotsiaalkindlustusameti 03.01.2005 otsuse nr 61 tühistamiseks ja pensioni määramise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-157/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus ES apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja ES (isikukood *), esindaja Vadim Filimonov Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindajad Antonetta Häggblom ja Merle Sumil-Laanemaa

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2005. a otsuse resolutsiivosa haldusasjas nr 3- 157/2005 ja teha Sotsiaalkindlustusametile ettekirjutus määrata ESle vanaduspension, arvestades pensioniõigusliku staaži hulka ES poolt õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg kolmekordselt aastatel 1941 kuni 1956.

2. Muus osas jätta ES apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-157/2005 muutmata.

3. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt riigi tuludesse ES kohtukuludena 500 krooni.

4. Määrata advokaat Vadim Filimonovile väljaspool kohtuistungit tehtud töö eest tasu 1820 krooni ning kohtuistungil osalemise eest tasu 604 krooni ja 50 senti, millele lisandub käibemaks 436 krooni ja 40 senti, kokku 2860 krooni ja 90 senti.

5. Tasuda riigieelarvest AS-le Advokaadibüroo Paul Varul ESle osutatud õigusabi eest 2860 krooni 90 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 29. mail 2006. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-03-36

2(5)

1. E. S esitas Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanaduspensioni määramiseks.

Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjoni 03.01.2005 otsusega nr 61 otsustati jätta ES vanaduspension määramata. Isik peab vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-le 7 olema Eestis omandanud 15 aastat pensionistaaži. Esitatud tööraamatu koopiast, Riigiprokuratuuri tõendist, parteija riigiarhiivi arhiiviteatistest ning kriminaalkolleegiumi tõendist ei nähtu Eestis töötamist. Eesti ja Läti Vabariigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingu art 14 näeb ette, et pensionäri elama asumisel ühe lepingupoole territooriumilt teise lepingupoole territooriumile pärast lepingu jõustumist maksab vanaduspensioni eelmise elukoha järgne lepingupool vastavalt lepingu artiklile 5. ES saab sotsiaalkindlustuslepingu alusel vanaduspensioni Läti Vabariigist alates 09.09.1998.

2. E. S esitas 04.02.2005 halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 03.01.2005 otsuse nr 61 tühistamiseks ja pensioni, mis vastab 53 460 päevale Eestis omandatud pensionistaažile, määramise kohustamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 06.04.2005 otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonna pensionikomisjoni 03.01.2005 otsus tühistati ja ametit kohustati taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) Kitsendus, mille kohaselt okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 13 lg 1 ei võimalda arvata pensioniõigusliku staaži hulka isiku väljaspool Eestit represseerimise aega, kui see isik pole Eestis omandanud 15 aastat pensioniõiguslikku staaži, ei ole kooskõlas ReprS § 1 lg-ga 1, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940 kuni 20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Nimetatud säte hõlmab kõiki represseeritud isikuid.

b) Ületähtsustatud on kuni 01.01.2004 kehtinud RPKS § 28 lg-s 3 sõnade „Eestis omandatud“ väljajätmine ReprS § 13 lg 1 tekstist. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus kehtestab ainult Eesti riigi poolt rakendatavaid soodustusi. Seega saab repressioonide aega arvata ainult Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka, mitte Venemaal või Lätis omandatud staaži hulka. Eesti riik ei saa anda soodustusi, mida teised peaksid kinni maksma. Ka okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse seletuskirjast ei nähtu, et seaduse vastuvõtmisel soovinuks seadusandja kitsendada varem RPKS § 28 lg 3 alusel pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi või neid õigusi piirata. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja teha vastustajale ettekirjutus kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata.

c) Asjas puudub vaidlus, et kaebuse esitaja arreteeriti ebaseaduslikult 14.06.1941 ja saadeti kohtuvälises korras sunniviisiliselt Eestist välja. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi filiaali Parteiarhiivi 27.10.1994 teatisele ja Riigiprokuratuuri 01.06.1995 tõendile viibis kaebuse esitaja sunniviisiliselt kinnipidamiskohtades kuni 1956. aastani, millega on tõendatud represseerimine märgitud perioodil. Puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks aastatel 1957 – 1990 viibinud sunniviisiliselt kinnipidamiskohas või asumisel või temalt oleks võetud õigus Eestisse elama asumiseks. Asjaolu, et kaebuse esitaja sai alles 29.03.1990 tõendi, millest selgus tema tegelik nimi ja väljasaatmise eelne elukoht, ei tähenda, et kuni selle ajani puudus kaebuse esitajal õigus Eestisse elama asumiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. E. S apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata, s.o kohustada Sotsiaalkindlustusametit määrama apellandile pension ja pensionistaaž.

a) Vanaduspensioni määramise aluseks olevad asjaolud ja ka vanaduspensioni suurus on seaduses ja alamal seisvates õigusaktides täpselt kindlaks määratud, nimetatud

3-03-36

3(5) asjaolude tuvastamisel puudub vastustajal õigus teostada erinevate huvide kaalumist ja jätta selle tulemusena vanaduspension määramata või valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel.

b) ReprS § 13 lg 1 p 4 alusel ei arvata pensioniõigusliku staaži hulka mitte üksnes aega, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, vaid ka aeg, mil isikul polnud teiste õigusvastasest repressioonist tingitud objektiivsete asjaolude tõttu võimalik Eestisse elama asuda. Arvestades asjaolu, et apellant ei saanud Eestisse kuni 29.03.1990 elama asuda temast mittesõltuvate õigusvastasest repressioonist tingitud objektiivsete asjaolude tõttu, tuleb tema ReprS § 13 lg 1 p-s 4 sätestatud pensioniõigusliku staaži hulka arvata ka ajavahemik 1957-1990.

c) Kaebuse esitaja palus juhul, kui kohustamistaotlus pensioni määramiseks jääb rahuldamata, määratleda E. S Eestis omandatud pensionistaažiks 53 460 päeva. Kohustamistaotlus jäeti rahuldamata, seega tuli vastavalt kaebusele läbi vaadata taotlus pensioniõigusliku staaži määratlemiseks. Kohtuotsuse põhjendustest ilmneb, et kaebuse esitaja taotlus pensioniõigusliku staaži määratlemiseks on põhjendatud.

Koos apellatsioonkaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus. Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2005 määrusega rahuldati esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt. Sotsiaalkindlustusametit kohustati viivituseta vaatama E. S taotlus pensionistaaži määramiseks uuesti läbi ja määrama talle vanaduspensioni, arvestades pensioniõigusliku staaži hulka E. S poolt õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aja kolmekordselt aastatel 1941 kuni 1956.

5. Sotsiaalkindlustusamet esitas kohtule vastuse, milles palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Kaebuse esitaja viibis sunniviisiliselt kinnipidamiskohtades 14.06.1941 kuni 1956. aastani. Tulenevalt ReprS § 13 lg 1 p-st 2 saab nimetatud ajavahemikku arvata pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt.

b) ReprS § 13 lg 1 p 4 alusel ei saa arvestada apellandi kinnipidamiskohast vabanemisele järgnenud aega kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni pensioniõigusliku staaži hulka, sest sätte rakendamise eelduseks on Eestisse naasmise tahte olemasolu ja Eestisse elama asumise õiguse võetus okupatsioonivõimude repressiivaktiga. Kaebuse esitaja töötas Läti territooriumil aastatel 1963 – 1982. c) Kaebuse esitajal puuduvad Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ § 19 lõigetele 1 ja 2 vastavad dokumendid, mis tõendaksid apellandi sunniviisiliselt kinnipidamiskohas või asumisel viibimist või et temalt oleks võetud õigus Eestisse elama asumiseks perioodil 1957 kuni 1991.

6. Kohtuistungil jäid protsessiosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus selle üle, kas Sotsiaalkindlustusamet keeldus õiguspäraselt apellandile vanaduspensioni määramisest ReprS § 13 lg 1 p 4 alusel. Samuti käib vaidlus selle üle, kas halduskohus jättis õigesti tuvastamata apellandi pensioniõigusliku staaži suuruse ning määramata pensioni suuruse, mida vastustaja peab apellandile maksma.

8. Halduskohus tuvastas, et vastustaja jättis õigusvastaselt rahuldamata kaebuse esitaja taotluse vanaduspensioni määramiseks ajavahemiku eest alates isiku represseerimisest 14.06.1941 kuni 1956. aastani, mil kaebuse esitaja vabanes kinnipidamiskohast. Halduskohtu otsusega vaidlustatud haldusakt tühistati ning tehti vastustajale ettekirjutus vaadata taotlus uuesti läbi.

3-03-36

4(5) Ringkonnakohus leiab, et vanaduspensioni suuruse arvutamise ja staaži suuruse üle oli poolte vahel halduskohtus vaidlus vaid küsimuses, kas õigusvastase repressiooni alusel vanaduspensioni maksmine on seadusega ette nähtud. Vastustaja ei vaielnud halduskohtus vastu kaebuse esitaja taotlustele staaži suuruse ja sellele vastava pensioni suuruse osas. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu sai halduskohus HKMS § 26 lg-le 3 tuginedes jätta pensioni suuruse kindlaks määramata. Siiski märgib ringkonnakohus, et vastustajale oli kohustuslik üksnes halduskohtu otsuse resolutsiooni järgimine. Kohtumenetluse efektiivsuse põhimõttele tuginedes peab ka otsuse resolutsioonist nähtuma, milliseid asjaolusid vastustaja asja uuel läbivaatamisel peab arvestama.

9. Vastustaja 11.01.2006 otsusega vaatas ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel kaebuse esitaja taotluse uuesti läbi 1941.-1956. a osas ja määras apellandile vanaduspensioni 2343 krooni. Sellega on vastustaja esialgse õiguskaitse korras taotletud haldusakti andnud. Apellant ringkonnakohtu istungil taotlusest ei loobunud. Esialgse õiguskaitse määrus kehtib HKMS § 121 lg 5 kohaselt koni kohtuotsuse jõustumiseni.

Vanaduspensioni määramine toimub ilma kaalutlusõiguseta. Seetõttu pidi halduskohus vanaduspensioni suuruse või selle arvutamisel olulised asjaolud kaebuse taotlust arvestades vastustajale tehtud ettekirjutuses ära näitama. Ringkonnakohus kohustab seetõttu vastustajat halduskohtu otsuses toodud motiividel määrama apellandile vanaduspensioni , arvestades pensioniõigusliku staaži hulka apellandi poolt õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aja kolmekordselt aastatel 1941 kuni 1956.

10. Apellant leiab, et alates 1957. aastast kuni 1994. aastani oli temalt võetud õigus asuda elama Eestisse, sest tema identiteeti oli muudetud. Kirjalikus apellatsioonkaebuses taotletakse pensioni määramist ja vastava staaži kindlaksmääramist siiski vaid kuni 1990. aastani. Ringkonnakohus ei hinda seetõttu, kas apellandil oli õigus Eestisse elama asuda hilisemal perioodil. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamiseks peatuda küsimusel, millal tekkis kaebuse esitajal faktiliselt võimalus oma päritolust teadasaamise järel Eestisse elama asuda.

11. Vastustaja leiab, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“ § 19 lõikest 2 ja §-st 28 ei saa kohus ilma § 19 lg-s 2 nimetatud tõenditeta kohustada vastustajat pensioni määrama. Määruse § 19 lg 2 kohaselt rehabiliteeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aega kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, tõendatakse rehabiliteerimistunnistusega ja Rahvusarhiivi teatisega või Eesti NSV Ministrite Nõukogu Büroo protokollilise otsusega. Kohtu korras saab sama määruse § 28 kohaselt staaži tõendada üksnes juhul, kui sellised dokumendid pole säilinud. Apellant ei ole väitnud, et sellised dokumendid oleks varem eksisteerinud. Seetõttu tuleb vastustaja väitel ReprS § 13 lg 1 p 4 tõlgendamisel asuda seisukohale, et õigusvastaselt Eestisse elama asumise õiguse võtmine sai toimuda üksnes dokumendi alusel. Samale seisukohale asus ka halduskohus.

12. Ringkonnakohus märgib, et viidatud määrus kehtestati RPKS § 27 lõike 3 alusel, mille kohaselt pensioniõigusliku staaži tõendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kui apellandilt võeti õigus Eestisse elama asuda dokumendiga, mida määruse § 19 lõikes 2 ei ole nimetatud, võib tekkida kahtlus määruse § 19 lg 2 või § 28 kooskõlast ReprS § 13 lg 1 punktiga 4 ja seega ka kooskõlast PS §-ga 3 ning § 87 punktiga 6. Isikule seadusega antud õigust pensioni saamiseks ei saa piirata määrusega, kui sellist võimalust ei ole seadusega sätestatud.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et ReprS § 13 lg 1 p 4 tuleb tõlgendada nii, et selles peetakse silmas isikult õigusvastaselt õiguse võtmisena elama asuda Eestisse üksnes

3-03-36

5(5) keeldu muuta oma elukohta nii, et isik elaks Eesti territooriumil. Säte ei hõlma isikut tõendavate või muude isiku päritolu näitavate dokumentide õigusvastast täitmist või andmist, mis võtavad isikult õiguse elada kohas, mis võimaldab pidevalt läbi käia oma sugulastega ja elada sünnivõi päritolujärgses riigis. Sätte kitsamale tõlgendusele osundab ReprS § 2 lg 1 p 11, mille kohaselt on õigusvastaselt represseeritud isik selle seaduse tähenduses isik, kellel keelati Eestis elamine. ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg 1 p 5 sõnastuse erinevused ei osunda, et Eestisse elama asumise õiguse äravõtmisena tuleks käsitleda muid meetmeid peale administratiivsete takistuste Eestisse elama asumiseks. Isikuandmete õigusvastase muutmisega sugulastega koosolemise takistamine või päritolukohas elamise takistamine saab toimuda ka juhul, kui isik elab faktiliselt Eestis. ReprS § 2 nähtuvalt selliseid isikuid õigusvastaselt represseeritutena ei käsitleta.

14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et apellanti ei keelatud Eestisse elama asuda ja tal oli ka faktiliselt võimalik valida oma elukohaks Eesti, kuid tema identiteedi muudeti nii, et apellant ei teadnud oma nimest ega päritolust ja seetõttu ei pidanud faktiliselt vajalikuks Eestisse naasta. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vastustaja on õiguspäraselt jätnud apellandile perioodi 1957 kuni 1990 eest vanaduspensioni määramata. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

15. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mõistab ringkonnakohus vastustajalt välja apellandi riigi õigusabi kulud osaliselt, summas 500 krooni.

16. Apellant sai õigusabi riigi kulul. Ringkonnakohus rahuldab apellandi esindaja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks, tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 23 lõikest 1. Kohus märgib, et apellatsioonkaebuse esitamise eest on Tallinna Halduskohtu 01.12.2005 määrusega esindajale tasu eelnevalt juba ette nähtud.

Vastavalt justiitsministri 26.01.2005 määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 12 lg 1 ja § 13 on isiku esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 1400 krooni. Kohtuistung kestis ringkonnakohtus 1 tund ja 25 minutit. Määruse § 12 lg 2, § 12 lg 3 ja § 13 alusel tuleb kohtuistungil osalemise kuluks määrata seetõttu 465 krooni. Määruse § 3 lg 2 kohaselt halduskohtumenetluses riigi õigusabi tasu arvestamisel kohaldatakse tasu suhtes koefitsienti 1,3 kuni 2,0, välja arvatud §-s 18 ja § 19 lõikes 2 ettenähtud tasumäärade puhul. Ringkonnakohus määrab koefitsiendiks 1,3, arvestades, et riigi õigusabi kulude väljamõistmise taotluses ei ole taotletud teistsuguse koefitsiendi kohaldamist.

Eeltoodust tulenevalt tuleb väljaspool kohtuistungit tehtud töö eest tasu suuruseks määrata 1820 krooni ja istungil osalemise eest tasu suuruseks 604 krooni ja 50 senti, millele lisandub määruse § 1 lg 2 kohaselt käibemaks 436 krooni ja 40 senti, kokku seega 2860 krooni ja 90 senti.

Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise