3-05-410/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 19.mail 2006.a. Tallinnas Haldusasja number 3-05-410(3-719/2005) Haldusasi OÜ “X” kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksukeskuse 6.05.2005.a. maksuotsus nr 12-5/245 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 11.05.2006.a. Kohtuistungist osa võtnud menetlusosalised kaebaja esindaja Meelis Tomson, vastustaja Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse esindaja Kaupo Kruusvee

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teade ja apellatsioonkaebus peavad jõudma Tallinna Halduskohtusse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööaja lõppu.

ASJAOLUD Maksuja Tolliameti Põhja maksukeskus(PMK) kontrollis OÜ „X“ poolt OÜ-lt ”Y” 24.09.2001.a. arve nr 009 alusel teenuse saamist ja seoses selle arvega käibeja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust 2001.a. septembrikuus ning tegi kontrollimise tulemuste põhjal 6.05.2005.a. maksuotsuse nr 12-5/245, millega kohustas osaühingut tasuma täiendavalt määratud 108 000 kr käibemaksu ja 2 034 535 kr intressi ning 248 757 kr tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja 225 852 kr intressi. Samuti kohustati osaühingut alates 7.05.2005.a. ise arvestama ja tasuma intresse maksuvõla tasumisega viivitamise iga lisapäeva eest 0,06 % päevas. Maksuotsuse kohaselt ei ole OÜ „X“ tegelikkuses OÜ-lt „Y“ arve nr 009 alusel kontseptsiooni väljatöötamise, kliendi andmebaasi loomise, lepingute ettevalmistamise ning jooksva töö konsultatsiooni teenust saanud, tegemist on üksnes arvete väljastamisega OÜ „Y“ nimel kokku 708 000 kr. 2001.a. põhiliselt abrasiivmaterjalide ja eritööriistade müügiga tegelenud OÜ „X“ arvas 2001.a. septembri käibedeklaratsioonil maha 108 000 kr soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu OÜ „Y“ 24.09.2001.a arve nr 009 alusel. R.L. poolt allkirjastatud arve kohaselt osutati vastavalt lepingule VI 0701/1 teenuseid kokku 708 000 kr, sealhulgas käibemaks 108 000 kr. 7.01.2001.a. sõlmitud lepingu allkirjastasid tellija OÜ „X“ esindajana juhatuse liige J.K. ja täitja OÜ „Y“ esindajana juhatuse liige R.L. ning osutatavateks teenusteks olid abrasiivmaterjalide ja eritööriistade Eestis müümise kontseptsiooni väljatöötamine, materjalide ja kliendi andmebaasi loomine, abrasiiv-ja elektrimaterjalide ning eritööriistade ostu-müügi lepingute ettevalmistamine allakirjutamiseks, jooksva töö konsultatsioon. 24.09. 2001.a tööde üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kinnitasid lepingupooled oma allkirjadega, et tööd on üle antud ning tellija pretensioone ei oma. OÜ „X“ tasus 2001.a. septembris OÜ „Y“ arvelduskontole 708 000 kr. Tegelikult ei saanud OÜ „Y“ ülalmärgitud lepingut sõlmida, sest see firma asutati alles 5.07.2001.a., mil on koostatud ja Sirje Ormani notaribüroos tõestatud avaldus osaühingu äriregistrisse kandmiseks ja asutamisotsus. Äriregistrisse on OÜ „Y“ kantud 23.07.2001.a. Oma registreerimise aadressil xxxxxxxx äriühing ei asu, käivet deklareeris maksuhaldurile ainult 2001.a augustis ja septembris ning kustutati käibemaksukohustuslaste registrist alates 21.05.2003.a. R.L. tunnistas maksuhaldurile antud seletuses, et ei ole teadlik OÜ „Y“ tegevusest ega ole ka midagi kuulnud OÜ-st „X“, samuti ei ole ta väljastanud arveid ega sõlminud lepinguid OÜ „Y“ nimel. Juhatuse liikmeks saama nõustus tasu eest, andis allkirju valgetele paberitele ning võttis OÜ „Y“ pangakontolt välja sularaha, mille andis üle temaga kaasas olnud isikule, kelle nime ei soovi avaldada. Kõik OÜ ”Y” Hansapanga arvelduskontole laekunud summad on kohe välja võetud sularahas R.L. poolt või kaardiga, sh ka summad, mis OÜ „X“ tasus OÜ-le „Y“. 13.01.2005.a. kohtuistungil väärteoasjas nr 4-1846 tunnistajana seletusi andes kinnitas R.L., et ei ole sõlminud ühegi äriühinguga lepinguid ning OÜ „X“ tegevusest ei tea midagi, OÜ „Y“ juhatuse liikmeks nõustus saama raha eest H. R. ettepanekul, kelle kätte andis ka osaühingu arvelduskontolt väljavõetud raha. J.K. kinnitas, et tema ei kohtunud kordagi OÜ „Y“ esindajaga, vaid selle tehinguga tegeles müügikonsultant G. E.. OÜ „Y“ täitis oma lepinguga võetud kohustused, koostades umbes 60 kliendi kohta põhjaliku andmebaasi, mis sisaldas äriühingute kontaktandmeid ja nende poolt kasutatavate lihvmaterjalide vajaduse arvestust ning oluline osa klientidest on leitudki selle andmebaasi põhjal. Andmebaas oli salvestatud CD-le ja jäi OÜ „X“ endise töötaja G.E.i kätte, selle tagasinõudmiseks temalt puudus vajadus, kuna andmebaasilt olid kõik vajalikud andmed üle viidud paberkandjale. OÜ „Y“ poolt koostatud abrasiivmaterjalide ja eritööriistade müümise kontseptsioon sisaldas ülevaadet ja konkreetseid teid, kuidas turgu üles ehitada, samuti

hinnapoliitikat. Paberkandjal kontseptsiooni maksumus oli 100 000 kr ja tänaseks ei ole see säilinud. Lepingute ettevalmistamise all mõeldi seda, et leitakse klient, kes tellib kaupa. OÜ „Y“ leidis OÜ „Entopt“ ja AS-i „Baltex 2000“, mille eest tasuti OÜ-le “Y” vastavalt 88 000 kr ja 200 000 kr. Leping oli sõlmitud AS-i „Baltex 2000“ ja Schubert Roselight Advanced Energy Technologies Inc(Schubert AET) vahel ning OÜ „X“ vahendas tehingut lepingu osapoolte vahel. OÜ „Y“ teenus seisnes selles, et ta leppis kokku kohtumise AS-i „Baltex 2000“ esindaja Dave´iga, kus osales J.K. koos Schubert AET esindaja Andrei Gruziniga, mille tulemusel OÜ „X“ sai oma kliendiks AS-i „Baltex 2000“. Jooksva töö konsultatsioone sai OÜ-lt „Y“ G.E., kes koostas nende tulemusel kliendile AS „Baltex 2000“ valgustite vahetuse skeemi, mida kasutati aktsiaseltsile valgustussüsteemi rekonstrueerimise teenuse osutamisel. Maksuhaldur ei saanud G.E.lt seletust võtta, kuna Kodakondsusja Migratsiooniameti andmetel on G. E. (isikukood xxxxxxxxxxxx) 13.09.2002.a. Eestist lahkunud ning tema viibimiskoht ei ole teada. OÜ ”X” töötajate I. B. ja J. K. seletuste kohaselt on nad kuulnud direktori ja G.E. omavahelisi jutuajamisi andmebaasist, 13.01.2005.a. Tallinna Linnakohtus väitsid nad, et on OÜ-lt “Y” soetatud kliendiandmebaasi näinud. Tunnistajate ebamäärased ütlused selle kohta, et nad on kuulnud kolmandate isikute omavahelist vestlust andmebaasi teemal, ei tõenda OÜ “Y” ja OÜ “X” vahelisi tehinguid. OÜ ”X” ei esitanud maksuhaldurile väidetavalt OÜ ”Y” poolt koostatud kontseptsiooni ja elektroonilist kliendiandmebaasi, mille eest maksti vastavalt 100 000 kr ja 180 000 kr, kuid mida OÜ-s ”X” 2001.a. immateriaalse põhivarana arvele ei võetud. Raamatupidamise seaduse(RPS) § 40 lg 2 sätestab, et raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks revideerimise käigus(kirjavahetus deebitoridega, krediitide saamiseks esitatavad äriplaanid jne.), peab raamatupidamiskohustuslane säilitama 10 aastat. Analoogiline kohustus sisaldub kehtiva RPS §-s 12 lg 2. Kuivõrd võetusega OÜ-st ”X” saadud andmebaas paberkandjal peab sisaldas samu andmeid, mis elektrooniline kliendiandmebaas, võrdles maksuhaldur võetusega saadud klientide andmebaasi andmeid OÜ ”X” perioodi 1.01.2000-31.12.2002 pangaväljavõttega. Selgus, et nimekirjas olevast 27 kliendist oli kõigiga tehtud tehinguid ka enne OÜ-lt ”Y” väidetava kliendiandmebaasi kättesaamist 24.09.2001.a., peale seda kuupäeva on toimunud ainult üks tehing nimekirjas oleva kliendiga. Seega võib väita, et kliendid olid OÜ-l ”X” olemas juba enne OÜ-ga ”Y” lepingu sõlmimist ning ei vasta tõele OÜ ”X” väited, et enamiku klientidest on nad saanud Y OÜ poolt koostatud andmebaasi alusel. OÜ “Entopt” juhatuse liige I. M.kinnitas, et pakkumise abrasiivmaterjalidele tegi neile OÜ ”X”, kellelt OÜ “Entopt” soetas kahe aasta vältel lihvriiet. Hiljem kauba kvaliteet langes, mistõttu OÜ “Entopt” ei olnud enam kaubast huvitatud. I.M. kinnitas, et ei ole midagi kuulnud OÜ-st „Y“ ega tunne R.L.t. Pakkumine lihvmaterjalide kohta tuli faksi teel otse OÜ-lt “X” umbes kuu aega enne esimest arvet. OÜ ”X” Eesti Ühispanga arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et esimene laekumine OÜ-lt “Entopt” toimus arve nr 50 alusel 4.04.2001.a., kolm kuud enne Y OÜ asutamist, ning seega ei vasta tegelikkusele OÜ ”X” väide, et info OÜ “Entopt” kohta saadi OÜ-lt “Y. AS-i „Baltex 2000“ finantsdirektori E. T. seletuse kohaselt ei ole ta kuulnud osaühingutest „X“ ja „Y“ ning aktsiaseltsi raamatupidamise andmebaasis neid äriühinguid ei kajastu. E.T. kinnitas AS-i „Baltex 2000“ ja Schubert ALT vahelist tehingut ning esitas maksuhaldurile AS-i „Baltex 2000“ ja Schubert AET vahelise kapitalirendilepingu, mis oli sõlmitud 26.04.1999.a. Aktsiaseltsi peaelektrotehnik A. T. kinnitas, et 1999.a pöördus tema poole isik, kes pakkus valgustussüsteemi rekonstrueerimise teenuse osutamist. Hiljem toimus kohtumine, kus osalesid koos AS-i „Baltex 2000“ juhtkonnaga J.K. ja G.E.. Tunnistajana 13.01.2005.a. Tallinna Linnakohtus seletusi andes

teatas A.T., et ei tunne G. E. ega ole midagi kuulnud OÜ-st „Y“, kuid teab J.K.t, kellel olid ilmselt sidemed firmaga Schubert AET, mida esindas hr G.. AS „Baltex 2000“ sõlmis koostöölepingu firmaga Schubert AET. Seega ei vasta tegelikkusele OÜ „X“ väited, et OÜ „Y“ abil sai ta endale kliendiks AS-i „Baltex 2000“ ning et OÜ-lt „Y“ konsultatsioonide tulemusel saadud teavet kasutas OÜ „X“ AS-ile „Baltex 2000“ valgustite vahetuse skeemi, valgustite koguse ja investeeringu efektiivsuse arvutamisel. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus on käibemaksuseaduse(KMS) § 18 lg 6 alusel sõltuvuses nõuetekohase arve olemasolust, kuid sellise regulatsiooni eelduseks ja eesmärgiks on arvele märgitud andmete vastavus tegelikule tehingu sisule. Kui teenust ei ole reaalselt saadud või arvele märgitud müüja ei ole tegelik müüja, siis ei ole tegemist nõuetekohase dokumendiga sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Kuna arvele nr 009 märgitud teenust pole OÜ ”X” OÜ-lt ”Y” saanud, pole see arve nõuetekohane algdokument sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning OÜ ”X” on esitanud 2001.a. septembrikuu käibedeklaratsioonis valeandmeid summas 108 000 kr. Asjaolu, et tehingud, mille sooritamiseks OÜ „Y“ teenust väidetavalt kasutati, toimusid enne kui osaühing üldse asutati, viitab otseselt sellele, et dokumendid on vormistatud tagantjärele ning nende sisu ei vasta tegelikkusele. Ei ole võimalik, et selline olukord tekkis OÜ ”X” teadmata, seega on põhjendatud asuda seisukohale, et OÜ ”X” osaleb maksupettuses. Tulenevalt rahapesu tõkestamise seaduse(RTS) §-dest 5 lg 1 p 2 ja 7 lg 3 on ettevõtja, kes sooritab või vahendab tehinguid, kohustatud tuvastama RTS §-s 9 nimetatud dokumentide alusel isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 kr, sularahata arveldamise korral üle 200 000 kr või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularaha maksetena kokku üle 200 000 kr. Kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. OÜ „X“ ei ole OÜ-ga „Y“ tehinguid tehes kontrollinud, kas selline äriühing üldse eksisteerib ega teinud koopiat äriühingu B-kaardist. Samuti ei oska OÜ „X“ anda mingitki informatsiooni selle kohta, kuidas leiti kontakt OÜ-ga Y ning kes selle firma nimel väidetavat teenust osutas. Seega ei ole OÜ „X“ näidanud üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks ning teda ei saa lugeda antud tehingus heauskseks ostjaks. Kuna kõnealuste arve ja lepingu alusel teenust tegelikult ei osutatud, siis loetakse OÜ ”X” poolt tasutud summa ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millelt kuulub arvestamisele 248 757 kr tulumaksu. OÜ „X“ on rikkunud KMS § 10 punkte 1, 2 ja 4 ja tulumaksuseaduse( TMS) § 54 lg 4. MKS § 98 lg 1 sätestab, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat. OÜ „X“ on tahtlikult jätnud deklareerimata ja tasumata kontrollitava perioodi eest tasumisele kuuluvad maksud, tahtlus väljendub teadlikus tegevuses valeandmete esitamisel maksudeklaratsioonides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub vaidlustatud maksuotsus tühistada. Otsus on koostatud sisuliselt samadel alustel, kui Tallinna Linnakohtu poolt tühistatud otsus väärteoasjas nr 12-6/283-9, mille kohaselt oli kaebaja toime pannud maksuseaduse rikkumise, mille eest on ette nähtud vastutus MKS alusel, s.o. maksuseaduses ettenähtust väiksema maksusumma või maksuseaduses ettenähtust suurema maksumaksjale tagastamisele kuuluva maksusumma näitamise eest maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis. Maksuotsus esineb vastuolusid – lk 3 esimeses lõigus on vastustaja tuvastanud, et kaebaja ja OÜ Y vahel sõlmitud lepingu järgi oli üheks osutatavaks teenuseks materjalide ja kliendi andmebaasi loomine, lk 5 viimases lõigus on kirjas, et "eeltoodust järeldab maksuhaldur, et võetusega saadud andmebaas paberkandjal sisaldas samu andmeid, mis elektrooniline kliendiandmebaas". Niisiis jõuab vastustaja järeldusele, et kliendiandmebaas oli olemas. Eeltoodust ei saa kuidagi järeldada, et kaebaja pole teenust saanud. Ka pole maksuotsuses märgitud, et tunnistajad K. ja B. nägid, kuidas kaebaja juures materjalide ja kliendi andmebaas töötas. Tõe väljaselgitamiseks pidanuks vastustaja leidma ja üle kuulama G.E., kuid vastustaja pole soovinudki seda teha. Vastustaja ei ole tõendanud kaebaja ebapiisavat hoolsust. J.K. küll ei kontrollinud lepingule allkirja andmise hetkel tehingupartneri isikusamasust, kuid seda tegid teised kaebaja esindajad. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et juriidilise isiku puhul on tavapärane, et tehingute ettevalmistamisega ja allkirjastamisega tegelevad erinevad isikud. Asjas tuleb kohaldada aegumist, maksuhalduri väide, et kaebaja on osalenud maksupettuses, mis välistab kaebaja heausksuse, on paljasõnaline, kuivõrd vastustaja poolt 30.09.2004.a. koostatud rahatrahvi määramise otsus on Tallinna Linnakohtu poolt tühistatud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud maksuotsuses toodule järgmised seisukohad. Maksuotsuses puudub vastuolu elektroonilist andmebaasi puudutavas osas, kaebaja väited on tingitud maksuotsuse ebaõigest või teadlikult moonutatud tõlgendamisest. Maksuotsuse lk 5 viimases lõigus järeldas maksuhaldur, et kuivõrd J.K. väitel puudus vajadus G.E. tema kätte jäänud elektroonilise andmebaasi tagasinõudmiseks, sest andmebaasilt olid kõik vajalikud andmed üle viidud paberkandjale, siis on 13.05.2004.a PMK-le paberkandjal esitatud klientide andmed kaebaja seisukohast samad, mis kajastusid OÜ „Y“ poolt koostatud elektroonilises andmebaasis. Kaebaja poolt tsiteeritud lauset ei saa hinnata kontekstiväliselt, vaid seda tuleb analüüsida koos muude maksuotsuse punktis 1.1.7 väljatoodud asjaoludega. Viidatud maksuhalduri seisukohta tuleb mõista selliselt, et isegi kui eeldada, et kaebajal puudus vajadus ja kohustus elektroonilist andmebaasi säilitada, kuna kõik vajalikud andmed viidi üle paberkandjale, siis ei suutnud kaebaja tõendada andmebaasi olemasolu ka paberkandjal andmetega, kuna paberil nähtuvad kliendid olid äriühingul juba enne OÜ-lt Y kliendiandmebaasi väidetavat soetamist. J.K. ja I.B. ei saa tõendada tehingute toimumist OÜ „Y“ ja kaebaja vahel, sest nad ei osalenud tehingutes OÜ-ga „Y“ ning ei ole väidetavalt soetatud kliendiandmebaasi kunagi reaalselt kasutanud. I.B. on väidetavalt kuulnud andmebaasi olemasolust ning J.K. väidetavalt näinud, kuidas G.E. kasutas oma arvutis programmi, mida J.K. peab tänasel päeval OÜ-st „Y“ soetatud andmebaasiks. J.K. ja I.B. on kaebaja töötajad, mis võimaldab kaebajal suunata neid järelduste tegemisel, andmaks kaebaja jaoks soodsaid tunnistusi. Kaebaja ei saanud kontrollida OÜ „Y“ isikusamasust lepingu allkirjastamise ajal 7.01.2001.a. sest OÜ „Y“ kanti äriregistrisse alles 23.07.2001.a., käibemaksukohustuslasena registreeriti 03.08.2001.a.; OÜ „Y“ juhatuse liige R.L., kes on allkirjastanud OÜ „Y“ ja kaebaja vahel väidetavalt toimunud tehingutega seotud dokumente, on valitud OÜ Y juhatuse liikmeks alles 14.09. 2001.a. Kaebaja heausksuse ja äris nõutavat hoolsuse puudumisele viitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole võtnud väidetavalt soetatud immateriaalset põhivara(abrasiivmaterjalide ja eritööriistade müümise kontseptsioon, kliendiandmebaas) enda raamatupidamises arvele ega ole vastavaid äridokumente ka säilitanud.

Olukorda, kus äriühing, mille keskmine kuukäive 2001.a. oli umbes 250 000 kr, ei pea vajalikuks säilitada kontseptsiooni ja andmebaasi, mille eest maksti kokku 330 400 kr, ei saa kindlasti lugeda tavapäraseks. Samuti ei oska kaebaja anda mingitki informatsiooni selle kohta, kuidas leiti kontakt OÜ-ga „Y“, kes osutas selle firma nimel teenust ning kuidas veenduti OÜ „Y“ võimes vastavasisulist väga spetsiifilist ja kallist teenust kompetentselt osutada. Juhatuse liikme sellist ükskõikset suhtumist üle keskmise kalli teenuse soetamisel ei saa kindlasti lugeda äris tavapäraseks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja, ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Väärteomenetlus ja haldusmenetlus on teineteisest sõltumatud menetlused, mis täidavad õigussüsteemis erinevat funktsiooni ning kus kehtivad spetsiifilised, ainult konkreetsele menetlusele laienevad normid. Väärteo näol on tegemist süüteo, so seaduse alusel karistatava teo, alaliigiga(karistusseadustiku § 3 lg 1 ja 2), haldusmenetlus(sh maksumenetlus) on haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel(haldusmenetluse seaduse § 2 lg 1). Väärtegu aegub, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kolm aastat(MKS § 160), maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat ning maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral kuus aastat (MKS § 98 lg 1). Ühes menetluses tehtud lahend ei ole siduv teisele menetlusele, siinjuures tuleb silmas pidada, et PMK 30.09.2004.a rahatrahvi määramise otsust ei tühistatud kohtu poolt põhjusel, et väärtegu pole toime pandud, vaid karistuse määramise aegumise tõttu – väärtegu aegus kohtumenetluse käigus. Riigikohtu üldkogu on 17.02.2004.a otsuses nr 3-1-1-120-03 asunud seisukohale, et seadusandja on maksuõiguse normide rikkumise eest kehtestanud mitmesuguseid sunnivahendeid erinevate õigusharude normidega; kui üldjuhul kohaldatakse maksuõiguse normide rikkumisega seonduvaid sunnivahendeid haldusja halduskohtumenetluses, siis osa maksuõiguserikkumisi on tunnistatud kuritegudeks; nende menetlemine toimub kooskõlas KrMK §-s 11 lg 1 ja §-s 2 sätestatuga kriminaalmenetluses; ei KrMK ega MKS välista kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (või maksuasjas halduskohtumenetluse) paralleelsust.

KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub ülalpool esitatud maksuotsuse ja vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Kuni 1.01.2002.a. kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 sätestas: „Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks.“ Sellest sättest tulenevalt peab ostja kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane: kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas see käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Seejuures ei olene ostja õigus käibemaksu maha arvata sellest, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt või mitte. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust käibemaksu maha arvata. Ostja on tegutsenud heas usus, kui ta

eeldas, et arvel teenuse müüjana märgitud isik on ka tegelik teenuse müüja ning kui ta on seejuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. KMS § 18 lg 6 kohaselt on mahaarvamised lubatud sama seaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. Praegusel juhul on OÜ „Y“ rekvisiitidega arve esitatud(tl 68), kuid kinnitamist ei ole leidnud teenuste saamine nimetatud äriühingult. Seetõttu ei vasta arve KMS §-s 24 lg 1 toodud nõuetele, sellel näidatud käibemaks ei ole deklareeritav soetamisel tasumisele kuuluva käibemaksu hulgas ning arve alusel tehtud väljamaksed on maksustatavad tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kui aga väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostumüügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Sellise kohustuse pani kaebajale kuni 1.01.2004.a. kehtinud RTS redaktsiooni § 5 lg 1 p 2 ja § 7 lg 3, mis jõustus 17.11.2000.a. ning kohustas ettevõtjat tuvastama nende isikute isikusamasust, kellelt ta tehingu sooritamisel võtab vastu, vahendab või maksab välja sularahata arvelduse korral üle 200 000 kr. Alates 1.01.2004.a. on rahapesu tõkestamise seaduse nimeks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, kus sama nõue on sätestatud §-des 5 lg 1 p 8; 6 lg 5; 9. Kaebaja oli kohustatud kooskõlas RTS §-ga 9 kontrollima OÜ-t „Y“ esindava(te) isiku(te) isikusamasust ja volitusi ning tegema säilitamiseks koopiad isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete või kannetega lehekülgedest ja volitusi tõendavatest dokumentidest, kuid pole seda teinud. Kaebaja väide, et OÜ-ga „Y“ lepingut(tl 64-66) sõlmides kontrollisid tema esindajad selle äriühingu isikusamasust, on vale, sest lepingu väidetava sõlmimise ajal 7.01.2001.a. jäi OÜ „Y“ asutamiseni veel 7 kuud(tl 99-101) ja lepingule osaühingu poolt alla kirjutanud R.L. sai OÜ „Y“ juhatuse liikmeks alles 14.09.2001.a.(tl 107-109, 111). R.L. kinnitab, et asus OÜ „Y“ juhatuse esimeheks raha eest 2001.a. juulikuus H. R. ettepanekul, umbes 1 kuu jooksul allkirjastas pangas dokumente ja notari juures ostu-müügi lepingu; andis allkirju tühjadele paberilehtedele, mille eest sai kokku umbes 2000 kr; võttis pangast korduvalt välja sularaha 0,5 – 1 milj. kr korraga, mille andis H.R. kätte; mingeid lepinguid ei allkirjastanud, OÜ-st „X“ ei tea midagi(tl 96-97, 166-167). Kaebaja juhatuse liige J.K. pole OÜ-st „Y“ kedagi näinud ega tea, kes olid selle firma nimel tegutsevad isikud ja kas nende isikusamasus tuvastati(tl 72-77). Seega ei ole kaebaja näidanud üles nõutavat hoolsust ning peab esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud maksuotsuses märgitud äriühinguga on siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka kuni 1.07.2002.a. kehtinud MKS §-ga 22 lg 4 ja praegu kehtiva MKS §-ga 150, mille kohaselt lasub maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maks määrati valesti. Kaebaja ei ole vastustajatele ega kohtule täiendavaid tõendeid esitanud. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusalused majandustehingud reaalselt üldse toimunud oleksid. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Vaidlustatud maksuotsuse aluseks tulumaksu osas on asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumendil näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust. Seega ei ole kaebaja ja OÜ „Y“ vahel toimunud tehinguid ja puudub käive, millelt käibemaksu maha arvata ning sel põhjusel on nende arvete alusel tasutud summad kaebaja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.

Vastustaja ei ole maksuotsuses möönnud, et elektrooniline kliendiandmebaas tegelikkuses eksisteeris. Maksuotsuse p-s 1.1.7. on kirjas, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile väidetavalt OÜ „Y“ poolt koostatud kliendiandmebaasi, vaid esitas klientide andmed paberkandjal. Edasi on vastustaja kaebaja viidatud lõigus järeldanud, et kuivõrd J.K. väitel puudus vajadus G.E. tema kätte jäänud elektroonilise andmebaasi tagasinõudmiseks, sest andmebaasilt olid kõik vajalikud andmed üle viidud paberkandjale, siis peab 13.05.2004.a maksuhaldurile paberkandjal esitatud klientide andmestik sisaldama samu andmeid, mis OÜ „Y“ poolt koostatud elektrooniline andmebaas. Sellest ainuvõimalikust järeldusest lähtudes on vastustaja OÜ „Entopt“ ja AS-i „Baltex 2000“ esindajate seletusi, sõlmitud lepinguid ja kaebaja pangakonto väljavõtteid analüüsides jõudnud veendumusele, et OÜ „Y“ pole kõnealust elektroonilist andmebaasi koostanud. Alusetu on kaebaja väide, et vastustaja pole soovinud G.E. leida. Vastustaja on välja selgitanud, et G.E. on Eestist 2002.a. lahkunud ning tema viibimiskoht ei ole teada. Kaebaja tegevus 2001.a. septembri käibeja tuludeklaratsioonides valeandmete esitamisel on käsitatav teadliku tegevusena, mille eesmärk oli tagastamisele kuuluva käibemaksusumma suurendamise ja maksustatava tulu vähendamise tulemusena maksta vähem makse. Käsitletava vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, et Tallinna Linnakohus lõpetas menetluse kaebaja väärteoasjas aegumise tõttu. Maksumenetluses on maksu tahtliku tasumata jätmise korral maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat ja see tähtaeg ei ole möödunud. Tallinna Linnakohtu otsus ei oleks halduskohtule siduv ka siis, kui linnakohus oleks kaebaja õigeks mõistnud, sest Riigikohtu halduskolleegium on 17.02.2005.a. otsuses nr 3-3-1-94-04 asunud seisukohale, et halduskohtumenetluse seadustiku §-st 17 ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut, kui on antud jõustunud kohtuotsusega tsiviilvõi kriminaalvõi haldusvõi haldusõiguserikkumise(väärteomenetluse) asjas. Maksuotsus on motiveeritud, õiguslikult põhjendatud ja kontrollitav, selles on põhjendatud, miks ja millistele õigusaktide sätetele tuginedes käibemaks, tulumaks ja intressid on määratud. Kohtunik: D.Maastik