3-03-75/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-75 Haldusasi

A. H., Ar. H., An. H., K. H. ja M.-B. S. kaebused Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korraldusega nr 66 tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri 2004 otsus haldusasjas nr 3-196/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus

A. H., Ar. H., An. H., K. H. ja M.-B. S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 4.aprill 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitajad A. H., Ar. H., An. H., K. H. ja M.-B. S., esindaja Raivo Salumäe Vastustaja Viimsi Vallavalitsus, esindaja Jaan Tomson

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri 2004 otsus haldusasjas nr 3-196/2004 ja teha uus otsus, millega rahuldada A. H., Ar. H., An. H., K. H. ja M.-B. S. kaebused osaliselt.

3. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt A. H. kasuks kahju hüvitamiseks 448 490 krooni ja kohtukulu katteks 3052 krooni, kokku 451 542 krooni. Muus osas jätta A. H. kaebus rahuldamata.

4. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt Ar. H. kasuks kahju hüvitamiseks 448 490 krooni ja kohtukulu katteks 3052 krooni, kokku 451 542 krooni. Muus osas jätta Ar. H. kaebus rahuldamata.

5. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt An. H. kasuks kahju hüvitamiseks 448 490 krooni ja kohtukulu katteks 16 384 krooni, kokku 464 874 krooni. Muus osas jätta An. H. kaebus rahuldamata.

3-03-75

2(14)

6. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt K. H. kasuks kahju hüvitamiseks 448 490 krooni ja kohtukulu katteks 16 384 krooni, kokku 464 874 krooni. Muus osas jätta K. H. kaebus rahuldamata.

7. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt M.-B. S. kasuks kahju hüvitamiseks 896 980 krooni ja kohtukulu katteks 3052 krooni, kokku 900 032 krooni. Muus osas jätta M.-B. S. kaebus rahuldamata.

8. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt riigituludesse riigilõiv 133 313 krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, so 19.aprillist 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 11.mai 1994 otsusega nr 3607 loeti Viimsi vallas asuv maaüksus *, endine kinnistu nr *, pindalaga 27,54 ha omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks maa suhtes tunnistati K. H., P. H., Ar. H. ja E. H. igaüks 1/6 mõttelises osas ning M.-B. S. 1/3 mõttelises osas. P. H. loovutas maa tagastamise nõudeõiguse An. H.. ning E. H. loovutas nõudeõiguse A. H..

2. Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korraldusega nr 66 otsustati erastada ostueesõigusega E.-S. M. maaüksus * asukohaga Viimsi vald, Pringi küla, *, suurusega 5029 m2, sihtotstarbega elamumaa. Korralduse aluseks on muuhulgas Viimsi Vallavalitsuse 29.juuni 1999 korraldusega nr 1295 kehtestatud detailplaneering.

27.aprillil 2000 sõlmiti Eesti Vabariigi ja E.-S. M. vahel maa erastamise ostu-müügileping. 3.juulil 2000 maa kinnistati. Kinnistu võõrandati ning 11.oktoobril 2000 kanti kinnistusraamatusse uus omanik.

3. A. H., Ar. H., An. H. ja M.-B. S. esitasid 1.septembril 2003 ning K. H. 19.detsembril 2003 Tallinna Halduskohtule kaebused, mida menetluse käigus täpsustati. Kaebajad palusid mõista Viimsi Vallavalitsuselt välja 11.jaanuari 2000 korraldusega nr 66 tekitatud kahju hüvitamiseks kokku 3 808 940 krooni, sh K. H.., Ar. H.., A. H.. ja An. H.. kasuks igaühele 634 823,3 krooni ning M.-B. S. kasuks 1 269 646,6 krooni. Kaebuste põhjendused: 1) Maa erastamine E.-S. M. ehitiste juurde on kogu ulatuses seadusevastane. Maakasutusõiguse olemasolu ei ole tõendatud. Seda ei tõenda 1.juulil 1984 koostatud maa looduses eraldamise akt nr 51 ega ka S. M. Kirovi nimelise Näidiskalurikolhoosi juhatuse 26.aprilli 1985 koosoleku protokoll. Erastamise ajal asus maal vaid eluhoone. Andmed muude hoonete kohta on vastuolulised. 1959. aastal võis maal ajutiselt asuda laudana kasutatud sara. 1987. aasta kindlustuslehe andmed nelja laudadest ehitise kohta on fiktiivsed. Ehitusload puuduvad. Rikutud on AÕS RakS § 14 lõiget 1.

3-03-75

3(14) 2) Iga ehitise teenindamiseks tuleb määrata eraldi vähim vajalik maa. Vallavalitsuse korraldus teenindusmaa määramise kohta puudub. Vastavat sätet ei sisalda planeeringu aluseks olnud Viimsi Vallavalitsuse 29.septembri 1998 korraldus nr 2637, erastamise korraldus ega ükski teine akt. Teenindusmaa määramiseta ei saadud maa erastamisel senise väidetava nõukogudeaegse maaeralduse piiridest väljuda. Elamu teenindusmaa ei peaks olema suurem kui 1000 m2, kuid õigem oleks 600 m2. Rikutud on teenindusmaa määramise korda. 3) Erastamisleping sõlmiti ja maa kanti kinnistusraamatusse enne kui kaebajad said maa erastamisest teada, mistõttu neil ei olnud võimalik kahju ära hoida. Ehkki erastamisest teadasaamisel vaidlustas A. H. viivitamatult erastamiskorralduse ja ostu-müügitehingu, jättis ta protsessimise pooleli. Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse nr 66 vaidlustamine ei saanud enam ära hoida maa erastamist, kinnistamist ega edasi võõrandamist. 4) Eksperthinnangu kohaselt oli novembris 2003 Viimsi vallas * külas mere kaldal asuva maa väärtuseks 860 kr/m2. 5029 m2 suuruse maa väärtuseks oleks seega 4 324 940 krooni. Kaebajad taotlevad kokku 3 808 940 krooni väljamõistmist.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. 1) Maa erastamine toimus kooskõlas õigusaktidega. * maaüksus erastati E.-S. Mäele kuulunud ehitiste kompleksi (elamu, majandushoone, käimla, kuur, kaev) teenindamiseks vajaliku maana. Erastatava maa suurus ja piirid määrati planeerimisja ehitusseaduses sätestatud korras. Arvestades maakorraldusnõudeid ning asjaolu, et * maaüksusel paiknevad ehitised ja aiamaa hajutatult, ehitiste ja mere vahele jääb vaid kallasrada ja ehituskeeluala, pidas vastustaja põhjendatuks ja vajalikuks arvata ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks ning erastada ka see maa-ala, mis jääb ehitiste vahele ning ehitiste ja merekalda vahele. Tagamaks maa-ala vastavust planeerimise nõuetele, korrigeeriti krundi piire ja määrati teenindusmaa detailplaneeringuga. Kaebajad ei esitanud detailplaneeringu suhtes vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal ega ka hiljem. 2) Maakasutusõigus on tõendatud maa looduses eraldamise aktiga, hooneregistri tõenditega, testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusega, väljatrükiga maamaksukohustuslaste nimekirjast. 3) Hoonete tollane omanik H. K. esitas 22.juulil 1992 avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa asendamiseks, taotledes maad kokku 7050 m2. Maa asendamise avaldus on käsitletav maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, mistõttu H. K. pärijal E.-S. M. ei olnud vaja maa erastamiseks uut avaldust esitada. 4) Kahju, mida väidetavalt on neile põhjustanud vallavalitsuse korraldus, oleks olnud võimalik vältida selle tühistamise nõude esitamisega. A. H. seda küll 5.septembril 2000 tegi, kuid korralduse täitmise peatamist kohtule esitatud kaebuses ei taotlenud ning jättis kaebuse puudused kõrvaldamata. Sellega välistas ta korralduse tühistamise ja kahju ärahoidmise võimaluse. 5.septembril 2000 esitas A. H. ka hagiavalduse E.-S. M. sõlmitud ostumüügilepingu tühisuse tunnustamiseks ja taotles ka keelumärke tegemist, kuid samas taotles menetluse peatamist kuni haldusasja lahendamiseni. Menetluse peatamise taotlemisega jättis ta kasutamata võimaluse tunnistada 27.aprillil 2000 sõlmitud leping tühiseks ja vältida lepinguga kahju põhjustamist. Kaebajatel pole õigust nõuda hüvitist, sest eeltoodud võimalustega oleks saanud kahju kõrvaldada. 5) Vastustaja ei aktsepteeri eksperthinnangut, milles lähtutakse ainult A. H. saadud andmetest.

3-03-75

4(14)

5. Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri 2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

1) Vaidlust pole selles, et maade tagastamine kaebajatele ei ole veel lõppenud. Endise kinnistu nr 3271 maad asuvad tiheasutusega alal. E.-S. M. erastatud maa asub endise kinnistu piirides. Kuna vaidlusalusel maal on heauskne omanik, ei ole võimalik kaebajatele enam maad tagastada. Kaebajate väitel on nad vaidlustatud õigusvastase korralduse tõttu jäänud ilma võimalusest saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Seetõttu tuleb kontrollida, kas maa erastamine oli seaduslik ja kas E.-S. M. kuulunud ehitiste teenindamiseks oli vaja maad suuruses 5029 m2.

2) H. K. omandas 29.jaanuari 1976 kinkelepinguga J. K. Viimsi külanõukogus S. M. Kirovi nimelise Näidiskalurikolhoosi (edaspidi ka Kolhoos) maa-alal asuva ühekorruselise puidust elamu tuulekoja ja kuuriga (tl 64). Maatüki suurust kinkelepingus ei ole märgitud ja seda pole ka 16.mai 1959 ostu-müügilepingus, millega J. K. omandas E. L. elamu ja kõrvalhoonena lauda (tl 68). 1976. aasta kindlustuslehtede kohaselt kindlustas H. K. 1932. aastal ehitatud elumaja koos tuulekoja ja 1954. aastal ehitatud kuuri ja käimlaga (tl 71). Kolhoosi 26.aprilli 1985 juhatuse koosoleku protokolli nr 6 päevakorrapunktiga 24 kinnitati täpsustused maakasutajate maaeraldustes vastavalt lisale 25.

Nimetatud lisast nähtub, et H. K. kasutusse on antud 0,19 ha maad (tl 145-147). Samas suuruses maakasutusõigus nähtub Kolhoosi volinike 26.juuli 1985 koosoleku protokolliga nr 2 kinnitatud lisast 2 (tl 148-151). Kolhoosi maa nöörraamatust (jrk nr 51) nähtub, et H. K. kasutuses on olnud 0,19 ha õue-aiamaad (tl 152-154). H. K. maa looduses eraldamise kohta on 1984. aasta juulis koostatud akt, mille aluseks on olnud Kolhoosi 26.aprilli 1984 protokoll. H. K. on antud kasutada 0,19 ha maad, sh põlluks 0,15 ha, viljapuuaiaks 0,02 ha, õueks 0,01 ha ja ehitise alla 0,01 ha.

Kuigi akt on vormiliselt koostatud puudulikult, ei ole alust kahelda, et akt selleks pädeva isiku poolt koostati (tl 62). Vastavalt tol ajal kehtinud maakoodeksi §-dele 65, 79 ja 88 olid kolhoosid kohustatud andma kodaniku soovi korral talle õue-aiamaad suuruses kuni 0,3 ha. H. K. maakasutusõigus 0,19 ha suuruse maa osas tõendatud. AS * arhiivist saadud dokumentide õigsuses ei ole alust kahelda.

3) Avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada hiljemalt 1.jaanuariks 1998. H. K. esitas 22.juulil 1992 Viimsi Vallavalitsusele avalduse asendusmaa saamiseks, soovides Lääne maakonnas asuva 6,547 ha suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa asemel saada maad Viimsi vallas, * külas suuruses 4550 + 2500 m2 (tl 141). Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 12 ei pidanud isik, kes on esitanud avalduse maa ostmiseks Vabariigi Valitsuse 8.mai 1992 määruse nr 143 alusel, esitama uut ostueesõigusega erastamise avaldust. Ajal, mil

H. K. suri (15.juulil 1998), ei näinud aga MaaRS ega erastamise kord ette, et ehitise uuele omanikule laieneb eelmise ehitise omaniku tahteavaldus erastatava maa suuruse osas. Asjaolu, et H. K. poolt 1992. aastal esitatud avaldus olnuks aluseks E.-S. M. maa erastamisel, ei nähtu ühestki dokumendist. Seega puudub E.-S. M. maa ostueesõigusega erastamise avaldus. 4) Kuna tegemist on linnaga võrdsustatud tiheasustusega alaga, tuli * asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel juhinduda planeerimisja ehitusseadusega (PES) sätestatud korrast. Tulenevalt AÕS RakS § 14 lõikest 1 sai maa ostueesõigusega erastamisel arvesse võtta vaid ehitisi, mille püstitamiseks on antud nii maakasutusõigus kui ka ehitusluba. Eeldatavalt ehitati elamu 1932. aastal tol ajal kehtinud õigusaktide alusel. 14.detsembril 1999 koostatud * katastriüksuse jagamise kavast nähtub, et maal on katastriüksuse moodustamise ajal asunud ainult elamu ja kuur, mille alune maa on kokku 151 m2 (tl 55). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks kuuri püstitamise õiguslik alus. Kuuri ehitusprojekti, ehitusluba või kasutusluba ei ole vastustaja esitanud. Vastustaja väitel määrati ehitiste juurde teenindusmaa Viimsi Vallavalitsuse 29.juuni 1999 korraldusega nr 1295, millega kehtestati * maaüksuse detailplaneering. Detailplaneeringu

3-03-75

5(14) kohaselt on planeeritava maa üldpindala 4998 m2, sh elamumaa 1595 m2 ja haljasmaa 3403 m2 (tl 40, 42). Korralduses nr 1295 ei ole põhjendatud, miks oli elamu juurde netopinnaga 52 m2 vaja määrata sellises suuruses elamumaad ja haljasmaad. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Vastustaja poolt esitatud dokumentide põhjal ei ole üldse võimalik kindlaks teha, milliste konkreetsete ehitiste teenindamiseks ja millises suuruses maa määrati. Vastustaja väide, et teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestati maakorraldusseaduse § 5 lõikes 2 sätestatud nõudeid (kinnisasja terviklikkus, lihtsad ja selged piirid), on paljasõnaline. Eeltoodut arvestades on 11.jaanuari 2000 korraldus nr 66 õigusvastane. 5) Ehkki vastustajale oli teada, et erastatav maa asub endise * talu maadel, ei teavitatud kaebajaid ostueesõigusega taotletava maa suurusest ja piiridest. Kaebajatele ei ole antud võimalust osaleda maa erastamise protsessis. 6) Kuna kaebuste esitamise ajaks oli erastatud maa edasi võõrandatud, on endise olukorra ennistamine võimatu. Enne 1.jaanuari 2002 tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad TsK § 448 – 450. 7) Kahjunõude lahendamiseks vajab kontrollimist, kas tagastamismenetluses oleks vaidlusalune maa kaebajatele tagastatud või kompenseeritud. Kui arvestada asjaolu, et pärast

H. K- surma säilis E.-S. M. õiguslik alus ca 1900 m2 suuruse maatüki kasutamiseks, on tõenäoline, et kaebajad oleksid võinud tagasi saada 3129 m2 õigusvastaselt võõrandatud maad. Tagastamisele mittekuuluva maa eest oleks kaebajatel olnud õigus nõuda kompensatsiooni. Seega ei saa ca 1900 m2 suuruse maatüki turuväärtust kaebajate kahjuks lugeda. Vastustaja ei ole * maaüksuse tagastamata jätmise korraldust teinud, mistõttu on kaebajatel säilinud kompensatsiooni saamise võimalus. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et vallavalitsuse tegevus kaebajate erastamisprotsessi kaasamata jätmisel oli õigusvastane ja millegagi ei ole vaidlustatud korralduses põhjendatud ega vastustaja poolt tõendatud, miks oli vaja erastada nimelt 5029 m2 maad, siis saab kaebajatele kahju tekkimist pidada vallavalitsuse käitumise tagajärjeks, st esineb põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kahju tekkimisel eeldatakse kahjutekitaja süüd ning vastustaja ei ole oma süü puudumist tõendanud. 8) Kahjusumma kuuluks väljamõistmisele, kui see ei kuuluks vähendamisele või ei oleks alust keelduda kahju väljamõistmisest seoses kaebajate endi käitumisega. Käesoleval juhul ei saaks kahjusummat juba seetõttu kaebajatele välja mõista, et seda tuleks igal juhul vähendada põhjusel, et * maaüksuse tagastamise küsimust ei ole lahendatud ja kompensatsioonisummat tagastamata jäetud maa eest määratud. Õigustatud subjektidel ei ole õigust saada nii kompensatsiooni tagastamata jäetud maa eest kui ka nõuda tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus kontrollib siiski ka seda, kas kahju puhul esinevad vastutust piiravad alused, st kas kaebajatel oli võimalik kahju tekkimist vältida. 9) Vallavalitsuse tegevuse õigeaegse vaidlustamisega oleks olnud võimalik kahju vältida. K. H., Ar. H. ja M.-B. S. on tunnistatud õigustatud subjektideks 11.mail 1995, An. H. omandas nõudeõiguse 8.augustil 1995 ja A. H. 20.mail 1996. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 kohaselt otsustatakse maa tagastamine kuue kuu jooksul subjektiotsuse saamisest. Kaebus esitati kohtule 1.septembril 2003. Ühtki tõendit selle kohta, mis takistas neil õigeaegselt vaidlustamast vallavalitsuse tegevusetust, ei ole kaebajad esitanud. Usutav ei ole väide, et kaebajad said * maaüksuse erastamisest teada alles 2000. aasta septembris. An.

H. võis küll saada vaidlustatud korralduse vastustajalt 4.septembril 2000, kuid kaebajad teadsid maa erastamise protsessist varem. 4.septembril 2000 palus A. H. väljastada * maaüksuse erastamistoimiku koopia tegemiseks. Isik, kes ei tea midagi maa erastamisest,

3-03-75

6(14) sellist nõuet ei esita. Pole usutav, et kaebajad ei teadnud midagi * talu detailplaneeringust. Planeeringu avalik väljapanek toimus vallavalitsuses 10. kuni 24.juunini 1999 ja sellekohane teade avaldati 1.septembril 1999 ajalehes Harjumaa. Maamaksukohustuslaste 1998. aasta nimekirjast nähtuvalt oli A., A. ja K. H. elukoht *i külas, M.-B. S. elab Haab* alevikus. M.-B.

S. kohtus antud seletustest järeldub, et ta oli teadlik * maaüksusest, elamu eelmisest omanikust

H. K. ja E.-S. M.. Enne maa erastamist käis ta H. K. juures, samuti on ta käinud maa kohta informatsiooni saamas vallavalitsuses. Lisaks selgus M.-B. S. seletusest, et suurema osa talumaadest said subjektid tagasi aastal 2000. Seega olid kaebajad tegelikult hästi kursis nii maa erastamise ja tagastamise protsessiga kui ka sellega, et * maaüksus asub õigusvastaselt võõrandatud maal. Vähemalt Viimsi vallas elavad kaebajad pidid teadma detailplaneeringu algatamisest 1999. aastal ja neil oli võimalus see vaidlustada. 10) An. H. esitas 5.septembril 2000 Harju Maakohtule hagiavalduse ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamiseks ja taotles menetluse peatamist põhjusel, et on esitanud Harju Maakohtule ka kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse nr 66 tühistamiseks. Hagiavalduse esitamisel taotles A. H. vara käsutamise keelumärke tegemist kinnistusregistris. Hagiavalduse ja kaebuse esitamise ajal oli maa omanikuna kinnistusregistrisse kantud E.-S. M., uus omanik kanti registrisse alles 11.oktoobril 2000. A.

H. väitel kohus hagi tagamise abinõu ei kohaldanud, lugedes esitatud nõude tuvastamisnõudeks, asjaõigusliku hagi esitamine olnuks aga liiga kallis. Kohtu hinnangul oleks õige hagi esitamisel olnud võimalus hagi tagada ning hagi rahuldamisel ei oleks uut omanikku kinnistusraamatusse kantud. 25.veebruaril 2004 loobus A. H. hagist ja Harju Maakohtu 25.veebruari 2004 määrusega asja menetlus lõpetati. Tallinna Halduskohtu 1.märtsi 2001 määrusega tagastati A. H. ka vallavalitsuse korraldusele esitatud kaebus, mille puudused jäid tähtaegselt kõrvaldamata. Korraldusele kaebuse esitamisel oli kaebajal võimalus taotleda selle täitmise peatamist. Kaebuse puuduste õigeaegsel kõrvaldamisel ja korralduse täitmise peatamise taotlemisel oleks kaebajal olnud võimalus takistada maa võõrandamist ja uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist. Ükski kaebajatest peale A. H. ei võtnud midagi ette kahju vältimiseks ning temagi jättis kahju vältimise esmased võimalused kasutamata. Väide, et oodati kohtupraktikat, ei ole tõsiseltvõetav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. A. H., Ar. H., An. H., K. H. ja M.-B. S. apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti hinnanud maakasutusõigust puudutavaid tõendeid. Kohus möönis küll akti puudulikku vormistamist, kuid ei käsitlenud kõiki kaebajate väiteid dokumentide puuduste kohta. Väär on seisukoht, et dokumentide õigsuses pole alust kahelda. Kaebajate hinnangul on maaeraldus tõendamata. 2) Kohus järeldas fabritseeritud plaanile (14.detsembril 1999 koostatud *e katastriüksuse jagamise kavale) tuginedes, et maaüksusel asusid erastamise ajal elamu ja kuur, ning jättis tähelepanuta M.-B. S. seletuse ja tunnistaja T. K. ütlused peale elamu teiste ehitiste puudumise kohta. Kohus pidanuks tuvastama, kas erastamise ajal olemas olnud ehitise püstitamiseks oli maakasutusõigus ja ehitusluba. 3) Kohus on teinud kahju kindlaks tegelikust oluliselt väiksemas ulatuses, lähtudes kaheldavast 1900 m2 suurusest maaeraldusest ja leides ebaõigesti, et kaebajatel oli õigus tagasi saada üksnes 3129 m2 maad. Isegi kui lugeda maaeraldus tõendatuks, oli selle suurus maa

3-03-75

7(14) looduses eraldamise akti kohaselt hoonete juures 400 m2. Teenindusmaaks määratakse vähim vajalik maa iga asjakohase ehitise juurde eraldi.

4) Ebaõige on kohtu seisukoht, et kahjusummat ei saa välja mõista juba seetõttu, et * maaüksuse tagastamise küsimus ei ole lahendatud ja tagastamata jäetud maa eest kompensatsiooni määratud. Hüvitis kuulub väljamõistmisele ka siis, kui kohtu poolt kindlaks tehtud kahju ja määratud hüvitis on taotletust väiksem. Kahju saab hüvitada enne kompenseerimist, sest kaebajad taotlevad hüvitist mitte tagastamata jätmisele, vaid tagastamisele kuulunud maa eest. Kompenseerimine saab üldises korras toimuda alles pärast tagastamisele kuulunud maa kohtu poolt väljaselgitamist. Seega ei saa vallavalitsuse tegevusetus maa kompenseerimisel kahju väljamõistmist antud juhul takistada.

5) Ebaõiged on kohtu seisukohad vastutuse piiramisest seoses kaebajate võimalustega kahju tekkimist vältida. Väide, et kaebajad pidanuks juba nõudeõiguse tunnistamise järel asuma vaidlustama vallavalitsuse tegevusetust maa tagastamisel, ei puutu erastamisse. Pealegi on üldiselt teada, et maa tagastamine viibis kõikjal. Tagastamise käivitumisel hakati ka kaebajatele maid osade kaupa tagastama, mistõttu neil ei olnud põhjust valla tegevusetust vaidlustada. A. H. reageeris kohe, kui sai erastamise kohta viiteid, nõudis välja toimiku ja pöördus koheselt ka kohtusse. Peale M.-B. S. ei ole ükski kaebajatest Viimsi valla elanik. Alusetu on väide, et kaebajad teadsid * nimelisest maaüksusest, seostasid seda nende poolt taotletava maaga ja pidid olema kursis detailplaneeringuga. Kohus pidanuks põhjendused esitama iga kaebaja suhtes eraldi. Kaebajad ei saanud erastamisest hiljem teada saades ära hoida kahju, mis oli juba tekkinud. Kohus ei esitanud põhjendusi ka enda poolt seatud tingimuse suhtes, et kahju ärahoidmise võimalikkus pidi olema kannatanute jaoks arusaadav.

6) Põhjendamatud on kohtu järeldused ka selles, et A. H. jättis kohtutele õiged taotlused (tehingu tühisuse tuvastamise hagi asemel hagi tagamist võimaldanud hagi, haldusakti täitmise peatamine) esitamata ja sellega kahju kõrvaldamise võimalused kasutamata. A. H. tegi erastamisest teadasaamisel kahju kõrvaldamiseks palju enam, kui seda üldjuhul võiks isikult oodata. Kohus ei selgita, millist teist hagi on silmas peetud. Vara tagastamise taotlejana ei saanud A. H. omandi kaitse hagi esitada. Maa müüdi vahetult pärast kinnistamist edasi ning peale tehingut ei olnud kande tegemist enam võimalik takistada.

Kohtulik vaidlustamine osutus lootusetuks ja ebamõistlikuks. Alusetu on väide, et juba täidetud haldusakti täitmise peatamise taotlemine võinuks takistada maa võõrandamist ja uue omaniku kinnistamist. Maa tagastamise õigustatud subjektide eest varjatud erastamiskorralduse tühistamine ei olnud akti andmisest möödunud aja tõttu enam ka reaalne (õiguskindlus, uue omaniku heausksus). Pärast kahjust teadasaamist ei saanud selle kõrvaldamine kaebajate tegevusest enam oleneda. Selgitus kohtupraktika ootamisest esitati mitte seoses kahju ärahoidmise, vaid kahjunõude esitamisega.

7. Vastustaja kirjalikus vastuses vaieldi apellatsioonkaebusele vastu: 1) Kaebajad ei ole esitanud tõendeid ega argumente, mis seaksid kahtluse alla kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse. 2) Lisaks kohtuotsuses märgitud argumentidele tõendab kaebajate võimalusi kahju tekkimist vältida ka asjaolu, et juba Viimsi Vallavalitsuse 26.augusti 1997 korraldusega nr 1163 on määratud, et endise * maast suurusega 27,54 ha on mittetagastatav osa 17,24 ha ja selle eest on määratud kompensatsioon kokku 132 100 krooni. Nimetatud korraldusega määratud kompensatsioonid on aastatel 1998 ja 2000 kantud õigustatud subjektide pangakontodele. Korraldust nr 1163 ja kompensatsioonisummade kaebajate pangakontodele kandmist kaebajad ei vaidlustanud.

3-03-75

8(14)

8. Ringkonnakohtu istungil toetasid An. H. ning tema ja teiste kaebuse esitajate esindaja apellatsioonkaebust selles toodud põhjendustel. Vastustaja esindaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vastavalt HKMS § 34 lõikele 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kui ringkonnakohus tuvastab HKMS §-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ta seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega. Sellist menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud.

Esimese astme kohus tegi kindlaks, et kaebuse esitajatele on tekkinud kahju, et vastustaja tegevus oli õigusvastane ning et tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Nende asjaolude üle apellatsioonimenetluses enam ei vaielda. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas esineb kahjunõude rahuldamist välistavaid asjaolusid (I). Kui sellised asjaolud puuduvad, tuleb selgitada, kas kaebajatele tekkinud kahju ulatus on halduskohtu poolt tuvastatust suurem ja millises suuruses tuleks kaebajate kasuks välja mõista hüvitis (II). Jagamist vajavad ka kohtukulud (III).

I

10. Halduskohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei saaks kahjusummat juba seetõttu välja mõista, et seda tuleks vähendada, kuna * maaüksuse tagastamise küsimust ei ole lahendatud ja kompensatsioonisummat tagastamata jäetud maa eest määratud.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Olukorras, kus kohus teeb kindlaks, et maa õigusvastase erastamisega on omandireformi õigustatud subjektide maa tagasisaamise õigust rikutud ja õiguste rikkumist ei ole võimalik õigusvastase erastamiskorralduse tagasitäitmisega kõrvaldada, ei sõltu kahju hüvitise väljamõistmise võimalus sellest, kas tagastamistaotlus * maaüksuse osas on haldusaktiga lahendatud või mitte. Õigusvastaselt erastatud osa ei kuulu kompenseerimisele, vaid hüvitamisele. Õiguspäraselt erastatud osa eest on kaebajatel õigus saada kompensatsiooni. Kahjunõude lahendamise seisukohast pole oluline, kas õiguspäraselt erastatud osa eest on kaebajatele kompensatsioon juba määratud või mitte. Kui ilmneb, et õigusvastaselt erastatud maa, mille tagasisaamise võimalusest on kaebajad õigusvastaselt ilma jäetud, on juba kompenseeritud, saab kompensatsiooni võrra kahju eest määratavat hüvitist vähendada.

11. Samuti ei nõustu ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kahjutekitaja vastutuse välistab antud juhul kaebajate poolt õigeaegselt ja õigete abinõude tarvitusele võtmata jätmine kahju tekkimise vältimiseks või kõrvaldamiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

3-03-75

9(14)

12. Vallavalitsuse tegevusetust ei olnud kaebajatel pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsusest kuue kuu möödumist, pärast nõudeõiguse omandamist ega ka hiljem vajadust vaidlustada, sest vallavalitsus ei ole endise kinnistu * maa tagastamise toimiku materjalidest nähtuvalt olnud tegevusetu. Viimsi Vallavalitsuse 16.oktoobri 1996 korraldusega nr 488 on kaebajatele tagastatud maaüksus * I pindalaga 2 031 m2 ja maaüksus * II pindalaga 3 505 m2. Viimsi Vallavalitsuse 28.augusti 1997 korraldusega nr 1163 on määratud kompensatsioon 17,24 ha maa eest, kusjuures korraldusest ei selgu, milline konkreetne osa endise kinnistu maast kompenseeritakse. Viimsi Vallavalitsuse 20.veebruari 2001 korraldusega nr 187 on tagastatud maaüksus * pindalaga 33 558 m2. Viimsi Vallavalitsuse 26.juuni 2001 korraldusega nr 709 on tagastatud maaüksus * V kahes tükis kokku pindalaga 37 002 m2. Viimsi Vallavalitsuse 14.augusti 2001 korraldusega nr 784 on tagastatud maaüksus * VI pindalaga

2 439 m2 ja maaüksus * pindalaga 2 929 m2. Viimsi Vallavalitsuse 30.aprilli 2002 korraldusega nr 366 on tagastatud maaüksus * pindalaga 3 515 m2. Viimsi Vallavalitsuse 9.mai 2003 korraldusega nr 329 on nõudeõiguse omandanud OÜ-le * tagastatud endise kinnistu maast 3 956 m2. Viimsi Vallavalitsuse 7.märtsi 2006 korraldusega nr 142 on nõudeõiguse omandanud OÜ-le * tagastatud endise kinnistu maast

3 977 m2. Viimatinimetatud korralduses märgitakse, et endisest kinnistust jääb veel tagastamata ja/või kompenseerimata 10 056 m2.

13. Haldusasja materjalide hulgas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid halduskohtu järeldust, et kaebajad olid maa erastamise ja tagastamise protsessiga hästi kursis, olid teadlikud * maaüksuse erastamisest väidetust oluliselt varem, pidid olema teadlikud detailplaneeringu algatamisest ja neil oli võimalus see vaidlustada. Samas luges halduskohus apelleeritavas kohtuotsuses üheselt tõendatuks, et kaebajaid kui õigustatud subjekte ei teavitatud ostueesõigusega erastamiseks taotletava maa suurusest ja piiridest ning et kaebajatele ei antud võimalust osaleda maa erastamise protsessis. Kohtu käsutuses puuduvad andmed, mis lükkaksid ümber vara tagastamise menetluses teisi kaebajaid esindanud An. H. seletuse, et kõnealusest erastamisest sai ta teada 2000. aasta augustis või septembri alguses ning asus kohe õiguste kaitsmisele. Teised kaebajad said informatsiooni, et * maaüksus on erastatud, An. H.. Kohtuotsuses osutatud kaudsete asjaolude põhjal ei saa kaebajatele varasemat teadmist omistada ja vallavalitsuse vastutust piirata. Planeerimismenetluses ajalehe kaudu isikute teavitamine ei ole küllaldane maa erastamise ja tagastamise menetluses, kus puudutatud isikud tuleb isiklikult või esindaja kaudu menetlusse kaasata ja haldusaktid neile teatavaks teha.

14. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, nagu kinnitaks Viimsi Vallavalitsuse 26.augusti 1997 korraldusega nr 1163 17,24 ha suuruse maa eest kompensatsiooni määramine ja aastatel 1998 kuni 2000 kompensatsiooni kaebajate erastamisväärtpaberi arvetele üle kandmine kaebajate võimalusi * maaüksuse erastamisega kahju tekkimist vältida. Nagu juba märgitud, ei selgu nimetatud korraldusest ega samal päeval antud maa osalise kompenseerimise menetluse alustamise korraldusest nr 1162, nii nagu ka maa tagastamise toimikust tervikuna, mida peetakse korraldustes nr 1162 ja 1163 silmas 17,24 ha suuruse kompenseerimisele kuuluva maatükina. Vastustaja esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, kas 1997. aastal kompenseerida otsustatud maa hõlmab ka käesolevas asjas vaidluse all olevat * maaüksust või mitte. An. H. sõnul on õigustatud subjektidele kompensatsioon määratud aianduskooperatiivide kasutuses olnud maa-alade eest, mis käesolevas asjas vaidluse all olevat maad ei puuduta. Olukorras, kus Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse nr 66 andmise seisuga oli endisest kinnistust 97 464 m2 maa osas reform veel läbimata, * maaüksuse kompenseerimine on selgusetu siiani ning kaebajaid maa erastamise protsessi ei kaasatud, ei

3-03-75

10(14) saa asuda seisukohale, et kaebajad jätsid esmased õiguskaitsevahendid kahju vältimiseks õigeaegselt kasutamata ja kaotasid sellega hüvitise saamise võimaluse.

15. Ringkonnakohus ei pea õigeks halduskohtu seisukohta, et An. H. jättis 2000. aasta septembris hagi ja kaebusega kohtutesse pöördumisel kohased nõuded ning taotlused esitamata ja sellega kahju kõrvaldamise võimaluse kasutamata. Nõustuda ei saa ka vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väitega, et kaebajad saanuks vallavalitsuselt korralduse tühistamise taotlemisel teist kinnistamist vältida, millega säilinuks haldusakti tagasitäitmise võimalus. Eeltoodud seisukohad ei arvesta 2000. aasta lõpu õiguslikku olustikku ning haldusja kohtupraktikat.

An. H. taotles 5.septembril 2000 Harju Maakohtule 27.aprilli 2000 ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks hagi esitamisel erastaja poolt maa võimaliku edasimüügi vältimiseks hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse keelumärke tegemist. Harju Maakohtu 18.septembri 2000 kirjaga nr 2/1-2259/SA teatati A. H., et hagi tagamise abinõu kohaldamiseks puudub alus, sest tegemist on tuvastushagiga. Tollases kohtupraktikas tunnustati maaja linnakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks nimetatud isik ei ole, kuid mille tõttu on takistatud talle omandireformi käigus vara tagastamine.

Samas ei saanud õigustatud subjekt hagiga nõuda omandi ülekandmist, sest vara tagastamise üle ei otsusta kohus. Alles 29.märtsil 2001 jõustus kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega täiendati AÕS RakS paragrahvi 11 lõikega 5 järgmises sõnastuses: „Kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab.

Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik.“ Sellise nõude esitamise ja nõude tagamiseks ning asjaõiguste heauskse omandamise vältimiseks kinnistusraamatusse vastuväite sissekandmise nõudmise võimalusi on Riigikohtu tsiviilkolleegium pidanud selgitama veel aastal 2003 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.mai 2003 otsus nr 3-2-1-51-03). An. H. esitas 5.septembril 2000 kohtule ka kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse tühistamiseks. Selleks ajaks oli erastatud maa esmakinnistamine toimunud. Halduskohtumenetluse seadustikku täiendati halduskohtule pädevuse andmisega rakendada esialgse õiguskaitse korras TsMS-s hagi tagamiseks ettenähtud abinõusid, sh teha vara käsutamise keelumärkeid vararegistris, alles 2002. aasta 1.jaanuarist.

Selle ajani oli halduskohtul õigus peatada haldusakti täitmine. On ebatõenäoline, et kohus oleks erastamiskorralduse täitmise peatanud olukorras, kus esmakinnistamine oli toimunud, kuna sellega loeti kohtupraktikas haldusakt täidetuks. Isegi kui kohus oleks teinud haldusakti täitmise peatamise määruse või vallavalitsus ka oma haldusakti tühistanud, on vähetõenäoline, et sellega saanuks tollaseid olusid arvestades uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist ära hoida. Ka pole tõenäoline, et vallavalitsus oleks ise tühistanud haldusakti, mida ta käesolevas vaidluses esimese astme kohtus on pidanud õiguspäraseks.

II

16. Olles nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kahjunõude rahuldamist välistavaid kaebajatest tingitud asjaolusid ei esine, tuleb järgnevalt analüüsida apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et halduskohus on tuvastanud kahju ulatuse tegelikust väiksemana. Selle

3-03-75

11(14) seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu ning leiab, et halduskohtu otsuses tuvastatust suuremas ulatuses (üle 3129 m2) ei ole kaebajatele maad * maaüksuse erastamise tõttu õigusvastaselt tagastamata jäetud.

17. Vaidlustatud korralduse ja ka selle aluseks oleva detailplaneeringu kehtestamise ajal tulenes MaaRS § 7 lõigetest 1 ja 4, et linna piirides ning tiheasustusega aladel asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. MaaRS § 7 lg 5 nägi ette, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguslikus kasutuses olev maa, kusjuures maakasutus loetakse õiguslikuks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne ORAS jõustumist. MaaRS § 221 lg 6 viimane lause sätestas, et tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid sama seaduse § 7 lõikes 5 sätestatud alustel. 18.veebruaril 1999 vastu võetud ja 27.märtsil 1999 jõustunud maareformi seaduse §-de 7 ja

221 muutmise seaduse rakendussättest § 2 tulenevalt on eelviidatud redaktsioonid kohaldatavad ka käesolevas vaidluses, sest enne selle seaduse jõustumist ei olnud kohalik omavalitsus teinud otsust ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ega olnud kehtestanud ka detailplaneeringut.

Vaatamata kaebajate osutatud puudustele maa eraldamise dokumentide vormistamisel, ei jäta kohtule esitatud dokumentide kogum (Kolhoosi juhatuse ja volinike koosoleku otsused, maa nöörraamatu väljavõtted, maa looduses eraldamise akt, hooneregistri tõendid) ruumi kahtlustele selles, et E.-S. M. õiguseellasele H. K. pädeva organi otsusega enne ORAS jõustumist kasutamiseks antud õue-aiamaa suurus oli kokku 1900 m2. Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt ei saanud kuidagi mõjutada seda, kui korrektselt vormistas Kolhoos aastaid tagasi oma seadusest tuleneva õue-aiamaa andmise kohustuse täitmisel maa eraldamise dokumente. Vähemalt selles suuruses oli elamu omanikul õigus maad ostueesõigusega erastada ja kohalikul omavalitsusel õigustus kaebajatele maad tagastamata jätta. Kaebajate väide, et elamu ümber oli maaeraldus 400 m2 ning 1500 m2 oli põld, ei anna eeltoodust teistsugusele seisukohale asumiseks alust. Erastamise ajal kehtinud MaaRS § 7 lõikes 5 väljendatud põhimõte, et elamu omanikul on õigus erastada tema senises õiguspärases kasutuses olev maa, ilmneb juba ka sama sätte varasemast redaktsioonist, mis nägi ette, et kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne ORAS jõustumist.

Olles asunud seisukohale, et elamu juurde oli selle omanikul õigus erastada ja vastustajal jätta kaebajatele tagastamata vähemalt 1900 m2 maad, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kahjunõude lahendamisel kaebajate õiguskaitse seisukohast enam tähtsust sellel, kas ja kui palju asus elamu omaniku õiguspärases kasutuses olnud maal erastamise ajal kõrvalhooneid ning kas nende püstitamiseks oli olemas või üldse pidi olema ehitusluba. Väitega, et kohus pidanuks selgitama, kas elamu on püstitatud ehitusloa alusel, ei saa nõustuda. 1932. aastal ehitatud elamu näol, mis on aastakümnete vältel olnud registreeritud vastavates registrites ja korduvalt tsiviilkäibes, ei ole ilmselgelt tegemist AÕS RakS § 14 lõikes 1 silmas peetud omavolilise ehitisega, mille olemasolu poleks takistuseks maa tagastamisel.

3-03-75

12(14)

18. Halduskohus on leidnud vaidlustatud korralduse õigusevastase olevat muuhulgas seetõttu, et puudub E.-S. M. maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Erinevalt esimese astme kohtust leiab ringkonnakohus, et ehitise uue omaniku suhtes eelmise omaniku poolt esitatud erastamisavalduse kehtima jäämist puudutav regulatsioon oli maa ostueesõigusega erastamise korra 14.mail 1998 jõustunud punkti 71 näol olemas ka halduskohtu osutatud ajal, so 15.juulil 1998. Seaduse tasandil sätestati ehitise uue omaniku suhtes avalduse kehtimajäämine Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse 16.juulil 2000 jõustunud § 14 lõikega 22. Ehitise uus omanik osaleb maa erastamise avalik-õiguslikus suhtes ja erastamisavalduse esitamisega alanud haldusmenetluses ehitise endise omaniku õigusjärglasena ning ka sellest põhimõttest tulenevalt ei pidanud ehitise uus omanik uut avaldust esitama. Ehkki ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et E.-S. M. pidanuks esitama uue erastamisavalduse, ei tingi see asjaolu iseenesest kohtuotsuse muutmist, sest edasistes põhjendustes ei ole halduskohus erastamisavalduse puudumist seostanud kaebajate õiguste rikkumisega. Halduskohus leidis, et pärast H. K. surma säilis E.-S. M. õiguslik alus 1900 m2 suuruse maa kasutamiseks ning kaebajad oleksid võinud tagasi saada 3129 m2 maad. Halduskohtu järeldus, et 1900 m2 suuruse maa tagastamata jätmine ei riku kaebajate õigusi, on õige ka eeldusel, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus puudub. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõigetest 2 –

22 tuleneb, et kui erastamisavaldust kehtestatud tähtajaks ei esitata või õigustatud isik ei soovi maad erastada, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Õiguslikul alusel püstitatud ehitise alust ja selle juurde kuuluvat maad saab maareformi käigus tagastada üksnes siis, kui ehitise omanik ja maa tagastamise taotleja on sõlminud sellekohase kokkuleppe. Seega ei saa ka väidetavalt vajaliku erastamisavalduse puudumisele rajada järeldust, et halduskohus on teinud kahju ulatuse kindlaks tegelikust väiksemana.

19. Lähtudes halduskohtu poolt tuvastatust, et kaebajatele on tekitatud kahju 3129 m2 suuruse maa tagastamata jätmisega, tuleb järgnevalt määrata kindlaks hüvitise suurus. Hüvitise suuruse määramiseks on kohtule esitatud AS * hindamisgrupi juht H. S. eksperthinnang, mille kohaselt vaadeldava objekti ruutmeetri turuväärtuseks on 860 krooni. Kuna vastustaja pidas ringkonnakohtu istungil seda hinda kohaseks lähtealuseks, puudub kohtul vajadus hüvitise suurust pikemalt põhjendada: hüvitise suurus on 3129 x 860 = 2 690 940 krooni. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebajad on saanud kõnealuse maa eest kompensatsiooni, mistõttu pole alust väljamõistetava hüvitise suurust kompensatsiooni võrra vähendada. Kaebajad on palunud mõista hüvitisest M.-B. S. kasuks välja 1/3 ning teistele kaebajatele igaühele 1/6. Sellisest jaotusest lähtudes tuleb M.-B. S. kasuks välja mõista 896 980 krooni ning teistele igaühele

448 490 krooni.

20. Apellatsioonkaebus ja kaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu halduskohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus osaliselt rahuldada.

III

21. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Vastavalt HKMS § 93 lõikele 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema

3-03-75

13(14) poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 93 lg 6 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust, lähtudes sama paragrahvi lõigetest 1, 2, 3.

Kaebuses taotleti vastustajalt kahju hüvitamiseks välja mõista 3 808 940 krooni. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse 2 690 940 krooni osas, seega ca 70 % ulatuses.

22. Esimese astme kohtus on kaebajad taotlenud õigusabikulu hüvitamist. Vastavalt FIE Raivo Salumäe 7.oktoobri 2004 kviitungile on kaebuse esitajad tasunud õigusabi (kaebuste koostamise ja kohtumenetluses esindamise) eest 15 000 krooni. Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kulu suurus põhjendatud. Kaebajate kasuks tuleb välja mõista sellest 70 %, so

10 500 krooni, mille kohus jagab kaebajate vahel võrdselt (10 500 : 5 = 2100), kuna teistsuguse proportsiooni kohaldamist ei ole nad kohtukulude jagamiseks taotlenud.

23. Apellatsioonimenetluses taotlesid kaebajad õigusabikulu hüvitamist kokku summas 6 800 krooni. FIE Raivo Salumäe 14.detsembri 2004 arve nr 87 alusel on kaebajad tasunud õigusabi (apellatsioonkaebuse koostamise) eest 21.detsembri 2004 maksekorraldusega 3 200 krooni ning 4.aprilli 2006 arve nr 49 alusel õigusabi (ringkonnakohtus esindamise) eest 4.aprillil 2006 sularahas 3 600 krooni. Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kulu suurus põhjendatud. Kaebajate kasuks tuleb välja mõista sellest 70 %, so 4760 krooni, mille kohus jagab kaebajate vahel võrdselt (4760 : 5 = 952), kuna teistsuguse proportsiooni kohaldamist ei ole õigusabikulu jagamiseks taotletud. Apellatsioonimenetluses kantud kohtukuluna on kohtukulude nimekirja kohaselt palutud hüvitada ka An. H. poolt tasutud riigilõiv 19 045 krooni ja K. H. poolt tasutud riigilõiv 19 045 krooni. Riigilõivu tasumine on tõendatud 6.jaanuari 2005 maksekorraldustega. Kummagi kasuks tuleb riigilõivu hüvitamiseks vastustajalt välja mõista tasutud riigilõivust 70 %, so 13 332 krooni.

24. Eeltoodud jaotusest lähtudes tuleb vastustajal hüvitada kohtukulu A. H., Ar. H. ja M.-B. S. igaühele 3052 krooni ning An. H. ja K. H. kummalegi 16 384 krooni.

25. HKMS § 95 lg 1 näeb ette, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse.

Esimese astme kohtus pidanuks kaebajad tasuma 3 808 940 krooni suuruselt kahjunõudelt riigilõivu 3 %, so 114 268 krooni. Tallinna Halduskohtu 2.veebruari 2004 ja 1.aprilli 2004 määrustega vabastati kaebajad riigilõivu tasumisest. Esimese astme kohtus tasumisele kuulunud riigilõivust tuleb vastustajalt HKMS § 95 lõike 1 alusel vastavalt kaebuse rahuldatud osale riigituludesse välja mõista

114 268 kroonist %, so

79 988 krooni. Apellatsioonimenetluses tulnuks Ar. H., A. H. ja M.-B. S. tasuda riigilõivu kokku 76 179 krooni. Tallinna Halduskohtu 11.jaanuari 2005 määrusega vabastati nimetatud isikud riigilõivu tasumisest. Apellatsioonimenetluses tasumisele kuulunud riigilõivust tuleb vastustajalt vastavalt kaebuse rahuldatud osale riigituludesse välja mõista 76 179 kroonist 70

3-03-75

14(14) %, so 53 325 krooni. Kokku kuulub vastustajalt HKMS § 95 lõike 1 alusel riigituludesse väljamõistmisele 133 313 krooni.

Lilianne Aasma

Oliver Kask

Ruth Virkus