3-06-426/1 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-426 Otsuse kuupäev 17. mai 2006 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi OÜ L-E. H.A. kaebus Ravimiameti 03.02.2006 ettekirjutuse tühistamiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev 02. mai 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar ja vastustaja esindajad Lauri Maran ja Inge Mäe. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud, kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused OÜ L. E. H. A. on üldapteegi tegevusluba omav juriidiline isik, mille osanikuks on AS L.-E. H.. 03. veebruaril 2006.a. tegi Ravimiameti tegevuslubade ja Inspektsiooni büroo juhataja OÜ-le L.-E. H. A. ettekirjutuse viia tegevusloa omaja ravimiseaduse § 42 lg-s 4 sätestatud nõuetega vastavusse. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli määratud 01.aprill 2006. Ravimiameti 03. veebruari 2006.a. ettekirjutusele esitas OÜ L-E. H.A. Tartu Halduskohtule kaebuse.

Kaebuse esitaja leidis, et Ravimiameti ettekirjutus on õigusvastane ning rikub tema õigusi ja tuleb tühistada. Kaebaja oli seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutusega sekkub Ravimiamet eraõiguslike juriidiliste isikute kõrgemate juhtorganite pädevusse. Vastavalt Äriseadustiku § 1 ja § 2 on OÜ L-E. H.A. ja AS L.-E.i H. äriühingud ja ettevõtjad, mis on asutatud ja tegutsevad vastavalt Äriseadustikule. Vastavalt TsÜS § 25 lg 2 on tegemist eraõiguslike juriidiliste isikutega. Kaebuse esitaja kui AS L.-E. H. tütarettevõte ei saa otsustada tema emaettevõtte kõrgema juhtorgani pädevusse kuuluvat küsimust - osade võõrandamist. Selline ettekirjutus ei ole ettekirjutuse saaja poolt täidetav. Sellise haldusaktiga on rikutud kaebaja õigusi ja haldusakti

2 andja on ületanud oma volitusi. Ravimiametil puudub legaalne volitusnorm sekkuda äriühingu juhtimisse.

Juhul kui kohus leiab, et Ravimiameti ettekirjutus on kehtiva seadusandlusega kooskõlas, palus kaebuse esitaja kontrollida haldusakti andmise õiguslikuks aluseks oleva ravimiseaduse § 42 lg 4 sätestatud regulatsiooni vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.

16. detsembril 2004.a. vastu võetud ravimiseaduse § 42 lõige 4 sätestab piirangu, mille kohaselt üldapteegi või veterinaarapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks või aktsionäriks ei või olla ravimite tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja ja tema tütarettevõtja, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ja veterinaarteenuse osutamise tegevusloa omaja. Vastavalt ravimiseaduse § 122 lõikele 5 jõustus säte 1. veebruarist 2006.

Eesti Haiglate Liit ja ka kaebuse esitaja olid seaduseelnõu menetlemise ajal ja on ka praegu seisukohal, et antud sätte näol on tegemist Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse põhjendamatu piiramisega, seetõttu esitati Riigikogu sotsiaalkomisjonile muudatusettepanek ravimiseaduse muutmiseks.

Piirangute eesmärgiks on vastavalt ravimiseaduse seletuskirjale ravimite väljakirjutamisotsust tegevate isikute huvi vähendamine ravimite müügitulemuste vastu, säilitamaks ravimivaliku meditsiinilist põhjendatust, samuti ravimite käitlemise erinevate etappide (tootmine, hulgimüük, jaemüük) lahususe printsiip, et vältida ravimite selektiivset kättesaadavust (kindla tootja ravimite eelistamist jaemüügil) tarbija jaoks. Ravimiseaduse § 42 lõikega 4 välditakse väidetavalt ohtu, „mis soodustaks vertikaalset integratsiooni, ehk teisisõnu peavad ravimite suunatud väljakirjutamise ja müügi vältimiseks ravimi väljakirjutaja ning ravimi väljastaja olema lahus".

Tervishoiuteenuse tegevusloa omaja võib teoreetiliselt haiglaapteegi kaudu tõepoolest näidata oma huvi ravimikulutuste ning müügitulemuste vastu koostades haiglas kasutatavate ravimite nimekirja ja mõjutada seeläbi ka ravimi väljakirjutamisõigust omavaid isikuid. Samas pole eelnõu töögrupp esitanud faktilisi andmeid üldapteegi omanikuks oleva haigla omanikuõiguse taolise kuritarvitamise kohta. Ravimiseadus antud sõnastuses sätestab, et arstid ja apteekrid ei järgi ning ignoreerivad kutseetikat. See aga omakorda näitab Sotsiaalministeeriumi põhjendamatut usaldamatust ja halvustavat suhtumist apteegipidajatesse ja apteekritesse.

Samuti on arusaamatu, miks "vertikaalset integratsiooni" vältimiseks loobuti osaluse omamise keelust ravimite hulgimüüjate suhtes. Eelnõu seletuskirjas viidatud Konkurentsiameti kiri väljendab just seisukohta, et jaemüügi tasandil võib konkurentsitingimusi oluliselt halvendada olukord, kus hulgimüüjal tekib võimalus suunata ja kindlaks määrata tema valitseva mõju alla kuuluvate apteekide tootevalikut ja hinnakujunduspoliitikat. Ometi on Sotsiaalministeerium asunud siinkohal seisukohale, et „eelnõu väljatöötamise algusest (2001. a kevad) kuni praeguse hetkeni on ravimiturul toimunud muudatused, mille käigus on mh ravimite hulgimüüjad saavutanud märkimisväärse mõju ravimite jaeturul toimuva üle. Seetõttu võib tekkinud suhete lõhkumine ja eelnõu väljatöötamise eelse olukorra taastamine osutuda ravimi hulgimüügi ettevõtjate suhtes ettevõtlusvabaduse piiramise eesmärki silmas pidades liigselt koormavaks".

Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ning selgusetuks jääb, miks sellisel juhul tervishoiuteenuse osutajat „liigselt koormatakse" ja miks ravimite hulgimüüjad rohkem eelistatud on.

Ravimiseaduse seletuskirjas toodud asjaolude valguses jääb haiglate ettevõtlusvabaduse piiramine arusaamatuks ning ettevõtlusvabaduse piiramist sellisel moel ei saa pidada eesmärgipäraseks, vaid põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et kehtestatud regulatsioon on läbi mõtlemata nii eesmärgi kui valitud õigusliku lahenduse osas ning lähtub põhjendamatutest hirmudest ning samas piirab oluliselt haiglate ettevõtlusvabadust ning seda ebaproportsionaalselt.

3 Justiitsministeerium märgib ravimiseaduse eelnõu kooskõlastuskirjas, et taoline absoluutne piirang võib osutuda ebaproportsionaalseks (vähemusosaluse omamine äriühingus ei tähenda veel kaugeltki otsustavat mõju äriühingu tegevusele), samuti võib osaluspiirangute väljapakutud kujul kehtestamine kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi, kuivõrd äriseadustik lähtub ettevõtlusvabaduse põhimõtetest ega näe seega ette ulatuslikumaid mehhanisme, mis võimaldaksid äriühingul oma osanike või aktsionäride ringi muutuma mõjutada.

Ettevõtlusega seonduvat reguleerib Eesti Vabariigis peamise õigusaktina äriseadustik. Vaadeldes ravimiseaduse § 42 lg 4 sätestatud piiranguid ja nende väidetavaid eesmärke ettevõtluse korraldamise aspektist ilmnevad kaebuse esitaja arvates järgnevad vastuolud:

1. Piirang sätestab keelu kuuluda teatud füüsilistel ja juriidilistel isikutel üldapteegi või veterinaarapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku omanike ringi. Äriseadustik sätestab äriühingute omanike õigused, kohustused ja pädevuse. Vastavalt seadusele ja ettevõtluspraktikale ei ole tavapärase majandustegevuse raames otsuste langetajaks mitte omanikud vaid tegevjuhtkond - töölepingute ja ametijuhendite alusel töötavad spetsialistid või juhatuse liikmed. Seega ei langeta ka apteekides sisseostetavate ja müügishoitavate ravimite valiku küsimust mitte omanikud vaid professionaalsed palgatöötajad või vastava pädevusega juhatuse liikmed. Omanike ringi piiramine nn. vertikaalset integratsiooni piirava faktorina ei ole proportsionaalne ja kohane abinõu ning samuti ei väldi väidetavaid ohte, mida ravimiseaduse § 42 lõike 4 sisu ja mõtte kohaselt püütakse vältida.

2. Ravimiseaduses sätestatud ettevõtluspiirangu alla kuuluvad tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa omaja ja tema tütarettevõtja, samas aga ei kuulu ravimite hulgimüüja, on samuti ebavõrdse kohtlemise näide ning ebaproportsionaalne ja mittesobiv abinõu.

Sellises ulatuses põhiõigustesse sekkumine eeldab kaalukaid põhjendusi, mida aga esitatud pole. Põhjendamatutest hirmudest, mille toetuseks pole esitatud ühtegi konkreetset tõendit, lähtuv põhiõigustesse sekkumine on lubamatu ning õigusvastane ning tekitab haiglatele märkimisväärset kahju. Samuti pole Sotsiaalministeerium esitanud ravimiseaduse seletuskirjas vähemkoormavate abinõude kasutamise kaalumist.

Kui ravimiseaduses kehtestatud piirangu eesmärgina käsitleda ravimivaliku meditsiinilise põhjendatuse säilitamist, siis pole valitud abinõu ettevõtlusvabaduse piiramise näol sellegipoolest sobilik ega vajalik. Ravimiseaduse seletuskirjas toodud kuritarvituste ravimite müügil vältimiseks on kindlasti võimalik kasutada ka vähemkoormavaid abinõusid kui ettevõtlusvabaduse piiramine, mida aga enne ravimiseaduse vastuvõtmist avalduse esitajale teadaolevalt analüüsitud pole.

Nn. vertikaalse integratsiooni puhul ei ole riskigrupiks mitte apteeki haldava äriühingu omanikud vaid retsepti väljakirjutav isik, Omanike huvi ettevõtluses on suunatud kasumi teenimisele, mida aga ei soodusta mingi ühe konkreetse tootja toodangu eelistamine. Samas võib retsepti väljakirjutav isik olla sattunud ravimiesindajate ja tootjate mõjusfääri. Proportsionaalne abinõu mõne tootja või toote eelistamise vältimiseks oleks näiteks apteekidele pandav kohustus hoida müügis mitme tootja, mitut analoogse toimega ravimit, sest müüja-apteegipidaja on huvitatud, et laosolev kaup saab müüdud. Tagasiside kaudu retsepti väljastajale on võimalik korraldada erinevate ravimite müüki pariteetsetel alustel, vastavalt laoseisule. Kui laos on ainult ühe tootja ravim, siis on selge, et retsept väljastatakse just sellele ravimile, mis müügil on. Omanikeringi piiramine seda probleemi ei lahenda.

Ravimiseaduses kasutatav meede vertikaalse integratsiooni vähendamiseks § 42 lõike 4 näol ebaproportsionaalne, ettevõtlusvabadust piirav, mittesobilik ning samuti ka mittevajalik, sest antud juhul on võimalik eesmärki, vähendada ravimite väljakirjutamisotsust tegevate isikute huvi müügitulemuste vastu, saavutada ka ettevõtlusvabadusse ning vabasse konkurentsi mitte sekkumisega.

4 Tuginedes eeltoodud asjaoludele palus kaebuse esitaja kohtul kontrollida, kas Ravimiseaduse § 42 lg 4 on kooskõlas EV põhiseadusega ettevõtlusvabadust piiravas osas ja juhul kui nimetatud säte on vastuolus EV põhiseadusega, palus kaebaja jätta Ravimiseaduse § 42 lg 4 antud asjas kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Ravimiameti vastuväited

Ravimiamet vaidles esitatud kaebusele täies ulatuses vastu ning leidis, et kaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Ravimiseaduse (RS) § 42 lg 4 kohaselt ei või üldapteegi või veterinaarapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks või aktsionäriks olla ravimite tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja ja tema tütarettevõtja, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ja veterinaarteenuse osutamise tegevusloa omaja. RS § 122 lõike 5 kohaselt jõustus eelnimetatud piirang 2006.aasta 1. veebruaril.

RS § 48 lõike 1 kohaselt tegevusluba antakse välja ja uuendatakse kuni viieks aastaks. Kui apteegi tegevuses ei ole olulisi puudusi, on Ravimiameti praktika olnud väljastada tegevusluba 5 aastaks. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et taotleja apteegi- L.-E. H. A.- tegevuses ei olnud olulisi puudusi ning RS § 42 lõikes 4 toodud piirang ei olnud tegevusloa väljaandmise ajal jõustunud, väljastati L.-E. H. A. tegevusluba kehtivusega alates 01.12.2005 kuni 01.12.2010.

RS § 42 lg-ga 4 kehtestatud piirangute jõustumise tõttu 01.veebruarist 2006 ei vastanud OÜ L.- E. H. Apteek enam ravimiseaduses kehtestatud nõuetele, mistõttu Ravimiameti tegevuslubade ja inspektsiooni büroo juhataja Inge Mäe rakendas talle kuuluvat järelevalvet teostava ametiisiku õigust. RS § 101 lõike 1 punktid 5 ja 6 sätestavad järelevalvet teostava ametiisiku õigused: punkt 6 sätestab üldise õiguse teha ettekirjutusi ravimiseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete ning tegevusloa tingimuste rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, rikkumisega tekitatud kahju heastamiseks või muude toimingute tegemiseks; punkt 5 sätestab õiguse teha Ravimiametile RS § 51 lõike 3 punktides 1–4 nimetatud rikkumiste tuvastamise korral ettepanek tegevusloa kehtivus osaliselt või täielikult peatada või tegevusluba kehtetuks tunnistada. RS § 51 lõike 3 punkti 2 järgi võib Ravimiamet tegevusloa kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui tegevusloa omaja ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele. Antud juhul seisnes tegevusloa omaja mittevastavus ravimiseaduse nõuetele selles, et üldapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks on tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja. Järelevalveametnikul oli antud olukorras võimalus teha nii ettekirjutus kui ka ettepanek Ravimiametile tegevusloa kehtivus osaliselt või täielikult peatada või tegevusluba kehtetuks tunnistada. Tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine oleks olnud tegevusloa omaja suhtes karmim meede, kui anda talle võimalus tegevusloa omaja RS § 42 lg 4 sätetega kooskõlla viia. Haldusõiguse üldpõhimõttena tunnustatud proportsionaalsuse printsiipi arvestades tegigi tegevuslubade ja inspektsiooni büroo juhataja Inge Mäe RS § 101 lõike 1 punkti 6 alusel ettekirjutuse viia tegevusloa omaja vastavusse RS § 42 lõikega 4. Ettekirjutus oli suunatud tegevusloa omajale - OÜ L. E. H. A., kuna vastavalt RS § 45 punktile 12 on tegevusloa omaja kohustus täita RS-st tulenevaid nõudeid. Ravimiamet ei oleks saanud teha analoogilist ettekirjutust näiteks AS L.-E. H., kuna Ravimiametil puudub pädevus tervishoiuteenuse osutajate üle riikliku järelevalve teostamiseks. Ettekirjutuse täitmine konkreetsemad viisid jättis Ravimiamet selle saaja otsustada.

RS § 42 lg 4 oli ravimiseaduses olemas selle vastuvõtmisest peale, samuti oli RS vastuvõtmisest peale teada, et RS § 42 lõige 4 jõustub 2006. aasta 1. veebruaril. Ravimiamet tegi oma ettekirjutuse 3. veebruaril 2006. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebuse esitajal tekkida lootust, et tema suhtes ettekirjutust ei tehta. Samuti oli eelnevalt (pärast inspektsiooni novembris 2005.a

5 ja enne ettekirjutuse tegemist) sel teemal vesteldud apteegi juhatajaga, kes on L.-E. H. A. juhatuse liige. Seega oli OÜ L-E. H.A. ravimiseaduse § 42 lg-le 4 mittevastavusest teadlik.

Kaebuse esitaja viited oma nõude põhjendustes Riigikogus menetletavale seaduseelnõule nr 827SE ei ole asjakohased, kuna põhiseaduse § 3 lg 2 kohaselt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. Ravimiamet on teinud ettekirjutuse lähtuvalt kehtivast seadusandlusest. Ravimiseaduse muudatusettepanek esitati Riigikogule alles jaanuari lõpus 2006.a.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab OÜ L.-E. H. A. kaebuse rahuldamata.

RS § 42 lg 4 kohaselt ei või üldapteegi või veterinaarapteegi tegevusluba omava eraõigusliku juriidilise isiku osanikuks või aktsionäriks olla ravimite tootmise või tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja ja tema tütarettevõtja, ravimite väljakirjutamise õigust omav isik ja veterinaarteenuse osutamise tegevusloa omaja. Eelnimetatud säte jõustus 01. veebruaril 2006.

Vaidlustatud ettekirjutus on tehtud 03. veebruaril 2006.a. OÜ-le L.-E. H. A. ravimiseaduse (RS) § 101 lg 1 p 6 alusel. Vastavalt nimetatud sättele on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutusi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete ning tegevusloa tingimuste rikkumise lõpetamiseks.

Ettekirjutus on tehtud põhjusel, et OÜ L-E. H.A. ainuosanikuks on AS L.-E. H. (tervishoiuteenuste osutamise tegevusloa omaja). Seetõttu ei vasta üldapteegi tegevusluba omav OÜ L-E. H.A. RS § 42 lg-s 4 sätestatud nõuetele.

Järelevalveametnikul oli antud olukorras võimalus teha nii ettekirjutus kui ka ettepanek Ravimiametile tegevusloa kehtivus osaliselt või täielikult peatada või tegevusluba kehtetuks tunnistada. Ravimiameti selgituse kohaselt olnuks tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine tegevusloa omaja suhtes karmim meede, kui anda võimalus tegevusloa omaja RS § 42 lg 4 sätetega kooskõlla viia. Proportsionaalsuse põhimõtet arvestades tegigi tegevuslubade ja inspektsiooni büroo juhataja RS § 101 lg 1 p 6 alusel ettekirjutuse viia tegevusloa omaja vastavusse RS § 42 lg-ga 4.

Kohus on seisukohal, et ettekirjutus on õiguspärane, st tehtud pädeva järelevalveametniku poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele.

Ettekirjutusega ei sekku Ravimiamet kohtu arvates eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganite pädevusse. RS § 45 p 12 kohaselt on apteegiteenuse osutamise tegevusloa omajal kohustus täita ravimiseadusest tulenevaid nõudeid. Ettekirjutus oli suunatud tegevusloa omajale, so OÜ-le L. E. H. A.. Ravimiamet saab teha ettekirjutuse isikule, kelle üle riikliku järelevalve teostamiseks talle seadus volitused annab. Meetmed ettekirjutuse täitmiseks jättis Ravimiamet ettekirjutuse saaja otsustada.

Ravimiseadus jõustus 01. märtsil 2005 ja sisaldas kehtima hakkamisest peale RS § 42 lg-s 4 sätestatud regulatsiooni. RS § 42 lg 4 jõustus 2006. aasta 1. veebruaril. Seega oli ettevõtlusvabaduse piiranguid sisaldavate sätete jõustumiseks ette nähtud ligi aastane üleminekuaeg. See aeg oli piisav, et üldapteegi tegevusluba ja tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba omavad eraõiguslikud isikud saaksid viia omanikusuhted vastavusse ravimiseaduse nõuetega.

6 Kohtul ei ole alust tühistada Ravimiameti õiguspärast ettekirjutust põhjusel, et Riigikogu menetluses on seaduseelnõu nr 827SE, mille vastuvõtmisel ei puudutaks RS § 42 lg-s 4 sätestatud piirang haigla pidajat ja sellest tulenevalt ka kaebuse esitajat.

Kaebuse esitaja palus kohtul kontrollida, kas Ravimiseaduse § 42 lg 4 on kooskõlas EV põhiseadusega ja juhul, kui nimetatud säte on vastuolus EV põhiseadusega, palus kaebaja jätta Ravimiseaduse § 42 lg 4 antud asjas kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Kaebaja oli seisukohal, et RS § 42 lg 4 piirab ettevõtlusvabadust, piirang on ebaproportsionaalne, mittesobilik ning samuti ka mittevajalik, sest antud juhul on võimalik eesmärki, vähendada ravimite väljakirjutamisotsust tegevate isikute huvi müügitulemuste vastu, saavutada ka ettevõtlusvabadusse ning vabasse konkurentsi mitte sekkumisega.

Kohus on seisukohal, et RS § 42 lg 4 ei ole vastuolus Põhiseadusega ja seetõttu puudub ka alus antud haldusasja lahendamisel selle sätte kohaldamata jätmiseks.

Vastavalt ravimiseaduse seletuskirjale on § 42 lg-s 4 sätestatud piirangu eesmärgiks ravimituru vertikaalse integratsiooni vältimine, st ravimite väljakirjutamisotsust tegevate isikute huvi vähendamine ravimite müügitulemuste vastu, säilitamaks ravimivaliku meditsiinilist põhjendatust, samuti ravimite käitlemise erinevate etappide (tootmine, hulgimüük, jaemüük) lahususe printsiip, et vältida ravimite selektiivset kättesaadavust (kindla tootja ravimite eelistamist jaemüügil) tarbija jaoks.

Lähtudes piirangu eesmärgist (ravimituru vertikaalse integratsiooni vältimine) on RS § 42 lg-s 4 sätestatud ettevõtlusvabaduse piirang kohtu veendumuse kohaselt sobiv, vajalik ja mõõdupärane.

Kaebuse esitaja arvates ei ole RS § 42 lg 4 kehtestamisel järgitud Põhiseaduse §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine seisneb selles, et RS § 42 lg-st 4 on välja jäetud ravimite hulgimüüjad.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga. Regulatsioon on suunatud ravimite väljakirjutamisõigust omavate isikute huvi vähendamisele ravimite müügitulemuste vastu, et tagada ravimivaliku meditsiiniline põhjendatus. Ravimite väljakirjutamisõigust omavate isikute ringi ravimite hulgimüüjad ei kuulu.

Eeltoodud põhjendustel ning tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Mai Saunanen kohtunik