3-05-1006/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus:

Tallinna Halduskohus Kohtunik:

Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht

16.mai 2006, Tallinn Haldusasja number: 3-05-1006

Haldusasi: J.M.’u kaebus Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kirjas nr 3-3-04/10020 formuleeritud otsuse mittevaralise kahju hüvitamisest keeldumise kohta tühistamise ja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) kaebuse esitajale tekitatud kahju hüvitamiseks kohustamise nõudes Xxxxxxxxxx korteriga võrdväärse eluruumi erastamise kaudu. Kohtuistungi toimumise

aeg: 26.04.2006

Menetlusosalised: Kaebuse esitaja volitatud esindaja L.Auväärt ja vastustaja volitatud esindaja K.Kanarbik.

RESOLUTSIOON Jätta J.M.u kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord: Vastavalt HKMS §31 lõigetele 1, 4 ja 5 on kohtuotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus.

Asjaolud

Kaebuse esitaja kasutas alates 1944.a. üürilepingu alusel Tallinnas, Xxxxxxxxxx asuvat korterit nr 17. Kaebuse esitaja soovis üürilepingu alusel kasutatavat korterit erastada, kuid seda temale ei võimaldatud, kuna Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 29.08.1994 otsusega nr 3664 loeti Tallinnas, Xxxxxxxxxx (endise aadressiga Xxxxxxxxxx) endisel kinnistul nr 2971 asunud hoones xxxxxxxxxx omandireformi objektiks. Majavaldus oli natsionaliseeritud 1940.a. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal väikekorterite ehitusühingule Tare. Korterit kasutas korteriühingu liige A.V., kes vastas omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 ja endiste korteriühingute liikmetele korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §-s 2 toodud nõuetele. Vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks A.V.. Tallinna Linnavalitsuse 23.01.1995 korraldusega nr 136-k tagastati Xxxxxxxxxx asuvas elamus asuv xxxxxxxxxx hoone mõttelise osana A.V.le. Korteriomand kinnistati T.K. nimele, kellele kinkis korteri 1993.a. surnud A.V. pärija E.V.. J.M. vaidlustas A.V.le õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks olnud haldusaktid

- ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 29.08.1994 otsuse nr 3664 ja Tallinna Linnavalitsuse 23.01.1995 korralduse nr 136-k Tallinna Halduskohtus ning palus need tühistada. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jätsid J.M.u kaebuse rahuldamata. Riigikohus ei andnud J.M.u kassatsioonkaebusele menetlusluba, kuna leidis, et kaebus on ilmselt põhjendamatu. Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2005 otsusega rahuldati T.K.a hagi J.M.u vastu Xxxxxxxxxx eluruumi üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja J.M.u väljatõstmiseks tema kasutuses olevast eluruumist Xxxxxxxxxx. Tallinna Linnavalitsuse poolt on J.M.ule eraldatud munitsipaalkorter aadressil Tallinn, Ümera tn 21-7.

Kaebuse motiivid ja nõue

Kaebaja leiab, et Eesti Vabariik on oma õigusloova tegevusega tekitanud olukorra, kus osa eluruumide üürnikke, sh kaebuse esitaja, jäeti ilma õigusest erastada nende kasutuses olnud eluruume. Sellega on kaebajale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mille riik peab kompenseerima. Antud juhul tuleb kohaldada riigivastutuse seaduse (RVS) § 14 lõiget 1, kuna kaebuse esitajat tuleb lugeda eriti kannatanud isikute gruppi kuuluvaks. Kuna kahju on põhjustatud riigi õigustloova tegevusega, siis peaks selle hüvitama Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu, kuna nimetatud ministeeriumi valitsemisalasse kuulub õigusloome alane tegevus. Justiitsministeerium on olnud kõigi olulisemate seaduseelnõude, sh omandireformi aluste seaduse ja teiste reformiseaduste, väljatöötajaks ja ettevalmistajaks. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 on sätestatud, et vara tagastamine omandireformi õigustatud subjektidele või nende õigusjärglastele ei tohi tekitada uut ülekohut. Antud juhul on riik oma õigustloova tegevusega (endiste korteriühingute liikmetele korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse vastuvõtmisega) paigutanud kaebaja nn sundüürnike gruppi, kes, erinevalt teistest üürnikest, ei saanud oma korterit eluruumide erastamise seaduse alusel erastada. Riik lõi sellega normatiivse aluse kaebaja väljatõstmiseks tema poolt seaduslikul alusel kasutatavalt elamispinnalt. Kaebaja leiab, et antud juhul on Eesti Vabariik kaebaja suhtes rikkunud põhiseaduse paragrahve 9, 10, 12, 13, 14, 17 ja 32, samuti Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 7 (kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja iga inimest tuleb kaitsta ükskõik millise diskrimineerimise eest. Kaebajat diskrimineeritakse, sest ta on sundüürnik), art 17 (kelleltki ei tohi tema vara meelevaldselt ära võtta. Vara all tuleb mõista ka kaebajalt õiguse äravõtmist erastada korter rahvakapitali obligatsioonide eest), art 22 (igal inimesel on õigus sotsiaalsele turvalisusele. Kaebajal puudub sotsiaalne turvalisus, kuna ta ei saa kasutada oma õigust erastada tema valduses olnud elamispind). Riik rikub kaebuse esitaja suhtes ka Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 8, mis käsitleb õigust eraja perekonnaelu ning kodu puutumatusele, ning protokolli nr 1 konventsiooni juurde art

1 (igal füüsilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kaebaja ei saa sihipäraselt kasutada oma rahvakapitali obligatsioone, sest riik ei ole loonud selleks vastavaid tingimusi).

16.08.2004 pöördus kaebuse esitaja Justiitsministeeriumi poole kirjaga, milles oli esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kirjas nr 3-3-

04/10020 väljendatud otsusega keelduti kaebajale kahju hüvitamisest. Kaebaja leiab, et nimetatud otsus rikuti tema subjektiivset õigust saada hüvitist temale tekitatud kahju eest. Kaebuse esitaja soovib, et temale tekitatud mittevaraline kahju hüvitataks endise olukorra taastamise teel, mis peaks väljenduma kaebajale võimaluse andmises erastada Tallinnas Xxxxxxxxxxx eluruumiga võrdväärne korter. Kaebaja palub tühistada Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kiri nr 3-3-04/10020 kui haldusakt, millega keelduti kaebuse esitajale õigusloomega tekitatud kahju hüvitamisest, ning teha vastustajale ettekirjutus, millega kohustatakse Eesti Vabariiki (Justiitsministeeriumi kaudu) hüvitama kaebuse esitajale tekitatud varaline kahju võimaluse andmisega erastada Xxxxxxxxxxx eluruumiga võrdväärne korter.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. 17.09.2004 kirjas nr 3-3-04/10020 teatas Justiitsministeeriumi kantsler vastuseks kaebaja 16.08.2004 saadetud kirjale, et ei nõustu kirjas väljendatud seisukohtadega ning et esitatud kahjunõue on põhjendamatu ja arusaamatu. Justiitsministeeriumi kiri ei tekita kaebuse esitajale õigusi ega pane kohustusi, vaid sisaldab endas informatsiooni tuvastatud faktide kohta, st et kaebuse esitajal J.M.ul puudus õigus Tallinnas, Xxxxxxxxxx asuva eluruumi erastamiseks ning selle puudumine on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Nimetatud kirjas puudub tahteavaldus uute õiguslike tagajärgede kehtestamiseks, so õiguste või kohustuste tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. Õigustloovate aktidega tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on asjaolu, et viidatud akt peab rikkuma isiku põhiõigusi või vabadusi. RVS § 14 kohaselt peab kaebaja välja tooma ka selle, mis põhjusel peab ta ennast kuuluvaks eriliselt kannatanud isikute rühma. Kuna kaebaja poolt üürilepingu alusel kasutatud eluruumi erastamiseks puudus õiguslik alus, siis puudub ka õiguslik alus eluruumi erastamata jätmisega seonduva võimaliku kahju hüvitamise nõudmiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saanud korterit erastada, tuleneb seadusest ning see ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamise nõudmiseks. Kaebuse esitaja nõue Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kirja nr 3-3-04/10020 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Põhjendatud ei ole ka ettekirjutuse tegemise nõue, millega kohustatakse Eesti Vabariiki (Justiitsministeeriumi kaudu) hüvitama kaebajale väidetavalt õigustloova aktiga tekitatud kahju võimaluse andmisega erastada Tallinnas Xxxxxxxxxx eluruumiga võrdväärne korter.

Kohtu põhjendused ja otsus

1. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §7 lõikele 1 võib kaebusega haldusakti peale halduskohtusse pöörduda vaid isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või vabadusi. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi – ja vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist.

2. Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud kohtus Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kirjas nr 3-3-04/10020 väljendatud otsuse jätta rahuldamata J.M.u mittevaralise kahju hüvitamise nõue Eesti Vabariigi vastu, ning taotleb nimetatud otsuse tühistamist.

Tühistamiskaebuse rahuldamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: vaidlustatav haldusakt või toiming peab olema õigusvastane ning rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi.

Sisuliselt on kaebaja justiitsministeeriumi kaudu vaidlustanud Eesti Vabariigi õigustloova tegevuse, milleks on endiste korteriühingute liikmetele korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse vastuvõtmine. Kaebuse esitaja arvates on riik nimetatud seadusega võtnud kaebajalt võimaluse tema kasutuses olnud eluruumi erastamiseks ja paigutanud kaebaja nn sundüürnike gruppi. Sellega on riik loonud normatiivse aluse kaebaja väljatõstmiseks tema poolt seaduslikul alusel kasutatavalt elamispinnalt. Kaebaja leiab, et riik on kaebaja suhtes rikkunud põhiseaduse paragrahve 9, 10, 12, 13, 14, 17 ja 32, samuti Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 7, 17 ja 22 ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 8, mis käsitleb õigust eraja perekonnaelu ning kodu puutumatusele ja protokolli nr 1 konventsiooni juurde art 1. Kaebaja arvamuse kohaselt kuulub ta õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, kellel on õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist RVS § 14 alusel.

3. RVS § 14 lg 1 sätestatu kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Nimetatud sätte näol on tegemist erijuhtumiga riigivastutusõiguses, kus käsitletakse õigustloovas tegevuses põhjustatud kahju hüvitamist. RVS § 14 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et isiku õigus nõuda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist tekib üksnes juhul, kui üheaegselt on täidetud kõik nimetatud sättes ettenähtud kahju hüvitamise eeltingimused, st kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Ainuüksi kuulumine õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, nagu on antud juhul leidnud kaebuse esitaja, ei anna õigust nõuda kahju hüvitamist RVS § 14 lg 1 alusel. Kaebaja kuulumine isikute hulka, kellel seadusest tulenevalt ei olnud võimalik erastada nende poolt kasutatavat eluruumi selle õigusvastaselt võõrandatud varana tagastamise või omandisse andmise tõttu omandireformi õigustatud subjektidele või nende õigusjärglastele, ei tähenda iseenesest kuulumist õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja poolt esitatud väidete põhjal ei selgu, milliste kriteeriumide alusel tuleks kaebaja selliste isikute hulka kuuluvaks lugeda. Arvamus, et selleks on piisav üksnes nn sundüürnike hulka kuulumine, põhineb kaebaja enda subjektiivsele arvamusele ning esindaja soovile lahendada konkreetsete kohtukaebuste kaudu üldisi sundüürnikega seotud probleeme Eesti Vabariigis.

4. Endiste korteriühingute liikmetele korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse (EKLKTKS) vastavust põhiseadusele on juba kontrollinud Tallinna Ringkonnakohus oma 16.05.2003 otsuses haldusasjas nr 2-3/135/03. Kuna asjas on olemas jõustunud kohtuotsus, siis puudub käesolevas kohtumenetluses vajadus uuesti kontrollida kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et seadusandja on seaduse vastuvõtmisel rikkunud põhiseadust. Ringkonnakohus on osundatud kohtuotsuses leidnud, et EKLKTKS on põhiseadusega kooskõlas. EKLKTKS teenib omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamise eesmärki. Kohus on leidnud, et loomulikult riivab õigusvastaselt võõrandatud vara omanikule tagastamine või selle vara suhtes enne õigusvastast võõrandamist muid õigusi omanud isikule omandisse andmine selle vara potentsiaalsete erastajate huve. Kuid omandireformi reguleerivatest seadustest tuleneb üldpõhimõte, et vara erastamise õigust kaitseb seadus teises järjekorras, võrreldes isikute õigustega saada vara omandisse ülekohtu heastamise kaalutlustel. EKLKTKS toime selles seaduses käsitletud korterite üürnikele on sarnane ORAS sätetega, mis näevad ette vara tagastamise endisele omanikule vaatamata sellele, et see vara on tagastamise hetkel teise isiku kasutuses üürisuhte alusel. Kuna põhiseadusest ei tulene endiste korteriühingute ega ka nende liikmete nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud elamute tagastamiseks või omandisse saamiseks, oli seadusandjal valida, kumba isikute kategooriat eelistada. ORAS §-de 7, 8 ja 9 üldisest loogikast tuleneb, et õigustatud subjektidena õigusvastaselt võõrandatud vara osas vaadeldakse eeskätt füüsilisi isikuid. Sellest lähtub korteriühingute liikmetele ja nende pärijatele eelise andmisel ka EKLKTKS ning selline valik ei ole vastuolus omandireformi eesmärgi ja mõttega.

Riigikohus on 28.10.2002 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas asunud seisukohale, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada põhiseaduse §-s 32 sätestatuga. EKLKTKS on ORAS-e suhtes eriseadus ning selles toodud regulatsioon erineb mõnevõrra ORAS-s sätestatust, nähes ette vara endisele omanikule tagastamise asemel ette vara omandisse andmise, kuid omandireformi reguleeriva eriseadusena ei ole see vastuolus omandireformi üldiste eesmärkidega.

5. Õigus erastada eluruumi ei kuulu isiku põhiõiguste ega ka üldiste inimõiguste hulka. Seega ei ole antud juhul asjakohased kaebuse esitaja väited Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 7, 17 ja 22 rikkumise kohta. Arusaamatuks jäävad kaebuse esitaja väited Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artikli 8 rikkumiste kohta seoses sellega, et kodust lahkusid ja asusid omaette elama kaebuse esitaja poeg ja tütar. Arvestades kaebuse esitaja vanust, võib eeldada, et tegemist oli täiskasvanud lastega, kelle vanematest eraldi elama asumist ei saa kuidagi käsitleda riigi lubamatu sekkumisena isiku eravõi perekonnaellu. Kohus juhib samuti kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et EIÕK ratifitseerimisel on Riigikogu teinud reservatsiooni, mille kohaselt protokoll nr 1 konventsiooni juurde ei laiene omandireformi seadustele. Seega ei laiene konventsioon selles osas reservatsioonis loetletud omandireformiseadustele ega ka reformiseaduste alusel antud haldusaktidele, millest tulenevalt kaebaja väited konventsioonist ja selle juurde kuuluvast protokollist nr 1 tulenevate õiguste rikkumisele ei ole asjakohased.

6. Nii õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine kui ka eluruumide erastamine on osa riigi poolt läbiviidavast omandireformist, mille aluseks olevad seadused on seadusandja poliitilise tahte väljenduseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 59 on Justiitsministeeriumi valitsemisalas õigusloome koordineerimine ning õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt. Seadusandlik võim Eesti Vabariigis kuulub Riigikogule, kelle ainupädevuses on muuhulgas ka omandireformi käsitlevate seaduste vastuvõtmine, muutmine ja tühistamine.

7. Kaebuse esitaja soovib temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist endise olukorra taastamise teel, mis peaks väljenduma kaebajale võimaluse andmises erastada Tallinnas Xxxxxxxxxxx eluruumiga võrdväärne korter. Kohtumenetluse käigus selgus, et Tallinna

Linnavalitsus kui eluruumide erastamise kohustatud subjekt eluruumide erastamise seaduse tähenduses on andnud kaebuse esitajale võimaluse erastada tema poolt üürilepingu alusel kasutatav korter Tallinnas, xxxxxxxxx. Seega on kaebuse esitaja saanud tema kasutuses oleva eluruumi erastada. Sellega on ühtlasi ära langenud ka kaebuse esemeks olnud nõue temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks endise olukorra taastamise teel, mis väljenduks kaebajale võimaluse andmises erastada Tallinnas Xxxxxxxxxxx eluruumiga võrdväärne korter. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul puudub kaebuse esitaja õiguste rikkumine. Kuna kaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud, siis on see aluseks kaebuses esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks. Seetõttu ei pea kohus ka andma sisulist õiguslikku hinnangut Justiitsministeeriumi kantsleri 17.09.2004 kirjas nr 3-3-04/10020 väljendatud seisukohtadele. Kuna kohus jätab rahuldamata tühistamisnõude, siis jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.

Seega tuleb J.M.u kaebus tervikuna jätta rahuldamata.

Sirje Tromp kohtunik