3-05-678/6 · 3-05-678/6 · Tartu Ringkonnakohus

3-05-678

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2006 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-678 Haldusasi M.T. kaebus Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 15. juuli 2005 otsuse nr 1.1-6-TA28/779 ja Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 16. juuni 2005 ettekirjutuse nr 1.2-2.TA28/149 tühistamiseks ja ettekirjutuse alusel tagastatud summa tagasi maksmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2005 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Pensioniameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. aprill 2006 Menetlusosalised Apellant-haldusorgan: Tartu Pensioniamet, esindaja Kati Kümnik Vastustaja-kaebuse esitaja: M.T. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2005 otsus muutmata. Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse

2 avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 4. maist 2006

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. M.T. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 16.06.2005 ettekirjutuse nr 1.2-2.TA28/149 ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 15.07.2005 otsuse nr 1.1-6-TA28/779 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist tagastatud summa tagasi maksmiseks. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 13. aprilli 2004 otsusega määrati M.T. ile vanemahüvitis. Tal oli õigus saada vanemahüvitist perioodil 19.04.2004 kuni 15.11.2004. Õigus saada vanemahüvitist lõppes 15. novembril 2004, s. o 365 päeva möödumisel sünnitushüvitise määramisest. Tööle asus M.T. samuti 15. novembril 2004. 16. juunil 2005 tegi Tartu Pensioniameti juhataja asetäitja M.T. ettekirjutuse koos hoiatusega vanemahüvitise osaliseks tagasimaksmiseks. Ettekirjutuse kohaselt sai M.T. pensionikindlustusregistri andmetel 2004 novembrikuus sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 6818.18 krooni, kuid ei teatanud sellest õigeaegselt pensioniametile. Seega tekkis vanemahüvitise ülemaks ajavahemikul 01.11.2004 - 30.11.2004 summas 1601 krooni. Ettekirjutusega kohustati M.T. t maksma 1601 krooni tagasi Sotsiaalkindlustusameti kontole ning hoiatati, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendab pensioniamet sunniraha 1000 krooni. Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 15. juuli 2005 otsusega nr 1.1-6TA28/779 jäeti M.T. vaie rahuldamata ja ettekirjutus koos hoiatusega nr 1.2-2.TA28/149 muutmata. Pensionikomisjoni otsuse alusel kandis M.T. 29. juulil 2005 Sotsiaalkindlustusameti kontole 1601 krooni. Kaebuse kohaselt ei vasta vanemahüvitise seaduse (edaspidi VHS) § 4 lg 4 koostoimes sama seaduse §-iga 3 lg 7 põhiseaduse (edaspidi PS) §-is 12 lg 1 sätestatud üldisele võrdsuspõhiõigusele. Vastuolu PS §-iga 12 seisneb selles, et lapsevanemad, kelle 365 päeva vanemahüvitise määramisest saab täis kalendrikuu lõpuga, võivad kohe ilma probleemideta ning tagasinõueteta tööle asuda, samas kui kaebaja pidi oma õiguse vahetult pärast vanemahüvitise saamise perioodi lõppu täiskohaga tööle naasta riigile kompenseerima. VHS § 3 lg 7 sätestab, et kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Samas sätestab VHS § 4 lg 4, et hüvitis määratakse hüvitisele õiguse tekkimise päevast kuni ajani, mil täitub 365 päeva sünnitushüvitise määramisest, kui lapse ema on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 30 kalendripäeva enne arsti määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva. Vanemahüvitise saamise perioodil teenis kaebaja tulu vaid ühel päeval, so 15. novembril ning kindlasti ei ületanud tema tulu sel päeval 2200 krooni. Seadusandja mõte seisnes selles, et vanemahüvitise saajad ei töötaks vanemahüvitise saamise perioodil, mitte et nad peaksid oma sissetulekute suurust piirama ka pärast selle aja lõppu.

2. Tartu Pensioniamet vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei oma vanemahüvitise maksmise puhul tähendust see, kas vanemahüvitise maksmise periood lõpeb poole kuu pealt või kuu lõpus. Tähendust omab asjaolu, et tööandja maksis kaebajale 2004 novembrikuul sotsiaalmaksuga maksustatud töötasu, mis oli suurem kui 2200 krooni ning samal kuul maksti kaebajale ka vanemahüvitist. VHS § 3 lg 7 mõistes arvutatakse teenitud tulu riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Kui riiklikust pensionikindlustuse registrist nähtub, et isik on saanud hüvitise maksmise kuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, antud juhul töötasu

3 suuremas määras kui 2200 krooni, kuulub kohaldamisele VHS § 3 lg 7. Tööandjate praktika sotsiaalmaksuga maksustatava tulu väljamaksmisel on erinev. Eeltoodust tulenevalt saab Sotsiaalkindlustusamet arvestada, et tulu on teenitud sotsiaalmaksu maksmise kuul. Käesoleval juhul on selleks novembrikuu. Kuna M.T. maksti töötasu välja novembrikuus, siis on töötasult makstud sotsiaalmaks novembrikuu sotsiaalmaks. Seega nii vanemahüvitise määramisel hüvitise suuruse kindlakstegemisel kui ka töötamise korral vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtutakse sotsiaalmaksuga maksustatud (kassapõhisest) tulust, mida isikule on makstud esimesel juhul kalendriaasta jooksul ning teisel juhul kalendrikuus. Ebaõige on väide, et VHS § 4 lg 4 koostoimes sama seaduse §-iga 3 lg 7 ei vasta PS §-is 12 lg 1 sätestatud üldisele võrdsuspõhimõttele. Vanemahüvitise avalduse vormil peetakse vanemahüvitise maksmise perioodi all silmas vanemahüvitise maksmise kalendrikuud VHS § 3 lg 7 mõttes. M.T. töötasu oli 2004 novembris 6818.18 krooni, millest M.T. oleks kooskõlas VHS §-iga 5 pidanud pensioniametile teada andma. M.T. ei täitnud teatamiskohustust. Vanemahüvitiseks enammakstud summa tuleb vastavalt VHS §-ile 7 lg 1 pensioniametile tagasi maksta. VHS § 7 lg 2 järgi maksab hüvitise saaja nõutud summa tagasi kokkuleppel pensioniametiga. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui hüvitise maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa tagasimaksmist, tehakse hüvitise saajale selle tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Tartu Pensioniameti Tartu osakond toimis seadusega kooskõlas, tehes 16.06.2005 M.T. ettekirjutuse alusetult saadud vanemahüvitise tagasimaksmiseks.

HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus rahuldas 31. oktoobri 2005 otsusega kaebuse ja tühistas Tartu Pensioniameti Tartu osakonna juhataja asetäitja 16.06.2005 ettekirjutuse nr 1.2-2.TA28/149 alusetult saadud vanemahüvitise tagastamiseks ja Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 15.07.2005 otsuse nr 1.1-6-TA28/779 ning kohustas Tartu Pensioniametit maksma M.T. tagasi alusetult tagasinõutud vanemahüvitis summas 1601 krooni. Otsuse kohaselt sätestab VHS § 3 hüvitise arvutamise korra. Vanemahüvitise määramist ja maksmist reguleerib VHS § 4. Vanemahüvitise õiguse tekkimine ja määramine on seostatud kalendripäevadega. Samas on VHS §-is 3 sätestatud vanemahüvitise suuruse arvutamise regulatsioon vastupidiselt vanemahüvitise saamise ja määramise regulatsioonile seostatud kalendrikuuga. Pensioniamet on tõlgendanud VHS § 3 lg 7 vääralt ja antud juhul kohaldanud alusetult. Eelnimetatud sätte regulatsioon ei laiene perioodile, kui isiku õigus vanemahüvitise saamisele on lõppenud. M.T. l ei tekkinud 2004 novembris vanemahüvitise enammakset. Tal oli õigus saada ja talle arvestati vanemahüvitis 15 kalendripäeva eest ning selle perioodi eest maksti välja 6162 krooni. Pensioniameti tõlgendus tähendab seda, et juhul, kui vanemahüvitise maksmise perioodi lõpp langeb kuu keskele, ei või isik kuu teises pooles teenida hüvitise määrast (mis 2004. aastal oli 2200 krooni) suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Vastasel korral riskib ta VHS § 3 lg 7 rakendamisega tema suhtes ja sellest tuleneva kohustusega maksta suuremas või vähemas summas tagasi juba saadud vanemahüvitis. Seda riski ei teki juhul, kui kuu teises pooles teenitud töötasult laekub sotsiaalmaks järgneval kuul. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et VHS § 3 lg 7 pensioniameti poolne tõlgendus viib vanemahüvitise saajate ebavõrdse kohtlemiseni. Vastavalt PS §-ile 14 on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Täitevvõim (pensioniamet on täitevvõimu asutus) peab seaduste rakendamisel hoiduma sekkumast isikute põhiõigustesse. VHS § 3 lg 7 pensioniameti poolne tõlgendus ja rakendamise

4 praktika piirab isiku õigust tööle (õigust teenida tulu ja ennast teostada). Isiku seadmine valiku ette, kas pärast vanemahüvitise maksmise perioodi lõppu asuda teostama oma õigust tööle (riskides teenitud tulu teatud osas tagasimaksmisega riigile) või tööle mitte asuda (säilitades sellega juba välja makstud vanemahüvitise osa) riivab PS §-is 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning ka §-is 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Vanemahüvitis on rahaliselt hinnatav õigus. Rahaliselt hinnatav õigus kuulub vastavalt Riigikohtu 17. juuni 2004 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-143-03 PS § 32 kaitsealasse. Kui isikule tema omandatud õiguse alusel välja makstud vanemahüvitis nõutakse osaliselt tagasi juhul, kui isik saab pärast vanemahüvitise maksmise perioodi lõppemist sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, on tegemist omandiõiguse riivega PS § 32 tähenduses. Seadusesätte tõlgendamisel tuleb lähtuda mitte üksnes selle sätte sõnastusest, vaid ka selle eesmärgist ja mõttest. Vastavalt VHS §-ile 1 lg 2 kohaldatakse vanemahüvitise seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) tähenduses on enammakstud vanemahüvitise taotlemise ja tagasinõudmise menetlused iseseisvad menetlused. Esimeses menetluses tehakse otsus hüvitise määramise kohta ja teise menetluse tulemusena otsus enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmise (kinnipidamise) kohta ja sellele järgneb teatud juhtudel ettekirjutus koos hoiatusega, nagu see kujunes käesoleval juhtumil. Asja materjalidest nähtub, et otsuse enammakstud vanemahüvitise tagasimaksmise kohta tegi Tartu Pensioniameti Tartu osakond 18. aprillil 2005. M.T. saadeti see otsus 2. juunil 2005. Vastavalt HMS §-ile 35 lg 1 p 3 algab menetlus haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Kaebajat tema suhtes vanemahüvitise tagasinõudmise menetluse algatamisest ei informeeritud. Talle ei võimaldatud ärakuulamisõigust (ei antud ka enne otsuse tegemist võimalust esitada arvamus või vastuväiteid), nagu seda nõuab HMS § 40 lg 1. Vastustaja väitel ei täitnud M.T. teatamiskohustust. VHS § 5 järgi on hüvitise saaja kohustatud pensioniametile viivitamata kirjalikult teatama, kui ta saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu) või ilmnevad muud asjaolud, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Eelosundatud sättest ei saa tuletada isiku kohustust teavitada pensioniametit sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamisest pärast vanemahüvitise maksmise perioodi lõppemist. HMS §-is 6 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma tõendeid selleks omal algatusel. Vanemahüvitise tagasinõudmise menetluse läbiviimisel kaebaja suhtes ei ole Tartu Pensioniameti Tartu osakond välja selgitanud asjas olulise tähendusega asjaolusid - seda, et sotsiaalmaksuga maksustav tulu 2004 novembrikuus sai kaebuse esitaja mitte vanemahüvitise maksmise perioodil, vaid pärast selle lõppu tööle asudes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Tartu Pensioniamet esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2005 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta M.T. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei riiva VHS § 3 lg 7 isiku õigust tööle, kuna vanemahüvitisega samal kalendrikuul töötasu saanud isik ei maksa tagasi mitte teenitud töötasu, vaid riigieelarvest makstavat hüvitist.

5 Töötamine iseenesest ei too kaasa vanemahüvitise maksmise lõpetamist. Vanemahüvitist vähendatakse vaid siis, kui isiku tulu ületab VHS § 3 lõikes 7 ettenähtud suuruse (käesoleval juhul 2200 krooni). PS § 19 lg 2 sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kohustus järgida seadust hõlmab kõik põhiseadusega kooskõlas olevad normid. Seega ei ole VHS § 3 lg 7 tõlgendamise puhul tegemist PS § 19 riivega, kuna isik, kes saab vanemahüvitist, võib vabalt valida, kas ta läheb samal ajal tööle või ei. Samuti on asjakohatu kohtu seisukoht, nagu piiraks VHS § 3 lg 7 PS §-ist 31 tulenevat õigust tegeleda ettevõtlusega. VHS § 3 lg 7 ei kuulu kohaldamisele, kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu; 2) ei ole tegemist omandiõiguse riivega PS § 32 tähenduses. Riigikohtu 17.06.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-03 andis kassaator laenulepingu alusel laenu, s. t maksis enda omandist välja konkreetse rahasumma. Erinevalt eelnimetatud juhtumist on vanemahüvitis sotsiaalne õigus ja seda makstakse riigieelarve üldiste tulude arvel, ilma et isik teeks hüvitise saamiseks sissemakseid. Kui omandiõiguse eelduseks on, et tegemist on isikul juba olemasoleva varaga, mille kasutamisse riik ei tohi reeglina sekkuda, siis vanemahüvitise saamise õiguse ning selle õiguse ulatuse, tingimused ja korra kehtestab Riigikogu. Ühel juhul teeb isik ise tehinguid tema omandis oleva rahasummaga, teisel juhul saab isik riiklikku toetust, milleks ei pea isik tema omandis olevast rahasummast väljamakseid tegema; 3) ebaõige on seisukoht, mille kohaselt kaebajale ei võimaldatud ärakuulamisõigust vastavalt HMS §-ile 40 lg 1. Pensioniamet saatis kaebajale 11.07.2005 teate nr 1.1-1.3/8646 pensionikomisjoni istungi toimumise kohta 15.07.2005. Istungi toimumisest teavitati M.T. t ka 11.07.2005 telefoni teel. Kaebaja ei ilmunud pensionikomisjoni istungile, kus tal oleks olnud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited; 4) ei oma hüvitise maksmise puhul tähendust, kas vanemahüvitise maksmise periood saab läbi poole kuu pealt või kuu lõpus. VHS § 3 lg 7 reguleerib hüvitise arvutamist ja väljamaksmist kalendrikuu eest, millal isik sai lisaks vanemahüvitisele muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Lähtudes VHS §-ist 3 lg 1 ja §-ist 4 lg 6 saab pensioniamet arvestada, et tulu on teenitud novembrikuu eest, mistõttu kuulub kohaldamisele VHS § 3 lg 7; 5) on põhjendamatu seisukoht, et Tartu Pensioniameti Tartu osakond on rikkunud M.T. suhtes algatatud menetluses HMS sätteid. Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 16.06.2005 ettekirjutuse mõistlikkust ja õiguspärasust möönab ka õiguskantsler M.T. 01.07.2005 saadetud vastuse punktis 10.

5. M.T. taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2005 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on pensioniameti praktika VHS § 3 lg 7 tõlgendamisel vastuolus seaduse eesmärgiga; 2) ei ole pensioniamet kaebajat kutsunud kohale vastavalt HMS §-ile 40 lg 1, et ta saaks esitada oma arvamuse ja vastuväited enne vanemahüvitise tagasinõuet sisaldava ettekirjutuse tegemist. Samuti ei teavitatud kaebajat tema suhtes algatatud haldusmenetlusest; 3) ei ole pensioniamet selgitanud kaebajale vanemahüvitise tagasimaksmise nõuet esitades välja olulise tähtsusega asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2005 otsus muutmata.

6 Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu istungil apellant möönis, et arvestades kehtivat halduspraktikat, pensioniamet ei vaidlusta enam halduskohtu otsuse resolutsiooni, kuid ei nõustu otsuse punktides 10, 11, 14, 17 ja 18 toodud põhjendustega. Halduskohus on vaidlustatud otsuse punktis 10 õigesti leidnud, et pensioniameti poolne VHS § 3 lg 7 tõlgendus piirab isiku õigust tööle. See, et isikult nõutakse tagasi riigieelarvest makstavat hüvitist, mitte aga teenitud töötasu, ei välista piirangut isiku tööle asumisel. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt kui vanemahüvitist saav isik läheb oma vaba otsuse alusel tööle, peab ta arvestama, et vanemahüvitist võidakse seaduses ettenähtud ulatuses vähendada. Samas on apellant jätnud tähelepanuta selle asjaolu, et antud juhul M.T. ei olnud tööle asudes enam vanemahüvitist saav isik, vaid periood, mille vältel tal oli õigust saada vanemahüvitist, oli juba lõppenud. Samas on õige apellandi seisukoht, et halduskohtu seisukoht, mille kohaselt pensioniameti poolne VHS § 3 lg 7 tõlgendus riivab PS §-is 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, ei ole asjakohane ning on ka põhjendamatu, kuid samas ei ole see halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Õige on vaidlustatud punktis 11 esitatud halduskohtu seisukoht, et kui isikule juba makstud vanemahüvitist nõutakse tagasi, siis on tegemist omandiõiguse riivega PS § 32 tähenduses. Kuigi vanemahüvitis kujutab endast hüve, mida riik isikutele jagab, siis juhul, kui see on isikule välja makstud, siis tekib isikul sellele omand. Samas aga on vanemahüvitise tagasinõudmise alused ja kord sätestatud VHS-is, s. o omandiõiguse riive tuleneb seadusest. Kuna ei ole vaidlust selles osas, kas sätted, mis reguleerivad vanemahüvitise tagasinõudmise aluseid ja korda, on vastuolus PS §-iga 32, ning ka halduskohus on ole põhiseadusega vastuolu tuvastanud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata riive proportsionaalsust ja õigustatust. Iseenesest õige on apellandi väide, et alusetu on halduskohtu otsuse punktis 14 esitatud seisukoht, mille kohaselt pensioniamet rikkus vanemaõiguse tagasinõudmise menetluses M.T. suhtes ärakuulamisõigust, kuid samas ei ole ka see asjaolu halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Põhiseaduse §-st 14 tulenev ärakuulamisõigus on vanemahüvitise saajatele, s. h M.T. le, tagatud vanemahüvitise seaduse §-s 9 sätestatud vaidemenetluse raames. Asja materjalidest nähtuvalt teatati M.T. Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni istungi toimumise aeg ja koht ja tal oli võimalus tema vaiet läbivaatavale pensionikomisjonile oma seisukohti selgitada. Halduskohus on õigesti vaidlustatud otsuse punktis 17 leidnud, et vanemahüvitise tagasinõudmise menetluse läbiviimisel M.T. suhtes ei ole Tartu Pensioniameti Tartu osakond välja selgitanud asjas olulise tähtsusega asjaolu – seda, et ta sai sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 2004 novembrikuus pärast vanemahüvitise maksmise perioodi lõppemist. See, et riikliku pensionikindlustuse registri teatises märgitakse sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kuus, kui teatisest ei nähtu, milliste novembrikuu päevade eest sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on teenitud, ei välistanud Tartu Pensioniameti Tartu osakonnal haldusmenetluse käigust täpsustada, millisel perioodil M.T. sai tulu. Pensioniamet oli ju teadlik, et hüvitise maksmise periood lõppes 15.11.2004. Õige on halduskohtu seisukoht vaidlustatud otsuse punktis 18, mille kohaselt Tartu Pensioniameti Tartu osakond on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud VHS § 3 lg 7 M.T. suhtes ning ka selles osas esitatud apellatsioonkaebuse põhjendused ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7 Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude kohta kuludokumente ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson