3-06-782/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

2. mai 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-782 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet Väljasaadetav – A.G., isikukood xxxxxxxxx Kohtuistungi toimumise aeg

2. mai 2006. a, Tallinn Resolutsioon Pikendada A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega 2. juulini 2006. a. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule otsuse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 1. juunil 2006. a. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada hiljemalt 12. mail 2006. a. Apellatsioonkaebus ja -teade peab jõudma Tallinna Halduskohtusse hiljemalt tähtpäeval kella 17.00-ks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.G.l oli tähtajaline elamisluba 11. juulist 1996. a kuni 11. juulini 2001. a. Siseministri 19. juuli 2001. a käskkirjaga nr 315 keelduti A.G.le tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) tegi 18. juulil 2003. a A.G.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga 14. september 2003. a. A.G. sundtäitmise tähtaja saabudes Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas 27. oktoobril 2004. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. A.G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia.

2. Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2005. a otsusega paigutati A.G. väljasaatmiskeskusesse alates

9. novembrist 2005. a kuni Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 9. jaanuarini 2006. a. Kohtuotsustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.

3. KMA palub pikendada A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 25. A.G. on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. KMA pöördus 16. detsembril 2005. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega A.G. dokumenteerimiseks. 9. jaanuaril 2006. a laekunud vastuse kohaselt on dokumentide saamiseks tarvis A.G. avaldust. Kuna A.G.l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.

4. A.G. palub jätta KMA taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et KMA taotlus A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning §

25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

6. A.G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele) tõttu. A.G. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida A.G. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu osutuda paremas olukorras olevaks kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.

7. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates 9. novembrist 2005. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks A.G.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud üksnes isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ning kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p 6. VSS § 25 ei ole vastuolus põhiseadusega pelgalt seetõttu, et selles ei ole sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega: kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust. Seega on isiku põhija inimõiguste kaitse tagatud ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

8. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt 26. juulil 1994. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna käesoleval ajal A.G.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas A.G.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt A.G.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artga 31–33.

9. A.G. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. A.G.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (23. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.

10. A.G. väidetav halb tervislik seisund ei ole väljasaatmiskeskusest vabastamise aluseks. Väljasaadetavale on tagatud meditsiiniline teenindamine (VSS § 269).

11. A.G.l on õigus esitada halduskohtule kaebus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tingimuste peale. Asjaolu, et väljasaatmiskeskuses viibib väidetavalt HIV nakkust kandev isik, ei anna iseenesest alust teiste väljasaadetavate vabastamiseks väljasaatmiskeskusest.

12. A.G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Seega on põhjendatud A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 2. juulini 2006. a.

Villem Lapimaa Kohtunik