2-05-3104/1 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

1 2-05-3104

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Mõtsnik Otsuse tegemise aeg ja koht 03. mail 2006.a. Tallinnas, Kentmanni tn kohtumajas Tsiviilasja number 2-05-3104 Tsiviilasi OÜ hagi IR’a vastu 6688,43 krooni saamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad hageja OÜ hageja lepinguline esindaja TI kostja IR kostjate lepinguline esindaja AA RESOLUTSIOON Rahuldada hagi. Mõista IR’alt OÜ kasuks välja 7582,85 (seitse tuhat viissada kaheksakümmend kaks krooni ja 85 senti). Mõista välja IR’alt menetluskulu 215,60 (kakssada viisteist krooni ja 60 senti) riigituludesse kohtu kantud postikulude katteks. Menetluskulu tuleb tasuda , maksekorralduse selgitusse tuleb märkida: „Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, kohtuotsus tsiviilasjas nr , menetluskulu”. Edasikaebamise kord Pool võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kostja ja AS (edaspidi hageja või pank) vahel .a. sõlmitud pangakaardi kasutamise lepingust nr. (edaspidi leping) tulenev võlgnevus summas 6688,43 krooni ja kohtukulud. Avalduse kohaselt on kostja peale arvelduskonto avamist võtnud maksekaardiga sularahaautomaatidest välja raha ja teostanud tehinguid, ületades kokku 4989,97 krooni ulatuses arvelduskonto jääki, mille tõenduseks on hageja esitatud pangakonto väljavõte. See oli võimalik pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase Kostjal oli lepingu järgi kohustus hoida kaarti hoolikalt ja mitte anda seda üle teistele isikutele. pidi kostja hoidma saladuses. Lepingu punkti 7.9. järgi peab kostja korvama hagejale kõik kaardi valdamise kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu punkti 8.1. alusel kohustub

2 kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu punkti 3.4. kohaselt ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid arvelduskonto jääki, tuleb käsitleda alusetu rikastumisega omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise võlasuhte kaudu. Kostja käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama ENSV Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 477 lõike 1 alusel. Kostja ei reageerinud AS nõudele tasuda pangkaardi lepingust tulenev võlg ja AS loovutas nõude koos kõrvalnõuetega OÜ-le (edaspidi samuti hageja). Loovutatud nõude summaks oli 4989,97 krooni. Samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viiviste tasumist. Kostja võlgneb hagejale alusetult omandatu tagastamatajätmisest põhivõlana 4989,97 krooni (arvestatud nõude loovutamise hetke seisuga), millele lisanduvad viivised summas 1698,46 krooni (arvestatud hagiavalduse esitamise seisuga). Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, tuleb tal vastavalt TsK § 231 lõikele 1 tasuda viivist. Hageja on arvutanud viivist alates .a. vastavalt seadusele 3% aastas, alates .a. 7% aastas ja alates .a. 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4989,97 kroonilt. Seisuga .a. on kostja viivisvõlg hageja ees 1698,46 krooni. Hageja nõuab lisaks kohtukulude summas 894,42 krooni (riigilõiv 560 krooni ja õigusabikulud summas 334,42 krooni) kostjalt välja mõistmist. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnista. Kostja tunnistab, et sõlmis hagejaga lepingu. Kostja leiab, et hageja viited TsK § 477 lõikele 1 on alusetud, kuna leping andis talle õiguse pangakaardi kasutamiseks. Hageja pole viidanud mitte ühelegi lepingu punktile, mida kostja oleks rikkunud. Leping ei sätesta, et klient saab kasutada kontot vaid seal oleva raha piires. Kostja pole rikkunud ei lepingut ega seadusi. Lepingu p 8.2. kohaselt tuleb korvata pangale tekitatud kahjud kahe kuu jooksul. Viimased tehingud toimusid .a. AS mingeid pretensioone ei esitanud. Hilisemad nõuded kostja vastu on alusetud. Pangakaardi valdaja ei pea omama pidevalt infot oma kontojäägi kohta. TsÜS sätestab hagi üldise aegumise tähtaja 3 aastat, mida kostja palub kohtul arvestada. Pank pidi vastavalt lepingule teatama kahe kuu jooksul lepingu lõpetamisest, mida ta ei teinud. Kostja palub jätta kohtukulud hageja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et AS ja kostja sõlmisid .a. pangakaardi kasutamise lepingu nr. . Kostja ei vaidle vastu hageja väidetele, et ta on kasutanud raha oma kontojääki ületades kokku 4989,97 krooni ulatuses. Samuti ei ole vaielnud kostja vastu viiviste tasumise kohustusele, viiviste arvestusele ja asjaolule, et AS asemel on uueks võlausaldajaks OÜ . Kostja leiab, et hagi on aegunud ja et 4989,97 krooni oma kontojääki ületades omandamine ei riku lepingut ega seadust. Esmalt analüüsib kohus, kas käesolevas asjas saab kohaldada aegumist. Aegumise seisukohalt on oluline, kas hageja nõue põhineb lepingul või seadusel (alusetu rikastumine). Hageja on toonud hagi alusena välja järgmised lepingu punktid: lepingu p. 7.1. järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ja mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkti 7.2. järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi temale väljastatud . Punkti 7.3. kohaselt kohustus kostja viivitamata informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Punkti 7.4. järgi kohustus kostja järgima panga poolt määratud

3 arvelduste korda. Puntki 7.9. järgi peab kostja korvama kõik kaardi valdaja (kostja) kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud .a. otsuses tsiviilasjas nr , et kohus hindab, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Seega kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Sama põhimõtet on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud ka nt .a. otsuses tsiviilasjas nr ja .a. otsuses tsiviilasjas nr . Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud, millist lepingu sätet kostja rikkunud on. Kostja ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kaart oleks tema valdusest välja läinud ja et raha sai kontojääki ületades keegi teine. Seega ei ole kostja rikkunud lepingu punkte 7.1, 7.2. ja 7.3. Hageja ei ole toonud välja, milline on punktis 7.4. viidatud panga poolt määratud arvelduste kord. Kostjal on õigus selles, et lepingus ei ole sätet selle kohta, et kostja võib kasutada oma arvelduskontot üksnes kontojäägi ulatuses. Samas ei ole kostja kordagi väitnud, et tema teada oli tal lepingu alusel võimalik saada panga arvelt krediiti. Leping on pealkirjastatud kui „pangakaardi kasutamise leping“, viiteta ei deebet- ega krediitkaardile. Poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja seisukohtadest tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad pooled said aru, et tegemist on deebetkaardi lepinguga ja et leping ei anna kostjale õigust raha kasutamiseks suuremas summas, kui on kontojääk. Siin võiks olla rohkem põhjendatud, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis. Tehingus on oluline tuvastada poolte tahe. ( Muuhulgas ka kostja ise möönis minu mäletamist mööda istungil, et kontojääki ületavas osas tal raha kasutamiseks õigust ei olnud.) Seega leiab kohus, et lepingus ei olnud pooled leppinud kokku selles, et kostja võib saada panga arvelt krediiti. Kostjal oli võimalik pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu kasutada raha pangakonto jääki ületavas summas, kuid pank ja kostja ei olnud selles kokku leppinud. Kohus leiab, et kostja on omandanud kokkuleppe väliselt panga arvelt rahasumma. Kuna aga lepingus ei ole otseselt kirjas, et pangakaart annab õiguse raha kasutamiseks vaid kontojäägi ulatuses, leiab kohus, et hageja nõuet on kohasem käsitleda alusetust rikastumisest tuleneva lepinguvälise nõudena. ( Selle ma jätaksin välja, kuna kohus leiab siiski, et kontojääki ületavas osas tal õigust raha kasutada ei olnud, olles eelnevalt tuvastanud poolte tahte). Sisuliselt sama on alternatiivina lepingust tulenevalt nõudele avaldanud hagiavalduses ka hageja. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud .a. lahendis tsiviilasjas nr. , et arvelduskrediidilepingu alusel tuleb kassaatorilt välja mõista summad, mis on kasutatud arvelduskrediidi limiidi ulatuses. Summa, mis kokkulepitud arvelduskrediiti ületab, on vaadeldav alusetult omandatud varana. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 9 lõike 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Paragrahvi 9 lõike 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lõike 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Seega kehtestas uus TsÜS .a. jõustudes lühema – kolmeaastase – aegumistähtaja. Vastavalt VÕSRS § 9 lõikele 2 algab kehtiva TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja arvestamine alates .a. Aegumistähtaja viimaseks päevaks oli seega .a. Hagi on registreeritud kohtu kantseleis .a., seega enne aegumistähtaja lõppu. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu käesolevas tsiviilasjas aegumine kohaldamisele. Kostja ei ole küll vaielnud vastu asjaolule, et tema vastu on esitanud nõude mitte pank, vaid OÜ Aktiva Finants, kuid kohtul on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 436 lõikest 7 tulenevalt kohustus ise kohaldada õigust. Seega peab kohus kontrollima, kas hagejal on õigus kostja vastu nõuet esitada. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne .a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Hageja esitatud teatise kohaselt loovutas pank hagejale nõude .a., seega peale VÕS jõustumist. VÕS § 164 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude üle anda teisele isikule ja nõude loovutamisega astub uus

4 võlausaldaja senise asemele. Teatise kohaselt loovutas AS OÜ-le kostja vastu nõude põhisummas 4989,97 krooni koos õigusega nõuda viivist, kahju hüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Teatise kohaselt „tugineb nõue pangakaardi lepingust ja tehingute väljavõttest.“ Kohtule esitatud võlateatise kohaselt (tlk. 17) on AS ja OÜ vahel sõlmitud .a. leping nr. , millega esialgne kreeditor loovutas .a. kostja ja esialgse kreeditori vahelistest tehingutest tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid tõendavate dokumentidega OÜ-le . Nõude loovutamise lepingut kohtule esitatud ei ole. Kohus järeldab esitatud teatiste pinnalt, et nõude loovutamise lepingu esemeks oli rahaline nõue kostja vastu summas 4989,97 krooni koos õigusega nõuda edaspidi lisanduvat viivist. Teatistes on viide panga ja kostja vahel sõlmitud pangakaardi lepingule, aga ka konto väljavõttele, millest nähtub raha kasutamine kontojääki ületades. Kohus leiab, et ehkki teatiste sõnastus on ebaselge, oli nõude loovutamise lepingu poolte tahe suunatud rahalise nõude kättesaamisele ja seejuures asjaolu, kas nõue tuleneb vahetult lepingust või põhineb seadusel (tulenedes ka sel juhul kaudselt panga ja kostja vahelisest lepingust), ei ole määrava tähtsusega. Seega leiab kohus, et OÜ on õigustatud nõudma kostjalt sisse ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (mille tekkepõhjuseks on vaidlusalune pangakaardi leping). VÕSRS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhetele, mis on tekkinud enne .a., enne VÕS jõustumist kehtinud seadust. Kostja omandas panga arvelt alusetult summasid vahemikus .a., seega enne .a. Seega kuulub asjas kohaldamisele kuni .a. kehtinud TsK. TsK § 477 lõike 1 kohaselt peab isik, kes seadusliku või tehinguga kindlaksmääramata aluseta omandas vara teise isiku arvel, viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Hageja väidetel on kostja omandanud tehingu või seadusega kindlaksmääramata aluseta panga arvelt 4989,97 krooni. Hageja väiteid kinnitab kohtule esitatud konto väljavõte (tlk. 14-15). Kostja summa suurusele vastu vaielnud ei ole, küll on ta leidnud kirjalikes vastuväidetes, et ta ei ole kontojääki ületavas osas raha kasutades rikkunud ei lepingut ega seadust. Seega ei ole vaidlust selles, et kostja on panga arvelt raha alusetult omandanud. Kostja väidab ka, et kasutas raha kontojääki ületades tahtmatult. Kohus leiab, et TsK § 477 lõike 1 kohaldamise seisukohalt ei ole oluline, et kostja omandas panga arvelt raha tahtlikult või kogemata. Kui raha on alusetult omandatud, on isikul, kelle arvelt raha omandati, õigus seda tagasi nõuda. Hageja on esitanud lisaks põhivõlgnevusele ka viivisenõude. Hageja on arvutanud viivise vastavalt seadusele, mitte pangakaardi lepingule: alates 01.01.1999.a. vastavalt TsK § 231 lõikele 1 3% aastas, alates 01.07.2002.a. VÕS § 113 lõikele 1 7% aastas ja alates 01.05.2004.a. vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4989,97 kroonilt. Seisuga .a. on kostja viivisvõlg hageja ees 1698,46 krooni. VÕS § 167 lõike 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kostja ei ole viiviste esitamise nõudele ja viiviste suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hageja esitatud viiviste nõue on seadusega kooskõlas ja kuulub rahuldamisele. Hageja taotleb kostjalt kohtukulude väljamõistmist. TsMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 560.00 krooni. Hagejal on tekkinud kohustus tasuda oma esindajale osutatud õigusabi eest 334,42 krooni. Kokku tuleb TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja kantud kohtukulud summas 894,42 krooni. Juhindudes kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 52 p-st 5 ja § 54 lg-st 4 tuleb kostjalt mõista riigituludesse läbivaatamiskuluna kohtu kantud postikulu 215,60 krooni: 7 tähtväljastusteatega kirja edastamine ühikuhinnaga 30.80.

Tiia Mõtsnik Kohtunik