2-04-1798/2 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2006. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-1798 Tsiviilasi Inges Kindlustus AS hagi OÜ Aave Transport vastu regressi nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Inges Kindlustus AS (äriregistrikood xxx) Hageja esindajad Gert Võsa ja Kairi Koppel Kostja OÜ Aave Transport (äriregistrikood xxxx) Kostja esindaja Maano Saareväli Kohtuistungi toimumise aeg

21. veebruar 2006. a RESOLUTSIOON Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Välja mõista Inges Kindlustus AS-lt:
OÜ Aave Transport kasuks menetluskuludena 945,50 kr (üheksasada nelikümmend viis krooni ja 50 senti)
Riigituludesse menetluskulud 99,00 kr (üheksakümmend üheksa krooni). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kirjeldava ja motiveeriva osa kättesaamist, kui pooled ei teata, et loobuvad apellatsioonkaebuse esitamise õigusest.

Vaidlustamata asjaolud

04.11.2001.a. toimus Tallinnas Peterburi mnt ja Pae tänava ristmikul liiklusõnnetus, mille põhjustas kostjale kuuluv sõiduk DAF FT riikliku registreerimisnumbriga 238 AMZ ja mida juhtis Artur Beilin. A.Beilin oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal alkoholijoobes.

Tsiviilasi nr 2-04-1798 Liiklusõnnetuses sai kannatada Zoja Truu ja sõiduauto Opel Vectra, mis kuulus Igor Gontšarovile. Hageja kui kostja sõiduki kindlustusandja hüvitas kannatanutele kokku kahju 17 807,00 kr ulatuses, millele lisanduvad kahjujuhtumi käsitluskulud 1143,00 kr, kokku 18 950,00 kr.

Liiklusõnnetuse ajal oli A.Beilinil kostjaga sõlmitud tööleping, mille alusel oli tema kasutusse antud liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk.

Hageja nõue ja põhjendused.

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja poolt kannatanutele väljamakstud hüvitised ja liikluskahju menetlemise kulud summas 18 950,00 kr ja hageja kohtukulud.

Hageja leiab, et tulenevalt liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKS) § 48 lg 2 p 2 on tal regressiõigus kostja vastu, kuna kostja töötaja oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal alkoholijoobes.

Kostja vastuväiteid hageja ei tunnista, kuna kostja ja liiklusõnnetuse põhjustaja vahel oli sõlmitud tööleping ja seega ei ole A.Beilin sõiduki valdaja, vaid selleks loetakse kostjat. Asjaolu, et A.Beilin väidetavalt kasutas sõidukit isiklikeks eesmärkideks, ei oma antud nõude osas tähtsust.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata.

Liiklusõnnetuse põhjustamise ajal ei täitnud A.Beilin kostja poolt antud tööülesandeid. Nagu nähtub tema selgitustest, siis kasutas ta seda sõidukit oma isiklikeks eesmärkideks – käis sellega oma autot värvimas. Kostja väidete kohaselt võttis A.Beilin sõiduki omavoliliselt.

Vastavalt kostja poolt kehtestatud korrale pidi A.Beilin auto parkima kostja poolt määratud kohta. A.Beilin töötas tavapärase töögraafiku alusel st esmaspäevast reedeni ja tema tööaeg oli kella 08.00-st kuni 17.00-ni. 04.11.2001.a. oli pühapäev ja A.Beilin ei täitnud tööülesandeid.

Kuna A.Beilin ei täitnud tööülesandeid, siis ei kohaldu antud asjas AÕS § 33 lg 3 ning ta oli sõiduki otsene valdaja AÕS § 33 lg 1 ja lg 2 tähenduses.

Kuna A.Beilin oli otsene valdaja ja kostja valdus on välistatud AÕS § 33 lg 3 tähenduses, siis ei ole hagejal nõuet kostja vastu LKS § 48 lg 2 alusel. Kostja ei saanud mõjutada A.Beilinit ega olla tema eest vastutav, kuna poolte vahel puudusid liiklusõnnetuse toimumise ajal töösuhted.

Kohtu seisukoht ja põhjendused.

Kohus, kuulanud ära pooled, kostja esindaja vande all antud ütlused ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.

Poolte vahel on vaidlus sisuliselt ühes küsimuses: kas A.Beilinit saab lugeda sõiduki valdajaks liiklusõnnetuse toimumise ajal või ta, olles töösuhtes kostjaga, oli kostja töötaja,

Tsiviilasi nr 2-04-1798 keda tulenevalt AÕS § 33 lg 3 ei loeta asja valdajaks ning seetõttu tuleb lugeda sõiduki valdajaks kostjat. Sellest küsimusest sõltub, kas hagejal on regressinõue kostja vastu tulenevalt LKS § 48 lg 2 p 2.

AÕS § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. AÕS § 33 lg 2 kohaselt isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandivõi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja vallata, on otsene, teine isiku aga kaudne valdaja. AÕS § 33 lg 3 kohaselt valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes.

Poolte poolt esitatud asjaoludel kohus leiab, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud sõiduki juht A.Beilin töösuhtes ja seega tuleb lugeda teda otseseks sõiduki valdajaks.

Tulenevalt AÕS § 33 lg 3 ei loeta valdajaks isikut, kes teostab võimu asja üle teise isiku ettevõttes. Selle sätte mõte ja eesmärk on, et isik, kes töötab töölepinguga ja seeläbi teostab vahetut võimu asja üle (valdab asja) ei ole valdajaks, kuna tema tahe on sel ajal allutatud tööandja tahtele /ta viib ellu tööandjalt saadud juhiseid ning ta teostab seeläbi tööandja tahet. Kuna töötaja teostab tööandja tahet, siis loetakse, et tööandja on asja valdajaks.

Hinnates antud asja käigus esiletoodud asjaolusid, leiab kohus, et sõiduki valdajaks oli liiklusõnnetuse ajal A.Beilin ning kostjat, kes on küll formaalselt A.Beilini tööandjaks vaidlusalusel ajal, ei saa pidada juhi valduses olnud sõiduki valdajaks läbi AÕS § 33 lg 3 tuleneva töötaja valduse välistamise.

Nagu nähtub esitatud asjaoludest, oli tegemist pühapäevaga ning ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A.Beilin tegutses töölepingu alusel. Vastavalt tema poolt antud seletustele liikluspolitseis (tl 54) kasutas sõiduki juht sõidukit isiklikuks otstarbeks. V.Tederi ütluste kohaselt oli A.Beilinil tavapärane töögraafik st esmaspäevast reedeni kella 8.00 kuni 17.00-ni ja ta oli kohustatud auto paigutama parklasse peale iga tööpäeva lõpul. Kostja esindaja väitel ei olnud A.Beilinil mingeid töökohustusi sel nädalavahetusel.

Tulenevalt tööõigusest ei ole töötaja töövälisel ajal tööandja tahtele allutatud. Antud asja arutamise käigus ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et sõiduki juht teostas töökohustusi sõites kostja autoga. Arvestades seda, et liiklusõnnetus toimus pühapäeval ja nagu A.Beilin eelpool osundatu seletuses tõendas, tegeles ta oma isiklike asjade ajamisega ning seda kinnitas ka kostja esindaja vande all antud ütlustes, siis kohtul ei ole alust selles mingil moel kahelda.

Seega ei olnud A.Beilini näol tegemist isikuga, kes oleks olnud allutatud kostja, kui tööandja tahtele ning seega ei ole alust AÕS § 33 lg 3 alusel eitada A.Beilini valdust sõidukile. Kuna asjal oli valdaja, kuid see ei olnud kostja, siis kostja vastu hagejal nõuet ei ole. Hageja nõue ei tulene antud asjaoludel ka ühestki teisest LKS § 48 lg 2 toodud regressi alusest.

Menetluskulude jaotus

Tulenevalt kehtiva TsMS rakendusseaduse § 3 kuulub antud asjas menetluskulude jaotamise osas kohaldamisele kuni 31.01.2005.a. kehtinud TsMS (1998).

Tsiviilasi nr 2-04-1798 TsMS (1998) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p1 alusel kuuluvad hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kostja õigusabi kulud 945,50 kr (5% hagetud summast 18 950,00 kr).

Lähtuvalt TsMS (1998) § 52 p 5 ja § 54 lg 1 ning § 54 lg 4 tuleb hagejalt välja mõista riigi poolt kantud menetluskulud (postikulu 99,00 kr).

Kohtunik