2-04-1164/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsusese tegemise aeg ja koht 7. aprill 2006. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1164 Tsiviilasi OÜ L. hagi AS-i T. vastu 74.772, 58 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21. septembri 2005. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg OÜ L. apellatsioonkaebus 27. märts 2006. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant OÜ L. (registrikood *, aadress , 74114 Maardu, Harju maakond); esindaja adv. S.S. Vastustaja AS T. (registrikood *, aadress *, 74114 Maardu, Harju maakond); lepinguline esindaja M.E.

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. septembri 2005. a. otsus OÜ L. hagis AS-i T. vastu 74.772, 58 krooni väljamõistmiseks. 2. Välja mõista AS-ilt T. OÜ L. kasuks 74.772, 58 krooni (seitsekümmend neli tuhat seitsesada seitsekümmend kaks krooni ja 58 senti) võla katteks ja 13.238, 63 krooni (kolmteist tuhat kakssada kolmkümmend kaheksa krooni ja 63 senti) kohtukulu. 3. Apellatsioonkaebus rahuldada. 4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2

15. septembril 2004. a. esitatud hagis taotles OÜ L. AS-lt T. 74.772, 58 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. septembril 1996. a. lepingu nr. LT-0012, millega lepiti kokku hageja poolt osutatava tollimaakleri teenuse tingimused. Poolte suuliste kokkulepete ning väljakujunenud praktika kohaselt oli hageja kui tollimaakleri tasuks 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest. 28. aprillil 2003. a. sõlmisid pooled lepingu lisa 7, mille kohaselt muudeti alates lepingu lisa allkirjastamisest tollimaakleri tasu ja kehtestati selleks 0, 18 USA dollarit tollis vormistatud kauba tonni eest. Ajavahemikus 12. jaanuarist 10. aprillini 2003. a. osutas hageja kostjale kokkulepitud tollimaakleri teenuseid ning väljastas kostjale viis arvet kogusummas 11.227, 99 USA dollarit ja kümme arvet kogusummas 14.952, 41 eurot. Kostja tasus kõik esitatud arved, kuid lähtus eeldusest, et ühe tonni tollis vormistatud kauba hinnaks on 0, 18 USA dollarit. Seetõttu maksis kostja viie arve alusel hagejale kokkulepitust vähem 2.041, 46 USA dollarit ja kümne arve alusel tasus ta vähem 2.750, 89 eurot. Kostja selline käitumine oli eeldatavasti tingitud sellest, et poolte vahel peeti läbirääkimisi uue odavama tariifiga kokkuleppe osas, kuid kostja on sündmustest ette rutanud ja kohaldanud alates 28. aprillist 2003. a. kehtima hakanud tariifi juba alates 1. jaanuarist 2003. a. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Kostja on rikkunud VÕS § 108 lõike 1 kohaselt raha maksmise kohustust. Hagisumma koosneb põhivõlast summas 68.108, 25 krooni ja viivistest summas 6.664, 33 krooni.

Kostja vastus

Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja võttis endale 6. märtsil 2003. a. kirjaliku kohustuse, mille kohaselt 2003. aastal on teenuse hinnaks 0, 18 USA dollarit ühe tonni tollis vormistatud kauba eest. Kirjalikuks lepinguks vormistati see kohustus 28. aprillil 2003. a. pooltevahelise lepingu LT-0012 lisana nr. 7. Poolte vahel 29. detsembril 2002. a. sõlmitud koostöö raamkokkuleppe punkti 2. 1 kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et ajavahemikul 1. jaanuarist 31. detsembrini 2003. a. moodustab tasu hageja teenuse eest 0, 18 USA dollarit iga tonni kohta ja 1. jaanuarist 31. detsembrini 2004. a. on hageja teenuse eest makstav tasu 0, 15 USA dollarit iga tonni kauba kohta. 29. detsembril 2002. a. sõlmitud kokkulepe on kooskõlas hageja poolt 6. märtsil 2003. a. võetud kirjaliku kohustusega ning kostja on täitnud poolte vahel sõlmitud lepingust, selle lisadest ja hilisematest kokkulepetest tulenevaid kohustusi ning tasunud kokkulepitud summad.

Esimese astme kohtu otsus

21. septembri 2005. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata.

Pooltel ei ole vaidlust, et 12. septembri 1996. a. lepingu nr. LT-0012 kohaselt oli hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleri teenuse tasuks 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest ning et 28. aprillil 2003. a. sõlmitud lepingu lisa 7 kohaselt muudeti alates lisa allakirjutamisest tollimaakleri tasuks 0, 18 USA dollarit tollis vormistatud kauba tonni kohta. Vaidlust ei ole ka selle üle, et ajavahemikul 12. jaanuarist 10. aprillini 2003. a. osutas hageja tollimaakleri teenuseid ning esitas kostjale viisteist arvet kogusummades 11.227, 99 USA dollarit ja 14.952, 41 eurot ning et kostja need arved tasus, kuid lähtus eeldusest, et ühe tonni kauba tollis vormistamise hinnaks on 0, 18 USA dollarit. Ebaõige on hageja seisukoht, nagu puuduks pooltel kokkulepe selle kohta, et hind 0, 18 USA dollarit rakendus poolte vahel alates 1. jaanuarist 2003. a. Poolte vahel 29. detsembril 2002. a. sõlmitud raamlepingu punktist 2. 1 nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et alates 1. jaanuarist 2003. a. kuni 31. detsembrini 2003. a. on hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleriteenuse hind 0, 18 USA dollarit tonni kohta. Hagejat on raamlepingu pealdise kohaselt esindanud juhatuse liige V.M. ning kostjat on esindanud volikirja alusel OÜ L. juhatuse liige I.P.. Lepingu teiselt leheküljelt nähtuvalt on lepingu tegelikkuses allkirjastanud hageja poolelt I.P.. Lepingu esimese lehekülje on allkirjastanud vaid kostja

3 esindaja. Ainuüksi asjaolu, et 29. detsembril 2002. a. sõlmitud raamlepingu esimesel lehel ei ole hageja esindaja allkirja, ei muuda lepingut kehtetuks. Seadus ei sätesta, et lepingu kehtivuseks tuleb allkirjastada lepingu kõik leheküljed. Leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning neid on esindanud kummagi poole seaduslikud esindajad. Asjaolu, et lepingu allkirjastamine ei vasta lepingu pealdises lepingu sõlmijate esindajate kohta märgitule, ei mõjuta tõika, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning et neid on esindanud kummagi poole seaduslikud esindajad. I.P. kinnitas tunnistajana, et ei pööranud tähelepanu lepingu pealdises märgitud nimedele.

Vastuolus ei ole 29. detsembril 2002. a. sõlmitud raamkokkulepe punkt 2. 1 ja 28. aprillil 2003. a. sõlmitud kokkuleppe nr. LT-0012 lisa nr. 7 punkt 3. 1, sest viimases ei kõnelda perioodist, mis eelneb lisa nr. 7 sõlmimisele. Kuna pooled on sõlminud raamlepingu hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleri teenuse hinna alandamise kohta 0, 18 USA dollarini ühe tonni kauba kohta alates 1. jaanuarist 2003. a., siis ei ole kostja omavoliliselt jätnud arveid osaliselt tasumata, vaid on lähtunud õigesti eeldusest, et tasuda tuleb 0, 18 USA dollarit ühe tonni kauba tollis vormistamise eest.

Hageja juhatuse liikmete V.M.i poolt 6. märtsil ja I.P.i poolt 7. märtsil 2003. a. allkirjastatud dokument sisaldab vaid hageja tahteavaldust. Tegemist võib olla hageja juhatuse liikmete vahelise kokkuleppega, kuid mitte kokkuleppega poolte vahel. VÕS § 3 p. 1 kohaselt tekib võlasuhe lepingust ning VÕS § 8 lg. 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel. Alates 29. detsembrist 2002. a. oli poolte vahel kehtiv kokkulepe teenuste hinna alandamise kohta, seega ei oma eelpool nimetatud dokument tähtsust ka hageja väidetava oferdina.

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse täielikult tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada.

Faktilistele asjaoludele ei vasta kostja väide, et poolte vahel eksisteeris kehtiv kokkulepe osutatava tollimaakleri teenuse hinnas 0, 18 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest perioodil 1. jaanuarist kuni 28. aprillini 2003. a. Kohus on otsuses ekslikult asunud seisukohale, et poolte vahel 29. detsembril 2002. a. sõlmitud raamleping tekitas pooltele õigusi ja kohustusi.

Poolte vahel eksisteeris 12. septembril 1996. a. sõlmitud tollimaakleri teenuse leping nr. LT-0012 ja 28. aprillil 2003. a. sõlmitud lepingu LT-0012 lisa nr. 7, mille kohaselt määrati alates nimetatud lepingu lisa allkirjastamisest tollimaakleri tasuks 0,18 USD iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Seega kehtis uus tollimaakleri teenuste tasu alates lepingu lisa nr. 7 allkirjastamisest, mitte varem.

Ajavahemikus 12. jaanuarist kuni 10. aprillini 2003.a. osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale arveid, lähtudes kehtivast lepingust, ning viitas arvetes sellele, et ühe tonni tollis vormistatud kauba hinnaks on 0, 22 USA dollarit. Vastustaja tasus kõik esitatud arved omavoliliselt madalama hinnaga 0, 18 USA dollarit. Seega kohaldas vastustaja 28. aprillil 2003. a. kehtima hakanud hinda omaalgatuslikult juba alates 1. jaanuarist 2003. a. Sellist käitumist põhjendab vastustaja poolte vahel sõlmitud raamlepingu sätetega, mis kehtestas uued tollimaakleri tasu määrad. Sellist kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei olnud. Nimetatud lepingu esilehe on allkirjastanud vaid vastustaja, kelle huvides madalama tariifi kehtestamine oli. Samuti on ebaloogiline, kui peale väidetava raamlepingu sõlmimist 29. detsembril 2002. a. pooled veel 28. aprillil 2003. a. lepingu nr. LT-0012 lisa nr. 7 sõlmisid. 29. detsembri 2002. a. raamlepingut apellant allkirjastanud ei ole. Arved on ajavahemiku eest 1. jaanuarist 28. aprillini 2003. a. esitatud kostjale tariifiga 0, 22 USA dollarit ning kostja ei ole kunagi esitanud vastuväiteid, nagu oleks kokkulepe uute tariifide osas juba kehtiv.

Vastustaja seisukoht

4

Kostja apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud, kuid kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et ta apellandi nõuet ei tunnista.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, hagi tuleb rahuldada.

Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nendevahelise 12. septembri 1996. a. lepinguga kohustus hageja osutama kostjale tollimaakleri teenust tasuga 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 28. aprillil 2003. a. sõlmisid nad lepingu lisa 7 (tl. 52), mille kohaselt lepiti kokku, et alates lisa allakirjutamisest on tollimaakleri tasuks 0, 18 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Ajavahemikul 12. jaanuarist 10. aprillini 2003. a. osutas hageja 12. septembri 1996. a. lepingu alusel kostjale tollimaakleri teenust, mille mahu üle pooled ei vaidle. Sel ajavahemikul osutatud teenuse eest esitas hageja kostjale arved, lähtudes teenuse tasust 0, 22 USA dollarit, kostja tasus aga arved osaliselt, lähtudes teenuse tasust 0, 18 USA dollarit. Hagisummast 68.108, 25 krooni moodustab hageja poolt nõutu ja kostja poolt tasutu vahe, mis on tekkinud erineva hinna kohaldamisest. Pooled vaidlevadki selle üle, kui suur oli nende poolt kokkulepitud maakleritasu ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 28. aprillini 2003. a. Hageja väitel oli selleks sel ajavahemikul 0, 22 USA dollarit, kostja väitel aga 0, 18 USA dollarit. Hageja tugineb oma nõude alusena pooltevahelisele 12. septembri 1996. a. lepingule, milles pooled maakleritasu määras kokku leppisid ja mida kostja tunnistab. Kostja, kes väidab, et osundatud lepingus kokkulepitud tasumäära on pooled alates 1. jaanuarist 2003. a. muutnud, pidi seda tõendama vastavalt esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud TsMS § 91 lõikele 1, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et tasumäära vähendatakse alates 1. jaanuarist 2003. a. Nii on kostja esitanud oma väite tõendamiseks hageja esindajate poolt 6. ja 7. märtsil 2003. a. allakirjutatud dokumendi (tl. 41), millele maakohtu poolt antud hinnanguga kolleegium nõustub: tegemist on hageja ühepoolse dokumendiga, mida ei saa pidada poolte kokkuleppeks ja mis VÕS § 13 lõikest 1 tulenevalt ei saanud seega muuta pooltevahelist lepingut. Veel on kostja esitanud poolte poolt väidetavalt 29. detsembril 2002. a. sõlmitud raamkokkuleppe koostöö kohta aastatel 2003 – 2004 (tl. 53 – 53), milles pooled olevat 0, 18 USA dollari suuruses hinnas kokku leppinud. Hageja väitel ei ole ta niisugust lepingut sõlminud. Sellele tõendile maakohtu poolt antud hinnanguga kolleegium ei nõustu. Lepingu esilehelt nähtub, et hagejat pidi lepingu sõlmimisel esindama juhatuse liige V.M., kostjat aga volituse alusel I.P.. Vaidlust ei ole selle üle, et V.M. lepingut allkirjastanud ei ole ning et tegelikult on lepingule alla kirjutanud üksnes I.P. ja P.M.. Kuna lepingu kohaselt esindas I.P. volituse alusel aga üksnes kostjat, mitte hagejat, siis ei saa teda lepingu sõlmimisel hageja esindajaks pidada vaatamata sellele, et nimetatu oli lepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige ning kirjutas lepingu teisele lehele alla hageja kohale. Lepingule on alla kirjutanud kostja kaks esindajat. Juba ainuüksi seetõttu ei saa 29. detsembri 2002. a. lepingut lugeda poolte poolt sõlmituks. Lisaks sellele nähtub aga reast muudestki asjaoludest, et 29. detsembril 2002. a. pooled teenuse hinna alandamises kokku ei leppinud. Nii ei ole kumbki pooltest seadnud kahtluse alla, et raamlepingu väidetava sõlmimise ajal 29. detsembril 2002. a. kehtis pooltevahelises suhtes 12. septembri 1996. a. leping, milles maakleritasu määr oli kokku lepitud, 29. detsembri 2002. a. kuupäeva kandvas dokumendis ei ole aga 12. septembri 1996. a. lepingule viidatud ning lepingust ei nähtu sõnaselgelt lepingupoolte tahet varasemat lepingut muuta. Vaidlust ei ole selle üle, et 28. aprillil 2003. a.

5 sõlmisid pooled lepingu lisa 7, milles nägid ette maakleritasu määra vähendamise 0, 18 USA dollarini tonni kohta, kostja esindaja ei suutnud aga apellatsioonikohtu istungil selgitada, milline vajadus oli lepingu lisa 7 vormistamiseks 28. aprillil 2003. a., kui selles lisas kokkulepitud tasu suuruses olid pooled tegelikult kokku leppinud juba 29. detsembril 2002. a., nagu kostja väidab. Samuti jäi kostja esindaja apellatsioonikohtu istungil võlgu igasuguse selgituse selle kohta, miks märgiti lepingu lisas 7, et maakleritasu määr 0, 18 USA dollarit rakendub alates lepingu lisa allakirjutamisest, seega alates 28. aprillist 2003. a., kui tegelikult olid pooled kokku leppinud, et seda määra rakendatakse alates sama aasta algusest. Veel ei osanud kostja esindaja selgitada seda, mis vajadus oli hagejal koostada 6. – 7. märtsil 2003. a. ühepoolne dokument selle kohta, et maakleritasuks saab 0, 18 USA dollarit, kui selles oli poolte jaoks siduvalt kokku lepitud juba ammu enne seda. Samas kinnitas esimese astme kohtu istungil tunnistajana ütlusi andes isegi I.P., kes samaaegselt hageja juhatuse liikmeks olekuga oli tegev ka teise lepingupoole huvides ja on tänaseks täielikult teise poole teenistuses (tl. 71) ning kelle ütlustesse tuleb seetõttu ettevaatusega suhtuda, et hr. M.iga olid vasturääkivused, mis lahendati märtsis (tl. 71). Kolleegium leiab, et kui pooltel oleks olnud alates 2003. a. algusest kehtiv kokkulepe hinna kohta 0, 18 USA dollarit kauba tonni kohta, siis ei oleks olnud vajadust märtsis sellekohaseid vasturääkivusi lahendada ja aprillis lepingu lisa sõlmida. Asjaolu, et ka kostja ei pidanud 29. detsembri 2002. a. kuupäeva kandvat dokumenti pooltevahelises suhtes siduvaks, nähtub sellestki, et hagile vastates kostja sellele väidetavale hinnakokkuleppele ei tuginenud (tl. 37 – 39) ja dokumenti ennast kohtule ei esitanud, tehes seda alles hilisema menetluse käigus. Samas oleks niisugune kokkulepe asja lahendamise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega, kui see olemas oleks. Seega ei tasunud kostja hageja poolt osutatud maakleriteenuse eest vastavalt pooltevahelisele lepingule. Kuna teenuse mahu osas vaidlust ei ole, tuleb hagi kostja poolt tasumata maakleritasu osas kooskõlas VÕS § 108 lõikega 1 rahuldada. Viivisenõudele ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud, ka selles osas tuleb hagi rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Vastavalt senikehtinud TsMS § 60 lõikele 1, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Hageja taotles kantud kohtukulu väljamõistmist kostjalt. Hagiavalduselt tasus hageja riigilõivu 8000 krooni, kuigi pidi seaduse kohaselt tasuma 4750 krooni. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja kooskõlas seadusega riigilõivu 4750 krooni. Kooskõlas TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 tuleb riigilõiv kogusummas 9500 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks sellele taotles hageja esimese astme kohtu menetluses kostjalt õigusabikulu 10.620 krooni väljamõistmist. Kooskõlas TsMS § 61 lg. 1 punktiga 1 ei või hinnaga hagi puhul kostjalt hageja kasuks väljamõistetav õigusabikulu ületada 5% hagi rahuldatud osast. Seega tuleb hageja õigusabikulu hüvitamise taotlus rahuldada osaliselt, 3738, 63 krooni ulatuses. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu 13.238, 63 krooni.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik