3-05-533/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 05. aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-533 Haldusasi O. A kaebus Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 29. aprilli 2005 maksuotsusele nr 12-5/29 Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Halduskohtu 13. oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-129/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus O. A ning Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 23.märts 2006 Menetlusosalised Kaebaja: O. A, esindaja Vahur Kivistik Vastustaja: Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskus, esindaja Anneli Metsalu

RESOLUTSIOON Jätta O. A apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebus ning tühistada Pärnu Halduskohtu 13. oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-129/2005 osas, millega O. A kaebus osaliselt rahuldati. Teha asjas uus otsus, millega jätta O. A kaebus Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 29. aprilli 2005 maksuotsuse nr 12-5/29 tühistamise nõudes rahuldamata. Kohtukulud jätta kaebaja kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest.

3-05-533

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 29.04.2005 maksuotsusega nr 12-5/29 määrati O. A-le tasumiseks tulumaksu 1999. aasta eest 1560 krooni, 2000. aasta eest 2392 krooni, 2001. aasta eest 6636 krooni, 2002. aasta eest 9693 krooni ja 2003. aasta eest 10296 krooni, kokku 30577 krooni.

O. A arvas kontrollitaval perioodil (1999-2003) tuludeklaratsioonides maksustatavast tulust maha elatise lastele. Kõik lapsed on igal aastal esitanud tuludeklaratsiooni ning saadud elatise deklareerinud. O. Ai poolt esitatud 01.02.2005 elatise maksmise kokkuleppe järgi, mille osapoolteks on O. A, K. A ja nende lapsed P. A, G. A ja M. A, on alates 01.08.1992 kuni lepingu sõlmimise päevani need osapooled, kelle sissetulek on suurem maksuvabast tulust, maksnud elatist nendele osapooltele, kelle sissetulek on väiksem maksuvabast tulust, suuruses, mis tõstab viimaste sissetuleku maksuvaba tulu tasemele.

Maksuotsuses leiti, et O. Ai poolt lastele makstud rahasummasid ei saa võrdsustada elatisega tulumaksuseaduse (TuMS) mõistes ning need ei kuulunud tuludeklaratsioonides maksustatavast tulust mahaarvamisele. TuMS § 19 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga elatis, mida füüsiline isik saab kohtotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 23, § 61-64 või § 69. Elatisega on tegemist ainult siis, kui isik saab seda TuMS § 19 lg 1 nimetatud alustel. Kui vanem täidab ülalpidamiskohustust muul viisil, so. vabatahtlikult, siis ei ole tegemist elatisega PKS-i tähenduses. Antud juhul elatise tulust mahaarvamise hetkel st. 1999 – 2003 puudus notariaalselt kinnitatud kokkulepe. Elatise maksmise kohta puudub dokumentaalne tõendus, kuigi MKS § 58 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. O. A ei olnud nõus esitama maksuhaldurile ühtegi dokumenti. O. Ail oli kontrollitaval perioodil 3 last, kellest kaks alaealised ja 1 kõrgkoolis õppiv täisealine. Töövõimelise täisealise kõrgkoolis õppiva lapse suhtes PKS-s ettenähtud elatise maksmise korda ei rakendata. Kuna O. Ai poolt deklaratsioonides kajastatud makstud elatise summad ei olnud kooskõlas PKS-s ettenähtud maksmise tingimustega, oli tegemist O. Ai poolt tahtlikult esitatud valeandmetega.

2. O. A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 29.04.2005 maksuotsuse nr 12-5/29.

Vaidlustatud haldusaktis on meelevaldselt laiendatud alates 01.01.2000 jõustunud TuMS redaktsiooni maksustamisperioodile 1999. Kuni 31.12.1999 kehtinud TuMS § 12 lg 1 sätestas, et elatise maksja poolt maksustamisperioodil makstud elatis arvatakse maha tema tulust. Seega puudusid 1999. aasta maksustamisperioodi reguleerivas tulumaksuseaduses viited PKS-le, milles käsitati elatise mõistet. Rahandusministril, kes 09.12.1999 määrusega nr 102 kinnitas füüsilise isiku tuludeklaratsiooni täitmise juhendi, puudus volitus oma määrusega kehtestada täiendavaid piiranguid, mis seaduses puudusid. Vastava delegatsiooninormina viidatud TuMS § 27 lg 4 järgi sai minister kehtestada ainult tuludeklaratsiooni vormide ja täitmise korra. Seega oli kaebaja õigustatud ise sisustama elatise mõiste vastavalt selle tavatähendusele. Eesti kirjakeele

3-05-533

3 seletussõnaraamatust nähtub, et sõna elatis mõistetakse nii vabatahtlikult kui sunni ähvardusel tasutava ja sundtäidetava terminina. Kehtiva TuMS § 19 lg 1 on vastuolus põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb isikuid põhjendamatult ebavõrdselt ja tuleb jätta kohaldamata osas, mis paneb isikud, kes vabatahtlikult täidavad oma kohustusi, kehvemasse olukorda, kui isikud, kes ei soovi oma kohustusi täita. Kaebaja ei ole tahtlikult maksuseadust rikkunud, vaid on lähtunud oma õiguskäsitusest. Veendumus sai tuge, kui maksuhaldur vormistas kõiki asjaolusid teades enammakstud tulumaksu tagastamise otsused ja maksis reaalselt selle raha tagasi. Seega kuulub kohaldamisele MKS § 98 lg 1 sätestatud üldine aegumistähtaeg 3 aastat.

3. Vastustaja Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse kirjalikus vastuses kaebust ei tunnistanud. Ka 1999. aasta TuMS-s on seadusandja pidanud silmas elatist PKS-i tähenduses, kuigi viide seaduses eneses puudus. Kuna seadusandja ei defineeri elatise mõistet maksuseaduses, siis ei omistatud elatise mõistele TuMS-s erinevat tähendust PKS-st. Rahandusministri määrusega tuludeklaratsioonide vormide ja täitmise korra kohta ei sätestata piiranguid, vaid selgitatakse maksuseaduses sätestatut. TuMS § 19 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. Elatusraha on elatusraha saaja jaoks maksustatav tulu. Kui vanem täidab oma lapse ülalpidamise kohustust, ei toimu rahalist väljamakset sellisel viisil, et see muutuks kellegi jaoks tuluks. Kaebaja poolt esitatud notariaalse kokkuleppe sisu kohaselt ei ole tegemist laste ülalpidamiskohustuse vabatahtliku või sunniviisilise täitmise või täitmata jätmise küsimusega, vaid katsega hoiduda kõrvale tulumaksu tasumisest. Maksusumma tagastamine ei tähendanud, et maksuhaldur on tunnistanud maksukohustuslase taotluse õiguspäraseks. Riigikohus on korduvalt märkinud, et enammakstud maksusumma tagastamine ei välista maksuhalduri hilisemaid nõudeid. Tahtluse olemasolu kinnitab ka kaebaja keeldumine esitada dokumentaalseid tõendeid elatise maksmise kohta. Sellest saab järeldada, et kaebaja ei olegi oma lastele elatist maksnud.

4. Pärnu Halduskohtu 13.10.2005 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 29.04.2005 maksuotsus nr 12-5/29 osas, millega määrati O. Aile tasumisele tulumaksu 1999-2001 aastate eest. O. Ai tõlgendus „elatise“ mõiste kohta pole aktsepteeritav antud vaidluse lahendamise seisukohalt. Kasutades elatise mõiste sisustamisel selle tavatähendust, on kaebaja unustanud, et erialakeeles formuleeritud mõisted sageli erinevadki käibekeele sõnade tähendusest. Sõna käibekeeles mõistetud tähenduse kasutamine ei ole õige, kui on olemas sama mõiste tähendus õiguskeeles. Alates 01.01.2000 kehtima hakanud TuMS § 19 lg 1 andis elatise mõiste määratluse juba seaduses endas, sätestades, et tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt PKS-le. O. Ai poolt lastele makstud summad ei vasta elatise mõistele ka pärast 2000. aastat. Et O. Ai poolt lastele makstud rahasummad ei olnud elatis, ei kuulunud need tulumaksuga maksustamisele ning O. Ail puudus õigus neid maksustatavast tulust maha arvata. TuMS § 19 lg 1 ei riku ühtegi põhiseaduse §-s 12 loetletud võrdsusõigust ning on põhiseadusega kooskõlas.

3-05-533

4 Olukorras, kus seadus on mitmeti tõlgendatav ning isik on enda arvates leidnud teatmeteost kasutades põhjendatud argumendi kõhkluste kõrvaldamiseks elatise mõiste sisustamisel, ei pruugi maksuhalduri töötajate teistsugused arvamusavaldused, samuti deklaratsioonivormi tekstis sisalduvad juhised teda ümber veenda. Isik, kes tegutseb sisemiselt veendununa oma käitumise õigsuses, ei saa maksuõigusrikkumist tahtlikult toime panna. Ümber ei ole lükatud O. Ai väited, et kuivõrd maksuhaldur hakkas talle täidetud deklaratsioonide alusel tulumaksu tagastama, siis tema veendumus vaid tugevnes. Teistsuguste andmete puudumisel tuleb arvestada ka O. Ai väitega, et TuMS-s tehtud muudatusi ta ei jälginud, saades uue seaduse § 19 sisust teada alles aastate pärast. Kuna O. A ei jätnud maksusummat tasumata tahtlikult, siis sai talle tasumisele kuuluva maksusumma määrata kolme aasta jooksul arvates selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Järelikult sai O. Aile tasumisele kuuluvaid maksusummasid määrata ainult 2002. ja 2003. aasta eest. Ülalpidamisekohustuse täitmise poolt kõnelevad ka laste maksudeklaratsioonid, kus nad on „elatise“ kajastanud ning notariaalne kokkulepe.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. O. Ai apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 13.10.2005 otsus osas, millega O. Ai kaebus jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega tühistada Maksuja Tolliameti 29.04.2005 maksuotsus nr 12-5/29 täielikult. Kehtiva TuMS § 19 lg 1 on vastuolus põhiseadusega, sest kohtleb isikuid põhjendamatult ebavõrdselt ja tuleb jätta kohaldamata osas, mis põhjendamatult paneb isikud, kes vabatahtlikult täidavad oma kohustusi, kehvemasse olukorda kui isikud, kes ei soovi oma kohustusi täita. Kohus on õigesti leidnud, et TuMS § 19 on diskrimineeriv, kuid ebaõigesti asunud seisukohale, et diskrimineerimine on õiguspärane ja lubatud. Kohus on põhjendamatult kitsendanud põhiseaduse § 12 kohaldamisala. Teatud ebavõrdne kohtlemine võib olla õiguspärane vaid siis, kui selleks on selge ja proportsionaalne põhjendus. Põhiseaduse § 12 tuleb sisustada koosmõjus põhiseaduse §- ga 14. Kohus on küll õigesti märkinud, et diskrimineerimiskeeld ei ole absoluutne, kuid jätnud osutamata mõistlikule, diskrimineerimist põhjendavale vajadusele, mis muudaks võrdsusõiguse rikkumise õiguspäraseks.

6. Vastustaja Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse kirjalikus vastuses ei nõustutud esitatud apellatsioonkaebusega. Vastustajale jääb arusaamatuks, mil viisil TuMS § 19 lg 1 seab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust täitva isiku ebasoodsamasse olukorda. Nimetatud sätte regulatsioon puudutab elatise saaja maksukohustuse tekkimist, mitte aga elatise maksja maksukohustust. Vaidlusalust küsimust ei reguleeri TuMS § 19 lg 1. Apellandi poolt makstud summa ei ole elatis. Elatis on ülalpidamiskohustust asendav igakuine rahasumma. Apellant peab tõendama, et ei täida ülalpidamiskohustust, vastasel juhul ei ole makstavad rahasummad elatis. Antud juhul on tõendatud, et apellant on täitnud oma vanemlikku ülalpidamiskohustust, mida kinnitab ka apellatsioonkaebus. Ülalpidamiskohustuse täitmisega saadu ei ole tulu. Ainult elatis kuulub tulu hulka. TuMS § 19 lg 1 ei sisalda apellandi põhiõiguse riivet.

7. Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Pärnu Halduskohtu otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega jätta O. Ai kaebus täielikult rahuldamata.

3-05-533

5 Kohtu hinnang, et O. Ail võis tekkida põhjendatud kahtlus maksuhalduri esitatud informatsiooni õigsuses ning sellest tulenevalt ka veendumus oma maksukäsitluse õiguspärasuses, on põhjendamatu ning vastuoluline. Olukord, kus seadus oli mitmeti mõistetav, kestis antud vaidluse puhul vaid 1999. aastal. Alates 01.01.2000 ei olnud TuMS mitmeti tõlgendatav, seadus sisaldas viidet PKS-le. Maksuhaldur teavitas O. Ait, et tema maksukäsitlus on ebaõige ning elatise mahaarvamiseks on vajalik nii kulutust tõendav dokument kui ka elatise maksmise aluseks olev dokument. Seaduse või seaduse muudatuse mitte teadmine ei vabasta isikut vastutusest. Tunnistaja P. A seletused on vastuolulised. Notariaalse kokkuleppe kohaselt makstakse elatusraha kord aastas, tunnistaja seletuse kohaselt toimus aga toetamine jooksvalt. Vaatamata sellele kinnitab P. A, et elatist maksti notariaalselt kinnitatud kokkuleppe kohaselt. Samuti ei saa ainult tunnistaja ütlustega tõendada raha üleandmist ja vastuvõtmist. O. A keeldus elatusraha maksmist tõendavate dokumentide esitamisest. Kaebaja tahtlust tõendab ka asjaolu, et ta on jätnud õigustamatult täitmata kaasaaitamiskohustuse. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine on tõendatud maksuasja juures olevate dokumentidega, millest nähtub, et kaebaja on keeldunud maksuhaldurile kõigi andmete esitamisest.

8. O. Ai kirjalikus vastuses palutakse jätta Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebus rahuldamata. O. A ei ole hariduselt jurist, mistõttu ei saa talle ette heita PKS-st elatise mõiste legaaldefinitsiooni mitteleidmist ja elatise mõiste sisustamist lähtudes sõnade tavatähendusest. Maksuhaldur isegi nõustub seaduse mitmeti tõlgendatavusega. Apellandi seisukoht seaduse tundmise ja vastutuse seosest ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest vaidlus on tahtluse olemasolu või puudumise osas. Tahtlust ei tõenda iseenesest maksumaksja poolt esitatavate tõendite ebapiisavus. Lastele elatise maksmine on piisavalt tõendatud dokumentidega (laste poolt läbi aastate esitatud deklaratsioonid, kus saadud elatis on deklareeritud, notariaalne kokkulepe elatise maksmise kohta), tunnistaja P. A ütlustega ja asjaolude analüüsiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Esmalt vaatab ringkonnakohus läbi O. Ai apellatsioonkaebuse ning analüüsib TuMS § 19 vastavust põhiseadusele (I). Seejärel hinnatakse Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebuse väiteid tahtlusega seonduvalt (II).

I

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt TuMS § 19 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

TuMS § 19 lg 1 sätestab: „Tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseaduse §-dele 23, 61–64 või 69.“

Õige on vastustaja märkus, et nimetatud norm ei anna elatise maksjale õigust tulumaks on maksustatavast tulust maha arvata. Seega ei saa sellega rikkuda ka kaebuse esitaja õigusi. Asjakohane on siinkohal hoopis TuMS § 24, mille kohaselt: „Residendist füüsilisel isikul on

3-05-533

6 õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil residendist füüsilisele isikule makstud elatis, kui see elatis kuulub maksustamisele § 19 lõike 1 kohaselt.“

11. Kaebaja on seisukohal, et seadusandja on põhjendamatult pannud ebavõrdsesse olukorda isikud, kes maksavad elatist ning isikud, kes täidavad ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kaebaja leiab, et tegemist on üldise võrdsuspõhiõiguse (põhiseaduse § 12) õigusvastase riivega. Kaebaja ei ole selgelt välja toonud põhiõigust, mille kandjaid ebavõrdselt koheldakse (põhiseaduse § 12 ei ole üldjuhul iseseisvalt õigusi tekitav), kuid eeldatavasti on silmas peetud põhiseaduse § 27 lõ iget 3, mille kohaselt on vanematel õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest. TuMS § 24 annab erinevad õigused neile, kes hoolitsevad laste eest vabatahtlikult ning neile, kes seda ei tee.

Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kontrollimiseks tuleb esmalt leida võrreldavate isikute suhtes vähim ühine soomõiste. Ringkonnakohus leiab, et selle soomõiste alla ei saa panna elatise maksjaid ning ülalpidamiskohustust vabatahtlikult täitvaid isikuid koos. TuMS tähenduses on oluline, kellel tekib tulu. Seda, kui lapsevanem annab lapsele raha, ei saa pidada lapse tuluks. Kui aga raha läheb elatise maksmise näol teise leibkonda, tekib tulu seal (mitte lapse, vaid last kasvatava vanema või eestkostja tuluna) ning tulumaksu tasumise kumuleerimise ärahoidmiseks tuleb elatise saajale anda võimalus vastav summa oma maksustatavast tulust maha arvata. TuMS § 24 ja § 19 lg 1 eesmärgiks ei ole perekonna sees tulumaksu tasumise ümberjaotamine. Sellele on aga antud juhul olnud suunatud kaebaja tegevus. 01.02.2005 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe punkti 1.1 kohaselt need osapooled, kelle sissetulek on suurem maksuvabast tulust, maksavad elatist nendele osapooltele, kelle sissetulek on väiksem maksuvabast tulust, suuruses, mis tõstab viimaste sissetulekud maksuvaba tulu tasemele. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et antud juhul pole põhjendatud võrrelda TuMS § 24 kohaldamist elatise maksjate ning vabatahtlikult ülalpidamiskohustust tasuvate isikute vahel. Järelikult pole vajadust kontrollida ka seda, kas väidetav ebavõrdne kohtlemine on õigustatud. O. Ai apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

II

12. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 sätestab: „Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat.“ MKS ei täpsusta, mida peetakse silmas maksusumma tahtliku tasumata jätmisena. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1- 54-01 toonud esile, et tahtlus tuleneb maksuõiguserikkumise iseloomust, maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest. Nii kriminaalõiguslikus (karistusseadustiku § 16) kui ka tsiviilõiguse tähenduses (võlaõigusseaduse § 104 lg 5) on tahtlus eelkõige õigusvastase tagajärje soovimine.

Asja materjalidest nähtub, et elatise tasumise eesmärgiks oli eelkõige kaebaja maksukohustuse vähendamine ning sealjuures teistel pereliikmetel maksukohustuse tekkimise vältimine. Seda kinnitab eelkõige 01.02.2005 tagant järele sõlmitud notariaalne kokkulepe, kuid see nähtub ka teistest toimiku materjalidest (tuludeklaratsioonid). Maksuõigusrikkumisteks on nii maksukohustuse õigusvastane vähendamine kui ka maksukohustuse ülekandmine teistele isikutele, kellele laienevad teatud maksusoodustused (tulumaksuvabastus). Halduskohus leidis, et kui isik on omapoolses õigusnormi tõlgenduses kindel ning tegutseb sisemiselt veendununa oma

3-05-533

7 käitumise õigsuses, ei saa maksuõigusrikkumist tahtlikult toime panna. Ringkonnakohus leiab, et alates 01.01.2000, so pärast TuMS uue redaktsiooni jõustumist, ei saanud kaebaja oma käitumise õigsuses kindel olla. Isik, kasutades õigust arvata oma maksustatavast tulust maha teatud summasid, peab tuludeklaratsiooni täitmise eelselt oma tegevuse õiguspärasuses igakordselt veenduma. Kui isik seda kohustust ei täida ning eirab deklaratsiooni täitmise juhendi ettekirjutusi, arvates, et tema tõlgendus õigusnormidele on õige, on tegemist tahtliku õigusnormidest kõrvalekaldumisega. Eeltoodu kehtib ka 1999. aasta tulude deklareerimise kohta. Kuigi sel ajal ei sisaldanud TuMS-s elatise osas viidet PKS-le, ei olnud põhjendatud kaebaja käitumine, kus ta ei otsinud „elatise“ mõistele vastet mitte vastavast eriseadusest (PKS-st), vaid sõnaraamatutest. Kaebaja pöördus ka maksuhalduri poole. Asjaolu, et maksuhaldur ei toetanud kaebaja tõlgendust, on tõendatud nii kaebaja enda seletustega kui ka tunnistaja Maie Juhkama ütlustega. Nimelt nähtub mõlemast, et maksuametis tekkis elav diskussioon, sh tõstis kaebaja häält. Seega ei nõustunud maksuametnikud kaebaja käsitlusega. Kaebuses on märgitud, et „ametnikud olid praegu vaidlusaluses küsimuses kõhkleval seisukohal ega osanud anda kaebuse esitajale ammendavaid selgitusi“. Järelikult arvas kaebaja elatisega seotud kulud oma maksustatavast tulust maha täiel teadmisel, et maksuhaldur tema tõlgendust ei toeta.

13. Asjaolu, et maksuhaldur asus kaebaja poolt esitatud tuludeklaratsioone sisuliselt kontrollima alles 2005. aastal, ei ole vastuolus maksuseadustega. Deklaratsiooni koostaja vastutab tuludeklaratsioonis esitatud andmete õigsuse eest (MKS § 85 lg 4). MKS § 82 lõike 1 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest. Maksuhalduril on õigus deklaratsioonis sisalduvaid andmeid kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Eeltoodust tuleneb, et kuigi maksuhaldur kaebajale vahetult tuludeklaratsiooni esitamise järgselt mingeid ettekirjutusi ei teinud, ei kaasnenud sellega deklaratsioonis esitatud andmete siduvat aktsepteerimist. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et maksuhaldur toetab tema „elatise“ mõiste tõlgendust. Kõikide tuludeklaratsioonide kohene ja igakülgne kontroll ei ole võimalik. Selleks ongi ette nähtud MKS §-s 98 sätestatud tähtajad.

14. Kuna kohtu poolt on tuvastatud, et kaebaja poolt lastele tasutud summade näol ei olnud tegemist elatisega, puudub vajadus anda õiguslik hinnang küsimusele, kas mingeid ülalpidamisrahasid lastele maksti või mitte.

15. Ringkonnakohus ei nõustu toodud põhjendustel halduskohtu seisukohaga, et kaebaja tegevuses puudus tahtlus. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus osaliselt rahuldati. Kohtukulude hüvitamist ei ole vastustaja taotlenud.

Viive Ligi Silvia Truman Kaire Pikamäe