3-04-326/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kohtunik Elle Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-326 Haldusasi S.B.´i kaebus Eesti Advokatuuri juhatuselt 4141,80 krooni nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 27.02.2006 Menetlusosalised Vastustaja Eesti Advokatuuri juhatuse volitatud esindaja adv Andres Suik RESOLUTSIOON Jätta S.B.´i kaebus rahuldamata Välja mõista S.B.´ilt Eesti Advokatuuri juhatuse kasuks kohtukulud summas 5007 krooni

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tallinna Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

ASJAOLUD

Kaebaja advokaaditegevus oli peatatud 27.08.2003 Eesti Advokatuuri distsiplinaarorgani määruse alusel seoses advokaadibüroo puudumisega ning kaebuse esitamisega. 01.09.2003 ja 22.09.2003 esitas kaebaja avaldused juhatusele ja palus taastada tema kutsetegevus. Juhatus jättis kaebaja avaldused rahuldamata 21.10.2003 otsusega seoses advokaadibüroo puudumisega. 12.11.2003 advokatuuri distsiplinaarorgan tunnistas S.B.´i in absentia süüdi ja määras talle karistuseks advokatuurist väljaheitmise. Advokatuuri juhatus 18.11.2003 kinnitas distsiplinaarorgani tagaseljaotsust. Kaebaja esitas kaebused ja vaidlustas 27.08.2003 määruse, juhatuse tegevusetuse 09.09.2003, otsuse 21.10.2003, karistuse 12.11.2003 ja otsuse 18.11.2003. Tallinna Halduskohtu 02.04.2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. S.B. esitas Tallinna Halduskohtu 02.04.2004 otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Halduskohtu otsus jäi jõusse, Tallinna Ringkonnakohus muutis otsust vaid põhjenduste osas. Riigikohus jättis S.B.´i kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kaebuse esitaja palub välja mõista Eesti Advokatuuri juhatuselt 4141,80 krooni. Kaebaja esitas juhatusele arve, milles palus maksta talle raha määratud korras tehtud töö eest juunis 2003.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja põhjendused:

Kaebaja on seisukohal, et tema kutsetegevuse peatamine 27.08.2003 ja Eesti Advokatuuri juhatuse keeldumine (21.10.2003 otsus, 12.11.2003 tagaseljaotsus, millest kaebaja sai teada 22.10.2004) kutsetegevuse ennistamisest alates 01.09.2003 on käsitletavad lubamatu sekkumisena avaldaja omandiõigusesse. Taolise ebaseadusliku sekkumise tulemusena on avaldajale tekitatud kahju

279 160 krooni. EV Põhiseaduse § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. S.B. on seisukohal, et seaduseandja kehtestas antud normiga iga inimese õiguse inimväärsele eluviisile, mis tähendab seda, et igal inimesel on õigus osta avalikke toiduaineid, omada võimalust elada eluruumis, pöörduda arstiabi saamiseks jne. Edaspidi tuleb asuda seisukohale, et inimväärseks eluks on vajalikud kasvõi minimaalsed elatusvahendid. Kellelgi ei ole Eestis õigust inimese eneseteostuse piiramisele. Seetõttu rikkus Eesti Advokatuuri õigusvastane 27.08.2003 määrus avaldaja kutsetegevuse peatamist ning Eesti Advokatuuri Juhatuse 21.10.2003 koostatud otsused kahjustavad rida avaldaja põhiõigusi ja vabadusi, sealhulgas ka EV Põhiseaduse § 19 sätestatud õigust. Kaebaja leiab, et vastavalt EV Põhiseaduse § 32 on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Põhiseaduse § 32 on mõistega „omand“ hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. PS § 32 teise lõike esimene lause annab igaühele õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kaebaja on seisukohal, et tema õigus tegeleda kutsetegevusega ning eraklientuuri loomine on käsitletavad PS §

32 ja Euroopa Konventsiooni Protokolli nr 1 art. 1 kolme normiga kaitstava varana. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Protokolli nr 1 art.1 tagab omandiõiguse: „ Igal füüsilisel isikul on õigus takistamatult kasutada oma vara. Kedagi ei saa oma varast ilma jätta, välja arvatud ühiskonna huvides ja seadusega ning rahvusvahelise õiguse üldprintsiipidega ettenähtud tingimustel. Eelnevad sätted ei piira mingil moel riigi õigust selliste seaduste täidesaatmisel, mis on vajalikud kontrollimaks omandi kasutamist vastavalt üldistele huvidele või tagamaks maksude ja muude lõivude ning trahvide tasumist.

Eesti Advokatuuri organ peatas kutsetegevuse ultra veris 27.08.2003 ning Advokatuuri Juhatus jättis selle ennistamata 01.09.2003 (21.10.2003 otsus) ning samuti tegi ebaseaduslikud otsused 21.11.2003, millega ilmselgelt sekkus avaldaja omandiõigusesse. Keelates avaldajal ad intio alates 27.08.2003 tegeleda oma kutsetegevusega. Eesti Advokatuuri Juhatus kohaldas mitme aasta vältel moodustatud avaldaja vara- „aktiva“ ebaseadusliku võõrandamise. Avaldaja vara „aktiva“ ebaseadusliku võõrandamisega alates 27.08.2003 oli viimasele tekitatud kahju206 785,80 krooni ulatuses. 05.10.2003 pöördus kaebaja Eesti Advokatuuri Juhatuse poole kirjaliku avaldusega, kus palus maksta temale välja rahalised summad, kuid Eesti Advokatuuri Juhatus ei vastanud kaebuse avaldusele.

S.B. leiab, et Advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 4 sätestatud omandiõiguse piirangud. PS § 32 lg 2 kolmandast lausest ja § 11 teisest lausest tuleneb, et omandit võib piirata vaid üldistes huvides ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Normide vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb hinnata seoses piirangute üldsuse huve teeniva eesmärgiga. S.B. leiab, et Advokatuuriseaduse regulatsioon võib rikkuda PS § 32 lg 1 teises lauses sätestatud põhiõigust, sest ei võimalda tal saada õiglast hüvitist. Kaebuse esitaja leiab, et sekkumise osas omandiõigusesse kohaldatakse ka õiguslikku määratluse või seaduslikkuse nõuet.

Sellele on otseselt viidatud Protokolli nr 1 art.1 teises lauses, kus on öeldud, et omandi äravõtmine toimub mitte teisiti, kui „seadusega sätestatud tingimustel“. Konventsioon on suunatud sellele, et siseriiklik seadusandlus vastaks iseenesest „seaduse“ olulistele tingimustele. Siia kuulub õiglane ja nõuetekohane kord, ja nimelt, et vaidlustatav abinõu oleks seatud ja täidetud vastavasisulise võimuorgani poolt ning see ei oleks omavoli. Euroopa Kohus on seisukohal, et peavad olema ka menetlusgarantiid riigi või vastavate organite volituste mittenõuetekohase täitmise vastu.

Kaebaja on seisukohal, et Euroopa Konventsiooni artiklite ning Protokolli nr 1 art 1 rikkumi8ne Eesti Advokatuuri Juhatuse poolt leidis aset. Vastustaja sekkus oma õigusvastaste otsustega, mitte ainult kaebaja omandiõigusesse, vaid aitas kaasa ka olukorra loomisele, kus avaldaja ei saa täita oma finantskohustusi (s.t. autode liisingumakseid 7421.61 ja 6693 krooni kuus, lepingu nr 176-35 1340,42 krooni kuus, samuti lepingu nr 2540073640310 ca 5500 krooni kuus jne). Kaebuse esitaja palub välja mõista Eesti Advokatuuri Juhatuselt 4141,80 krooni.

Märgitud summa seisneb tasust advokaadile S.B.ile perioodil alates 01.01.2003 kuni 23.06.2003 tehtud töö eest määratud korras. Vastavalt Advokatuuri seaduse tasu määratud korras tehtud töö eest maksab advokaadile Advokatuuri juhatus. Kaebaja esitas juhatusele arve, palus maksta talle raha määratud korras tehtud töö eest juunis 2003. Kuni käesoleva ajani advokatuuri juhatus ei ole maksnud kaebajale neid rahasid. Määrused, mille alusel pidi juhatus maksma kaebajale tasu 4141,80 on esitatud Advokatuuri juhatusele. Vaatamata sellele, ei ole Advokatuuri Juhatus maksnud kaebajale nõutud summat.

Kaebaja on seisukohal, et kuna Advokatuuri 27.08.2003, 21.10.2003, 21.11.2003 otsused on S.B.´i poolt vaidlustatud Tallinna Halduskohtus, siis Advokatuuri Juhatus tahtlikult ei taha maksta talle 4141,80 krooni. Kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud ning palub välja mõista Eesti Advokatuuri Juhatuselt 4141.80 krooni kaebaja kasuks.

Vastustaja põhjendused:

Vastustaja peab S.B.´i kaebust põhjendamatuks ja palub jätta esitatud kaebus rahuldamata. S.B. väidab, et Eesti Advokatuuri Juhatus on oma õigusvastaste otsustega tekitanud talle kahju summas 279 160 krooni, milles ta palub välja mõista 4141,80 krooni. Kaebuses esitatud väited on Tallinna Halduskohtu poolt vähemalt osaliselt juba kaalutud. Tallinna Halduskohus on tuvastanud, et Eesti Advokatuuri Juhatuse otsused S.B.i suhtes olid õiguspärased. Tallinna Halduskohtu 02.04.2004 otsusega haldusasjas nr 3-422/2004 leiti seoses S.B.´ile määratud distsiplinaarkaristusega muuhulgas, et „… kaebajale süüks pandud teod on tõendatud otsuses märgitud tõenditega, kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis vastupidist kinnitaksid. Karistus ei ole ebaproportsionaalselt karm, selle määramisel on arvestatud distsiplinaarüleastumise märkimisväärset iseloomu ja raskust, kutse-eetika nõuete raske ja korduva rikkumise asjaolu, aga ka kaebaja suhtumist aukohtumenetlusse tema poolt toimepandud rikkumise arutamisel“. Kaebaja on ekslikul seisukohal seoses kaebaja väidetavate nn. põhiseaduslike õiguste rikkumisega.

Põhiseadus ei anna kellelegi piiramatuid õigusi õigusabi osutamisel, vaid õigusabi osutamine toimub Eesti Vabariigi seadustega sätestatud tingimustel. Kaebaja loogikat järgides võiks väita, et igaühele on tagatud nt. õigus vabalt tegutseda kohtunikuna, sõltumata riigis kehtivate seaduste ja kohtunikkonnale esitatavate nõuete täitmisest. Nii nagu kohtunikuna tegutsemiseks, on ka Eesti Advokatuuris advokaadina tegutsemiseks selged reeglid, mis on kehtestatud Advokatuuriseaduse alusel. Põhiseaduse § 29 on sätestatud seoses tegevusala valimise õigusega, et „ Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimuse ja korra“.

Seega Põhiseadus ei anna kellelegi piiramatuid õigusi õigusabi osutamisel, vaid õigusabi osutamine toimub Eesti Vabariigi seadustega määratud tingimustel. Samas ei võta advokaadi kutsetegevuse lõppemine vabatahtlikus kutseühenduses Eesti Advokatuuris kaebajalt õigust õigusabi osutamiseks ja oma kutsealal tegutsemiseks. Advokatuuri juhatuse pädevus on selgelt paika pandud Advokatuuriseaduse ja muude õigusaktide alusel. Väärad on S.B.i väited, nagu ei vastaks Advokatuuriseaduse normid või nende kohaldamine kaebaja suhtes EV Põhiseaduse normidele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu õigusrakenduslikule praktikale.

Vastustaja ei pea vajalikuks kommenteerida S.B.´i kaebuses esitatud arvukaid viiteid Euroopa Inimõiguste Konventsioonile ja Euroopa Kohtu lahenditele, kuna käesolevas asjas ei ole kaebaja põhiõigusi rikutud. S.B.´i viited Euroopa Kohtu lahenditele on asjassepuutumatud. Samas vastustaja märgib, et kaebaja väited talle väidetava „omandi ebaseadusliku võõrandamise“ ja „eneseteostamise õiguse vabaduse piiramisega“ tekitatud kahjus on täiesti alusetud ega põhine ühelegi tõendile. Seoses konkreetse nõudega välja mõista kahju summas 4141,80 krooni vastavalt S.B.´i arvele nr 022/B-03 on kaebajale Eesti Advokatuuri 10.10.2003 kirjaga selgitatud, et „ Olete esitanud arve Advokaadibüroo Nadeza Kikkas nimel, milles taotlete õigusabi eest tasu ülekandmist oma isiklikule pangakontole.

Õigusabi tasule käibemaksu lisamine sellisel juhul ei ole põhjendatud, seega arve on valesti koostatud ning väljamakset sellel alusel pole võimalik teha“. Vastusaja jääb eelpool nimetatud kirjas väljendatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole käibemaksukohuslane, kuid samas on lisanud enda poolt esitatud arvele põhjendamatult käibemaksu. Vastustaja peab seadusevastaseks õigusabi tasu ülekandmist advokaadi isiklikule pangakontole. Advokatuuriseaduse § 49 lg 1 kohaselt advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu. Advokatuuriseaduse § 49 lg 2 kohaselt advokaadibüroo pidaja on advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat.

Seega S.B. ei saanud vandeadvokaadi vanemabina esitada arveid raha tasumiseks isiklikule pangakontole. Vastustaja palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja S.B.´ilt välja mõista vastustaja kohtukulud summas 5007 krooni.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel motiividel:

Advokatuuriseaduse § 49 lg 1 kohaselt advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu. Advokatuuriseaduse § 49 lg 2 sätestab, et advokaadibüroo pidaja on advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat. Kaebuse esitaja S.B. on vandeadvokaadi vanemabi, kellel puudub seadusest tulenev õigus esitada arveid raha tasumiseks isiklikule pangakontole. Selles osas kohus nõustub vastustajaga. Kaebuse esitaja S.B. on käesolevas haldusasjas esitanud arve 25.06.2003 nr 022/B-03, mis on koostatud OÜ Advokaadibüroo N.Kikkas nimel ning millele on märgitud S.B.´i pangakonto andmed (riigi õigusabi osutamisel advokaadi S.B.´i poolt mai-juuni 2003). Arvel, millele on alla kirjutanud S.B., on viidatud alusena AB N.Kikkas pidaja ja advokaadi S.B. vahel sõlmitud lepingule, kuid tõendada seda kaebaja ei ole soovinud. HKMS § 15 lg 3 kohaselt kaebuse esitaja on kohustatud tõendama oma väiteid vastavate tõenditega, tõendamata väited hindab kohus paljasõnalisteks. Vaadeldaval juhul kaebuse esitaja ei ole järginud seaduses kehtestatud korda ning ei ole kohtule ka tõendanud, et toimis vastavalt kirjalikule kokkuleppele.

Kohus leiab, et puudub alus rahalise nõude rahuldamiseks ning vastustajalt kaebaja kasuks 4141,80 krooni väljamõistmiseks.

HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Seda peab isik alati arvestama kaebuse esitamisel kohtule, hinnates kaebuse perspektiivi (eduväljavaateid). Vastustaja esindaja adv Andres Suik on esitanud kohtukulude hüvitamise nõude koos kuludokumentidega, milles palub välja mõista kaebuse esitajalt vastustaja kasuks viimase poolt kantud kohtukulud summas 5007 krooni. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele soovitud ulatuses.

Elle Kask Kohtunik