3-04-384/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht 17.märtsil 2006. a. Tallinnas

Haldusasja number

3-04-384 (3-2513/2004)

Haldusasi

S.M., T.T., Ü.T., O.T. pärija J.T. kaebused Jõelähtme Küla RSN

9.05.1991.a otsuse, Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991.a

määruse nr 188 p 4, 12.05.1992.a. maa looduses eraldamise akti

nr 32, Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokollilise

otsuse nr 39 päevakorrapunkti 4 ja 5.07. 1994.a korralduse

nr 509-k lisa p 2, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti

1.06.1993.a. ehitusloa nr 21/93, Jõelähtme Vallavalitsuse

8.05.1998. a korralduse nr 494 ja Harju maavanema 4.08.1998. a

korralduse nr 2685 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja

õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju väljamõistmiseks

Asja läbivaatamise kuupäev 9.03.2006.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

kaebajad S.M., T.T., J.T., kaebajate esindaja vandeadvokaat

Andres Past, Eesti Vabariigi ja Harju maavanema esindaja Priit

Kiigemägi, Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja advokaat Veljo

Viilol, kolmanda isiku AS „International Baltic Golfmarina“

esindaja advokaat Reet Saks

RESOLUTSIOON

kaebused rahuldada osaliselt.

Välja mõista Eesti Vabariigilt S.M., T.T., Ü.T. ja J.T. kasuks

igaühele 824 250 kr(kaheksasada kakskümmend neli tuhat

kakssada viiskümmend) krooni õigusvastase haldusaktiga

tekitatud kahju hüvitamiseks ning 2665(kaks tuhat kuussada

kuuskümmend viis) krooni kohtukulusid.

Muus osas jätta kaebused rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tal-

linna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjali-

kult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest

arvates.

ASJAOLUD

9.05.1991.a. Jõelähtme Küla RSN otsusega "Maa äravõtmine ja kasutamiseks andmine Eesti-

Soome Ühisettevõttele International Baltic Golfmarina" nõustuti kooskõlas ENSV maakoodeksi

§-ga 17 Tallinna Linnuvabrik-sovhoosilt ca 130 ha suuruse maa-ala äravõtmisega ja selle

tähtajatuks kasutamiseks andmisega Eesti-Soome ühisettevõttele International Baltic Golf-

marina(edaspidi IBGM) golfiväljakute rajamiseks Manniva külas vastavalt planeerimiskavale.

IBGM-le tehti ülesandeks sõlmida koostööleping, milles on kajastatud kohalike elanike huvid.

Selle otsuse kinnitas Harju Maakonna Valitsus 29.10.1991.a. otsuse nr 188 p-ga 4. Nimetatud

otsuste alusel koostati 12.05.1992.a. maa looduses eraldamise akt nr 32, millega eraldati Eesti-

Soome ühisettevõttele IBGM Tallinna Linnuvabrik-sovhoosi kasutuses olnud maast 129,7 ha.

8.06.1992.a. Vabariigi Valitsuse istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunktiga nr 4

nõustuti Jõelähtme Vallavolikogu taotlusega ja lubati eraldada ühisettevõttele IBGM tähtajata

kasutamiseks maad ja anda välja ehitusluba Jägala-Jõesuu puhke-spordikompleksi rajamiseks,

lähtudes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse

kehtestamise kohta“ punktist 3. 1.06.1993.a. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti

ehitusloa nr 21/93 alusel anti IBGM-le luba ehitus-montaaźitööde I etapi teostamiseks 20 milj. kr

ulatuses.

26.01.1994.a. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsusega nr 2421 tunnistati S.M., O.T.,

T.T. ja Ü.T. õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse Roosimäe nr

A-86, endise kinnistu nr 6963, suurusega 22,12 ha, suhtes, igaüks 1/4 maa osas. Nimetatud maast

oli õigustatud subjektidele 1999.a. tagastamiseks välja mõõdetud 12,12 ha. Jõelähtme

Vallavalitsuse 12.03.2002.a. korralduse nr 106 punktiga 1 otsustati õigustatud subjektidele

tagastada nimetatud maast 12,55 ha võrdsetes mõttelistes osades ja punktiga 2 mitte tagastada

9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele.

5.07.1994.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate

maatükkide nimekiri, mille hulgas korralduse lisa p-s 2 otsustati maareformi seaduse (MaaRS) §-

de 29 ja 31 alusel riigi omandisse jätta Harjumaal Jõelähtme vallas asuv maa ka-

tastritunnusega 245:004:004:005, majandusliku otstarbega - ärimaa, suurusega 127,60 ha. Riigi

omandisse jäetud maa valdajaks määrati Keskkonnaministeerium, millele tehti ülesandeks maa

Eesti Vabariigi nimele kinnistamise korraldamine. 4.11.1994.a. Harju Maakohtu kinnistamisot-

susega nr 227 kanti Eesti Vabariik nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 22.12.

1994.a. koormati kinnisasi hoonestusõigusega AS IBGM kasuks.

8.05.1998.a. Jõelähtme Vallavalitsuse korraldusega nr 494 võimaldati AS-l IBGM erastada ostu-

eesõigusega Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv maatükk katastritunnusega

24504:004:0050, kantud Tallinna Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 263,

suurusega 127,60 ha. Maakasutuse sihtotstarve oli korralduse kohaselt 15% ärimaa ja 85%

sotsiaalmaa. Seda korraldust aluseks võttes otsustas Harju maavanem 4.08.1998.a. korraldusega

nr 2685 erastada kõnealune kinnistu ostueesõigusega AS-le IBGM.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

28.01.2000.a. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes ja nende täiendustes palusid S.M., T.T.,

O.T. ja Ü.T. tunnistada seoses Harjumaal Jõelähtme vallas maaüksuse Roosimäe nr 86, endise

kinnistu nr 6963 10 ha maa tagastamata jätmisega maa ebaseadusliku tähtajata kasutusse

andmise, riigimaaks jätmise ja seejärel erastamise tõttu õigusvastaseks Jõelähtme Küla RSN

9.05.1991.a. otsus, Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991.a. määrus nr 188 p 4, 12.05.1992.a.

maa looduses eraldamise akt nr 32, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1.06.1993.a.

ehitusluba nr 21/93, Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokolliline otsus nr 39 ja

5.06.1994.a. korralduse nr 509-k lisa p 2, Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korraldus nr 494,

Harju maavanema 4.08.1998.a. korraldus nr 2685; mõista välja Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme

vallalt solidaarselt kaebajate kasuks nendele õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju - 10 ha

maa mittetagastamine – hüvitis igaühele 875 000 kr; kohustada Jõelähtme Vallavalitsust välja

andma haldusakti kaebuse esitajatele maade tagastamise või osalise mittetagastamise kohta.

Põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks on seotud kaebajate

taotlusega hüvitada neile tekitatud kahju. Vaidlustatud haldusaktidega on rikutud kaebajate õigust

saada täies ulatuses tagasi omandireformi objektiks olev maa, samuti kaebajate õiguspärast ootust

ning põhiseaduslikku omandi puutumatuse põhimõtet. Taotluse maa tagasisaamiseks esitasid

kaebajad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990.a. otsuse p 4 alusel. Seoses õiguspärase

ootuse tekkimisega õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise osas tekkis kaebajatel

põhjendatud huvi selle vastu, mis tegelikkuses nende maadega toimub, samuti iga haldusakti

vastu, millega teostati tehinguid neile tagastatavate maade osas. Kui 1991.a. ei oleks antud maad

IBGM kasutusse, siis poleks toimunud ka edaspidiseid tehinguid maaga IBGM kasuks ja

viimasele poleks maad erastatud. Õigustatud subjektid oleksid saanud oma maa tagasi. Kuna

selles protsessis tulenes iga järgnev väljaantud haldusakt eelmisest haldusaktist, ongi kaebuse

esitajatel põhjendatud huvi tagastamisele kuuluvate maadega kõigi toimingute õigusvastaseks

tunnistamiseks selle protsessi algusest peale. 13.06.1990.a. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse

"Eesti Vabariigi omandiseaduse kehtestamise kohta" p 2 alusel võttis Vabariigi Valitsus

10.08.1990.a. vastu otsuse "Valitsuse otsuste Eesti Vabariigi omandiseadusega vastavusse

viimise kohta", mille p l kohaselt tuli peatada kõigi valitsuse poolt varem vastuvõetud otsuste

rakendamine, mis ei olnud vastavuses omandiseadusega, ning p 2 alusel tuli kõigil ametkondadel

läbi vaadata ja kehtetuks tunnistada normatiivaktid, mis ei olnud vastavuses omandiseadusega.

Sama otsuse p-s 3 sätestatakse, et toimub sundvõõrandatud vara tagastamine või

kompenseerimine, ning p-ga 4 kohustatakse kindlaks määrama võõrandatud vara endiste omanike

ja pärijate ring ja vastu võtma omandi tagastamise taotlusi. Vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasust ei saa põhjendada ka nende kooskõlaga sel ajal kehtinud maakoodeksiga.

Vaatamata sellele, et maakoodeks on kehtetuks tunnistatud hiljem ja et osa sellest kehtib veel

praegugi, oli maakoodeksi § 17 ometi vastuolus eespoolmainitud seadustega ning seda ei tohtinud

rakendada. Kogu Eesti territooriumil olev maa oli jäetud Eesti Vabariigi omandusse kuni maa

tagastamiseni või teistel alustel maa kasutamise otsustamiseni ning Jõelähtme Küla RSN-l ei

olnud sel ajal õigust teostada tehinguid maaga, mille tagastamine oli otsustamata. Jõelähtme Küla

RSN-i 9.05.1991.a. otsuses ei ole viidatud maakoodeksi § 17 alapunktile, kuna see paragrahv ei

anna alust maa eraldamiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega on otsus motiveerimata. Jõelähtme

Küla RSN on ületanud oma volitusi, sest sel ajal kehtinud maakoodeksi § 17 alusel oli otsuste

tegemise õigus rajooni RSN-l. Viidatud alustel on seadusega vastuolus ka Harju Maavalitsuse

29.10.1991.a. määrus nr 188. Määrus on täielikult motiveerimata. Lisaks on nii maavalitsuse

määrus kui ka külanõukogu otsus vastuolus 19.12.1991.a. seaduse "Eesti Vabariigi

maareformiseaduse rakendamise kohta" p-ga 5, mille kohaselt seni tehtud maaeraldised kuuluvad

ümbervormistamisele MaaRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Harju

Maavalitsus ja Jõelähtme Vallavalitsus oma otsuseid ei muutnud, Harju Maavalitsus kinnitas maa

looduses eraldamise 12.05.1992.a. akti nr 32, millega faktiliselt eraldati maa ühisettevõttele

IBGM. Selle maaeraldusega on rikutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti

Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkti 3(selleaegses redaktsioonis), mille

kohaselt võis peale MaaRS vastuvõtmist(kehtestati 1.11.1991.a.) erandina lubada tähtajata

maakasutuse andmist õigusvastaselt võõrandatud maal ainult Vabariigi Valitsus. Kuna sellist luba

ei olnud, siis on eespool mainitud maaeraldus õigusvastane. Viidatud seaduse sama punkt

sätestab veel, et nimetatud korda rikkudes väljaantav tähtajata maakasutus ei anna vastavalt

MaaRS §-le 6 lg 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule

või tema õigusjärglasele. Seega oleks tulnud maaeraldus juba sel ajal tühistada. Kuna see toiming

oli seadusvastane, ei saa ka sellele järgnevad toimingud kõnealuse maaga olla seaduslikud.

Vabariigi Valitsuse 8.06.1992.a. istungi protokolliline otsus nr 39, millega lubati AS-le IBGM

eraldada tähtajata kasutamiseks kõnealust maad ja välja anda ehitusluba, on õigusvastane

seetõttu, et varasemad otsused maa eraldamise kohta ning reaalne maa eraldamine olid

õigusvastased, samuti olid selleks ajaks omandireformi õigustatud subjektid juba andnud

avalduse maa tagastamise kohta ning vaidlustatud otsusega on rikutud isikute subjektiivset õigust

saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad; otsus on motiveerimata. Harju Maakonna

Valitsuse Arhitektuuriameti poolt välja antud 1.06.1993.a. ehitusluba nr 21/93 on õigusvastane

seetõttu, et on välja antud õigusvastaste haldusaktide alusel. Ehitusloal puuduvad kohustuslikud

rekvisiidid. Ilma kehtivusajata väljaantud ehitusluba ei oma juriidilist jõudu. Faktiliselt ei olegi

selle ehitusloa alusel mingeid ehitisi alustatud ega teostatud. Vabariigi Valitsuse 5.07.1994 kor-

ralduses nr 509-k ja selle juurde kuuluva nimekirja p-s 2 on maa riigi omandisse jätmise

põhjusena viidatud MaaRS §-dele 29 ja 31, kuid ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel

see on riigimaaks jäetud. Seega on korraldus motiveerimata. Samuti ei saa seda käsitleda MaaRS

§ 31 lg 1 p 4 kohaselt sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbelise maana, sest riigi

omandisse jäeti see kui ärimaa. Kuna Vabariigi Valitsusel ei olnud õigust jätta kõnealust maad

riigi omandisse ja kuna maa eraldamine ning ehitusloa andmine sellel maal AS-le IBGM oli

õigusvastane, siis on õigusvastased ka Jõelähtme Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korraldus nr 494

ning Harju maavanema 4.08.1998 korraldus nr 2685. Maakasutusõiguse andnud organ on

kohustatud ebaseadusliku otsuse tagajärjel endisele omanikule või tema õigusjärglasele tekitatud

kahju hüvitama. Tekitatud kahju nõude materiaalõiguslikuks aluseks on tsiviilkoodeksi(TsK)

§ 448 ning kahju tekitanu süüd eeldatakse. Õigustatud subjektid ei ole nõus maa mittetagastamise

eest määratava kompensatsiooniga, sest maa tagastamata jätmine toimus õigusvastaste

haldusaktide alusel. Tekitatud kahjust on kaebajad nõus määratud kompensatsiooni maha

arvestama. Kahju on kohustatud hüvitama Vabariigi Valitsus ja Jõelähtme Vallavalitsus TsK

§ 459 alusel solidaarselt, kuna kahju tekitati nii vallavalitsuse kui ka riigi poolt väljaantud

haldusaktide alusel ning ei ole täpselt võimalik kindlaks määrata eraldi kummagi organi süü astet.

Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-14-00 märgitakse, et kahju kuulub hüvitamisele TsK § 450 lg l järgi

üldistel alustel. Lähtudes TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. TsK § 222 lg 2

järgi on kahjuks nii vara kaotsiminek kui ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud, kui

tema õigusi ei oleks rikutud. Kui kaebuse esitajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maa

tagastamata, oleks nad saanud maatüki omanikeks. Seega maa mittetagastamise puhul väljendub

kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses. Lähtudes Maa-ameti 2.08.2000.a.

kirjast nr 5-3/3689, milles on välja toodud maa turuhinnad, millega aastatel 1997-2001 on

Jõelähtme vallas maad müüdud, samuti arvestades maade mereäärset asendit, mis tõstab maa

turuväärtust, hindavad kaebajad nendele tagastamata jäetud maa turuväärtuseks 35 kr/m2.

Tagastamata on jäetud kokku 10 ha maad. Seega on S.M.le, O.T.le, T.T.le ja Ü.T.le tekitatud

kahjuks kokku 3 500 000 krooni (4 x 875 000). Kaebajatele tekitatud kahju ning nii Jõelähtme

Vallavalitsuse kui ka Vabariigi Valitsuse õigusvastase käitumise vahel valitseb otsene seos, sest

õigusvastaste haldusaktide väljaandmise tagajärjel jääb kaebajatele tagastamata maa osas, milles

nad olid tunnistatud õigustatud subjektideks.

Harju maavanem(vastustaja - Eesti Vabariik) palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud

haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamisega/mittetagastamisega seotud

küsimusi, seega ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju

vahel. Olukorras, kus ei ole teada, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse või jäetakse

tagastamata, ei ole otstarbekas kindlaks määrata nende aktide vastavust seadusele. Harju

maavanem ei ole Harju Maakonna Valitsuse õigusjärglane ja ka Jõelähtme Vallavalitsus ei ole

Jõelähtme Küla RSN õigusjärglane. Maa riigi omandisse jätmisel on järgitud Vabariigi Valitsuse

20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda".

Jõelähtme Vallavalitsus ja kolmas isik AS „International Baltic Golfmarina“ palusid jätta

kaebused rahuldamata.

MENETLUSE KÄIK

Tallinna Halduskohtu 29.10.2002.a. otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et

vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning

kaebajatel puudub põhjendatud huvi nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks

HKMS § 7 lg 1 mõttes. Kõnealuste haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise

küsimusi, mistõttu ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju

vahel. Maa IBGM kasutusse andmine toimus maakoodeksi § 17 alusel, mis oli otsuse vas-

tuvõtmise ajal kehtiv ning kaebajate väide, et nimetatud säte ei kuulunud rakendamisele vastuolu

tõttu tol ajal kehtinud omandiseaduse §-ga 6 lg 1 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12. 1990.a.

otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" p-dega 3 ja 4, on alusetu ja meelevaldne.

Kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a.

korralduse nr 509-k õiguspärasuse kontrollimiseks, millega on kõnealune maa jäetud riigi

omandisse ja millest sõltuvalt toimub maa tagastamise või mittetagastamise otsustamine; kuid see

korraldus on õiguspärane.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30.03.2004.a. otsusega muudeti Tallinna

Halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Ring-

konnakohus leidis, et isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt aval-

duse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus

eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning avalduse

menetlemise üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või

muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid

kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist,

tuleneb ka omandireformi aluste seaduse(ORAS) §-st 18. Nimetatud paragrahv ei seo õigus-

vastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse

tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõ-

randatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse. Kui käsitada kahjuna kaebuses märgitud

ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, on selle kahjuga põhjuslikus seoses selle maa

riigi omandisse jätmine. Seetõttu ei tingi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist üksnes

vastustajate viidatud asjaolu, et haldusakti, millega langetatakse otsus taotletud maa osalise või

tervikuna tagastamata jätmise kohta, ei ole veel antud. Praegusel juhul esineb asjaolu, mis tingib

kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegium märkis

20.06.2003.a. otsuses, et riigivastutuse seaduse(RVS) §-st 7 lg 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu

peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju

põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Samasugune kahju hüvitamise piirang tulenes ka TsK

§-st 462, mis sätestas kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu

peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku

võimu teostamisel tekkinud kahju puhul tähendab see kohustust vaidlustada kahju tekitav

haldusakt või toiming. Kaebajad olid vaidlustatud haldusaktidest, sh Vabariigi Valitsuse

5.07.1994 korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti ka sellele järgnenud

korraldustest, millega erastati maa IBGM-le, teadlikud juba 1999.a. septembris ning on ilma

mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusaktide tühistamiseks halduskohtusse pöördumise

tähtaja. Võimalus vältida kahju haldusaktide tühistamiseks kaebust esitades pidi olema ka

kaebajatele arusaadav.

Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2004.a. otsusega nr 3-3-1-33-04 tühistati mõlemad

kohtuotsused ja saadeti Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Rii-

gikohus ei nõustunud ringkonnakohtu järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kassaatorid ise

süüdi. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele

õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vaba-

riigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-

s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses

selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompen-

seerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega

tõi Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi

omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa(kinnisasi) koormati

22.12.1994.a. hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle 1998.a. Asja materjalist ei

nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest MaaRS-s sätestatud alustest.

Kohtud on tuvastanud, et kaebajad said vaidlustatud haldusaktidest teada septembris 1999.a.

Pärast aktidest teadasaamist pöördusid kaebajad 9.09.1999.a. kirjalikult Harju maavanema poole,

paludes tal alustada järelevalvet maa AS-le IBGM erastamise seaduslikkuse üle(tl I-50-53).

Kaebus kahju hüvitamiseks esitati halduskohtule 28.01.2000.a. RVS, mis sätestab avaliku võimu

rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning

tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra(§ 1 lg 1), jõustus 1.01.2002.a. Kuni selle ajani lähtuti

avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamisel TsK 41.peatükis(kahju tekitamisest tulenevad kohus-

tised) sätestatust. TsK § 462 lg 1 alusel oli võimalik võtta arvesse kannatanu enda süüd nii temale

kahju tekitamises kui ka tekitatud kahju suurendamises. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus

soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü

korral aga sõltuvalt tema süü astmest) tuli hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest. Ka

RVS-ga kehtestati kahju hüvitamise piirangud. RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud(s.o kannatanu), võib

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda

kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Kaebajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa

erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi

Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat

tähendust. Maavanem on kohustatud juhul, kui küsimuse lahendamine ei kuulu tema pädevusse,

teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale

organile menetlemiseks. Käesoleval juhul on maavanem lahendanud taotluse sisuliselt,

kontrollinud asjaolusid ja tuvastanud maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab

kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva

nõude täitmisel. Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne

haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted

eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava

asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asja-

kohast teavet. Käsitletava kohtuasja materjalist nähtub, et kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse

poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kom-

penseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Oluline eksimine hea halduse

põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud

kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.

25.02.2005.a. O.T. suri, tema asemel astus protsessi pärija J.T.(tl IV-105, 109-111, 122).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL ARUTAMISEL

Kaebajad jäävad varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning paluvad Eesti

Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt välja mõista 9,57 ha õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamata jätmisega tekitatud kahju, lähtudes 2001.a. maamaksust 35 kr/m2 , kokku 3 349 500

kr. Sellest summast tuleb lahutada maa eest Jõelähtme Vallavalitsuse 21.06.2002.a. korraldusega

nr 288 määratud kompensatsioon 52 500 kr, misjärel igale kaebajale kuulub hüvitamisele 824

250 kr. Vaidlusaluste kahe lahusmaatüki olemasolu ja paiknemine on tõendatud Riigiarhiivist

väljastatud 1930.a. koostatud plaanidega. Pealegi on vallavalitsus ise 12.03. 2002.a. korraldusega

nr 106 tuvastanud, et Roosimäe A-86 maaüksuse pindala oli 22,12 ha, millest tagastati 12,55 ha

endistes piirides, mittetagastatav 9,57 ha aga kuulub kompenseerimisele(tl V-9); 10.06.2002.a.

korraldusega nr 270 alustas vallavalitsus kompenseerimise menetlust(tl V-45) ja 21.06.2002.a.

korraldusega nr 288 määras maa maksumuse määramise akti alusel kindlaks kompensatsiooni

suuruse(tl V-47-48). Kõik loetletud haldusaktid kehtivad, kaebajad küll vaidlustasid need, kuid

8.03.2006.a. loobusid nendest kaebustest, sest kõnealune maa on jagatud erinevateks maaük-

susteks, võõrandatud ja koormatud erinevate asjaõigustega, mistõttu maa tagastamine kaebajatele

pole enam võimalik. Kaebajad ei ole andnud nõusolekut maast loobumiseks, T.T. nõusolek

kooskõlastuslehel(tl IV-58) oli antud ühele lahustükile golfiväljaku ehitamiseks, mille IBGM

lubas maaomanikelt rentida(tl III-92-93), pealegi puudus T.T.l nõusoleku andmiseks teiste õigus-

tatud subjektide volitus.

Jõelähtme Vallavalitsus palub jätta kaebused vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas

rahuldamata. Maa tasuta kasutada andmisega ei lahendatud mingil moel maa tagastamise

küsimust. Riigikohus rõhutas, et maa mittetagastamise tingis Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a.

korraldus nr 509-k, millega otsustati vaidlusalune maa jätta riigi omandisse, koormati 22.12.

1994.a. hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle 1998.a. Riik oli korraldust vastu

võttes teadlik, et maale on esitatud tagastamise taotlus. Järgnevad valla haldusaktid, ei saanud

enam rikkuda kaebajate õigusi ning nendest polnud vaja kaebajaid teavitada. Kaebajad olid nõus

maa riigi omandisse jätmisega, sest soovisid saada golfiväljaku osanikeks. Kui see neil ei

õnnestunud, pole see enam vallavalitsuse süü, vaid tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Kae-

bajad ei ole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust. Üks kahest kõnealusest Roosimäe

maaüksuse lahustükist, mis kaebajate esitatud maa hindamise plaani koopial on tähistatud tead-

mata millal ja kelle poolt käsitsi parandatud numbriga 86(tl I-44), on kaebaja O.T. poolt esitatud

skemaatilisel kaartil(tl III-88) tähistatud numbriga A-66 ja nimega Rauatööstuse.

Harju maavanem(vastustaja - Eesti Vabariik) palub jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud

korraldus on õiguspärane, vastas selle andmise ajal kehtinud õigusaktidele ning korralduse

andmisega ei ole kaebajatele kahju tekitatud. Korralduse andmisel oli riik teadlik, et maa kohta

on esitatud tagastamise taotlused. Vabariigi Valitsuse tegevusele hinnangu andmisel tuleks

lähtuda ajaloolisest taustast. Kuni 6.06.1996.a. oli maa riigi omandisse jätmine riigi maareservina

sätestatud MaaRS §-s 31 lg 1 p 8 maa mittetagastamise iseseisva alusena vastavalt sama seaduse

§-le 6 lg 2 p 4. Seega oli MaaRS § 6 lg 1 kohaselt lubatud ja võimalik mitte jätta maad riigi

omandisse riigi maareservina isegi juhul, kui oli esitatud maa tagastamise taotlus. ORAS-s ja

MaaRS-s sätestatust nähtub selgelt, et omandi- ja maareformi käigus maad mitte üksnes ei

tagastata, vaid ka kompenseeritakse, erastatakse, antakse munitsipaalomandisse ning määratakse

kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seejuures ei tohi maa tagastamine kahjustada teiste isikute

seadusega kaitstud huve, sealhulgas ka riigi huve, mis on ORAS § 4 järgi samuti omandireformi

õigustatud subjekt. Seega peab riigile jääma ja säilima võimalus täita temale seadusega pandud

vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja ka rahvusvaheliste

lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid

kulutusi. MaaRS vastuvõtmisest 1991.a. oktoobris kuni 1993.a. ei suudetud vastu võtta ühtegi

tagastamise või erastamise otsust. Samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks

vajaliku maa kasutusse andmiseks, erastamise ja tagastamise kaudu aga maad turule ei tulnud.

Maa mittetagastamist ei saa käsitada kahju tekitamisena, sest mittetagastamise korral kuulub maa

kompenseerimisele.

Kolmas isik AS „International Baltic Golfmarina“ palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatele

ei saanud kahju tekkida, sest vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Jõelähtme Küla RSN ja

Harju Maakonna Valitsuse otsused on tehtud enne MaaRS-i kehtestamist, mil ükski õigusakt ei

keelanud tähtajata maakasutust. Maa looduses eraldamise akt nr 32 kinnitati 12.05.1992.a., mil

maad võis tähtajata kasutusse anda vaid Vabariigi Valitsuse loal. Asjaolu, et loa andmine

vormistati pärast akti nr 32 koostamist(8.06.1992.a.), ei muuda seda õigusvastaseks. Harju

Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1.06.1993.a. ehitusluba nr 21/93 on välja antud

seaduslikul alusel ning seda ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et loal ei ole märgitud keh-

tivusaega. PES, mis sätestas selle nõude, võeti vastu alles 1995.a. Vabariigi Valitsuse 8.06.

1992.a. istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkt nr 4 on kooskõlas Ülemnõukogu

17.10.1991.a. otsuse punktiga 3, mis lubas Vabariigi Valitsusel teha erandeid ehituslubade ja

tähtajata maakasutuste andmisel. Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldusega nr 509-k maa

riigi omandisse jätmine oli vajalik, kuna tegemist oli puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning

maa jäeti riigi omandisse sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana kooskõlas MaaRS §-ga

31 lg 1 p 4. Korralduses märgitud sihtotstarve – ärimaa – on märgitud katastritunnuse järgi ega

tähenda, et selle kasutusotstarbeks ei saa olla MaaRS §-s 31 lg 1 p 4 märgitud maa. Jõelähtme

Vallavalitsuse 8.05.1998.a. korralduse nr 494 ja Harju maavanema 4.08.1998.a. korralduse nr

2865 õiguspärasuse kontrollimiseks puudub seaduslik alus, kuna need ei riku kaebajate õigusi,

sest maa oli juba varem õiguspäraselt jäetud riigi omandisse.

KOHTU PÕHJENDUSED

Ülalpool refereeritud otsuses sedastas Riigikohus, et maa tagastamata jätmise õigustatud

subjektidele tingis Vabariigi Valitsuse 5.07.1994.a. korraldus nr 509-k(edaspidi „korraldus nr

509-k“), millega otsustati jätta maa riigi omandisse. Riigikohus leidis ka, et kaebajate tegevus

oma õiguste kaitsmisel oli piisav RVS § 7 lg-st 1 tuleneva kahju vältimise nõude täitmiseks ning

saatis asja Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Seega tuleb

kahjunõuete lahendamiseks hinnata üksnes korralduse nr 509-k õiguspärasust ning kohus ei anna

hinnangut teistele kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktidele, sest need pole kahju tekitamisega

põhjuslikus seoses.

20.06.1991.a. jõustunud omandireformi aluste seaduse(ORAS) § 18 keelab tehingud

õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsi-

muse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on

kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju.

Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Isikul, kes esitas seadu-

sega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus me-

netlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust

menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvas-

taseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et

omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi

ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka ORAS §-st 18. Nimetatud paragrahv ei seo õigus-

vastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse

tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõ-

randatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse.

MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele

õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vaba-

riigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-

s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses

selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja

kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt.

Seega tõi korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata

jätmise õigustatud subjektidele. Hiljem koormati maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja

erastati talle. Korralduses on maa riigi omandisse jätmise põhjusena viidatud MaaRS §-dele 29 ja

31. Esimene neist sätestas, et riigi omandusse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse

§-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel korralduse

juurde kuuluva nimekirja p-s 2 fikseeritud Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuv maa

katastritunnusega 245:004:004:005 on riigimaaks jäetud. Eesti Vabariik on kohtumenetluses

esitanud maa riigi omandisse jätmise põhjusena võimaldada riigil täita temale seadusega pandud

vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja rahvusvaheliste

lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid

kulutusi. Seega jäeti vaidlusalused kaks lahusmaatükki riigi omandisse selleks, et erastada need

eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks

olnud tingitud veel muudest MaaRS-s sätestatud alustest. Riigi poolt äritegevuse edendamisega

õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik aga jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab

need hüvitama. Golfiväljaku rajamine, mida kasutab vaba aja veetmiseks kaduvväike osa Eesti

elanikkonnast, ei ole piisav põhjus õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks.

Eeltoodust nähtub, et korraldus nr 509-k on õigusvastane korralduse juurde kuuluva nimekirja p-

s 2 ärimaana riigi omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, mis kuulus Jõelähtme vallas asuva

maaüksuse Roosimäe nr A-86, endise kinnistu nr 6963 koosseisu. Kahjuna tuleb käsitada 9,57 ha

maa tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse

jätmisega ning tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Jõelähtme

Vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas tuleb kaebused jätta rahuldamata.

Halduskohtumenetluse seadustiku(HKS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase

haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamist reguleerib 1.01.2002.a. jõustunud RVS, mille § 31 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle

seaduse jõustumist esitatud kaebuse läbivaatamisel enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid

ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Seega kuulub kaebajatele tekitatud kahju hüvitamisele

tsiviilkoodeksi(TsK) § 450 lg 1 järgi üldistel alustel. Lähtudes TsK §-s 448 lg 1 sätestatud kahju

täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks

õigusvastaselt kahju tekitatud.

Alusetu on vastustaja väide, et kaebajatel polegi üldse õigust rahalisele hüvitisele, sest ta-

gastamata jääva maa eest saavad nad kompensatsiooni. Tulenevalt TsK §-st 448 lg 1 ja RVS §-

dest 7 ja 8 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on või-

malikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekita-

tud. 18.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-33-02 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et

õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimal-

damaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õi-

gusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud

tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine

turuhind. Kaebajad pole hüvitist nõudes lähtunud vaidlusaluste maatükkide turuhinnast, vaid

2001.a. maamaksust 35 kr/m2, mis on kindlasti väiksem maa praegusest väärtusest. Eesti

Vabariik ei ole kaebajate nimetatud maa hinda vaidlustanud.

Vallavalitsuse väide, et kaebajad pole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust, pole

tõsiseltvõetav. Vallavalitsus on ise oma korraldustega(12.03.2002.a. nr 106, 10.06.2002.a. nr 270,

21.06.2002.a. nr 288) tuvastanud Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja mittetagastatava maa

suuruse. Vaidlusaluste maatükkide paiknemine kaebajate näidatud kohtades on tõendatud

Riigiarhiivist väljastatud 1930.a. koostatud plaanide valguskoopiatega. Alusetu on vallavalitsuse

väide, et nende plaanide koopial(tl I-44) on teadmata kelle poolt teadmata millal käsitisi tehtud

parandused. Kõnealused plaanid ongi käsitsi koostatud ning A-86 maaüksuse osas pole tehtud

mingeid parandusi. Vallavalitsus ei ole ka esitanud mingeid tõendeid, et vaidlusalused maatükid

asusid kusagil mujal. Alusetu on ka vallavalitsuse seisukoht, et kaebajad olid ise nõus maa riigi

omandisse jätmisega. Sellist nõusolekut ükski kaebajatest andnud pole.

Vastavalt HKS §-le 93 lg 1 tuleb kaebajate kasuks Eesti Vabariigilt kohtukuludena välja mõista

10 660 kr, mis koosnevad varasemas kohtumenetluses kaebuste esitamisel tasutud 40 kr

riigilõivust ja apellatsiooniastmes kantud 4720 kr õigusabikuludest ning praeguses kohtumenet-

luses kantud 5900 kr õigusabikuludest.

Jõelähtme Vallavalitsus taotleb 29 146 kr õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt, mille

moodustavad asjast esindajana osa võtnud advokaadi kulud. Kohus jätab selle taotluse

rahuldamata. HKS § 87 lg 2 sätestab kohtu õiguse omal algatusel vähendada põhjendamatult

suuri õigusabikulusid. Riigikohtu halduskolleegium on 24.04.2001.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-

1-19-01 asunud seisukohale(ja korranud seda mitmes hilisemas lahendis), et sellest lähtuvalt

tuleb tunnistada halduskohtu õigust jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjenda-

matud, s.o. kulud, mis pole üldse vajalikud. Kohaliku omavalitsusüksuse kasuks välja mõisteta-

vate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidlu-

se iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid vallavalitsuse poolt

õigusabi tellimise advokaadilt. Kohus leiab, et käsitletavates kaebustes vaidlustatud Jõelähtme

vallavalitsuse haldusaktide õiguspärasust pidanuks vallavalitsuse ametnikud suutma ise

põhjendada, kuivõrd õigusvastaselt võõrandatud maadega seonduvad küsimused kuuluvad valla-

valitsuse pädevusse ning kõnealuste haldusaktide õiguspärasuses pidi vallavalitsus olema veendu-

nud juba enne nende kehtestamist. Varasemas kohtumenetluses esindasidki vallavalitsust tema

enda ametnikud(tl II-186-187), advokaat lülitus protsessi alles peale Riigikohtu otsust (tl IV-106).

Kohtunik: D.Maastik