3-05-105/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-05-105

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 15.märts 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-105 Haldusasi V.K. kaebus Ämari vangla direktori 11.02.2005 käskkirjaga nr 61 tekitatud mittevaralise kahju summas 10 000 krooni hüvitamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 28.veebruar 2006 Menetlusosalised kaebuse esitaja V.K. vastustaja Ämari vangla, volitatud esindaja Aldi Alev RESOLUTSIOON

1. Välja mõista Ämari vanglalt V.K.ele tekitatud mittevaraline kahju summas 5000 krooni.

2. Välja mõista Ämari vanglalt riigi tuludesse riigilõiv 150 krooni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada kümne päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, so 15.03.2006. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. (HKMS § 31) ASJAOLUD

Ämari vangla direktori 11.02.2005 käskkirja nr 61 alusel määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena

45 ööpäeva kartserit. Kaebaja paigutati kartserisse 24.03.2005 ja vabastati sealt 08.05.2005. 21.02.2005 pöördus kaebaja kohtusse kaebusega annulleerida käskkiri ja mõista välja moraalne kahju 10 000 krooni. 28.02.2005 jättis kohus kaebuse käiguta, kuna selles esinesid menetlusse võtmist takistavad puudused. 27.05.2005 võttis kohus kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja esitas kohtule esmalt tühistamiskaebuse ja kahju hüvitamise kaebuse. Lõplikuks taotluseks (täpsustatud 28.02.2006 kohtuistungil, tlk 62) jäi taotlus välja mõista Ämari vanglalt Ämari vangla direktori 11.02.2005 käskkirjaga nr 61 tekitatud mittevaraline kahju summas

10 000 krooni. 21.02.2005 esitatud kaebuses kaebaja leidis, et tema teise kambrisse, kus elasid seksuaalvähemusse kuuluvad isikud, ümberpaigutamise korraldusega soovis vangla administratsioon teda provotseerida. Samuti on kõnealune tuba mõeldud vaid 6 inimesele. Ümberpaigutamisega oleks ohtu seatud kaebaja elu ja tervis. Ämari vangla on distsiplinaarkaristust valesti kohaldanud ja peab hüvitama kaebajale tekitatud moraalse kahju 10 000 krooni. 18.03.2005 kaebuse täpsustuses kaebaja leidis, et kaebajat ei kuulatud enne kaevatava haldusakti andmist ära. Moraalne kahju seisneb kaebaja alandamises. Samuti ei saanud kaebaja kartserisse paigutamise tõttu kohtuda oma perekonnaga. 18.07.2005 kaebuse täpsustuses kaebaja märkis, et kõnealune intsident on mõjutanud tema vaimset ja füüsilist tervist; kaebaja ärritub kergesti; tal on migreenihood ja tekkinud on närvilisusest tingitud nahalööve.

Vastustaja leidis, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale õiguspäraselt, kuna kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku M.Peberg´i poolt 11.02.2005 vangistusseaduse (edaspidi VS) § 11 alusel antud korraldust asuda ajutiselt elama kambrisse nr 12. Vastustaja leiab, et sellega rikkus kaebaja Ämari vangla kogukorra p-i 18.3 ja VS § 67 lg-t 1. 11.02.2005 omas kaebaja kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastustaja leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane, kaebus rahalise hüvitise väljamõistmiseks ei ole põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samas ei ole PS § 25 eesmärk moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) §-s 9, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral; kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.

Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peab olema süüliselt kaebaja väärikust alandatud või tervist kahjustatud või vabadus võetud või eraelu puutumatust või sõnumi saladust rikutud või au ja head nime teotatud.

RVS § 12 lg 1 kohaselt kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebaja seostab mittevaralise kahju tekkimise Ämari vangla direktori 11.02.2005 käskkirjaga nr 61. Kohus nõustub, et nimetatud käskkiri oli kaebaja kartserisse paigutamise aluseks (ilma haldusaktita on distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine välistatud) ning selle õigusvastaseks osutumise korral võib olla kaebajal tekkinud alus nõuda kahju hüvitamist.

Kohus peab kahjunõude rahuldamise võimalikkuse üle otsustamisel hindama nimetatud haldusakti õiguspärasust ja seost kahju tekkimisega ning vastustaja tegevuse süülisust. Antud juhul on vastustaja ise tunnistanud oma haldusakti õigusvastasust ning Ämari vangla direktori 16.02.2006 käskkirjaga nr 43 tunnistanud 11.02.2005 käskkirja nr 61 kehtetuks. Vastustaja on 16.02.2006 haldusaktis leidnud, et 11.02.2005 käskkirja nr 61 andmisel rikuti menetlusnõudeid; karistamise käskkirjas puudub õiguslik alus kartserisse paigutamise määramiseks; haldusaktis puuduvad kaalutlused, millest lähtudes otsustati määrata distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine.

Samuti leiti, et uute täiendavate tõendite kogumine ei ole enam võimalik, mistõttu uut distsiplinaarmenetlust läbi ei viida. Seega oli märgitud käskkiri õigusvastane juba selle väljaandmisest arvates. Kohus ei nõustu vastustaja esindaja kohtuistungil esitatud seisukohaga, et tegemist oli vaid menetlusnõuete väheolulise rikkumisega. Kui tegemist oleks olnud mitteoluliste menetlusvõi vorminõuete rikkumisega, puudunuks vajadus haldusakti kehtetuks tunnistada. Vastustaja on omaksvõtnud asjaolu, et haldusakt oli õigusvastane. Haldusakti andmine on tahtlik tegevus.

Kohus leiab, et kaebajale on õigusvastase haldusakti alusel kartserisse paigutamisega tekitatud süüliselt kahju. Kaebaja andis kohtuistungil vande all ütlusi selle kohta, et talle on tekitatud õigusvastase kartserisse paigutamisega füüsilisi ja hingelisi piinu. Kaebaja ei saanud kartseris viibimise ajal suhelda oma perekonnaga, olles seetõttu teadmatuses oma naise tervislikust seisundist ja sellest, kes hoolitseb lapse eest. Kaebaja tundis end alandatu ja solvatuna ebaõiglaselt määratud karistuse pärast. Liikumisvabaduse piirangud tekitasid kaebajale füüsilisi piinu. (tlk 62-63) Kohus leiab, et kaebajale tekitati õigusvastase haldusakti alusel kartserisse paigutamisega füüsilist piina seoses tema liikumisvabaduse piiramisega 45 ööpäevaks.

Kuna kinnipeetavalt on juba vabadus võetud, millega on tema liikumisvabadust niigi oluliselt piiratud, siis ei ole kartserisse paigutamisega toimunud väga intensiivset õiguste rikkumist, mida tuleb arvestada kahjusumma suuruse määramisel, kuna RVS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Kohus on seisukohal, et kaebajale tekitati õigusvastase haldusakti alusel kartserisse paigutamisega ka hingelisi kannatusi. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Hingeliste kannatustena on käsitletav alandus ja solvumine, mis sai kaebajale osaks kartserisse paigutamise tõttu, kuna kaebaja leidis, et kartserisse paigutamine kaevatava haldusakti alusel oli õigusvastane.

Samuti valmistas kaebajale hindelist piina teadmatus perekonna heaolust ja abikaasa tervislikust seisundist, kuna enne kaebaja kartserisse paigutamist kurtis abikaasa kehva tervist ning kaebaja kartseris viibimise ajal oli abikaasal mikroinsult, millest kaebaja sai teada küll alles peale kartserist vabanemist (tlk 62). Isiku õigusvastasel karistamisel võib eeldada isiku alandust ja solvumist ning seda ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete tõenditega. Samuti võib eeldada isiku hingelist piina, kui ollakse teadmatuses oma lähedase tervislikust seisundist ja sellest, kas lapse eest keegi hoolitseb.

Tõendamist ei leidnud tervisekahju tekitamine kartserisse paigutamise tõttu, kuna kaebaja tervisekaardi väljevõttest (tlk 61) ei nähtu arsti poole pöördumisi kartseris viibitud ajavahemikul. Kaebaja poolt esile toodud terviseprobleemid on nähtuvalt tervisekaardi väljavõttest esinenud ka enne kartserisse paigutamist, mille osas on kaebaja saanud ka ravi (valuvaigisteid ja palavikku alandavat ravimit jm).

RVS § 7 lg 1 näeb ette põhimõtte, mille kohaselt võib kahju hüvitamise nõue jääda rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Kaebaja on õigeaegselt kohtusse pöördunud, kuid ei ole kohtult taotlenud esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist, mida ei saa pidada kaebaja eksimuseks, mis iseenesest välistaks kahju rahalise hüvitamise, kuna kaebaja ei oma õigusalaseid teadmisi ning kaebuse käiguta jätmise ja asjaolude ebaselguse tõttu oleks taotlus tõenäoliselt jäänud ka rahuldamata.

Kohus leiab, et antud juhul, arvestades kartseris viibimise aja pikkust ja eeltoodud asjaolusid, ei ole mittevaralise kahju tekitamist võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis. Vastustaja poolt haldusakti kehtetuks tunnistamine ja oma eksimuse möönmine ei heasta tekitatud kahju. Kaebaja ees vabandatud ei ole (tlk 66).

Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 krooni. Kohus märgib, et isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise suurust ei saa seada sõltuvusse üksnes kahju kannatanu soovist. Hüvitis peab olema võrreldav ühiskonna üldise heaolu tasemega, hüvitise tasemes valitseva järjepidevusega ja olema sõltuvuses perioodist, mille eest hüvitist makstakse, samuti tuleb arvestada, milliseid õigusi ja kui intensiivselt rikuti. Moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Arvestades eeltoodut peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks mittemateriaalse kahju hüvitamist summas 5000 krooni, mis tuleb vastustajalt välja mõista (HKMS § 26 lg 1 p 4; RVS § 2 lg 1 p 5).

Kuna kaebaja oli kohtumäärusega vabastatud kahjunõudelt riigilõivu tasumisest, tuleb HKMS § 95 lg 1 kohaselt vastustajalt riigituludesse välja mõista tasumisele kuuluv riigilõiv. Seega kuulub Ämari vanglalt riigi tuludesse väljamõistmisele riigilõiv summas 150 krooni (5000 kroonist 3%).

Kristina Maimann kohtunik