3-03-20/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-20 Haldusasi

V. K. kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. märtsi 1999. a otsuse nr 10608 ja Tallinna Linnavalitsuse 22. jaanuari 2003. a korralduse nr 110 peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-138/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus

V. K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2006 Menetlusosalised Kaebaja V. K. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Kolmandad isikud EELK ja OÜ

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-138/2004 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 6. märtsil 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 1. septembri 1992. a otsusega tunnistati EELK omandireformi õigustatud subjektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsusega nr 1294 loeti Tallinnas , endisel kinnistul nr asuvad hooned ja krunt suurusega 977,8 m2 omandireformi objektiks. Leiti, et majavaldus on natsionaliseeritud 1. novembril 1940 ja maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal tunnistati Tallinna Oleviste Evangeeliumi Luteri Usu Kogudus ja omandireformi õigustatud subjektiks selle vara osas EELK Konsistoorium. Tallinna Linnavalitsuse 22. juuni 1994. a korraldusega nr 1225-k tagastati Lätte tn 5 elamu EELK Konsistooriumile. Tallinna Halduskohtu 22. novembri 1994. a otsusega tunnistati eelmärgitud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus ja linnavalitsuse korraldus täielikult seadusevastaseks, sest ei ole tõendatud, et elamu kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Oleviste Kogudusele.

3-03-20

2(5)

Tallinna Linnakohtu 11. jaanuari 1996. a otsusega tuvastati juriidiline fakt, et asuv kinnisvara natsionaliseeriti 1940. aastal. Kohus leidis, et Oleviste Kogudus oli EELK osa ja kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et oleks kiriku omandusest välja läinud või kirik oleks soovinud asuvast kinnisvarast loobuda. Kinnistusraamatusse on 14. veebruari 1935. a ostumüügilepingu alusel omanikuna kantud Oleviste Kogudus. Asjaolu, et osas oli vormistatud eluaegse kasutamise õigus G. M. kasuks ja elamu oli mitmete ühingute valduses, ei oma sisulist tähendust, sest omandiõigus üle ei läinud.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. märtsi 1999. a otsusega nr 10608 tühistati

22. novembril 1993. a otsus nr 1294 ning loeti hooned ning krunt omandireformi objektiks. Leiti, et majavaldus on natsionaliseeritud 1. novembril 1940, maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati EELK.

Tallinna Linnavalitsuse 22. jaanuari 2003. a korraldusega nr 110-k tagastati elamust 1700/7443 mõttelist osa EELK-le ja korralduse punktiga 5 tunnistati kehtetuks 22. juuni 1994. a korraldus nr 1225-k. 14. veebruaril 2003. a anti tagastatud vara üle EELK-le. EELK müüs 2. oktoobril 2003. a vara OÜ-le .

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus V. K. tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. märtsi 1999. a otsuse nr 10608 ja Tallinna Linnavalitsuse 22. jaanuari 2003. a korralduse nr 110-k korteri nr 3 osas ning kohustada linnavalitsust kahe kuu jooksul erastama kaebajale eluruum.

3. Tallinna Halduskohtu 4. veebruari 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

a) ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tunnistas õigesti EELK vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Põhjusel, et linnavalitsusel polnud kahtlust, et hoone on säilinud endisel individualiseeritaval kujul, oli ta kohustatud selle EELK-le tagastama. Kuivõrd enne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. märtsi 1999. a otsuse tegemist oli enamik kortereid üürnikele erastatud ja 5743/7443 mõttelist osa majast asus füüsiliste isikute omandis, oli võimalik tagastada üksnes 1700/7443 mõttelist osa majast. EELK omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus ja hoone tagastamise korraldus on õiguspärased, seega ei saa vara tagastamise viis kuidagi rikkuda kaebaja õigusi.

b) Tallinna Halduskohtu 22. novembri 1994. a otsuse põhjal ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et hoonet EELK-le ei tagastata ja tal tekib võimalus enda kasutuses olev korter erastada, sest vara tagastamise menetlus jätkus. Asjaolu, et linnavalitsus võimaldas ORAS § 18 lg-s 1 ja EES § 3 lg 5 p-s 4 sätestatud erastamiskeeldu rikkudes enamikul üürnikest enda kasutuses olevad eluruumid erastada enne omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamise küsimuse otsustamist, ei anna kaebajale õigust võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtetele toetudes nõuda EELK-le tagastatud korteri nr 3 erastamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. V. K. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) Pärast 16. juunit 1940. aastal lõpetati koguduse tegevus, mistõttu kogudused ei saanud omandit käsutada. Kinnisasja omandi üleminek tuli registreerida kinnistusraamatus. Enne õigusvastast võõrandamist kuulus kinnistu Kogudusele. Puudub juriidiline fakt, mis seoks ehitise õigusvastase võõrandamise EELK vara õigusvastase võõrandamisega. Hiljemalt 19. no-

3-03-20

3(5) vembril 1940 oli ehitise omanik Saksa Usaldusvalitsus. Pärast selle likvideerimist jaanuaris 1941 anti varad üle nn kohalikku elamufondi. Varade ülevõtmine toimus NSV Liidu ja Saksamaa vaheliste erilepingute alusel. Tegemist ei olnud majade natsionaliseerimisega. Baltisaksa organisatsioonidele (s.h kogudustele) kuulunud kinnisvara ülevõtmine majavalitsuste bilanssi võis toimuda juba 1940. aasta lõpus. EELK Tallinna Kogudus likvideeriti 1939. aastal õpetajate avalduse alusel. Varad läksid koguduse omandist välja tema enda tahte kohaselt. Rahanduse Rahvakomissariaadi 4. septembri 1940. aasta kirjaga nr 13586 edastati Tallinna Linnavalitsusele nimekiri Saksamaale ümberasunuile kuuluvate kinnisvarade, s.h elamu kohta. maja anti 1952. aastal riigi omandina Tallinna linna TSN Täitevkomitee Elamutevalitsuse Majavalitsuse nr 88 valdusse. Halduskohus ei andnud hinnangut Tallinna Linnaarhiivist 30. septembril 2004. a kirjaga nr 4-2/747 saadud tõenditele.

b) vara puudutavas vaidluses on linnavalitsus ja linnakomisjon rikkunud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise printsiipe ning head haldustava. Korteri 3 erastamiseks esitas apellant tähtaegselt avalduse. Lähtuvalt asjaolust, et enamus kortereid on erastatud, oli erastamine teatud ajavahemikul seaduslik. Linnavalitsuse viivitamine eluruumi erastamise avalduse menetlemisel ei ole põhjendatud. Avalduse menetlusse võtmisega tekkis apellandil õiguspärane ootus, et tal on võimalik eluruum erastada sarnaselt teiste samas elamus olevate eluruumidega.

5. Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuses märgitakse, et vaidlusaluse vara võõrandamine EELK-lt on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Vara kuulumist kirikule tõendavad ka konsistooriumi täiskogu 17. juuli 1940. a koosoleku protokoll ja koguduse likvideerimiskomisjoni 19. juuli 1940. a otsuse ärakiri. Isegi kui lugeda vara omanikuks võõrandamise hetkel Kogudus, on tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 11. detsembri 1991. a otsuse p-st 2 võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks EELK. Asjaolu, et ehitise valdaja võis ümberasumise korras lahkuda Saksamaale, ei muuda komisjoni otsust õigusvastaseks.

6. EELK vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. OÜ tähtpäevaks vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas, millal ja kellelt on Tallinnas, asuv elamu õigusvastaselt võõrandatud ning kas EELK on sellest tulenevalt selle elamu suhtes vara tagastamise õigustatud subjekt. Apellatsiooniastmes ei ole tõstatatud enam vaidlust selle üle, kas elamu on säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

9. Tallinna Linnakohtu 11. jaanuari 1996. a otsusega tuvastati juriidiline fakt, et asunud kinnisvara natsionaliseeriti 1940. aastal. Kohtuotsus on seadusjõus. Kuni 1. septembrini 1998 kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsKS) § 258 lg 3 sätestas, et kohtuotsusega tuvastatud juriidilist fakti ei saa kohtuvälises korras vaidlustada. Linnakomisjonil ja linnavalitsusel tuli seega juhinduda kohtuotsuse resolutsioonis elamu natsionaliseerimise kohta tuvastatud asjaoludest. Halduskohus kontrollib vara tagastamise menetluses antud haldusaktide õiguspärasust. Kui haldusorgan tegutses õiguspäraselt ja juhindus juriidilise fakti tuvastamise kohta tehtud siduvast kohtuotsusest, ei ole halduskohtul alust haldusakti tühistamiseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et erinevalt HKMS §-s 17 sätestatud olukorrast tulenes TsKS § 258 lg-st 3 jõus oleva kohtuotsuse resolutiivosa absoluutne siduvus haldusorgani jaoks. HKMS §-s 17 on silmas peetud üksnes varasema otsuse motiivides tuvastatud asjaolusid. Käesoleval juhul oli linnakomisjoni ja linnavalitsuse jaoks määrav linnakohtu otsuse resolut-

3-03-20

4(5) sioon. Kohtuotsuse resolutiivosas tuvastatud juriidiliste faktide siduvus ei tulene HKMS §-st 17, vaid kohtuotsuse seadusjõust.

10. Linnakohtu otsuse seadusjõu tõttu ei saa kaebajad käesolevas haldusasjas tugineda väitele, et elamut ei natsionaliseeritud, ega väitele, et natsionaliseerimine ei toimunud 1940. aastal. Liiatigi ei lükka ükski kaebaja poolt käesolevas asjas esitatud väide tuvastatud juriidilisi fakte ümber.

19. novembri 1940. a inventarikaardilt nähtuv elamu valduse üleminek Saksa Usaldusvalitsusele ning hiljem Eesti Piiratud Vastutusega Kinnisvaraseltsile ei välista elamu natsionaliseerimist. Toimingud asja valduse üleandmisel ei mõjuta iseenesest omandiõigust, kui omandiõiguse üleminekus ei ole kokku lepitud või see ei tulene seadusest. Vara valdajaks oli eluaegse kasutusõiguse alusel juba enne okupatsiooni G. M. See, kas valdaja lahkus Eestist ümberasujana ja kas ta deklareeris vara enda omandina, ei oma asjas tähtsust. See ei anna alust lugeda kogudusele kuulunud vara ümberasuja varaks ORAS § 7 lg 3 tähenduses. Ehkki eluaegne kasutusõigus võis anda valdajale ulatuslikud õigused vara kasutamisel ja käsutamisel, ei saa seda õigust samastada omandiõigusega. Saksamaale ümberasunuile kuuluvate kinnisvarade nimekiri 4. septembrist 1940 (tl 80) ei lükka ümber kinnistusraamatu kannet. Liiatigi on nimekirja kinnistu omanikuna kantud Kogudus, mitte G. M. (tl 82). Kaebaja on ise käesolevas protsessis rõhutanud, et omandiõigus sai tekkida ainult kinnistusraamatu kande tegemisega.

Ka kaebajad on seisukohal, et hoone viimane omanik enne okupatsiooni oli Kogudus, sest ta oli viimase omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud oletuslikul väitel, et kinnistu võõrandamises võidi enne okupatsiooni kokku leppida, kuid omandi üleminek jäi kinnistusraamatusse kandmata, puudub igasugune objektiivne alus. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et pärast G. M. lahkumist ja Koguduse likvideerimist muutus vaidlusalune elamu peremehetuks varaks või peremehetu vara kohta käivaid sätteid tuleb antud juhul kohaldada analoogia alusel. Koguduse tahe ei olnud suunatud hülgamisele, vaid EELK-le üleandmisele, mis jäi lõplikult vormistamata. Seega jäi ka likvideerimismenetlus lõpule viimata. Likvideerimismenetluse kulgemine ei välistanud koguduse õigusvõimet, omandiõigust ega seega ka vara natsionaliseerimist koguduselt. Seda ei välista ka asjaolu, et teadet natsionaliseerimise kohta ei avaldatud Eesti NSV Teatajas. Vaidlusalune elamu on Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 2. septembri 1952. a otsuse nr 516 lisas 2 kantud 1940.? 1941. aastal natsionaliseeritud majade nimekirja, mille natsionaliseerimine jäi Eesti NSV Teatajas avaldamata (tl 83, jrk nr 110). Ekslik on kaebaja seisukoht, et juulis 1940 ei saanud toimuda maa natsionaliseerimist, sest Eesti NSV liitmine NSV Liidu koosseisu toimus alles sama aasta augustis. Alusetu on seada vara natsionaliseerimise eelduseks Eesti inkorporeerimist NSV Liitu.

11. Tulenevalt Tallinna Linnakohtu 1. septembri 1992. a otsusest, millega EELK tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa kaebaja tugineda väitele, et EELK ei saa tegevuse vahepealse katkemise tõttu olla omandireformi õigustatud subjektiks. Lisaks sellele peab ringkonnakohus kaebaja väidet EELK tegevuse katkemise kohta paljasõnaliseks.

12. Linnakomisjoni otsuse p 2 kohaselt kuulus elamu võõrandamise ajal EELK-le. Vastustajate seletuse kohaselt tugineti selle hinnangu andmisel õigusjärglusele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Õigusjärglus ei tähenda, et EELK oleks olnud 1940. aastal hoone omanik. Eespool esitatud põhjendustest tulenevalt oli vara natsionaliseerimisaegne omanik Kogudus. See aga ei vii kaebuse rahuldamiseni. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 11. detsembri 1991. a otsuse „Eesti Vabariigi usuühingute kohta“ p 2 sätestab, et kirikul on õigus taotleda tema koguduselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Kogudus oli EELK kogudus. Kaebaja poolt ring-

3-03-20

5(5) konnakohtu istungil esitatud vastupidine väide on põhistamata ja tõendamata. Asjaolu, et kogudusse kuulusid ümberasumise käigus Eestist lahkunud sakslased, ei välista kuidagi koguduse kuuluvust EELK struktuuri. Koguduse kuuluvus on tõendatud muuhulgas EELK hooldaja

6. novembri 1939. a otsusega koguduse likvideerimise kohta ja EELK Ülemkohtu 19. aprilli 1940. a otsusega, millega vaadati läbi kaebus likvideerimisotsuse peale, samuti Tallinna Linnakohtu 11. jaanuari 1996. a otsusega.

Seega on asjakohatu kaebaja väide, et puudub juriidiline fakt, mis seoks vaidlusaluse ehitise õigusvastase võõrandamise EELK vara õigusvastase võõrandamisega. Eelnevast tulenevalt on EELK-l õigus taotleda Koguduselt natsionaliseeritud elamu tagastamist.

13. Halduskohus selgitas oma otsuses, miks kaebaja väited ebavõrdse kohtlemise ja hea haldustava rikkumise kohta ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Kaebajat on tõepoolest koheldud ebasoodsamalt kui teisi sama elamu üürnike, kuid arvestada tuleb seda, et teistele üürnikele korterite erastamisel rikuti seadust, nagu halduskohus õigesti märkis. Võrdse kohtlemise ega hea halduse põhimõtetele tuginedes ei saa kaebaja nõuda õiguserikkumise kordamist. Kaebajale ei ole kunagi, s.h Tallinna Halduskohtu 22. novembri 1994. a otsusega otsustatud korterit erastada, seega ei ole tal erastamise suhtes tekkinud õiguspärast ootust. Ainuüksi erastamisavalduse esitamine ega ka vahepealses tagastamismenetluses tehtud haldusaktide seadusevastaseks tunnistamine kohtu poolt ei anna alust eeldada, et üürnikul avaneb kindlasti võimalus korter erastada.

14. Vaidlustatud korraldus ei ole vastuolus Tallinna Halduskohtu 22. novembri 1994. a otsusega. Selle otsusega tunnistati seadusevastasteks varasemad ÕVVTK komisjoni ja Tallinna linnavalitsuse haldusaktid. See aga ei välista uue õiguspäraste haldusaktide andmist täiendavalt tuvastatud juriidiliste faktide alusel.

15. Vaidlustatud haldusaktid ei ole vastuolus Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 40 nagu ekslikult leiab kaebaja. See säte reguleerib pärast tagastamiskorralduse andmist sooritatavaid toiminguid, mitte subjektiotsuse tegemist ja tagastamiskorralduse andmist.

Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus