3-05-1380/6 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märts 2006 Tartu

Haldusasja number

3-05-1380

Haldusasi

I.F.

kaebus

Ida

Politseiprefektuuri

politseiprefekti

06.07.2005 käskkirja nr 389t tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Jõhvi Halduskohtu 13. detsembri 2005 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ida Politseiprefektuuri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant-haldusorgan: Ida Politseiprefektuur

Vastustaja-kaebuse esitaja: I.F.

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Jõhvi

Halduskohtu 13. detsembri 2005 otsus muutmata.

Apellandi apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta

tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.F. esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 06.07.2005

käskkirja nr 389t, millega määrati talle avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1

ning politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) §-de 42 p 2, 43 lg 1 ja 44 lg 1 alusel

distsiplinaarkaristuseks kaheks kuuks ametipalga vähendamine 15 % ulatuses, tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on käskkiri vastuolus PolTS §-ga 45 lg 3, mis sätestab, et distsiplinaarjuurdlus

algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg

ning käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus

algatati. 09.06.2005 käskkirja nr 329t, millega algatati distsiplinaarjuurdlus, talle ei tutvustatud.

Vastavalt Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 06.07.2004 käskkirjaga nr 104 kinnitatud

„Teadetele reageerimise, sündmuskohal tegutsemise ja politseiametnike valvesse määramise

korra“ (edaspidi korra) p-le 6 võtab teate sündmuse toimumise kohta vastu territoriaalse

juhtimiskeskuse teenistuja; sama korra p 7 sätestab, et teate vastuvõtja on kohustatud välja

selgitama teatega seotud asjaolud ning andma esmase hinnangu olukorrale ja otsustama teatele

reageerimise; vastavalt korra p-le 12 annab teate vastuvõtja vajadusel korralduse väljakutse

esmaseks kontrollimiseks patrulltoimkonnale, valvekonstaablile või piirkondlikule konstaablile

ning korra p-st 14 nähtub, et olenevalt teate esmase kontrolli tulemusest sündmuskohal või

kuriteotunnuste ilmnemisel suunab teate vastuvõtja sündmuskohale valvetoimkonna vastavalt

menetlusalluvusele. 11.05.2005 saadud teade kuriteosündmusega seotud esemete leidmisest

Mäetaguse vallas ei olnud juhtimiskeskuse teenistuja poolt mingil viisil kontrollitud, samuti ei

andnud juhtimiskeskuse teenistuja täpset ning selget korraldust väljakutse teenindamiseks, sest

esmase kontrolli puudumise tõttu puudus vajalik informatsioon sündmuse kohta. Samuti on

valvetoimkonna sündmuskohale väljasõitmise otsustamine valvetoimkonna juhi, s.o uurija

pädevuses. Seega ei saanud kaebaja rikkuda korra p-te 4, 20.1, 20.2, 20.3, 23 ja 28 ega

ametijuhendi p-te 2.6 ja 4.1.

Tulenevalt PolTS §-st 45 lg 4 oli kirjaliku seletuse nõudmine distsiplinaarjuurdluse läbiviimise

käigus kohustuslik, kuid temalt ei ole keegi kirjalikku seletust nõudnud. Puhkuse ajal helistati

talle ja paluti vastata küsimusele, miks ta jättis 11.05.2005 kella 05.00 paiku sõitmata Mäetaguse

valda seoses sissemurdmisega vallavalitsuse hoonesse. Tema poolt antud suulist vastust

eelnimetatud küsimusele võis distsiplinaarjuurdluse läbiviija tõlgendada omal äranägemisel.

Kaebaja arvates ei saa telefonivestlust pidada seletuse andmiseks PolTS § 45 lg 4 mõttes.

Kooskõlas töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) §-ga 6 lg 1 võib

distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid

seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele

süüdlane tööalaselt allub. Kuna vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebaja jättis Ida

Politseiprefektuuri

Jõhvi

politseiosakonna

kriminaaltalituse

valvetoimkonna

liikmena

11.05.2005 kella 05.00 paiku välja sõitmata sündmuskohale, kus asusid Mäetaguse

Vallavalitsusest varastatud CD plaadid, siis eiras kaebaja juhtimiskeskuse poolt antud korraldust

(kuigi sellist korraldust kaebaja väitel ei ole antud) ning järelikult sai korralduse täitmata

jätmisest juhtimiskeskuse teenistuja teada koheselt 11.05.2005 kella 05.00 paiku. Kuna

distsiplinaarjuurdlus algatati 09.06.2005 ja karistus määrati 06.07.2005, siis on karistuse

määramine õigusvastane TDVS § 6 lg 1 rikkumise tõttu.

2. Ida Politseiprefektuur vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt jättis I. F 11.05.2005 kella 05.00 paiku välja sõitmata sündmuskohale, kus

asusid Mäetaguse Vallavalitsusest varastatud CD plaadid, mille tagajärjel jäi vaatlemata

sündmuskoht, fikseerimata sündmuskohaga seotud asitõendid, selgitamata välja võimalikud

kahtlustatavad isikud ja teostamata jälitustoimingud. Sellega jättis I. F täitmata korra p-de 20.1,

20.2 ja 20.3 ning oma ametijuhendi p 2.6 nõuded. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et

I.F. viibis puhkusel alates 27.06.2005- 15.07.2005. 28.06.2005 helistas distsiplinaarjuurdluse

läbiviija I.F. isiklikule mobiiltelefonile ning teavitas teda alustatud distsiplinaarjuurdlusest ja

palus kaebajalt seletust. Telefonikõne toimumise kohta lisas distsiplinaarjuurdluse läbiviija

materjalide juurde õiendi. Seega sai I.F. telefoni teel teada tema suhtes Ida Politseiprefektuuri

politseiprefekti 09.06.2005 käskkirjaga nr 329t alustatud distsiplinaarjuurdlusest ning

distsiplinaarjuurdluse asjaoludest.

Juhtimiskeskuse juhtivkonstaabli Tarmo Küti 22.06.2005 ettekandest nähtub, et I.F. ja uurija

Ester Nõmme keeldusid sündmuskohale sõitmast. Kuna 22.06.2005 järgnesid riiklikud pühad,

siis distsiplinaarjuurdluse läbiviija sai nimetatud ettekande kätte pärast puhkepäevi ja võttis

koheselt ühendust I. F ning teavitas teda alustatud distsiplinaarjuurdlusest.

Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et 11.05.2005 kella 05.00 paiku saadud teade kuriteo

sündmusega seotud esemete leidmisest ei olnud juhtimiskeskuse teenistuja poolt mingil viisil

kontrollitud, kuna teate esitas kannatanu esindaja Mäetaguse vallavanem. Teate alusel otsustas

juhtimiskeskuse teenistuja saata kohale valvetoimkonna. Viidates korra p-le 12, mis sätestab, et

teate

vastuvõtja

annab

vajadusel

korralduse

väljakutse

esmaseks

kontrollimiseks

patrulltoimkonnale, valvekonstaablile või piirkondlikul konstaablile, leidis kaebaja, et esmase

kontrolli puudumise tõttu puudus vajalik informatsioon sündmuse kohta. Antud juhul ei olnud

vajadust teostada esmast kontrolli teates esitatud asjaolude kohta ning juhtimiskeskus toimis

õigesti, teavitades valvetoimkonda, et see asuks uurimistoiminguid teostama. Uurija E. Nõmme

poolt distsiplinaarjuurdluse käigus antud seletusega on tõendatud, et I.F. sai info selle kohta, et

on tehtud kindlaks kuriteo sündmusega seotud asitõendite asukoht, kuid ta oli unine ning ütles, et

ta ei lähe kuhugi.

Ekslik on kaebaja väide, et kirjaliku seletuse nõudmise distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel on

kohustuslik. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2003 otsuses nr 3-3-1-74-03 on märgitud, et

kirjaliku seletuse võtmine on üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse

distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti toimepandud teo ja sellega

seonduvate asjaolude kohta. Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et igal juhul on

oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale isikule õigus olla ära kuulatud.

Seda nõuet antud juhul ei rikutud, kuna I.F. on ka ise oma kaebuses kinnitanud, et teda teavitati

käimasolevast distsiplinaarjuurdlusest ja anti võimalus anda omapoolne seletus.

Kaebaja on valesti tõlgendanud TDVS § 6 lg 1 ning leidnud, et 11.05.2005 allus ta tööalaselt

juhtimiskeskuse teenistujale. Selline tõlgendamine ei ole kooskõlas seaduse mõttega, sest

seaduseandja on silmas pidanud tööalast alluvust. Vastavalt korra p-le 25 alluvad valves olevad

kriminaal-

ja

korrakaitsetalituse

politseiametnikud

valvesoleku

ajal

operatiivselt

juhtimiskeskusele. Vastavalt I.F. ametijuhendile on tema vahetu juht Jõhvi politseiosakonna

kriminaaltalituse komissar Andrus Repnau.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Jõhvi Halduskohus rahuldas 13. detsembri 2005 otsusega I.F. kaebuse ja tühistas Ida

Politseiprefektuuri politseiprefekti 06.07.2005 käskkirja nr 389t „Distsiplinaarkaristuse

määramine“.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kooskõlas politseipeadirektori 10.11.1998 käskkirjaga nr

270 kinnitatud ning politseipeadirektori 04.06.2002 käskkirjaga nr 127 muudetud „Politsei

distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi“ (edaspidi juhend) p-ga 7.3 distsiplinaarjuurdluse

läbiviimine kohustuslik, kui teenistuskohustused jäetakse täitmata või ei täideta neid

nõuetekohaselt. Sama juhendi p 8 sätestab, et distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles

määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata

teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Juhendi p 23.1 sätestab,

et distsiplinaarjuurdluse all oleval isikul on õigus anda asja kohta kirjalikke seletusi ja esitada

selgitatavates

küsimustes

omapoolseid

tõendeid;

juhendi

p.

23.2

sätestab,

et

distsiplinaarjuurdluse all oleval isikul on õigus esitada distsiplinaarjuurdluse läbiviija suhtes

taandusi ning tema tegevuse peale kaebusi ja taotlusi ja juhendi p. 23.3 kohaselt on

distsiplinaarjuurdluse all oleval isikul õigus tutvuda distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja,

käesoleva juhendi ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega. I.F. jäeti tema distsiplinaarasja

menetlemisel ilma võimalusest kasutada PolTS §-s 45 lg 3 ja juhendi p-des 23.1, 23.3 ja 23.3

toodud õigusi. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 09.06.2005 käskkirja nr 329t, millega

algatati Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna politseidirektori Andres Jaggo ettekande alusel

distsiplinaarjuurdlus, kohaselt Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna kriminalistikatalituse

vanemspetsialist Valeri Pugoneni käest on kaduma läinud kriminaalasjas nr 050244001095

asitõenditena tähtsust omavad CD plaadid ning eeluurimist on läbi viidud puudulikult ja KrMS

§-de 44 lg 1, 124 lg 1 ja 2 nõudeid eirates. Nimetatud käskkirja pole I. F tutvustatud ning

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvustati kaebajat pärast puhkuselt naasmist 18.07.2005.

Distsiplinaarkaristus määrati I. F politseiprefekti 06.07.2005 käskkirjaga nr 389t, seega tutvustati

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega kaebajat pärast distsiplinaarkaristuse määramist. Eeltoodu ei

ole kooskõlas distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi mõttega, kuna juhendi p-s 23.3

nimetatud õigus tutvuda distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tähendab ühtlasi isiku õigust esitada

enne karistuse määramist omapoolseid vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid.

28.06.2005 kinnitati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ning karistus määrati sama kokkuvõtte

alusel I.F. puhkuse ajal 06.07.2005. Telefonivestluse kohta koostatud õiendist nähtub, et I.F. ei

pidanud Mäetaguse vallavanema teadet väljakutseks ja arvas, et pole vaja välja sõita

sündmuskohale. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on distsiplinaarjuurdluse läbiviija Karl Põder

asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei olnud juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Küti poolt

kriminaaltalituse valvetoimkonnale antud korraldus sündmuskohale sõita resoluutne, kuna ta

andis korralduse küsimuse vormis. Olukorras, kus politseiametnik on andnud seletuse, et

11.05.2005 kella 05.00 paiku Mäetaguse vallavanema ja juhtimiskeskuse korrapidaja vahelist

telefonikõnet kuulates ta ei saanud aru, et ta peab sõitma sündmuskohale, ning

distsiplinaarjuurdluse läbiviija on jõudnud järeldusele, et juhtimiskeskuse juhtivkonstaabli

T. Küti poolt kriminaaltalituse valvetoimkonnale antud korraldus sõita sündmuskohale ei olnud

resoluutne, kuna oli antud küsimuse vormis, siis oleks tulnud välja selgitada, kas I.F. pani toime

süülise teo või mitte, ehk teisisõnu, kas I.F. pidi 11.05.2005 kella 05.00 paiku aru saama, et on

vaja sõita sündmuskohale ja jättis süüliselt sellekohase korralduse täitmata.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt jättis I.F. oma teenistuskohustused süüliselt täitmata, eirates

korra p-e 4, 20.1, 20.2, 20.3, 23 ja 28. Korra p 4 sätestab, et juhtimiskeskuse poolt antud

korraldused väljakutse teenindamiseks on politseitoimkondadele kohustuslikud. Korra p-des

20.1, 20.2, 20.3 loetletakse, mida teeb jälitusametnik sündmuskohal. Korra p 23 sätestab, et

kriminaal- ja korrakaitsetalituse politseiametnikud kuriteo teate saamisel kriminaalmenetluse

alustamiseks vajalike ajendite ja aluste olemasolul vastavalt pädevusele teostavad sündmuskoha

vaatluse ja teised kuriteo avastamiseks vajaliku edasilükkamatud menetlustoimingud ning korra

p 28 näeb ette, et valves olevad politseiametnikud on kohustatud kuritegude ennetamiseks,

tõkestamiseks ja avastamiseks võtma kasutusele kõik seadusest tulenevad võimalused. Kuna pole

tõendatud, et kaebajale anti konkreetne korraldus sõita sündmuskohale, siis ei ole alust väita, et

kaebaja rikkus korra p 4. Ülejäänud eelloetletud korra punktide rikkumine tuleks kõne alla juhul,

kui vastustaja oleks tõendanud, et I.F. pani sündmuskohale sõitmata jätmisega toime süülise teo,

mille tagajärjel jäid sündmuskohal menetlustoimingud teostamata. Sama kehtib ka I.F.

ametijuhendi p-de 2.6. ja 4.1 kohta. Vaidlustatud 06.07.2005 käskkiri nr 389t ei sisalda sellist

teavet, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, kas I.F. pani toime süülise teo või mitte. I.F.

selgitas 28.06.2005 telefoni teel K. Põdrale, et kuna Mäetaguse vallavanem leidis CD plaadid ja

tahtis neid üle anda, siis tema ei pidanud seda teadet väljakutseks. Ida Politseiprefektuur ei ole

06.07.2005 käskkirjas nr 389t ega ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes põhjendanud, miks oli

I.F. arusaam ebaõige. Seega ei ole I.F. süüline käitumine tõendatud.

Nõustuda ei saa kaebaja põhjendusega, et distsiplinaarkaristuse tähtaega tuli hakata arvestama

päevast, mil juhtimiskeskuse teenistuja sai teada korralduse eiramisest. I.F. töötab Ida

Politseiprefektuuri

Jõhvi

politseiosakonna

kriminaaltalituse

üldkuritegude

grupi

politseiinspektorina ning tööalaselt allub ta Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna

kriminaaltalituse komissar A. Repnaule. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse

määrata kuue kuu jooksul, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost

sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.

Vaidlustatud käskkiri ei ole kontrollitav ka selles osas, kas distsiplinaarkaristus määrati

I. F seadusega sätestatud tähtaja piires või mitte. Samuti ei sisalda sellist teavet

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte. Kuna 11.05.2005 kella 05.00 paiku asetleidnud sündmuse eest

määrati karistus 06.07.2005, siis peaks kas vaidlustatud käskkirjast või distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõttest nähtuma, millal sai teada isik, kellele kaebaja teenistuslikult allub,

distsiplinaarsüüteo toimepanemisest. Vastustaja kirjalikust vastusest selgub, et I.F. poolt

distsiplinaarsüüteo toimepanemisest saadi teada Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna

juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Küti 22.06.2005 ettekandest. Vastustaja väitel hakati

I. F distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega lugema Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna

politseidirektori A. Jaggo 06.06.2005 esitatud ettekandest.

Kooskõlas PolTS §-ga 1 lg 2 laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus käesolevas

seaduses tulenevate erisustega. Kooskõlas ATS §-ga 108 p 2 teenistussuhe peatub puhkuse ajaks.

Kooskõlas TDVS §-ga 6 lg 1 distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates

süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil

süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kooskõlas TDVS §-ga 6 lg 3

käesoleva paragrahvi 1 ja 2 lõikega ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil

teenistussuhe oli ATS § 108 p 2 alusel peatunud. Eeltoodut arvestades oli Ida Politseiprefektuuril

seadusest tulenev võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja

hulka aega, mil I.F. viibis puhkusel, s.o 27.06.2005-15.07.2005. Sellisel juhul oleks olnud

võimalik kaebaja puhkuselt naastes algatada tema suhtes distsiplinaarmenetlus kooskõlas

distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendiga ja selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad

asjaolud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Ida Politseiprefektuur taotleb apellatsioonkaebuses Jõhvi Halduskohtu 13. detsembri 2005

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega apellatsioonkaebus rahuldada või saata asi

uueks lahendamiseks Jõhvi Halduskohtule.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on halduskohus ebaõigesti leidnud, et PolTS § 45 lg 3 ning distsiplinaarjuurdluse läbiviimise

juhendi p-de 23.1, 23.2 ja 23.3 rikkumise tõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ning tuleb

tühistada. Halduskohtu poolt kirjeldatud distsiplinaarjuurdluse läbiviimise normide rikkumisel

on võimalik käskkirja tühistada ainult siis, kui rikkumised olid olulised. Halduskohus ei ole

järginud HMS § 58 nõuet ja ei ole kohtuotsuses põhjendanud, kuidas juurdluse läbiviimise

normide väidetav rikkumine mõjutas oluliselt juurdluse järeldusi ja kas need oleksid olnud

teistsugused, kui neid norme ei oleks rikutud. Distsiplinaarjuurdluse asjaolud olid ammendavalt

välja selgitatud teiste tõenditega. Sellega rikkus halduskohus rikkus TsMS (kuni 01.01.2006

kehtinud redaktsioon) § 231 lg 4 nõudeid, mille kohaselt kohus peab otsuses kogutud kõiki

tõendeid analüüsima, samuti peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused.

I. F tutvustati kõiki asjas tähtsust omavaid menetlusdokumente, s.h distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõtet. Halduskohtu seisukohta järgides pidanuks juurdluse läbiviija sõitma I.F.

väidetavasse viibimiskohta Soome Vabariigis, kuid ka sellise nõude järgimisel tuleb lähtuda

mõistlikkuse põhimõttest.

I.F. väited, et tema õigusi on rikutud seoses distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendiga, ei ole

tõsiseltvõetavad. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-52-00 ning 3-3-1-

60-01 asunud seisukohale, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul

viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et see

akt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, peab isik ise mõistliku aja

jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks.

Politseiametnik K. Põdra telefonikõnest I.F. pidi viimane tegema mõistliku järelduse, et tema

suhtes

on

käimas

distsiplinaarjuurdlus

seoses

töökohustuste

täitmata

jätmisega.

Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhend on avalikult kättesaadav elektrooniliselt politsei

interneti leheküljel ja apellandil oli võimalus sellega tutvuda. I. F oli samuti võimalus ja kohustus

politseiametnikuna hoida ennast kursis potentsiaalselt teda puudutada võivate haldusaktidega

ning kui I.F. jättis sellise võimaluse kasutamata, siis ei ole põhjendatud ainult

distsiplinaarjuurdluse läbiviijale teha etteheiteid haldusaktide koheselt tutvustamata jätmise

kohta.

Halduskohus ei ole piisavalt pööranud tähelepanu Riigikohtu halduskolleegiumi 02.05.2005

otsusele nr 3-3-1-10-05, mille p-s 14 on märgitud, et TDVS § 7 lg l kohaselt on tööandjal õigus

nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel

leidnud, et TDVS § 7 lõigete l ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja kirjalikku seletust

üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks. Politseiteenistuse seadus on seletuse nõudmise osas

rangem, sätestades PolTS § 45 lg-s 4, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes

distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine

annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti, teisalt on seletusel

tõenduslik tähendus. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11.2003 otsuses nr 3-3-1-74-03 leidnud,

et kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse

distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate

asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises

süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema

võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis

puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut.

Vaidlusaluses asjas on distsiplinaarjuurdluse läbiviija andnud menetlusalusele isikule reaalse

võimaluse olla ära kuulatud. Kaebaja on ise õigeks võtnud, et „temaga võeti ühendust

mobiiltelefoni teel numbrilt 53497061 ning paluti vastata küsimustele, miks ta 11.05.2005 kella

05.00 paiku jättis välja sõitmata Mäetaguse vallavalitsuse hoonesse sissemurdmisega seotud

sündmuskohale“.

Kuna vaadeldavas asjas ei valitud vastustajale rangeimat karistust, siis on mõistetav, miks ei pea

osutama erilist tähendust ja vajadust distsiplinaarjuurdluse korrektsele läbiviimisele, vaid võib

teha mõistlikke mööndusi vastustaja poolt väidetavalt rikutud distsiplinaarjuurdluse

menetlusnõuete osas.

I.F. tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega 18.07.2005 ja tal oli juurdluse käigus peale

suulise seletuse võimalus esitada distsiplinaarjuurdlusele omapoolseid vastuväiteid ka kirjalikult.

I.F. neid ei esitanud ja sisuliselt nõustus juurdluse kokkuvõttes esitatud seletusega;

2) on halduskohus ebaõigesti järeldanud, et Ida Politseiprefektuuril oli võimalus mitte arvata

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil I.F. viibis puhkusel ja sellisel

juhul oleks olnud võimalik kaebaja puhkuselt naastes algatada tema suhtes distsiplinaarmenetlus

ja välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud.

Asjas on oluline, et distsiplinaarjuurdlus viidi läbi ühe ja sama distsiplinaarsüüteo asjaolude

kindlakstegemiseks, kuid rikkumise toimepannud isikuid ei olnud mitte üks, vaid kolm. Seetõttu

oli oluline menetluse läbiviimine kõigi isikute suhtes korraga, kuna nad olid seotud ühe

sündmusega. Ka protsessiökonoomika seisukohalt ei ole mõistlik mitme omavahel seotud isiku

asjas ühe isiku menetlust eraldada. Halduskohus pidanuks mõistma, et sündmusele, selle

asjaoludele ja teistele isikutele distsiplinaarsüüteos antav hinnang mõjub vältimatult ka

I.F. käitumisele antavale hinnangule. Nii oli E. Nõmme süütegu tihedalt seotud I.F.

käitumisega. E. Nõmme käitumisele hinnangu andmine oleks vältimatult mõjunud ka I.F.

käitumisele antavale hinnangule. Teistel isikutel ei esinenud asjaolusid, mille tõttu oleks saanud

distsiplinaarjuurdluse tähtaja hulka mitte arvata I.F. puhkusel viibimise aega;

3) on halduskohus ebaõigesti järeldanud, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija on tõendeid hinnanud

puudulikult ja I.F. karistamise käskkiri on motiveeritud ebapiisavalt. HMS § 51 kohaselt

haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis,

millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Kõiki eelnimetatud haldusakti põhjendamise nõudeid on vastustaja poolt järgitud. Halduskohus

on teinud eksliku järelduse, et kõiki tõendeid oleks pidanud kordama vaidlustatud käskkirjas.

Vaidlustatud käskkirjas on viidatud käskkirja alusele: Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti

09.06.2005 käskkirjaga nr 329t algatatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele. Kokkuvõte

sisaldab kõigi tõendite, väidete ja vastuväidete analüüsi.

Väär on halduskohtu järeldus, et politseiprefektuur ei ole andnud hinnangut I. F telefoni teel

saadud seletusele. I.F. seletus on kajastatud kokkuvõtte leheküljel 2, kokkuvõtte lehekülgedel 3-4

on antud hinnang I.F. seletusele. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ainuüksi E. Nõmme

seletusega ei saanud tõendatuks lugeda I.F. keeldumist sündmuskohale sõita. Samuti on teiste

asjas kogutud tõenditega tuvastatud, et I.F. pidi minema, kuid ei läinud sündmuskohale. E.

Nõmme seletus ainult kinnitab objektiivseid asjaolusid. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et

käskkiri on puudulikult motiveeritud ka seepärast, et käskkirjast ei nähtu, kas I.F. pidi sõitma

sündmuskohale ka siis, kui korrapidaja informatsioon diskettide leidmise kohta oli esitatud

küsivas vormis. Kuna distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on märgitud õigusaktid, mille nõudeid

I.F. rikkus, siis on vaieldamatult juurdleja tuvastanud ja motiveerinud rikkumise asjaolud.

Sõltumata asjaolust, kas korrapidaja esitab informatsiooni resoluutses vormis või küsimusena, oli

saadavast informatsioonist selge, et tegemist on sündmuskohaga ja politseiametnik on kohustatud

teenistuskohustusi täitma ka siis, kui informatsioon on esitatud küsivas vormis. E. Nõmme ja

I.F. ei ole vaidlustanud asjaolu, et nad olid teadlikud sündmuse asjaoludest ning oleksid pidanud

kriminaaltalituse valvetoimkonna liikmetena võtma koheselt seisukoha sündmuskohale

väljasõidu suhtes, ootamata selleks korrapidaja eraldi korraldust. Eeltoodu põhjal ei ole õige

halduskohtu seisukoht, et I.F. pidi sündmuskohale sõitmiseks antama veel eraldi korraldus ja

selle olemasolu peaks politseiprefektuur tõendama;

4) ei ole õige halduskohtu seisukoht, et käskkiri ei ole kontrollitav osas, kas distsiplinaarkaristus

määrati I.F. seadusega sätestatud tähtaja piires või mitte. I.F. karistamise seisukohalt ei ole

põhimõttelist tähtsust, kas I.F. õigusrikkumisest saadi teada juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T.

Küti 22.06.2005 ettekandest või kriminaalosakonna politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005

ettekandest. Kuna I.F. määrati karistus 06.07.2005, siis ei ole karistuse määramise 1-kuuline

tähtaeg möödunud.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ja distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirjast nähtuvalt on

distsiplinaarjuurdluse algatamise aluseks politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005 ettekanne, millest

nähtub V. Pugoneni poolt asitõendite äraviskamine. Selles ei ole nimetatud I. F.

Distsiplinaarjuurdlus algatati seoses A. Jaggo ettekandes väljatoodud asjaolude igakülgse

kontrollimise vajadusega, mitte konkreetse ametiisiku vastu. Järelikult ei olnud vahetule ülemale

teatavaks saanud I.F. süüteo asjaolud.

Seega puudus vajadus ka I.F. koheselt juurdluse algatamise käskkirja tutvustamiseks.

Distsiplinaarjuurdluse käigus esitas juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Kütt ettekande

22.06.2005, millest esmakordselt nähtus I.F. keeldumine teenistuskohustuste täitmisest. Seega on

I.F. teenistuskohustuste mittetäitmine saanud teatavaks 22.06.2005.

5. I.F. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus tuvastanud ning rõhutanud, et vastutaja jäeti tema distsiplinaarasja menetlemisel

ilma võimalusest kasutada PolTS §-s 45 lg 3 ja juhendi p 23.1, 23.3 ja 23.3 toodud õigusi.

PolTS § 45 lg 3 ning juhendi p 8 rikkumine on oluline, kuna vastutajal puudus igasugune

informatsioon sellest, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarjuurdlus, mille tõttu puudus tal

reaalne võimalus anda asja kohta kirjalikke seletusi ja esitada selgitatavates küsimustes

omapoolseid tõendeid.

Isiku distsiplinaarjuurdluses vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata jätmine on

menetlusviga, mis võib mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium on 02.05.2005

otsuses nr 3-3-1-10-05 leidnud, et ,,isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo

asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles

menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes

rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga

seonduva informatsiooniga“. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, nagu oleks pidanud

vastustaja ja halduskohus selgitama, missugused distsiplinaarjuurdluse käigus väljaselgitatud

asjaolud oleksid olnud teistsugused ja kas kaebajal oli asja juurde teistsugust informatsiooni

lisada, kuna distsiplinaarkaristus kaebuse esitamise ning kohtuistungi ajaks oli määratud ning

eespoolnimetatud asjaolude lisamine muutus ainetuks.

Nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest kui vaidlustatud käskkirjast nähtub, et apellant andis

hinnangu

vastutaja

käitumisele

lähtudes

ainult

E. Nõmme

seletusest.

Teised

distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõttes

olevad

dokumendid

kajastavad

vastutaja

käitumist

mitteküllaldaselt (T. Küti ja H. Lepiksoo seletused). Seega on tõendid distsiplinaarjuurdluse

läbiviija poolt hinnatud puudulikult. Eespooltoodut arvestades on alusetu apellandi väide

„distsiplinaarjuurdluse asjaolud olid ammendavalt välja selgitatud teiste tõenditega, mis ei

puutunud õiguste selgitamisse, kirjaliku seletuse võtmisse, juurdluse algatamise käskkirja

teatavakstegemisse jms“.

Ebaõige on seisukoht, et kuna vastutajale ei valitud rangemat karistust, siis võib teha mõistlikke

mööndusi vastustaja poolt väidetavalt rikutud distsiplinaarjuurdluse menetlusnõuete osas. Antud

seisukoht on vastuolus õiglase haldusmenetluse põhimõttega.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastutajalt ei nõutud seletust kui isikult, kelle

distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimiseks on algatatud distsiplinaarjuurdlus. Seda

tõendab distsiplinaarjuurdluse läbiviija K. Põdra 28.06.2005 õiend, millest nähtub, et K. Põder

esitas küsimuse, miks vastutaja ei sõitnud 11.05.2005 kella 05.00 paiku sündmuskohale, kui

Mäetaguse vallavanem teatas, et leidis Mäetaguse-Metsküla teelt CD plaadid. Apellant ei ole

ümber lükanud vastutaja väiteid selle kohta, et K. Põdra jutust sai ta aru, et distsiplinaarjuurdlus

on algatatud CD plaatide kadumise fakti kohta politseis. Distsiplinaarjuurdluse läbiviija ei

teavitanud vastutajat sellest, et ta on distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatav. Kaebajale

ei olnud antud võimalust oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning tal puudus reaalne

võimalus olla ära kuulatud.

Ei ole tõsiseltvõetav apellandi seisukoht, et vastutaja pidi tegema järelduse, et tema suhtes on

käimas distsiplinaarjuurdlus. Tunnistajana üle kuulatud isik ei pea tegema järeldusi sellest, et

tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus, mis võib tema subjektiivseid õigusi rikkuda.

Arusaamatu on seisukoht, et vastutajal oli vaba juurdepääs teda puudutavale informatsioonile.

Vastutaja viibis korralisel puhkusel Soome Vabariigis oma elukaaslase ja 3-aastase lapsega

23.06.2005-12.07.2005. Vastutaja ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu ta oleks pidanud ise

hoidma ennast kursis juhendiga, mis on kättesaadav politsei intranetis;

2) oli apellandil võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka

aega, mil vastutaja viibis puhkusel. Käskkiri 389t on koormav haldusakt, millega piiratakse

vastutaja subjektiivseid õigusi. Isiku subjektiivseid õigusi võib piirata ainult seaduse alusel.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et apellandil oli seadusest tulenev võimalus mitte arvata

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil vastutaja viibis puhkusel.

Sellisel juhul oleks olnud võimalik vastutaja puhkuselt naastes algatada tema suhtes

distsiplinaarmenetlus kooskõlas distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendiga ja selgitada välja

kõik asjas tähtsust omavad asjaolud tagades vastutaja subjektiivseid õigusi;

3) puudub dokument, mille alusel vastutaja on võetud distsiplinaarvastutusele. PolTS § 45 lg 3

kohaselt distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse

läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle

suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Vastutajale sellekohast käskkirja teatavaks tehtud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna Jõhvi Halduskohtu

13. detsembri 2005 otsus on oma lõppjäreldustelt seaduslik ja põhjendatud, siis järgib

ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja 654 lg 6 sätetega esimese astme kohtu põhjendusi

ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väidetest ei anna

alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses

esitanud põhiliselt samu väiteid nagu halduskohtus ja halduskohus on nende osas võtnud

põhjendatud seisukohad.

Ekslik on apellandi seisukoht, et distsiplinaarjuurdluse läbiviimise normide rikkumised ei

mõjutanud juurdluse tulemusi ning halduskohtul puudus alus vaidlustatud käskkirja

tühistamiseks.

PolTS § 45 lg 3 kohaselt distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse

distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks

politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Analoogne distsiplinaarjuurdluse

algatamise kord on sätestatud juhendi p-s 8. PolTS § 45 lg 4 kohaselt distsiplinaarjuurdluse

läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda seletusi ja koguda tõendeid. Seletuse nõudmine

politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Juhendi p 22.4

sätestab samuti, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija on kohustatud nõudma kirjaliku seletuse

esitamist teenistujalt, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Lisaks kohustab juhendi p 22.6

distsiplinaarjuurdluse läbiviijat tutvustama teenistujale, kelle suhtes on juurdlus läbi viidud,

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet. Juhendi p-s 23 on sätestatud distsiplinaarjuurdluse all oleva

isiku õigused. Nimetatud õigusnormide eesmärgiks on tagada distsiplinaarjuurdluse all olevale

isikule õigus õiglasele menetlusele. Kuna eelnimetatud õigusnormide sätteid on vastustaja suhtes

distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel rikutud, siis ei taganud apellant vastustajale õigust õiglasele

menetlusele. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda

süüdistatakse, tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga

ning esitada omapoolseid selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime

pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Ringkonnakohus leiab, et isiku

distsiplinaarmenetluses ärakuulamata jätmine ning vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste

andmata jätmine on selline menetlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Seetõttu ei ole

põhjendatud apellandi seisukoht, et halduskohus ei järginud otsuse tegemisel HMS §-s 58

sätestatud põhimõtet.

Apellandi seisukoht, et politseiametnik K. Põdra telefonikõnest pidi vastustaja tegema mõistliku

järelduse, et tema suhtes on käimas distsiplinaarjuurdlus, ei ole põhjendatud. K. Põder on

halduskohtus kinnitanud, et ta ei tutvustanud vastustajale distsiplinaarjuurdluse algatamise

käskkirja. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et ta oleks teavitanud vastustajast viimase suhtes

algatatud distsiplinaarjuurdlusest. Halduskohus on õigesti leidnud, et K. Põdra telefonikõnet

vastustajale ei saa käsitleda distsiplinaarjuurdluse all olevalt isikult seletuse võtmisena. Kuivõrd

distsiplinaarjuurdlus algatati CD plaatide kadumise fakti kohta politseis ning vastustaja käis

11.05.2005 öösel sündmuskohal seoses CD plaatide vargusega, siis vastustaja seletuse kohaselt

sai ta aru, et K. Põder soovib selgitusi seoses vargusega, mitte aga tema suhtes toimuva

distsiplinaarjuurdlusega. Vastustaja sellekohast seisukohta ei ole apellant ümber lükanud.

Apellant on viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2003 otsusele nr 3-3-1-74-03 ja

02.05.2005 otsusele nr 3-3-1-10-05 õigesti leidnud, et seletuse võtmata jätmine ei too alati kaasa

vaidlustatud käskkirja tühistamist. Samas on apellant jätnud tähelepanuta, et kui isikult ei nõuta

kirjalikku seletust, peab olema talle tagatud õigus olla ära kuulatud, s.t tal peab olema võimalus

esitada omapoolsed selgitused ja tõendid ning tutvuda distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega.

Kuivõrd antud juhul vastustaja isegi ei teadnud tema suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusest,

siis on asjakohatu apellandi väide, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija andis menetlusalusele isikule

reaalse võimaluse olla ära kuulatud. Apellant ei ole põhjendanud, milline tähendus oli vastustaja

tutvustamisel 28.06.2005 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega 18.07.2005, s.o peale

vaidlustatud

käskkirja

andmist.

Apellandi

väide,

et

kuna

vastustaja

ei

esitanud

distsiplinaarjuurdluse materjalidele omapoolseid kirjalikke vastuväiteid, siis ta nõustus

kokkuvõttega, ei ole asjakohane.

PolTS §-s 45 ja politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendis sätestatud põhimõtetega ei ole

kooskõlas apellandi seisukoht, et kui isikule ei määrata rangeimat karistust, siis ei oma erilist

tähendust distsiplinaarjuurdluse korrektne läbiviimine.

Vaidlustatud käskkirjaga karistati vastustajat selle eest, et ta jättis 11.05.2005 kella 05.00 paiku

välja sõitmata sündmuskohale. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et distsiplinaarjuurdluse

läbiviimise normide rikkumised mõjutasid asja otsustamist, kuna vastustaja süü ei ole kindlaks

tehtud. Seoses vastustaja ärakuulamata jätmisega on apellant hinnanud teisi tõendeid

mittetäielikult. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel

T. Küti poolt kriminaaltalituse valvetoimkonnale antud korraldus sõita sündmuskohale ei olnud

resoluutne. Samuti nähtub distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, et T. Kütt pöördus lisaks

vastustajale ka K. Kuusiku ja J. Kaupmehe poole, kes kõik olid mõned tunnid tagasi samal

sündmuskohal käinud. J. Kaupmees vastas, et ta võib leitud CD plaadid ära tuua. J. Kaupmehe

ettekandest nähtub, et ta sai korrapidajalt korralduse suunduda sündmuskohale ning ta tõi sealt

varastatud CD plaadid ära. T. Küti ettekandest nähtub, et I.F. ütles, et võtku keegi teine leitud

asjad ära ning seepeale võttis ta ühendust eksperdiga (J. Kaupmees), kes lubas sündmuskohale

sõita ja asjad ära tuua. E. Nõmme seletuse kohaselt küsis T. Kütt temalt ja I. F, kas nemad

lähevad sündmuskohale. Kuna I.F. ei tahtnud minna, siis helistas T. Kütt eksperdile ja saatis

viimase sündmuskohale. Nimetatud tõendite kogum kinnitab vastustaja seisukohta, et T. Küti

poolt antud korraldus ei olnud selline, millest saanuks järeldada, et just tema peab kindlasti

sündmuskohale tagasi sõitma. Kuivõrd vaidlustatud käskkirja aluseks oli distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõte, milline koostati ilma vastustajalt seletust võtmata ja seda tutvustamata, siis on õige

halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri on puudulikult motiveeritud.

Halduskohus on otsuses juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et viimasel oli seadusest tulenev

võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil I.F.

viibis puhkusel. Samas ei ole halduskohus selle tõttu vaidlustatud käskkirja tühistanud. Sellest

tulenevalt ei ole asjakohased apellandi väited, kas distsiplinaarjuurdluse läbiviimine kõigi isikute

suhtes korraga oli põhjendatud või mitte.

Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole vaidlustatud käskkiri kontrollitav ka osas, kas

distsiplinaarkaristus määrati I.F. seadusega ettenähtud tähtaja piires või mitte, ei ole kooskõlas

asja materjalidega ning selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõttest ja distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirjast nähtuvalt on distsiplinaarjuurdluse

algatamise aluseks politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005 ettekanne seoses V. Pugoneni

poolt asitõendite äraviskamisega. Distsiplinaarjuurdluse käigus esitas T. Kütt 22.06.2005

ettekande, millest nähtus I.F. väidetav keeldumine teenistuskohustuste täitmisest. Nimetatud

tähtajast saab arvestada I.F. distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Samas ei ole nimetatud

ebatäpsus kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna sel alusel ei ole halduskohus vaidlustatud

käskkirja tühistanud.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi kohtukulud (riigilõiv)

HKMS § 92 lg 1 alusel tema kanda.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja