3-04-254/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-254 Haldusasi

A. K. kaebus politseipeadirektori 30.07.2004 käskkirja nr 1076-p tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18.03.2005 otsus haldusasjas nr 3- 2094/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus

A. K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A. K. Vastustaja Politseiamet, esindaja Ene Ginter

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. K. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2005 otsus haldusasjas nr 3-2094/2004 ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

3. Rahuldada A. K. kaebus ja tühistada politseipeadirektori 30. juuli 2004 käskkiri nr 1076-p.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.06.2004 registreeriti Lääne Politseiprefektuuris L. T. kaebus politseiametnike tegevuse peale väärteoasjade nr 2390,04,000305 ja 2390,04,000357 menetlemisel. Kaebus koos sellele lisatud materjalidega edastati Politseiametile.

3-04-254 2(4) Politseipeadirektori 30.06.2004 käskkirjaga nr 1001-p algatati Lääne Politseiprefektuuri Kärdla politseijaoskonna politseiametnike käitumise asjaolude kontrollimiseks distsiplinaarjuurdlus. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte koostati 27.07.2004.

2. Politseipeadirektori 30.07.2004 käskkirjaga nr 1076-p määrati Lääne Politseiprefektuuri Kärdla politseijaoskonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel A. K-le teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 ning politseiteenistuse seaduse §-de 42 p 1, 43 p 1 ja 44 p 3 alusel. Käskkirja kohaselt eiras A. K. politseipeadirektori 07.10.2002 käskkirjaga nr 217 kinnitatud "Õigusvastase teo toimepannud ja abivajavate laste kohtlemise juhendi" (Juhend) punkti 14, mille kohaselt tuleb järelevalveta laps peale isiku tuvastamist toimetada koju ja anda üle lapse seaduslikule esindajale või täiskasvanud perekonnaliikmele. A. K. lubas peale esmaste menetlustoimingute tegemist 01.05.2004 kella 02.00 paiku alaealisel T. T-l iseseisvalt minna koju ajal, kui alaealisel on keelatud liikuda avalikus kohas täiskasvanud saatja juuresolekuta. Karistuse määramisel arvestati A. K-le antud iseloomustust.

3. A. K. kaebuses paluti tühistada politseipeadirektori 30.07.2004 käskkiri nr 1076-p. 1) Kaebuse kohaselt kohustab Juhendi p 14 toimetama järelevalveta lapse peale isiku tuvastamist koju. Juhendi p 7 näeb aga ette, et lapsega tehakse kohapeal kõik võimalikud menetlustoimingud, peale mida süüvõimeline alaealine viivitamata vabastatakse ning süüvõimetu laps toimetatakse koju ja/või antakse üle seaduslikule esindajale. Juhendi p 3 kohaselt on „laps“ noorem kui 18-aastane isik ja „süüvõimeline alaealine" karistusseadustiku kohaselt 14-18-aastane isik. Kuna juurdluse aluseks olnud sündmuses osalenud alaealine oli süüvõimeline (üle 14-aastane isik), andis kaebaja talle kätte kutse ilmumiseks konstaablipunkti, pärast mida vabastas ta vastavalt Juhendi p-le 7. Asjaolu, et Juhendi p 14 kehtestab vastupidise kohustuse, ei saa olla kaebaja karistamise aluseks. Õigusakti kohaldamine on võimalik vaid juhul, kui see on selge ja arusaadav. Vastuolulist haldusakti ei ole võimalik täita. 2) Lastekaitseseaduse § 231 lg 2 kohaselt on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00 - 6.00. Ajavahemikus 01.06 - 31.08 on alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 24.00 - 5.00. Samas ei näe seadus ette sellise tegevuse korral politseile õigust selle nõude vastu eksinud alaealise liikumisvabaduse piiramiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 44 lg 1 p 3 annab õiguse isiku kinnipidamiseks, kui on alust arvata, et isik võib jätkuvalt toime panna väärtegusid. Lastekaitseseaduse § 231 lg-s 2 kehtestatud piirangu rikkumine ei moodusta väärteokoosseisu, mistõttu puudus alus T. T. kinnipidamiseks väärteomenetluse seadustiku alusel. Õigus vabalt liikuda on iga Eesti Vabariigi kodaniku põhiseaduslik õigus. Põhiseaduse §

34 järgi on seda õigust võimalik piirata alaealiste järelevalvetuse ärahoidmiseks, kuid seadusandja ei ole seda teinud. Seega ei olnud kaebajal õigust alaealisi sunniviisiliselt koju toimetada. Politseipeadirektori käskkiri ei õigusta põhiseaduslike õiguste riivet - riikliku sunni kohaldamise aluseks saab olla vaid seadus. Politseipeadirektori käskkirja põhiseadusega vastuolus olevad sätted on tühised algusest peale. 3) Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri anti välja ja kaebaja tutvus sellega 30.07.2004. Distsiplinaarkaristuse määramisel rikuti töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lõike 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega. Kaebus politseiametnike tegevuse peale registreeriti Lääne Politseiprefektuuris 29.06.2004. Seega said kaebaja vahetud juhid distsiplinaarkaristuse aluseks olnud asjaoludest teada 29.06.2004. Distsiplinaarkaristuse määramine 30.07.2004 ei ole õiguspärane.

4. Politseiameti kirjalikus seletuses leiti, et kaebuse väited ei anna alust kaevatava käskkirja tühistamiseks ja paluti jätta kaebus rahuldamata.

3-04-254 3(4)

5. Tallinna Halduskohtu 18.03.2004 otsusega jäeti A. K. kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas järgmist: 1) Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja vahetud juhid said distsiplinaarkaristuse aluseks olnud asjaoludest teada 29.06.2004 ja kaevatav käskkiri tehti kaebajale teatavaks 30.07.2004. 2) TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 136 lg 3 kohaselt saabub tähtpäev juhul, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, viimase kuu vastaval päeval. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse tähtaegu TsÜS sätestatu kohaselt. Antud juhul hakkas distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg kulgema 30.06.2004 (kaebaja vahetu ülemuse poolt süüteost teadasaamise päevale järgnev päev) ja lõppes 30.07.2004, mil määrati ka distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud tähtaegselt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

6. A. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. 1) Distsiplinaarkaristuse määramine oli seaduses sätestatud tähtaja rikkumise tõttu seadusevastane. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt hakkas distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg kulgema 30.07.2004 kell 00.00 ja ühekuuline tähtaeg möödus 29.07.2004 kell 24.00, mitte 30.07.2004, nagu ekslikult järeldas kohus. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Seega saabus tähtpäev 29.07.2004 kell 24.00, sest tähtpäev oli reede, mis ei olnud puhkepäev ega riiklik püha. Kohtule esitatud tõendite põhjal tähtaegade ebaõige arvutamine on käsitletav materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisena, samuti tõendite ebaõige hindamisena, mis on apellatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks. 2) Kuna kaevatav käskkiri on seadusevastane ja kuulub tühistamisele ainuüksi distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödalaskmise tõttu, ei vaidlusta kaebuse esitaja kohtu järeldusi distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse ja proportsionaalsuse osas.

7. Politseiameti kirjalikus vastuses nõustuti halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega ning paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaevatav kohtuotsus muutmata. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 1 määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Sama paragrahvi

3. lõikes on sätestatud, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Riigikohtu halduskolleegium leidis otsuses nr III-3/1-5/95, et ühekuulise tähtaja lõppemise arvutamisel loetakse kohtupraktikas vastavaks päevaks tähtaja kulgemise alguse päeva. TsÜS § 136 lg 9 alusel loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Seega lõppes distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg 30.07.2004 kell 24.00, mitte aga 29.07.2004 kell 24.00, nagu ekslikult väidab kaebaja.

8. Protsessiosalised teatasid, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

HKMS § 37 lg 1 alusel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-04-254 4(4)

9. Halduskohtu otsuse kohaselt saadi kaebaja poolt toimepandud süüteost teada 29. juunil 2004 ja kaevatav distsiplinaarkaristuse käskkiri anti 30. juulil 2004.

10. Seadusandja on kehtestanud distsiplinaarkaristuse määramiseks tähtajad, mida karistuse määraja on kohustatud järgima. Karistuse määrajal tuleb süüteoga seonduvad asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Selle lõppemisel on isikul alust arvata, et hiljem talle karistust määrata pole enam võimalik.

TDS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Käesolevas asjas puudub vaidlus süüteost teadasaamise aja üle – kaebaja poolt 1. mail 2004 toime pandud väidetavast süüteost saadi teada 29. juunil 2004.

11. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta ja nõustub kaebajaga, et distsiplinaarkaristuse määramisel on rikutud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega. Tulenevalt TsÜS § 135 lg-st 1 hakatakse distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvutama süüteost teadasaamise päevale järgnevast päevast, käesoleval juhul 30. juunist 2004. TsÜS § 135 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Kaebuse esitaja leiab õigesti, et tähtpäev saabus ja ühekuuline tähtaeg möödus 29. juulil 2004. „Vastav päev“ TsÜS § 135 lg 3 mõttes ei ole mitte tähtaja esimesele päevale vastav päev, vaid tähtaja käivitanud sündmuse kuupäevale vastav päev. Teistsuguse tõlgenduse korral pikeneksid kuudes arvutatavad tähtajad ühe päeva võrra. Seega võinuks distsiplinaarkaristuse 1. mail 2004 toime pandud väidetava süüteo eest määrata hiljemalt 29. juulil 2004.

12. TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. Käesoleval juhul on distsiplinaarkaristus määratud

30. juulil 2004 ja tehtud kaebajale allkirja vastu teatavaks samal päeval. Sündmus, millega määrati kindlaks tähtaja algus, leidis aset 29. juunil 2004. Viimase kuu vastav päev TsÜS § 135 lg 3 mõttes sõltub selle kuu päevade arvust, millega määratakse kindlaks tähtaja algus. Kuna sündmus, millega käesolevas asjas määrati kindlaks tähtaja algus, leidis aset juuni kuus ja juuni kuus on 30 päeva, oli viimase kuu vastavaks päevaks TsÜS § 135 lg 3 mõttes 29. juuli 2004, mitte aga 30. juuli 2004, mis on juba järgmise kuu esimene päev. Seega on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus 31. päeval arvestades süüteo toimepanemisest 29. juunil 2004. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega rikkudes.

13. Kaebaja leiab õigesti, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine on piisavaks aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisel.

14. Neil põhjendustel tuleb rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus kaebuse rahuldamise ja kaevatava käskkirja tühistamise kohta.

Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma