2-04-912/1 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

ÄRAKIRI 2-04-912

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Kohtunik IRMA KÜLAVEE Otsuse tegemise aeg ja koht 22.veebruar 2006, Rakvere Kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-912 (endine nr.2-723/04) Tsiviilasi A T `i hagi E T ´ i vastu ühisvara jagamise nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: A T (isikukood xxxx) elukoht: xxxx, , hageja esindaja v.adv. Lembit Nirgi, Rakvere Advokaadibüroo OÜ, Lai 11, Rakvere linn Kostja: E T (isikukood xxxx) elukoht: xxxx, kostja volitatud esindaja Ivo Raudjärv, OÜ Maksukonsultandi OÜ, Kastani 10, 44307 Rakvere linn Kohtuistungi toimumise ajad 18.11.2005, 15.12.2005, 17.01.2006 RESOLUTSIOON Hagi rahuldada osaliselt Jagada poolte ühisvara järgmiselt: 1. Jätta hageja A Ti `i omandisse asjadena tema valduses olevad xxxx korteris asuvad esemed: mikrolaineahi, väärtusega 750 krooni, telerilaud - 250 krooni, külmkapp - 2550 krooni, nurgadiivan-voodi - 4500 krooni, diivanvoodi - 2000 krooni, jalgratas - 750 krooni, põrandalamp - 250 krooni, pesumasin - 2250 krooni, s.o. kokku vara väärtusega 13 300 krooni. 2. Jätta kostja E T `i omandisse tema valduses xxxx asuvad esemed: elektripliit, väärtusega 300 krooni, veekeetja - 100 krooni, mikrolaineahi - 600 krooni, jalgratas - 600 krooni, kokku vara väärtusega 1600 krooni. Jätta kostja E T `i omandisse korteriomand xxxx (kinnistu reg.osa nr. 30026), väärtusega 72 000 krooni. Mõista E Ti `ilt enamsaadud ühisvara arvelt (korter xxxx) A T `i kasuks välja abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldudes rahaline hüvitis summas

2 28 500 (kakskümmend kaheksa tuhat viissada/ krooni, jättes seejuures rahuldamata A T `i taotluse ühisvara arvelt rahalise hüvitise väljamõistmiseks laenukohustuse katteks (summas 4500 krooni), temale venna poolt kingitud esemete katteks (summas 1600 krooni), samuti E T `ile lahusvarana kuuluva muusikakeskuse Pioneer (4000 krooni) ja teler Philips (2000 krooni) eest.

Kohtukulude jaotus: Välja mõista E T `ilt A T `i kasuks kohtukulu katteks kokku 3600 /kolm tuhat kuussada/ krooni (sellest: ekspertiisitasu summas 1000 krooni ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 2600 krooni. Ülejäänud osas jätta kohtukulud seoses hagi osalise rahuldamisega poolte endi kanda.

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Rakvere Kohtumaja kohtukantselei kaudu 22.02.2006 kell 15.00

Hagi tagamine Lääne-Viru Maakohtu 12.06.2003 määruse alusel, millega kohaldati kinnistusregistris võõrandamise keelumärget E T ´i nimel registreeritud korteriomandile (reg.osa nr.30026, asukohaga xxxx, ), tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule. Otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumisel apellatsioonkaebust ei esitata.

Hageja esialgses hagiavalduses 10.07.2003 esitaud nõue, asjaolud ja põhjendid: 10.07.2003 Lääne-Viru Maakohtule hagiavalduse esitamisel taotleb hageja A T abielu lahutamist ja abielu ühisvara jagamist, tehes vara jagamisel ettepaneku jätta kostja E T `i omandisse ühetoaline korter, asukohaga xxxx, tunnistada hageja lahusvaraks xxxx, asuv korter ning mõista kostjalt ühisvara arvelt välja kompensatsioon summas 35 623.75 krooni. (I, lk 6-10). Avaldusest nähtub, et poolte abielu, mis oli registreeritud 19.09.1999, on purunenud; alates augustist 2002 pooled koos ei ela, kuna kostja leidis teise naise. Kostjaga on vaidlus ühisvara jagamise üle. Hageja taotleb abielu sõlmimisest alates kuni kooselu lõpuni xxxx korterisse soetatud sisustuse (väärtusega 26 187 krooni) tema lahusvaraks tunnistamist. Nimetatud vara on ostetud hageja vanematele kuulunud xxxx asuva korteri müügist 23.03.2001 saadud raha eest (20 000 krooni). Samuti taotleb hageja vara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, kuna kostja kulutas palga oma isiklikeks vajadusteks, seejuures ka alkoholi ostmiseks, elatisevõla tasumiseks endisele abikaasale (10 000 krooni) ning varem soetatud vara järelmaksete tasumiseks (800 krooni kuus) jne. Jagamisele kuuluvaks ühisvaraks on hageja märkinud xxxx asuva ühetoalise korteri, mille pooled ostsid abielus olles ning mille kohta on tehtud kinnistamiskanne 21.10.2002, reg.osa nr.30026. Hageja taotles kostjalt korteri väärtusest 1/2 väljamõistmist, samuti sama korteriga seoses võetud laenu 4500 krooni hüvitamist kostja poolt.

Kostja oma vastuses 05.09.2003 (I, lk 50) ei tunnista hagi ühisvara jagamise nõudes. Kostja tunnistab, et alates augustist 2002 nad hagejaga koos ei ela, samuti nõustub ta, et tema omandisse jääb xxxx asuv korter (väärtusega 6000 krooni) ning hageja omandisse jääb koduse vara esemeid kokku väärtusega 55 939 krooni.

3 Kostja väitel jõudsid nad hagejaga vara jagamise osas kokkuleppele ning 03.09.2002 on hageja andnud vastava allkirja kostja suhtes pretensioonide puudumisest. Kostja ei nõustu hageja väitega tema kulul elamisest, samuti ei nõustu hüvitama hagejale xxxx asuva korteri poolt turuväärtusest ega maksma 4500 krooni hageja venna korteri remontimiseks võetud laenu. Kostja leidis, et hageja valdusesse jäänud ühisvara arvelt kuuluks tema kasuks väljamõistmisele hüvitisena pool koduse vara väärtusest (25 000 krooni).

17.02.2004 Lääne-Viru Maakohtu otsusega rahuldati A T ´i ja E T `i abielu ning ühisvara jagamises esitatud hagi rahuldati osaliselt. 18.05.2004 Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega 17.02.2004 maakohtu otsus tühistati ühisvara jagamise osas, abielu lahutamises kaebust ei esitatud ning selles osas on kohtuotsus jõustunud. Viru Ringkonnakohus leidis, et ühisvara jagamise nõudes asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele nende kohustust kohtus ühisvara jagamise avalduse esitamisel ära märkida vara koosseis, asukoht ja hinnang iga eseme väärtuse kohta, samuti ühisvara jagamise ettepanek vastavalt TsMS § 147 lg 5 ja 164 lg 1 p 2 sätestatule. Samuti on otsuses märgitud, et kui poolte esitatud tõendite hindamisel jõutakse järeldusele, et pooled on osa või kogu ühisvara vallasasjadena perekonnaseaduse § 18 lg 3 ettenähtud kokkuleppel ära jaganud enne kohtusse pöördumist, siis tuleb ühisvara jagamise hagi jätta kokkuleppel jagatud asjade osas rahuldamata.

Kohtuliku menetluse käik asja uuel läbivaatamisel. Hageja on kohtule esitanud avaldusi erinevate ühisvara nimekirjade ja erinevate ettepanekutega selle vara jagamiseks 06.09.2004 (I, lk 192-194), 05.11.2004 (II, lk13), 31.05.2005 (II, lk 31-33).

06.09.2004 avalduses märkis hageja, et Kundas Pargi 4-24 asuv korter on nende ühisvara, kuna korter osteti ja maa erastati abielu ajal, ka kinnistamisavaldus esitati kooselu ajal 28.08.2002, ainult kinnistamine on lõpetatud peale abielusuhete lõppemist (peale 03.09.2002) (I, lk 192). Hageja loetleb ka abielu ajal soetatud vallasvara, lugedes seisuga august 2002 tema valduses oleva vara lahusvaraks: nurgadiivan-voodi – 5000 krooni, diivanvoodi 1500 krooni, telerilaud – 300 krooni, põrandalamp – 300 krooni, külmkapp – 2000 krooni, mikrolaineahi – 500 krooni, telefon 1000 krooni – kokku 10 600 krooni väärtuses. Kostja valduses märgib hageja ühisvarana järgmise vara: jalgratas – 600 krooni (kuuluvat hageja tütrele), olmetehnikat 1400 krooni väärtuses (mikrolaineahi, elektripliit, veekeetja krooni). Hageja venna G V poolt hagejale kingitud ja kostja valduses olevas korteris asuvate esemete (kapp, riiul, kaks peeglit, kaks seinakappi, riiul, riiulilaud, kapp riiuliga ja valamuga, 2 põrandakatet, telerilaud (I, lk. 193) eest taotleb hageja kostjalt 1575 krooni väljamõistmist. Kontode jäägid palub hageja jagada 09.08.2002 seisuga: hagejal – 1672.07 krooni (I, lk. 208), kostjal – 2 771.35 krooni. Hageja teatab, et on nõus korteri xxxx endale võtma ning maksma kostjale selle eest hüvitust 1230 krooni.

Kostja oma vastuses kohtule 01.09.2004 (I, lk.187-190) hagi ei tunnista, kuna abielusuhete lõppemise järel 01.08.2002 on kogu vara jagatud vastavalt kokkuleppele 03.09.2002. Jagamata jäid vaid pangaarvetel olnud rahasummad, mille suurus seisuga 01.08.2002 oli kindlaks tegemata. 01.08.2002 seisuga märkis kostja ühisvarana järgmise vallasvara olemasolu: korter xxxx , kodust vara kokku 26 300 krooni väärtuses (mikrolaineahi, telerilaud, külmkapp, diivan, diivanvoodi, 2 jalgratast, põrandalamp, pesumasin, tolmuimeja, kööginurk). Nimetatud

4 kodune vara asub hageja valduses xxxx asuvas korteris, v.a. jalgratas väärtusega 600 krooni, mis asub kostja valduses xxxx.

28.09.2004 teatab kostja oma kirjalikes seisukohtades (I, lk.225-230), et hageja poolt vara jagamise kokkuleppe mittetunnistamisel tuleb lugeda xxxx asuv korteriomand kostjale kuuluvaks lahusvaraks. Hagejale jäänud vallasvara arvelt (korterisisustus ja pangakontode jäägid) tuleb hagejal maksta kompensatsiooni summas 10 315 krooni.

Alates 23.11.2004 on Lääne-Viru Maakohtu määruse alusel võimaldatud hagejale riigi kulul õigusabi. 14.02.2005 esitas hageja taotluse xxxx korteriomandi väärtuse osas ekspertiisi määramiseks.

Kostja esitas vastuväited, et lahusvarana kostjale kuuluva korteriomandi hindamiseks kohtul alus puudub. 26.04.2005 esitas kostja E T ühisvara jagamises oma täpsustatud ja lõpliku seisukoha (II, lk.62-68) ning 10.05.2005 eksperdile esitatavad täiendavad küsimused. Ekspertiisi teostas riiklikult tunnustatud kinnisvaraekspert T K . 13.06.2005 koostatud eksperdiarvamuses on märgitud xxxx korteriomandi väärtuseks 60 000 krooni ning vallasasjana - 55 000 krooni.

01.07.2005 esitas hageja kohtule kirhjalikult ühisvara nimekirja ja ettepaneku vara jagamiseks, märkides abielusuhete lõppemise ajaks 11.10.2002 ja jagatava ühisvara väärtuseks 87 137 krooni (lI, lk. 103-104).

Kostja jääb oma kirjalikus vastuses 15.08.2005 varem esitatud vastuväidete ja vara nimekirja juurde (II, lk 109-111).

18.11.2005 kohtuistungil kuulas kohus ära hageja tunnistajad O P , A N , G V ja J A , samuti andis korteri hindamise asjaolude osas selgitusi ekspert T K . Hageja, esitades vaidlusaluse korteri hinna osas erinevatelt kinnisvarabüroodelt saadud hinnanguid, taotles kohtult täiendava ekspertiisi määramist. Kostja hageja taotlusega ei nõustunud, esitades 09.12.2005 oma vastuväited ka kirjalikult (II, lk.185-190). 15.12.2005 loobus hageja täiendava ekspertiisi määramise taotlusest.

17.01.2006 toimus asjas asja sisulisel arutamisel viimane kohtuistung.

Hageja kinnitas kohtuistungi algul, et kõigist kohtule esitatud avaldustest tugineb ta oma nõudes 01.07.2005 koostatud vara nimekirjas toodule ja samas tehtud ettepanekule vara jagamiseks. Hageja taotles kostjalt ühisvara arvelt 48 069.50 krooni väljamõistmist, millele lisanduks pool kostja arveldusarvel olevast summast seisuga 11.10.2002. 01.07.2005 koostatud vara nimekirjas, märgib hageja ühisvarana kostja valduses oleva vara, s.o. teler Philips (väärtusega 2000 krooni), muusikakeskus Pioneer (4000 krooni), mikrolaineahi (600 krooni), elektripliit (300 krooni), veekeetja (100 krooni), korteriomand Pargi 4-24, hinnaga 78 000 krooni. Korteri maksumus on antud hagejale kinnisvarahindaja A.R poolt. Hageja enda valduses on vaid sularaha Hansapanga arveldusarvel nr.1105802265 summas 2139 krooni (11.10.2002).

Sama kohtuistungi käigus suurendas hageja nõuet ühisvara arvelt kostjalt väljamõistetava hüvituse osas, kuna tegelikult olevat xxxx korteriomandi väärtuseks 105 000 krooni ja

5 ühisvara väärtuseks vastavalt koos 01.07.2005 nimekirjas märgituga - 112 000 krooni. Pool sellest moodustab 56 000 krooni. Samuti taotleb hageja A N võetud laenu 4500 krooni ning venna kingitud mööbli väärtuse (1600 krooni) täies ulatuses väljamõistmist kostjalt. Korteri turuväärtust määrates peab hageja mõistlikuks võtta aluseks kõige kõrgema hinna (150 000 krooni) ja madalama hinna (60 000 krooni) keskmine, s.o. 115 000 krooni. Neist kõrgem hind - 150 000 krooni – on teatatud hagejale kinnisvarabüroo Hauston Arenduse OÜ kinnisvarahindaja M P `i 16.11.2005 väljastatud käsikirjalises kirjas. Hageja esindaja põhistab nõude suurendamist M P kui muu eriteadmistega isiku arvamusega ning tugineb TsMS § 293 lg 2, 272 lg 2, § 231 lg 1 sätestatule.

Kostja jääb 17.01.2006 kohtuistungil tema poolt 26.04.2005 esitatud kirjalike seisukohtade (II, lk 62-68) juurde. 26.04.2005 on kostja poolt esitatud täpsustatud ja lõplik seisukoht ühisvara koosseisu, vara asukoha ja väärtuse ning ka hageja nõuete kohta (II, lk 62-68). Kostja kinnitab jätkuvalt, et kogu ühisvara on jagatud kokkuleppel 03.09.2002 (ka vallasasjana korter xxxx). Jagamata jäid vaid pangakontodel olevad rahalised vahendid, mille osas kokkulepet ei saavutatud: kostja pangakaardi kasutamisel oli hageja kuritarvitanud kostja usaldust ning raha teisele arvele kandnud.

Vastavalt Viru Ringkonnakohtu otsuses 18.05.2004 märgitule on abielusuhete lõppemise ajaks august 2002. Kostja täpsustusel on selleks päevaks 01.08.2002, kuna sel päeval ta kolis hageja juurest xxxx elama xxxx asuvasse korterisse. Ühisvara väärtust saab käsitleda üksnes kokkuleppel ühisvara jagamise aja seisuga. Korter xxxx maksis 24.04.2002 ostu-müügilepingus märgitule vastavalt 1000 krooni. Kuna augustis-septembris 2002 korteri hindamist ei toimunud, nõustub kostja asja esimesel kohtulikul läbivaatamisel tuletatud hinnaga 15 000 krooni, mis on saadud Kinnisvarabüroo Uus Maa Virumaa 11.09.2003 eksperthinnangus märgitud hinna (18 000 krooni) (I, lk 95) ja Arco Vara Virumaa Büroo 06.10.2003 eksperthinnangus märgitud hinna (12 000 krooni ) keskmisena (I, lk 117) .

Kostja kinnitab, et ühisvarasse kuulunud koduse vara väärtuseks on kokku 26 340 krooni, millest hageja valduses on: mikrolaineahi - väärtusega 900 krooni, telerilaud – 400 krooni, külmkapp – 4140 krooni, diivanvoodi – 3000 krooni, diivan 7000 krooni, jalgratas 1500 krooni, põrandalamp – 400 krooni, pesumasin 3 500 krooni, tolmuimeja – 900 krooni, kööginurk (nurgadiivan ja laud) – 4000 krooni. Kostja valduses on vaid jalgratas väärtusega 600 krooni.

Pangakontode jääk 01.08.2002 oli kostja kontol nr.xxxx summas 42.90 krooni, hagejal kontol nr.xxxx summas 7 500 krooni (I, lk.121) ja kontol nr xxxx seisuga 07.08.2002 - 70 krooni.

Kokkuleppe kohaselt jäid ühisvarast esemed, millised olid hageja käes ja valduses, hageja lahusvaraks ja omandisse ning esemed, mis olid kostja käes ja valduses, jäid kostja lahusvaraks ja omandisse, sealhulgas ka xxxx asuv korter. Kokkuleppe kinnituseks andis hageja 03.09.2002 omakäeliselt kirjutatud dokumendi abikaasa vastu pretensioonide puudumisest. Dokumendi koostamist ja allkirjastamist kinnitas M F samale dokumendile allkirja andmisega.

Poolte vahel toimunud ühisvara jagamise kokkulepe oli tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. PkS § 16 kohaselt võivad abikaasad sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid

6 ning TsÜS § 77 lg 1 tulenevalt võidi tehing vallasasjade jagamiseks teha mistahes vormis. Sama on leidnud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses nr.3-2-1-88-01.

xxxx asuv korter on maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel kantud 21.10.2002 kinnistusraamatusse (reg.nr.30026) peale abielusuhete lõppemist ning tulenevalt PkS § 15 lg 1 on tegemist kostja lahusvaraga.

Kostja leiab, et jagamisele kuuluvad vaid poolte pangaarvetel olevad rahalised vahendid summas 7612.90 krooni, millest hageja peaks temale maksma hüvitust summas 3 263.55 krooni.

Kostja väitel on 01.07.2005 hageja nimekirjas nimetatud kostja valduses olevad esemed tema lahusvara, kuna teler Philips ja muusikakeskus Pioneer on ostetud enne abielu liisinglepingu alusel (aprillis 1999) ning mikrolaineahi, elektripliit ja veekeetja on ostetud peale abielusuhete lõppemist 06.08. 2002.

Samuti leiab kostja 09.12.2005 kirjalikes seisukohtades (II, lk 185-190), et protsess on põhjendamatult pikka aega veninud ning puudub alus pidevalt vara ümber hinnata. PKS § 18 lg 5 tulenevalt on ühisvara jagamise aeg nõude esmakordne menetlemine esimese astme kohtus.

Kohtu otsustus ja selle põhjendid

Kohus, kuulanud ära poolte ja nende volitatud esindajate seletused, samuti kuulanud ära tunnistajad ja eksperdi täiendavad selgitused ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi ühisvara jagamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esialgsetes avaldustes ja ka kostja esialgsetest vastuväidetes märgitud isiklikke tarbeesemeid ja abielu kestel kantud kulutusi ravile ning võlgade tasumisele kohtus ühisvara jagamisel arvesse ei võeta, kuna nimetatud kulutused ei ole ühisvaraks PKS § 15 lg 2 tähenduses. Nimetatud kulutuste jagamisest on ka asja menetluse käigus pooled loobunud.

PKS § 18 lg 1 tulenevalt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja asus augustis 2002 elama xxxx asuvasse korterisse, samas omistab kumbki pool kostja eraldi elamaasumisele erineva tähenduse. Hageja väitel jätkusid abielusuhted veel augustis 2002 ning kestsid kuni 05.10.2002, mil ta sai teada kostja suhetest teise naisega. Kostja, tuginedes Viru Ringkonnakohtu otsuses märgitule (abielusuhted lõppesid augustis 2002, I, lk 176-178) ja Korteriühistu Pargi 4 väljastatud tõendile (I, lk 23ˇ1), täpsustab, et abielusuhted hagejaga lõppesid juba 01.08.2002.

Tsiviilasja uuel läbivaatamisel lõppes eelmenetlus ning algas sisuline arutamine 2005. aastal; viimane kohtuistung on toimunud 17.01.2006.

7 01.01.2006 kehtima hakanud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: kehtiv TsMS) § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 91 lg 1 kohaselt pidi kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid.

Hageja väited abielusuhete lõppemise asjaolude ja vastavate kuupäevade osas on olnud asjas vastuolulised ja pidevalt muutuvad ning seetõttu ka mitteusaldusväärsed.

Kohus leiab, et ka kostja väited abielusuhete lõppemisest 01.08.2002 on vastuolus muude asjas kogutud tõenditega. Poolte ühine majandamine jätkus veel augustis 2002. Kohtus on tuvastatud, et veel augustis 2002 on tasus kostja hageja lahusvaraks oleva korteri Mäe 22-3 kommunaalteenuste eest: tema pangakonto väljavõttest nähtuvalt on viimane makse tasutud 14.08.2002 (2, lk 118-119). Korteriühitu xxxx juhatuse esimehe J J `i esitatud tõendist nähtub, et E T elas xxxx korteris koos A T `i ja A K `iga kuni 01.09.2002 (I, lk 209). Tunnistaja O P kinnitas, et pooltevahelised suhted olid head veel kuni 12. augustini 2002, kui tema Eestist ära sõitis, kuigi oli ka juttu kostja asumisest Pargi tänava korterisse (II, lk 165). Eelnevast tulenevalt on kohtu arvates põhjendatud lugeda poolte abielusuhete lõppemise ajaks küll augustikuu 2002, kuid täpsemate andmete puudumisel loeb selleks nimetatud kuu viimase kuupäeva, s.o. 31.08.2002.

PKS § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. PKS § 18 lg 6 alusel on ühisvara jagamisel jagamata jäänud abikaasade abielu kestel omandatud vara ühisvara. Kui seda vara ei ole kokkuleppel jagatud, jagab abikaasade ühisvara ühe või mõlema poole nõudel PKS § 18 lg 5 alusel kohus.

Kohus leiab, et kostja väited 03.09.2002 toimunud ühisvara jagamisest poolte vahel sõlmitud kokkuleppega ei ole tõendatud. Kohus nõustub kostjaga, et ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppele vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta ning ka ühisvara kokkuleppe jagamisel on tegemist tehinguga Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes. TsÜS § 67 lg 1 sätestab, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kostja tugineb kokkuleppe tõendamisel hageja antud allkirjale. Nimetatud kostja osundatud dokumendist nähtub, et 03.09.2002 on hageja käsitsi kirjutanud ühe lause nii eesti kui vene keeles: „Mina, A T , ei oma abikaasa vastu mingisuguseid pretensioone“( I, lk 52). Sama dokumendi allservas on M.F kinnitus, et A T pani allkirja sellele dokumendile tema juuresolekul.

Hageja väitel oli neil kostjaga 03.09.2002 tüli ning allkirja pretensioonide puudumise kohta sai kostja temalt vägivalla kasutamise tagajärjel Mingit kokkulepet vara jagamiseks ei olnud. Kohtus ei ole hageja väited kostja poolt vägivalla kasutamisest 03.09.2002 tõendamist leidnud, kuna nii perearst M S andmed kui ka tunnistaja J A teave kostja poolt vägivalla kasutamisest pärinevad hagejalt endalt. Seejuures perearsti 08.10.2004 väljastatud õiendist nähtub, et hageja tuli vastuvõtule alles 19.09.2002 „seoses koduste pingetega“; objektiivselt esinesid hagejal väikesed verevalumid. Patsiendi sõnul kasutas 03.09.2002 abikaasa tema suhtes vägivalda (II, lk 15). Tunnistaja J A ei osanud täpsustada, millal hageja talle kostja vägivallatsemisest rääkis või mis asjaoludel kostja vägivalda oli kasutanud (II, lk 164).

8 PKS § 16 tulenevalt võivad abikaasad omavahel sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid. Kostja on väitnud, et vaidlus tekkis üksnes hoiuarvetel olevate rahaliste vahendite jagamisel. Allkirja andmise asjaolude tõendamiseks esitatud taotlusest M F tunnistajana ülekuulamiseks kostja loobus. Kostja seletusel ei olnud M F dokumendi koostamise juures, mistõttu teaks ta vaid kinnitada hageja poolt allkirja andmist, kuid ei teaks, et allkiri käib konkreetse vara jagamise kohta.

Kohus leiab, et poolte tahteavalduse kohta muude tõendite puudumisel ei ole võimalik 03.09.2002 hageja antud allkirja alusel tuvastada TsÜS 67 mõttes pooltevahelise tehingu toimumist, s.t. ei ole tõendatud 03.09.2002 kokkuleppel toimunud ühisvara jagamist. Isegi juhul, kui allkiri oleks antud kostja poolt väidetud kokkuleppe kinnitamiseks, ei oleks selle vaidlustamise tõttu võimalik kindlaks teha kokkuleppe ulatust, vara koosseisu ega ka väidetava jagamise tulemust.

Kohtus on tuvastatud hageja esitatud avalduste ja vara nimekirjade ja kostja lõplikes vastuväidetes (26.04.2005) toodud nimekirja alusel, et pooltel oli abielu ajal kuni eelpool märgitud abielusuhete lõppemiseni soetatud ühetoaline korter xxxx, millist asjaolu tõendab ostu-müügi leping 24.04.2002 (notari ametitoimingute registris nr 1370). Samuti oli soetatud korteri sisustust ja olmetehnikat, millest hageja valduses on mikrolaineahi, diivanvoodi, nurgadiivan, jalgratas, telerilaud, põrandalamp, külmkapp ja pesumasin, ning kostja valduses on vastavalt: üks jalgratas, mikrolaineahi, veekeetja ja elektripliit. Nimetatud nimekirjas märgitud asjade väljanõudmist vastaspoolelt ei ole taotletud.

Kohus leiab, et kostja poolt ühisvara nimekirjas märgitud asjadest (II, lk 64) ei kuulu PKS § 15 tulenevalt ühisvara hulka järgmised enne abielu sõlmimist soetatud koduse vara esemed: kööginurk, mis on ostetud 17.08.1999 (sularahaarvele nr.141, 17.08.1999) hinnaga 2800 krooni (I, lk 146) ja tolmuimeja Bomann CB 929, mis on ostetud 14.08.1999 (jaemüügi arve OÜ-st B.R.A.V. (I, lk.146, 151). Hageja poolt 01.07.2005 (II, lk 103) esitatud ühisvara nimekirjas märgitud esemetest ei kuulu ühisvara hulka muusikakeskus Pioneer ja teler Philips, kuna nimetatud esemed on soetatud kostja poolt enne abielu sõlmimist aprillis 1999 liisinglepingu alusel. Nimetatud asjaolu tunnistas ka hageja. Ostmisel asja üleandmisega kostja omandusse on vallasvara puhul kostjale ka omand üle läinud, samuti on nimetatud eseme ostuhinna tasunud kostja järelmaksetega põhiliselt enne abielu sõlmimist, ainult kaks osamakset tasus septembris ja oktoobris 2002. PKS § 15 tulenevalt on nimetatud esemed kostja lahusvara.

Perekonnaseaduse § 19 lg 2 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest neljal juhul: arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärset huvi; kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

Hageja ei ole tõendanud nn kostja elamist tema arvel, kuna kostja on töötanud ja saanud ka vastavaid sissetulekuid: kostja töötas 1999. aastast kuni juunini 2000 Britannic Eesti AS-is, saades vastavalt palgatõendile kätte töötasu 38 475 krooni (palgatõend I, lk 56), alates 31.05. 2001 kuni september 2001 AS-is Aeroc, saades keskmiselt palka 6000-7000 krooni kuus (I, lk 60). Kostja on veel töötanud OÜ-s Rakvere KEK ja AS-is Lasila Betoon, tema sissetulekuid tõendavad tema pangakonto väljavõtted. Kuigi kostjal on 30.07.2003 antud kohtutäitur Kersti

9 Vilbo tõendi alusel esinenud elatise võlgnevus, on kostja olnud suuteline seda ise tasuma (I, lk 70).

Poolte vahel on põhiline vaidlus xxxx asuva korteriomandi kuulumisest ühisvara hulka, selle väärtusest ning võimalikust hüvituse suurusest. Selles, et vallasvarana kuulus vaidlusalune korter ühisvarasse, vaidlus puudub. Kohus nõustub kostjaga, et ühisomandis olnud korter on muutunud seoses maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ning seda ei saa enam vallasasjana jagada. Samas on hagejal õigus nõuda kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hüvitist. Kostja seisukoht, et jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata üksnes nõude esimese läbivaatamise aja seisuga esimese astme kohtus, ei ole põhjendatud. Ka kostja poolt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr 3-2-1-47-05, 20.05.2005 ei nähtu otseselt, et ühisvara jagamise ajaks PKS § 18 lg 5 tulenevalt saaks olla esimeses kohtuastmes esimese menetlemise aeg. Antud tsiviilasi on esimese astme kohtus uuel läbivaatamisel alates 27.07.2004 peale Lääne-Viru Maakohtu 17.02.2004 kohtuotsuse tühistamist 18.05.2004 Viru Ringkonnakohtu otsusega. 18.05.2004. Maakohtus asja teistkordse menetlemise ajal on oluliselt tõusnud kinnisvara hinnad, mistõttu PKS § 18 lg 5 tulenevalt pidas kohus põhjendatuks vallasvarana ühisvarasse kuulunud kinnisomandi hindamiseks asja uue läbivaatamise aja seisuga. Samas ei pea kohus põhjendatuks hageja poolt 17.01.2006 kohtuistungil tehtud arvestusi korteri keskmise väärtuse arvestamisel ega ka tuginemist väljaspool kohtumenetlust kinnisvarahindajate toodud erinevatele hinnangutele.

Kehtiva TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 229 lg 1 tulenevalt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ja eksperdiarvamus. TsMS § 232 lg 3 tulenevalt ei ole kohus antud juhul seotud ainult ühe poole (hageja) esitatud dokumentaalse tõendiga kinnisvarahindaja M P käsikirjalises vastuses hageja avaldusele antud arvamusega korteri väärtuse osas, kuna kostja nimetatud arvamust ei tunnista.

Põhjendatud ei ole antud hinnangu arvesse võtmiseks hageja esindaja tuginemine TsMS § 293 lg 2 Medris Piiri kui eriteadmistega isiku ja TsMS § 231 sätestatud tõendamisest vabastamise alustele kui menetlusvälisest allikast saadud usaldusväärsele teabele. Kuna kostja kohtuväliselt saadud kinnisvarahindajate arvamusi ei tunnista ning hinnangute andmise aluseks olevaid asjaolusid ei ole võimalik olnud kohtus vahetult kontrollida, siis ei ole tegemist usaldusväärse teabega ega asjaoluga, mida kohus saaks TsMS § 231 alusel lugeda üldtuntuks.

Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 90 lõige 2 järgi oli tõendiks tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ja eksperdi arvamus. Kohus saab antud korteriomandi hindamisel tugineda kohtu määramisel kinnisvara hindamist teostanud riiklikult tunnustatud eksperdi T K arvamusele ja tema ütlustele kohtuistungil.

10 Ekspertiisi teostanud riiklikult tunnustatud ekspert T K hindas sama xxxx asuvat korteriomandit hageja palvel juba juulis 2003.aastal ning vastav kirjalik arvamus on esitatud ka kohtule. 13.06.2005 koostatud eksperdiarvamus on ekspert T K poolt antud korteri ülevaatusel 07.06.2005 tuvastatud andmetele. Ekspert on märkinud, et korteri seisukord võrreldes 07.08.2003 on muutunud ainult korteris paigaldatud kolme pakettakna ja elektriboileri osas, samuti on paigaldatud elamu trepikodade pakettaknad. Korteri siseviimistlus ei ole muutunud. Seisuga 13.06.2005 on hinnanud ekspert korteriomandi turuväärtuseks 60 000 krooni, vallasvarana oleks antud korteri väärtuseks eksperdi arvates 55 000 krooni.

18.11.2005 kohtuistungil kinnitas ekspert, et 13.06.2005 kirjalikus arvamuses antud seisukohtade juurde (II, lk 91-92). Ekspert lisas, et seoses kinnisvaraturul jätkuva hinnatõusuga võivad hinnad novembris 2005 võrreldes hindadega juunis 2005 olla tõusnud kuni 20%. Ekspert keeldus hinnangut andmast teiste kinnisvarabüroode poolt pakutud hindade suhtes, kuna puudusid vajalikud võrdlusandmed. Ekspert esitas kohtus suuliselt tema eksperthinnangu aluseks olnud võrreldavad tehingud, kirjeldas ka kasutatud metoodikat, s.t. eelkõige määras ta hindade vahemiku üldises turusituatsioonis ning seejärel konkreetse objekti hinna (selle ühe ruutmeetri maksumuse). Eksperdi sõnul on tegemist keskmises seisukorras oleva keskmise turuhinnaga hinnatava korteriga. Ilma akende vahetuse ja boileri paigalduseta oleks eksperdi arvates juuni 2005 seisuga xxxx korteriomandi väärtus olnud 50 000 krooni ning vallasvarana vastavalt ca 45 000 krooni.

Kohus peab TsMS § 231 tulenevalt võimalikuks lugeda üldtuntuks asjaolu, et kinnisvaraturul on hinnad pidevalt tõusnud. Vastavat asjaolu tunnistavad mõlemad pooled. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks vaidlusaluse kinnisvara osas turuväärtuse määramist asja uue läbivaatamisel sisulise arutamise aja seisuga 18.11.2005, tuginedes seejuures väärtuse tuletamisel ekspert T K poolt kohtuistungil antud arvamusele, s.o. juunist-novembrini 2005 toimunud hinnatõusule 20 % ulatuses (II, lk 160). Sellist hinnatõusu aluseks võttes oleks xxxx korteriomandi väärtuseks novembris 2005 vastavalt ((0,02 x 60 000) + 60 000) = 72 000 krooni, vallasvarana (5000 krooni võrra väiksem - analoogselt eksperdiarvamuses tooduga) 67 000 krooni. Kohus võtab arvesse ka kostja poolt peale abielusuhete lõppemist oma vahenditega korteri seisukorra parandamist. Toimunud on pliidiplaadi vahetus (930 krooni), akende vahetus (11684 krooni), boileri paigaldus (3051.20 krooni) (II, lk 83-86). Ekspert T K arvamuse kohaselt võiks korteri väärtus nimetatud tööde teostamiseta olla väiksem 10 000 krooni võrra, seega oleks novembris 2005 vastav väärtus analoogselt tuletatuna 57 000 krooni. Kuigi kostja tehtud remonttööde väärtus on tegelikult suurem, ei tõuse eksperdi väitel korterite turuväärtus üks-üheses vastavuses ehitusrenoveerimiskulude väärtusega. (I, lk.211)

Seega, vaidlusaluse korteriomandi väärtusest ühisvara katteks hüvituse väljamõistmisel peab kohus eelpool nimetatud tuletatud väärtusena põhjendatud summaks 57 000 krooni ning ½ osas hüvitise suuruseks vastavalt summas 28 500 krooni.

Hageja väited kostja poolt esitatud koduse vara nimekirjas (II, lk 64) märgitud ja abielu ajal soetatud esemete (diivanid, telerilaud, külmkapp jne) arvamisest lahusvara hulka ei ole PKS § 14 tulenevalt põhjendatud. PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldades võib aga hageja nimetatud vara osas kõrvale kalduda ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest, kuna hageja esitatud pangakonto väljavõtete ning ostutšekkide alusel on tõendatud, et vara soetamine on toimunud enamuses hagejale vallasvarana kuulunud korteri xxxx müügist 23.03.2001 laekunud rahaliste vahendite arvel.

11 Hageja seletusel sai ta nimetatud korteri müügist 20 000 krooni, sellest 5000 krooni lepingu sõlmimisel sularahas ning 15 000 krooni pangaülekandega, mille kandis hiljem oma tütre A K arvele ja sealt omakorda kasutas seda raha korterisisustuse muretsemisel.

xxxx korteri ostu-müügi lepingust 23.03.2001 nähtub, et hageja A T on korteri omanikuna müünud selle A U hinnaga 5000 krooni, hind on tasutud enne lepingu allakirjutamist täielikult. Sama ostu-müügi lepingu 23.03.2001 p.2.2 kohaselt on hageja omand korterile tekkinud ostu-müügi teel seoses erastamisega 27.04.1995 ning p. 3.1.3 tulenevalt korter omandatud enne hageja abiellumist ja kuulub hageja lahusvara hulka (I, lk 85-86). Kostja väited xxxx korteri müügist üksnes lepingulise hinna 5000 krooni laekumisest on ümber lükatud hageja selgitusi kinnitavate pangakonto väljavõtetega. Hageja pangakontolt nr.xxxx nähtub, et 23.03.2001 on „U “lt laekunud ülekanne summas 15 000 krooni (I, lk 76 pöördel). 04.04.2001 on hageja oma arvelt välja võtnud 10 000 krooni ning samal päeval on A K `i (hageja tütre) arvelduskontole nr.xxxx sularahas sisse makstud 10 700 krooni (K ), 26.03.2001 on sularahas A K arvele makstud 4500 krooni (I, lk.80 pöördel). Hageja arvelduskontole nr.xxxx on 18.05.2001 tema tütre A K `i arvelduskontolt nr.1107906527 kantud 13 000 krooni. Hageja arvelt on 18.05.2001 tehtud väljamakseid 8000 krooni ulatuses ning , 23.05.2001 veel 10 000 krooni ulatuses (I, lk.76 pöördel). Hageja esitatud ostutšekkidest nähtub perioodil märtsist 2001 kuni juunini 2001 järgmiste ostude tegemine: mikrolaineahi (28.05.2001, kassa kviitung –arve, hind 990 krooni)(I, lk147), külmik Snaige (garantiitalong 30.03. 2001, I, lk.150), jalgratas (kviitung-arve „28.05.2001“ hind 1595 krooni, I, lk 148), diivanvoodi- 3000 krooni, nurgadiivanvoodi 7000 krooni (arvel nr.3, 24.05.2001, I, lk.152). Nimetatud pangakontodel toimunud ülekannete ja tehtud ostude ajalise kokkulangevuse alusel on võimalik järeldada korteri sisutuse soetamisel hageja poolt lahusvara arvelt saadud rahaliste vahendite kasutamist.

Kohus peab põhjendatuks PKS § 19 lg 2 p 3 tulenevalt ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kuna korterisisustusest xxxx oli suurem osa (2001.maikuus ostetud - diivanid, telerilaud, külmkapp, mikrolaineahi ja põrandalamp) soetatud hageja lahusvara, s.o. xxxx asunud korteri müügist saadud rahaliste vahendite arvelt ning kostja ei ole tõendanud vastupidist.

Kohus ei pea põhjendatuks hageja nõuet A N võetud laenu 4500 krooni väljamõistmiseks. PKS § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abikaasad on perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse § 65 mõttes. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t. kas kohustus on võetud faktiliselt perekonna huvides ja kas seda on ka vastavalt perekonna huvides kasutatud.

Kostja väitel ei ole tema A N laenu võtnud ega seda ka remontimisel kasutanud. Laenu võtmise asjaolude kohta kohtus tunnistajana seletust andnud A N seletas, et nimetatud korteris remondi tegemise ajal rääkis laenu võtmise vajadusest temaga kostja, laenu käis võtmas aga hageja. Tunnistaja väitel on laenatud summa käesoleva ajani tagastamata, kuigi kostja olevat lubanud seda algul tagasi maksta 500 krooni kaupa. 2001.aasta sügisel kohtudes oli aga kostja maksmisest keeldunud, väites, et ta enam hagejaga koos ei ela (II, lk 158-159).

Kuna tunnistaja hageja poolt saadud laenu kulutamist ei teadnud kinnitada, siis muude tõendite puudumisel ei ole laenu kasutamine perekonna huvides antud juhul tõendatud. Kohus

12 peab veel vajalikuks märkida, et hageja esitatud asjaoludel oleks ka põhjendamatu laenu tagasimaksmine üksnes kostja poolt, kuna laen võeti ja kasutati ära abielu ajal. Seega, isegi juhul, kui laenatud summat kasutati abielu ajal korteri remontimisel (mis kohtus ei ole tõendamist leidnud), kajastuks teostatud remondi läbi väärtuse tõus ka korteri hinnas.

Kohus ei pea põhjendatuks ka poolte arveldusarvetel olevate rahaliste vahendite jagamist, kuna pangakonto väljavõtetelt nähtuvalt laekusid arveldusarvetele poolte töötasud ning olenemata aluseks võetavast kuupäevast ei ole kontodel vastavad jäägid märkimisväärsed.

Kostja on esitanud ka taotluse ühisvara jagamisel hageja deposiitarvel nr 222017781624 oleva hoiuse summas 7500 krooni arvesse võtmiseks. Kohus leiab, et kostja sellekohane taotlus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja väitel oli tegemist lahusvaraga ja kostja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja seletusel tagastati talle J A poolt 1999.aastal võetud laen, mille ta paigutas eraldi deposiitarvele. Hageja väiteid kinnitavad pangakontode väljavõtted ning tunnistaja J A ütlused kohtuistungil. J A kinnitas, et ta sai hagejalt 1999.aastal laenu summas 7500 krooni, laen oli võetud poja koolimineku kulude katteks. Tunnistaja tagastas laenuks saadud summat hagejale sularahas, makstes 2000.aastal 1000 krooni, seejärel 1500 krooni ja suve lõpus 2001.aastal veel 5000 krooni. Hageja pangakontolt 222017781624 nähtub 12.09.2001 laekumine tema arvelduskontolt nr 1105802665 summas 7500 krooni; sissemaks sularahas on tehtud samal päeval. Vaidlusalune hoius summas 7500 krooni oli hageja arvel ka seisuga 12.09.2002 koos lisandunud intressidega 380.21 krooni (I, lk 121).

Poolte esitatud vara nimekirjas märgitud hinnad erinevad oluliselt: kostja on oma lõplike seisukohtade esitamisel 26.04.2005 märkinud väärtused vara omandamise aja uutes hindades, mis ilmselt ei vasta tegelikele väärtustele juba abielusuhete lõppemise ajal. Hageja on kostja nimekirjas märgitud asjade väärtused 17.01.2006 kohtuistungil hinnanud rohkem kui poole võrra alla esialgsest väärtusest. Muude objektiivsete andmete puudumisel peab kohus põhjendatuks määrata ühisvarasse kuuluva vallasvara väärtus poolte esitatud väärtuste keskmistena, s.t. hageja valduses oleva vara väärtus on järgmine: mikrolaineahi (900 + 600) : 2 = 750 krooni, telerilaud (400 + 100) : 2 = 250 krooni, külmkapp (4100 + 1000) : 2 = 2550 krooni, nurgadiivan-voodi (7000 + 2000): 2 = 4500 krooni, diivanvoodi (3000 + 1000) : 2 = 2000 krooni, jalgratas (enne 1500 + 0 ) : 2 = 750 krooni, põrandalamp (400 + 100) : 2 = 250 krooni, pesumasin (3500 + 1000) : 2 = 2250 krooni, s.o. kokku 13 300 krooni. Kostja valduses vallasvarana oleva ühisvara väärtuseks on hageja nõude esitajana hinnanud 1000 krooni (veekeetja – 100 krooni, elektripliit – 300 krooni, mikrolaineahi – 600 krooni) ja jalgratta 600 krooni. Vastuväiteid vastaspoolelt nimetatud hindadele esitatud ei ole. Hageja väited kostja valduses oleva jalgratta kuulumisest tema tütrele ei ole tõendamist leidnud. Kuna veekeetja, elektripliit ja mikrolaineahi olid ostetud kostja poolt 06.08.2002, s.o. abielusuhete jätkumise ajal, siis on nimetatud esemete puhul tegemist abielu ühisvaraga (ostutšekk I, lk 237). Ka tunnistaja O P ütluste kohaselt käis ta augusti algul 2002, kui poolte suhted olid veel head, Pargi tänava korteris ja nägi seal elektripliiti ja mikrolaineahju. Hageja taotlus tema venna G V poolt kingitud xxxx asuvate mööbliesemete kui ühisvara eest kostjalt hüvituse (1600 krooni) väljamõistmiseks on põhjendamatu. Kostja väitel olid hageja nimetatud mööbliesemed kohandatud antud korteri jaoks ning ostetud koos korteriga. Tunnistaja G V (II, lk 168) väitis kohtus, et tegi mööbli xxxx jaoks, et see kostjale ei meeldivatki, kuid temale seda välja ka ei ole antud. Hageja on esitanud nõude poolte abielu ühisvara jagamiseks ning taotlusega ühisvara arvelt hüvitise väljamõistmiseks. Hageja nõude

13 kohaselt ei ole tegemist ühisvaraga, kuid lahusvarana venna kingitud mööbli väljanõudmiseks hageja nõuet esitanud ei ole.

Tõendatud ei ole ka hageja väited pesumasina kinkimisest kostja poolt. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud O P oli kuulnud väidetavast kostja kingitusest ainult hagejalt endalt, mistõttu tema ütlused antud asjaolu tõendamiseks ei ole arvestatavad. Kostja väitel oli pesumasina puhul tegemist pere tarbeks tehtud ostuga, mistõttu muude tõendite puudumisel kuulub pesumasin ühisvarasse arvamisele.

PKS § 19 lg 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kuna kumbki pooltest vara jagamisel ei ole nõudnud vastaspoolelt välja ühisvarasse kuuluvat vallasvara, siis PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldades jätab kohus kummagi poole valduses olevad ning ühisvarasse kuuluvad esemed nende omandisse teiselt poolelt täiendavat hüvitist välja mõistmata.

PKS § 19 lg 4 järgi juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus teisele abikaasale rahalise hüvituse, milleks antud juhul peab kohus põhjendatuks korteriomandi xxxx kui vallasjana ühisvarasse kuulunud vara arvelt hüvituse väljamõistmist eelpool nimetatud asjaoludel ja ulatuses summas 28 500 krooni.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ning TsMS § 61 lg 1 kohaselt ka vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest. Hageja taotleb 17.01.2006 kohtuistungil kostjalt kohtukulude hüvitamist summas 10 100 krooni, mis koosneb hageja selgitusel ja esitatud dokumentide alusel järgmistest summadest: hagi esitamisel tasutud riigilõiv 2900 krooni (kviitung kassa sissetuleku orderile 09.07.2003, I, lk 4), apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 2600 krooni ja selle koostamise õigusabi eest 700 krooni (maksmist tõendavaid dokumente ei esitatud), ekspertiisitasu 800 krooni (tõendav dokument: Uus Maa Kinnisvarabüroo order-kviitung, I, lk 94), ekspertiisitasu 1000 krooni (kohtu määramisel tasutud ekspertiisi eest, maksekorraldus 15.04. 2005, II, lk 54), õigusabikulu 1200 krooni hagi esitamisel (sularahaarve, I, lk 5), õigusabi eest Maarika Kutseri Õigusbüroole tasutud kviitungite nr 73, 11.08.2003 ja nr 90, 19.09.2003 alusel (I, lk 94) ja nr 106, 01.11.2004 alusel kokku 900 krooni (II, lk 202a).

Kostja nõuab kohtukulude hüvitamist tema poolt kasutatud õigusabiga seoses summas 16 520 krooni, tõendades nõuet Maksukonsultandi OÜ arve-saatelehega nr 38, 10.11.2005 (II, lk 203); arve on tasumata. TsMS § 60 lg 1 sätestatust tulenevalt peab kohus põhjendatuks rahuldada hageja taotlus kohtukulude osas osaliselt – summas 3600 krooni, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kohtu määramisel tasutud ekspertiisitasu summas 1000 krooni ning ühisvara jagamiseks kohtusse hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks 2600 krooni.

14 Ülejäänud kohtukulud seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus TsMS § 60 lg 1 tulenevalt kummagi poole enda kanda (II, lk 54).

Antud asjas on hagejale 23.11.2004 kohtumääruse alusel võimaldatud õigusabi riigi kulul ning õigusabi osutamise eest on makstud riigi tuludest kohtumääruste alusel 22.02.2005 - 3540 krooni (II, lk 43) ja 29.11.2005 - 12 061.95 krooni (II, lk 183-184).

Tulenevalt TsMS 452 tehakse kohtuotsus teatavaks maakohtu kantselei kaudu. TsMS § 453 lg 2 kohaselt kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Kohtunik

/allkiri/

I.Külavee

Ärakiri õige: Nooremreferent

I.Golubev

14. 01. 2008.a Viru Ringkonnakohus määras:

1. Võtta vastu E T loobumine apellatsioonkaebusest. 2. Avaldus apellatsioonkaebusest loobumiseks rahuldada. 3. Lõpetada apellatsioonimenetlus E T apellatsioonkaebuses Ida-Viru Maakohtu 22.02.2006 otsuse peale. 1. Apellant E T apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda. 2. Vastustaja A T apellatsioonimenetluse kulud summas 450 (nelisada viiskümmend) krooni välja mõista apellant Enno Tiksilt.

Kohtuotsus jõustus 12. märtsil 2008.a Riigikohtu määrusega

Nooremreferent

I.Golubev