3-05-344/5 · Tartu Ringkonnakohus

3-05-344

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Ago Kutsar, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2006 Tartu

Haldusasja number

3-05-344

Haldusasi

J.K. kaebus Ida-Viru maavanema toimingu õigusvastaseks

tunnistamiseks ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile

ettekirjutuse

tegemiseks,

millega

kohustada

maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 vastu võetud otsuse

nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, lähtudes kaebuse

esitaja poolt esitatud täiendavast materjalist.

Vaidlustatud kohtulahend

Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. veebruar 2006

Menetlusosalised

Apellant-kaebuse esitaja: J.K., esindaja vandeadvokaat Jüri

Leppik

Vastustajad-haldusorganid: Ida-Viru Maavanem; ÕVVTK Ida-

Viru maakonnakomisjon

Kolmandad isikud: K.K. , T.V. , E.R. , E.J.

RESOLUTSIOON

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus osas,

millega

jäeti

rahuldamata

J.K.

kaebus

Ida-Viru

2

maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada Ida-Viru

maavanema

15.04.2005

kirjas

väljendatud

toiming

õigusvastaseks.

Muus osas jätta Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus

muutmata ja J.K. kaebus rahuldamata.

Välja

mõista

Ida-Viru

maavanemalt

J.K.

kasuks

õigusabikulu

2217.50

krooni

(kaks

tuhat

kakssada

seitseteist

krooni

50

senti)

ja

riigilõiv

20

krooni

(kakskümmend krooni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 16. veebruarist

2006.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.K. esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Ida-Viru

maavanema 15.04.2005 toimingu ja kohustada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni alustama

14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust vastavalt kaebuse esitaja poolt

esitatud täiendavatele materjalidele.

Kaebuse kohaselt pöördus J.K. 23.03.2005 Ida-Viru Maavalitsuse poole taotlusega muuta

ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99.

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise

hindamise korra p 36 sätestab, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud

(taotletakse vara, mida ei olnud esialgselt märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad

tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta

kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast alates.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra p 16 sätestab, et kui pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduse vastuvõtmist on selgunud uusi asjaolusid selle vara kohta, siis teeb

materjalides vajalikud täiendused ja täpsustused avaldajate poolt esitatud või kogutud tõendite

alusel käesoleva korra punktis 14 märgitud materjalide ettevalmistaja. Kui uued materjalid

ilmnevad pärast kohaliku komisjoni otsuse vastuvõtmist, siis talitatakse avalduste vastuvõtmise

korra punktis 36 sätestatu kohaselt.

Maaüksuse „Kaivo-6“ (kinnistu nr 6568, pindalaga 52,99 ha) omanikud J.K. ja E.K. olid surnud

1929. aastaks, mil tehti Rakvere-Paide Rahukohtu tsiviilosakonna otsus pärandustombu

jaotamiseks. 1939. aasta Maakatastri andmete alusel oli nimetatud kinnistu tervikuna üle läinud

võrdsetes osades R.K. ja R.K. kui E.K. päranditomp (Eduard Kolo testament ja andmed kellegi

pärijaks tunnistamise kohta puuduvad). Ida-Viru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise kompenseerimise komisjon ei arvestanud 1939. aasta Maakatastri andmeid, kus

otseselt märgitakse, et „Kaivo-6“ kinnistu kuulus võrdsetes osades R.K. ja R.K., vaid määras

oma otsusega omanikeks E.K. ja J.K.. Antud dokumentide alusel ei saanud otsuses määratud

isikud olla selle vara omanikeks.

23.03.2005 Ida-Viru Maavalitsusele adresseeritud avalduses palusid R.K. lapsed E.R. , T.V. ,

J.K. , K.K. ja E.J. Ida-Viru Maavalitsusel astuda samme ebaõigete andmete alusel tehtud

3

õigustatud subjektiks tunnistamise otsuste muutmiseks. Arvestades esitatud tõendeid, palusid

avaldajad muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning lugeda

õigusvastaselt võõrandatud aja seisuga vara omanikeks „Kaivo-6“ kinnistu osas võrdsetes osades

R.K. ja R.K.. Kui avaldaja pöördub haldusorgani poole, kes seaduse alusel vastuvõetud korra

kohaselt on kohustatud algatama objektiivsete asjaolude ilmnemisel haldusakti muutmist, siis

haldusorgan on kohustatud algatama menetlust. Haldusakti muutmist võib õigustatud isik alati

taotleda.

2. Vastustajad Ida-Viru maavanem ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon vaidlesid kaebusele

vastu.

Vastuväidete kohaselt olid Illuka vallas asuva talumaa „Kaivo-6“ (kinnistu nr 6568, pindalaga

52.99 ha) omanikud maa õigusvastase võõrandamise seisuga E.K. ½ ja J.K. ½ osas. ÕVVTK Ida-

Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsusega nr 25-99 (toimik 05608) tunnistati õigustatud

subjektideks E.K. kuulunud ½ talumaa osas E.K. ja V.P., J.K. kuulunud ½ talumaa osas E P,

K.K., T.V. , E.J., E.R. , K.K. ja J.K. . Nimetatud otsus võeti vastu toimikus olevate maa

omandiõigust tõendavate dokumentide ja sugulust tõendavate dokumentide alusel. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning

tõendite esitamise ja hindamise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr

161) punkti 35 kohaselt oli õigustatud subjektidel otsusega mittenõustumise korral õigus esitada

kaebus maavanemale 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast. 09.05.1995 esitas J.K. Ida-Viru

maavanemale kaebuse ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 peale

ja palus peatada otsuse täitmine kuni täiendavate dokumentide leidmiseni, tõendamaks asjaolu, et

½ talumaakoha „Kaivo-6“ omanik ei olnud J.K. . Kuigi J.K. 09.05.1995 taotlus oli esitatud

pärast kaebetähtaja möödumist, peatas maakonnakomisjon otsuse täitmise 10.05.1995. Kuna

seisuga 07.05.1997 ei olnud J.K. esitanud maakonnakomisjonile mingisuguseid täiendavaid

tõendeid, siis tegi ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon otsuse edastada toimik 05608 Illuka

Vallavalitsusele. 15.04.2003 pöördus J.K. Illuka Vallavalitsuse ja Ida-Viru Maavalitsuse poole

palvega vastata tema 09.05.1995 kaebusele. Ida-Viru Maavalitsus vastas nimetatud kaebusele

14.05.2003 kirjaga nr 3.1-3/1352, milles selgitati, et 2003. aastal puudub maakonnakomisjonil

seadusest tulenev alus 1995. aastal vastuvõetud komisjoni otsuse muutmiseks, kuna kaebus ei ole

esitatud tähtaegselt.

21.05.2003 esitas J.K. veelkord Ida-Viru Maavalitsusele kaebuse samas asjas ning lisas

kaebusele 08.06.1939 talundilehe ärakirja, 1939. a Maalehe ärakirja ja ENSV KGB Virumaa

osakonna 10.03.1949 otsuse ärakirja. 18.06.2003 vastuses nimetatud kaebusele selgitas

maavanema kohusetäitja kirjaga nr 3.1-3/1740, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

punkt 21 kohaselt kasutatakse maa kuuluvuse tõendamiseks 1938. aastal ja järgmistel aastatel

Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirju ning

kinnistusametite dokumentatsiooni. Maksualuste maaüksuste nimekirja järgi kuulus talumaakoht

„Kaivo-6“ kinnistu nr 6858 E.K. ½ osas ja J.K. le ½ osas. 2003. aastal J.K. poolt

maakonnakomisjonile esitatud Maalehe ärakirja punktidest 9, 15 ja 16 nähtub, et on alustatud

talumaakoha pärimistoiminguid ning maa natsionaliseerimise ajaks ei olnud pärimistoimingud

lõpule viidud. Samas vastuskirjas J.K. le on märgitud, et tema poolt kaebusele lisatud talundileht

ja Eesti NSV KGB Virumaa osakonna otsus ei ole maa omandiõigust tõendavad dokumendid.

J.K. ei nõustunud Ida-Viru Maavalitsuse selgitustega ja seisukohaga, et 2003. aastal ei ole

võimalik muuta 14.03.1995 vastu võetud Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni otsust nr 25-99 ja

pöördus Jõhvi Halduskohtusse taotlusega ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995

otsuse nr 25-99 (toimik nr. 05608) õigusvastaseks tunnistamiseks. Jõhvi Halduskohus lõpetas

10.07.2003 määrusega haldusasjas nr 3-183/2003 menetluse J.K. kaebuses, kuna leidis, et kaebus

on esitatud tähtaega rikkudes. Nimetatud Jõhvi Halduskohtu määruse vaidlustas J.K. Tartu

4

Ringkonnakohtus. Ringkonnakohus jättis J.K. erikaebuse rahuldamata ja Jõhvi Halduskohtu

10.07.2003 määruse muutmata. Riigikohtu 24.09.2003 määrusega keelduti J.K. le menetlusluba

andmast. Vaatamata asjaolule, et arutlusel olevas asjas on olemas 2003. aastal jõustunud

kohtuotsus, pöördusid T.V. , E.J., E.R. , K.K. ja J.K. 23.03.2005 uuesti Ida-Viru Maavalitsuse

poole taotlusega ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmiseks.

Oma vastuses 15.04.2005 kirjaga nr 1.2-24/1283 selgitas Ida-Viru maavanema kohusetäitja

veelkord, viidates seekord jõustunud kohtuotsusele, et taotlus on esitatud vaidlustamise tähtaega

rikkudes, mistõttu ei ole võimalik esitatud taotlust läbi vaadata ja ÕVVTK Ida-Viru

maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 muuta.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Jõhvi Halduskohus jättis 25. oktoobri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on õige maasekretär maavanema ülesannetes Eve Easti 15.04.2005 kirjas

nr 1.2-24/1283 toodud seisukoht, et 23.03.2005 taotlus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni

14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmiseks on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning ei kuulu

komisjonis läbivaatamisele. Seega ei ole põhjendatud kaebaja taotlus maavanema toimingu

õigusvastaseks tunnistamiseks. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide 28.08.1991 määrusega nr 161

kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise

ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktile 36, mis sätestab, et kui

pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, (taotletakse vara, mida ei olnud

esialgselt märgitud, esitatakse uusi tõendeid, jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise,

esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kus need

vaadatakse läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kaebaja ei tõendanud asja

kohtuliku menetlemise käigus, et tema valduses on mingid maaüksust „Kaivo-6“ puudutavad

uued tõendid, mis võiksid olla ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse

nr 25-99 muutmise aluseks. Kaebusest ei nähtu, milliseid konkreetseid uusi tõendeid kaebaja

silmas peab, viidatud on ainult sellele, et ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon ei arvestanud

1939 Maakatastri andmeid, kus märgitakse, et „Kaivo-6“ kinnistu kuulus võrdsetes osades R.K.

ja R.K.. Tõendid, mis J.K. arvates pidid tõendama asjaolu, et „X-6“ talumaa ei kuulunud

natsionaliseerimise aja seisuga 23.07.1940 ½ osas J.K. le, olid esitatud juba 21.05.2003 kaebuse

lisadena Ida-Viru Maavalitsusele ning nendeks olid 08.06.1939 talundilehe ärakiri, 1939. aasta

Maalehe ärakiri ja 10.03.1949 Eesti NSV KGB Virumaa osakonna otsuse ärakiri. 18.06.2003

vastas Ida-Viru maavanema kohusetäitja kirjaga nr 3.1-3/1740 J.K. kaebusele, et ÕVVTK Ida-

Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 vastuvõtmisel lähtus komisjon

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktist 21, mille kohaselt kasutatakse

maa kuuluvuse tõendamiseks 1938. aasta ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti

poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirju ning kinnistusametite dokumentatsiooni,

milles sisalduvaid andmeid on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Riikliku Maa-ameti ja Eesti

Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Nimetatud kirja kohaselt talundileht ja 10.03.1949 Eesti

NSV KGB Virumaa osakonna otsus ei ole maa omandiõigust tõendavad dokumendid.

21.06.2003, pärast Ida-Viru Maavalitsuse vastuse saamist, pöördus J.K. Jõhvi Halduskohtusse

ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 p 3 õigusvastaseks

tunnistamiseks ja tühistamiseks. Jõhvi Halduskohus lõpetas 10.07.2003 määrusega haldusasjas

nr 3-183/2003 menetluse J.K. kaebuses, kuna see oli esitatud seaduses sätestatud tähtaega

rikkudes. Määrus jõustus 21.07.2003. Seega on tõendatud, et J.K. kaebus ÕVVTK Ida-Viru

maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada maakonnakomisjoni alustama

14.03.1995 vastu võetud otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, lähtudes kaebuse

esitaja poolt esitatud täiendavatest materjalidest, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

5

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuleb asja juurde võtta tõendina Jõhvi jaoskonna rahukohtuniku 03.03.1933 kohtuotsus

hoiukorra asjas nr 26, mille kohaselt: ,,17. juulil 1928. a ärasurnud J, J poeg K päranduse

pärimise õigustesse kogu temast järelejäänud päranduse varanduse peale kinnitada ainsamateks

pärijateks tema lesk A.K., sündinud S, ja tütred E ja E.K., igaühte 1/13 osa peale kinnisvaras ja

1/8 osa peale vallasvaras ja poegi A, R, M, H ja K.K. igaühte 2/13 osa peale kinnisvaras ja 1/8

osa peale vallasvaras ilma pärandusmakseid neilt nõudmata“. Nimetatud kohtuotsusega on

üheselt tõendatud, kes õigustatud isikutest saavad pärida J, J poeg K pärijatena. Nimetatud

tõendit ei olnud varem võimalik esitada, kuna apellant ei olnud teadlik tõendi olemasolust;

2) on ebaõigesti käsitletud J.K. (koos E.R. e, T.V. i, K.K. ja E.J.) esitatud taotlust haldusakti

muutmiseks kui kaebust ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni otsuse peale. Kohtu poolt

loetletud dokumendid kogumis annavad kinnitust asjaolule, et R.K. oli J, J poeg K pärijana kõigi

riigivõimu organite poolt aktsepteeritud ja seda kinnistab ka Jõhvi jaoskonna rahukohtuniku

otsus 03.03.1933.

Halduskohus on jätnud arvestamata, et Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36

kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 16 ja Vabariigi Valitsuse

28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise

korra“ p 36 järgi kui avaldaja pöördub haldusorgani poole, kes seaduse ja seaduse alusel

vastuvõetud korra kohaselt on kohustatud algatama objektiivsete asjaolude esinemisel haldusakti

muutmist, siis sellele vastab kohustus ka algatada antud menetlus. Avalduse esitajad kinnitasid,

et käesoleva ajani ei ole toimunud ebaõige subjekti otsuse alusel vara tagastamist. Seega ei ole

tekkinud ühelgi isikul tsiviilõigusi, mis võiks rikkuda nende õiguspäraseid ootusi;

2) võib õigustatud isik alati taotleda haldusakti muutmist. Haldusmenetluse seaduse §-ist 64 lg 2

tuleneb printsiip, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse

kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks

tunnistama. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada

haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise

menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost

isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest

möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe

isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks

tunnistamist isiku kahjuks. Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase

haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui isiku,

kelle kasuks varasem haldusakt on vastuvõetud, usaldust, et haldusakt jääb kehtima, ei riivata

põhjendamatult. Kuivõrd tegemist on menetlusega, mis toimub ainult isikute suhtes, kes peavad

rangelt vastama seaduse nõuetele, ei saa omada ilma õiguslike aluste olemasoluta õiguspärast

ootust ja usaldust haldusakti kehtima jäämise osas.

Asjaolu, et varasemalt on tähtaega rikkudes püütud antud asjaolusid vaidlustada, ei välista isiku

õigust taotleda haldusakti muutmist;

3) ei ole kohus käsitlenud ega kohaldanud Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS)

põhimõtteid. Haldusakti muutmise menetluse üldised alused on välja toodud Haldusmenetluse

seaduses;

4) on ebaõigesti järeldatud, et kaebuse esitaja ei ole viidanud, milliseid uusi asjaolusid peaks

komisjon arvesse võtma;

6

5) on ebaõigesti leitud, et õigusvastaselt võõrandatud vara omanikku on võimalik kindlaks

määrata ainult maaüksuste nimekirjade kinnistusameti dokumentatsiooni alusel. Juhul kui on

ilmselge, et maakatastris olevad andmed on alates 11.07.1928 ebaõiged, on ebamõistlik lähtuda

ilmselgelt ebaõigetest andmetest. Isikud, kes olid tunnistatud pärijateks, olid täieõiguslikud vara

omanikud ka siis, kui neid ei kajastunud katastrinimekirjades või kinnistusraamatus.

5. Ida-Viru maavanem ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon vaidlevad apellatsioonkaebusele

vastu ning taotlevad apellatsioonikaebuse rahuldamata ja Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005

otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt tõendab apellatsioonikaebuse lisana esitatud 03.03.1933 kohtuotsus J.K.

pärandi jaotamise kohta veelkord, et apellandil puudub alus maakonnakomisjoni otsuse

vaidlustamiseks, kuna kohtuotsus tõendab fakti, et J.K. maaosa pärisid tema abikaasa ja kõik

lapsed, mitte ainult J.K. isa R.K., mida kaebaja püüab tõestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Jõhvi Halduskohtu

25. oktoobri 2005 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata J.K. kaebus Ida-Viru

maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

tunnistada Ida-Viru maavanema 15.04.2005 kirjas väljendatud toiming õigusvastaseks.

Muus osas tuleb jätta Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus muutmata ja J.K. kaebus

rahuldamata.

Nähtuvalt asja materjalidest, on J.K. esitanud halduskohtule kaebuse, milles on taotletud

tunnistada õigusevastaseks Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o

keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik

05608)

muutmise

menetlust.

Samuti

on

kaebaja

taotlenud

ÕVVTK

Ida-Viru

maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemist, millega kohustada maakonnakomisjoni alustama

14.03.1995 vastu võetud otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust. Seega on kaebaja

esitanud halduskohtule nii tuvastamiskaebuse kui ka kohustamiskaebuse.

Vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebuse esitaja

õiguste rikkumise olemasolu. Seega tuleb kindlaks teha, kas Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005

kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine menetleda J.K. taotlust ÕVVTK Ida-Viru

maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmiseks, tõi kaasa kaebaja

õiguste rikkumise või mitte.

Kaebaja poolt Ida-Viru Maavalitsusele esitatud taotluse eesmärgiks oli saavutada ÕVVTK

Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmine.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud ,,Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning

tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-le 36 kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad

uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid

ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile.

Antud juhul ongi kaebaja olnud seisukohal, et on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad tingida

tehtud otsuse muutmist. Sisuliselt on kaebaja eesmärgiks haldusmenetluse uuendamine. Kuid

samas ei ole ta esitanud taotlust otsuse muutmiseks ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjonile,

kes on teinud vastava otsuse, vaid Ida-Viru Maavalitsusele ning kaebaja taotlusele on ka

vastanud Ida-Viru Maavalitsus.

Riigikohtu halduskolleegium on oma 5. mai 2004 määruses nr 3-3-1-15-04 asunud järgmisele

seisukohale:

7

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 2 sätestab: "Avalduste esitamise ja läbivaatamise

ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Avalduse esitanud isiku

õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva,

Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva-Jõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon (edaspidi kohalik

komisjon)." ORAS § 19 näeb ette maakonnakomisjoni pädevuse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimisega seotud vaidluste lahendamisel.

Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide

moodustamise

kohta"

punkt 3

volitab

samuti

maavanemat

moodustama

ÕVVTK

maakonnakomisjoni ja kinnitama selle koosseisu. Määruse punkt 4 annab ÕVVTK kohalikule

komisjonile selgelt piiritletud pädevuse omandireformi käigus esitatud avalduste läbivaatamisel

ja lahendamisel. Määruse punkti 5 kohaselt on komisjon oma ülesannete täitmisel iseseisev.

Määruse punkt 6 näeb ette kohaliku komisjoni otsuste vastuvõtmise ja vormistamise korra ning

paneb

maavalitsusele

kohustuse

tagada

asjaomase

maakonnakomisjoni teenindamine.

Õigustloovate aktidega on maakonnakomisjonidele pandud ka õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisel tehtud toimingutele ja otsustele esitatud kaebuste kohtuväline lahendamine.

Eelnimetatud ülesannete täitmisel tegutseb kohalik komisjon oma nimel, on otsuste tegemisel

formaalselt sõltumatu mistahes haldusvõimust, sealhulgas maavanemast. Kohalikud komisjonid

ei ole oma põhiülesannete täitmisel teenistusliku järelevalve tähenduses maavanema ees

aruandekohustuslikud, ei ole viimasele subordineeritud. Osundatud Vabariigi Valitsuse

2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkti 4 alapunkti 7 kohaselt võib maakonnakomisjonile

täiendavaid ülesandeid anda vaid Vabariigi Valitsus.

Asjaolu, et maavanemale on antud õigus moodustada nimetatud komisjon ning kinnitada tema

koosseis, samuti komisjoni teenindamine maavalitsuse poolt, ei ole tõlgendatav viisil, mis

välistab maakonnakomisjoni käsitlemise iseseisva haldusorganina. Eeltoodud asjaolud välistavad

võimaluse rääkida maakonnakomisjonist kui asutusest ning võivad tekitada kahtluse komisjonist

kui faktiliselt sõltumatust organist, ent ei oma mingit tähendust maakonnakomisjoni kui

juriidiliselt iseseisvat eksternset pädevust omava organi määratlemisel.

HMS § 8 lg 1 kohaselt haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või

halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. ÕVVTK

maakonnakomisjon on HMS tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid

täitma volitatud koguna.

Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku

järelevalve funktsioonid, mille kaudu ta esindab avalikku huvi ning tagastamismenetluses antud

akte ja toiminguid saab maavanem vaidlustada iseseisvalt halduskohtus protesti esitamise teel.

Antud juhul ei ole kaebaja esitanud maavanemale taotlus teostada riiklikku järelevalvet ÕVVTK

Ida-Viru maakonnakomisjoni tegevuse üle, vaid on esitanud taotluse komisjoni 14. märtsi 1995

otsuse nr 25-99 muutmiseks (halduskohtu toimik nr 3-05-344 tl 26–28). Seega ei ole ka kaebaja

poolt maavanema vaidlustatud toiming käsitletav riikliku järelevalve käigus tehtud toiminguna.

Arvestades kõike eeltoodut, oleks maavanem pidanud kaebajalt vastava taotluse saamisel

edastama selle ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile, kes oleks olnud pädev otsustama, kas

esinevad Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud ,,Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning

tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-is 36 nimetatud asjaolud ja ühtlasi koos sellega ka HMS

§-is 44 toodud alused menetluse uuendamiseks. Ida-Viru maavalitsus ei ole aga taotlust

komisjonile edastanud ega ka ise oma 15.04.2005 kirjas kaebajale võtnud seisukohta selle kohta,

kas kaebaja poolt taotluses esitatud asjaolud oleks (või ei oleks) aluseks ÕVVTK Ida-Viru

8

maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmisele ning menetluse uuendamisele.

Menetluse uuendamise taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole asjakohane viidata sellele, et

halduskohus on jätnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 peale

tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamata. Kõige eeltoodu alusel on kaevatav Ida-Viru

Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru

maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust,

õigusvastane.

Juhul, kui haldusorgan leiab, et puudub alus menetluse uuendamiseks ja vastuvõetud haldusakti

muutmiseks, siis tuleks esitada ka vastav selgitus. Antud juhul ei ole selleks pädev haldusorgan -

ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon - saanud esitada oma selgitust, sest kaebaja vastavat

taotlust ei ole talle edastatud. Kaebuse esemeks on olnud Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005

kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon

14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, kuid kaebuse esemeks ei ole

olnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni keeldumine muuta 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning

uuendada menetlust. Kuna asjas puudub ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni seisukoht

kaebaja taotluses muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning

uuendada menetlus, siis ei ole kohtul võimalik hinnata seda, kas ÕVVTK Ida-Viru

maakonnakomisjon peaks (või ei peaks) uuendama menetlust kaebaja poolt taotluses esitatud

asjaolude (ja tõendite) alusel. Samuti tuleks ka arvestada ringkonnakohtule esitatud Jõhvi

jaoskonna rahukohtuniku 3. märtsi 1933 otsust.

Kuna kaebuse esemeks ei ole olnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni keeldumine muuta

14.03.1995 otsust nr 25-99 ning uuendada menetlust, siis ei ole asjakohane kaebaja taotlus

halduskohtule kohustada maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmise

menetlust (menetluse uuendamine) ning selles osas tuleb jätta halduskohtu otsus muutmata.

Apellant on esimese astme kohtus kandnud kohtukulusid 4445 krooni (õigusabikulu 4435 krooni

ja riigilõiv 10 krooni). Apellatsiooniastmes on apellant esitanud samad dokumendid õigusabikulu

kohta, mis esimese astme kohtule ning täiendavalt on ta tasunud riigilõivu 10 krooni

apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna kaebus halduskohtule ja apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt (tuvastamiskaebus rahuldatakse, kohustamiskaebus jääb rahuldamata), siis tuleb ka

kohtukulu taotlus rahuldada osaliselt ning vastustajalt välja mõista apellandi kasuks HKMS § 93

lg 1 ja 3 alusel õigusabikulu 2217.50 krooni ja riigilõiv 20 krooni.

Vastustaja kohtukulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Andra Pärsimägi

Ago Kutsar

Viivi Tomson