3-05-769/5 · Tartu Ringkonnakohus

3-05-769

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Maili Lokk, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-769 Haldusasi H.O. kaebus Viljandimaa Tööhõiveameti 5. juuli 2005 otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15. novembri 2005 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Viljandimaa Tööhõiveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2006 Menetlusosalised Apellant-haldusorgan: Viljandimaa Tööhõiveamet, esindajad Teet Torgo ja Õie Jõgiste Vastustaja-kaebuse esitaja: H.O. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15. novembri 2005 otsus muutmata. Apellandi apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 15. veebruarist 2006.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. H.O. esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse Viljandimaa Tööhõiveameti 05.07.2005 otsuse tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt lõpetati H.O. tööleping Väikemõisa Väikelastekoduga 20.06.2005 töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 86 p 3 alusel seoses koondamisega ajal, mil H.O. oli Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži sotsiaaltöö korralduse õppekava rakenduskõrghariduse (täiskoormus) riigieelarvevälise õppekoha 1. aasta üliõpilane. H.O. pöördus 21.06.2005 Viljandimaa Tööhõiveametisse töötuna arvelevõtmiseks ja töötuskindlustushüvitise taotlemiseks. Viljandimaa Tööhõiveamet otsustas 05.07.2005 H. Ojamaad töötuna arvele mitte võtta, kuna töötu sotsiaalse kaitse seaduse (edaspidi TSKS) § 3 lg 4 p 3 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib täiskoormusega õppes.

Kaebaja esitas Tööturuametile vaide Viljandimaa Tööhõiveameti 05.07.2005 otsusele, mis jäeti rahuldamata.

TÜ Avatud Ülikooli internetilehekülg tutvustab avatud ülikoolis õppimist järgnevalt: paindlikud õppimisvõimalused loovad tingimused, et avatud ülikoolis on võimalik õppida töö, pere ja muude kohustuste kõrvalt. TÜ õppekorralduseeskirja p 79 kohaselt võib avatud ülikooli raames õppida kaugõppes või täisvõi osakoormusega. Mõiste „täiskoormus“ on sisustatud ülikooliseaduse §-is 23 lg 1, mille kohaselt täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti.

Sama sätestab ka TÜ õppekorralduseeskirja p 69. TÜ Avatud Ülikooli internetilehekülg annab täiskoormusega õppele järgneva selgituse: alates 2003/04 õppeaastast on vanade õppevormide (statsionaarse ja kaugõppe) asemel uued: täiskoormusega ja osakoormusega õpe. Kõik enne 2003/04 õppeaastat sisseastunud avatud ülikooli üliõpilased on immatrikuleeritud valdavalt kaugõppesse. Alates 2003/04 õppeaastast immatrikuleeritakse ka avatud ülikooli üliõpilased kas täisvõi osakoormusega õppesse. Uued õppevormid näitavad tegelikult õppimise kiirust.

Täiskoormusega õppimisel täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava arvestuslikust mahust vähemalt 75% (30 AP), osakoormusega õppimisel jääb õppemaht 75% ja 50% vahele (20-30 AP). Ülaltoodust nähtub, et kui üliõpilane õpib täiskoormusega õppes, ei tähenda see kindlasti seda, et ta ei ole võimeline samaaegselt õppimisega ka töötama või vastupidi. Täiskoormus tähendab, et isik omandab õppeaasta vältel edukalt kogu õppekava, mitte seda, et ta on täiskohaga üliõpilane, kes käib koolis 8 tundi päevas ja et tööl pole tal võimalik käia.

Kaebaja töölepinguga ja Tartu Ülikooli tõendiga, milliste kohaselt kaebaja oli ajavahemikul 30.08.2004-20.06.2005 üheaegselt nii tööga hõivatud kui ka täiskoormusega õppiv isik, on tõendatud, et kaebaja oli ja on ka edaspidi võimeline samaaegselt töötama ja õppima täiskoormusega. Ülikooli 1. aasta õppekava jõudis kaebaja töö kõrvalt läbida 100%-liselt - 30 ainepunkti ulatuses. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiseadusest tulenevat õiguskindluse printsiipi - töötava ja töötuskindlustusmakset maksva isikuna on õigus oodata, et töötuks jäämisel võetakse ka töötuna arvele ja makstakse töötuskindlustushüvitist.

Samuti rikub vaidlustatud haldusakt võrdse kohtlemise printsiipi - tööhõiveameti otsuse tulemusena on kaebajat kui isikut, kes õpib ja töötab samaaegselt, koheldud halvemini kui isikut, kes ainult töötab.

2. Viljandimaa Tööhõiveametisse vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei võeta vastavalt TSKS §-ile 3 lg 4 p 3 isikut töötuna arvele, kui ta õpib täiskoormusega õppes.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 15. novembri 2005 otsusega kaebuse ja tühistas Viljandimaa Tööhõiveameti 5. juuli 2005 otsuse ning tegi Viljandimaa Tööhõiveametile ettekirjutuse H.O. 21. juuni 2005 töötuna arvelevõtmise taotluse uuesti läbivaatamiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt on vastustaja TSKS § 3 lg 4 p 3 kohaldamisel teinud kaks viga, mis on viinud normi ebaõigele tõlgendamisele ja kohaldamisele. Esiteks on vastutustaja tuginenud normile osaliselt - „Vastavalt TSKS §-ile 3 lg 4 p 3 ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib täiskoormusega õppes“. Normi on taoliselt osaliselt tsiteeritud ka vaideotsuses ja kirjalikus seletuses. Teiseks on vastustaja normi tõlgendanud ainult keeleliselt ja ei ole lähtunud töötu sotsiaalse kaitse seaduse eesmärgist seonduvalt töötu sotsiaalse kaitsega, milleks on käesoleva kaasuse kontekstis TSKS §-de 1 lg 1 ja 3 kohaselt isiku õigus olla arvelevõetud töötuna, et isikule tagada töötule ettenähtud sotsiaalsete tagatiste realiseerumine.

Õigusnormi ainult keeleline tõlgendamine ei taga käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes töötu sotsiaalse kaitse seaduse eesmärgi realiseerumist. TSKS § 3 lg 4 p 3 tuleb tõlgendada taoliselt, et isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses päevases õppevormis täiskoormusega õppes. Kaebuse esitaja ei õppinud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal päevases õppevormis, mistõttu ei kohaldu tema suhtes TSKS §-is 3 lg 4 p 3 sätestatud alus töötuna arvele võtmiseks keeldumiseks. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

Vaidlustatud otsus rikub kaebuse esitaja suhtes õiguskindluse ja võrdse kohtlemise printsiipe, kuna vastustaja ei ole välja toonud ühtegi kaalukat argumenti, miks kaebuse esitaja suhtes ei peaks laienema töötava ja töötuskindlustusmakset maksva isiku ootus, et töötuks jäämisel võetakse ta töötuna arvele ja makstakse töötuskindlustushüvist ning et kaebuse esitajat kui isikut, kes õpib ja töötab samaaegselt, koheldakse võrdselt teiste isikutega, kes on jäänud töötuks ja ei ole lisaks töötamisele ka õppinud. Laiemalt tõlgendatuna rikub vaidlusalune otsus ka kaebuse esitaja põhiõigusi - õigust tööle, õigust riigi abile ja abile töö leidmisel ning õigust haridusele (PS §-d 29, 28, 37), kuna põhiõiguse staatuses õigus tööle hõlmab ka sotsiaalset kaitset töösuhte lõpetamisel tööandja algatusel, millega kaasnevad teatud kohustused riigile ja milliste õiguste realiseerimist ei tohi piirata teise põhiõiguse, õigus haridusele arvelt.

Vaidlusaluse õigusnormi tõlgendamisel tuleb tugineda muuhulgas TSKS § 3 lg 4 p 3 redaktsioonile, mis kehtis kuni 10.03.2003 ja mille kohaselt ei võetud isikut töötuna arvele, kui ta õppis õppeasutuses päevases või statsionaarses õppevormis. Õppeasutuses õppimist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et statsionaarses õppevormis õppimise ja täiskoormusega õppimise puhul oleks tegemist sünonüümidega või samasisuliste mõistetega. Vastustaja poolt kohaldatav tõlgendus ei tulene ka töötu sotsiaalse kaitse seadusse muudatusi viinud seaduse seletuskirjast või teistest seaduseelnõuga seonduvatest dokumentidest.

Kohtu poolset tõlgendust ei välista ka 01.01.2006 jõustuv tööturuteenuste ja -toetuste seadus ega praegu kehtiv töötuskindlustuse seadus. Töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) § 6 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on õigus töötuskindlustushüvitisele kindlustatul, kes on töötuna arvele võetud TSKS § 3 kohaselt ja kellel on kindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 24 kuu jooksul. Seega on kehtiva õiguse kohaselt käesoleva kaasuse kontekstis oluline ainult töötuna arvele võtmine TSKS § 3 kohaselt. Töötuskindlustuse seadus iseenesest ei välista isiku õigust töötuskindlustushüvitisele seoses õppimisega täiskoormusega õppes.

Kuna taolist piirangut ei sätesta ka jõustuv tööturuteenuste ja -toetuse seadus, on kohtu poolt kohaldatav seaduse tõlgendus lubatav ja kooskõlas seaduse eesmärgiga.

Ebaõige on vastustaja seisukoht, et TSKS § 7 lg 2 p 4, mis sätestab, et töö ja tööga võrdsustatud tegevus on õppimine õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, toetab vastustaja poolt TSKS § 3 lg 4 p 3 suhtes kohaldatud tõlgendust. Avaliku õiguse valdkonda kuuluva õigusnormi tõlgendamisel tuleb muuhulgas lähtuda ka sellest, kas tegemist on üksikisiku jaoks koormava või soodustava õigusnormiga. Käesolevas kaasuses on TSKS § 3 lg 4 p 3 kaebuse esitaja suhtes vaieldamatult koormav õigusnorm, kuigi ei saa välistada, et teatud õigussuhetes võib TSKS § 7 lg 2 p 4 olla isiku jaoks soodustavaks õigusnormiks, kui on põhjendatud õppeasutuses päevases õppevormis õppimise ja täiskoormusega õppes õppimise eristamine.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Viljandimaa Tööhõiveamet taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 15. novembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on TSKS § 3 lg 4 p 3 mõtteks vastavalt normi sõnastusele reguleerida kahte iseseisvat asjaolu, mille puhul isikut töötuna arvele ei võeta: isiku õppimine õppeasutuses päevases õppevormis ning isiku õppimine õppeasutuses täiskoormusega õppes. Asjaolu, et kaks iseseisvat õiguslikku alust otsuse tegemiseks on esitatud ühes normi punktis, ei tähenda iseenesest, et korraga peavad esinema mõlemad alused. Seadusandja poolt kasutatud töötuna arvelevõtmist välistavate asjaolude loetelu ülesehituses on lähtutud asjaolude tekkimise aluseks olevate kriteeriumite sisulisest sarnasusest - TSKS § 3 lg 4 p 1 puhul töötamise erinevatest õiguslikest regulatsioonidest; TSKS § 3 lg 4 p 3 puhul õppimisega seonduvatest asjaoludest; TSKS § 3 lg 4 p 4 puhul kaitseväeteenistusega seotud tegevustest. Isiku töötuna arvelevõtmata jätmise otsuse tegemiseks piisab, kui esineb üks eelnimetatud alustest; 2) on töötuna arvelevõtmisel käesoleva vaidluse kontekstis seaduse eesmärgiks põhimõtte kehtestamine, mille kohaselt isiku, kes üheaegselt õpib päevases õppevormis või täiskoormusega õppes ja töötab, töösuhte lõppemine ei tähenda isiku tööta jäämist TSKS § 3 lg 1 mõttes. Seda põhimõtet kinnitab TSKS § 7 lg 2 p 4, mis defineerib töö ja tööga võrdsustatud tegevusena õppimise päevases õppevormis või täiskoormusega õppes. Töötuna arvelevõtmise otsustamisel omab TSKS § 7 lg 2 tähendust vaid otsuse aluseks olevate objektiivsete õiguslike asjaolude väljaselgitamisel asjaolusid defineerivas mõttes – selles käsitluses kuuluvad õppimine õppeasutuses päevases õppevormis ning õppimine õppeasutuses täiskoormusega õppes tegevuste hulka, mis on TSKS § 3 lg 1 tähenduses töötamine. Kuna töötuna arvele võetav isik peab TSKS § 3 lg 1 kohaselt olema tööta, siis on TSKS § 7 lg 2 tõlgendamine apellandi argumente toetava sättena õigustatud kinnitusena TSKS § 3 lg 4 sätestatud asjaolude loetelule, mille puhul isikut töötuna arvele ei võeta;

3) ei saa õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul eeldada, et ta on võimeline tööhõiveameti soovitusel tööhõiveameti poolt määratud sobivat tööd vastu võtma või osalema tööturukoolitusel. Täiendavalt tõusetuks seesuguse käsitluse korral küsimus tööturuteenuste kui sotsiaalsete tagatiste, sh tööturukoolituse osutamise otstarbekusest seaduse eesmärgist lähtuvalt. Samas jääks tööhõiveametile kohustus teenuseid osutada ning isikule õigus nende osutamist nõuda;

4) kinnitab apellandi seisukohta ka 01.01.2006 jõustuv tööturuteenuste ja -toetuste seadus, mille § 6 lg 5 p 6 sätestab uudse põhimõttena täiskoormusega õppes õppiva isiku õiguse olla töötuna arvel juhul, kui ta viimase 12 kuu jooksul on vähemalt 180 päeva olnud hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega - seaduse § 9 lg 2 piirab nende isikute õigust tööturuteenustele, sh tööturukoolitusele. Seetõttu ei ole õigustatud seisukoht, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendav osa on kooskõlas ka jõustuva seadusega;

5) kehtestati 10.03.2003 jõustunud TSKS muudatustega muuhulgas § 151, mille kohaselt TSKS

§-de 3 lg 4 p 3, 7 lg 2 p 4 ja 8 lg 2 p 1 sätestatud täiskoormusega õppe nõude asemel nõutakse enne 2003/2004 õppeaastat õppeasutusse vastuvõetud isikutelt statsionaarses õppevormis õppimist. Viidatud säte kinnitab, et TSKS mõttes on enne 2003/2004 õppeaastat toimunud õpe statsionaarses õppevormis samastatud pärast 2003/2004 õppeaastat täiskoormusega õppega.

5. H.O. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant põhjendanud, miks käesoleval juhul piisab vaidlusaluse õigusnormi mõttest ja sisust arusaamiseks pelgalt grammatilisest tõlgendamisest. Töötu sotsiaalse kaitse seaduses ei ole mõistet „täiskoormusega õpe“ sisustatud. Küll on seda tehtud ülikooliseaduse §-is 23: täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti. Õigusnormi tõlgendamiseks võib teavet saada ka muudest allikatest kui normi enda tekst, näiteks seaduseelnõude ettevalmistamise materjalid või seadusandliku kogu stenogrammid jne. H.O. kaebuses halduskohtule on selline teave ka välja toodud. Kui isik õpib täiskoormusega õppes, ei tähenda see kindlasti seda, et ta ei ole võimeline või ei tohi samaaegselt õppimisega ka töötada; 2) on ebaõige seisukoht, et töötuna arvelevõtmise otsustamisel on muuhulgas otsustava tähendusega väljaselgitamine, kas isik on tööta ning et käesoleva vaidluse kontekstis on seaduse eesmärgiks põhimõtte kehtestamine, mille kohaselt isiku, kes üheaegselt õpib päevases õppevormis või täiskoormusega õppes ja töötab, töösuhte lõpetamine ei tähenda isiku tööta jäämist TSKS § 3 lg l mõttes. Iga täiskoormusega õppija puhul tuleb juhtumile läheneda individualiseeritult. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskiri võimaldab õppida Avatud Ülikoolis (mis tähendab enamuses õppimist töö ja pere kõrvalt) täiskoormusega. Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, H.O. õppis töötamise kõrvalt, et ta õppis Avatud Ülikoolis ning et avalduse esitamisel Viljandimaa Tööhõiveametile töötuna arvelevõtmiseks oli H.O. jäänud tööta - ta oli 20.06.2005 vabastatud töölt Väikemõista Väikelastekodust seoses koondamisega;

3) on põhjendamatu seisukoht, et õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul ei saa eeldada, et ta on võimeline tööhõiveameti soovitusel tööhõiveameti poolt määratud sobivat tööd vastu võtma või osalema tööurukoolitusel ning et täiendavalt tõusetuks seesuguse käsitluse korral küsimus tööturuteenuste kui sotsiaalsete tagatiste, s.h tööturukoolituse osutamise otstarbekusest seaduse eesmärgist lähtuvalt. Kui vastustaja oli varasemalt võimeline täiskoormusega õppimise kõrvalt töötama, siis on ta selleks jätkuvalt võimeline ja võimeline tööhõiveameti poolt pakutavat tööd vastu võtma;

4) ei ole õigustatud apellandi seisukoht, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendav osa ei ole kooskõlas jõustuva tööturuteenuste ja -toetuste seadusega. Vastustajale jääb arusaamatuks, milline puutumus on tema töötuna arvele (mitte)võtmisel ja tööturukoolitusel. Vastustaja soov töötuna arvele võtmise avalduse esitamisel oli see, et tal oleks võimalik tööd leida ja saada töötuskindlustushüvitist. Töötuskindlustushüvitise saamise eelduseks on töötuna arvele võtmine ja seda vastuvõetud seadus tema puhul ka võimaldab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15. novembri 2005 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Halduskohus on õigesti leidnud, et TSKS § 3 lg 4 p 3 tõlgendamisel tuleb lähtuda töötu sotsiaalse kaitse eesmärgist, milleks on TSKS §-de 1 lg 1 ja 3 kohaselt isiku õigus olla arvelevõetud töötuna, et tagada isikule töötule seaduses ettenähtud sotsiaalsete tagatiste realiseerumine. TSKS § 3 lg 4 p 3 tõlgendamisel on halduskohus põhjendatult arvestanud ka seda, et kuni 10.03.2003. aastani kehtinud TSKS § 3 lg 4 p 3 redaktsiooni kohaselt ei võetud isikut töötuna arvele, kui ta õppis õppeasutuses päevases või statsionaarses õppevormis ning seda, et alates 01.01.2006 jõustunud tööturuteenuste ja –toetuste seaduse § 6 lg 5 p 6 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käesoleva seaduse § 26 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevusega (s.o töötamine töölepingu alusel).

Eelnevast järeldub, et isiku töötuna arvelevõtmise aluseks on asjaolud, et ta on olnud tööga hõivatud ja ta on kaotanud töö. Nimetatud põhimõtet kinnitavad TSKS §-d 3 lg 1 ja 7 lg 1, mille kohaselt töötu on täieliku või osalise töövõimega isik, kes ei tööta, on valmis tööle asuma ja otsib tööd ning kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega vähemalt 180 päeva. H.O. oli enne töötuna arvelevõtmise taotluse esitamist töötanud Väikemõisa Väikelastekodus kasvatajana 26.09.1988-20.06.2005. aastani. 20.06.2005 lõpetati tema tööleping TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega.

Ajavahemikul 30.08.2004-20.06.2005 õppis ta samaaegselt ka Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži Avatud Ülikooli sotsiaaltöö korralduse erialal täiskoormusega õppes. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p 78 kohaselt on avatud ülikool õppetöö korraldamise vorm, mille puhul on rõhk asetatud iseseisvale tööle ning auditoorne õppetöö korraldatakse sessiooniti. Seega eeldatakse, et avatud ülikoolis õppiv isik ka töötab ning ainuüksi õppimist avatud ülikoolis täiskoormusega õppes ei saa käsitleda töö ja tööga võrdsustatud tegevusena.

Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et TSKS § 3 lg 4 p 3 ei saa kohaldada töötavate isikute suhtes, kes samaaegselt ka õpivad. Halduskohtu järeldust kinnitab ka TSKS § 151, mille kohaselt käesoleva seaduse §-des 3 lg 4 p 3, 7 lg 2 p 4 ja 8 lg 2 p 1 sätestatud täiskoormusega õppe nõude asemel nõutakse enne 2003/04. õppeaastat õppeasutusse vastuvõetud isikutelt statsionaarses õppevormis õppimist. Õppeasutustes õppimist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et statsionaarses õppevormis õppimise ja täiskoormusega õppimise puhul oleks tegemist samasisuliste mõistetega või et statsionaarses õppevormis õppimist saaks võrdsustada avatud ülikoolis õppimisega.

Apellandi väide, et õppeasutuse päevases õppevormis või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul ei saa eeldada, et ta on võimeline osalema tööturukoolitustel või vastu võtma tööhõiveameti poolt määratud tööd, on oletuslik ning ei saa olla töötuna arvelevõtmise keeldumise aluseks. Apellandi seisukoht, et 01.01.2006 jõustunud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 9 lg 2 piirab täiskoormusega õppivale töötule osasid tööturuteenuseid on iseenesest õige, kuid see ei ole aluseks isikut töötuna arvele mitte võtta. HKMS § 92 lg 1 kohaselt tuleb apellandi kantud kohtukulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda.

Egon Konsand

Maili Lokk

Üllar Roostoja