3-04-291/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ivo Pilving, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-291 Haldusasi OÜ kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.06.2004 maksuotsuse nr 12-5/96 ja Maksuja Tolliameti 06.09.2004 vaideotsuse tühistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-2255/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2006 Menetlusosalised Kaebaja: OÜ , esindajad B.-E. E. ja advokaat Olev Kuklase Vastustaja: Maksuja Tolliamet, esindajad Riho Roopõld ja Kaisa Jaaksaar

RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsuse haldusasjas nr 3-2255/2004 põhjendusi käesolevas kohtuotsuses märgitud ulatuses ning asendada need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jätta OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-2255/2004 muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus loetakse tähtaegselt

3-04-291

esitatuks, kui see on ringkonnakohtusse jõudnud hiljemalt 6. märtsil 2006 (TsMS § 62 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.06.2004 maksuotsusega nr 12-5/96 kohustati OÜ-d tasuma käibemaksu 328 636 krooni ja intressi 44 654 krooni. Maksuotsuses leiti, et OÜ ei ole temale kuuluval kinnistul asukohaga Saare maakond, Pöide vald küla paiknevaid ehitisi kasutanud ettevõtluse tarbeks. Kinnistut ja sellel asuvaid ehitisi ja rajatisi kasutas OÜ juhatuse esimees A. K. isiklikult. Seega puudus OÜ-l õigus sisendkäibemaks ehitistele ja rajatistele tehtud kulutustelt maha arvata ning käibemaksuarvestus 2002. aasta ja 2003. aasta lõikes kuulub ümberarvestamisele.

OÜ esitas maksuotsusele vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Maksuja Tolliameti 06.09.2004 vaideotsusega nr 212-1 jäeti OÜ vaie rahuldamata.

2. OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti Põhja maksukeskuse 03.06.2004 maksuotsuse nr 12-5/96 ja Maksuja Tolliameti 06.09.2004 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuses asuti seisukohale, et maksuhaldur on ebaõigesti kohaldanud rahandusministri 18.01.2001 määrust nr 128, sest puhkemaja ei võetud kasutusele ettevõtlusega mitteseotud tarbeks. Raamatupidamises on talu kajastatud lõpetamata ehitusena, mis tähendab, et see ei saanud olla kontrolli ajal kasutuses. Maksuotsuses on kohaldatud õigusnorme tagasiulatuvalt. Maksuhaldurile on korduvalt selgitatud, et puhkemaja plaanitakse kasutusele võtta 2004. aasta suvel. OÜ arengukava ja äriplaani kohaselt plaaniti alustada majutusteenuse pakkumist alates puhkemaja lõplikust valmimisest. Kogu kompleksi valmisehitamise puhul on tegemist maksustatava käibe tarbeks ehitatava ehitisega, kuna firma majandustegevus ja tulevikus maksustatav käive on osaliselt seotud puhkemajaga. Kaebaja esitas vaidemenetluse käigus täiendavaid tõendeid majandustegevuse kohta. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, miks neid tõendeid ei ole arvestatud. Paljasõnaline on vaideotsuse väide, et talukompleks valmis lõplikul kujul juba enne 2003. aasta suveperioodi ja hiljem on seal teostatud vaid üksikuid väikesemahulisi töid, mis ei saa mõjutada kompleksi üldist seisukorda. Ükski seadus ei reguleeri tähtaegu, mille jooksul peaks äriühing äriplaani realiseerima. Majutusasutust ei saanud avada enne vastavate nõuete täitmist. Maksuhaldur ei ole selgitanud, miks oleks kaebaja pidanud kiirustama ebaseaduslikult, ilma vastavat luba omamata majutusteenuse pakkumisega ja kuidas oleks selline tegutsemine kooskõlas hea äritavaga. 10.06.2004 on Pöide Vallavalitsus välja andnud Puhkemajale tunnistuse, mis kehtib kuni 10.06.2007 ja mis kinnitab vastavust puhkemajale kehtestatud nõuetele ja samuti fakti, et talu on võetud kasutusele puhkemajana. Asjakohatu on märkus, et juulis 2003 viib isid ühe nädala talus A. K. lapsed. Kui lapsed aitasid talu ehitusja koristustöödele kaasa, siis ei pidanud nad elama hotellis. Kui talu rekonstrueerimine ja arendamine oli algusjärgus, selles viibisid ehitustöölised ja OÜ omaniku pereliikmed aitasid kaasa, on loomulik, et objektil olid ka igapäevaeluks vajalikud tarbeesemed. Vaatluse käigus ei ole tuvastatud talu kasutusse võtmine A. K. pere poolt. Seadus ei keela osaühingu juhil ja omanikul viibida osaühingule kuuluval territooriumil.

3-04-291

Maksumenetluses on rikutud menetlusnorme. Vaatlus riivas kaebaja põhiõigusi ja oli vastuolus MKS § 10 lg-ga 3. Täiendavalt esitatud tõendeid ei ole hinnatud kogumis teiste tõenditega, vaid tähendus on omistatud vaid vaatlusele.

3. Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kinnisasja võttis isiklikult kasutusse kaebaja endine ainuosanik ja juhatuse liige A. K. Äriühingu ettevõtluse tarbeks ei ole kinnisasja kunagi kasutatud, mistõttu puudub võimalus määruse nr 128 § 3 p 1 alustel 2001. ja 2002. aasta osas proportsionaalselt sisendkäibemaksu arvestada. Asjaolu, et raamatupidamises on talukompleks kajastatud lõpetamata ehitisena, ei välista hoonete faktilist kasutamist. Ehitise kasutusloa ja tegevusloa puudumine on tingitud kaebaja enda initsiatiivi puudumisest. Kaebaja põhjendab seda äriplaaniga, mis nägi ette talukompleksi avamist 2004. aasta suvel. A. K. ütlustest nähtub, et algselt plaaniti talukompleksi ettevõtluses kasutuselevõttu 2003. aasta suvel, hiljem esitatud äriplaani alusel lükkus tähtaeg aasta võrra edasi. Aastapikkune viivitus ei ole majanduslikult põhjendatav, faktiliselt oli talukompleks hiljemalt 2003. aasta augustikuus täielikult valmis ja kasutatav. Vaatlus viidi läbi 12.08.2003 endise juhatuse liikme A. K. juuresolekul ja loal, millest tulenevalt on põhjendamatu väide toiminguga kaebaja põhiõiguste riivamisest. Vaatluse vajalikkust on maksuhaldur piisavalt põhjendanud ja selgitanud, mistõttu väited MKS § 10 lg 3 rikkumisest on alusetud.

4. Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kuna revisjoniaktis on maksuhaldur esitatud dokumentide ja tuvastatud asjaolude alusel jõudnud järeldusele, et äriühing ei ole soetanud ega rekonstrueerinud talu oma ettevõtluses majutusteenuse müügi eesmärgil, vaid muul eesmärgil, ei saa pidada ebaproportsionaalseks ja mittevajalikuks kohapeal vaatluse läbiviimist. 07.02.2003 oli A. K. seletanud, et OÜ kavatseb alustada majutusja vabaaja veetmise teenuste osutamist 2003. aasta suvel. Äriplaani esitas A. K. maksuhaldurile alles vaatluse läbiviimisel, mistõttu nimetatud toimingu läbiviimise vaidlustamisel tuginemine äriplaanis vajalike andmete kajastatusele ei ole õige. Vaatlusega kaasnenud põhiõiguse riive oli proportsionaalne huviga tagada, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Ekslik on kaebaja seisukoht maksuotsuse põhinemisest vaid revisjoniaktil. Maksuotsuse õigusvastust ei tingi asjaolu, et pärast kaebaja poolt revisjoniaktile eriarvamuse esitamist otsustas maksuhaldur läbi viia menetlustoimingu – vaatluse. A. K. poolt antud kirjalikku seletust on hinnatud kogumis teiste tõenditega. Ettevõtluses kasutatavad saavad olla kaubad ja teenused, mida selle ettevõtja tegevusalal on võimalik kasutada ja mis vastavad ettevõtte äriplaanile. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja soetanud maksustamise aluseks olevad kaubad ja teenused 2002. aastal ja äriühingu tegevusalade hulgas sel ajal turismija majutusteenust ei olnud. Äriühingu ainuosaniku otsus tegevusalade muutmiseks äriregistris vormistati 15.07.2003, äriregistris registreeriti vastav muudatus 17.09.2003. Sisendkäibemaksu arvestamiseks ei piisa tingimusteta sellest, et kulutused on kooskõlas ettevõtte tegevusalade ja äriplaaniga, vaid tuleb hinnata kaupade ja teenuste faktilist kasutuselevõttu ja sellega seonduvaid asjaolusid. Äriplaan oli esitatud maksuhalduri eksitamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et äriplaani ja selles sätestatud eesmärke ei kajastanud äriühing 2001. aasta ega 2002. aasta majandusaruandes, vaid kinnistu soetamist ja rekonstrueerimist kajastati kinnisvarainvesteeringuna. Äriplaani olemasolu ei nimetanud kaebaja esindaja maksuhaldurile antud seletuses ega esitanud seda dokumenti enne, kui pärast revisjoniaktiga tutvumist. Vastustaja on analüüsinud äriplaani ja põhjendatult asunud seisukohale,

3-04-291

et äriplaan ei ole otstarbekas ega majanduslikult teostatav. Samuti puudus kaebaja mõistlik põhjendus tegevuseks vajalike lubade saamisega viivitamisel. Kaebuse väited tööde koordineerimise vajadusest ja seetõttu A. K. viibimisest talus on vastuolulised ka teiste asjas esitatud tõenditega. Ehitustööde läbiviimise ajal viibis A. K. talus vaid mõne päeva, samas kui ehitustöid teostati 2003. aastal vaid väikeses mahus, viibis A. K. talus 64 ööd. Ka asjaolu, et käesoleval ajal on puhkemaja üksikutel kordadel välja renditud, ei tähenda, et algselt muul otstarbel soetatud kinnistut ei võiks hiljem hakata kasutama ettevõtluses.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. OÜ apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 27. septembri 2005 otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on väljunud kaebuse piiridest, rikkudes sellega kohtumenetluse norme. 2003. aasta osas ei ole maksuhaldur OÜ-le maksu juurde määranud, ei ole tehtud maksuotsust ning seda perioodi ei ole käsitletud ka asja sisulisel arutamisel kohtus, seega on Tallinna Halduskohtu järeldus 2003. aasta osas ebaõige. KMS § 23 lg 7 ja rahandusministri 18.01.2001 määrus nr 128 ei kuulu kohaldamisele, kuna KMS § 23 lg 7 ja rahandusministri määruse § 3 lg 4 ja lg 5 jõustusid maksuotsuses kohaldatud redaktsioonis 01.04.2003.

Kõik maksuotsuses käsitatavad sisendkäibemaksu tehingud toimusid perioodil märts kuni detsember 2002. Maksuhaldurile on korduvalt selgitatud, et puhkemaja plaaniti kasutusele võtta 2004. aasta suvel. OÜ arengukava ja äriplaani kohaselt plaaniti alustada majutusteenuse pakkumist alates puhkemaja lõplikust valmimisest. Turistide majutamine sai võimalikuks puhkemajadele esitatud nõuete täitmisega. OÜ esitas tõendid, mis kinnitavad täiendavate ehitustööde tegemist 2003. aastal. Samuti takerdus ettevõtluse alustamine seoses A. K. tervise halvenemisega, A.

K. suri veebruaris 2004. Kinnisasjaga seotud käibe tekkimise aeg ei tähenda ettevõtluses kasutamist või kasutamata jätmist. Kohtu seisukoht talu ettevõtluses kasutamisele võtmisest on ekslik. Ükski seadus ei reguleeri tähtaega, mille jooksul peaks äriühing äriplaani realiseerima. Maksuhaldur ei ole selgitanud, miks oleks A. K. pidanud ebaseaduslikult vastavat litsentsi omamata asuma majutusteenust pakkuma. 10.06.2004 on Pöide Vallavalitsus andnud välja talu puhkemajale tunnistuse, mis kehtib kuni 10.06.2007 ja mis kinnitab fakti, et talu vastab majutusettevõttena puhkemajade seadusega kehtestatud nõuetele ja talu on võetud kasutusse puhkemajana.

Kohus ei ole vaatluse sisulisele analüüsile tähelepanu pööranud ega otsuses selle kohta seisukohta võtnud, vaid käsitlenud seda üksnes formaalselt. Kohus on ebaõigesti nõustunud maksuhalduri seisukohaga, et turismitalu ei võetud kasutusele piisavalt kiiresti ja seda ei reklaamita piisavalt. Kohus heitis kaebajale ette, et ta esitas äriplaani alles vaatluse läbiviimisel. Äriplaan on osaühingu poolt koostatud nägemus, kuidas äriideed ellu viia ja ei saa olla maksustamise aluseks. Kohtu seisukoht, et äriplaan oli esitatud maksuhalduri eksitamiseks, on väär, kuivõrd kaebaja esitas kohtule tõendid selle kohta, et majutusja turismiteenust käesoleval hetkel osutatakse.

Kohus ja maksuhaldur oleksid pidanud lähtuma faktilistest asjaoludest ja tõenditest, et talus pakuti 2004. ja 2005. aastal majutusteenust ja ruumide renditeenust. Riigikohtu 06.06.2005 lahendis asjas nr 3-3-1-20-05 on leitud, et äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust ainult ühele kliendile.

3-04-291

Kohtul oli võimalus tulenevalt uurimisprintsiibist välja selgitada proportsioon, millises osas A. K. talu seoses ettevõtluse alustamisega kasutas. Kohus seda ei teinud, kuigi kohus oli teadlik vastustaja seisukohast, et sajaprotsendiliselt A. K. puhkemaja oma tarbeks kindlasti ei kasutanud. Kaebaja vaidlustas ka vaideotsuse, kuid kohus ei ole seda analüüsinud.

6. Vastustaja Maksuja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kohus on õigesti kohaldanud nii määrust kui ka KMS § 23 lg 7. KMS § 23 lg 7 01.04.2003 jõustunud redaktsiooniga analoogne redaktsioon kehtis ka 01.01.2002 jõustunud KMS § 23 kohaselt. Samuti käsitleb määruse nr 128 redaktsioon, mis jõustus 01.01.2002, analoogset situatsiooni laiemalt. Õige pole apellandi seisukoht, et puhkemaja kasutuselevõtt ettevõtluse tarbeks ei olnud võimalik, kuna puudusid ehitise kasutusluba ja tegevusluba kohalikult omavalitsuselt. Formaalselt on see põhjendus aktsepteeritav, kuid dokumentidest selgub, et kaebaja ise ei astunud samme vajalike lubade hankimiseks. Lisaks sellele ei ole OÜ äriplaan majanduslikult teostatav ega otstarbekas. Kokku on OÜ talukompleksi soetamiseks ja renoveerimiseks teinud kulutusi ligikaudu 3,3 miljonit krooni. OÜ äriplaani kohaselt loodetakse investeeringud tasa teenida 5-10 aasta jooksul. 3,3 miljoni krooni tagasiteenimine 10 aasta jooksul eeldab puhastulu 27 500 krooni kuus. Arvestades, et turismitalu käitamisega seonduvad ka jooksvad kulud, ei ole seega investeeringu tagasi teenimine esitatud arvestuse alusel ka teoreetiliselt reaalne. Et äriplaan ka praktikas ei realiseeru, kinnitab käesolevaks ajaks esitatud teave – enam kui nelja aasta jooksul arvates väidetava äriplaani ellurakendamise algusest on ettevõte toonud reaalset tulu ligikaudu 6000 krooni. Asjakohatu on apellandi seisukoht, et kohus on vaatlust käsitlenud üksnes formaalselt. Kohtuotsuse lk 7 on kohus pikalt peatunud vaatluse kui menetlustoimingu vastavuse analüüsimisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Halduskohus ei ole väljunud kaebuse ja vaidluse piiridest. Kohtuotsuses on küll muuhulgas leitud, et „[k]äib emaksuarvestus 2002.a. ja 2003.a. lõikes kuulub ümberarvestamisele”, kuid kogu kohtuotsuse põhjendavat osa analüüsides on selge, et kohus on sisuliselt kontrollinud üksnes 3.06.2004 maksuotsuse nr 12-5/96 õiguspärasust, so 2002.a. käibemaksuarvestuse seaduslikkust. Kohus ei ole mingeid sisulisi ettekirjutusi või järeldusi teinud seoses 2003.a. käibemaksuarvestusega.

9. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuigi maksuotsuses on tuginetud rahandusministri 18.12.2001 määruse nr 128 redaktsioonile, mis hakkas kehtima alates 1.04.2003, so pärast maksustatavaid tehinguid, ei mõjuta see maksuotsuse õiguspärasust. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et 2002.a. redaktsiooni kohaldamine ei oleks mõjutanud õiguslikke järeldusi, milleni maksuotsuses jõuti. Maksuhaldur ja halduskohus on leidnud, et kaebuse esitaja ei kasutanud puhkemaja ettevõtluse eesmärgil, mistõttu oli sisendkäibemaksu mahaarvamine 2002.a. tehtud tehingutelt õigusvastane. Nii 2002.a., 2003.a. kui ka käesoleval ajal kehtiva KMS ning selle rakendusaktide kohaselt tuleb sellisel juhul vääralt mahaarvatud käibemaks koos intressidega tasuda. Seega ei saa rääkida normi tagasiulatuvast kohaldamist maksuhalduri poolt.

3-04-291

Üksnes valele normile viitamine ei muuda maksuotsust sisuliselt õigusvastaseks, juhul kui sama õiguslik tagajärg saabuks ka asjakohase normi kohaldamisel.

Kaebaja on viidanud, et vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud KMS § 23 lg 7 nägi sisendkäibemaksu ümberarvutamise ette vaid kinnisasja maksuvabal võõrandamisel, mida maksukohustuslane on oma ettevõtluses kasutanud vähem kui viie kalendriaasta jooksul. Alles alates 1.04.2003 nägi nimetatud säte ette sisendkäibemaksu ümberarvestamise ka kinnisasja ettevõtlusega mitteseotud tarbeks kasutusele võtmise korral. Seega ei saanud viimati nimetatud ümberarvestamise alust tuletada ka rahandusministri 18.12.2001 määrusest nr 128.

Ringkonnakohus leiab, et KMS § 23 lõike 7 redaktsioonide erinevusest ei saa tuletada asjaolu, et kuni 1.04.2003 oli sisendkäibemaksu ümberarvestamine võimalik üksnes kinnisasja maksuvaba võõrandamise puhul. KMS § 20 lõike 3 kohaselt on sisendkäibemaks nendelt kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluv käibemaks, mis soetatakse ettevõtluse tarbeks. Järelikult sõltub maksukohustuslase õigus sisendkäibemaksu maha arvata sellest, kas tehingud on seotud ettevõtlusega või mitte, ning eeltoodust tuleneb ka maksuhalduri õigus nõuda ettevõtlusega mitteseotud tehingutelt mahaarvatud sisendkäibemaksu ulatuses käibemaksu tasumist.

10. Halduskohus ei ole jätnud sisuliselt analüüsimata 12.08.2003 toimunud tegevuskoha vaatluse toimingut. Halduskohus on hinnanud toimunud vaatlust maksuotsuse ja vaideotsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseks vajalikus ulatuses, leides, et isegi juhul, kui vaatluse läbiviimisel mingeid menetlusnõudeid rikuti, pole tegemist sellise eksimusega, mis võiks kaasa tuua maksuotsuse tühistamise (HMS § 58). Samuti on halduskohus leidnud, et vaatlusega seotud põhiõiguste riive oli proportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega. Kuigi maksuhaldurile oli kaebaja poolt selgitatud, et puhkemaja võetakse kasutusele alles 2004. aastal, ei saa pidada vaatluse läbiviimist 2003. aastal põhjendamatuks. Õigustatud oli maksuhalduri huvi vahetult kontrollida, millisesse staadiumisse on puhkemaja rajamine jõudnud ning kas ja kuidas puhkemaja kasutatakse.

11. Käesoleva haldusasja põhiline vaidlusküsimus on selles, kas puhkemaja soetamine ja renoveerimine toimus ettevõtluse eesmärgil. Nimetatud asjaolust sõltub vaidlustatud maksuotsuse seaduslikkus. Kaebuse esitaja leiab, et halduskohus on vääralt hinnanud tõendeid ning järeldanud, et puhkemaja oli A. K. ja tema pereliikmete kasutuses.

Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri poolt viidatud Euroopa Kohtu 26.09.1996 otsuses nr C- 230/94, Renate Enkler Homburgi maksuameti vastu, avaldatud seisukohaga, mille kohaselt on füüsilise eseme rentimise puhul tegemist objekti kasutamisega majandustegevuseks siis, kui seda tehakse püsiva sissetuleku saamise eesmärgil. Käesolevas haldusasjas revisjoni toimumise ning maksuotsuse tegemise ajal puhkemajas majutusteenust veel ei osutatud, mistõttu ei olnud võimalik hinnata kinnisasja kasutamise eesmärgipärasust. Sellest ei saa aga järeldada, et puhkemaja ei soetatud ja renoveeritud ettevõtluse tarbeks. Kinnistu ettevõtluseks kasutamine ei eelda igal juhul, et sellega koheselt kaasneb käibe tekkimine. Kinnistu ettevõtluses kasutamisega on tegemist ka siis, kui seda soetatakse või arendatakse tulevikus planeeritava käibe tarvis.

Maksuhaldur on kaebajale ette heitnud, et viimane ei võtnud puhkemaja kasutusse piisavalt kiiresti. Nimelt nähtub kaebaja endise seadusliku esindaja A. K. poolt maksuhaldurile 7.02.2003 antud seletusest, et puhkemaja hakatakse kasutama 2003. aasta maikuus. Hiljem lükati

3-04-291

puhkemaja kasutamine edasi 2004. aasta suvesse. Maksuhaldur on veel leidnud, et puhkemaja oleks saanud kasutusele võtta isegi juba 2002. aastal. Ringkonnakohus leiab, et ajafaktor ei ole käesoleval juhul määrava tähendusega ning seda ei saa tõlgendada kaebuse esitaja kahjuks. Toimikus sisalduvatest tõenditest nähtub, et 2003. aastal on kaebaja endise seadusliku esindaja A.

K. terviseprobleemid sagenenud, ta pöördus südame rütmihäiretega nii erakorralise meditsiini osakonda kui ka viibis haiglaravil. Veebruaris 2004 A. K. suri. Nimetatud asjaolud võisid mõjutada majanduslike otsuste sisu ning tekitada vajaduse lükata äritegevuse laiendamine edasi tulevikku. Samuti viidi juba läbi maksurevisjoni, mis võis pidurdada majandustegevust kuni õigusliku selguse tekkimiseni.

Halduskohus on otsuses märkinud, et alles 2003.a. juulis otsustas kaebaja kanda äriregistrisse tegevusalana turismija majutusteenuse. Ringkonnakohus leiab, et äriregistri vastavad kanded ei pruugi täies mahus peegeldada äriühingu majandustegevust, mistõttu ei oma need maksustamise seisukohast määravat tähendust.

12. Äriühingud eeldavad reeglina, et nende poolt teostatavad äriplaanid on kasumlikud. Maksuhaldur on esile toonud, et kaebaja äriplaan ei olnud majanduslikult teostatav ega otstarbekas, kuna puhkekompleksi soetamiseks ja renoveerimiseks tehtud kulutusi (3,3 miljonit) krooni ei ole äriplaanis ettenähtud ajaga (10 aastat) võimalik tasa teenida. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja äriplaan tekitab küsitavusi. Ringkonnakohus ei välista, et kaebajal oli plaanis puhkemaja oma ettevõtluses kasutada (välja rentida), kuid leiab samas, et kaebaja seaduslikul esindajal A. K-l oli soov kasutada seda eelkõige enda ning oma pereliikmete tarbeks. Nii tuleneb 12.08.2003 vaatluse protokollis A. K. poolt antud seletusest, et puhkekeskuse külastajaid otsib ta tuttavate ringist, ei taha maja võõrastele rentida ning võimalusel kavatseb seda ise rentida. Seega oli võimalike teenuse kasutajate ring oluliselt piiratud, mis viitab asjaolule, et kaebaja ei näinud puhkemajas eelkõige tulu teenimise allikat.

Vaatluse protokollist nähtub, et puhkemaja oli võetud kasutusse ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil. Kuigi vaatluse tegemise ajal ei tegelenudki kaebaja veel puhkemaja väljarentimisega, on maksustamise seisukohalt siiski oluline, milleks kasutati väidetavalt ettevõtluse tarbeks soetatud vara. Vaatluse protokolli kohaselt oli puhkemaja (peamaja) 2003. aasta augustis täielikult sisustatud ning seda kasutati. Ringkonnakohus leiab, et usutav pole maja kasutamine üksnes ehitustööde koordineerimise ja ettevõtluse käivitamise eesmärgil. Sisustuses nähtub, et ruumide kujundamisel ning mööbli soetamisel ja paigutamisel oli lähtutud eelkõige ühe pere vajadustest. A. K. selgituste kohaselt oli lisavoodeid võimalik panna kööki, esikusse, halli ja garaaži. Eeltoodud ei haaku kaebaja sooviga osutada keskmisest kallimat majutusteenust.

Kõike eeltoodut arvesse võttes, asub ringkonnakohus seisukohale, et puhkemaja ei soetatud ning vaidlusaluseid tehinguid ei tehtud ettevõtluse tarbeks. Puhkemaja juhuslik väljarentimine kaebaja seadusliku esindaja tuttavatele ei ole ettevõtlus. Puhkemaja oli võetud A. K. ja tema perekonna kasutusse. Maksuotsus on seega seaduslik ning tühistamisele ei kuulu. Asjaolu, et kaebaja on puhkemajas renditeenust osutanud pärast maksuotsuse tegemist, ei ole maksuotsuse tühistamise aluseks. Maksuotsus on tehtud üksnes 2002.a. tehingute suhtes ning kuni 2004. aastani toimunud majandustegevust arvestades. Kui kaebaja suudab maksuhaldurile tõendada, et puhkemaja on käesoleval ajal kasutuses ettevõtluses, tekib tal maksuotsusele vaatamata õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks õigusaktides ettenähtud ulatuses ning korras.

3-04-291

13. Apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohus ei ole võtnud sisulist seisukohta vaideotsuse suhtes. Ringkonnakohus nõustub, et halduskohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse esitaja poolt vaideotsuse suhtes esitatud vastuväidetele ning on paljasõnaliselt väitnud, et vaidemenetluse normide rikkumist, mis võisid viia ebaõige vaideotsuseni, ei esinenud.

Kaebuse esitaja on kaebuses asunud seisukohale, et kuigi kontroll toimus 2002. aasta tehingute üle, tegi vastustaja vaidemenetluses korralduse esitada tõendid 2003. aastal puhkemajas teostatud ehitustööde kohta. Kuigi tegemist oli täiendavate tõendite kogumisega, ei hinnanud maksuhaldur nende tõendite pinnalt tuvastatud asjaolusid kogumis varasemaga. Apellatsioonkaebusest nähtub, et vaideotsust vaidlustatakse eelkõige seetõttu, et kaebaja ei nõustu seal maksuhalduri poolt avaldatud seisukohtadega 2003. aastal puhkemajas tehtud ehitustööde ja muude toimingute osas.

Ringkonnakohus leiab, et tõendite hindamisega mittenõustumine, ei ole asjaolu, mis annab õiguse vaideotsust iseseisvalt vaidlustada. Õiguslikud tagajärjed kaebuse esitaja jaoks tulenevad üksnes vaidlustatud maksuotsusest, millega on käibemaks tasumisele määratud vaid 2002. aastal toimunud tehingute eest. Seega on halduskohus jõudnud vaideotsuse vaidlustamise aluste puudumise osas õigele järeldusele.

Lauri Madise Ivo Pilving Kaire Pikamäe