3-05-925/1 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-05-925 (endine nr 3-475/05) Otsuse kuupäev

1. veebruar 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi XX kaebus ZZ 24. jaanuari 2005.a korralduse nr 20-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2006.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XX esindaja vandeadvokaat O. K; Vastustaja ZZ esindaja A. A. Resolutsioon Rahuldada kaebus ja tühistada ZZ 24. jaanuari 2005.a korraldus nr 20-k. Välja mõista P. vallalt XX kasuks kohtukulu 8010 (kaheksa tuhat kümme) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a määrusega nr 83 kinnitati V. nim. kolhoosi üldkoosoleku 20.03.1991.a otsus kolhoosi reorganiseerimise kohta koos põhi-ja käibevahendite üleandmisega kolhoosi õigusjärglasele XXle.

YY 06.09.1996.a otsusega nr 120 loeti V. nim. kolhoosi reform lõppenuks ja kolhoos reorganiseerituks XXks.

ZZ 28.09.2004.a korraldusega nr 307-k ja 04.10.2004.a korraldusega nr 317-k anti nõusolek väljastada XXle vee erikasutusluba viieks aastaks. P. Keskkonnateenistus väljastas15.11.2004.a XXle vee erikasutusloa P. maal P. vallas P. põllumajanduse ja loomakasvatuse vallas vee erikasutuseks tähtajaga kuni 15.11.2009.a.

ZZ 24.01.2005.a korraldusega nr 20-k võeti peremehetu ehitisena arvele P. vallas P. külas asuv vara: puurkaev passi numbriga 2084, puuritud 1968.a; puurkaev passi numbriga 5916, puuritud

1988.a;P. asula reoveepuhasti; P. asula kanalisatsioonitorustik pikkusega 2,5 km; P. asula veetorustik pikkusega 3 km, tuvastati ehitiste viimase teadaoleva omanikuna V. nim. kolhoos ja määrati ehitiste hooldajaks XX. ZZ 31.10.2005.a korraldusega nr 385-k tunnistati kehtetuks ZZ 24.01.2005.a korralduse nr 20-k osas (p 4), millega määrati ehitiste hooldajaks XX.

Väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ ilmus 24.01.2005.a ja kohalikus ajalehes ,,Koit" ilmus 27.01.2005.a. kuulutus, milles ZZ teatas, et on peremehetu ehitisena arvele võtnud P. vallas P. külas asuvad puurkaevu passinumbriga 2084, puurimise aeg 1968.a; puurkaevu passinumbriga 5916, puurimise aeg 1988.a; P. asula reoveepuhasti; P. asula kanalisatsioonitorustiku pikkusega 2,5 km P. asula veetorustiku pikkusega 3 km. Teate kohaselt oli ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks V. nimeline kolhoos.

XX esitas 22.03.2005.a ZZ vastuväite rajatiste peremehetuks tunnistamise kohta.

YY 31.03.2005.a otsusega nr 114 tunnistati peremehetuks P. vallas, P. külas asuvad ehitised: puurkaev-pumpla 1, passi nr 2084, puuritud 1968.a; puurkaev-pumpla 2, passi nr 5916, puuritud 1988.a; P. asula reoveepuhasti (P. ringkanal), ehitusaluse pinnaga 3253,6 m2; P. asula veetorustik (P. veetrassid), pikkusega 1130 m; P. asula kanalisatsioonitorustik (P. kanalisatsioonitrassid), pikkusega 1640 m ja tehti vallavalitsusele ülesandeks registreerida nimetatud ehitised Riiklikus ehitisregistris valla varana.

XX esitas 28.04.2005.a Tartu Halduskohtule kaebuse YY 31.03. 2005 otsuse nr 114 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks.

Ehitusregistri andmetel on külmaveetorustiku (vallasasi, P. külas P. vallas, P. maal pikkusega 1130 m, laiusega 0,4 meetrit, ehitisaluse pindalaga 452 m2 , esmase kasutuselevõtu aasta on 1968) omanik ZZ, registrile esitatud 02.05. 2005.a ZZ poolt.

Ehitusregistri andmetel on P. kanalisatsioonitorustiku (vallasasi, P. külas P. vallas, P. maal, pikkusega 1640 m , laiusega 0,4 m, ehitusaluse pindalaga 656 m 2 , esmase kasutuselvõtu aasta 1968) omanik ZZ, registrile esitatud 02.05.2005.a ZZ poolt.

20.10.2005.a esitas XX kaebuse ZZ 24.01.2005.a korralduse nr 20-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

2.Kaebuse esitaja ei nõustu ZZ korraldusega ning leiab, et antud korraldus rikub tema õigusi, mistõttu taotleb antud otsuse õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist.

Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja poolt peremehetute ehitistena arvele võetud vara näol ei ole tegemist peremehetu varaga. 22.03.2005.a. esitas XX vastuväite eelviidatud ehitiste peremehetuse kohta. Nimelt on P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a. määrusega nr. 83 kinnitatud

V. nimelise kolhoosi 20.03.1991.a. üldkoosoleku otsus kolhoosi reorganiseerimise kohta koos põhija väikevahendite üleandmisega kolhoosi õigusjärglasele XX-le seisuga 01.01.1991.a. YY 31.03.2005.a. otsuse nr. 114 kohaselt jäeti aga eelviidatud XX vastuväide arvestamata, kuna XX ei ole oma vastuväite tõestuseks lisanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et otsuses loetletud ehitised olid V. nimelise kolhoosi omandis 01.01.1991.a. seisuga või, et ehitised XX-le ka reaalselt üle anti. Kuna XX leidis, et nimetatud ZZ otsus rikub tema õigusi, esitas XX kaebuse 28.04.2005.a Tartu Halduskohtusse antud otsuse õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõudes.

Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on vaidlusaluste ehitiste peremehetuks tunnistamise otsustamisel jätnud arvestama alljärgnevate asjaoludega. Nimelt on vastustaja ise väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud kuulutuse kaudu tunnistanud vaidlusaluste ehitiste kuulumist

V. nimelisele kolhoosile. Taolisest eeldusest lähtudes esitaski XX vastuväite, millele oli lisatud

P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a. määrus nr. 83, millega on tõendatud vaidlusaluste s.o. V. nimelisele kolhoosile kuulunud ehitiste XX omandisse üleminek. Määruses ei ole loetletud konkreetset vara, mis XX-le üle läks, kuid fakt on ning määrusest on võimalik välja lugeda, et kõik V. nimelise kolhoosi omandis olnud põhija väikevahendid, sealhulgas vaidlusalused ehitised, läksid üle XX-le kui õigusjärglasele.

Vaidlusaluste ehitiste näol ei ole tegemist peremehetute objektidega, kuna kaebuse esitaja on alates ajast, mil need temale V. nimelise kolhoosi poolt üle anti (vastavalt P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a. määrusele nr. 83), nimetatud ehitisi faktiliselt vallanud kui ehitiste omanik. ZZ ei saa lugeda vaidlusaluseid ehitisi peremehetuteks põhjusel, et XX ei ole esitanud ehitiste omandiõigust tõendavaid dokumente, olles ise samal ajal teadlik, et XX vastavaid ehitisi tänasel päeval faktiliselt kasutab. Käesolevas asjas on olemas dokumentaalne tõend, mis kinnitab, et vaidlusaluste ehitiste endine omanik V. nimeline kolhoos andis reorganiseerimise käigus kõik oma põhija väikevahendid, sealhulgas vaidlusalused ehitised, üle XX-le kui oma õigusjärglasele. Asjaolule, et vaidlusalused ehitised olid nende üleandmise ajal V. nimelise kolhoosi omandis, on viidanud ka ZZ, mistõttu vaidlus selles osas puudub.

Kuna XX tegevusalaks on muuhulgas veemajanduse korraldamine P-l, on põhjendamatu väita, et XX vaidlusaluseid ehitisi faktiliselt ei kasuta. XX vastavale tegevusele ning vaidlusaluste ehitiste faktilisele kasutamisele viitab muuhulgas ka asjaolu, et ZZ on oma 28.09.2004.a. korralduse nr. 307-k punkti l kohaselt andnud tulenevalt P. valla Ühisveevärgija kanalisatsiooni arengukava rakendamisest, nõusoleku väljastada XX-le vee erikasutusloa kolmeks aastaks.

Vaidlustatud korralduse punkt 4 kohaselt määrati ehitiste hooldajaks XX. Samal ajal ei olnud XX ise nimetatud asjaolust teadlik ning temalt nõusolekut - tema hooldajaks määramiseks - ei ole küsitud ega teda sellekohase otsustuse tegemisest teavitatud. XX sai oma esindaja vahendusel taolise korralduse olemasolust teada alles 13.10.2005.a. Tartu Halduskohtu menetluses oleva haldusasja nr. 3-185/05 raames.

Kuna vaidlusaluse korraldusega määrati peremehetute ehitistena arvele võetud vara hooldajaks XX, on XX näol tegemist igal juhul menetlusosalisega käesolevas haldusmenetluses.

Kaebuse esitaja XX leiab, et vaidlusaluste ehitiste peremehetutena arvele võtmine ning XX ehitiste hooldajaks määramine XX teadmata rikub tema õigusi, sest XX on hõivatavate objektide omanik (õigusjärgluse korras) ning vastustaja pidanuks teda antud haldusmenetlusse kaasama kui menetlusosalise ja tagama temale oma õiguste realiseerimise haldusmenetluses. Kaebuse esitaja leiab, et kuna antud asjas on olemas dokumentaalne tõend, mis kinnitab V. nimelise kolhoosi otsust anda tema omandis olnud vara üle XX-le, tuleb käeoleval juhul eeldada XX kui ehitiste faktilise valdaja omandiõigust nendele objektidele. Lisaks eeltoodule on XX-1 õigusvastasuse kindlakstegemise ning tühistamise kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, sest tegemist on olukorraga, kus omavalitsusüksus on otsustanud tunnistada peremehetuks ning seeläbi omandada vallasvara, millel on faktiliselt olemas omanik s.o. XX ning, mida on vallatud juba aastaid ning vallatakse ka käesoleval ajal vara omaniku poolt.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kaebaja selgitas, et kuigi vastustaja on vaidlustatud korralduse p 4 tühistanud omal algatusel 31.10. 2005 korraldusega nr 385-k, siis ei vaidlusta kaebaja enam hooldaja määramise põhjendatust. Aga korraldus on muus osas jõus ning rikub kaebaja õigusi. ZZ korralduses on veetorustiku pikkuseks märgitud 3 km, kanalisatsioonitorustiku pikkuseks on 2,5 km, aga vallavolikogu otsuses on pikkuseks vastavalt 1130 m ja 1640 m. ZZ ja YY aktid ning ehitusregistri andmed on trasside andmete kohta vastuolulised ning juba see on üheks põhjuseks miks vaidlustatav korraldus on õigusvastane.

Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks ning tühistada täies ulatuses ZZ 24.01.2005.a. korraldus nr. 20-k, kohtukulud jätta vastustaja kanda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

3.Vastustaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et: ZZ kasutuses olnud informatsiooni järgi oli viimaseks teadaolevaks omanikuks ehitiste suhtes omaaegne V. nim. kolhoos. ZZ selgitas enne vaidlustatud korralduse andmist vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse küsimust Vabariigi Valitsuse 08.08.1996.a määrusega nr 211 kinnitatud ,,Peremehetu ehitise hõivamise korra" p 7 sätestatud tõendeid otsides ning saadud tõendeid hinnates. Täiendavat informatsiooni vaidlusaluste ehitiste omaniku kohta ei saadud, sh ka XX-lt endalt. Kuna vaidlusaluste ehitiste omanik ei olnud teada, siis Korra p 5 alusel eeldati omaaegse V. nim. kolhoosi poolt ehitiste omandist loobumise tahet. V. nim. kolhoosi ei olnud enam olemas, seega oli üheselt selge, et viimane teadaolev omanik on lõpetanud ka ehitiste valduse.

ZZ oli õigus ning AÕSRS § 13 lg 2 tulenevalt ka kohustus ehitised peremehetute ehitistena arvele võtta.

Vastustaja nõustub kaebuse esitajaga selles osas, et ta tõepoolest esitas vastuväite vaidlusaluste ehitiste peremehetuse kohta koos P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a määrusega nr 83 ning samuti nõustutakse kaebuse esitajaga selles osas, et ta vaidlustas YY 31.03.2005.a otsuse nr 114 Tartu Halduskohtus, mis on menetluses haldusasjana nr 3-185/05. Nõustutakse kaebuse esitajaga selles osas, et ZZ märkis Ametlike Teadaannete kuulutuses vaidlusaluste ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks V. nim. kolhoosi ning kaebuse esitaja üritas oma vastuväites 22.03.2005.a ning haldusasja nr 3- 185/05 arutamisel ühe alternatiivvariandina tõendada tema väidetavat omandiõigust vaidlusalustele ehitistele P. Maakonnavalitsuse 27.03.1991.a määruse nr 83 alusel.

Vaidlusaluste ehitiste baasil varustatakse P. asulat vee-ja kanalisatsiooniteenusega. XX on veeettevõtja Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg l; lg 2 mõttes, kes tagab veega varustamise ning heitvee ärajuhtimise ja puhastamise P. asulas. Sama seaduse § 10 lg 1 alusel on XX-l kohustus hoida vastavad seadmed toimivatena ning korras; sama seaduse § 14 alusel saab kaebuse esitaja teenuse eest tasu, mille koosseisu kuulub ka kasum. Seega on kaebuse esitaja puutumus vaidlusalustesse ehitistesse olnud seotud nende ekspluateerimisega seoses tegevusega vee-ettevõtjana, mitte aga ehitiste hõivamisega omandamise eesmärgil või nende valdamisega omandamise eesmärgil.

Nõustutakse kaebuse esitaja poolt esitatud väitega, et XX kasutab ehitisi veemajanduse korraldamisel P-l, ning sellest tehtud järeldusega, et niisugusel juhul tuleb XX-l paratamatult kasutada vaidlusaluseid ehitisi. Nimetatud järeldus on loogiline.

Vaidlustatud korralduse p 4 on vastuolus Korra p 8, see on ilmne eksitus , mis aga ei muuda vaidlustatud korralduse sisu. ZZ on parandanud eelnimetatud vea oma korraldusega nr 385-k, 31.10.2005.a, mis on teatavaks tehtud tähitud postisaadetisega väljasaatmise teel XX-le.

Kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud mitte ühtegi tõendit tõendamaks tema väidet, et XX oli vaidlusaluste ehitiste omanik kas üleandmise-vastuvõtmise teel omaaegselt V. nim. kolhoosilt või vallasasja hõivamise teel omandamise eesmärgil.

Kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et ZZ on 24.01.2005 korralduse punkti nr 4 tunnistanud kehtetuks, ülejäänud osas on korraldus jõus. Kuna XX ei ole enam menetluse osaline, siis ei ole talle ka vaja korraldust tutvustada.

Vastustaja jäi muus osas kirjaliku seisukoha juurde, selgitades, et vaidlustatav korraldus on protseduuriline etapp peremehetuks tunnistamise protsessis ja vara võeti arvele peremehetuna ja selliste andmetega, nagu nad olid dokumentides kirjas. Alles peale arvele võtmist asuti selgitama omandiküsimusi ja asukohti ning trasside pikkust.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

4.Esimese astme halduskohus on seisukohal, et tulenevalt HKMS § 6 lg 2 p 1 on tegemist lubatava kaebusega, kuna halduskohtu pädevusse kuulub haldusakti tühistamine, kui tegemist on õigusvastase ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuva haldusaktiga. HKMS § 9 lg 1 kohaselt on haldusakti tühistamiskaebus tähtaegne, kuna kohtusse on pöördutud 30 päeva jooksul, arvates haldusakti teatavakstegemisest kaebuse esitajale, millise asjaolu puhul arvestab kohus vastustaja poolt kaebuse tähtaegsuse aktsepteerimist, kuna vaidlustatud haldusakti ei ole kaebuse esitajale tavapärases korras väljastatud. HKMS § 7 lg 1sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lg 1 sätestab, et kaebuse sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt. Nende sätete koostoimest tulenebki halduskohtu pädevus isiku õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamiseks vastava kaebuse alusel.

Vaidlusalune ZZ 24.01.2005.a korraldus nr 20-k (tl 5) vastab eelhaldusakti tunnustele. Nimelt sätestab HMS § 52 lg 1 p 2, et haldusorgan võib enne asja lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid.

Peremehetu ehitise hõivamise protsessis teeb vastustaja vaidlustatud haldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu, so ehitiste viimase teadaoleva omaniku, mistõttu on esimese astme kohtu arvates kaebuse esitajal õigus ka seda haldusakti üldises korras vaidlustada, koos vaidlustamisõigusest tulenevate õiguslike järelmitega.

Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste esindajate seisukohad, tutvunud protsessiosaliste kirjalike seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatava haldusakti puhul on tegemist kaalutluseveaga haldusaktiga, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, kuna haldusakt teeb õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu.

Vaidlustatava haldusakti puhul on tegemist haldusaktiga, mille andmine tuli vastustaja poolt otsustada kaalutlusõiguse alusel. Vaidlusaluses haldusmenetluses pidi vastustaja kaaluma, kas esinevad õigusaktides sätestatud alused peremehetute ehitiste hõivamise menetluse sisuliseks alustamiseks ja kas on tegemist ehitiste või rajatistega, mida saab hõivata vastustaja poolt kohaldatud Vabariigi Valitsuse poolt 08.08.1996.a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaselt.

HKMS § 19 lg 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusveaga vaidlusaluste ehitiste/rajatiste peremehetuse tuvastamise osas ja vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis üldse kaalunud, kas peremehetu ehitise hõivamise kord on üldse hõivatavate rajatiste suhtes kohaldatav.

Vaidlusaluse ZZ 24.01.2005.a korraldusega nr 20-k (tl 5) on tõendatud, et P. vald on haldusmenetluses tuvastanud, et peremehetute ehitistena arvele võetud ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks oli V. nimeline kolhoos.

Asja lõplikult lahendav YY 31.03.2005.a otsus nr 114 (tl 7) ei sisalda kaalutlusi, miks on vastustaja poolt asutud seisukohale, et vaidlusalused rajatised ei olnud enam V. nim. kolhoosi omandis 01.01.1991.a seisuga ja millest on tingitud kahtlus, et rajatised XXle üle anti.

Esimese astme halduskohus ei saa asjas kogutud tõenditele tuginedes vastuseks protsessiosaliste väidetele jagada või toetada vastustaja kaalutlusi AÕSRS § 13 lg 2 rakendamise asjakohasusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehitised on olnud V. nim. kolhoosi omandis. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole vajalikul määral arvestanud asjaoluga, et V. nim. kolhoosi ei likvideeritud, vaid et kolhoos reorganiseeriti õigusjärgluse korras XXks, mida on vastavalt tollel ajal kehtivale korrale aktsepteeritud Eesti Vabariigi poolt P. Maakonnavalitsus 27.03.1991.a määruses nr 83 (tl 8). Vastupidiselt vastustajale on kohus seisukohal, et kolhoosi reorganiseerimine annab piisava aluse eelduseks, et kolhoosi omandist sai reorganiseerimise käigus põllumajandusliku osaühingu omand, vastupidised seisukohad tuleb tõendada. Puuduvad igasugused tõendid, et vaidlusalused ehitised/rajatised oleks XX poolt vastuvõetud kelleltki teiselt kui V. nim kolhoosilt ning, et V. nim. kolhoos oleks ehitised/rajatised andnud üle kellelegi teisele kui XXle.

Kaebuse esitaja on haldusasjas YY 31.03.2005.a otsuse nr 114 seaduslikkuse üle V. nim. kolhoosi põhivahendite inventeerimisnimestikuga nr 1 tõendanud, et perioodil 01.10.1990.a kuni 20.12.1990.a on vaidlusalused rajatised olnud V. nim. kolhoosi omandis. Vastustaja ei tõenda, millistest kaalutustest lähtudes ollakse arvamusel, et perioodil 20.12.1990.a kuni 01.01.1991.a, s.o 10 päeva jooksul on toimunud rajatiste võõrandamine kellelegi kolmandale isikule. Seega on kaebuse esitaja tõendanud vastustaja seisukoha ekslikkust, et vaidlusalused ehitised ei kuulunud enam omaaegse V. nim. kolhoosi omandisse alates põllumajandusreformi algusest kuni 01.01.1991.a. Vastupidi, valdavas ja määravas osas on tõendatud vaidlusaluste ehitiste kuulumine omaaegse V. nim. kolhoosi omandisse põllumajandusreformi perioodil kuni 01.01.1991.a.

Vastustaja ei ole tõendanud, millistele tõenditele tuginedes on esitatud kaalutlus, et suure tõenäosusega põllumajandusreformi käigus läbi viidud varade tagastamise ja kompenseerimise tulemusena vaidlusalused ehitised võõrandati või tagastati subjektidele nende osaku katteks.

Kohus on seisukohal, et vastustaja kaalutlus on oletuslik ja paljasõnaline eriti asjaolul, et ZZ, kes on vastuvõtnud asjas lõpliku otsuse, on vastavalt kehtivale õigusele lugenud V. nim. kolhoosi reformi lõppenuks, mida tõendab ZZ 06.09.1996.a otsus nr 120. Vastupidiselt vastustajale on kohus seisukohal, et asjas kogutud kirjalikud tõendid nende kogumis ei anna alust väiteks, et vaidlusalused ehitised võõrandati või tagastati õigustatud subjektidele nende osaku katteks varade tagastamise ja kompenseerimise käigus. Vaidlusaluste rajatiste tagastamine subjektidele tundub tavaloogikast lähtudes olevat välistatud, kuna nad on vastustaja poolt tuvastatuna ehitatud perioodil 1968.a kuni 1988.a, mistõttu ei saa tegemist olla ühistatud varaga, mida oleks põllumajandusreformi käigus saanud õigustatud subjektidele tagastada. Juhul, kui varade võõrandamine oleks toimunud aga osaku katteks, peaks P. valla valduses olema vastavasisulised reformikomisjoni või muu pädeva organi otsused ja ka vastavad aktid vara üleandmise kohta.

Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et puudub alus vastustaja kaalutluste õiguspärasteks lugemiseks. Vastustaja on kaalutlusõigust kohaldanud ebaõigesti, arvestamata asjaolu, et V. nim. kolhoos on reorganiseeritud põllumajandusreformi käigus XXks, millist asjaolu on vald lõppkokkuvõttes aktsepteerinud 1996.aastal.

Võttes arvesse asjaolu, et V. nim. kolhoos on põllumajandusreformi käigus reorganiseeritud XXks, on ZZ 24.01.2005.a korralduses nr 20-k ebaõigesti tuvastatud, et ehitiste viimane teadaolev omanik oli V.nim. kolhoos. Asjas kogutud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et tõendatud on, et vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse kohta pärinevad dokumendid ajast, mil praeguse XX nimetuseks oli V. nim. kolhoos, mida tõendab kasvõi asjaolu, et V. nim. kolhoosi ei ole likvideeritud, vaid tegemist on reorganiseerimisega, mis nähtub asjaolust, et ettevõtteregistris oli kolhoos registreeritud sama numbri all põllumajandusliku osaühinguga, mis muudeti alles äriregistri käivitumisega ja XX registreerimisega äriregistris.

Kohus on seisukohal, et neil asjaoludel ei saa asjas kogutud tõenditele tuginedes kuidagi jagada vastustaja kaalutlusi, et vaidlusaluste ehitiste/rajatiste omanik- V. nim. kolhoos, mis on reorganiseeritud XXks, oleks lõpetanud ehitiste/rajatiste valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS § 96 lg 3, kuna valdus ei ole lõppenud, või et oleks tõendatud, et ehitised või rajatised ei ole veel olnud kellegi omandis. Ehitiste V. nim. kolhoosi omandis olemise fakti kui sellist on aktsepteerinud nii vastustaja kui kaebuse esitaja. Seetõttu puudub nii faktiline kui õiguslik alus Vabariigi Valitsuse 08.08.1996.a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaldamiseks ning selles menetluses eelhaldusakti andmiseks. Kohus saab vastustajaga nõustuda ainult osas, et XX õiguseellase V. nim. kolhoosi eksisteerimise ajast on ehitiste/rajatiste omandiõigus dokumenteeritud puudulikult. Kui vastustaja pidas võimalikuks käsitleda rajatiste viimaseks teadaolevaks omanikuks V. nim. kolhoosi, siis on aga asjas üheselt tõendatud, et vaidlusalused rajatised on kolhoosi reorganiseerimise käigus üle läinud XXle, kuna kohtule teadaolevalt ei ole ükski põllumajandusreformi õigustatud subjekt ehitiste omanikuna esitanud vastuväidet oma omandiõigusele tuginedes.

Lisaks Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaldamise eelduste puudumisele, ei ole vastustaja üldse kaalunud, kas vaidlusaluste rajatiste puhul on üldse tegemist seda laadi ehitiste/rajatistega, mida saab üldse Peremehetu ehitise hõivamise korra alusel hõivata. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebuse esitajaga, et on küsitav, kas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (vt RK 26.11.2003.a kohtuotsus kohtuasjas nr 3-3-1-71-03 http://www.nc.ee/klr/lahendid/tekst/RK/3-3-1-71-03.html , 01.02.2006.a) taolistele rajatistele Peremehetu ehitise hõivamise kord üldse laieneb, kuid kuna kohus ei saa nõustuda vastustaja poolt haldusmenetluses toodud kaalutlustega, siis kuulub kaebuse esitaja õigusi rikkuv haldusakt tühistamisele sõltumata sellest, kas esineb täiendav alus haldusakti tühistamiseks asjaolul, et Peremehetu ehitise hõivamise korda on kohaldatud rajatistele, mis kohtupraktika kohaselt on korra toimealast väljas. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kui vastustajal olid piisavad alused käsitleda V. nim. kolhoosi ehitiste viimase teadaoleva omanikuna, siis on kaebuse esitaja piisavalt ja korrektselt tõendanud, et tema puhul on tegemist V. nim. kolhoosi õigusjärglasega. Puuduvad igasugused tõendid, et V. nim. kolhoosi õigused ja kohustused seonduvalt vaidlusaluste ehitiste/rajatistega oleks üle läinud kellelegi teisele kui kaebuse esitajale. Neil asjaoludel rahuldab kohus kaebuse. 6.HKMS § 93 lg 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja kohtukulu nimekirja ja kuludokumendi kohaselt (tl 58- 59) on kaebuse esitaja käesolevas asjas kohtukulu kandnud 8010 krooni, mille kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kohtukuluks, mis tuleb seoses kaebuse rahuldamisega vastustajalt välja mõista.

Roby Koik Kohtunik