3-04-329/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.veebruar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-329 Haldusasi G. Š. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 7.aprilli 2004 korralduse nr 635-k punktide 2.1 ja 4 ning 12.mai 2004 korralduse nr 942-k punktide 3.1 ja 5 õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.aprilli 2005 otsus haldusasjas nr 3-2362/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus G. Š. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja G. Š. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G. Š. apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.aprilli 2005 otsus haldusasjas nr 3-2362/2004 ja saata asi Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtusse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (edaspidi ka linnakomisjon) 15.märtsi 1993 otsusega nr 347 (kohtutoimiku lk 13) loeti Tallinnas, Narva mnt */Jaama tn *, endisel kinnistul nr 513

3-04-329

2(7) asuvad hooned (hävinud) ja krunt suurusega 1770,1 m2 omandireformi objektiks; loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. I.; omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati G. Š..

Tallinna Linnavalitsuse 6.juuni 1994 korraldusega nr 1078-k (kohtutoimiku lk 14) otsustati endisel kinnistul nr 513 asunud ehitis kompenseerida ning G. Š. määrati kompensatsioon summas 600 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 25.jaanuari 1995 korraldusega nr 196-k (kohtutoimiku lk 16) otsustati mitte tagastada endise kinnistu nr 513 maad ning kompenseerida see G. Š.. Tallinna Linnavalitsuse 27.veebruari 1995 korraldusega nr 545-k (kohtutoimiku lk 17) määrati G. Š. maa eest kompensatsioon summas 531 000 krooni.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 17.novembri 2003 otsusega nr 12630 (kohtutoimiku lk 21-22) muudeti linnakomisjoni 15.märtsi 1993 otsust nr 347: endisel kinnistul nr 513 asunud ehitiste ja maa suhtes tunnistati õigustatud subjektideks endise omaniku A. I. lapselapsed G. Š. ja I. G., kumbki ½ mõttelises osas.

Tallinna Linnavalitsuse 7.aprilli 2004 korraldusega nr 635-k (kohtutoimiku lk 7) tunnistati linnavalitsuse 6.juuni 1994 korraldus nr 1078-k kehtetuks (p 4); otsustati endisel kinnistul nr 513 asunud hooned kompenseerida (p 1); G. Š. määrati erastamisväärtpaberites kompensatsioon summas 128 400 krooni (p 2.1) ning I. G. samuti 128 400 krooni (p 2.2).

Tallinna Linnavalitsuse 12.mai 2004 korraldusega nr 942-k (kohtutoimiku lk 8) tunnistati linnavalitsuse 25.jaanuari 1995 korraldus nr 196-k ja 27.veebruari 1995 korraldus nr 545-k kehtetuks (p 5); G. Š. määrati endise kinnistu nr 513 ½ mõttelise osa maa eest erastamisväärtpaberites kompensatsioon summas 265 515 krooni (p 3.1) ning I. G. samuti 265 515 krooni (p 3.2).

3. G. Š. esitas 21.oktoobril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Tallinna Linnavalitsuse 7.aprilli 2004 korralduse punktid 2.1 ja 4 ning 12.mai 2004 korralduse nr 942-k punktid 3.1 ja 5 tühistada. 22.novembril 2004 esitas kaebaja taotluse (kohtutoimiku lk 42-44) kaebetähtaja ennistamiseks ning taotluse rahuldamata jätmise korral palus haldusaktide tühistamise asemel teha kindlaks nende õigusvastasus. Tallinna Halduskohtu 26.novembri 2004 määrusega (kohtutoimiku lk 48-50) jäeti tühistamistaotluste esitamise tähtaeg ennistamata ning jätkati tuvastamiskaebuse menetlemist. Kaebuse põhjendused: 1) Korraldusega nr 1078-k määratud kompensatsioon kanti kaebaja EVP-arvele 8.juulil 1994 ning korraldusega nr 545-k määratud kompensatsioon 14.märtsil 1995. Linnavalitsus tunnistas need korraldused kehtetuks, ehkki kaebaja oli oma 8.septembri 2003 kirjas teatanud, et ta on saadud EVP-d heauskselt realiseerinud, usaldades haldusakti kehtimajäämist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades kasutanud ära selle alusel saadud vara, teinud tehingu vara käsutamiseks või muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtimajäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Soov vältida varalise kahju kandmist, mille tekkimise põhjuseks on haldusorgani enda hooletus, ei saa olla avalik huvi.

3-04-329

3(7) 2) Ekslik on vastustaja seisukoht, et kehtetuks tunnistatud korralduste andmise aluseks on kaebaja poolt esitatud valeandmed. 9.septembril 1991 vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldust esitades märkis kaebaja avaldusse temale teadaolevatest andmetest lähtudes, et teisi õigustatud isikuid peale tema vara suhtes ei ole. Saanud 1992. aastal teada, et tema USA-s elav onuja tädipoeg I. G. on samuti esitanud avalduse kõnealuse vara tagastamiseks, esitas kaebaja 9.märtsil 1992 ÕVVTK komisjonile avalduse, milles palus määrata kompensatsioon vara temale kuuluva osa eest. Kuna I. G. kinnitas kaebajale, et pole huvitatud vara kompensatsioonist EVP-des ega hakka seetõttu arhiividest vajalikke dokumente otsima, siis arvas kaebaja kehtetuks tunnistatud korralduste andmise ajal, et I. G. avaldus on jäetud rahuldamata vajalike dokumentide mitteesitamise tõttu. Kinnistu osas esitatud teiste restitutsiooninõuete olemasolu kontrollimise kohustus on vastustajal, kes seda kohustust aga piisava hoolikusega ei täitnud. Vaidlusalused korraldused võivad olla õiguspärased ainult osas, millega määratakse kompensatsioon I. G.. 3) Rahandusministeerium nõudis 27.septembri 2004 kirjas kaebajalt 737 085 EVP krooni või 180 722 krooni ja 50 sendi tasumist, mille võrra kaebaja on väidetavalt alusetult rikastunud. Kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud korralduste punktide õigusvastaseks tunnistamiseks seisneb selles, et õigusvastasuse kindlakstegemisel kaob Rahandusministeeriumil õiguslik alus nõuda kaebajalt kompensatsiooni hüvitamist. Kui ministeerium aga siiski esitab hagi ja summa kaebajalt sisse nõuab, saab kaebaja esitada kahjunõude linnavalitsuse vastu.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. 1) Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis esialgset subjektiotsust ning täiendavalt lisandus üks õigustatud subjekt, kuulusid korraldused nr 1078-k ja 545-k tühistamisele, sest nendega oli kogu kompensatsioon määratud kaebajale. Esialgse subjektiotsuse vastuvõtmisel 15.märtsil 1993 jäeti I. G. taotlus tähelepanuta, sest puudusid taotleja ja A. I. sugulust tõendavad dokumendid. Vajalikud dokumendid esitas I. G. esindaja augustis 2003. ORAS § 17 lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Säte jõustus sellises sõnastuses 26.juunil 2000 ning seletuskirja kohaselt tingisid muutmise vajaduse tekkinud vead, mille tulemusena omandasid mõned isikud erastamisväärtpabereid õigusliku aluseta ning õiguspäraselt määratud kompensatsiooni polnud võimalik välja anda, sest sama vara oli ekslikult kompenseeritud teisele isikule. Seletuskirjast nähtuvalt võimaldab viidatud muudatus rahuldada omandireformi õigustatud subjektide taotlused sõltumata sellest, kas riik on kompensatsiooni juba eelnevalt välja andnud või kas alusetult saadud EVP-d on tagastatud, kuid ei piira riigi õigust nõuda ebaseaduslikult väljaantud EVP-de tagastamist. 2) HMS § 67 lg 4 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik, samuti kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Kaebaja 8.septembri 2003 kirjast maa-ametile nähtub, et ta oli juba 1992. aastast teadlik, et I. G. on esitanud samale varale kompensatsiooni taotluse ja tal on samaväärsed õigused kompensatsiooni saamiseks. Seega pidi kaebaja olema teadlik, et talle adresseeritud korraldused on õigusvastased. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses märkis kaebaja, et peale tema pole kellelgi õigust nimetatud varale, samas kui I. G. pani oma avalduses kirja kõik isikud, kes võiksid sellist õigust omada. Seega tulenes tühistatud haldusaktide õigusvastasus osaliselt ka kaebaja enda poolt ebaõigete andmete esitamisest.

3-04-329

4(7)

5. Tallinna Halduskohtu 22.aprilli 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Tuvastamiskaebuse rahuldamiseks ei piisa üksnes isiku õiguste rikkumisest, vaid esinema peab põhjendatud huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Õigusvastaseks tunnistamine peab võimaldama kaitsta kaebaja õigusi. Põhjendatud huvita pole kohtul alust hinnata haldusakti seaduslikkust ei sisulisest, vormilisest ega menetluslikust küljest. 2) Kaebaja taotleb haldusakti õigusvastaseks tunnistamist seetõttu, et tema arvates kaob õigusvastasuse kindlakstegemisel Rahandusministeeriumil õiguslik alus nõuda kaebajalt kompensatsiooni hüvitamist. Kui ministeerium aga siiski hagi esitab ja nõutud summa kaebajalt sisse nõuab, saab kaebaja esitada linnavalitsuse vastu kahjunõude. 3) HMS § 61 kohaselt kehtib haldusakt alates adressaadile teatavakstegemisest kuni kehtetuks tunnistamiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastavalt HMS § 60 lõikele 2 on kehtiv haldusakt igaühele kohustuslik. Kehtiv õigus ei näe ette ka akti andnud haldusorgani üldist kohustust kaaluda õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Seetõttu ei aitaks haldusakti õigusvastaseks tunnistamine kaebajal kaitsta oma õigusi Rahandusministeeriumi poolt esitatud nõude vastu hüvitada alusetult saadud erastamisväärtpaberid. Põhjendatud huvina pole käsitatav kaebaja soov tuvastada õigusvastasus selleks, et kui ministeerium summa kaebajalt sisse nõuab, saaks kaebaja esitada kahjunõude linnavalitsuse vastu. Tulenevalt HKMS § 7 lõikest 1 võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda õiguste kaitseks, mille rikkumine on juba aset leidnud, mitte aga eesmärgiga kaitsta oma väidetavaid õigusi kunagi tulevikus võib-olla aset leidva õiguste rikkumise korral. Seega ei ole kaebaja huvi põhjendatud ning kohtul puudub alus hinnata vaidlustatud haldusaktide seaduslikkust. 4) Kui kaebaja millalgi tulevikus tõepoolest esitab linnavalitsuse vastu kahju hüvitamise nõude, annab kohus selle nõude lahendamisel vältimatult hinnangu ka nende haldusaktide seaduslikkusele, mis kaebaja arvates on kahju põhjustanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. G. Š. apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ebaõige on kohtu seisukoht, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ja senise kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud tuvastamiskaebuse lubatavust eraldi kahju hüvitamise kaebusest (3-3-1-11-02; 3-3-1-35-04). 2) Ebaõige on kohtu seisukoht, et asja läbivaatamise ajal on kahju tekkimine kaebaja jaoks kunagi tulevikus võib-olla aset leidev õiguste rikkumine. Selline seisukoht on vastuolus kohtu enda hinnanguga, mille kohaselt on kehtiv haldusakt igaühele kohustuslik. Järelikult puudub Rahandusministeeriumil kaalutlusõigus otsustada, kas nõuda enammakstud kompensatsioonisumma tagastamist või mitte. Kui ministeeriumil on kaebaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis on kahju tekkimine kindel. Kaebaja õigusi rikuvad linnavalitsuse õigusvastased korraldused, mitte ministeeriumi kunagi tulevikus võib-olla aset leidev tegevus.

3-04-329

5(7) 3) Kaebajale on arusaamatu kohtu seisukoht, et kehtiv õigus ei näe ette akti andnud haldusorgani üldist kohustust kaaluda õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt. Halduse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt on haldusorganil põhimõtteline kohustus tunnistada kehtetuks õigusvastane haldusakt. Seda kohustust piirab usalduse kaitse põhimõte juhul, kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks isiku kahjuks. Antud juhul see piirang ei rakendu, sest korralduste vaidlusalustest punktidest ei tekkinud ühelegi isikule õigusi, millele usalduse kaitset oleks vaja kohaldada. Kohtu seisukohta võib mõista ka nii, et HMS ei näe ette haldusorgani üldist kohustust menetluse uuendamiseks. KOKS § 33 lg 1 on erinorm HMS § 44 suhtes, mis kehtestab tingimused haldusmenetluse uuendamiseks. Seega on kohaliku omavalitsuse haldusaktide puhul haldusakti adressaadil igal juhul õigus taotleda menetluse uuendamist ning haldusorganil on kohustus menetlus uuendada. 4) Lisaks eeltoodule on kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi ka rehabiliteerival eesmärgil (Riigikohtu 19.märtsi 2002 lahendi nr 3-3-1-11-02 p 15). Kaebajal on põhjendatud huvi, et kohus vabastaks ta vastustaja poolt esitatud alusetutest süüdistustest, nagu oleks kaebaja olnud teadlik korralduste õigusvastasusest ja nagu oleks õigusvastaste haldusaktide andmise põhjustanud kaebaja tegevus. Kaebajale on tema hea nimi väga tähtis ning linnavalitsuse laim on talle vastuvõetamatu. Õigusvastaste haldusaktide andmise põhjuseks oli ainult vastustaja enda tegevus ning kaebaja süüdistamine on solvav.

7. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus jättis kaebuse rahuldamata seetõttu, et tuvastamiskaebuse esitamise ajaks ei ole kaebaja õiguste rikkumist toimunud. Apellatsioonkaebus tugineb seisukohale, et kuna vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased, siis kindlasti tuleb kunagi kahjunõue. Väidete tõendamiseks viidatud Riigikohtu lahendites räägitakse tuvastamiskaebuse esitamise õigusest preventiivses mõttes selles suhtes, et kahju on juba tekkinud, kuid õigusvastasuse tuvastamise taotlusega koos ei ole esitatud kahju väljamõistmise nõuet. Käesoleval juhul ei ole aga kahju tekkinud. Vastavat haldusakti ei ole kaebaja esitanud. Apellatsioonkaebus ei lükka kohtu seisukohti ümber.

8. HKMS § 37 lg 1 alusel lahendas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses. Menetlusosalised on ringkonnakohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Korrektne ei ole halduskohtu seisukoht, et tulenevalt HKMS § 7 lõikest 1 võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda õiguste kaitseks, mille rikkumine on juba aset leidnud, mitte aga eesmärgiga kaitsta oma väidetavaid õigusi kunagi tulevikus võib-olla aset leidva õiguste rikkumise korral. Vastavalt RVastS § 5 lõigetele 1 ja 2 võib isik halduskohtule esitatud kaebuses nõuda ka haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Seega võimaldab seadus pöörduda halduskohtusse ka õiguse kaitseks, mille rikkumine ei ole veel aset leidnud. Käesolevas asjas ei ole kaebaja pöördunud tulevikus aset leida võiva õiguste rikkumise kaitseks. Kaebus tugineb väitele, et vaidlustatud haldusaktidega varasemate,

3-04-329

6(7) kaebajat soodustanud haldusaktide õigusvastase kehtetuks tunnistamisega on kaebaja õigusi juba rikutud.

10. Halduskohus märgib õigesti, et tuvastamiskaebuse rahuldamiseks ei piisa üksnes isiku õiguste rikkumisest, vaid esinema peab põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Nõustuda ei saa aga kohtu järeldusega, et kaebajal puudub vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi ja seega ka HKMS § 7 lõikest 1 tulenev kaebeõigus. Oma huvi haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks on kaebaja põhjendanud võimaliku kahjunõude esitamisega linnavalitsuse vastu. Kohtupraktika kohaselt on haldusakti õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks isiku soov esitada tulevikus hüvitamiskaebus. Riigikohus on ka selgitanud, et haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse läbivaatamisel tuleb küll kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle küsimuse raames ei saa kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kahjunõude põhjendatust saab kohus hinnata vaid hüvitamiskaebuse läbivaatamisel, mitte tuvastamiskaebuse esitamiseks vajaliku põhjendatud huvi kontrollimisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.märtsi 2002 otsus asjas nr 3-3-1-11-02 p 15; 3.aprilli 2002 otsus asjas nr 3-3-1-14-02 p 19). Haldusakti õigusvastasuse eelneva tuvastamise lubatavust ei mõjuta see, kas väidetavalt kaebaja õigusi rikkuva haldusakti kahjulikud tagajärjed on tuvastamistaotluse esitamise ajaks saabunud või mitte ning kas kahju on juba tekkinud või tekib tulevikus. Asjaolu, et kohus võib haldusaktide õiguspärasust hinnata ka hüvitamiskaebuse raames, ei takista tuvastamiskaebuse esitamist.

11. Riigikohtu seisukohtadega kooskõlas on apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt on KOKS § 33 lg 1 erinorm HMS § 44 suhtes ning et kohaliku omavalitsuse haldusaktide puhul on haldusakti adressaadil õigus taotleda menetluse uuendamist ja haldusorganil on kohustus menetlus uuendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.novembri 2004 otsuse asjas nr 3-3-1-36-04 p 17-19). Käesolevas asjas ei vaielda aga selle üle, kas kohalikul omavalitsusel on kohustus vaadata haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlus sisuliselt läbi või mitte. Väitega, et kehtiv õigus ei näe ette akti andnud haldusorgani üldist kohustust kaaluda õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist, on kohtuotsuses silmas peetud seda, et haldusorgan ei ole kohustatud omal algatusel menetlust uuendama, sellist kohustust ei tulene halduskohtu otsusega haldusakti õigusvastasuse konstateerimisest ega ka halduse seaduslikkuse põhimõttest. KOKS § 33 lg 1 alusel menetluse uuendamise taotlemiseks ei ole vaja eelnevalt tuvastada haldusakti õigusvastasust kohtus. Seda, kas haldusakt on õigusvastane ja rikub taotleja õigusi, kontrollib akti andja enne kehtetuks tunnistamise taotluse diskretsiooniõiguse põhjal lahendamisele asumist.

12. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et haldusaktide kehtima jäämise tõttu ei saaks nende õigusvastasuse tuvastamine anda kaebajale suhetes Rahandusministeeriumiga mingeid õiguslikke eeliseid.

Vastavalt RVastS § 22 lõikele 3 võib avaliku võimu kandja isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. HMS § 69 lg 1 näeb ette, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Erastamisseaduse § 28 lg 5 kohaselt teostab

3-04-329

7(7) järelevalvet erastamisväärtpaberite väljaandmise ja nende kasutamise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras rahandusminister, kellel on õigus taotleda kahju hüvitamist, kui ebaseaduslikult välja antud EVP on võõrandatud või selle eest on omandatud vara. Sama paragrahvi lõige 6 näeb ette, et kui isikule on EVP-d välja antud ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või erastamisseaduse § 29 lõikes 1 sätestatud viisil ära kasutanud, võib ta need hüvitada rahas. Järelevalvet EVP väljaandmise ja kasutamise üle on reguleerib Vabariigi Valitsuse 22.aprilli 1997 määruse nr 82 VI osa, milles nähakse ette rahandusministri õigus teha EVP väljaandmise ja kasutamise õigusvastasuse tuvastamise korral ettekirjutusi ja pöörduda nende täitmata jätmise korral kohtusse. Selliste ettekirjutuste täitemenetluse seadustikus sätestatud korras sundtäitmist õigusaktid ette ei näe. Sarnase regulatsiooni puhul on Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.märtsi 2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2- 1-17-03 kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvust käsitledes leidnud, et tagasinõude põhjendatuse osas võib kohus teha täitevvõimu asutuse otsusest erineva otsuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et eraõiguses sätestatud alustel ja korras tagasinõude esitamise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel ning halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud haldusaktidele tuginevat tagasinõuet ei pruugi haldusorgan esitada.

13. Rehabiliteeriv eesmärk võib iseenesest olla haldusakti õigusvastaseks tunnistamise põhjendatud huviks. Sellise huvi käesolevas asjas põhjendatuks lugemine on aga küsitav, sest vaidlustatud haldusaktid, nagu ka subjektiotsust muutev haldusakt, ei sisalda põhjendusi, nagu oleks kaebaja olnud teadlik korralduste õigusvastasusest ja põhjustanud oma tegevusega õigusvastaste haldusaktide andmise. Vaidlustatud haldusaktides puudub usalduse arvestamise või arvestamata jätmisega seonduv motivatsioon ja sellekohased kaalutlused. Aktidest endist nähtuvalt on varasemate otsustuste muutmine tingitud ühe õigustatud subjekti lisandumisest. Kuna ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale, et kaebajal on muudel alustel põhjendatud huvi, ei oma rehabiliteeriva eesmärgi osas apellatsioonkaebusega mittenõustumine määravat tähtsust.

14. Asudes ringkonnakohtu hinnangul ebaõigele seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus, on halduskohus jätnud vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse kontrollimata, seega kaebuse sisuliselt lahendamata. Seda minetust ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas uut otsust. HKMS § 45 lg 2 p 2 ja § 46 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Lilianne Aasma

Oliver Kask

Ruth Virkus