3-05-341/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2006.a, Tallinn Haldusasja number 3-05-341 Haldusasi A.F., J.M. ja V.S. kaebused Tallinna Linnavalitsuse 16.03.2005.a. korralduse nr 464-k tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 16.01.2006.a. Menetlusosalised Kaebuse esitajad - A.F., J.M., V.S., kaebajate esindaja Sven Soeson Vastustaja -Tallinna Linnavalitsuse esindaja Monika Pihlak Kolmandad isikud - A.A.; I.A. ja tema esindaja Aare Adamson;

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Jätta kaebus rahuldamata.

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

KAEBUSE ASJAOLUD

2

16.03.2005.a. Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 464-k alusel otsustati tagastada osaliselt õigusvastaselt võõrandatud maa Nõmme linnaosas (endisel kinnistul nr 5879 asunud krunt pindalaga 1821 m2) asukohaga Tammiku tn XX pindalaga 1472 m2, kuna õigusvastasel võõrandatud maal asuvad osaliselt aadressiga Tammiku tn ZZ omanikule kuuluvad hooned ning maa kuulub hoonete juurde kinnistuna. Kaebuse esitajad paluvad tühistada Tallinna Linnavalitsuse 16.03.2005 korralduse nr 464 Tammiku tn XX tagastamise kohta, kuna kaebajad leiavad, et see on õigusevastane.

KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad leiavad, et tagastataval kinnistul ei ole arvestatud olemasolevate rajatistega: 1. Tammiku tn eramute kanalisatsioonitorustik. Ehitatud 1988.a. ja ekspluatatsiooni lubatud 1992.a (kaebuse lisad nr 2 ja 3). Omanikud- Tammiku tn elanikud. Esitatud vastuväide Tallinna Linnavalitsuse taotlusele kuulutada nimetatud rajatis peremehetuks. Tagastataval maal ei ole tagastajate poolt ette nähtud nõuetekohast torustiku teenindamiseks vajalikku ala (servituuti) ; 2. on jäetud arvestamata olemasolevate piirdeaedadega, mis rajati Tammiku tn ZZ kinnistu endise omaniku U.T. poolt Tallinna Linna TSN Lenini rajooni Täitevkomitee 1989.a. väljastatud loa alusel.

Eeltooduga on rikutud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra § 51 5, 6 sätteid ja Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 nõuet, mille kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised.

Kaebajad leiavad, et tagastatava kinnistu piir erineb oluliselt õigusvastaselt võõrandatud maa piiridest. Maareformi seaduse § 6 lg 1 kohaselt maa tagastatakse endistes piirides. Võrreldes kaebuses esitatud kaardimaterjale jääb mulje, et püütakse järjekordselt „ärastada“ riigimaid, antud konkreetsel juhul tagastatavast krundist läänes ning idas. Teatavasti on tagastamisele mittekuuluv maa riigi omand ning kuulub riigilt viimase nõusolekul väljaostmisele avaliku pakkumise korras.

Avaliku maaostu enampakkumisel osalemisest on ka huvitatud Tammiku YY ja ZZ omanikud ning seda maasiilu osas, mis piirneb nende kinnistutega (järelejäänud osa kinnistust nr 3472).

Tallinna Linnavalitsuse korraldusele nr 464-k lisatud tagastatava maa plaanist tuleneb, et endise kinnistu nr 5879 pind on 1472 m2, aga mitte 1821 m2 nagu märgitud korralduses. HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktis on rikutud tema õigused ja piiratud tema vabadused. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Linnavalitsuse 16.03.2005.a. korralduse täielikult.

3

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Vastustaja vaidleb kaebustele vastu ning palub jätta kaebused rahuldamata.

09. detsember 1991 esitas I.A. avalduse, millega soovib muuhulgas Tallinnas Nõmmel asuva Tammiku tn ZZ krundi asendamist/tagastamist. 11. detsember 1991 esitas A.A. avalduse, milles soovib muuhulgas Tammiku tänaval asuva krundi tagastamist. 30.10. 1995 otsusega nr 6306 luges Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Tammiku tn ZZ, endisel kinnistul nr 5879 asunud krundi nr 73 suurusega 1821 m2 omandireformi objektiks. Eeltoodu vara osas tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks A.A. ½ mõttelises osa ja I.A. ½ mõttelises osas.

16.03.2005 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 464-k, millega tagastas Tammiku tn XX (endisel kinnistul nr 5879 asunud krunt nr 73 pindalaga 1821 m2) maa suurusega 1472 m2. Tagastamata jäeti eelnimetatud maast maa-ala suurusega 349 m2, kuna õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad osaliselt aadressiga Tammiku tn ZZ teisele isikule kuuluvad hooned ning maa kuulub hoonete juurde kinnistuna. Tammiku tn XX maaüksus registreeriti 10.mai 2005 maakatastris ning 25. juuli 2005 on see ka kinnistatud.

Kaebajad on vaidlusaluse korraldusega tagastatud Tammiku tn XX maaüksuse naabrid vastavalt V.S. Tammiku tn 18, A.F. Tammiku tn ZZ ja J.M. Tammiku tn 18 a. 19.12.1997 korraldusega nr 5118-k määras Tallinna Linnavalitsus Tammiku tn YY ostueesõigusega erastatava maa suurusega 594 m2 ning see erastati J.M.´le Tallinna Linnavalitsuse 6. märts 1998 korraldusega nr 1242-k. 8.01.1999 korraldusega nr 145-k määrati ning ostueesõigusega erastati Tammiku tn ZZ maa suurusega 600 m2 A.F.´le. 14.02.2000 korraldusega nr 741-k määrati ning ostueesõigusega erastati Tammiku tn 18 maa suurusega 593 m2 V.S.´le. Ühtegi toodud korraldusest Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt vaidlustatud ei ole. Kõik eeltoodud maaüksused on kinnistatud.

Kaebajad vaidlustasid Tammiku tn XX maa tagastamise korralduse, tuues põhjuseks, et tagastatud maa määramisel ei ole arvestatud olemasolevate rajatistega, s.o. kanalisatsioonitorustiku ja piirdeaiaga ning tagastatava kinnistu piir erineb oluliselt õigusvastaselt võõrandatud maa piiridest. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et kumbki toodud väidetest ei ole õige alljärgnevatel põhjustel.

Rajatiste jäämine tagastatavale maale. Kaebajad vaidlustavad korralduse tuues üheks põhjuseks, et Tammiku tn XX asuva tagastatud maa määramisel ei ole arvestatud olemasoleva rajatistega, s.o. kanalisatsioonitorustiku ja piirdeaiaga.

4 Kanalisatsioonitorustiku näol on tegemist tehnovõrkude ja rajatistega. Vastavalt maareformiseaduse § 6 lg 31 ei ole teed ning tehnovõrgud ja – rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist, rajatised maareformi seaduse tähenduses.

Vastavalt ehitusseaduse §-le 14 peab kinnistu omanik lubama ehitada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja –rajatisi (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustikku, telekommunikatsioonivõi elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi või elektripaigaldist või surveseadmistikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Samuti peab kinnisasja omanik lubama teostada oma kinnisasjal seaduslikul alusel paikneva tehnovõrgu võirajatise teenindamiseks vajalikke töid. Avariitöid võib teha kinnisasja omanikuga eelnevalt kokku leppimata. Eeltoodut ei kohaldata, kui tehnovõrk või rajatis ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist.

AÕSRS § 152 on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999.a. 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või – rajatisi, sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava õigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või – rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel.

Vaidlustatud korralduse punktis 6.2 on tagastatava maa taotlejaid teavitatud eeltoodud sätetest, milledest tulenevalt on tagastatud maa omanikul seadusest tulenev kohustus taluda tagastataval maal paiknevat kanalisatsioonitorustikku. Kuivõrd tegemist on maaaluse kanalisatsioonivõrgu osaga, ei takista selline maa kasutamist, mistõttu ei saa ka olla mittetagastamise põhjuseks maareformiseaduse mõttes. Edasine ehitamine antud maaüksusele saab toimuda ainult ja üksnes detailplaneeringu alusel, kus näidatakse ära ja arvestatakse olemasoleva kanalisatsioonitorustikuga. Kui see peaks ka kaebajate arvates olema vastuolus nende huvidega või peaks piirama nende subjektiivseid õigusi, on neil võimalik detailplaneeringu menetlemise käigus õigus ja võimalus anda sellele oma hinnang ning arvamus.

Kaebajate väide, et Tallinna Linnavalitsus ei ole seadnud kanalisatsioonitorustiku jaoks vajalikku servituuti ei ole õige. Vastavalt ülatoodud sätetele tuleneb selliste rajatiste talumise kohustus seadusest. Kui aga kaebajad soovivad, siis on võimalik seada servituut juba kinnisasjade omanike enda vahel sõltumata linnavalitsusest.

Samuti väidavad kaebajad, et maa tagastamisel on jäetud arvestamata olemasoleva piirdeaiaga. Selline kaebajate väide on aga paljasõnaline, kuivõrd selle kinnitamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit ei dokumentaalsel ega ka muul kujul. Samuti ei kajastu see katastriüksuse plaanilt. Samuti kehtivad kõik Tallinna Linnavalitsuse kaebajatele ostueesõigusega erastatud maa korraldused.

Kaebajad väidavad, et tagastatava kinnistu piir erineb oluliselt õigusvastaselt võõrandatud maa piiridest.

5 30. oktoober 1995 otsusega nr 6306 luges Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Tammiku tn ZZ, endisel kinnistul nr 5879 asunud krundi nr 73 suurusega 1821 m2 omandireformi objektiks. Eeltoodud vara osas tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks A.A. ½ mõttelises osas ja I.A. ½ mõttelises osas.

Käesoleva kohtuasja raames vaidlustatud korralduse preambulis on nimetatu aluseks võetud järgmised sätted jm õiguslikud ja dokumentaalsed alused: „Võttes aluseks Maareformiseaduse § 5 lg 1 p 2, § 6 lg 1, lg 2 p 3, § 7 lg 1, lg 5, § 13, § 15 lg 1, lg 2, Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 561, p 57, Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 30. oktoobri 1995 otsuse nr 6306 ja maa tagastamise toimiku nr 4121 materjalid“

Vastavalt Maareformiseaduse § 6 lõike 2 punktile 3, mille kohaselt ei tagastata teisele isikule kuuluvate hoonete või rajatiste juurde kuuluvat maad, jäeti vaidlustatud korralduse p 4 tagastamata 349 m2 maad, kuna see kuulub kinnistuna Tammiku tn ZZ krundi koosseisu.

Maakorralduslikest nõuetest tulenevalt viidi krundi piirid kokku kõrvalasuvate erastatud ning kinnistatud kruntide piiridega. Maakorraldusnõuded, milledest antud juhul eelkõige lähtuti, on piiride kokku viimine, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine. Samuti ei lähe juurdelisatud maaüksuse liitmisel maa suuremaks lubatud +/- 8 %-st.

Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusaktidega kooskõlas, motiveeritud, on kaebajale selge ja arusaadav, vastab kõigile vajalikele nõuetele ning peab jääma selliselt kehtima.

Kaebajate põhjendatud huvi ja puue vaidlustatud korraga. Vastavalt HKMS § 7 lõikele 1 või kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et kaebajatel puudub põhjendatud huvi vaidlustada Tallinna Linnavalitsuse 16. märtsi 2005 korraldust nr 464-k, kuivõrd see ei riku nende subjektiivseid õiguseid ega piira nende vabadusi. Halduskaebusest ei nähtu, milles väljendub kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumine ja/või vabaduste piiramine. Asjaolu, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei ole väidetavalt järgitud õigusakte, menetlusnõudeid ning piiride määramisel ei ole vastustaja arvates piisavat õiguslikku alust, ei tõenda Tammiku tn AA, YY või ZZ kinnistute omanike subjektiivsete õiguste rikkumist, mis tooks kaasa Tammiku tn XX maa tagastamise õigusvastasuse ja lõpptulemusena ei võimaldaks maa kinnistamist. Kaevatav korraldus saab rikkuda selle isiku õiguseid, kes on tunnistatud sama kinnistu osas maa tagastamise õigustatud subjektiks. Kaebajad ei ole tõendanud, et Tammiku tn XX mingi osa maast oleks olnud nende õiguspärases kasutuses ja tuleks seetõttu neile täiendavalt erastada.

6

Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on motiveeritud, seadusega kooskõlas, lähtub kehtivast õigusest ja vastab kõikidele nõuetele.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

Kõik kaebused on alusetud ning Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 464-k tühistamise põhjused puuduvad. Tammiku tn eramute kanalisatsiooni torustik ei ole takistuseks maa tagastamisele, kuna sõltumata torustiku omanikust, saab tagatud juurdepääs vajalike remonttööde tegemiseks.

Endise kinnistu nr 5879 krundi nr 73 maa tagastamine on kooskõlastatud tingimusteta AS-ga Tallinna Vesi 31.05.2004. Kaebajate poolt mainitud piirdeaiad on rajatud omavoliliselt võõrale territooriumile (tollal linnamaale), mis on näha ka Maa-ameti maaregistri kaardilt. Tammiku tn ZZ omab maaregistrisse kantud 06.01.1999 katastri nr 9840 järgi 600 m2 maa-ala, kuid on omavoliliselt hõivanud juba aastaid veel täiendavalt 416 m2, milline ala on ebaseaduslikult ümbritsetud piirdeaiaga. Mainitud Tallinna Linna TSN Lenini rajooni Täitevkomitee 1989.a. väljastatud luba puudutab vaid aia konstruktsiooni ja ei anna mingit õigust hõivata võõrast maa-ala piirdeaia läbi. Kaebajad ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid, et neile eraldati piirdeaia rajamiseks või rajamisel maa.

Sama kehtib ka Tammiku 18 kohta, vastavalt Maaregistrisse kantud 27.04.2000.a. nr 5131 järgi 593 m2; Tammiku 18 a, 11.11.1997 nr 4580-594 m2, Tammiku 18 b, 01.07.1999 nr 3081 – 987 m2. Hilisematest 1999-2000.a.dokumentidest nähtub, et antud kruntide piirdeaiad on ebaseaduslikud ja vales kohas ( lisa 5). Need piirdeaiad tuleb koheselt likvideerida ja see nõue peaks kajastuma ka antud kohtuotsuses. Kaebuse esitajad ei soovinud piireaiaga piiristatud maa-ala erastada ja lasid välja mõõta krundid, mille eest nad tasusid maa-maksu ning mis oli seaduslikus kasutuses.

Maamõõdufirma Mereküll poolt on tehtud asjatundmatu isiku, omandireformi ametniku, esialgne ettepanek 1998.a, mis ei ole kooskõlas endise kinnistu nr 5879 (Eestiaegse kinnistu nr 3119) ehituskrundi nr 73 plaaniga, kinnitatud 4.03.1939.a. pindalaga 1821 m2 ega kogu Pääsküla-Peetri aedlinna projekteerimisel aluseks olnud plaaniga (lisa 4), mis on koostatud 30. juunil 1913.a.Revelis süldades. Esitatud on koopia Tallinna Linnaarhiivist fondist 149, nimistu 5, säilik 2042. Sama on näha ka Tallinna Maa-ameti maaregistri kaardilt. Neist plaanidest selgub, et kinnistu nr 5879 ehituskrunt nr 73 on kujutatud märksa väiksemana tegelikkusest ja ka vales asukohas. Hilisem maamõõdufirma AS Favore tehtud esildis krundi nr 73 asukoha ja suuruse kohta on aluseks moodustatava krundi Tammiku tn XX piiride ettepanekule, mis on koostatud Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti arhitekti H. Viljasaare poolt ja Tallinna Maa-ameti spetsialisti Indrek Rohi poolt kontrollitud 18.11.2004.a. ja leitud vastavuses olevaks endise kinnistu nr 5879 ehituskrundi nr 73 piiride asukohale. Krunt on kantud Maa-ameti

7 Maakatastrisse katastriüksusena nr 78404:408:0093, registreeritud 10. mail 2005.a, registreerija Ruth Milva. Korralduses on seega märgitud endise kinnistu suurus õigesti.

Mingi riigimaa „ärastamisega“ tegemist ei ole. Kaebuse lisas 8 näidatud „läänepoolne“ osa kuulub 1939.a. eraldatud ehituskrundi nr 73 koosseisu. Nn. „idapoolne“ ala 1142 m2 suuruses on asendusmaa, mis moodustab ainult osa kinnistu nr 73 463 m2 suurusest maaalast, mida ei saadud tagastada kuna jäi Tammiku tn ZZ krundile eraldatud piiridesse. Seega oleks pidanud asendama 463m2 asendusmaana, kuna aga vaba linnamaad ümbruses rohkem kui 114 m2 ei olnud saadaval, siis tuli piirduda ainult selle 114 m2 –ga. Seega jäi lisaks veel tagastamata 463-114= 349 m2, mis läheb kompenseerimisele mittetagastatava maana. Seega ei ole see 114 m2 mingi vaba maa, ega kuulu avalikule pakkumisele. Väide endise kinnistu nr 5879 ehituskrundi nr 73 pindaalast on alusetu. Endise krundi pindala on 1821 m.2

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seletused, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebused ei kuulu rahuldamisele.

1) 16.03.2005 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 464-k, millega tagastas Tammiku tn XX (endisel kinnistul nr 5879 asunud krunt nr 73 pindalaga 1821 m2) maa suurusega 1472 m2. Tagastamata jäeti eelnimetatud maast maa-ala suurusega 349 m2, kuna õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad osaliselt aadressiga Tammiku tn ZZ (kohtu märkuskaebajatest A.Fedin) teisele isikule kuuluvad hooned ning maa kuulub hoonete juurde kinnistuna. Tammiku tn XX maaüksus registreeriti 10.mai 2005 maakatastris ning 25. juuli 2005 on see ka kinnistatud.

2) Kaebajad on vaidlusaluse korraldusega tagastatud Tammiku tn XX maaüksuse naaberkinnistute omanikud vastavalt V.S. Tammiku tn 18, A.F. Tammiku tn ZZ ja J.M. Tammiku tn 18 a.

3) 19.12.1997 korraldusega nr 5118-k määras Tallinna Linnavalitsus Tammiku tn YY ostueesõigusega erastatava maa suurusega 594 m2 ning see erastati J.M.´le Tallinna Linnavalitsuse 6. 03. 1998 korraldusega nr 1242-k. 8.01.1999 korraldusega nr 145-k määrati ning erastati ostueesõiguse alusel Tammiku tn ZZ maa suurusega 600 m2 A.F.´le. 14.02.2000 korraldusega nr 741-k määrati ning erastati ostueesõiguse alusel Tammiku tn 18 maa suurusega 593 m2 V.S.´le.

Ühtegi toodud korraldusest kaebuse esitajate esindaja ja asja arutamisel viibinud J.M. kinnitusel vaidlustatud ei ole, maaüksused on kinnistatud. Kaebajad ei ole vaidlustanud

8 korraldusi põhjusel, et nende tahteavaldust ei ole järgitud ja maa erastati neile soovitust vähemal määral. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et kaebajad oleksid esitanud neile määratud ja kinnistatud maa suurusest erinevas suuruses ostueesõiguse erastamise avalduse.

4) Tammiku tn XX maa tagastamise korralduse vaidlustamisel asja kohtulikul arutamisel leidsid kaebajad, et tagastatud maa määramisel ei ole arvestatud -olemasolevate rajatistega, s.o. kanalisatsioonitorustiku ja kaebajate kinnistutega piirneva piirdeaiaga; -tagastatava kinnistu piir erineb oluliselt õigusvastaselt võõrandatud maa piiridest; -kaebajate kinnistute juurde jääb vaba maasiil ( ca 114 m2 ), mida ei tohiks tagastada ja kaebajate sooviks on, et see maa jääks endiselt riigi maaks. Sellisel juhul ei segaks kaebajate piirdeaed endisi omanikke ega muid isikuid. Kuna kaebajatel oli õigustatud ootus, et piirdeaed jääb riigi maale ning see maasiil ei kuulu endise võõrandatud maa koosseisu, siis juhul, kui see maa erastatakse omandireformi õigustatud subjektidele, on kaebajate õigused rikutud. Kaebajad leiavad, et tuleb säilitada endine olukord. Ka on J.M.`i väidetel kaebajad põhimõtteliselt astunud maa tagastamise korralduse vaidlustamisega takistama selle maasiilu nn “ärastamise„ vastu, kuna riigi maad ei saa tagastada. Maa, mis ei kuulu tagastamisele, on riigi omand ning kuulub väljaostmisele enampakkumise korras. Seega leiavad kaebajad, et neil on puutumus vaidlusaluse korraldusega. Kui maasiil jäetakse erastamata /tagastamata, siis saavad kaebajad võimaluse jätkata senist maakasutust ega pea ka kõrvaldama piirdeaedu. Samas on neil jätkuvalt võimalus korralduse tühistamisel oodata maasiilu müüki enamapakkumise korras ja kui selline enampakkumine korraldatakse, siis teha otsustus, kas see erastada või mitte oma seniste kruntide koosseisu. -endise kinnistu pindalaks on vaidlusaluse korralduse andmetel 1472 m2 , mitte 1821 m2

5) Kohus märgib esmalt, et kaebajate väide endise kinnistu maa suuruse kohta on eksitav. Endise kinnistu maa suuruseks vaidlusaluses korralduses on märgitud 1821 m2 ja mitte 1472 m2 . Korralduses on toetutud endise kinnistu maa suuruse märkimisel asjas kogutud tõenditele, mis olid aluseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 30. oktoobri 1995 otsuse nr 6306 andmiseks ja kajastuvad maa tagastamise toimiku nr 4121 materjalides. Kolmandatele isikutele kuulus endise kinnistu maa suurusega 1821 m2 , selles suuruses on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta tehtud 30.10.95.a. otsus, mis on jõusolev otsus. Vaidlusalune korraldus ei märgi, et endise maa suurus oleks 1472 m2 . Kaebuse sellekohane märkus ei vasta vaidlusaluses korralduses tegelikult märgitud andmetele.

Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud andmeid, et 09. detsember 1991 esitas I.A. avalduse, millega soovis Tallinnas Nõmmel asuva Tammiku tn ZZ krundi asendamist/tagastamist. 11. detsember 1991 esitas A.A. avalduse, milles soovis Tammiku tänaval asuva krundi tagastamist. 30.10. 1995 otsusega nr 6306 luges Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Tammiku tn ZZ, endisel kinnistul nr 5879 asunud krundi nr 73 suurusega 1821 m2 omandireformi objektiks. Märgitud vara osas

9 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks A.A. ½ mõttelises osa ja I.A. ½ mõttelises osas. Haldusaktid on jõustunud ja ei ole vaidlustatud ühegi isiku poolt.

Vaidlustatud korralduses on märgitud, et endisel kinnistul asunud krundi nr 73 suuruseks on 1821 m2, mitte 1472 m2 ja vastavalt on ka vaidlustatud korralduse tekstis märgitudotsustati tagastada osaliselt õigusvastaselt võõrandatud maa Nõmme linnaosas (endisel kinnistul nr 5879 asunud krunt pindalaga 1821 m2) asukohaga Tammiku tn XX pindalaga 1472 m2. Toimikusse esitatud Tallinna LK kinnistusosakonna registriosa väljatrükk tlk 52- 53 märgib, et sihtotstarbeta maa Tallinnas, Tammiku tn XX suuruseks on 1472 m2. Kohus nõustub kolmandate isikute seisukohaga, et nende poolt esitatud arhiivist saadud andmed ja plaani –kaardimaterjal on mitmekordselt kontrollitud ning ei vaja täiendavat tõendamist. Kuna kohus on eelnevalt märkinud, et kaebuse esitajad on ekslikult teinud korralduse andmetest oma järeldused, siis ei pea kohus käesolevas asjas tuvastama, kas endise kinnistu maa suurus oli 1821 m2 või 1472 m2 .

6) Rajatiste küsimuses andis asja kohtulikul arutamisel J.M. järgmise seletuse.

6.1.

J.M. oli eestvedajaks projektile, millega alustasid Tammiku tänava individuaalelamute omanikud kanalisatsioonitorustiku rajamisega. Ta on joonistanud tlk 6 kaebuse lisana nr 2 plaani, mis ei ole ametlik dokument, vaid kohtule esitatud abistav materjal, et selgitada torustiku asukohta. 15.06.92.a. kinnitas VK Tootmisvalitsus välikanalisatsiooni ekspluatatsiooni lubamise akti. Asja arutamise kestel meenus talle, et selle juurde kuulus veel tööjoonis, mille ta esitas kohtule (tlk 70), arvates ekslikult, et oli selle koju jätnud. Muid dokumente tal ei olnud esitada. Olemas on ka Tammiku tänava fekaalvete kanalisatsiooni ehituse kooperatiivi osanike nimekiri ( tlk 8 kaebuse lisa 4). Tema kinnitusel oli ta selle torustiku plaaninud ise ning ta oli ka kooperatiivi esimees, seda kooperatiivi kusagil ei registreeritud, kuna puudus selline kord ja nõue ning kooperatiiv „läks laiali“ kahe kuu pärast . Ta ei mäleta, missuguse taotluse esitamiseks ta pöördus 1998.a. oma tuttava A.Kivimäe poole, kes tema mäletamisel töötas linnavalitsuses. Selle kohta on tal tlk 11 (lisa 7) esitada plaan, millel on tehtud ametniku märked, et maatoimikuid ei ole. Asja arutamise tulemusel kinnitas, et ta jättis asjaajamise „katki“ ning ametnikuga juhtus midagi, mistõttu edasist asjaajamist ei jätkunud. Kinnitab, et vaba maatüki osas, mis on tema krundi taga, ise maa ostmise avaldust ei ole esitanud ja ta ei ole ka soovinud seni moodustatud krundist suuremat maatükki.

Kuna kaebaja J.M. arvas kohtuistungil, et soovis osta/erastada maad torustiku teenindamiseks, siis pidi ta seotult sellega „mingeid asju ajama“. Missuguse pöördumise ta võis omal ajal teha omavalitusorganile, ei ole tuvastatav. Linnavalitsuse esindaja oli kontrollinud, missugused taotlused või avaldused on aastate lõikes kaebuse esitajate poolt esitatud, kontrolliti üle ka maa erastamise toimikud, kuid ühtegi avaldust seotult kanalisatsiooni projektiga ei ole registreeritud. Kaebuse esitamisest ei ole J.Meistril täiendavaid dokumente pöördumise kohta esitada. Usaldades J.M.i selgitust, et ta jättis asjaajamise katki, saab järeldada, et täiendavaid dokumente ei ole võimalik otsida ja sellel põhjusel ei ole vastustajal võimalik esitada tehnorajatise kohta lisadokumente.

10 Kaebaja ei ole seejuures suutnud täpsustada küsimust, millise taotlusega sooviti pöörduda omavalitsuse poole. Seega ei saa kaebajad väita, et mingi avaldus on lahenduseta. Käesolevas vaidluses märkisid kaebajad selle probleemi ära põhjusel, et ajalehes Postimees oli 23.04.01.a. ilmunud teade Tallinnas Tammiku tn asuva kanalisatsioonitorustiku peremehetuks tunnistamise kohta. Kuna kaebuses märgiti, et soovitakse ja tuleb sisse seada servituut, siis võis J.M. omal ajal pöörduda omavalitsusse nn servituudi seadmiseks ja kuna servituuti seada ei saanud, siis võis asjaajamine katkeda. J.M. kinnitas, et omanikud ei „lasknud“ trassi mõõta oma krundi sisse ja see kulgeb väljaspool nende krundi piire. Võimalik, et kaebajatest J.M. soovis fikseerida plaani-ja kaardimaterjalile torujuhtme kaitsetsooni arvestades Plaani – või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korras p 18 märgitut, et plaani ja kaardimaterjalile kantakse kitsendustena avalduste esitamise korral torujuhtme, kaablite jt objektide andmeid.

Kohus leiab, et lõppastmes omandiõigust fekaaltorustiku suhtes kahtluse alla ei ole seatud ja kaebuse esitajad olid tõrjunud asja arutamise ajaks torustiku peremehetuks tunnistamise menetluse. Käesolevaks ajaks ja õigustatud subjektidele maa tagastamise otsustamise ajaks ei ole tekkinud vaidlust kanalisatsioonitorustiku omandiküsimuses. Et kaebuse esitajad soovivad ka edaspidi ekspluateerida torustikku, kuna see on toimiv süsteem ja ka selles küsimuses vaidlus puudub, siis ei ole vastustaja korraldusest tulenevalt kaebuse esitajatele takistatud kanalisatsioonitrassi kasutamine ning vastustaja on õigesti selgitanud kaebuse esitajatele, et seadusjärgsed eraõiguslikud kitsendused saab seada eraõiguslike isikute vahel, kui kaebuse esitajatel on sellekohane soov. Kolmandad isikud ei ole vaidlustanud korraldust, milles on neile pandud kohustused seotult Tammiku tn elanike rajatud kanalisatsioonitorustikuga.

Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et kanalisatsioonitorustiku näol on tegemist tehnovõrkude ja rajatistega. Vastavalt maareformiseaduse § 6 lg 31 ei ole teed ning tehnovõrgud ja – rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist, rajatised maareformi seaduse tähenduses. Vastavalt ehitusseaduse §-le 14 peab kinnistu omanik lubama ehitada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja –rajatisi (kütte-, veevarustusvõi kanalisatsioonitorustikku, telekommunikatsioonivõi elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi või elektripaigaldist või surveseadmistikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Samuti peab kinnisasja omanik lubama teostada oma kinnisasjal seaduslikul alusel paikneva tehnovõrgu võirajatise teenindamiseks vajalikke töid. Avariitöid võib teha kinnisasja omanikuga eelnevalt kokku leppimata. Eeltoodut ei kohaldata, kui tehnovõrk või rajatis ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist.

AÕSRS § 152 on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999.a. 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või – rajatisi, sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava õigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või –rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda

11 tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kaebuse esitajate väidetel on trass kasutusel. Vastustaja on selle asjaoluga arvestanud. Kaebajate väide, et Tallinna Linnavalitsus ei ole seadnud kanalisatsioonitorustiku jaoks vajalikku servituuti ei ole õige. Selliste rajatiste talumise kohustus tuleneb seadusest. Selle tõttu ongi vastustaja leidnud, et kui kaebajad soovivad, siis on võimalik seada servituut juba kinnisasjade omanike enda vahel sõltumata linnavalitsusest.

Vaidlustatud korralduse punktis 6.2 on tagastatava maa taotlejaid teavitatud eeltoodud sätetest, milledest tulenevalt on tagastatud maa omanikul seadusest tulenev kohustus taluda tagastataval maal paiknevat kanalisatsioonitorustikku. Kuivõrd tegemist on maaaluse kanalisatsioonivõrgu osaga, ei takista see maa kasutamist, mistõttu ei saa ka olla mittetagastamise põhjuseks maareformiseaduse mõttes. Kaebuse esitajad ei oska nimetada asjaolusid, mis kinnitaksid, et kanalisatsioonivõrk takistab tagastatud maa kasutamist. Edasine ehitamine antud maaüksusele saab toimuda ainult ja üksnes detailplaneeringu alusel, mis arvestab olemasoleva kanalisatsioonitorustikuga. Vastavalt on kolmandatele isikutele pandud vaidlusaluses korralduses ka kohustused.

Lisaks märgib kohus, et ka Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 alapunkti 4 ja punkti 15 kohaselt saab kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seada vaid seadusjärgseid avalik-õiguslike kitsendusi, mitte aga seadusjärgseid eraõiguslikke kitsendusi, milleks on näiteks juurdepääsu õigus oma kanalisatsioonitrassi ühele kaevule selle hooldamiseks. AÕS § 140 kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Neid õigusi ei seata omavalitsuse haldusaktidega.

6.2. Kaebustes on märgitud, et maa tagastamisel on jäetud arvestamata olemasoleva „seadusliku“ piirdeaiaga. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate väide piirdeaia seaduslikkuses on paljasõnaline, kuivõrd omavalitsusorganile ja kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et piirdeaiad on rajatud õiguslikul alusel kasutuses olnud maale. Seda asjaolu kajastavad ka katastriüksuse plaanid ja jõusolevad Tallinna Linnavalitsuse kaebajate õiguste kaitseks antud ostueesõigusega erastatud maa korraldused. J. Meister ütluste kohaselt ta on teadlik, et piirdeaiad asuvad väljaspool kaebajate seadusliku maa-kasutuse piire ja et see ei suurenda nende maaomandit. Ta ehitas ise oma piirdeaia kokku naabriga, kes samuti oli ehitanud plangu väljapoole seaduslikku maakasutust. Kaebuse esitajad ei soovinud ostueesõigusega erastada maad suuremas ulatuses, kui nad olid tasunud maamaksu ja neile oli elamu/hoonete ümber eraldatud maad krundina. Kaebajad ei väida, et nad oleksid soovinud maa ostueesõiguse kasutamisel erastada juurde maa-ala, mis jääb piirdeaia sisse ja ulatub nende seaduslikus kasutuses oleva krundi piiriga. Seega leiab kohus, et tegelikud asjaolud ja J.M. selgitused lahknevad kaebuses väidetust ega anna alust väita, et kaebuse esitajate õigusi rikutakse, kui piirdeaed jääb maa tagastamisel õigustatud subjektidele määratud maale.

Kuna tegemist oli riigimaaga, siis leidsid kaebajad, et nad ei kahjusta kellegi huve ja õigusi, kui rajasid piirdeaia. Kolmas isik palub vastulauses kohtu ettekirjutust, et ebaseaduslikud piirdeaiad tuleb koheselt likvideerida ja see nõue peaks kajastuma ka

12 antud kohtuotsuses. Kohus selgitab, et kohtul ei ole antud vaidluses pädevust teha ettekirjutus piirdeaedade likvideerimiseks. Vastustaja ei ole jätnud kolmandatele isikutele tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maad põhjusel, et maal asuvad kaebajate piirdeaiad; vastupidiselt on vastustaja õigesti leidnud, et piirdeaiad, mis on rajatud ilma seadusliku maakasutusõiguseta, ei takistada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist.

J.M. selgitas täiendavalt, et suuremat maad ei soovitud erastada, ka mitte ehitatud tarade piirides, kuna oli teada, et parkmetsa ei tagastata endistele omanikele; veel leidis ta, et kuivõrd ta oli teadlik maa tagastamisest endisele omanikule, siis oli plaani ja kaardimaterjali põhjal veendunud, et tema krundi tagune väike maalapike ei ole endise kinnistu maa. Seega, kui riik seda ei oleks vaidlusaluse korraldusega tagastanud, siis oleks tal võimalus jätkata riigimaa kasutamist ning puudub vajadus maa ostmiseks riigilt. Sama soovi on silmas peetud ka teiste kaebajate poolt.

Kohus nõustub linnavalitsuse ja kolmandate isikute seisukohaga, et selline maa kasutamine oli omavoliline ja ekslik on arvata, et endise kinnistu maa tagastamisel oleks pidanud arvestama kaebajate märgitud huvidega. Kaebuse esitajatele ei ole tehtud takistusi esitada maa ostu-eesõigusega erastamisel avaldus seadusega antud tähtajal senisest suurema maatüki erastamiseks ja ainetu on oletada, kas sellise avalduse esitamisel oleks senist maakasutust suurendatud või mitte. Kaebuse esitajatel ei saanud olla õigustatud ootust, et nn maasiil, mis jääb endise õigusvastaselt võõrandatud maa piiridest välja ja moodustab väikese siilu kruntide vahel, jääb reformimata. Isegi kui maa jääks reformimata, ei anna see õigust säilitada piirdeaedu, mis on rajatud väljaspoole nende seaduslikku maakasutust.

Kaebajate kinnistute juurde jääks vaba maasiil ( ca 114 m2 ), kui seda ei oleks arvatud vaidlustatud korraldusega tagastuva maa hulka. Märgitud asjaolus ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust. Kaebajate sooviks on, et see maa jääks endiselt riigi maaks, mis võimaldab säilitada rajatud piirdeaia. Kohus leiab, et kaebuse esitajate sellekohane õigustatud ootus ei tugine seadusele ja seega ei riku nende õigusi, sh õigustatud ootuse printsiipi. Kuna kaebajad on rajanud piirdeaia maale, mis ei ole nende õiguslikus kasutuses, siis ei saanud neil olla õiguspärast ootust faktist, et nad saavad alatiseks kasutada maad, kuna rajasid piirdeaia. Piirdeaia sisse jäävat maad kasutavad kaebajad tasuta, see ei ole mõõdetud nende krundi koosseisu, puudub seadusest tulenev õigus kasutada maad tasuta ja ulatuses, mis ei ole nende seaduslikus kasutuses. Kaebuses ei ole viidatud, missugusest õiguslikust alusest tekkis väidetav õiguspärane ootus endise olukorra säilimisele. Maareformi seadus määrab kindlaks maasuhete ümberkorraldamise alused ( MRS § 1). MRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jääv maa ( MRS § 3). Märgitu kinnitab, et kaebajatel ei saanud olla õigustatud

13 ootust, et sälib endine olukord. Ka neile endile anti võimalus muuta senist olukorda ja erastada maa ulatuses, mille kohta nad esitasid vastava sooviavalduse. Kaebuse esitajad said arvestada, et endise kinnistu piiresse jäävat maad on kolmandad isikud õigustatud tagasi nõudma ja sõltumata maa senisest sihtotstarbest tagastatakse maa õigustatud subjektidele. Kaebajate poolt tasuta maakasutust antud juhul seadusega ette ei nähtud. Haldusorganid ei ole siinkohal kaebajatele eksitavaid lubadusi andnud.

MRS § 5 märgib ära iskud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist. Kolmandad isikud on õigustatud nõudma maa tagastamist ja sellekohane haldusakt on antud ning jõustunud. MRS § 6 lg 1 kohaselt ei tagastatud maad endistes piirides, kuna maal asuvad kaebuse esitaja Fedinile kuuluvad hooned. Maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui esineb MRS § 6 lg 2 p 3 tingimusmaal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Rajatiste küsimust on kohus eelnevalt käsitlenud ja nõustub vastustaja seisukohtade ja põhistusega, et kaebuse esitajatele ei kuulu tagastatud maal rajastisi tulenevalt käesolevast õigusnormist, mistõttu MRS § 6 lg 2 p 3 tulenevaid kaebuse esitaja õigusi ei rikuta ka rajatiste küsimuses. MRS § 6 lg 3.1 kohaselt teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Seega jääb kohus seisukohale, et õigusvastaselt võõrandtud maa tagastamiseks ulatuses, mis oli võimalik, ei ole toimetatud kaebuse esitajate õiguste rikkumisega. Teise isiku hoonetega (Fedin) on arvestatud. Märgitud sätted kehtivad tiheasustusega alade kohta ja kuna maa asub Tallinnas, ei ole vaidlust, et tegemist on tiheasustuse alaga.

Kaebajate elamumaa hulka on arvatud kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Õigustatud subjektidele kuuluvaid hooneid/elamut tagastuval maal ei asu. Kuna maad osaliselt ei tagastatud, sest maal asub teise isku hoone, siis MRS § 13 kohaselt said kolmandad isikud tagastamata maa osas kompensatsiooni. Kolmanda isiku seisukoht, et neil oli õigus asendusmaale, ei ole korrektne, kuna asendusmaa suhtes kehtinud õigusakt oli korralduse väljaandmise ajaks tunnistatud kehtetuks. Maa ostueesõigusega erastamine saab toimuda üksnes enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Maareformiseaduse § 9 lg 9 kohaselt määrab maareformiseaduse paragrahv 9 alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

J.M. märkis kohtuistungil, et antud juhul nn maasiil tuleks jätta riigi omandisse, millest ta oleks huvitatud koos teiste kaebajatega või siis hoopis erastada kaebuse esitajale. MRS § 20 kohaselt erastamisele kuulub maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse käesoleva seaduse § 31 alusel või munitsipaalomandisse käesoleva seaduse § 28 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostu-eesõigusega erastamist käesoleva seaduse §-s 22.1 sätestatud ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul

14 maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi oamndisse § 31 lg 1 alusel, on samuti riigi omandis, kuid ka siit ei saa tuletada kaebajate õigust säilitada endine olukord. Kuna maa tuleb tagastada endise kinnistu ulatuses, siis ei ole tegemist maaga, mida ei tagastata. Tagastamisel ei ole maa sihtotstarbel tähendust. Kui tagastuva maa omanik soovib maale hakata ehitama, siis teeb ta seda läbi detailplaneerimise ja antud juhul on kolmandad isikud soovinud maa sihtotstarbe muutmist elamumaaks ning soovivad detailplaneerimist.

Kaebuse esitajad ei ole esitanud peale neile maa erastamist ühtegi avaldust, mis võiks olla suunatud soovile suurendada nende senist maakasutust. Korralduse väljaandmise ajal MRS § 22 lg 1.2 kohaselt kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maa ei ole võimalik või otstarbekas maakorralduslikult vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus seda maatükki krundiga liitmiseks ostueesõigusega erastada maavanema loal ja kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kaebuse esitajad märgitud sättest tulenevalt ei oma õigusi; kuigi maasiil (mille erastamiseks kaebajad soovi ei olnud avaldanud), jääb kaebajate kinnisasjade piirile, ei olnud tagastuv maa kinnistusse kantud. Märgitud õigusnorm kehtib juhul, kui kõik maasiiluga piirnevad krundid oleksid reformitud kinnistutena, antud juhul tagastuv maa kanti kinnistusse hiljem, kui kaebajate maa.

Kohus nõustub vastustaja selgitusega, et MRS § 40 , mis sätestab maa erastamise lõpptähtajad, nägi ette lg 1 tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamisel tähtajad. Kaebajate osas on kinnistud moodustatud ja peale seda ei ole kaebajad uusi avaldusi esitanud. Avaldusi maa ostu-eesõigusega erastamiseks võeti pikendatud tähtajaga vastu korralduse andmise ajal kuni 2003. aasta 31. detsembrini, kui seadusest ei tulene varasemat tähtaega. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde võetakse vastu ka pärast nimetatud kuupäeva, kuid mitte hiljem kui kolm kuud pärast ehitise omandamist vallasasjana. Kaebuse esitajad ei saa enam esitada sellest normist tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise avaldusi ja nad ei ole seda ka teinud. Sama õigusnormi lg 2 kohaselt avaldusi maa piiratud või avalikul enampakkumisel erastamiseks võetakse vastu 2003. aasta 31 detsembrini. Pärast nimetatud kuupäeva võetakse avaldus maa piiratud enampakkumisel erastamiseks vastu üksnes juhul, kui see esitatakse käesoleva seaduse § 22 lõike 4 punktis 1 või 2 sätestatud maa mittetagastamise otsusest tulenevalt ning nimetatud otsus on vastu võetud vastu pärast 2003. aasta 1. oktoobrit. Hetkel kehtiva MRS § 40 tähtaegu on muudetud ja pikendatud, kuid kaebajad ei vasta paragrahvis 40 lg 1 ja lg 2 sätestatud tingimustele. Enampakkumisi võib algatada omavalitsus ja eraõiguslik isik oma avalduse alusel. Kaebuse esitajad ei täpsustanud, missugusel õiguslikul alusel nad lootsid enampakkumise korraldamist, nad ei ole J.M.i ja esindaja kinnitusel esitanud ühtegi avaldust, mis oleks ka suunatud enampakkumise nõudele või soovile selles osaleda. Korralduse andmise ajal kehtinud MRS § 40 lg 2 kohaselt said nõuda peale 2003.aasta 31..detsembrit avaldusi maa piiratud enampakkumisel erastamiseks isikud, kes on nimetatud § 22 lg 4 p-des 2 ja 2 ning nende suhtes on tehtud maa mittetagastamise otsus ning nimetatud otsus on vastu võetud pärast 2003.aasta 1 .oktoobrit. Ehk säte annab õigused õigustatud subjektidele, kes soovisid maa tagastamist. Kaebajad ei ole taotlenud antud piirkonnas ja elamute ümber maa tagastamist, vaid maa ostueesõigusega erastamist. Seega ei ole kaebajatel õigustatud

15 ootusi ka märgitud õiguslikul alusel ja kaebajad on ekslikult leidnud, et neil on veel võimalus esitada avaldus maasiilu erastamiseks, sh piiratud enampakkumise korras.

MRS § 22 . 1 märgib ära maa erastamise ulatuse. § 22 1 - lg 6- erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorraldusnõuetest tulenevalt otstarbekas. Kaebajad pidasid ostueesõigusega erastamisel vajalikuks maa erastamise neile välja mõõdetud kruntide piires. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid käesoleva seaduse § 7 5. ja 5 1 lõikes sätestatud alaustel. Seega kohalik omavalitsus võis MRS § 7 lg 5 kohaselt ehitise teendindamiseks vajaliku maa suurused ja piirid määrata vastavuses planeeringu ja maakoraldusnõuetega Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehistise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega. Kaebuse esitajad nõustusid maa erastamisel, et nende elamute/hoonete juurde erastatakse maa senise krundi piirides ehk nad ei seadnud omavalitsust valiku ette, kas erastada rohkem, kui kaebajad seda soovisid. Seega ei riku maasiilu arvamine tagastuva maa hulka kaebajate seadusega kaitstud huve ja õigusi.

Kohus nõustub vastustajate ja kolmandate isikute seisukohtadega, et maa tagastamine ei riku kaebajate õigusi ja huve kaebuses nimetatud põhjusel, et tagastuva maa piirid ei lange kokku endise kinnistu piiridega. Kaebajad leiavad, et kui katastriüksust ei oleks moodustatud, siis oleks neil ostueesõigus vaba maasiilu osas, kuid nüüd arvati see tagastatud maa hulka ja neil ei ole võimalust maatükki enam erastada. Kohus on eelnevalt ära märkinud, miks kaebuse esitajatel ei ole võimalust ega õigust nõuda enam maasiilu erastamist. Vastustaja ja kolmandad isikud on õigesti selgitanud, et tagastuva maana MRS § 6 lg 1 tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti. Kaebajad nimetavad seda nn maa „ärastamiseks“. Maa tagastamine nii, et tagastuva maaüksuse piirid erinevad maaüksuse pindlast, ei riku kaebajate õigusi eelnevalt märgitud põhjustel. Vastavalt HKMS § 7 lõikele 1 või kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Nn populaarkaebust või kaebust üldistes huvides ei ole kaebajad õigustatud esitama ja neil puudub selleks kaebeõigus. Siiski märgib kohus selguse huvides, et kolmandate isikutele tagastati maa katastriüksuse mõõdistamise teel ning järgides Maakorraldusseaduse nõudeid. MKS § 3 kohaselt maakorralduse läbiviimine linna või valla territooriumil kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse (lg 19). Riiklikku järelvalvet maakorralduse seaduslikkuse üle teostab maavanem ( lg 2). Maa tagastamisel teostatakse planeerimine vastavalt seadusele ja kui omavalitsus on arvestanud üldiste maakorraldusnõuetega, sh MKS § 5 lg 1 ja lg 2 tulenevate

16 põhimõtetega (näiteks kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine), siis jäeti avaldustega katmata ja reformimata maasiil moodustuva kinnisasja koosseisu. Katastrimõõdistamisel koostati maaüksuse asendiplaan ja kaebajate väidetavate õiguste ja huvidega puutuvalt on katastri moodustamisel ja maaüksuse mõõdistamisel arvestatud kitsendustena kaebajatele kuuluva torustiku kulgemisega ja asukohaga. Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.10.03.a. määrusega nr 264. Kohus on eelnevalt selgitanud, et nii Plaani-või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrast (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 29.04.97 a määrusega nr 88) kui ka katastrimõõdistamise teostamisel tehakse kindlaks ja märgitakse ära plaanimaterjalile kitsendusi põhjustavad objektid, sh torujuhtmed. Kaebajate maale jääv trassiosa tuli kanda kitsendusena nende suhtes koostatud plaani või kaardimaterjalile, kui see koostati ja tagastuva maa osas tagastatud maa suhtes koostatud maaüksuse plaanidele ja kaebajad on märkinud, et trass jääb väljapoole nende krundi piire. Seega kanti trass tagastuva maa osas kolmandate isikute tagastuva maa plaanidele niivõrd, kuivõrd trassi osad jäävad moodustatud maaüksuse piiridesse. Kuigi torujuhet nimetatakse Plaani-või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korras kitsendusena ( p 1 ap 1), ei ole torujuhtmest tulenev kitsendus takistuseks, et jätta reformimata ning tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa . Kaebaja J.M. on ekslikult arvanud, et kaebajatel on õigus leppida kokku „hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmiseks“ tehnovõrkude osas ja temale sellist võimalust ei antud. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kui kaebaja peab silmas trassi suhtes servituudi seadmist, siis eraõiguslikud kokkulepped saab ta sõlmida kolmandate isikutega, kui ta peab seda vajalikuks.

7) Kuna kaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitajate kohtukulud nende endi kanda – HKMS § 92 lg 1.

Juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p 1 kohus

OTSUSTAB:

Jätta kaebus rahuldamata.

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

Karin Kalmiste kohtunik