3-02-29/63-02-29/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Silvia Truman, liikmed Ivo Pilving ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2005, Tallinn Haldusasja number 2-3/429/05 Haldusasi OÜ Estkompexim Kaubandus kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse tekitatud kahju 343 275 krooni hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.05.2003 otsus haldusasjas nr 3- 397/2003 Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 5.detsember 2005 Menetlusosalised Kaebaja OÜ Estkompexim Kaubandus Vastustaja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2003 otsus haldusasjas nr 3-397/2003 ja teha asjas uus otsus. Jätta OÜ Estkompexim Kaubandus kaebus rahuldamata.

Välja mõista OÜ-lt Estkompexim Kaubandus Tallinna linna kasuks 25 557,50 kr viimase poolt asjas kantud kohtukulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna Linnavolikogu 26.01.1995 määrusega nr 1 kinnitatud „Turul ja tänaval kauplemise eeskirja“ punktidega 2.1 ja 2.1.1 sätestati, et tänaval võib müüja kaubelda vastava linnaosa valitsuse poolt väljastatud loa alusel ning punktiga 3.1 sätestati, et tänaval müüja on kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt linnaosavalitsuse kehtestatud korrale. Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998 määrusega nr 43 tunnistati kehtetuks linnavolikogu 26.01.1995 määrus nr 1 ning kinnitati uus “Turul ja tänaval kauplemise eeskiri“, mille punktiga 4.6 sätestati, et tänaval müüja on kohustatud

2-3/429/05

2(7) tasuma oma müügikoha, reklaami ning temale osutatavate teenuste eest vastavalt kehtestatud korrale. Tallinna Linnavolikogu viidatud määruste alusel kehtestasid Tallinna Kesklinna Valitsus 31.03.1995 korraldusega nr 386 ning Tallinna Kesklinna vanem 28.03.2000 korraldusega nr 123 ja 26.03.2001 korraldusega nr 260 tänavakaubanduse kauplemiskoha ja välikohviku istekoha tasumäärad Kesklinna territooriumil. Riigikohus tunnistas 10.04.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-4-02 põhiseadusevastaseks Kesklinna Valitsuse 31.03.1995 korralduse nr 386 ning põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998 määruse nr 43 punkti 4.6 ja Kesklinna vanema 28.03.2000 korralduse nr 123.

13.12.2002 halduskohtule esitatud kaebuses palus OÜ Estkompexim Kaubandus mõista Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja talle tekitatud kahju 343 275 kr ja viivis kuni nõutava summa tasumiseni. Kaebuse põhjenduste kohaselt maksis kaebaja perioodil 09.06.1998 kuni 03.10.2001 Tallinna Kesklinna Valitsuse ja linnaosa vanema korralduste nr 386 ja nr 123 alusel Kesklinna Valitsuse arveldusarvele kokku 343 275 kr õiguse eest kaubelda Raekoja platsil välikohvikus. Riigikohus tunnistas viidatud õigusaktid põhiseadusevastaseks. Seega on kaebajalt välikohviku istekoha tasu nõutud ebaseaduslikult. Õigusvastaste aktide alusel makstud raha tuleb kaebajale tagastada. Kaebaja pöördus avaldusega Kesklinna Valitsuse poole alusetult makstud summade tagasisaamiseks, kuid sai eitava vastuse. Kaebajal on õigus saada raha tagasi TsÜS § 66 lg 5 alusel ning tal on õigus nõuda ka viivist kuni kahjusumma tasumiseni.

Tallinna Linnavalitsus kaebust ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kaebus esitatud vale subjekti vastu. Õigeks vastustajaks on Tallinna Kesklinna Valitsus. Kaebaja ei ole vaidlustanud kauplemiskoha tasude maksmise aluseks olnud üksikakte. Kaebaja ei ole ka selgelt määratlenud, millisele õiguslikule alusele tema nõue tugineb. TsÜS ei reguleeri avalikku haldust ning kaebaja viide TsÜS § 66 lõikele 5 ei ole asjakohane. Nõue on aegunud 1998.aastal tasutud summade osas (maksekorraldused nr 83, 109, 110 ja 150). Samuti ei tõenda kaebaja esitatud maksekorraldused raha maksmist kaebuses märgitud korralduste alusel, välja arvatud 04.08.1998 maksekorraldus nr 150 ja 04.08.2000 maksekorraldus nr 114.

Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ning mõistis Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja 343 250 kr kahju hüvitamiseks ja 17 298,25 kr kohtukulude katteks. Kahjunõue on suunatud Tallinna linna vastu ning vastustajaks on Tallinna Linnavalitsus. Kahjunõude esitamisel on kaebaja pidanud kinni seaduses sätestatud kaebetähtajast. Vaidluse lahendamisel on kohaldatav alates 01.01.2002 kehtiva riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1. Asjaolu, et kaebaja ei kasutanud eelnevalt RVS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud õiguskaitse vahendit, ei välista kahjunõude esitamist ja avaliku võimu kandja vastutust. Väidetavat kahju ei olnud võimalik kaebajal vältida RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Alles Riigikohtu 10.04.2002 otsusest nr 3-4-1- 4-02 selgus, et üldaktid, millele tuginedes kauplemiskoha tasumäärad kehtestati, olid vastuolus põhiseadusega ja seetõttu kehtetud. Enne Riigikohtu lahendi tegemist ei pidanud kaebaja aru saama, et Kesklinna Valitsus nõuab temalt kauplemistasu põhiseadusega vastuolus olevate aktide alusel, sellest ei saanud aru ka avaliku võimu kandja ise. Kaebajale on kahju tekitatud seeläbi, et talt võeti ebaseaduslikult kauplemiskoha tasu. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja esitatud maksekorraldustelt ei nähtu, mille eest on ta tasu maksnud. Kaebaja on tõendanud, et tasus aastatel 1998 kuni 2001 Raekoja plats 10 asuvas välikohvikus kauplemise eest 343 250 kr Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusaktide alusel. Nimetatud summa tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Kahju suurust (peale osade summade väidetava aegumise) ei ole vastustaja vaidlustanud. Kahjunõude rahuldamise õiguslikuks aluseks on HKMS § 6 lg 3 punkt 2. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et nimetatud säte ei ole antud asjas

2-3/429/05

3(7) kohaldatav. HKMS § 6 lg 3 punkt 2 jõustus koos HKMS uue redaktsiooni jõustumisega alates 01.01.2000, kuid kuni 31.07.2002 kehtis nimetatud säte sõnastuses, mis nägi ette õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

Apellatsioonkaebuses palub Tallinna Linnavalitsus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta OÜ Estkompexim Kaubandus kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda. Apellant leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt protsessinorme. Kohus luges vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse, kuid õigem oleks olnud esitada kaebus Kesklinna Valitsuse vastu. Kohus on rikkunud HKMS § 12 lõikes 3 sätestatud korda, kuna ei ole eelmenetluses kontrollinud kaebuse tähtaegsust. Kahjunõue 1998.aastal makstud 56 025 kr osas on aegunud ning vähemalt selles osas oleks pidanud kohus jätma kaebuse rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue ei saa olla menetluslikult iseseisev nõue. Ühtegi haldusakti või toimingut ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud. Kaebajal ei olnud mõjuvat põhjust üksikaktide peale tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks. Väär on halduskohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada riigivastutuse seadust. RVS ei oma tagasiulatuvat jõudu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.04.2002 otsusega tunnistati kaebuses käsitletud õigusaktid kehtetuks alates Riigikohtu otsuse tegemisest. Tallinna Halduskohtu sedastus samade õigusaktide tühisuse ja algusest peale kehtetuse kohta on Riigikohtu otsusega vastuolus.

OÜ Estkompexim Kaubandus leidis, et halduskohtu otsus on õige ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda. Kaebajale ei ole väljastatud eraldi dokumendina välikohviku kauplemisluba. 343 275 kr ulatuses maksustati täiendavalt sisetingimustes tegutseva kohviku aadressil Raekoja plats 10 (mille pinna üürimise eest maksis kaebaja Kesklinna Valitsusele renti) välikohviku osa. Seega on linnavalitsuselt tagasitaotletud raha näol tegemist mitte kauplemisloa tasuga, vaid nn toolimaksuga. Välikohviku lauad ja toolid ei mõjutanud liiklussituatsiooni Raekoja platsil, sest liiklust seal pole ja inimeste vaba liikumine ei olnud takistatud. Vastustaja nõudis ühe ja sama asja eest sisuliselt topelttasu, so kaebajalt ja äriühingult Frens Catering. Viimane võitis Raekoja platsi välitoitlustusõiguse korraldamise konkursi ja teenis tulu oma toodete müügile Raekoja platsil ainuõiguse ostnud firmadelt Saku ja Paulig. Kaebajale ja teistele Raekoja platsil välikohvikut pidada soovinutele anti õigus teenust osutada vaid juhul, kui nad müüvad oma toodete müügiõiguse ostnud ettevõtete kaupa ning kasutavad nende äriühingute reklaamiga päikesevarje ja muud sümboolikat. Kohaliku omavalitsuse peamine kohustus on kohustus heale haldusele, mis kaebaja arusaama kohaselt tähendab õiguskindlust selle kohta, et kohalik omavalitsus annab välja põhiseadusega kooskõlas olevaid akte ja isikul puudub vajadus pöörduda kohtusse kontrollimaks, kas tema tegevust puudutavad aktid on seadusega kooskõlas.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 07.06.2004 otsusega Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja jättis uue otsusega OÜ Estkompexim Kaubandus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kauplemisloa eest makstud tasu ei ole käsitatav kaebuse esitaja kahjuna ning nõude rahuldamiseks ei ole alust ka alusetu rikastumise sätete alusel. Kaebaja oleks saanud kahju vältida linnaosa valitsuse üksikaktide õigeaegse vaidlustamisega. Kaebuse esitaja sai kauplemisloa tasu eest teatud soodustuse: tal tekkis õigus paigaldada talle kuuluv müügiinventar avalikule väljakule ja kasutada seega avalikku väljakut oma kaubandustegevuseks ja kasumi teenimiseks. Seega ei oleks kaebaja ilma tasu maksmata olnud soodsamas seisundis kui ebaseaduslikult nõutud tasu eest loa väljastamisel.

2-3/429/05

4(7) Riigikohtu halduskolleegium tühistas 16.12.2004 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-60-04 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et alusetu rikastumise sätete alusel ei saa kaebaja nõuet rahuldada. Riigikohus nõustus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kahjunõude üle otsustamisel tuleb arvestada neid soodustusi, mida isik sai seoses kauplemistasu maksmisega, kuid leidis, et ringkonnakohus ei ole välja selgitanud ja kaalunud kõiki asjaolusid, mistõttu kohtu järeldus hüvitatava kahju puudumisest ei ole veenev. Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium ebaõige olevat seisukoha, et kaebaja oleks saanud kahju vältida linnaosa valitsuse üksikaktide õigeaegse vaidlustamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ekslik on apellandi väide, et õige vastustaja on jäänud menetlusse kaasamata. Kahjunõue esitati Tallinna linna vastu ning linna esindajana on õigesti kaasatud menetlusse Tallinna Linnavalitsus. Kaebaja eesmärgiks on saada Tallinna linnalt hüvitist 343 275 kr eest, mida ta maksis ajavahemikus 09.06.1998-03.10.2001 õiguse eest kaubelda Raekoja plats 10 asuvas välikohvikus. Kaebaja tugines kahjunõude esitamisel TsÜS § 66 lg-le 5, so tühise tehingu institutsioonile. Õige on Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et poolte vahelised suhted on avalik-õiguslikud ning eraõigusliku tehingu tühisust käsitlevad sätted ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatavad. Kaebaja väidetud kahju tekkis enne RVS jõustumist, mistõttu õige on apellandi väide, et RVS ei ole asja lahendamisel kohaldatav. Kuni 01.01.2002 reguleerisid kahju hüvitamist TsK §-d 448-450 ning alusetult omandamist ja säästmist TsK § 447. Kuna kahjunõue esitati kohtule detsembris 2002, siis tulenevalt RVS § 31 lg 2 ei ole möödunud tähtaeg 1998 tekkinud kahju hüvitamise nõudes ning apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. TsK § 477 järgi tuleb tagastada vara, mis omandati õigusliku aluseta, samuti vara, mille omandamise õiguslik alus on hiljem ära langenud. Viidatud sätte kohaldamine eeldab, et üks isik on teisele isikule üle andnud vara või raha ilma, et kohustus üleandmiseks eksisteeriks. Käesoleval juhul eksisteeris kohustus tänavakaubanduse tasu maksmiseks Tallinna Kesklinna vanema kehtivate üksikaktide näol, mis ei ole tühised HMS § 63 mõttes ja mille kehtivust ei mõjuta nende õigusvastasuse või põhiseadusevastasuse tuvastamine kohtu poolt. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses nr 3-3-1-60-04 asunud samuti seisukohale, et kaebaja ja vastustaja vahel puudub alusetust rikastumisest tulenev õigussuhe. Seega ei saa TsK § 447 alusel OÜ Estkompexim Kaubandus kaebust rahuldada. TsK §-d 448 ja 450 kohaselt hüvitatakse kahju, mida kodanikele on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, täies ulatuses ja üldistel alustel, kui on tuvastatud kahju tekkimine ja kahju tekitanud teo õigusvastasus ning õigusvastase teo ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos. Halduskohus ei ole HKMS § 12 lg 3 rikkunud. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Ka TsK § 462 lg 1 nägi ette võimaluse arvestada kannatanu süü astet kahju tekkimisel. Haldusasjas nr 3-3-1-64-04 ning ka käesolevas asjas tehtud lahendis nr 3-3-1-60-04 leidis Riigikohus, et kuigi üldjuhul saab isikult nõuda, et ta vaidlustaks kahju tekkimise vältimiseks õigusvastase haldusakti, ei saa alati sellest põhimõttest lähtuda, sest isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseaduse vastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei võta talt kahjunõude esitamise õigust. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus eksliku olevat apellandi seisukoha, et kaebaja poolt üksikaktide peale tühistamiskaebuse esitamata jätmine toob igal juhul kaasa kahjunõude rahuldamata jätmise. Ekslik on ka linnavalitsuse seisukoht, et kahjunõue ei saa tulenevalt HKMS § 6 lg 3 sõnastusest olla iseseisev nõue. HKMS § 6 lg 3 näeb ette, et lisaks sama paragrahvi lõikes 2 sätestatule võib kaebusega taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kuid eeltoodu ei tähenda, et

2-3/429/05

5(7) lõikes 3 märgitud nõuded peaksid olema esitatud mõne lõikes 2 märgitud nõudega koos. Asjaolu, et kaebaja ei ole taotlenud üksikaktide õiguspärasuse kontrolli tuvastamiskaebusega, ei ole samuti kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks. Kahjunõude lahendamisel on kohtul õigus hinnata väidetavalt kahju põhjustanud haldusaktide õiguspärasust ka juhul, kui kaebust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole esitatud. Kahju hüvitamise taotluse koosseisus sisaldub juba taotlus tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus ning seetõttu ei ole eraldi taotluse esitamine ja selle rahuldamine kahju hüvitamise taotluse esitamise eelduseks.

Ringkonnakohus leiab aga, et OÜ Estkompexim Kaubandus esitatud kahjunõude rahuldamiseks ei ole põhjust, sest kaebajale ei ole kahju tekkinud. Selleks, et kindlaks teha, kas kahju on tekkinud, võrreldakse kannatanu tegelikku varalist olukorda pärast õiguste rikkumist ning hüpoteetilist olukorda, mis esineks siis, kui kannatanu õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu rikastumiseni, so olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti kauplemiskoha tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-04 p 19). Riigikohtu poolt käesolevas asjas tehtud lahendis antud juhistest lähtudes kohustas ringkonnakohus kaebajat esitama andmeid selle kohta, kas ja millises ulatuses sai ta tulu kauplemisest Raekoja plats 10 asuvas välikohvikus. Kaebaja jättis kohtunõude täitmata ega ilmunud ka kohtuistungile. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaebaja taotlust asja arutamise edasilükkamiseks ja kohtunõudele vastamiseks lisaaja andmiseks ning lahendab vaidluse seni kogutud tõendite ja apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud materjalide (mille ärakirjad on kaebaja seaduslik esindaja kätte saanud) põhjal. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja tegeles toitlustamisega Raekoja plats 10 renditud ruumides ning hiljemalt 1995.aastast ka välimüügiga Raekoja plats 10 ees asuvas välikohvikus. Rendipinnal kauplemiseks antud luba ei anna õigust tegeleda tänavakaubandusega ja kaubelda avalikul väljakul. Selleks, et paigutada Raekoja platsile tänavakohviku inventar ja seal kaubelda, pidi kaebaja taotlema eraldi kauplemisluba. Kaebaja ongi seda teinud, esitades aastatel 1995-2001 Tallinna Kesklinna Valitsusele kauplemisloa taotlused kauplemiseks Raekoja plats 10 esisel väljakul 1.maist kuni 1.oktoobrini (aastal 2000 kuni 22.oktoobrini) iga päev kella 9.00-23.00 välikohviku istekohtade arvuga alates 60 (1996.a) kuni 170 (2000.a). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale on Kesklinna vanema korraldustega (nt 03.05.2000 korraldus nr 190 p 1.12; 30.05.2001 korraldus nr 480 p 1.39 jt) antud vastavad kauplemisload kauplemiseks Raekoja plats 10 välikohvikus loas märgitud tähtajal ja tasumääraga. Kauplemisloa eest tasumisele kuuluv summa sõltus igal konkreetsel juhul istekohtade, mis on omakorda seotud müügikoha pindala suurusega, arvust (nt 15.04.2001 esitatud kauplemisloa taotluses on kaebaja märkinud müügikoha pindalaks 80 m2 ja istekohtade arvuks 80). Eeltoodu alusel ei ole õige kaebaja väide, et kuna ta omas juba kauplemisluba kauplemiseks Raekoja plats 10 asuval rendipinnal, siis tasu, mida ta linnaosavalitsusele maksis, oli mitte kauplemisloa tasu, vaid täiendav nn toolimaks. Vaidlusalune tasu oli tasu avaliku väljaku ettevõtluses kasutamise eest. Asjas olevate dokumentidega (kauplemisload, arved, maksekorraldused) on tõendatud, et kaebaja tasus Kesklinna Valitsusele 09.06.1998 - 03.10.2001 kokku 343 275 kr Raekoja plats 10 välikohvikus kauplemise õiguse eest. Viidatud perioodil kehtinud õiguslikust regulatsioonist saab järeldada, et tasu maksmata poleks kaebaja välikohvikus kauplemiseks kauplemisluba saanud, sest üldaktid sätestasid kauplemisloa eest tasu maksmise kohustuse. Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998 määrusega nr 43 kehtestatud „Turul ja tänaval kauplemise eeskiri“ p 4.6 nägi ette, et tänaval müüjad on kohustatud tasuma müügikoha eest vastavalt kehtestatud korrale. Sellele volikogu määrusele eelnevalt reguleeris turul ja tänaval kauplemist Tallinna Linnavolikogu 26.01.1995 määrusega nr 1 kehtestatud „Turul ja tänaval kauplemise eeskiri“, mille p 2.1.1 kohaselt võis tänaval kaubelda

2-3/429/05

6(7) vastava linnaosa valitsuse poolt väljastatud loa alusel, p 3.1 kohaselt pidid müüjad tasuma müügikoha eest vastavalt linnaosa valitsuse poolt kehtestatud korrale. Selliseks korraks olid üldaktid - Tallinna Kesklinna Valitsuse 31.03.1995 korraldus nr 386 ning linnaosa vanema 28.03.2000 korraldus nr 123 ja 16.03.2001 korraldus nr 260, mis kehtestasid muu hulgas ka välikohviku ühe istekoha tasumäärad. Kauplemisloa tasu kehtestamisega seati piirangud avalikel teedel ja väljakutel kauplemiskohtade jagamisel. Ei ole mõeldav, et kõik isikud, kes soovivad kasutada avalikku väljakut kauplemiseks, peavad selleks saama loa ilma igasuguste piiranguteta. Asjaolu, et nimetatud piirangul puudus seaduslik alus, ei anna alust väita, et luba oleks tulnud väljastada igal juhul ka ilma selle eest tasu nõudmata. Tallinna linnal polnud kohustust Raekoja platsil kauplemist lubada. Raekoja platsi vahetus läheduses ning sama väljakuga piirnevates hoonetes on hulgaliselt statsionaarseid restorane ja kohvikuid ning tõenäoliselt olid nad kõik huvitatud avaliku ressursi kasutamisest tulu teenimise eesmärgil. Avaliku väljaku funktsioon aga kaoks, kui lubada selle piiramatut kasutamist tänavakohvikuna. Kauplemistasu puudumisel oleks olnud nõudlus kauplemislubade järgi ilmselt ka tunduvalt suurem ja linn oleks Raekoja platsi asukohta arvestades võinud seada hulga muid piiranguid, mida kaebaja ei oleks pruukinud suuta või soovida täita. Isegi kui siseruumide kasutusõigust omav ettevõtja on majanduslikes raskustes ega suuda kasumit teenida ilma tänaval kauplemiseta, et tulene sellest kohaliku omavalitsuse kohustust toetada eraettevõtjat talle avaliku väljaku või tänava tasuta kasutusse andmisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja sai makstud tasu eest märkimisväärse soodustuse - võimaluse kaubelda väga soodsas kohas ja teenida sellega tulu. Ringkonnakohus ei leia, et istekoha tasumäär - 1995-2000.a 150 kr üks istekoht kuus ja 2001.a 200 kr kuus - oli põhjendamatult suur. Raekoja plats on oma atraktiivsuse tõttu eelduslikult kasumlik kauplemispind. Raekoja plats 10 esine tänavakohvik oli avatud 14 tundi ööpäevas. Vastava loa olemasolul oli lubatud kaubelda ka tubakatoodetega ja alkoholisisaldusega jookidega. Kuna tegemist on turistidele ja linnakodanikele atraktiivse piirkonnaga, siis võib eeldada välikohviku külastajate arvukust. Ka asjaolu, et kaebaja jätkas kauplemislubade taotlemist, vaatamata vastustaja (mitte vahendusfirma, nagu ekslikult väidab kaebaja) poolt välikohviku pidajate majandustegevusele pealinna esindusväljaku funktsioonidest tulenevalt seatud mõningatele piirangutele kasutatava inventari, reklaami ja menüü osas (Tallinna Linnavalitsuse 30.01.1998 korraldus nr 590-k Raekoja platsi tänavakohvikute operaatori konkurssi välja kuulutamise kohta, konkurssi tingimused ja konkursi võitjaga AS Frens 03.04.1998 sõlmitud koostöölepingu p 3), näitab kaebajal kahju puudumist. Kasu, mida linn sai elanike ja turistide toitlustamisest Raekoja platsil, ei saa olla nii suur, et seda saaks võrrelda platsil kaupleva ettevõtja tuludega. Samuti ei saanud avalikes huvides kehtestatud piirangutest tulenevad võimalikud lisakulud olla võrreldavas suurusjärgus kaebaja poolt teenitud kasuga. Kaebajal lasus vastupidise tõendamise kohustus. Kaebaja ei ole esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tasu, mida ta välikohvikus kauplemise õiguse eest vastustajale maksis ja tulu, mida ta Raekoja plats 10 välikohvikus kauplemise eest sai, oleksid põhjendamatult ebaproportsionaalses vahekorras. Kaebaja iga-aastased kauplemisloa taotlused ja kohviku (kaebaja poolt 17.08.1998 linnaosa valitsusele esitatud kauplemisloa taotlusest saab järeldada, et kaebajal oli Raekoja platsil mitu kohvikut) istekohtade arvu suurendamine näitavad samuti, et kauplemine toimus kasumlikult. Seega kahjunõude rahuldamise korral oleks kaebaja paremas olukorras kui juhul, kui tema õiguste rikkumist kauplemisloa tasu võtmise näol ei oleks toimunud. Kaebaja õigusi ei oleks rikutud, kui talle oleks üldse jäänud kauplemisluba välja andmata. Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide, et linnavalitsus nõudis sama kauplemiskoha eest tasu ka teiselt isikult, so äriühingult Frens Catering. AS Frens oli konkurssi võitnud Raekoja platsi tänavakohvikute operaator ning ühestki kohtule esitatud dokumendist ei nähtu, et ta oleks maksnud linnaosavalitsusele kauplemisloa tasu kaebajaga sama kauplemiskoha eest. Ka ei ole operaatorfirmaga koostöölepingu sõlmimine muutnud kaebajalt nõutavat kauplemisloa tasu suurust.

2-3/429/05

7(7) Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja poolt omandatud soodustus oli temalt ebaseaduslikult võetud kauplemisloa tasudest suurema rahalise väärtusega, mistõttu ei ole alust maksta kaebajale tagasi Raekoja plats 10 välikohvikus kauplemise eest võetud tasu 343 275 kr.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab OÜ Estkompexim Kaubandus kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kohtukulud kaebaja kanda. Tallinna Linnavalitsuse esindaja palus mõista kohtukulude katteks kaebajalt välja õigusabile tehtud kulutused summas 21 240 kr (halduskohtus 8 260 kr ja ringkonnakohtus 12 980 kr) ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 10 297,50 kr. Kohtukulude kandmine on tõendatud. Arvestades asja keerukust ja mahtu, peab ringkonnakohus apellatsiooniastmes nõutud õigusabikulu põhjendamatult suureks ning leiab põhjendatud olevat õigusabikulu summas 7 000 kr (HKMS § 87 lg 2). Kaebajalt tuleb HKMS § 93 lg 1 alusel välja mõista Tallinna linna kasuks kokku 25 557,50 kr, sealhulgas kahe kohtuastme õigusabikulud 15 260 kr ja tasutud riigilõiv 10 297,50 kr.

Kohtunikud Lauri Madise Ivo Pilving Silvia Truman