3-05-701/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 26.01.2006. a Tallinn Haldusasja number 3-05-701 (endine 3-1114/2005) Haldusasi A.P.i kaebus Kodakondsusja Migratsiooniameti 28.06.2005 otsuse nr. 20051183 tühistamise ja kaebuse esitaja elamisloa pikendamise taotluse taas läbivaatamiseks kohustamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 18.01.2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja A.P., kaebuse esitaja volitatud esindaja Angelina Aaman, vastustaja Kodakondsusja Migratsiooniameti volitatud esindaja Mai-Liis Raud RESOLUTSIOON

1. Tühistada Kodakondsusja Migratsiooniameti 28.06.2005 otsus nr. 20051183 ning teha Kodakondsusja Migratsiooniametile ettekirjutus taotluse taas läbivaatamiseks (HKMS § 26 lg 1 p 1).

2. Mõista Kodakondsusja Migratsiooniametilt A.P.i kasuks välja kohtukulu, summas 3500 (kolm tuhat viissada) krooni (HKMS § 93 lg 1). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 26.01.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 26.01.2006 (HKMS § 31 lg 1, 5). Tähtaja arvutamisel arvestada TsMS § 62 ja TsÜS § 137 lg 2 sätetega.

ASJAOLUD

Kodakondsusja Migratsiooniameti (KMA) 28.06.2005 otsusega nr. 20051183 keeldus KMA kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa pikendamisest Välismaalaste seaduse § 11 lg 2, § 12 lg

9 p 3, § 2, § 142 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr. 364 § 52 lg 1 alusel. KMA 27.07.2005 otsusega nr. 43-05 jäeti kaebuse esitaja vaie rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

KMA otsus rikub kaebuse esitaja EV Põhiseaduse §-st 11, Välismaalaste seaduse §-dest 11,

12 ja 20 lg 1 tulenevaid õigusi. Otsuses väidetakse vääralt, et kaebaja ei ole Eestis püsivalt elanud. Ebaõigele järeldusele, et A.P. ei ole Eestis püsivalt elanud, on KMA ametiisikud jõudnud lähtudes ainult Piirivalve andmetest, et aastatel 2000, 2001, 2003 ja 2004 viibis kaebaja Eestis vähem kui 183 päeva. Kaebaja, kes sündis xx xx xxxx Venemaal, asus Eestisse koos vanematega püsivalt elama 02.10.1979. Eestis on ta kasvanud ja õppinud, esialgu Kiviõlis, siis Kohtla-Järvel ja Tallinnas. 1995. aastal lõpetas ta Tallinna keskkooli nr. 11 ning samal aastal asus tööle firma „CINAMON“ autokauplusesse, kus töötas kuni 1996. aastani. Alates 1996 kuni 2003 töötas kaebaja töölepingu alusel ehitusfirmas OÜ ESTCONDE-E ning töötamise ajal viibis lähetuses Vene Föderatsioonis Moskvas.

2003-2004 jätkas töötamist samas ehitusfirmas lepinguväliselt ning samuti viibis lähetuses Moskvas. Käesoleval ajal alates 02.05.2005 töötab kaebaja ametlikult ehitusfirmas OÜ ART IMPRES. Muudel põhjustel ei ole kaebaja kunagi Eestist ära olnud ning teistes riikides ei ole temal ei kindlat elukohta ega ka elatusallikat. Eestis püsivalt elavad kõik kaebaja lähedased, kaasa arvatud ema, vend, vanaema, vanaisa ja tema xx xx xxxx Eestis sündinud poeg. Kui Eestis püsivalt elavale lapsele makstakse A. P.le ka lastetoetust. Laps elab püsivalt Eestis koos kaebaja ja vanaemaga aadressil xxxxxxxxxx, käib lasteaias ja on kaebaja ülalpidamisel. Lapse kasvatamisest võtab pidevalt osa ka kaebaja ema. xxxx. aastal kaebaja abiellus, kuid seoses abikaasa viibimisega alaliselt Venemaal, on abielu ebaõnnestunud. 26 aastaga on kaebajal kujunenud tihe majanduslik side Eesti riigiga, kus tal on kindel elukoht, võimalus leida tööd ning tagada endale ja alaealisele lapsele elatusallikad.

HMS § 4 lg 1 sätestab, et lähtudes haldusorganile seadusega antud kaalutlusõigusest peab ta kaaluma otsuse tegemist ja valima erinevate otsustuste vahel. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja leiab, et kaevatav KMA 28.06.2005 otsus on vastuolus seadusega. KMA jättis tähelepanuta kaebaja väiteid ja tõendeid, millega ta oli põhjendanud oma ajutise äraoleku Eestist nimetatud ajavahemikul.

Kaebaja arusaamise järgi ei ole kooskõlas seadusega ka KMA märkus, et kaebuse esitaja ei ole registreerinud oma eemalviibimist kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr. 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ § 60, mis kohustab elamisloa taotlejat oma eemalviibimist registreerima, kehtib alates 26.11.2002, seega peale kaebajale teiseks tähtajaks (2000-2005) elamisloa andmist. Mingit infot sellest olulisest piirangust ei ole KMA kaebajale edastanud.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 sätestab, et välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, võib anda alalise elamisloa. Välismaalaste seaduse § 20 lg 1 näeb ette, et välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995. a. 12. juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu Välismaalaste seaduse § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused. A.P. ei kuulu Välismaalaste seaduse

§ 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka. Ta on püsivalt elanud Eestis alates 1979. aastast ning ta on saanud elamisloa enne 12.07.1995. Kui ta 2000. aastal pöördus KMA poole alalise elamisloa taotlusega, tagastati talle dokumendid, motiveerimata taotluse menetlusse võtmisest keeldumist. Seetõttu oli A.P. sunnitud elama Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mille pikendamisest on aga samuti põhjendamatult keeldutud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

A.P. on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele on antud tähtajaline elamisluba alates 12.07.1995. A.P.i tähtajalist elamisluba on pikendatud kuni 13.07.2005 VMS § 12 lg 1 p 5 alusel. 10.05.2005 esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel ilmnes, et A.P. ei ole VMS § 42 tähenduses Eestis püsivalt elanud, mistõttu tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Elamisloa olemusest tulenevalt on elamisluba mõeldud välismaalasele eelkõige Eestis elamiseks, mis eeldab püsivat Eestis viibimist. Piirivalveameti andmetel on A.P. Eestis 2000. aastal viibinud 177 päeva, 2001. aastal 74 päeva, 2002. aastal üle 183 päeva, 2003. aastal 28 päeva ning 2004. aastal 117 päeva. Elamine Eestis seisneb püsivas viibimises Eesti territooriumil ning VMS § 42 kohaselt loetakse Eestis püsivalt elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seega isik, kes viibib aasta jooksul väljaspool Eestit üle 183 päeva, ei viibi Eestis püsivalt, vaid elab väljaspool Eestit.

Isik ise on näidanud oma käitumisega – elamisega teises riigis, et elamisluba Eestis elamiseks ei ole talle vajalik. Lühiajaliseks Eestis viibimiseks ja sugulaste külastamiseks on isikul võimalik taotleda viisat. Arvestades asjaolu, et A.P.i piiriületuste andmete kohaselt ei ole ta püsivalt Eestis elanud, siis võib lugeda tema elukoha muutunuks ja seega ei saa pidada põhjendatuks tema soovi pikendada tähtajalist elamisluba Eestis.

Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr. 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ (kord – jõustunud 1.01.2003) § 60 kohaselt elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab oma Eestist eemalviibimist registreerima KMA-s. Eemalviibimise kohustus ei ole pelgalt formaalne, sest tulenevalt korra § 71 peab registreerimise taotleja KMA-le teatama eemalviibimise kestuse ja põhjuse. Eemalviibimise registreerimise kohustus on nii tähtajalise kui ka alalise elamisloa alusel elavatel välismaalastel. Kaebaja puhul kinnitavad haldusasjas kogutud tõendid, et ta ei ole Eestis püsivalt elanud.

Kaebuses on E. P. märkinud, et KMA mingit infot sellest piirangust kaebajale ei edastanud. Taotledes soodustavat haldusakti – elamisloa pikendamist – pidi taotleja end iseseisvalt või KMA töötajate abiga kurssi viima elamisloa kehtivuse tingimustega. Eemalviibimist registreerimata jättes on kaebaja andnud alust eeldada, et tema elukoht on muutunud ning tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole põhjendatud. KMA teavitas kaebajat eeltoodud asjaolust 23.05.2005 kirjaga nr. 15.3-09/22233 ning määras arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtajaks 21.06.2005, viidates, et kui isik tähtajaks vastuväiteid ei esita, siis keeldub KMA A.P.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Määratud tähtajaks kaebaja oma arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. 25.06.2005 tagastas Eesti Post KMA kõnealuse kirja hoiutähtaja möödumise tõttu. Asjassepuutumatud on kaebaja väited alalise elamisloa kohta.

Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust perekonnaega eraelule. Elamisloa pikendamisest keeldumine võib raskendada küll piiri ületamist ja sugulastega kohtumist, kuid kuivõrd elamisloa eesmärk ei olegi piiri ületamise lihtsamaks muutmine ning kaebajal on sugulaste külastamiseks võimalik taotleda viisat, pole kaebaja õigusi oluliselt riivatud. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalastel õiguslik alus, mis vastab tegelikele asjaoludele ning elamisluba ei omaks välismaalased, kes riigis tegelikult püsivalt ei ela (Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2005 otsus haldusasjas nr. 2- 3/117/05). Eeltoodust lähtudes on KMA leidnud, et A.P. ei vaja Eestis lühiajaliseks viibimiseks elamisluba, vaid tal on selleks võimalik taotleda viisat. Püsivalt Eestisse asumiseks on kaebajal õigus taotleda tähtajalist elamisluba, juhul, kui tähtajalise elamisloa taotlemiseks kehtestatud tingimused on täidetud. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. KMA kaalutlusõiguse teostamine tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel

Kodakondsusja Migratsiooniamet keeldus kaebuse esitajale elamisloa pikendamisest Välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 9 p 3 alusel. VMS § 12 lg 9 p 3 kohaselt keeldutakse elamisloa pikendamisest, kui elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. VMS § 12 lg

9 p 3 ei sätesta, millistel konkreetsetel juhtudel on võimalik elamisloa pikendamisest keelduda seoses sellega, et elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Seega sisaldub normis määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine on jäetud KMA pädevusse. Kuna elamisloa pikendamise taotluse põhjendatuse hindamine annab KMA-le õiguse sätet ise sisustada, annab see KMA-le ka võimaluse sisustada säte lähtuvalt taotlejat iseloomustavatest konkreetsetest asjaoludest. KMA-le sätte sisustamise õiguse andmisega on säte kohtu arvates kaotanud oma imperatiiVMSuse ning kuigi vastav elamisloa pikendamisest keeldumise alus ei paikne VMS § 12 lg 10 all (lg 10 kohaselt võib KMA elamisloa pikendamisest VMS § 12 lg 10 p-des 1-8 sätestatud alustel keelduda) on KMA-l sisuliselt võimalik teostada iga taotluse suhtes kaalutlusõigust lähtuvalt taotluse põhjendatusest ning muudest KMA-le teada olevatest asjaoludest. Asjaolu, et seadusandja on pidanud eeltoodud keeldumise aluse puhul KMA poolset kaalutlusõiguse teostamist võimalikuks, kuid ei ole seda seaduse ulatuses järjekindlalt sätestanud, nähtub sellest, et VMS § 1010 lg 2 p 8 võimaldab KMA-l teostada kaalutlusõigust viisa andmisel välismaalasele, kelle viisa taotlemine ei ole põhjendatud.

2. VMS § 12 lg 9 p 3 sisustamine

KMA asus VMS § 12 lg 9 p 3 kohaldades seisukohale, et sättest tulenevalt on KMA-l kohustus iga tähtajalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel hinnata taotluse põhjendatust, mitte lähtuda ainult välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa andmise või pikendamise formaalsetest alustest. KMA asus seisukohale, et ei ole põhjendatud elamisloa andmine või pikendamine, kui taotleja Eestis püsivalt ei ela.

VMS § 42 kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja on Piirivalveameti andmetel aastatel 2000, 2001, 2003 ja 2004 viibinud Eesti Vabariigis vähem kui 183 päeva aastas ning vaid 2002. aastal on kaebuse esitaja viibinud Eesti Vabariigis rohkem kui 183 päeva. Määruse § 60 kohaselt peab elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kes soovib viibida väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, oma Eestist eemalviibimise registreerima Kodakondsusja Migratsiooniametis. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Kaebuse esitaja väitel ei olnud ta vastavast kohustusest teadlik.

VMS § 14 lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse elamisja tööluba kehtetuks välismaalase viibimisel väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku juhul, kui välismaalane ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eestist Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. Kaebuse esitaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse KMA-le 10.05.2005. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale on eelnevalt väljastatud tähtajalised elamisload 12.07.1995-12.07.2000 ning 13.07.2000 kuni 13.07.2005 VMS § 12 lg 1 p 5 alusel (elamisloa taotluse põhinemisel välislepingul). Kaebuse esitaja elamislube VMS § 14 lg 2 p 3 alusel kehtetuks tunnistatud ei ole.

Määruse § 37 lg 1 kohaselt tuleb tähtajalise elamisloa pikendamise taotlemisel, kui elamisloa taotlus põhines välislepingul, esitada lisaks taotlusele ja fotole ka kirjalik selgitus selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis. VMS § 11 lg 2 kohaselt tähtajalist elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud.

Kuigi kohus nõustub vastustajaga selles, et taotluse põhjendatuse hindamisel võib KMA arvesse võtta VMS § 14 lg 2 p-s 3 sätestatud aluse esinemist (asjaolu, et välismaalane on viibinud väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul ning ei ole registreerinud oma eemalviibimist Eesti Vabariigist), tuleb elamisloa taotlemise pikendamise otsustamisel taotluse põhjendatust hinnates arvesse võtta ka isiku selgitust selle kohta, millistel põhjustel soovitakse jätkuvalt elada Eestis, taotluse esitamise ajal kehtivaid andmeid ning kaaluda seda, kas isiku selgitus ning ka võimalikud KMA poolt kogutud tõendid kaaluvad üles isiku varasema viibimise registreerimata väljaspool Eesti Vabariiki.

Kui võrrelda elamisloa pikendamisest keeldumise aluseid ning elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseid, nähtub, et elamisloa pikendamisest keeldumise alused ei kattu üksüheselt elamisloa kehtetuks tunnistamise alustega. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused hõlmavad lisaks seaduses otseselt märgitud alustele viiteliselt ka peaaegu kõiki elamisloa andmisest ning pikendamisest keeldumise aluseid (v.a. VMS § 12 lõike 9 pdes 3 ja 4 sätestatud alused). Näiteks teeb VMS § 14 lg 2 p 1 viite VMS § 12 4. lõikes ning 9. lõike punktides 1 ja 2 loetletud elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alustele. Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise aluste seas ühtegi viidet elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele ei ole. Sellest järeldab kohus, et seadusandja ei pidanud vajalikuks sätestada VMS § 14 lg 2 p-s 3 toodud elamisloa kehtetuks tunnistamise alust ka elamisloa andmisest keeldumise absoluutse alusena. Kohtu arvates on see selgitatav vaid sellega, et kuigi KMA võib VMS § 14 lg 2 p-s 3 sätestatud elamisloa kehtetuks tunnistamise alust elamisloa pikendamisest keeldumise otsustamisel isiku taotluse põhjendatuse hindamisel arvesse võtta, ei saa ta täiesti kõrvale jätta taotlust ning sellega kaasnevas selgituses esitatud põhjendusi.

3. Vaidlustatud otsuse motiveeritus

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebuse esitaja kirjalikku selgitust (toimiku lk. 63) otsuse tegemisel sisuliselt analüüsinud. Nimetatud selgituse kohaselt elab kaebuse esitaja Eesti Vabariigis alates 1979. aastast ning omab siin ka töökohta. Kohus nõustub vastustaja poolt otsuse motiveeriva osa p-s 6 tooduga, mille kohaselt antakse elamisluba Eestis elamiseks / töötamiseks. Eeltoodu tuleneb ka VMS § 12 lg 1 p-st 1.

Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud OÜ Art Impres ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud töölepingu nr. 2/2005 p. 1.1 kohaselt asus kaebuse esitaja alates 01.05.2005 tööandja juurde tööle, kusjuures tööleping sõlmiti tähtajatult. Lepingu p. 3.1 kohaselt asub töötaja tööle summeeritud tööaja alusel. Tööaja kestuseks on 40 tundi nädalas. Lepingu p. 5.1 kohaselt on tööülesannete täitmise kohaks tööandja poolt näidatud objekt Tallinna ja Harjumaa piires. Eeltoodud lepingust lähtuvalt ei saa kohus nõustuda vastustaja poolt vaidlustatud otsuses tehtud järeldusega, mille kohaselt võib käesoleval juhul järeldada isiku tahet oma elukohta muuta ning A.P.i elukoht ei ole Eestis. Eeltoodud töölepingu sõlmimine osundab kohtu arvates üheselt, et kaebuse esitaja ei soovi oma elukohta muuta või piiri tagant lähedasi külastada. Eeltoodud järeldust toetab ka asjaolu, et Rahvastikuregistri andmete alusel on kaebuse esitaja elukoha aadressiks alates 08.02.2002 Tallinn, xxxxxxxxx ning nimetatud aadressile on registreeritud ka kaebuse esitaja poeg, A. P., kes kohtu andmetel ei ole kaebuse esitajat välislähetustel saatnud.

Kohus loeb ühtlasi OÜ Estconde-E poolt Kodakondsusja Migratsiooniametile esitatud tõendite (toimiku lk. 17-18), kaebuse esitaja tööraamatu (toimiku lk. 19), pangaväljavõtte (toimiku lk. 24-38) ning kohtuistungil antud ütlustega tuvastatuks, et kaebuse esitaja töötas alates 16.01.1998 kuni 2004. aasta lõpuni AS-s Estconde-E maalrina ning viibis nimetatud ettevõttes töötades töölähetustes Moskvas, kasutades ettevõtte poolt organiseeritud majutust. Ehitusobjektil töötamist ei saa kohtu arvates võrdsustada isiku tahtega oma elukohta muuta.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd KMA ei tunnistanud kaebuse esitajale 13.07.2000 kuni 13.07.2005 väljastatud elamisluba kehtetuks, pidi KMA elamisloa pikendamise taotluse põhjendatuse üle otsustamisel lähtuma taotluse esitamise ajal olemasolevast olukorrast – st kaaluma taotluse põhjendatust lähtuvalt kaebuse esitaja töökoha andmetest; sellest, et kaebuse esitajal on alaealine Eestis lasteaias käiv laps ning kehtiv sissekirjutus. Nagu kohtuistungil selgus, ei saanud A.P. esitada vastuväiteid vaidlustatud otsusele, kuna ta viibis KMA kirja saatmise ajal ehitusobjektil Võru linnas (toimiku lk. 83).

Kohus on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamiseks esitatud selgitus on piisavalt põhjendatud ning vaidlustatud otsus ei veena kohut, et kaebuse esitaja tahteks oli ja on asuda püsivalt elama Vene Föderatsiooni. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebus rahuldada ning Kodakondsusja Migratsiooniameti 28.06.2005 otsus nr. 20051183 tühistada ja teha Kodakondsusja Migratsiooniametile ettepanek kaebuse esitaja taotluse taas läbivaatamiseks.

4. Kohtukulude kandmine

HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja taotles kohtuistungil (toimiku lk. 84) kohtukulu, mis seisneb õigusabis, summas 3500 krooni, väljamõistmist vastustajalt. Kohus on seisukohal, et kohtukulu on kohtule esitatud 28.08.2005 OÜ Marhena kviitungi nr. 266 (toimiku lk. 80) alusel ning esinduslepingust (toimiku lk. 78-79) tulenevalt kantud. Seega tuleb taotlus rahuldada.

Tiina Pappel kohtunik