3-04-402/1 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-04-402 (endine nr 3-618/04) Otsuse kuupäev

26. jaanuar 2006.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi XX kaebus T. Y 21. oktoobri 2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2006.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XX, esindajad V. K.ja vandeadvokaat A. L.; Vastustaja T. Y, esindaja A. T.; Kolmas isik K. S., esindaja A. M.; Kaasatud isik K, esindaja T. K. Resolutsioon Jätta OÜ XX kaebus T.Y 21. oktoobri 2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks rahuldamata ja menetlusosaliste kohtukulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.XX omandas 1995. aastal erastamise kaudu Eesti Vabariigilt hobusetalli, asukohaga T.maal K. vallas T. külas.

XX esitas 29.12.1997.a K. Vallalvalitsusele avalduse K. vallas T. külas asuva 0,7 ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks.

K. Vallavalitsuse 15.04.2003.a korraldusega nr 178 määrati XX kuuluva ehitise (hobusetall) juurde teenindamiseks vajalikuks maaks 350 m2, mis tühistati K. Vallavalitsuse 03.09.2003.a korraldusega nr 327.

K. Vallavalitsuse 18.08.2004.a kirjaga nr 335 tehti XX uus piiride kulgemise ettepanek maa erastamiseks 3530 m2 ulatuses.

T.Y 21.10.2004.a korraldusega nr 1339 korraldati K. S. T. maakonnas K. vallas S. maa ostueesõigusega erastamine.

02.11.2004. a Ametlikes Teadaannetes avaldati teade, mille kohaselt on Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale esitatud kinnistamiseks katastriüksus S, 3530 m2, T. külas, K. vallas, K. S.

XX esitas 01.12.2004.a Tartu Halduskohtule kaebuse T.Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks. 27.01.2005.a esitas XX täiendava kaebuse põhjenduse.

Tartu Halduskohtu 20.12.2004.a määrusega on haldusasja kolmanda isikuna kaasatud K. S.

Tartu Halduskohtu 11.03.2005.a määrusega peatati haldusasja menetlus kuni T.Y poolt XX 14.02.2005.a avalduse järelvalvemenetluse algatamiseks K. Vallavalitsuse toimingutele ja üksikakti seaduslikkuse üle, läbivaatamiseni haldusmenetluses.

Tartu Halduskohtu 27.07.2005.a määrusega uuendati menetlus XX kaebuses T.Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks, kuna T.Y 17.06.2005.a otsusega nr 2.1-5/427 ei peetud vajalikuks taotleda K. Vallavalitsuse 30.07.2004.a korralduse nr 657 tühistamist.

XX esitas 30.09.2005.a taotluse ekspertiisi määramiseks K. S. T.Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 alusel erastatud maaüksuse ning XX erastatava maaüksuse väärtuse hindamiseks.

Tartu Halduskohtu 04.11.2005.a määrusega jäeti taotlus rahuldamata ja kaasati asja arvamuse andmiseks K.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

2.Kaebuse esitaja leiab, et Y korraldus maa erastamiseks K.S tuleb tühistada, kuna selle andmiseks puudub õiguslik alus. Kaebuse esitaja on esitanud avalduse T. külas, K. vallas T.maal asuva 7060 m 2 suuruse maatüki erastamiseks ning maavanema korraldus samas kohas asuva 3530 m 2 suuruse maatüki erastamiseks K.S. piirab kaebuse esitaja õigust saada erastamisavalduses taotletava maatüki omanikuks. Kaebuses märgitakse, et K.S. on taotlenud talle maa ostueesõigusega erastamist kui ehitise omanik. Taotluse on esitanud I. Ð, kes hiljem müüs ehitise K.S. Nimetatud ehitis aga ei ole püstitatud õiguslikul alusel, samuti puuduvad dokumendid, mis tõendaksid, millisel õiguslikul alusel on I. Ð. saanud viidatud hoonete omanikuks.

Kaebuse täiendustes tõi kaebaja kaebuse põhjendusena täiendavalt välja asjaolud, et K.S. puhul ei ole tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitise omanikuna AÕSRS § 14 lg 1 ja AÕS § 16 mõttes. Samuti, et vaidlustatud haldusakti alusel on maaüksus jaotatud pooleks selle osade väärtuste ebavõrdsust arvestamata. Kaebuse esitaja leiab, et talle erastatud maatükk on oluliselt väiksema väärtusega kui K. S. erastatud maatükk. Kaebuse esitaja leiab, et ühestki K. Vallavalitsuse poolt kasutusloa andmise aluseks olevast dokumendist ei ilmne I. Ð. omandiõigus vaidlusalusel maal paiknevatele hoonetele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ei I. Ð. ega K. S. ei ole MRS § 22 lg 1 nimetatud isik, kes saab maad erastada ostueesõigusega tulenevalt omandiõigusest ehitisele. Kasutusluba ei anna omandiõigust, see võimaldab saada kinnistu omanikuks. Kaebuse esitajal puudub juurdepääsutee Tallinn-Võru-Luhamaa maanteelt oma maaüksusele. Vajalikul määral on reguleerimata juurdepääs läbi K.S. erastatud maaüksuse. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja XX kaebuse kirjalike põhjenduste juurde.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

3.Vastustaja Tartu maavanema kirjaliku seletuse kohaselt ei ole vastustaja kaebusega nõus.

K.S. oli vaidlustatud korralduse tegemise ajal ja on ka käesoleval ajal erastataval maal asuvate hoonete omanik. Erastamistoimikus on K.S. omandiõigust tõendava dokumendina koopia 23.07.2002.a koostatud ja tõestatud ehitiste kinkelepingust. Pealegi nähtub K.S. omandiõigus K. vallas T. külas asuvatele saun-garaaþile ja keldrile lisaks eelmärgitud kinkelepingule ka ehitisregistrist. 21.10.2004.a K.S. maa ostueesõigusega erastamise kohta korraldust tehes ei rikkunud T.Y ühtegi õigusnormi. MRS § 22 lg 1 alusel saavad maad ostueesõigusega erastada isikud, kellel on õigus maad osta ehitise omanikuna ning seisuga 21.10.2004.a kuulusid erastataval maal paiknevad hooned (saun-garaaþ ja kelder) K.S. Y oli kohustatud korralduse andma MRS § 20 lg 1, § 21 lg 1, § 22 lg 1 ja 221 lg 1 järgi. Seadusest tulenevat takistust K.S. avalduse rahuldamisest keeldumiseks ei olnud. Y kontrollis andmete õigsust ja andmed olid õiged ning piisavad maa erastamisküsimuse otsustamiseks ja korralduse andmiseks. Y ei olnud alust ega kohustust koguda täiendavaid tõendeid.

Y korraldus jõustus allakirjutamise päeval s.o. 21.10.2004.a ning tehti asjaosalistele teatavaks, kuid kaebajat ei olnud põhjust lugeda asjaosaliseks isikuks ja temale korraldust ei saadetud.

Y korraldusega ei rikuta kaebaja õigusi, kuna erastatava maa suurust ja piire ei määra Y, vaid kohalik omavalitsus KORRA punktides 131 ja 13 2 sätestatud korras. Y erastamise korraldajana ei määra erastatava maa piire ja pindala omatahtsi, vaid eeltoimingute käigus kogutud dokumentide s.h. kohaliku omavalitsuse korralduse alusel. K.S. erastatava maa suurus ja piirid olid määratud juba kohaliku omavalitsuse 30.07.2004.a. korraldusega nr 657.

Vastustaja täiendavate selgituste kohaselt ei takista MRS maa erastamist juhul, kui hoonete ehitamiseks puudus õiguslik alus. Vaidlustatud hoone kohta on välja antud kasutusluba, seega nimetatud hooned on seadustatud ja nende juurde on maa erastamine võimalik. K. Vallavalitsuse väitel ei ole XX vaidlustanud vaidlusaluse maatüki jagamist vallavalitsuse poolt esitatud piiride kulgemise ettepaneku järgi, haldusaktina on K. Vallavalitsuse 30.07. 2004.a korraldus nr 657 jõus. Y erastamise korraldajana ei pea kontrollima kas XX ja K.S. erastatavad maad on jaotatud võrdse väärtusega ja kõlvikuliselt samaväärsed.

Väide, et XX puudub juurdepääs oma hoone juurde ei ole arvestatav, kuna kaebaja on ka naaberkinnistu omanik ja tal on üle oma kinnistu võimalik pääseda XX maatükile, samuti on vajadusel K. S. kohustus lubada XX juurdepääsu üle oma maatüki.

Kohtuistungil jäi vastustaja esindaja seisukohale, et Y korraldus ei ole vastuolus maa ostueesõigusega erastamist reguleerivate õigusnormidega ja kaebaja õigusi ei ole rikutud ja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

4.Kolmas isik K. S. esitas kohtule kirjaliku seletuse, milles leiab, et kaebus on põhjendamatu.

Kaebuse esitaja ei ole tõendanud väidet, et I.Ð. või K.S. ei ole ehitise omanikuks ja ei ole vaidlustanud I.Ð või K.S omandiõigust ehitisele ja selles osas ei ole jõustunud kohtuotsust, mille kohaselt on tunnistamist leidnud, et T.maa Hooneregistrisse tehtud kanne I.Ð. või ehitusregistrisse tehtud kanne K.S. omandiõiguse kohta on õigustühine. I.Ð. on väljastatud ehitise kasutusluba 22.10.1997.a (kasutusluba nr 389), K.S. on asjas T. Y poolt esitatud dokumentaalsete tõendite alusel ehitise seaduslik omanik.

Ehitised on olemas ja omanikul on MRS kohaselt õigus maa omanikuks saada, mille asukoht ja suurus on fikseeritud seadusjõus oleva kohaliku omavalitsusorgani otsusega. Ehitised on seadustatud ja ehitiste omanikul oli õigus erastada maad ostueesõigusega.

Kohtuistungil jäi kolmas isik kirjaliku seisukoha juurde. T. Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks puudub õiguslik alus. Y on korraldust andes tuginenud MRSs ja Maa ostueesõigusega erastamise korras ettenähtud alustele, mille kohaselt on käitutud. Korralduse andmiseks nõutavad alused olid olemas, puudus vajadus ja kohustus koguda täiendavaid tõendeid. Korralduse andmiseks olevad alused olid ja on seadusjõus, neid ei ole tühistatud.

KAASATUD ISIKU ARVAMUS

5.Maa-ameti kirjaliku seisukoha kohaselt võis I.Ð. kuulunud saun-garaaþile ja kuurile kasutusloa andmise ajal 22.10.1997.a õigusliku aluseta püstitatud ehitisele anda kasutusloa pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist tingimusel, et sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et OÜ XX või keegi kolmas isik oleks tunnistatud maa tagastamise õigustatud subjektiks maa osas, millel paiknesid I.Ð. kuulunud saun-garaaþ ja kuur. Seega, kasutusloa andmiseks olid täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused ja samas puudusid kasutusloa andmist välistavad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt asub K. seisukohale, et I.Ð. kuulunud saun-garaaþile ja kuurile kasutusloa andmine ei rikkunud ega saagi rikkuda XX subjektiivseid õigusi hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa erastamisel.

Ehitise kasutusluba ei ole ega saagi olla ehitise omandiõigust tõendavaks dokumendiks. Kuivõrd I.Ð. kuulunud saun-garaaþile ja kuurile anti AÕSRS § 14 lg 1 ja PES § 70 lg 3 sätestatud korras kasutusluba ja ehitised kanti seejärel vastavalt PES § 58 lg 7 hooneregistrisse, siis tekkis tal õigus maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks, mida ta 04.11.1997.a ka tegi, sest AÕSRS § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks MRS sätestatud alustel ja korras. Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna AÕSRS § 14 lg 1 sätestas, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitist võib käsutada pärast kasutusloa andmist ehitisele, siis ei olnud kehtiva õigusega vastuolus ka I.Ð. poolt 23.07.2002.a ehitiste võõrandamine kinkelepinguga K.S.

K.S. maa ostueesõigusega erastamise alusteks olid I.Ð. poolt 04.11.1997.a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus ja K. VV poolt 22.10.1997.a väljastatud ehitiste kasutusluba nr 389. Kumbki erastamise seisukohalt tähtsust omav asjaolu ei rikkunud ega saagi rikkuda XX subjektiivseid õigusi hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa erastamisel. Vaidlusaluse maatüki suuruseks on 7060 m 2. Sellise suurusega maatükist piisaks vähemalt kümne kõnealuse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks. Järelikult, olemuslikult ei saa antud juhul tõusetuda küsimust ka sellest, et kõnealune 7060 m 2 suurune maatükk tuleks jagada võrdselt nii saun-garaaþi ja kuuri kui ka hobusetalli teenindamiseks vajalikuks maaks, sest tegemist on kordades suurema maaga, kui ehitistealune ning ehitisi ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis on vajalik ehitis(t)e teenindamiseks. Saab asuda seisukohale, et K. Vallavalitsus on vaidlusaluse maatüki omadusi ja paiknemist arvestades ilmselt otstarbekusest lähtuvalt otsustanud jagada selle kaheks võrdseks 3530 m 2 suuruseks maatükiks, koheldes seega mõlemaid pooli võrdselt.

K. osundab MRS § 223 lg 1, mis sätestab, et ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne 2002. aasta 1. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind või 1996. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui 1993. aasta maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale kasvava metsa maksumus. Eeltoodust nähtub, et mõlema maatüki väärtuseks on selle ostueesõigusega erastamisel maa müügihind, mis põhineb maa korralisel hindamisel leitud maa maksustamishinnal ja mis erinevad teineteisest vaid sõltuvalt erastatava maa sihtotstarbest. Kummalgi maatükil ei kasva metsa, mis maatüki väärtust (müügihinda) võiks suurendada. Kaasatud isik märgib, et maa ostueesõigusega erastamisel on tegemist maa omandamisega soodustingimustel ja erastamisel tasutav ostuhind ja maa tegelik väärtus ehk turuhind ei ole võrreldavad suurused ning vaidlus maa väärtuse üle on alusetu, põhjendamatu ja ka asjakohatu.

K. on seisukohal, et K. Vallavalitsuse 30.07.2004.a korraldusega nr 657 antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks K.S. S. katastriüksus suurusega 3530 m 2, vastab OE korra p 15 kohaliku omavalitsuse maa erastamise seisukohalt olulisi tingimusi fikseerivale otsusele kehtestatud nõuetele. Nimetatud korraldust ei ole keegi HKMS sätestatud alustel, tähtaegadel ja korras vaidlustanud.

K.on samuti seisukohal, et vaidlustatud korraldus vastab OE korra p 23.4 erastamise korraldaja maa ostueesõigusega erastamise otsusele kehtestatud nõuetele. T.Y erastamise korraldajana on vastavalt OE korra p 23 kontrollinud talle maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning teostanud OE korra p 23 sätestatud erastamise toimingud kohaselt.

Maa ostueesõigusega erastamine K.S. vastab seaduse sättele ja mõttele ning on läbi viidud MRS rakendusaktides sätestatud korra kohaselt. K. on seisukohal, et ükski kaebuses ning kaebuse täiendustes ja seisukohtades toodud väide ega põhjendus ei saa olla aluseks T. Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 tühistamiseks.

K. arvates on kaebaja poolt kaebuses ja kohtule esitatud taotluses toodud väide, et S. katastriüksuse moodustamisega ja K. VV poolt XX kuuluva hobusetalli teenindusmaana välja pakutud piiride tulemusena oleks juurdepääs kaebaja kinnistule takistatud, sest puudub ligipääs üldkasutatavalt teelt, on vale ja ka pahatahtlik.

Kinnistusraamatu veebiversiooni ja K. veebilehe andmetest nähtub, et ainus avalikult kasutatav tee, mis möödub XX hobusetallist idas 5-8 m kauguselt, on põhja-lõuna-suunaliselt kulgev Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa riigimaantee. Kaebaja on aga “üldkasutatava tee” puhul ilmselt silmas pidanud nimetatud riigimaanteest läänes asuvat ja sellega paralleelselt kulgevat teed. Sellelt teelt on tagatud ühendus avalikult kasutatava riigimaanteega T. tehase ja O. kinnistute vahel kulgevat teed mööda. Kaebaja poolt märgitud “üldkasutatav tee” ei kulge üle S. kinnistu, vaid möödub sellest läänes ning nimetatud “üldkasutatavalt teelt” suundub vaid üks haru S. kinnistule selle loodenurgas. Eeltoodust nähtub, et kuivõrd S. kinnistu asub hoopis vastassuunalises ilmakaares avalikult kasutatava riigimaantee suhtes, siis ei ole võimalik tagada kaebaja juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt kaebajale tulevikus kuuluda võivale hobusetalli teenindamiseks vajalikule maale üle S. kinnistu. Samas ei nähtu kaebusest ega selle täiendustest ühtegi mõistlikku ja tõsiselt võetavat põhjendust, miks ei võiks kaebaja rajada oma tulevaselt kinnistult suhteliselt lühikest teed hobusetallist 5-8 m kauguselt möödaminevale riigimaanteele.

Seda, et kaebaja poolt nimetatud “üldkasutatava tee” puhul on tegemist erateega, seletavad asjaolud, et XX hobusetallile määratud teenindusmaaga piirneb põhjas T. tehase kinnistu, sellega piirneb põhjas T.tööstuse kinnistu, millega omakorda piirneb põhjas P. kinnistu ja sellest omakorda põhjas asub T. Vesiveski kinnistu jne, ning kõiki neid kinnistuid läbib kaebaja poolt nimetatud “üldkasutatav tee”, mis on osade kaupa arvatud nende kinnisasjade koosseisu, mida see tee läbib. Seega on selgelt tegemist erateega.

Samas peab K. oluliseks märkida ja rõhutada, et T.tööstuse kinnistu omanikuks on XX, mille ainuosanik ja juhatuse esimees on V.K ning T. tehase kinnistu üheks kaasomanikuks on füüsiline isik V.K. K. arvates ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et oma tulevasele kinnisasjale pääsemiseks on tingimata vaja rajada läbipääs üle kolmandale isikule kuuluva kinnistu, kui kaebaja XX ainuosanikuks ja juhatuse esimeheks on V.K, st sama isik, kellele kuulub 18/54 mõttelist osa T. tehase kinnistust, mis piirneb XX hobusetallile määratud teenindusmaaga põhjas ja mille osaks on osaliselt ka eelnimetatud “üldkasutatav tee”. Ükski seadus ega alamalseisev õigusakt ei sätesta, et iga kinnisasi peaks olema ühenduses avalikult kasutatava teega.

K. on seisukohal, et T.Y 21.10.2004.a korraldus nr 1339 ja sellele eelnenud K. VV maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sh ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine ja vaidlusaluse maatüki jagamine pindala arvestades täpselt pooleks, on toimunud vastavuses õigusaktidega ning need ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi temale kuuluva hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa määramisel. Otsese juurdepääsu puudumisega avalikult kasutatavale teele ei saa põhjendada T. Y 21.10.2004.a korralduse nr 1339 väidetavat õigusvastasust.

Kohtuistungil jäi K. esindaja kirjaliku seisukoha juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

6.Kaebus on lubatav ja tähtaegne, kuid puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse lubatavus tuleneb HKMS § 6 lg 2 p 1, mille kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kaebuses taotletakse väidetavalt kaebaja õigusi rikkuva haldusakti tühistamist, mille tõttu on tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva nõudega, mis kuulub sisulisele lahendamisele. Kaebuse tähtaegsuse suhtes on kohaldatav HKMS § 9 lg 1, mille kohaselt kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja ei ole vaidlustatavat haldusakti tavapärases haldusmenetlust reguleerivas korras kaebajale teatavaks teinud, mistõttu on kohus halduskohtumenetluses käsitlenud kaebust tähtaegsena, millise seisukoha muutmiseks puudub alus ka kohtulahendi tegemisel.

HKMS § 7 lg 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS §

26 lg 1 p 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt, kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §de 7 lg 1 ja 26 lg 1 p 1 koostoimest tuleneb seega, et halduskohtul on õigus tühistada selline õigusvastane haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ja arvamused, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja vaidlustatud haldusakti puhul on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puudub seega alus.

Faktilised asjaolud seonduvalt kolmanda isiku omandiga on järgnevad (vt kohtuasja juures võetud maa ostueesõigusega erastamise kohta avatud toimik). S. katastriüksuse plaaniga on tõendatud, et katastriüksus mõõdistati 19.05.2004.a ja katastriüksuse plaan koostati 20.05.2004.a ning plaani eksplikatsiooni järgi on S. katastriüksuse pindalaks 3530 m². K. Vallavalitsuse 30.07.2004.a korraldusega nr 657 on tõendatud, et vallavalitsus on andnud nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks K.S. S. katastriüksuse suhtes suurusega 3530 m². K Maakatastri õiendiga katastriüksuse registreerimise kohta on tõendatud, et katastriüksus on registreeritud maakatastris 14.10.2004.a katastritunnusega 28203:004:0094. Vaidlusaluse T. Y 21.10.2004.a korraldusega nr 1339 on tõendatud, et S. maa, suurus 3530 m², sihtotstarve väikeelamumaa, katastritunnus 28203:004:0094 on ostueesõigusega erastatud K.S. 27.10.2004.a sõlmitud maa ostu-müügilepinguga nr 19 928 ja kinnistusraamatu väljatrükiga on tõendatud, et kinnistamisavalduse alusel on 10.12.2004.a Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonnas avatud kinnistusregistri registriosa nr 30777.

Teisalt on kaebaja suhtes tõendatud K. Vallavalitsuse 18.08.2004.a kirjaga nr 335 (tl 6), et XX on tehtud hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa piiride määramise ettepanek. Kaebaja ei ole lõppkokkuvõttes vaidlustanud ega esitanud omapoolseid vastupidiseid tõendeid K. Vallavalitsuse 15.02.2005.a teatisele nr 99 (tl 76), mille kohaselt ei ole XX vaidlustanud õigusaktides sätestatud korras temale 18.08.2004.a esitatud piiride kulgemise ettepanekut.

I.Ð. kuulunud saun-garaaþile ja kuurile kasutusloa andmine on toimunud kooskõlas kehtiva õigusega. AÕSRS § 14 lg 1 sätestas, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning ORAS ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse AÕSRS § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast kasutusloa andmist ehitisele. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmist reguleeris PES § 70, mille eesmärgiks oli maa tagastamise õigustatud subjekti õiguste kaitse.

PES § 70 lg 3 sätestas, et enne PES jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võis anda kasutusloa pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist. PES § 58 lg 1sätestas ehitise kasutusloa mõiste, mille kohaselt on kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Seega ei saa kohus toetada kaebaja väiteid kasutusloa andmise õigusvastasusest. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele oli lubatud anda kasutusluba pärast ehitise ülesmõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist, tingimusel, et sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi, kelleks ei ole aga käesoleva vaidluse kaebuse esitaja, mistõttu on välistatud kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive sellel alusel.

Kohus jagab kaasatud isiku seisukohta, mille kohaselt on kasutusluba dokumendiks õigusliku aluseta püstitatud ehitise maareformi käigus teatavatel tingimustel võrdsustamiseks AÕSRS § 13 sätestatud õiguslikul alusel püstitatud ehitisega ja kuna AÕSRS § 13 ja PES sätteid kohaldatakse nii sellise ehitise kui ka selle omaniku ja valdaja suhtes, andes ehitise omanikule õiguse erastada ostueesõigusega maad nimetatud ehitise juurde või teenindamiseks vajaliku maana MRS sätestatud alustel ja korras, siis on ka kasutusloa saanud õigusliku aluseta püstitatud ehitise puhul maa erastamine võimalik samadel alustel, kui õiguslikul alusel püstitatud ehitise puhul.

Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatavad Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004.a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-43-04 väljendatud seisukohad, kuna selles kaasuses oli asjakohaseks seaduseks ORAS ja faktiliseks asjaoluks omandireformi käigus omandatud ehitis, mille püstitamise õiguslikku alust ei ole olnud väidetavalt võimalik üheselt tõendada. Käesolevas vaidluses ei ole aga saun-garaaþi ja kuuri puhul tegemist omandireformi käigus omandatud ehitistega, vaid õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mida avalik võim on tunnustanud alles kasutusloa väljaandmisega.

Käesolevas asjas vaieldava maatüki suuruseks on 7060 m². K. Vallavalitsus on otsustanud jagada selle kaheks võrdseks 3530 m² suuruseks maatükiks, mille tõttu on kohus seisukohal, et kaebajat ja kolmandat isiku on koheldud võrdselt.

Kohus jagab kaasatud isiku seisukohta, et asjas on kohaldatav MRS § 22³ lg 1, mis sätestab, et ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne 2002. aasta 1. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks 1993. aasta maa maksustamishind või 1996. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui 1993. aasta maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale kasvava metsa maksumus. Osundatud õiguslikust asjaolust saab järeldada, et mõlema maatüki väärtuseks on selle ostueesõigusega erastamisel maa müügihind, mis põhineb maa korralisel hindamisel leitud maa maksustamishinnal ja mis erinevad teineteisest vaid sõltuvalt erastatava maa sihtotstarbest. Kummalgi maatükil ei kasva metsa, mis maatüki väärtust võiks suurendada. Maa ostueesõigusega erastamisel on tegemist maa omandamisega soodustingimustel ja erastamisel tasutav ostuhind ja maa tegelik väärtus ehk turuhind ei ole võrreldavad suurused, mistõttu tõstatades vaidluse maa väärtuse üle ei saa sellega põhjendada vaidlustatud haldusaktiga subjektiivsete õiguste riivet ja haldusakti õigusvastasust, kuna haldusakti õigusvastasus ei tulene kehtivast õigusest ega õiguse üldprintsiipidest.

Kohus on samuti seisukohal, et T.Y 21.10.2004.a korraldus nr 1339 ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sh ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine ja vaidlusaluse maatüki jagamine pindala arvestades täpselt pooleks, on toimunud vastavuses õigusaktidega ning need ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi temale kuuluva hobusetalli teenindamiseks vajaliku maa määramisel. Otsese juurdepääsu puudumisega avalikult kasutatavale teele ei saa põhjendada korralduse õigusvastasust, kuna õigusvastasusele viitavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ei ole esitatud ega tõendatud.

7.HKMS §de 92 lg 1 ja 93 lg 1 alusel jäävad protsessiosaliste kohtukulud nende enda kanda. Vastustaja ja kaasatud isik ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Kaebus jääb rahuldamata, mis välistab kaebuse esitaja kohtukulude vastustajalt väljamõistmise. Kolmanda isiku kohtukulude kaebuse esitajalt väljamõistmist ei näe ette aga kehtiv õigus.

Roby Koik Kohtunik