2-04-1242/3 · Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasi nr 2-2/1795/05

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-04-1242 (endine 2-2/1795/05)

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2005, Tallinn

Tsiviilasi

A.P.

hagi

Eesti

Vabariigi

vastu

(Kultuuriministeeriumi

Rocca

al

Mare

Vabaõhumuuseumi

kaudu)

töölepingu

lõpetamise

ebaseaduslikuks

tunnistamiseks,

töölepingu

lõpetamise

aluse

formuleeringu

muutmiseks,

töölepingu

ebaseadusliku

lõpetamise

eest

hüvitise

saamiseks

ja

distsiplinaarkaristuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 14.09.2006 otsus tsiviilasjas

2-109-8209/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. detsember 2005

Menetlusosalised ja esindajad

Apellant A.P ja esindaja E.C.

Vastustaja esindaja advokaat L.R.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 14.09.2005 otsus ja teha uus otsus alljärgnevas:

1.1. Lugeda Eesti Vabariigi Rocca Al Mare Vabaõhumuusemi poolt töölepingu

lõpetamine A.P.ga 11.06.2004 ebaseaduslikuks.

1.2. Lugeda A.P. tööleping lõppenuks Rocca al Mare Vabaõhumuuseumiga

11.06.2004 omal algatusel.

1.3. Välja mõista A.P. kasuks Eesti Vabariigilt/ Kultuuriminsteeriumi Rocca al

Mare Vabaõhumuuseumi kaudu/ hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

14 802 / neliteist tuhat kaheksasada kaks/ krooni ja kohtukulu 3560/ kolm tuhat

viissada kuuskümmend/ krooni.

1.4.Välja mõista Eesti Vabariigilt/ Kultuuriministeeriumi Roccal al Mare

Vabaõhumuuseumi kaudu/ riigilõiv riigituludesse 1050/ üks tuhat viiskümmend/

krooni.

2. A.P. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

A.P. töötas alates 1999. a. maist Kultuuriministeeriumi hallatavas asutuses Eesti

Vabaõhumuuseumis Kolu kõrtsis müüja-teenindajana. Tööandja lõpetas hagejaga

töölepingu 11.06.2004 TLS § 86 p 7 alusel. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise

töövaidluskomisjonis, kuid Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni

Töövaidluskomisjon jättis 18.08.2004 otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/1778-04

hageja avalduse rahuldamata.

A.P.

esitas

27.09.2004

Tallinna

Linnakohtule

hagi

Eesti

Vabariigi

(Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu, milles palus tühistada 11.06.2004 määratud

distsiplinaarkaristus (s. o töölepingu lõpetamine), tunnistada töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kuue kuu

keskmise palga ulatuses. Hagi tugines ITLS § 28 lg-le 1 ja § 30 lg-le 2 ning TLS § 117

lg-le 2.

Hagiavalduse kohaselt karistati hagejat distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega

alusetult ning karistuse määramise protseduurireegleid rikkudes. 12.05.2004 kutsus

tööandja (kostja) hageja enda juurde ning teatas, et kirjastus M.R. saatis 05.05.2004

kostjale kirja, milles teatas, et ei jäänud rahule tööandja töötajate poolt pakutud

teenindusega 22.04.2004 Kolu kõrtsis toimunud üritusel. Hageja selgitas tööandjale, et

antud pretensioonis toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele ning seda võivad kinnitada

ka teised töötajad. Tööandja ei soovinud hageja seletusi kuulata ja andis hagejale kätte

TLS § 86 p 7 alusel töölepingu lõpetamise käskkirja nr 16-k samast kuupäevast, kus

töölepingu lõppemise ajaks oli märgitud 13.05.2004. Ajavahemikul 13.05.2004 kuni

11.06.2004 oli hageja töövõimetuslehel, mistõttu 11.06.2004 väljastas kostja uue

käskkirja nr 28-k, millega tühistas käskkirja nr 16-k ja määras hagejale

distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes

usalduse kaotamise tõttu.

Hageja väitel ei vasta tõele ning on pahatahtlik kirjastuse M.R. pretensioon temapoolse

halva teeninduse kohta 22.04.2004 üritusel. Kirjas viidatud arusaamatuse kliendi ja

hageja vahel kliendi poolt kaasatoodud alkoholi pärast põhjustas asjaolu, et hagejat ei

olnud eelnevalt teavitatud kliendi sellekohasest kokkuleppest tööandjaga. Arusaamatus

lahenes pärast hageja pöördumist oma ülemuse R.J. poole. Väär on pretensioonis

esitatud väide, nagu oleks klient ise söögilaudu nihutanud ja neid katnud, samuti see, et

hageja (kõrtsmik) käitus kliendiga ülbitsevalt. Hageja täitis talle antud tööülesandeid

korrektselt. Teiseks leidis hageja, et distsiplinaarjuurdlust ei viidud läbi nõuetekohaselt.

22.04.2004 üritusel teenindasid koos hagejaga L.M., J.O. ja M.P.. Vastavalt töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg- le 2 on tööandjal õigus nõuda oma

töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on

kohustatud andma niisuguse seletuse. Kostja nõudis kirjalikku seletust ainult J.O.,

hagejalt ja teistelt samal päeval tööl olnud töötajatelt seletusi ei nõutud.

Hageja oli seisukohal, et puudusid temaga töölepingu lõpetamise aluseks olevad

asjaolud ning kostja jättis põhjendamatult välja selgitamata hageja käitumises

22.04.2004 toimunud üritusel selliste asjaolude esinemise, mis võisid põhjustada

usalduse kaotuse ja olla töölepingu lõpetamise aluseks. Distsiplinaarkaristuse

määramise käskkiri süüteo asjaolude kirjeldust ei sisalda, mis on TDVS § 11 lg 2

rikkumine.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagejale distsiplinaarkaristuse

määramine TDVS § 2 p 2, § 3 p 4 ja § 7 lg 3 ning TLS § 86 p 7 ja § 104 lg 2 alusel oli

põhjendatud ja seaduslik. Kostja selgitas välja, et hageja, töötades vahetuse vanemana

22.04.2004 Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis toimunud üritusel, mille oli tellinud

kirjastus M.R., kahjustas oma käitumisega Eesti Vabaõhumuuseumi mainet ja põhjustas

kostja ühe pikaajalisema ja tähtsama koostööpartneri kirjastuse M.R. usaldamatuse

kostja vastu. Lisaks põhjustas hageja tööandjale varalise kahju, kuna kirjastus M.R.

nõudis tagasi ürituse eest makstud teenindustasu 1 486,50 krooni. Kirjeldatud asjaolud

selgusid kliendi 05.05.2004 kirjalikust pretensioonist, mida kirjastuse M.R. direktor

Signe Siim kostjale telefoni teel kinnitas. TDVS § 7 lg 3 kohaselt võib

distsiplinaarkaristuse määrata ka seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude

tõenditega.

Kuivõrd hagejaga töölepingu lõpetamine oli seaduslik, puudub tal alus nõuda ka

hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Tallinna Linnakohus jättis 14.09.2005 otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt

Eesti Vabariigi kasuks välja 7 000 krooni kostja õigusabikulu.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendamatu. TLS § 86 p 7 alusel on tööandjal

õigus lõpetada tööleping töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 p 3

kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 alusel, kui töötaja on

põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 2 alusel on distsiplinaarsüütegu TLS § 104 lg-s 2

nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse. Asjaolu, et töötaja

A.P. kaotas tööandja usalduse, on asjas uuritud tõenditega nende kogumis kindlaks

tehtud. ITLS § 28 lg 1 alusel on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude

puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui

seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud

protseduurireegleid oluliselt rikkudes.

22.04.2004 toimus Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis kirjastuse M.R. poolt

eelnevalt tellitud üritus. Olles veendunud osutatud teenuse madalas kvaliteedis, esitas

klient hageja tööandjale kirjaliku pretensiooni, et ta ei ole rahul teenindusega. Nähtuvalt

kirjastuse M.R. 05.05.2004 kirjast nr 43-D Eesti Vabaõhumuuseumile jättis kirjastuse

sünnipäevapidu Kolu kõrtsis 22.04.2004 kliendile sügavalt negatiivse mulje. Nad ei

taha enam näha köögis lösutavat ülbitsevat kõrtsmikku ja et sünnipäevatorti pakutakse

papptaldrikutelt plastmasslusikatega.

Arvestades saabunud pretensiooni, lõpetas tööandja hagejaga töölepingu 11.06.2004

TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. Tunnistajate J.O ja L.M. ütlused selle kohta,

et hageja ei käitunud ebaviisakalt, ei lükka ümber asjas tervikuna uuritud tõendeid. Asja

materjalidest nähtuvalt oli hageja 22.04.2004 Kolu kõrtsi vahetuse vanem. Samuti oli

klient avaldanud oma rahulolematust hageja negatiivse suhtumise osas kliendi

soovidesse oma tööülesannete täitmisel ning seega avaldanud usaldamatust tööandja

vastu seoses konkreetse töötajaga. Esitatud tõenditest nähtub, et AS M. on tagasi

nõudnud 22.04.2004 üritusega seoses arvestatud teenustasu 1 486,50 krooni. Kohus

leidis, et töötaja usalduse kaotust tööandja vastu hindab eelkõige tööandja. Kostja

lõpetas hagejaga töölepingu 11.06.2004 TLS § 87 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu

põhjendatult, sest asjas on tõendatud, et hageja kahjustas kostja mainet. Hageja väide, et

puudusid töölepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud, ei ole õige. Ka on töölepingu

lõpetamise käskkirja kantud kõik seaduses nõutud andmed; hageja väide töölepingu

lõpetamiseks seaduses ettenähtud protseduurireeglite rikkumise kohta ei ole

põhjendatud. Kostja 11.06.2004 käskkirjas on vaid üks ebatäpsus, et rikkumine toimus

22. mail, õigeks distsiplinaarsüüteo toimepanemise kuupäevaks tuleb lugeda

22.04.2004, milline on ka tõenditega kinnitatud. Kuna töölepingu lõpetamine hagejaga

TLS § 87 p 7 alusel on põhjendatud ja seaduslik, siis puudub TLS § 117 lg-s 2 toodud

alus kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise

väljamõistmiseks ning töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 14.09.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada ning jätta kohtukulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus ekslik tõendite

hindamise osas, millest tulenevalt on kohus ebaõigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad

asjaolud ning jõudnud ebaõigetele lõppjäreldustele. Samuti vaidlustab apellant

kohtukulude jaotuse.

Apellandi väitel on linnakohus jätnud tähelepanuta mitmed hageja esitatud tõendid ning

lugenud alusetult tõeseks kostja väited. Otsus rajaneb asjaolude tuvastamise osas ainult

kostja tunnistaja S.S. ütlustel, hageja seletus ning tunnistajate L.M. ja J.O. ütlused on

jäetud põhjendamatult arvestamata. Tunnistaja S.S. väited 22.04.2004 üritusel toimunu

kohta on vastuolus hageja esitatud tõenditega ning ei saa vastata tegelikkusele. S.S.

andis ütlusi, et ta jõudis kõnealusele üritusele veidi enne poolt kolme ja pärast kella

kolme toodi lauale soe söök. Ei ole reaalne, et pooletunnise ajavahemiku vältel jõudis

tunnistaja paigaldada kõik lauad, katta lauad nõude ja toitudega, võtta vastu külalisi,

suhelda külalistega, anda korraldusi töötajatele jne. Tähelepanuta on jäetud hageja

tunnistajate ütlused selle kohta, et Kolu kõrtsi töötajatele annab ülesanded perenaine

R.J. ja tema puudumisel kokk, mitte hageja, kuigi hageja ametinimetuseks on vahetuse

vanem. Samuti ei ole töötajatele tööülesannete andjaks klient, vaid tööandja.

Paljasõnaline ja väär on kostja väide, et ta selgitas pärast kliendilt pretensiooni saamist

välja 22.04.2004 üritusel juhtunu. Hageja seletuse ja tunnistaja L.M. ütlustega on

tõendatud, et mingeid seletusi neilt ei võetud. Samuti ei võetud kokalt seletust hageja

väidetava distsiplinaarsüüteo kohta. Karistuse määramise aluseks oli kirjastuse M.R.

05.05.2004 kiri, milles toodud asjaolude tegelikkusele mittevastavust on hageja

tõendanud. Üritusel tekkis arusaamatus kliendi kaasatoodud alkoholi pärast, mis

lahendati. Arusaamatuse tekkimise põhjustas tööandja, kes ei teavitanud töötajaid

vastavast kokkuleppest kliendiga. Hagejal ei ole kunagi midagi olnud teiste kokkade

vastu, nagu väidetakse kirjastuse M.R. kirjas, samuti ei pidanud ta osalema kliendi

raamatu reklaamimisel, kuna see ei kuulunud tema töökohustuste hulka. Tähtis on

asjaolu, et kostja töötajad teadsid, et tellitud üritus on sünnipäev, mitte raamatu

presentatsioon. Kliendi kaebus, milles toodud asjaolude vastavust tegelikkusele ei ole

tööandja välja selgitanud, ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele töötaja suhtes

usalduse kaotamise tõttu. Apellant märgib veel, et kostja ja kohus on asja lahendamisel

ebaõigesti tuginenud asjaolule, et klient nõudis alusetult teenuse hinna alandamist.

Eeltoodust järeldab apellant, et TLS § 104 lg 2 p 1 kuni 3 kohaldamise eelduseks

olevaid asjaolusid ei ole tema tegevuses tuvastatud. Töölepingu lõpetamine töötaja

suhtes usalduse kaotamisel eeldab töötaja konkreetset tegu ja töötajapoolset süülist

käitumist, mida kostja ei ole antud asjas tõendanud. Tööandja on töösuhtes tugevam

pool, mistõttu temale langeb suurem tõendamiskohustus. Karistuse määramise aluseks

olevaid asjaolusid pidi kostja suutma tõendada juba karistuse määramise ajal. Kostja

(tööandja) ei võimaldanud hagejal distsiplinaarmenetluses isegi seletust anda ega

selgitanud välja väidetava süüteo asjaolusid.

Esimese astme kohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti tuvastanud, et hagejaga

töölepingu lõpetamise käskkirja olid kantud kõik seaduses nõutud andmed. Hageja jääb

väite juurde, et tööandja ei järginud käskkirja vormistamisel distsiplinaarkaristuse

määramiseks seadusega kehtestatud korda. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11

lg 2 kohaselt peab dokument, millega tööandja vormistab distsiplinaarkaristuse,

sisaldama karistatava töötaja nime, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti

karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse ja määratud karistuse. Hagejale

määratud distsiplinaarkaristuse käskkiri ei sisalda konkreetsete töötajate süütegude

kirjeldusi ega pane hagejale süüks tööalaseid rikkumisi. Käskkiri refereerib kliendi

kaebust kostjale, milles umbmääraselt viidatakse ebarahuldavale teenindusele

22.04.2004 üritusel. Distsiplinaarkaristuse määramise protseduurireeglite sedavõrd

oluline rikkumine annab aluse tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ITLS

§ 28 lg 1 alusel.

Apellant leiab, et esimese astme kohus jaotas kohtukulud ebaõigesti. TsMS § 61 lg 1

kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja ainult vajalikud ja

põhjendatud õigusabikulud. Kostja kohtukulud 7 000 krooni olid asja keerukust ja

mahukust arvestades ülemäära suured ning kulude alusdokumentidest ei nähtu, mille

eest tasu nõuti. Õigusabikulude hüvitamisel on rikutud ka TsMS § 61 lg 1 p-st 1

tulenevat ülemmäära.

Vastuväited apellatsioonkaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja

kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Kolleegium leiab, et otsus kuulub tühistamisele protsessiõigusnormide rikkumise

tõttu alljärgnevatel asjaoludel.

TsMS § 95 lg 1 seab kohtule kohustuseks hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult

ja objektiivselt. Sealjuures antud paragrahvi lõike 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu

jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Apellandi väide on põhjendatud, et linnakohus on hageja tõendid, tunnistajate J.O. ja

L.M. ütlused, jätnud põhjendamatult tähelepanuta.

Vaidlus puudub selles, et hagejaga töölepingu lõpetamise põhjuseks oli Kirjastuse M.R.

rahulolematus 22.04.2004 ürituse teenindamisega Kolu kõrtsis.

Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi Rocca al Mare Vabaõhumuuseum leidis, et nende

töötaja A.P. teenindas klienti ebarahuldavalt ning sellega kahjustas asutuse mainet.

Antud juhtumi tagajärjel on tekkinud varaline kahju. Tööandja kaotas usalduse töötaja

vastu ning lõpetas temaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel.

Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et TLS § 86 p 7 annab tööandjale õiguse

lõpetada töötajaga tööleping usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 p 3 kohaselt on

tööandjal õigus lõpetada tööleping, kui töötaja põhjustas tarbijate, klientide või

äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu.

Töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 86 p 7 alusel saab olla töötaja poolt toime pandud

distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 järgi distsiplinaar-

karistus ei tohi olla vastuolus süüteo raskuse, selle toimepaneku asjaoludega. Arvestada

tuleb ka töötaja eelnevat käitumist.

Toimiku materjalide kohaselt töötas hageja antud tööandja juures maikuust 1999.a.,

seega viis aastat. Eelnevalt teda distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Töölepingu

lõpetamise aluseks toodud Kirjastuse M.R. 5.mai 2004 kirjast ilmneb, et klient ei olnud

rahul sellega, et ei lubatud kaasa tuua oma viina ning sünnipäevatorti pakuti

papptaldrikutelt plastmasslusikatega ning üldse oli teenindamine ebarahuldav.

Hageja seletusest ilmneb, et juhtkond ei informeerinud töötajaid eelnevalt, et klient

võis kaasa tuua oma alkoholi. Seda kinnitasid ka tunnistajad L.M. ja J.O.. Kostja

tunnistaja S.S. ütlustest/t.lk. 42-44/ ilmneb, et kokkulepe alkoholi osas oli saavutatud

perenaisega ning ta ei tea, kas kõrtsmik helistas perenaisele või mitte. Seega

arusaamatus alkoholi osas tekkis tööandjapoolse informeerimatuse tõttu.

Asjaolus, et lauanõusid ei olnud piisavalt ning appi võeti plastmassist taldrikud ja

lusikad, ei saa süüdistada töötajaid. See on tööandja teha, millisel tasemel ta soovib

kliente teenindada ja kui palju ta raha kulutab lauanõude muretsemiseks. Seega asutuse

maine kujundamine on mitte ainult töötajate teha, vaid see oleneb ka tööandjast.

Tunnistajate L.M. ja J.O. ütlustest ilmneb, et nemad teadsid, et on sünnipäev, kuid siis

selgus, et on hoopis M. kokaraamatu presentatsioon, kus kliendi töötajad panid ise oma

toidu lauale. Peakokk oli kohal, selleks, kuidas toit ja nõud välja pannakse, annab käsu

perenaine. Tunnistaja L.M. ütlustest nähtub, et ka temaga lõpetati tööleping ning J.O.

sai noomituse, kuid kumbki töötajatest ei saanud aru, mille eest neid karistati.

Seega klient võis põhjendatult olla rahulolematu teenindamisega, kuid selle põhjuseks

ei saa lugeda üksnes A.P. süüd, vaid selles olid ka tööandja enda tegevuses esinenud

puudused.

Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamine on rangeim distsiplinaarkaristus. Kui

tööandja leidis, et hageja tegevuses esines alus distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks, siis

tulnuks selle valikul arvestada kõiki asjaolusid.

Kolleegium leiab, et antud juhul kohaldatud distsiplinaarkaristus ei vastanud töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse paragrahvi 8 lõikes 1 toodud põhimõttele ning

seega töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 järgi ei olnud seaduslik.

Hageja taotles töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning

töölepingu lõpetamist tema omal algatusel ning hüvitise väljamõistmist kuue kuu

ulatuses.

Kolleegium leiab, et hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks

ning töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks, so töölepingu

lõpetamiseks omal algatusel alates 11.06.2004, on põhjendatud ning kuulub

rahuldamisele TLS § 117 lg 1 järgi. Kuivõrd töölepingu lõpetamise aluseks oli ka

töötajapoolse

vajalikku

initsiatiivi

puudumine

ürituse

heale

korraldamisele

kaasaitamises, siis tuleb hüvitise taotlus rahuldada osaliselt ning välja mõista hageja

kasuks kolme kuu keskmine palk TLS § 117 lg 2 järgi. Kostja õiendi kohaselt oli hageja

keskmine palk 4934 krooni kuus. Seega kuulub hageja kasuks välja mõistmisele 14 802

krooni.

Apellant taotles kostjalt kohtukulude väljamõistmist. Esitatud tõendi kohaselt kandis

hageja õigusabikulu 3500 krooni, mida peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatud

kohtukuluks TsMS § 61 lg 1 järgi. Apellant oli maksnud ka riigituludesse riigilõivu

60 krooni, seega kuulub tema kasuks väljamõistmisele 3560 krooni.

Kuivõrd apellandi kasuks kuulub väljamõistmisele hüvitis 14 802 krooni, siis tuleb

vastustajalt välja mõista riigituludesse riigilõiv riigilõivuseaduse § 37 lg 1 järgi 1050

krooni. Vastustaja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mare Merimaa