3-04-418/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 12.01.2006. a Tallinn Haldusasja number 3-2587/2004 Haldusasi AS X kaebus põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr.

400 p 1 alapunkti 2 tühistamise nõudes ning 22.06.2005 käskkirja nr. 139 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 29.12.2005 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja AS X, kaebuse esitaja volitatud esindaja vandeadvokaat Maris Kuurberg, vastustaja Põllumajandusministeerium, vastustaja volitatud esindajad Ingrid Raidme ja Taavi Kuntu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 12.01.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 12.01.2006 (HKMS § 31 lg 1, 5).

ASJAOLUD

Põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirjaga nr. 400 p 1 alapunktiga 2 määrati AS-le X rooja peedisuhkru tahkel kujul ning valge suhkru (KN kood 1701 99 10) ülekandevaru suuruseks

64 299 kilogrammi ja üleliigse laovaru suuruseks 13 261,579 kilogrammi (toimiku lk. 15). Põllumajandusministri 22.06.2005 käskkirjaga nr. 139 muudeti varasema käskkirja p 1 alapunkti 2 ning määrati rooja peedisuhkru ning valge suhkru (KN kood 1701 99 10) ülekandevaru suuruseks 66 601 kilogrammi ja üleliigse laovaru suuruseks 10959,579 kilogrammi (toimiku lk. 156-157).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja on vääralt leidnud, et kaebaja deklareeritud 62° Brix siirup tuleb 01.05.2004 seisuga arvesse võtta laovaruna. 62° Brix siirupi laovaru arvutamisel arvessevõtmine on viinud laovaru ebaõige arvestamiseni. Deklareeritud 62º Brix siirupi näol (01.05.2004 seisuga tagasiarvestatuna suhkruks 21849 kg) ei ole tegu sisseostetud siirupi kui tootega, vaid tegu on sisseostetud suhkruga, mis on sulatatud siirupiks kui pooltooteks karastusjoogi tootmiseks. Suhkur tuleb esmalt sulatada siirupiks, enne kui lisatakse muud karastusjoogi komponendid, seega on tegu tootmisprotsessis oleva suhkruga. Kuna tegu on pooltootega, siis selles olev suhkur ei kuulu laovaru arvutamisel arvessevõtmisele, kuna selline pooltoode on saadud karastusjoogi tootmisel. 21489 kilogrammiks tahkeks suhkruks tagasiarvestatud 62º Brix siirupi arvestamine laovaruna on väär ega tulene Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ artiklist 4. Kaebaja tahke suhkru laovaru oli 01.05.2004 seisuga oli 55711,579 kg, mitte 77560,579 kg nagu on leidnud vastustaja. Kaebaja küll deklareeris 62º Brix siirupi 01.05.2004 seisuga, kuid seda ei tule arvestada laovaruna. Kuna vastustaja on pidanud põhjendatuks ülekandevaruks 66601 kg, kuid Kaebajal oli 01.05.2004 seisuga laos 55711,579 kg tahket suhkrut, siis on üheselt selge, et mingi üleliigset laovaru ei olnud.

2. Käskkirjas puudub viide sellele, milline on koefitsiendi 4,425 arvutamise õiguslik alus ja miks on arvesse võetud vaid kasv kuni 30.04.2004, mitte aga tõendatud tootmismahu oluline kasv mais – juunis 2004. Koefitsiendi arvutamise õigusliku aluse puudumine ei võimalda selle õigsust ei kontrollida ega hinnata.

3. Vastustaja ei ole arvestanud täistankeri tellimise vajadusega. Tankersuhkru puhul on olulised järgmised aspektid: esiteks sulandatakse selline suhkur koheselt vette siirupiks, seega ei hoita konteineriga tellitud suhkrut valge tahke suhkruna, vaid seda tellitakse vaid konkreetseks tootmisvajaduseks ning lahustatakse koheselt pooltooteks – 62° Brix siirupiks; teiseks on 62º Brix siirup kasutuskõlbulik alles 48 tundi pärast selle lahustamist ning kolmandaks tuleb arvestada seda, et tankersuhkrut sai tellida vaid terve tankeri kaupa (20000

– 22000 kg). Kuna vajalikuks ülekandevaruks on loetud 66601 kg, siis on selge, et täiendava suhkru tellimine oli vajalik ja kuna täiendavat suhkrut oli võimalik tellida vaid täistankerina, siis on laovaru 77560,579 (kui teoreetiliselt nõustuda, et laovaru võib arvestada koos siirupiks sulandatud suhkru kui pooltootega, millise arvutusega kaebaja ei nõustu!) mõistlik ja põhjendatud. Karastusjooke planeeriti toota mai 2004 alguses kaks täispäeva 48 tundi järjest (millise tootmisega saadakse 250000 liitrit karastusjooke). Täiendavalt vajalik suhkruvaru karastusjookide, sealhulgas uute toodete tootmiseks, on esimeseks tootmispäevaks 15000 kg päevas ja teiseks tootmispäevaks 30000 kg päevas. Teiseks päevaks on planeeritud energiajook Hustler tootmine, mille suhkrusisaldus on suurem kui kõigil esimesel päeval toodetavatel karastusjookidel). Kokku on vaja planeeritud uute toodete tootmiseks 45000 kg suhkrut mai alguses. Karastusjookide tootmismaht mais 2004 oli väike ning ka varem tootmises olnud karastusjooke toodeti vähem seetõttu, et alates maist 2004 planeeriti minna tootmises üle põhiliselt 0,5-liitriste ja 1,5-liitriste toodete tootmisele (mida pidi võimaldama uus etikettimismasin; vana masinaga sai toota vaid 1- ja 2-liitriseid tooteid, kuid uusi tooteid ei kavatsetud sellise mahuga pudelites üldse toota ning ka varem tootmises olnud karastusjookide puhul kavandati üleminekut teistele mahtudele).

Rõhutada tuleb ka seda, et tootmisplaan tehakse valmis varem, seega kui karastusjooki ei ole võimalik toota karastusjoogi tootmiseks ettenähtud ajal, siis saab seda toota siis, kui planeeritud õlu on toodetud, mitte siis, kui karastusjoogi enda tootmine oleks iseenesest juba võimalik. Arvestada tuleb ka selliste tootmisnüanssidega, et tootmine toimub majanduslikult otstarbekamas järjekorras. See tähendab, et järjest toodetakse kõik karastusjoogid, alustades 0,5-liitristest pudelitest, minnes edasi 1,5-liitristele jne. Õlle tootmisel minnakse samuti ühelt sordilt edasi teisele ning samuti toodetakse pudelite (suuruse) järgi. Tuleb arvestada, et karastusjookide ja õlle tootmisel on alati kahe toote tootmise vahel pesu 8 tundi; õlle keedumajas on pesu iga nädal 12 tundi, samuti iga 10 keedu järgi väiksem pesu 4,5 tundi.

4. Kaebaja ei nõustu sellega, et vastustaja ei ole võtnud arvesse tootmise kasvu alates 1. maist 2004. Mai 2004 algusesse planeeritud uute karastusjookide tootmine (mida algselt oli planeeritud 6, aprillis muudetud plaani kohaselt 8) lükkus mai lõppu ja põhiosas juunisse tootmistakistustest tulenevalt. Seetõttu on arusaadav, miks mais uute toodete tootmisarv ja kasutatud suhkru kogus on väiksemad kui oli planeeritud. Kuna suhkur oli varutud teadmisega, et tootmine algab maist 2004, siis põhjendatud ülekandevaru määramisel tuleb arvesse võtta mai 2004 – juuni 2004 tegeliku suhkrukulu keskmine, sest juunis 2004 tehti (vähemalt osaliseltki) tasa mais tehnilistel põhjustel tootmata jäänud karastusjookide osa.

Maksuja Tolliamet oma kontrollakti punkti 2.1 „Selgunud asjaolud ja tõendid” lk 6 punktis 4) on sedastanud, et kontrolli käigus on selgunud, et põhjused, miks mai 2004 tootmine osutus planeeritust väikesemaks, on tõendatud ning nendeks olid asjaolud, et: a) etikettimismasin saabus hilinemisega, planeeritud oli saabumine 05.05.2004, saabus mai teise dekaadi lõpus, kolmanda alguses; b) häired vedellämmastiku kasutusel tootmisel.

25. mail 2004 alustati tootmisega, samal ajal toimus ka seadmete häälestamine, seadmete häälestamisel osalesid seadmete tarnijate firmade esindajad, tootmine toimus kolmes vahetuses, kuid tootlikkus oli nõrk ning täisvõimsus saavutati juunis 2004. Maksuja Tolliamet oma kontrollakti punkti 2.1 „Selgunud asjaolud ja tõendid” lk 6 punkti 3) teises lõikes toodud järelduses on selgitanud, et on tuvastatud, et AS X väide, et tootmise katkemine suhkru uue hankelepingu sõlmimise viibimisega ja võimalike suhkrutarnete hilinemisega, on õige. Kontrollakti lk 4 on Maksuja Tolliamet tuvastanud, et AS X ja Danisco Sugar c/o Y OÜ vahel sõlmitud leping, on allkirjastatud Danisco Sugar c/o poolt 09.06.2004 ja AS X poolt 06.07.2004; samuti, et varasem leping oli kehtivusega kuni 08.05.2004 (AS X on 6.12.2004 kaebuse lisaga 7 tõendanud, et varasem leping öeldi OÜ Y poolt üles 31.03.2004 saadetud teatega alates 30.04.2004 ja seoses Eesti Vabariigi Euroopa Liidu täisliikmeks saamisega, seega ei kehtinud see isegi mitte kuni 08.05.2004).

Eeltooduga on Maksuja Tolliamet, kellelt on kontrolli tellinud vastustaja ise, kinnitanud, et AS-il X oli plaanitud tootmise oluline kasv alates mai 2004 algusest, kuid tootmistehnilistel põhjustel ja seadmete hilinemisega tarnimisest tulenevalt lükkus tootmine mai 2004 lõppu ning täisvõimsuse saavutas see juunis 2004. Samal ajal oli AS-il X planeeritud tootmist arvestades vaja tellida aprillis 2004 suhkrut arvestusega, et sellest jätkuks mais 2004 planeeritavaks suuremaks tootmiseks. Suhkru tellimine oli vajalik eriti arvestades asjaolu, et OÜ-ga Y sõlmitud leping lõppes 30.04.2004 ning uue lepingu tingimustes kokkuleppele jõudmise aeg ei olnud ette teada (nagu näha, sõlmiti uus leping alles juunis 2004). Kaebaja esitatud tõenditest hoolimata, mis on Maksuja Tolliameti kontrollaktiga tuvastamist ja tõendamist leidnud, ei ole Vastustaja arvesse võtnud Kaebaja tootmismahu kasvu alates 01.05.2004. Alates 01.05.2004 etteplaneeritud tootmismahu olulise kasvu arvessevõtmisel ei ole kahtlust, et Kaebajal puudus seisuga 01.05.2004 üleliigne laovaru ka siis, kui 01.05.2004 seisuga oleva laovaru suuruseks võtta 77560,579 kg .

5. Üleliigse laovaru tasu seaduse § 10 lg 2 laused 2 ja 3 on põhiseadusega vastuolus. Igal juhul tuleb arvesse võtta ka planeeritud ning tõendatud tootmise kasvu alates 1. maist 2004, kui sellise planeeritud tootmise kasvu tõttu on laovaru olnud varasemast suurem. Antud juhul oli karastusjookide tootmine kaebaja poolt planeeritud (ja sisse viidud) 2003.aastast, selle täiendava kasvu planeerimine alates maist 2004 ja reaalne kasv ise on kaebaja poolt tõendatud, mistõttu tuleb sellist kasvu laovaru määramisel arvesse võtta. Kui üleliigse laovaru tasu seaduse § 10 lg 2 laused 2 ja 3 ei võimalda eelnimetatud tootmise kasvu arvesse võtta, siis tuleb jätta need laused kohaldamata kui sätted, mis on vastuolus põhiseaduse §-iga 31 ja §

11 2.lausega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Maksuja Tolliamet on tuvastanud, et AS-i X omandis oli Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel 35 240 kg 62%-se suhkrusisaldusega siirupit, mis sisaldas 21 849 kg suhkrut. AS X on selle koguse siirupit deklareerinud tagasiarvestatuna suhkruks koguses 21 849 kg. ÜLTS 3ja Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 art 4 kohaselt kuulusid deklareerimisele kõik põllumajandustoodete töötlemisel saadud tooted, mille suhkru või suhkru ekvivalendi sisaldus on suurem kui 10% ning seejuures tuli laovarude andmed selliste toodete kohta esitada Euroopa Komisjonile tagasi arvestatuna suhkruks. AS-i X 35 240 kg 62%-se suhkrusisaldusega siirupit kuulus deklareerimisele ning Põllumajandusministeerium on käitunud selles sisalduva suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse võtmisel õiguspäraselt. Ka maailmaturuhinnaga suhkrust siirupit tootes sai AS X konkurentsieelise nende ettevõtjate ees, kes pidid pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist toorainet varuma kõrgema hinnaga (Euroopa Liidu siseturuhinnaga). Põllumajandusministeeriumi hinnangul avaldub konkurentsieelis ühtemoodi sõltumata sellest, kas tegemist on varutud suhkru või siirupiga.

2. Põllumajandusministri 22.juuni 2005 käskkirjas nr. 139 on esitatud nii ülekandevaru suurendamise õiguslik alus (viide ÜLTS sättele) kui ka rakendatud arvutusskeem (sisaldub viidatud seaduse sättes). Koefitsient 4,425 vastab käitleja suhkru ümbertöötlemise mahu kasvule enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist. See saadi perioodil 01.05.2003 kuni 30.04.2004 ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru koguse jagamisel perioodil 01.05.2002 kuni 30.04.2003 ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru kogusega.

3. Käitleja poolt ülekandevaru suurendamiseks esitatud põhjendust: põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega (29 715 kg (õlu)) ei võetud arvesse, kuna deklareeriti suhkrut, mida AS X ei tooda. Nagu selgus Maksuja Tolliameti kontrollaktist, sellist kogust suhkrut käitleja laos seisuga 01.05.2005 ei olnud. Laovarude tekkimine enne 2003. a. III kvartalit (21 600 kg (õlu)) on arvestatav põhjus ülekandevaru suurendamiseks üksnes juhul, kui alates 01.07.2003 kuni 30.04.2004 ei ole käitleja 01.05.2004 lattu jäänud eelmise nelja aasta keskmisest suurem laovaru. Käitleja esitatud suhkru deklaratsioonist kirjeldatud olukorda ei nähtu. Käitleja on korduvalt kasutanud argumenti, et tootmisprotsessi iseärasuste tõttu on mahlajookide tootmisel hädavajalik ja ainuvõimalik kasutada suhkrut, mida tarnitakse puistena ning kuna mai alguseks oli kavandatud mahlajookide tootmine, siis oli vajalik tellida 30. aprilliks 2004 suhkur puistena, mida tarnitakse üksnes täistankerina, koguses 21 849 kg. Maksuja Tolliameti kontrollaktist selgub, et 30. aprillil 2004 ostis käitleja ühe päeva jooksul AS-lt Z

25 200 kg suhkrut kottidesse pakitult ja OÜ-lt Y 21 849 kg suhkrut puistena, mille väidetavalt sulandas samal päeval siirupiks. Käitleja selgituste põhjal on kottidesse pakitud suhkrut majanduslikult otstarbekas kasutada üksnes õlle tootmisel. Käitleja poolt 25.02.2005 esitatud põllumajandustoote deklaratsioonis suhkru kasutamise kohta õlle tootmisel perioodil 01.05.2003 kuni 01.05.2004 on suhkru laovaru suuruseks 01.05.2004 deklareeritud

55 711,579 kg, mis on 2,6 korda suurem kui keskmine laovaru kuu alguses samal perioodil. Kaebaja on selgitanud, et tegelikult kasutati 26661,579 kg kottidesse pakendatud ja õlle tootmiseks kasutatavana deklareeritud 55 711,579 kg suurusest suhkru laovarust mais 2004. a. karastusjookide tootmiseks, mis ei kinnita kaebaja väidet, et mahlajookide tootmisel on ainuvõimalik kasutada puistena tarnitud suhkrut. Käitleja esitatud andmed ei tõenda, et üleliigse laovaru tekkimise põhjuseks oli üheselt ja möödapääsmatult asjaolu, et puistena tarnitavat suhkrut ei saa tarnida väiksemas koguses kui täistanker ning Põllumajandusministeerium ei võtnud seda suhkru ülekandevaru suurendamise põhjusena arvesse kui „muud käitlejast sõltumatut asjaolu“.

Üleliigse laovaru tasu seadus ja Euroopa Komisjoni määrus nr. 60/2004 ei sätesta, et käitleja ülekandevaru määramisel võetakse arvesse käitleja suhkru tootmisja töötlemismahu kasvu pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist. Käitlejale määratud suhkru ülekandevaru 66 601 kg oli piisav selleks, et tagada käitleja ettevõtte häireteta töö isegi juhul, kui käitleja 2004. a. maiks kavandatud suhkru ümbertöötlemise maht oleks tegelikkuses realiseerunud. Põllumajandusministeeriumi määratud suhkru ülekandevaru 66 601 kg oleks katnud käitleja suhkru ümbertöötlemismahu kuu vajadusest 78%. Seda kogust tuleks Põllumajandusministeeriumi hinnangul lugeda käitleja tavapäraseks laovaruks. Seda kinnitab ka asjaolu, et esitatud deklaratsiooni alusel moodustas perioodil 01.05.2003 kuni 01.05.2004 käitleja keskmine suhkru laovaru kuu alguses 55% keskmiselt kuus ümbertöötlemiseks kulutatud sukru kogusest. Nii suhkru ki suhkrusiirupi ostmine oli endiselt võimalik ka pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist ning seega puudus vajadus tavapärasest suuremate laovarude varumiseks.

4. Tulenevalt eelnevast võib järeldada, et AS X ostis enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist endale tavapäraseks tegevuseks vajalikust suurema koguse suhkrut. Sellise tegevuse põhjuseks oli asjaolu, et enne liitumist oli võimalik soetada põllumajandustooteid, mille ühikuhind oli oluliselt madalam Euroopa Liidu siseturu hinnast, st maailmaturu hinnaga, sest pärast Euroopa Liiduga liitumist on ühikuhinnaks juba Euroopa Liidu turuhind, s.o maailmaturuhind + Euroopa Liidu tollimaks. Kui 2003. aastal oli Eestisse imporditud suhkru keskmine hind 3.36 kr/kg ning ajavahemikul 2004. a jaanuarist kuni aprillini 3.23 kr/kg, siis pärast Euroopa Liiduga liitumist ajavahemikul maist oktoobrini 2004. a tõusis suhkru impordihind 10.70 kr/kg ehk oli üle kolme korra kõrgem eelneva perioodi keskmisest.

Käitleja esitatud deklaratsiooni andmete alusel oli 01.05 2004. a tema omandis oleva valge suhkru keskmine hind 4,00 kr/kg. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga tõusis suhkru keskmine impordihind ja oli mais 2004. a 9,40 kr/kg, juunis aga juba 10,03 kr/kg. AS X omas Euroopa Liiduga liitumise ajal küllaltki suurt tunduvalt madalama hinnaga suhkru laovaru. Vastustaja on seisukohal, et kasutades ümbertöötlemisel madalama hinnaga toorainet sai käitleja konkurentsieelise turul nende käitlejate suhtes, kellel laovaru puudus ning kes pidid oma majandustegevuseks hankima suhkrut pärast 1. maid 2004. a tunduvalt kõrgema hinnaga. Seega võis Põllumajandusministeeriumi hinnangul AS X põllumajandustoote deklaratsioonis toodud andmetest leida viiteid Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määruse 60/2004/EÜ, mis kehtestab üleminekumeetmed suhkru sektoris seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia liitumisega Euroopa Liiduga (ELT L 009 15.01.2004, lk 8–12), preambuli lõigetes 5 ja 6 kirjeldatud lubamatule tegevusele ja seda ei saanud jätta tähelepanuta. Tulenevalt eelnevast leiab Põllumajandusministeerium, et käitleja ülekandevaru on määratud AS X tavapärast majandustegevust arvestades ning ülekandevaru määramisel on arvesse võetud käitleja esitatud andmetest kinnitust leidnud valge suhkru ümbertöötlemise mahu kasv.

5. Kuigi üleliigse laovaru tasu seadus avaldati ja jõustus lühikese ajavahemiku jooksul, tuleks silmas pidada, et üleliigsete laovarudega seonduvat reguleeris enne seaduse vastuvõtmist nii Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping, mis allkirjastati 16. aprillil 2004. aastal, kui ka Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping (Euroopa leping), mis ratifitseeriti juba 1994. aastal. Ka üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu arutelud eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega toimusid Põllumajandusministeeriumis alates 2004. aasta veebruarist (neist esimene 17. veebruaril 2004. a). Mõlemas kõnealuses lepingus oli Eesti endale võtnud kohustuse, et eraja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida (sarnased kohustused on olnud ka varem Euroopa Liiduga liitunud riikidel, nagu näiteks Austrial, Soomel ja Rootsil).

Samuti oli teada, et juhul kui Eesti alates 1. maist 2004. a, Euroopa Liiduga ühineb, on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks Euroopa Liidu ühinemisleping, mis muu hulgas sätestab Euroopa Liidu õiguse vastu võtta õigustloovaid akte, sealhulgas määrusi. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 kohaselt on määrus üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ning vahetult kohaldatav. Seega oli isikutel võimalik eeldada ka seda, et 1. maist 2004. a tuleb asuda Eestis täitma Euroopa Liidu määrusi, sealhulgas üleliigse laovaru tasu seaduse väljatöötamise tinginud Euroopa Liidu Komisjoni määrusi, millega sätestati üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses, sealhulgas suhkrusektoris, ja mis võeti vastu 10. novembril 2003. a (1972/2003/EÜ) ja 14. jaanuaril 2004. a (60/2004/EÜ).

Üldine ehk vahetu kohaldatavus tähendab, et määrus avaldab õiguslikku toimet avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas (käesoleval juhul siiski Eesti liitumisest 1. maist 2004. a) ehk nendega saab panna liikmesriikide isikutele kohustusi ja anda õigusi ilma siseriikliku õigusloome sekkumiseta (Eesti õiguse muutmist või siia ületoomist ei eeldata). Euroopa Kohus on toonitanud, et määruse elluviimisseadused on vahetut toimet arvestades põhimõtteliselt üleliigsed ning konflikti korral on eelistatud avaldatud Euroopa Liidu määruse tekst. Euroopa Komisjoni määruses (1972/2003/EÜ preambuli lõikes 3, artikli 4 lõikes 1; 60/2004/EÜ preambuli lõikes 6 ja artikli 6 lõikes 3) on sõnaselgelt kirjutatud, et üleliigse laovaru koguse eest peab liikmesriik (st Eesti Vabariik) nõudma tasu ettevõtjalt, kellel on üleliigne laovaru (suhkru puhul selline laovaru, mida ei ole tähtpäevaks turult kõrvaldatud).

Seega on tasu maksmine üleliigset laovaru valdava isiku kohustus. Euroopa Liidu ees vastutab oma isikute kohustuste täitmise korraldamise ja tagamise eest liikmesriik. Trahv määratakse liikmesriigile üleliigse laovaru või suhkru puhul turult tähtaegselt kõrvaldamata jäetud üleliigse laovaru eest ehk selle eest, et teatud isikud oma kohustuse täitmata jätsid. Need isikud soovisid Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumisel tekkivatest kaubandushäiretest kasu saada konkurentsieelise abil ja nad tekitasid oma tegevusega Eesti Vabariigile kahju. Tasu kogumine trahviks määratava summa katteks on vajalik selleks, et Eesti Vabariigile tekitatud kahju ei peaks riigieelarve kulude märkimisväärse suurenemise kaudu kinni maksma teised isikud (sest Eesti Vabariigile Euroopa Komisjoni määratav trahv tuleb maksta Eesti Vabariigi riigieelarve vahenditest).

Tasu võib Eesti õiguslike põhimõtete kohaselt kehtestada üksnes seadusega. Seega tuli Eesti Vabariigil kõnealuste Euroopa Liidu määruste rakendamise tagamiseks 1. maist 2004. a kehtestada asjakohane seadus. Seaduse kehtestamine toimus võimaliku kiireima ajaga. Eesti kui seaduse vastuvõtmise hetkel tulevase liikmesriigi pädevuses oli otsustada seaduse reguleerimisalaks olevad küsimused, st 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote üleliigse laovaru tasu maksmise alused ja menetluse kord, riikliku järelevalve teostamise alused ja ulatus ning vastutus nende nõuete rikkumise eest.

Vastavalt kõnealustele määrustele loodi Eestis süsteem, mis:

1) võimaldab kindlaks teha isikud, kes suhkrusektori häirete riski tekitavad (60/2004/EÜ preambuli lõige 8, artikli 6 lõige 3) või üleliigset laovaru valdavad (1972/2003/EÜ artikli 4 lõige 2), 2) tagab üleliigseks laovaruks oleva suhkru koguse turult kõrvaldamise (60/2004/EÜ artikli 6 lõige 2), 3) annab aluse nõuda riigieelarve tuludesse suhkrusektori häirete riski tekitanud isikult üleliigse laovaru kogusele vastava summa (60/2004/EÜ artikli 6 lõige 3) või tasu üleliigse laovaru eest (1972/2003/EÜ artikli 4 lõiked 1 ja 3), 4) võimaldab kontrollida üleliigse laovaru turult kõrvaldamist (60/2004/EÜ artikkel 8) ja tasu maksmist (1972/2003/EÜ artikkel 7).

Üleliigse laovaru tasu seaduses käsitletavate meetmete rakendamise eesmärk ongi kõnealuste Euroopa Liidu määruste kohane võrdsete konkurentsitingimuste tagamine kõigile ühenduse ettevõtjatele Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Ühtlasi tagatakse seadusega ka Eesti ettevõtjate vahelised võrdsed konkurentsitingimused, sest riik peab kohtlema kõiki ettevõtjaid võrdselt. Kui Eesti Vabariik lubaks teatud ettevõtjatel varuda liitumiseelsel perioodil odavama hinnaga põllumajandustooteid, annaks see nendele ettevõtjatele teiste Eesti ettevõtjate ees põhjendamatu soodustuse ehk konkurentsieelise. See omakorda on käsitletav riigiabina, millise andmine ei ole kooskõlas ei konkurentsiseaduse ega Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.

Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu koostamisel sätestati edaspidiste võimalike vaidluste vältimiseks selle tasu õigusliku iseloomu üle sõnaselgelt, et üleliigse laovaru eest makstava tasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Igasugune avalik-õiguslik rahaline kohustus kuulub oma olemuselt põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Sama seisukohta on väljendatud Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsuse nr 3-4-1-10-00 punktis 20 ja erialakirjanduses. Euroopa Liidu eelmise laienemise puhul 1994. aastal, kui liituvad riigid olid Austria, Soome ja Rootsi, võeti samuti vastu sarnaseid üleminekumeetmeid käsitlenud Euroopa Komisjoni määrus (3108/94/EÜ). Ka nimetatud määruse puhul tõstatasid uute liikmesriikide ettevõtjad küsimuse määruse vastavuse kohta proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse printsiibile uue liikmesriigi ettevõtja suhtes. Euroopa Kohus on teinud selle kohta 15. jaanuaril 2002. a otsuse (asjas nr C-179/00, punkt 2) ning leidnud, et neid printsiipe ei ole rikutud.

Seadusega ei ole rikutud ka põhiseaduslikke printsiipe. Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigust üleliigse laovaru tasu seadusega ei piirata. Seadus ei võta kaebuse esitajalt õigust oma omandit vallata, kasutada ja käsutada. Üleliigse laovaru tasu seadus üksnes reguleerib teatud omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist. Omandiõiguse puhul on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib kitsendada seadusega, rakendades seejuures era ja üldiste huvide tasakaalustamise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabaks eneseteostuseks käskkirjaga ei piirata. Kaebuse esitajal on endiselt õigus vabale eneseteostusele, kuid ta võib seda teha “[…] järgides seadust” põhiseaduse § 19 lõike 1 kohta § 19 lõikes 2 tehtud seadusereservatsiooni kohaselt.

Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust ettevõtlusvabadusele käskkirjaga ei piirata, kuigi lisaks ettevõtja õigusele vabalt ettevõtlusega tegeleda käsitletakse ettevõtluspiirangutena põhiseaduse § 31 mõistes ka neid piiranguid isiku tegevuseks, mille eesmärgiks on üldjuhul tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimise jmt teel. Kuivõrd ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus mis ei ole absoluutne, võib seda vabadust põhiseadusega kooskõlas ka piirata. Piirangu põhjus ei pea tingimata tulenema põhiseadusest, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. Piirangute tegemisel tuleb jälgida, et need oleksid demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning et kasutatud vahendid oleksid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Seega on üleliigse laovaru tasu seadus välja töötatud üldistest huvidest lähtuvalt, seadus on kooskõlas põhiseadusega ning selles ettenähtud meetmed on proportsionaalsed.

Teatavasti on Euroopa Kohus ka Euroopa Liidu õigusakti ja liikmesriigi konstitutsiooni vahelise vastuolu kohta juba seisukoha võtnud (Kohtuasi: 11/70, Internationale Handelsgesellshaft mbH v Einfuhrund Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel
1970 ECR 1125). Osundatud kohtuasjas kinnitas Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele printsiipidele. Euroopa Kohus deklareeris, et: 1) liikmesriigi põhiseaduse printsiibid ei saa olla õigustuseks ühenduse õigusnormide ignoreerimisel; 2) ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtet tuleb tingimata rakendada ka liikmesriigi õigusega otsese vastuolu korral; 3) riiklike normide või põhimõtete kasutamine ühenduse institutsioonide vastu võetud meetmete kehtivuse üle otsustamisel ei ole kooskõlas ühenduse õiguse ühetaolise rakendamise ja efektiivsuse põhimõtetega, kuna Euroopa Liidu asutamislepingu olemus välistab võimaluse riiklike normidega selle kohta midagi määrata; 4) ühenduse normi kehtivust või mõju liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu ei konstitutsiooniliste põhiõiguste ega konstitutsiooniõiguslike printsiipidega.

Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et põllumajandusministri käskkiri on õiguspärane, kõnealune seadus ei ole vastuolus põhiseaduse ega põhiseaduslike põhimõtetega, need ei riku õiguskindluse põhimõtet ega piira ettevõtlusvabadust ning seaduses ettenähtud meetmed on proportsionaalsed ning täielikus vastavuses nii Eesti kui Euroopa Liidu õigusega.

Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta AS X kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vaidluse ese

Kohus peab käesolevas haldusasjas tuvastama, kas Üleliigse laovaru tasu seadus (ÜLTS) ning Euroopa Komisjoni määrus nr. 60/2004 14. jaanuarist 2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu võimaldavad vastustajal arvesse võtta kaebuse esitaja tootmise kasvu alates 1. maist 2004 või mitte. Ühtlasi taotleb kaebuse esitaja, et kohus jätaks ÜLTS § 10 lg 2 laused 2 ja 3 Põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata juhul, kui viimased kaebuse esitaja tootmise kasvu alates 1. maist 2004 arvesse võtta ei võimalda. Kui kohus leiab, et üleliigse laovaru tasu määramisel tuleb arvesse võtta ka tootmise kasvu alates 1. maist 2004, peab kohus täiendavalt võtma seisukoha selle kohta, kas kohus saab kaebuse esitaja tootmise kasvu hindamisel lähtuda planeeritud tootmise kasvust ning arvesse võtta kaebuse esitaja tootmistakistust, millest lähtuvalt planeeritud tootmise kasv ei teostunud või tuleb kohtul lähtuda kaebuse esitaja tegelikust tootmisest. Ühtlasi peab kohus andma seisukoha sellele, kas Brix siirupit tuli arvesse võtta laovaruna ning kas ülekandevaru arvestamisel pidi vastustaja arvestama kaebuse esitaja poolt täistankeri suhkru tellimise vajadusega või mitte. Põllumajandusministri 22.06.2005 käskkirja nr. 139 motiveerituse hindamisel peab kohus tuvastama, kas käskkirjast nähtub töötlemismahu kasvu arvesse võtva koefitsiendi 4,425 õiguslik alus.

2. Üleliigse laovaru tasu seaduse ning Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 alusel kaebuse esitaja 1. maist 2004 planeeritud tootmise kasvu arvesse võtmise võimalikkus

Üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab seadus 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote üleliigse laovaru tasu maksmise alused ja menetluse korra, riikliku järelevalve teostamise alused ja ulatuse ning vastutuse seaduse nõuete rikkumise eest. ÜLTS § 4 p. 2 kohaselt peab käitleja laovaru tasu maksma 2004. aasta

1. mai seisuga tema valduses oleva suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud. ÜLTS § 7 kohaselt on üleliigne laovaru 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. ÜLTS § 6 lg 1 kohaselt on ülekandevaru 2004. aasta 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. aastale eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt võtab Põllumajandusministeerium käitleja deklaratsioonis esitatud või sellele lisatud põhjendatud taotluse korral, milles sisalduvad asjaolud on dokumentaalselt tõendatud, ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmisja töötlemismahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovarud on tekkinud enne 2003. aasta kolmandat kvartalit, ekspordivõi müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmisja töötlemismahu kasvu võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmisvõi töötlemistulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmisvõi töötlemismahu protsentuaalse kasvuga.

Kohus on seisukohal, et ÜLTS § 10 lg 2 teine lause sõnastus selgesõnaliselt ei võimalda kaebuse esitaja tootmismahu kasvu alates 1. maist 2004 ülekandevaru ja üleliigse laovaru tasu määramisel arvesse võtta. Kuna sätte mõtet analüüsides on grammatiline tõlgendus eelistatud kõigile teistele tõlgendustele ning viimaseid saab reeglina kasutada vaid siis, kui sätte sõnastus võimaldab mitmetimõistmist, peab kohus tuvastama, kas Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 võimaldab kaebuse esitaja 1. maist 2004 planeeritud tootmise kasvu arvesse võtta.

Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 preambula lg 7 kohaselt tuleks tavapärast säilitusvaru ületavad suhkru ja isoglükoosi varude kogused turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul. Ülemääraste varude kindlakstegemiseks ja kindlakstehtud ülemääraste varude kõrvaldamiseks peaksid uued liikmesriigid esitama komisjonile viimase statistika kõnealuste toodete kaubanduse, tootmise ja tarbimise kohta ning tõendama kindlakstehtud ülemääraste varude kõrvaldamist ettenähtud tähtajaks (lg 9). Määruse artikli 6 p 1 kohaselt määrab Komisjon iga uue liikmesriigi jaoks kindlaks suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi kogused, mis ületavad 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru ja mis tuleb turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul. Selle ülemäärase koguse kindlakstegemisel võetakse eelkõige arvesse järgmistes valdkondades ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut: a) suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fuktoosi imporditud ja eksporditud kogused; b) suhkru ja isoglükoosi tootmine, tarbimine ja varud; c) varude moodustamise asjaolud. Määruse artikli

6 p 3 kohaselt peab uute liikmesriikide pädevate asutuste kasutuses 1. mail 2004 olema süsteem, mille abil on võimalik tuvastada kaubeldava või toodetud suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraseid koguseid peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil. See süsteem võib eelkõige põhineda impordi kontrollimisel, fiskaalseirel ja ettevõtjate raamatupidamise ja tegelike varude uurimisel ning sisaldada riskigarantiide sarnaseid meetmeid. Tuvastamissüsteem põhineb riskianalüüsil, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume: asjaomase ettevõtja tegevuse liik; ladustamisrajatiste maht, tegevuse tase.

Suhkrusektori üleminekumeetmete kehtestamise eesmärk nähtub Määruse preambula lõigetest

5 ja 6. Määruse lõike 5 kohaselt on suhkrusektori turgudel märkimisväärne häirete risk, kui uutesse liikmesriikidesse tuuakse enne nende ühinemist tooteid spekulatsiooni eesmärgil. Määruse lõike 6 kohaselt tuleks sellise riskiga seotud toodete suhtes seetõttu nende vabasse ringlusse lubamise kuupäeval kohaldada imporditollimaksu.

Seega võib järeldada, et suhkrusektori üleminekumeetmed on mõeldud Euroopa Liidu ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohu ning spekulatsiooni vältimiseks. Kuna Euroopa Liidus kehtib Euroopa Liidu välistest ehk nn kolmandatest riikidest imporditud toodetele tollimaks, oli Euroopa Liiduga ühinevate riikide ettevõtjatel põllumajandustoodete soetamisel kolmandatest riikidest kuni 01.05.2004 võimalik tooteid soetada madalama hinnaga kui Euroopa Liidu ettevõtjatel – maailmaturu hinnaga. Suhkru soetamisel teistest Euroopa Liidu ettevõtjatest madalama hinnaga saavutab Euroopa Liiduga ühineva riigi ettevõtja konkurentsieelise Euroopa Liidu ettevõtjate ees juhul, kui ta müüb madalama soetusmaksumusega toodet pärast 01.05.2004 kujunenud turuhinnaga ehk hinnaga, mis kehtib antud tootele Euroopa Liidus. Hinnatasemete vahet näitavad veenvalt vastustaja poolt toodud arvud, mille kohaselt kui 2003. aastal oli Eestisse imporditud suhkru keskmine hind 3.36 kr/kg ning ajavahemikul 2004. aasta jaanuarist kuni aprillini 3.23 kr/kg, siis pärast Euroopa Liiduga liitumist ajavahemikul maist oktoobrini 2004 tõusis suhkru impordihind 10.70 kr/kg ehk oli üle kolme korra kõrgem eelneva perioodi keskmisest. Määruse artikli 6 p 1 kohaselt võetakse ülemäärase koguse kindlakstegemisel eelkõige arvesse ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut. Seega peab ka Määrus võimalikuks suhkru ülekandevaruna arvesse võtta vaid enne 2004. aasta 1. maid toimunud tootmismahu kasvu. Kohtu arvates on see seletatav Määruse eesmärgiga, vältida Euroopa Liiduga ühinevate riikide ettevõtjate konkurentsieelist teadliku tootmismahu kasvu planeerimise kaudu.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et ka Komisjoni määrus nr. 60/2004 ei võimalda kaebuse esitaja 01.05.2004 planeeritud tootmismahu kasvu ülekandevaruna arvesse võtta.

2. Üleliigse laovaru tasu seaduse § 10 lg 2 lausete 2 ja 3 kooskõla Eesti Vabariigi põhiseaduse §-iga 31 ja § 11 2. lausega

Kohus on seisukohal, et ÜLTS § 10 lg 2 laused 2 ja 3 on seatud eesmärgi suhtes, tagada kõigile Euroopa Liidu ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused, vajalikud ja proportsionaalsed. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Euroopa Komisjon võttis ka 1994. aastal vastu määruse nr. EU/3108/94, millega kehtestati eelmiste liituvate riikide üleliigsete kaubavarude maksustamine („Põllumajandustoodetega kauplemisel võetavate üleminekumeetmete kohta seoses Austria, Soome ja Rootsi ühinemisega“). Euroopa Kohus asus 15.01.2002 otsuses kohtuasjas C-179/00 seisukohale, et vastav määrus ei riku proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Kohus leidis, et üleliigsete kaubavarude maksustamine aitab tõkestada ülevarude kogumist spekulatiivsetel eesmärkidel ning neutraliseerida majanduslikke eeliseid, mis oleksid osaks saanud ettevõtjatele, kes kogusid ülevarusid madalate hindadega. Kohus möönab, et ÜLTS sätted võivad kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, sh vabadust suhkrut soovitud koguses sisse osta ning soovitud ajal käidelda ja realiseerida, piirata. Samas on ettevõtlusvabadus lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus – seega on riigil õigus ettevõtlusvabadust seaduse alusel piirata. Ettevõtlusvabaduse piiramise eesmärgiks võivad olla nii avalikud huvid kui ka teiste isikute õigused ja vabadused. Teiste isikute õiguste ja vabaduste huvides saavad piiranguteks olla vaba konkurentsi reeglid, millega püütakse kaitsta teiste Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtjate huve. Ettevõtjate võrdne konkurents Euroopa Liidu ühisturul kaalub kohtu arvates käesoleval juhul üles ÜLTS sätetega kaebuse esitaja ettevõtlusvabadusele seatud mõningase piirangu. Kohus on seisukohal, et ÜLTS sätted ei keelanud kaebuse esitajal oma tootmismahtu suurendada. Samas pidi kaebuse esitaja arvestama sellega, et tootmismahu suurendamise planeerimisega maikuusse 2004 ning sellega seoses suuremate suhkrukoguste kokkuostuga enne 1. maid 2004 saavutab ta teiste ettevõtjate ees konkurentsieelise, mille vältimine Euroopa Liidu ettevõtjate huvides on kaalukam kui kaebuse esitaja isiklik huvi, suurendada tootmismahtu just 2004. aasta maikuus.

Seega leiab kohus, et Üleliigse laovaru tasu seadus on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas. Sellega seoses ei pea kohus vajalikuks täiendavalt analüüsida, kas kaebuse esitaja tootmismahu suurendamise plaanid jäid realiseerimata seoses tootmistakistusega või muudel põhjustel.

3. Brix siirupi laovaruna arvesse võtmine

Kaebuse esitaja on seisukohal, et 62º Brix siirupi näol on tegemist sisseostetud suhkruga, mis on sulatatud siirupiks kui pooltooteks karastusjoogi tootmiseks. Kuna tegu on pooltootega, siis selles olev suhkur ei kuulu laovaru arvutamisel arvessevõtmisele, kuna selline pooltoode on saadud karastusjoogi tootmisel.

ÜLTS § 3 kohaselt on suhkur Üleliigse laovaru tasu seaduse tähenduses Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ artiklis 4 sätestatud põllumajandustoode. Määruse artikkel 4 annab nii suhkru, isoglükoosi kui ka töödeldud toodete ja fruktoosi mõisted. Suhkru all mõistetakse: a) CN koodi 1701 alla kuuluvat tahket peedisuhkrut ja roosuhkrut; b) CN koodide 1702 60 95, 1702 90 99 ja 2106 90 59 alla kuuluvat suhkrusiirupit ning c) CN koodide 1702 60 80 ja 1702

90 80 alla kuuluvat inuliinisiirupit. Kohus on seisukohal, et ÜLTS §-s 3 peetakse silmas nii Määruse artikli 4 p-s 1 toodud suhkrutooteid kui ka teisi põllumajandustooteid, sh töödeldud tooteid, mis Määruse artikli 4 p 3 kohaselt on põllumajandustoodete töötlemisel saadud tooted, mille lisatud suhkru / suhkru ekvivalendi sisaldus on suurem kui 10%. Määruse artikli

6 p 1 kohaselt tuleb liikmesriikide kulul turult kõrvaldada 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru ületavad töödeldud toodetes oleva suhkru kogused. Olukorras, kus suhkur on töödeldud siirupiks seoses karastusjoogi tootmisega, võib seda karastusjoogi tootmisprotsessis pidada küll pooltooteks, kuid Määruse seisukohast on samamoodi tegemist ka töödeldud tootega, milles olev suhkur kuulub laovaruna arvessevõtmisele. Seega on Põllumajandusministeerium siirupis sisalduva suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel arvesse võtnud Määrusega kooskõlas.

4. Täistankeri suhkru tellimise vajadus

Esialgse kaebuse kohaselt tuli 2004. aasta mai alguses uute toodete tootmiseks vajalik suhkur tellida aprillis 2004 täistankerina ehk koguses 21 849 kg, kuna väiksemas koguses ei oleks merekonteineriga seda suhkrut kaebuse esitajale tarnitud. Samuti oli suhkru tellimine vajalik ka seoses OÜ Y poolt 31.03.2004 suhkru ja suhkrutoodete müügilepingu ülesütlemisega ning seoses asjaoluga, et mais 2004 pidi AS X alustama 6 uue tooteliiniga.

Kõigepealt märgib kohus, et ÜLTS ning Määrus ei võimaldanud ülekandevaru määramisel arvesse võtta tootmismahu suurenemist alates 1. maist 2004. Kuna kohus on eelnevalt põhjendanud, miks selline tootmismahu suurendamise mittearvestamine õigustatud on, ei pea kohus vajalikuks oma põhjendusi taas korrata. Määrusest ja ÜLTS-ist tulenevalt ei pidanud vastustaja arvestama täistankeri suhkru tellimise põhjendusena asjaolu, et AS X soovis mais 2004 alustada 6 uue tooteliiniga.

Samuti ei pea kohus tõsiseltvõetavaks kaebuse esitaja väidet täistankeri suhkru tellimise vajaduse kohta seoses OÜ Y poolt suhkru ja suhkrutoodete müügilepingu ülesütlemisega ning seoses asjaoluga, et OÜ Y tarnib puistesuhkrut vaid täistankerina ehk koguses 21849 kg. Viimasest väitest võiks järeldada, et kaebuse esitaja oli sunnitud tellima puistesuhkrut rohkem, kui tal seda maikuus tootmisprotsessi jätkamiseks vaja oleks läinud, kuna suhkrut sai tellida vaid kindlas koguses.

Maksuja Tolliameti Ida maksukeskuse 03.06.2005 kontrolliaktist nähtuvalt on 02.04.2004 arve nr. TAL-1148 alusel OÜ Y müünud kaebuse esitajale valget suhkrut puistena 21 155 kg ning kaup on kaebuse esitaja poolt kätte saadud 13.04.2004. Kauba eest on tasutud 23.04.2004. Ka 20.04.2004 arve nr. TAL-1232 alusel on OÜ Y müünud kaebuse esitajale valget suhkrut puistena 21 774 kg. Kaup on kaebuse esitaja poolt kätte saadud 24.04.2004 ning kauba eest on tasutud 30.04.2004. Viimast korda on kaebuse esitaja OÜ-lt Y puistesuhkrut tellinud 28.04.2004 arve nr. TAL-1304 alusel 21 849 kg ning kaup saadi kätte 30.04.2004. Viimase puistesuhkrukoguse kohta on kaebuse esitaja märkinud, et suhkur on vajalik tootmiseks mai algul ja vähem tellida ei saa.

Samas on kaebuse esitaja ostnud 30.04.2004 arve nr. 38 723 alusel täiendavalt 25 200 kg suhkrut ka AS-lt Z. Kuna kaebuse esitaja pidas seega hoolimata täistankeri suhkru kättesaamisest vajalikuks suhkrut veelgi juurde osta, leiab kohus, et antud juhul ei saa kaebuse esitaja taotleda ülekandevaru suurendamist seoses asjaoluga, et kaebuse esitaja oli sunnitud tellima suhkrut seoses selle tarneviisiga rohkem, kui ta seda reaalselt vajas. Asjaolu, et kaebuse esitaja ostis 30.04.2004 arve alusel suhkrut AS-lt Z ning pooltevaheline leping oli sõlmitud juba 15.03.2000 määramata ajaks tõendab ka seda, et OÜ Y ei olnud kaebuse esitaja ainuke suhkrutarnijast lepingupartner. Kohus nõustub siinkohal ka Põllumajandusministeeriumi hinnanguga, mille kohaselt ei ole suhkru puhul tegemist väga eripärase tootega, mille pakkujaid oleks vähe ja mille tarnetingimuste üle läbirääkimised oleksid väga aeganõudvad.

Kaebuse täienduses 03.03.2005 (toimiku lk. 100) põhjendab kaebuse esitaja täistankeriga puistesuhkru tellimise vajadust sellega, et kaebuse esitaja tellib karastusjookide tootmiseks lahtist puistesuhkrut, mis suhkrukonteineri saabumisel puhutakse kohe vette sulanduma. Kaebuse esitaja ei osta suhkrut kottidega, sest karastusjookide tehnoloogia ei näe ette, et keegi avaks kotte ja puistaks neid ükshaaval 50-tonnisesse mahutisse. Selleks ei ole ka töötajaid. Samas nähtub kaebuse esitaja deklaratsiooni lisast (toimiku lk. 115), et mais 2004 võeti kottidest 62º Brix siirupi kui pooltoote valmistamiseks 26661,579 kg tahket suhkrut, kuna mai 2004 alguses toota planeeritud uutele karastusjookidele oli vaja 45000 kg suhkrut. Deklaratsioonist nähtuvalt kasutati mais karastusjookide tootmiseks suhkrut, mis on antud ümbertöötlemiseks pooltooteks 62º Brix siirupiks ja sealt valmistootesse. Seega järeldab kohus, et karastusjookide tootmiseks ei olnud kaebuse esitajal tingimata vaja kasutada lahtist puistesuhkrut, vaid oli võimalik kasutada ka kottidest võetud suhkrut.

5. Koefitsiendi 4,425 arvutamise õiguslik alus

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et põllumajandusministri 22.06.2005 käskkirjas nr.

139 ei ole võimalik üheselt tuvastada, milline on koefitsiendi 4,425 arvutamise õiguslik alus. Samas ei too nimetatud asjaolu kohtu arvates kaasa põllumajandusministri 22. juuni 2005 käskkirja motiveerimatust, kuna koefitsiendi saamise arvutuskäik on piisava põhjalikkusega ära toodud ning koefitsiendi arvutamise vajadus nähtub nii koefitsiendi arvutusest kui ka ÜLTS sätetest.

Põllumajandusministri 22. juuni 2005 käskkirjas nr. 139 selgitatakse vastava koefitsiendi arvutust järgmiselt: „Uue, töötlemismahu kasvu arvesse võtva koefitsiendi arvutuskäik on järgmine: 631379,421 / 142689 = 4,425, kus 631379,421 kg on perioodil 01.05.2003 kuni 30.04.2004 ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru kogus ja 142689 kg on perioodil 01.05.2002 kuni 30.04.2003 ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru kogus.“(toimiku lk. 157).

Töötlemismahu kasvu arvessevõtmine ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel tuleneb ÜLTS § 10 lõikest 2, mille kohaselt võtab Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmisja töötlemismahu kasvu. Käitleja tootmisja töötlemismahu kasvu võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmisvõi töötlemistulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmisvõi töötlemismahu protsentuaalse kasvuga.

ÜLTS § 10 lg 2 ei sätesta valemit tootmisja töötlemismahu kasvu arvutamiseks, küll aga reegli, et kasv peab olema toimunud eelneva aasta (st 2002-2003 aasta) jooksul. Kuivõrd ÜLTS § 6 lõikest 1 tulenevalt arvutatakse ülekandevaru 2004. aasta 1. mai seisuga, saab sellele eelnevaks aastaks pidada ajaperioodi vahemikus 01.05.2002 kuni 30.04.2003. Kohus on seisukohal, et kuna ÜLTS konkreetset valemit tootmisja töötlemismahu kasvu arvutamiseks ei anna, on seadusandja jätnud tootmisja töötlemismahu kasvu arvutamise konkreetse viisi Põllumajandusministeeriumi otsustada. Põllumajandusministeerium, otsustades tootmisja töötlemismahu kasvu arvutada eelneval aastal ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru koguse jagamisega üle-eelneval aastal ümbertöötlemiseks kasutatud suhkru kogusega ning leides sellisel teel, mitu korda on tootmisja töötlemismaht eelneva aasta jooksul võrreldes üle-eelneva aastaga kasvanud, ei ole kohtu arvates eksinud ÜLTS § 10 lg 2 mõtte vastu. Kuigi vastava arvutuse tulemusena leitud tegur ei väljenda tootmisvõi töötlemismahu kasvu protsentuaalselt, vaid kordades, on kohtu arvates arvutuse lõpptulemus võrdne tulemusega, mis oleks saadud siis, kui tootmisja töötlemismahu kasvu oleks arvutatud protsentides. Samuti on kõigi ettevõtjate võrdse kohtlemise eesmärgil kohtu arvates õige võrrelda omavahel ettevõtja kahte viimast, mitte viimast ja sellele aastaid eelnenud tootmisaastat. Kahe viimase aasta võrdlus annab hea ülevaate ettevõtja tootmismahu järjepidevast ja stabiilsest kasvust kõige lähematel aastatel, mistõttu vastav arvutus annab ka tõenäolisemalt kõige õigema prognoosi selle kohta, milline võiks olla ettevõtja tootmisja töötlemismahu kasv aasta hiljem.

Käskkirjast nähtuvalt on tootmisja töötlemismahu kasvu arvutamisel saadud tegur 4,425 korrutatud 15051 kg-ga. 15051 kg leidmise õiguslikuks aluseks on ÜLTS § 6 lg 1, mis sätestab: „Ülekandevaru on 2004. aasta 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. aastale eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda.“

Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja laovaru valge suhkru deklaratsioonist tulenevalt on olnud järgmine: 01.05.2000 – 7832 kg; 01.05.2001 – 23 600 kg; 01.05.2002 – 5989 kg ning 01.05.2003 – 12750 kg. Liites omavahel kokku 7832 kg + 23 600 kg + 5989 kg + 12 750 kg saame 50 171 kg. Viimase nelja aasta keskmise leiame 50 171 kg jagamisel 4-ga, mis annab tulemuseks 12 542 kg. Korrutades viimase nelja aasta keskmise 12 542 kg 1,2-ga, saame tulemuseks 15051 kg. 15051 kg korrutamisel tootmisja töötlemismahu kasvu teguriga 4,425 saame tulemuseks suhkru ülekandevaru 66600,6 kg. Vastustaja on antud summa ümardanud kaebuse esitaja kasuks, saades ülekandevaruks 66601 kg. Kohus märgib, et vastav ülekandevaru ületab 2,2 korda kaebuse esitaja poolt mais 2004 ümbertöötlemisel kasutatud suhkrut (30150 kg) ning ületab ka kaebuse esitaja poolt juunis 2004 ümbertöötlemisel kasutatud suhkrut (64933 kg). Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud põllumajandusministri 22. juuni 2005 käskkirjas nr. 139 esitatud arvutuste õiguslik alus on käskkirja motiveeringust tulenevalt piisavalt arusaadav ning kohtul puudub alus käskkirja tühistamiseks seoses motiveerimatusega.

6. Muud ülekandevaru suurendamist mõjutavad asjaolud

Kaebuse esitaja on põllumajandustoote deklaratsioonis taotlenud ülekandevaru suurendamist ka seoses põllumajandustoote lõppvalmimistähtajaga (29 715 kg (õlu)) ning seoses asjaoluga, et laovarud on tekkinud enne 2003. aasta III kvartalit (21 600 kg (õlu)). Vastustaja ei ole käskkirjas pidanud kumbagi ülekandevaru suurendamiseks esitatud põhjust põhjendatuks ning on jätnud mõlemad asjaolud ülekandevaru suurendamisel arvesse võtmata.

Kohus leiab, et vastustaja on õigesti jätnud eeltoodud põhjendused arvesse võtmata. ÜLTS §

10 lg 2 võimaldab ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse võtta muuhulgas käitleja põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põllumajandustooteks saab ÜLTS mõtte kohaselt pidada suhkrut, mitte aga õlu. Kuna kaebuse esitaja suhkrut ei tooda, vaid see imporditakse Eesti Vabariiki sisse, ei ole võimalik õlle lõppvalmimistähtaega ülekandevaru määramisel arvesse võtta.

ÜLTS § 10 lg 2 võimaldab ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse võtta ka asjaolu, et laovarud on tekkinud enne 2003. aasta kolmandat kvartalit. Kuna kaebuse esitaja on deklaratsioonis deklareerinud laovaruks õlu, mitte suhkru, jättis Põllumajandusministeerium õigesti ka eeltoodud põhjenduse ülekandevaru suuruse määramisel arvesse võtmata.

7. Kaebuse rahuldamata jätmine

Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kohtul puudub alus põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr. 400 p 1 alapunkti 2 ning 22.06.2005 käskkirja nr. 139 tühistamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Kaebuse esitaja taotlus kantud kohtukulude väljamõistmiseks vastustajalt tuleb jätta rahuldamata.

Tiina Pappel kohtunik