3-05-279/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Tallinna Halduskohus

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.12.2005, Tallinn

Haldusasja number

Haldusasi

Asja läbivaatamise kuupäev

Menetlusosalised

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

3-522/2005

K.V.

kaebus

Põhja

Politseiprefektuuri

politsei-

juhtivinspektor Kristjan Tommingas'e toimingutele koos

moraalse kahju 25 000 krooni hüvitamise nõudega

19.12.2005

K.V. esindaja Indrek Sirk ja Põhja Politseiprefektuuri esindaja

Aare Hõbe

Rahuldada kaebus osaliselt

Kohus käesolevas haldusasjas hindab K.V. moraalse kahju

suuruseks 5 000 krooni, mis kuulub vastustajalt Põhja

Politseiprefektuurilt

väljamõistmisele.

Välja

mõista

vastustajalt Põhja Politseiprefektuurilt kaebuse esitaja

K.V. kasuks tema poolt kantud kohtukulud 6138,40

krooni.

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või

avalikult teatavakstegemisest Tallinna Halduskohtu kaudu.

Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tallinna Halduskohtule

kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik.

ASJAOLUD

31.01.2005 Põhja Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas kutsus

telefoni teel K.V. Põhja Politaseiprefektuuri vestlusele. Vestluse eesmärgiks oli välja

selgitada, kas K.V.'l võib olla informatsiooni menetletava kriminaalasjaga seonduvalt ning

kas teda on vaja tunnistajana üle kuulata.

K.V. ei olnud üle kuulatud menetlusosalisena või vande all tunnistajana. Selle üle vaidlus

puudub ning see asjaolu on faktipõhiselt tõendatud.

Vestluse lõppedes suunati K.V. narkojoobe ekspertiisi Wismari haiglasse

Narkojoobe tuvastamiseks pidi K.V. andma uriiniproovi. Narkotest näitas, et uuritav oli

kaine (joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt nr 496/496).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID JA TAOTLUSED

1. K.V. toetab oma kaebust:

1.1. K.V. esitas kaebuse seoses tema seaduslike õiguste ja vabaduste riivega. Hoolimata

asjaolust,

kas

K.V.

õiguste

riive

toimus

süüteomenetluse

toiminguna

või

haldusmenetluses, on K.V.l õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks ja nende õiguste

ning vabaduste rikkumise tunnistamise nõudega. Käesoleva kaebuse menetlemisel on

ilmnenud, et vastustaja ei ole alustanud süüteomenetlust, kuigi kaebaja hinnangul on

vastustaja läbi viinud toiminguid, mis on võimalikud üksnes süüteomenetluses. Nimelt ei tea

kaebaja ühtki haldusmenetlust ettenägevat õigusakti, mis näeks ette isiku toimetamise arsti

juurde, tema arstlikule läbivaatusele allutamise ning isiku nõusolekuta uriiniproovi võtmise

mittemeditsiinilisel eesmärgil.

1.2 K.V. ei ole saanud ühelegi 31.01.2005 toimunud sündmustele hinnangut andnud isikule

anda isiklikult selgitusi. Põhja Politseiprefektuuri sisejuurdlust läbi viinud ametnikud, Tallinna

Linnakohus ning prokuratuur on tuginenud üksnes ja ainult politseiametnik Kristjan

Tommingas ütlustele. Seega on kohtul kaebuse läbivaatamisel oluline kuulata ka kaebaja enda

selgitusi.

1.3. K.V. ei ole andnud nõusolekut tema ekspertiisi toimetamiseks, samuti ei ole K.V. ise

taotlenud ekspertiisi läbiviimist. K.V. allus politseiametnik K. Tommingas korraldustele.

Kogutud tõenditest nähtus, et K. Tommingas kutsus K.V. politseiasutusse seoses

ametikohustuste täitmisega. K. Tommingas ja K.V. omavahelised suhted olid selgelt

tööalased,

kus

K.Tommingas

täitis

tööülesandeid

narkokuritegude

talituse

politseijuhtivinspektorina ning K.V. oli tunnistaja kriminaalasjas. Kui politseil on pädevus

muul viisil isikute küsitlemiseks, siis soovib kaebaja teada sellist õiguslikku alust. K.V. allus

politseiametniku korraldustele - vastas küsimustele, selgitas, kuidas ta tunneb politseiametniku

poolt nimetatud isikuid. K.V. vastas politseiametniku küsimustele, kuna demokraatlikus

ühiskonnas eeldab iga inimene, et võimuesindaja tegutseb talle seadusega antud volituste

piires. Samamoodi käsitles K.V. politseiametniku korraldust sõita Wismari Haiglasse. Kuna

politseiametnik oli K.V. politseisse kutsudes hoiatanud teda sundtoomisega, siis ei julgenud

K.V. keelduda ka täitmast K. Tommingase korraldust minna ekspertiisi.

1.4. K.V. ei käi läbi narkoäriga tegeleva ringkonnaga. Käesoleva ajani ei ole K.

V. selgitatud, kes on need isikud, kellega läbikäimises teda süüdistatakse. K.V.

töötab Custom Media Agency OÜ-s. Tema tööülesanded seisnevad OÜ CMA toodete

müümises, kliendilepingute sõlmimises ning ta on kontaktisikuks nii klientidele kui

alltöövõtjatele. K.V. käsutuses on Custom Media Agency OÜ telefon, mille number on

avalik. K.V. on hea väljanägemisega noor naine, mistõttu temaga üritavad tutvust luua

ka paljud meesterahvad. Samuti on K.V. foto ning telefoninumber OÜ CMA kodulehel

ning reklaamidel esitletud. Süüdistada selle alusel inimest osalemises narkoäris, et tema

telefoninumber on mõne politsei huviorbiidis oleva isiku telefonimälus, on selgelt

seadusevastane.

1.5. K.V. soovib tema rehabiliteerimist süüdistusest, et ta on narkomaan ning lävib

tihedalt narkodiileritega. Kuna ühtegi süüteomenetlust tema suhtes alustatud ei ole, siis on

haldusmenetlus ainus viis rehabiliteerimise taotlemiseks. Enne 31.01.2005 toimunud

sündmusi puudus K. V.l igasugune teave, et teda võidakse kahtlustada seotuses

narkootiliste või psühhotroopsete ainetega. Vastustaja vastusest nähtub, et politsei käsitleb

31.01.2005 joobeseisundi tuvastamise ekspertiisakti kui tõendit selle kohta, et SEEKORD ei

ole K.V. narkootilisi aineid tarbinud. Seega käsitleb politsei käesoleva ajani K.V. kui

narkomaani. Nimetatut väljendas ka K. Tommingas K.V.ga rääkides sellest, et politseil on

andmeid selle kohta, et K.V. on juba pikema aja vältel narkootiliste ainete tarbija.

2. Nõue moraalse kahju hüvitamiseks

2.1. K.V. on seoses antud juhtumiga kandnud õigusabikulusid, mille hüvitamist ta

taotleb.

2.2. Lisaks varalisele kahjule on K.V. saanud moraalset kahju. K.V. jaoks olid

süüdistused tema poolt narkootiliste ainete tarbimise kohta šokeerivad. Samuti oli tema jaoks

šokeeriv toimetamine Wismari Haiglasse, kus meditsiinilise läbivaatuse käigus kontrolliti

põhjalikult muuhulgas tema käsivarsi ja jalgu (otsides nõelajälgi), kohustati teda tegema

erinevaid katseid ning lõpuks sunniti andma uriiniproovi ebahügieenilises tualettruumis

haiglatöötaja juuresolekul. K.V. ei teadnud, et tal on sellest õigus keelduda.

2.3. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral.

2.4. Põhiseaduse § 18 tagab väärikuse kaitse, § 20 õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele.

Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu seaduse alusel ning § 13 tagab igale inimesele

kaitse riigivõimu omavoli eest.

2.5. K. V. sattus ebaseadusliku süüdistamise, ekspertiisi toimetamise, kehalise

puutumatuse rikkumise ja temaga sooritatud toimingute tegemise pärast depressiooni. K.

V. emotsionaalse seisundi muutused ning sellega kaasnenud tagajärgesid on analüüsinud

psühholoog Maret Müts. Tekkinud probleeme tööülesannete täitmisel tõendab OÜ CMA

iseloomustus. K.V. emotsionaalne seisund normaliseerus alles mais 2005, so ca 4 kuud

peale K. Tommingase tehtud toiminguid.

2.6. K.V. hindab temale tekitatud moraalse kahju rahaliseks väärtuseks tema ühe kuu

sissetuleku. K.V. jätkas töötamist, kuid tööülesannete täitmine oli oluliselt raskendatud

ning olulisel määral kannatas ka suhtlemine lähedastega.

2.7. K.V. 2004 aasta sissetulekud olid vastavalt esitatud tuludeklaratsioonile 301765

krooni, sh palk ja muud tasud 30000 krooni ning FIE-na kutsetegevuse või teenuste

osutamisel 271765 krooni. Ühe kuu keskmine sissetulek on 25000 (kakskümmend viis tuhat

krooni).

2.8. K.V. tööalase ja isikliku elu kvaliteedi langus oli nelja kuu vältel. Kuna K.V.

jätkas siiski töötamist, hindab ta tekkinud moraalset 25% analoogse perioodi töötasust.

Riigivõimu teostatakse seaduse alusel. Kristjan Tommingas teostas 31.01.2005 riigivõimu -

politseiametnikuna kutsus ta politseiasutusse seoses tema menetluses oleva kriminaalasjaga

K.V.. Seejärel toimetas K. Tommingas K.V. Wismari Haiglasse, kus K. Tommingase

korraldusel (suunamisel) teostati joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine. Joobeseisundi

tuvastamise käigus tehti K.V.le katseid, kontrolliti tema kehal võimalike süstlajälgede

esinemist ning haiglatöötaja juuresolekul (vaatas pealt) pidi K.V. andma haigla

üldkasutavas tualettruumis uriiniproovi.

Käesoleva ajani ei ole vastustaja selgitanud, millisel õiguslikul alusel viidi K.V. Wismari

Haiglasse ning allutati joobeseisundi tuvastamisele.

Vastustaja ametniku Kristjan Tommingase selgitused selle kohta, et ekspertiis toimus K.V.

nõudmisel, on selge vale. K. Tommingas on andnud selgitusi, et politsei salajases

andmebaasis on andmeid sellel kohta nagu oleks K.V. kunagi tarvitanud narkootilisi aineid.

Samas on K. Tommingas andnud kohtuistungil selgitusi, et temal ei tekkinud kahtlust selles,

K.V. on tarvitanud narkootilisi aineid. Sellises olukorras jääb kaebaja jaoks absoluutselt

arusaamatuks, miks pidi K.V. sellises olukorras nõudma narkoekspertiisi. K. Tommingas

selgitustest nähtub, et K.V. olevat põhjendanud ekspertiisi nõudmist sellega, et tõendada

politseile, et ta ei ole seotud narkootikumidega. Miks nõuab inimene, keda politsei ei

kahtlusta narkootiliste ainetega seotuses, narkoekspertiisi kahtluste kummutamiseks? Sellele

küsimusele ei ole vastustaja selgitust andnud.

K.V. on seisukohal, et teda on vastuolus põhiseaduse § 18 koheldud väärikust alandavalt

(süüdistatud narkootikumide tarvitamises, allutatud uriiniproovile). Põhiseaduse § 20 toodud

garantiisid vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud jättes talle selgitamata, et tema

viibimine on politseiasutuses vabatahtlik ning ka ekspertiisile allumine ei ole kohustuslik.

Kuivõrd seaduslik alus puudub, siis on K.V. Wismari Haiglasse toimetamise, tema seal

toimingutele allutamise näol ebaseaduslike toimingutega, millega on riivatud K.V.

vabadust ja isikupuutumatust.

Käesoleva kaebuse lahendus on oluline õiguspraktika kujundamisel, kuna vastustaja ei ole

oma käesoleva ajani väljendatud seisukohtade kohaselt tunnistanud õigusvastast käitumist.

Järelikult vastustaja tolereerib oma ametnike sellist käitumist ning sellised juhtumid võivad

korduda ka tulevikus.

Kaebaja leiab, et politseiametniku korraldusel isiku arstlikule läbivaatusele allutamine peab

toimuma seaduse alusel. Väited selle kohta, et politseiametnik oma vabast ajast ning

igasuguse kahtluseta viis K.V. viimase enda nõudmisel ekspertiisi, on faktide

moonutamine. K. Tommingase sisejuurdluse käigus antud seletusest nähtub, et K.V. oli

nõus minema ekspertiisi, mitte ei nõudnud seda. Kaebus, mille alusel alustati sisejuurdlus,

kajastab aga selgelt just etteheiteid ekspertiisile.

Kahjuks ei ole vastustaja tunnistanud kaebaja õiguste rikkumist. Seetõttu ei olnud võimalik

pooltel ka kokkuleppele jõuda. Vastustaja ettepanek kokkuleppeks oli, et K.V. loobuks oma

kaebusest. Selleks K.V. valmis ei ole.

K.V. eesmärk kaebust esitades ei olnud rahalise hüvitise saamine, vaid kindlustunne

tulevikuks, et temaga selliseid asju rohkem ei juhtuks. Kahjuks sellist kindlustunnet ta

käesoleva ajani saanud ei ole. Kuna vastustaja käsitleb teda käesoleva ajani "narkomaanina",

siis esitaski K.V. ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju

nõude on K.V. seostanud emotsionaalse heaolu languse perioodiga ning oma sissetulekutega

hinnates seda 25% ulatuses vastava perioodi töötasust. Riigilõivu kokku 760 krooni on

kaebaja tasunud, mille väljamõistmist kaebaja pool taotleb.

Kaebaja palub kohtul hinnata mittevaralise kahju ulatust. Kaebaja on kandnud seoses

nimetatud juhtumiga ka varalist kahju. Nimetatud kahju väljendub tema esindamiseks tehtud

õigusabikulude tasumises. Kui kohus leiab, et pädeva kohtu leidmiseks ning enne

halduskohtumenetlust tehtud kulutused õigusabile ei ole käsitletavad õigusabikuluna, siis

palub kaebaja arvestada seda moraalse kahju väljamõistmisel.

Kaebuse esitaja taotlused:

1. Tunnistada K.V. õiguste rikkumist (lisaks õiguste ja kohustuste selgitamata jätmisele

toimingute läbiviimisel):

1.1. temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmisel narkoekspertiisi toimetamisel;

1.2. tema seadusliku aluseta narkoekspertiisi toimetamisel;

1.3. tema seadusliku aluseta ekspertiisile allutamises;

1.4. temalt seadusliku aluseta uriiniproovi võtmisel kehalise puutumatuse riivamisel.

2. Tunnistada punktis 1 nimetatud toimingud õigusevastaseks.

3. Hüvitada K.V.le kantud õigusabikulud, sh tasutud riigilõiv.

4. Hüvitada K.V.le mittevaralise kahju rahalise hüvitisena summas 25 000 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Vastustaja kaebust ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

Kaebus, mis on esitatud Tallinna Halduskohtule kordab sisuliselt kaebust, mille alusel on

Põhja Politseiprefektuuris läbi viidud distsiplinaarjuurdlus nr 05-030. Koopia sellest on

lisatud kaebuse vastusele. Vastustaja jääb selles toodud järelduste juurde ning ei pea

otstarbekaks neid siinkohal kordama hakata, rõhutades vaid olulisemaid momente.

K. Tommingase tegevuse õigusvastasus

2.1 Kaebaja kutsuti Põhja Politseiprefektuuri vestlusele, selgitamaks kas tal võib olla

informatsiooni käimasoleva kriminaalasja uurimise seisukohalt. Kutsumise põhjuseks oli

asjaolu, et kaebaja telefoninumber leiti mitme narkokuritegudes kahtlustatava isiku telefonist.

Ühtegi uurimistoimingut kaebajaga läbi ei viidud.

2.2 Vestluse käigus arvates, et politsei kahtlustab ka teda ennast narkootiliste ainete

ebaseaduslikus käsutamises, teatas kaebaja, et on valmis vabatahtlikult läbima ekspertiisi

tõendamaks, et ei ole narkootikume tarvitanud. Ekspertiis kinnitas seda. Kindlasti ei

kinnitanud ekspertiis aga seda, et kaebaja ei ole kunagi narkootikume tarvitanud nagu väidab

tema esindaja.

2.3 Tavapäraselt palutakse vestlusel mobiiltelefon välja lülitada, et see ei segaks jutuajamist.

Kaebajal oli eelnev negatiivne hoiak vestluse osas, seetõttu vastavalt kokkuleppele, oli

kaebajal kogu aeg võimalik probleemide korral ühendust võtta ka oma isikliku mobiiltelefoni

vahendusel. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud, mis viitab üheselt sellele, et tal ei olnud

politseiametniku tegevusele ühtegi pretensiooni. Miks on need nüüd tekkinud on vastustajale

jäänud arusaamatuks.

Eelnevast leiab vastustaja, et K.Tommingas'e tegudes puudus õigusvastasus.

3. K.V. moraalne kahju

Kaebaja väidab, et politsei on põhjustanud talle moraalset kahju. Teda olevat šokeerinud

süüdistamine narkootiliste ainete tarvitamises. Samuti oli tema ja šokeeriv narkotest Wismari

Haiglas, millest keeldumise õigusest ei olevat ta olnud teadlik.

Vastustaja on seisukohal, et ei ole kaebajale moraalset kahju põhjustanud.

PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele.

Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud 2. mail

2001. a vastu võetud Riigi vastutuse seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2002. Selle seaduse

§ 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.

Silmas tuleb pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline

hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks

vabandamisega kannatanu ees.

PS §25 ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole mitte igasugune avalike

ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming.

Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm,

nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või

hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud

kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on

kahju tekitamisel rikutud.

Seega tuleb kaebuse lahendamiseks tuvastada alljärgnevad asjaolud:

- kas politsei on kaebajale õigusvastase tegevusega põhjustatud hingelisi või füüsilisi

kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna;

- kas kahju on tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kaebaja õigusi;

- kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi;

- kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude

õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis.

3.1. Puuduvad tõendid moraalse kahju olemasolu kohta

Selleks, et nõuda kahju hüvitamist, tuleks esmalt tuvastada moraalse kahju tekitamine politsei

poolt. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole seda teinud. Tööandja on küll väitnud, et kaebaja

töötulemused veebruar - mai olid tavapärasest viletsamad, kuid puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid, et selle põhjustas vastustaja käitumine. Pigem võib oletada, et tagasilööke on

andnud töökoormus, mis kaebaja kodulehekülje xxxxxxxx) andmetel on suur. Hingelisi

kannatusi kirjeldab vaid psühholoogi teraapia ülevaade kuid ka need ei ole sellised, mis

oleksid käsitletavad mittevaralise kahjuna. Samuti ei seosta psühholoog neid politseiametnike

tegevusega.

3.2. Vastustaja ei ole sooritanud õigusvastast tegu, mis oleks kaebajale kahju

põhjustanud.

Kaebaja väidab, et õigusvastasteks tegudeks, mis põhjustasid talle mittevaralist kahju, olid

vestlusele kutsumine ja ekspertiisi viimine. Vastustaja on oma seisukohta selles küsimuses

väljendanud eelnevalt ning leiab endiselt et ei ole toime pannud kaebaja suhtes õigusvastast

tegu.

3.3. Põhja Politseiprefektuur ei ole kaebajale kahju tekitanud ning seetõttu ei saa ta

selles ka süüdi olla.

Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et vestlus politseinikuga oli kaebaja jaoks tõsine

emotsionaalne läbielamine, mis põhjustas hilisema psühholoogilise kurnatuse. Raske on küll

aru saada, mida on psühholoog pidanud silmas väitega, et "tegemist oli depressiooni lähedase

seisundiga". Sama loogikat jätkates võiks ju väita, et kõik inimesed on surma lähedases

seisundis.

Vastustaja on seisukohal, et isegi kui vestlus politseis ja sellega kaasnev oli kaebaja jaoks

tõsine emotsionaalne läbielamine mis põhjustas mittevaralist kahju, ei ole selle tekkimises

süüdi vastustaja.

Normaalse psüühikaga inimest ei tohiks rööpast välja viia vestlus politseiametnikuga. Vale on

kaebaja väide nagu oleks teda süüdistatud narkootikumide tarvitamises.

Narkotesti tegemine oli kaebaja enese algatus. Isegi, kui aga see oleks olnud politsei poolne

ettepanek ei saa narkotesti läbimist pidada õigusvastaseks teoks, mis toob endaga kaasa kahju

hüvitamise nõude.

K.V. politseisse kutsumisega ei pannud Põhja Politseiprefektuur (PPP) toime

õigusvastast tegu.

Vastustaja on seisukohal, et politseinikul on õigus isikuga vestelda ka väljaspool süüteo

menetlust ilma, et see oleks otsesõnu kirjas mõnes seaduses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, mis kinnitaks, et sellega pandi toime õigusvastane tegu või et sellega oleks kaebajale

põhjustatud mittevaralist kahju.

Kaebaja kutsumisel ei rakendatud mingisugust sundi. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud

13.12.2005 toimunud istungil. Kaebaja sai nõu pidada oma esindajaga ning nõustus

vabatahtlikult vestlusele tulema.

PPP ei suunanud kaebajat vastu tema tahtmist Wismari haiglasse tuvastamaks

narkootikumide tarvitamist.

PPP töötaja K.Tommingase ja kaebaja vestluse käigus asus politseiametnik seisukohale, et

kaebajal ei ole politseile huvipakkuvat informatsiooni ning otsustas sellega vestluse lõpetada.

Vestluse käigus oli kaebajale teatavaks tehtud, et PPP-1 oleva informatsiooni kohaselt on

kaebaja varem narkootikume tarvitanud. Kaebaja eitas seda resoluutselt ning ilmselt soovist

üheselt oma väidet tõendada soovis narkoekspertiisi.

Vastustaja möönab, et kaebajale oleks tulnud põhjalikumalt selgitada, et ta ei ole kohustatud

enda süütust tõendama, kuivõrd see näis kaebajale aga väga oluline olevat, K. Tommingas

soostus sellega. Õiguste põhjalikuma selgitamise ja sellest tulenevate ebameeldivuste pärast

on vastustaja kaebaja ees ka juba kirjalikult vabandanud.

Olles kuulanud vahetult ära nii K. Tommingase kui kaebaja seisukohad, leiab vastustaja, et

ütlused on vastuolulised ning neid vastuolusid ei ole võimalik üheselt kõrvaldada.

Vastustaja jääb oma seisukoha juurde ja väidab, et initsiatiiv minna narkootikumide

tarvitamise tuvastamiseks Wismari haiglasse, tuli kaebajalt eneselt. K.V. ise ei olnud

politsei huviorbiidis ning vestluse lõppedes oli ka K.Tommingase tööpäev ammu lõppenud,

seega puudus igasugune mõistlik põhjus PPP-1 selles osas initsiatiivi üles näidata.

Kaebaja väited tema sunniviisilise ekspertiisi toimetamise osas lükkab ümber ka kaebaja ise,

kes kinnitab, et ta suhtles sel teemal oma esindajaga ning ka see soovitas tal minna.

Vastustaja ei ole kaebajalt ebaseaduslikult vabadust võtnud

Vastustaja lükkab kategooriliselt ümber väited nagu oleks kaebajalt võetud ebaseaduslikult

vabadus. Kogu vestluse ajal oli kaebajal võimalik mobiiltelefoniga pidada nõu oma

esindajaga. Keegi ei hoidnud teda jõuga kinni.

Absurdsed on ka väited nagu oleks vastustaja nõudnud arstilt, et too võtaks kaebajalt

uriiniproovi. Arst on täiesti iseseisev, otsustamaks kas ja kuidas narkootikumide tarvitamine

tuvastada.

Mittevaralise kahju olemasolu ei ole tõendamist leidnud.

Käesoleva kohtumenetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud mittevaralise (moraalse) kahju

olemasolu. Tööandja kirjalikust seletusest ja psühholoogi arvamusest ei tulene, et politsei

tegevus oleks põhjustanud kaebaja meeleolu languse. Psühholoog ei tee politseile vähimatki

viidet, küll aga räägib probleemidest suhetes elukaaslasega. Konflikt elukaaslasega, suur

töökoormus ning keskmisest emotsionaalsem natuur ilmselt ongi põhjuseks, miks kaebaja

sattus depressiooni lähedasse seisundisse. Puuduvad vähimadki tõendid, et seda oleks

põhjustanud PPP töötajate tegevus.

Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kõik kohtukulud kaebaja kända.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis

ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub osaliselt

rahuldamisele järgnevatel motiividel:

Vaidlus puudub selle üle, et K.V. 31.01.2005 kutsuti telefoni teel Põhja

Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas'e juurde vestlusele.

Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et K.V. ei kutsutud politseiprefektuuri

menetlusosalisena ega tunnistajana ülekuulamiseks. Kriminaalmenetlustoiminguna ei ole

seaduses ette nähtud vestluse läbiviimist isikuga. Samas ei ole selline toiming teatud juhtudel

kriminaalmenetluse huvides keelatud ning uurijal on õigus vestelda konkreetse isikuga, et

välja selgitada tema puutumus näiteks menetletava kriminaalasjaga ning saadud

eelinformatsiooni põhjal otsustada, kas isikut on vaja kriminaalmenetluses tunnistajana üle

kuulata või puudub uurijal selleks objektiivne vajadus. Oluline seejuures on teavitada isikut

vestluse läbiviimisest ja tema õigustest, et välistada isiku eksitamist ning temale mulje jätmist,

et tegu võib olla ülekuulamisega. Isikule, kellel puudub vastav kogemus, võib tunduda vestlus

ülekuulamisena, kuna tavakodanik ei tee ega peagi tegema vahet nende kahe erineva toimingu

vahel. Siinkohal vajab äramärkimist olulise asjaoluna, et kui K.V. oleks tunnistajana üle

kuulatud konkreetse kriminaalmenetluse raames, siis tema kaebust on pädev arutama

üldkohus, mitte halduskohus, kellel selleks pädevus puudub. Vestlus seevastu on väärteo-ja

kriminaalmenetluse väline toiming, mida võib vaidlustada halduskohtus kui haldustoimingut.

Vestlus ei kohusta isikut millekski ning selle käigus ei saa isikut allutada

menetlustoimingutele, kui vestlus ei lõpe ülekuulamisega (vestluselt võib minna üle isiku

tunnistajana ülekuulamisele, kuid üksnes kõiki vajalikke kriminaalmenetlusnorme järgides).

Käesoleval juhul vestlus lõppes isiku suhtes menetlustoimingu läbiviimisega ning seda

menetlusväliselt.

Halduskohtul puudub pädevus hinnata kriminaalmenetlustoiminguid, seega need jätab kohus

kõrvale.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu avalik-õiguslike

vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Selline

menetluskord on sätestatud näiteks Väärteomenetluse seadustikus ja Kriminaalmenetluse

seadustikus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 31 lg 3 kohaselt edasilükkamatud

menetlustoimingud on isiku kahtlustatavana kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine,

kahtlustatava, tunnistaja või kannatanu ülekuulamine. Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 lg

1 näeb ette, et tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi ning õigust kirjutada ütlust

omakäeliselt. Kohus kordab, et K.V.'t politseprefektuuris 31.01.2005 tunnistajana üle ei

kuulatud, vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad.

(Narko)joobeekspertiisi suunamiseks (narkojoobe tuvastamiseks peab menetlejal olema

seadusest tulenev alus. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2003 kohtumääruses nr 3-3-1-77-

03 märgitakse, et halduskolleegium loeb isiku läbivaatuse joobeseisundi tuvastamiseks

haldussunnivahendiks, mille kohaldamine on hõlmatud Põhiseaduse § 20 kaitsealaga ning

Põhiseaduse selle sätte kaitsealas asuvaid õigusi ja vabadusi saab piirata üksnes seadusega.

Seaduse reservatsioon hõlmab ka menetlust.

Põhiseaduse § 13 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seadus kaitseb igaühte

riigivõimu omavoli eest.

Põhiseaduse §-is 14 on sätestatud, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku,

täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

Isiku meditsiiniline läbivaatus (narko)joobe tuvastamiseks riivab tema õigust vabadusele ja

isikupuutumatusele (RK lahend 22.12.2003 asjas nr 3-3-1-77-03). Sellekohane, PS §-is 20

sätestatud põhiõiguste, riive on intensiivne, seega peab toimuma rangelt seadusega kooskõlas

ning õiguslikult motiveeritult. PS § 3 tagab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja

sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Kohus leiab, et K.V. suunamine (narko)joobe tuvastamiseks tervishoiuasutusse ning tema

allutamine (narko)joobeekspertiisile oli motiveerimata ning selleks puudus õiguslik alus.

Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et teda ei teavitatud sellest, et tal on õigus narkotestist

keelduda. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et K.V.le ei selgitatud tema õigusi vestluse

käigus politseiprefektuuris ega ka tervishoiuasutuses (või teel sinna).

Põhja Politseiprefektuuri 14.02.2005 käskkirja nr 155A alusel algatati distsiplinaarjuurdlus nr

05-030 politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas'e tegevuse kontrollimiseks K.V.'ga

suhtlemisel 31.01.2005. 01.03.2005 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nr 05-030

nähtub, et distsiplinaarjuurdluse käigus selgus, et K.V. suhtes ei ole narkokuritegude talituse

poolt alustatud väärteo-või kriminaalmenetlust.

Joobeekspertiisi suunamine on menetlustoiming ning see eeldab vastava menetluse alustamist.

K.Tommingas väitis kohtus, et K.V. suunati narkojoobeekspertiisi viimase palvel tema

soovile vastu tulles. Selline väide kohtu hinnangul ei ole veenev ning annab alust selles

kahelda. K.V. väitel oli tema jaoks politseiprefektuuri minek esmakordne ning sellekohane

varasem kogemus tal puudus. Samuti ei olnud K.V. varem käinud ka joobeekspertiisis ning

tal puudus vähimgi ettekujutus, mida taoline toiming endast kujutab. K.Tommingas pidi

sellest aru saama ning selgitama K.V., millistel juhtudel (narkojoovet isikul tuvastatakse ning

mida see protseduur endast kujutab, samuti isiku õigust sellest keelduda. Alles peale vajaliku

informatsiooni saamist võis K.V. otsustada, kas ta soovib minna Wismari haiglasse

narkojoovet tuvastama või mitte. Siinkohal kõhus peab vajalikuks rõhutada, et K.V. ei olnud

kohustatud minema Wismari haiglasse narkojoobe tuvastamisele, kuna ta ei olnud

menetlusosaline (kahtlustatav vms). Kui K.V. oli kutsutud lihtsalt vestlusele, siis selle

lõppedes oleks pidanud temale selgitama, et ta tunnistajana ülekuulamiseks puudub vajadus

ning et ta võib politseiprefektuurist lahkuda. Isegi kui oletada, et K.V. avaldas soovi

narkojoobeekspertiisi minna, siis sellisel juhul oli politseijuhtivinspektor Kristjan Tommingas

kohustatud temale selgitama, et vajadus selleks puudub, kuna tema suhtes ei ole mingit

menetlust alustatud ning puudub õiguslik alus temal narkojoobe tuvastamiseks. Kristjan

Tommingas ei ole kordagi väitnud, et tal oleks vestluse käigus tekkinud kahtlus K.V.'l

narkojoobe suhtes. Lihtsalt igaks juhuks või siis isiku (mitte menetlusosalise) tungival palvel

(soovil) (narkojoobe tuvastamisele suunamist seadus ette ei näe ning see on ka õiguslikult

lubamatu. Kohus korduvalt rõhutab, et (narkojoobe tuvastamiseks suunamine peab olema

põhjendatud, selleks peab olema alus. Väärteo menetluse seadustiku § 58 lg 1 sätestab, et

väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. Sama paragrahvi lõike 2 kohasel

esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja

kohustused vastavalt käesoleva seadustiku §-le 19. Kui K.Tommingas kahtlustas K.V.'t

narkootiliste ainete tarvitamises ning narkootiliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta on

karistatav väärteona vastavalt Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse §-le 15 , võis

K.V. kutsumist politseiprefektuuri ning tema suunamist haiglasse narkojoobe tuvastamiseks

lugeda esimeseks menetlustoiminguks, millel on seadusest tulenevad tagajärjed. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on 11.11.2004 otsuses nr 3-1-1-105-04 märkinud, et esimeseks

menetlustoiminguks oli isiku toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuasutusse.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lg 1 näeb ette, et uurimisasutus või prokuratuur alustab

kriminaalmenetlust

esimese

uurimis-

või

muu

menetlustoiminguga,

kui

selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud

asjaolud.

Kohtu arvates lubamatu on olukord, kus isik allutatakse menetlustoimingule väärteo-või

kriminaalmenetlust alustamata, st menetluseväliselt. Seejuures ei oma tähtsust, kas isik ise

soovis joobe tuvastamist tervishoiuasutuses või mitte ning kas ta vabatahtlikult sinna sõitis

või mitte jms. Isiku suhtes menetlustoimingu läbiviimiseks peab olema seadusest tulenev

ajend ning menetlustoimingule allutamine peab olema seadusega kooskõlas.

Kohus möönab, et selle n-ö ebameeldiva protseduuri läbimine Wismari haiglas uriiniproovi

andmiseks ettenähtud ruumides võis olla K.V.le šokeeriv ning tekitada temale

hingepiinu, kuna tal puudus sellekohane negatiivne kogemus. K.V. väitel koheldi teda

Wismari haiglas kui narkomaani ning allutati tegema erinevaid katseid, sh tema käsivartelt ja

jalgadelt nõelajälgede otsimine, mis oli tema jaoks solvav ja alandav. Kohtul puudub alus

kahelda selles, mida tundis kaebuse esitaja Wismari haiglas narkotesti läbides. Samas kohus

ei nõustu kaebajaga tema poolt määratud moraalse kahju rahaliseks väärtuseks 25 000 krooni,

mis kaebaja väitel moodustab 25% nelja kuu töötasust (kuna K.V. jätkas töötamist). Seda

põhjendab kaebaja pool asjaoluga, et K.V. jätkas küll töötamist, kuid tööülesannete täitmine

oli oluliselt raskendatud ning olulisel määral kannatas ka suhtlemine lähedastega. Kohtu

hinnangul kaebaja sellekohased väited ei ole veenvad. K.V. jätkas oma tööülesannete

täitmist ning sai täispalka, st tööandjal ei olnud pretensioone tema poolt täidetavate

tööülesannete kvaliteedile ja mahule, millest võib järeldada, et K.V. poolt tehtav töö ei

kannatanud tema emotsionaalsete pingete tõttu. Samuti on väheusutav, et vaidlustatud

toimingud, sh (narko)joobe tuvastamise protseduur, viisid kaebuse esitaja nii pikaks ajaks,

nagu seda on väidetavad ca neli kuud, tasakaalust välja ning et kaebaja emotsionaalne seisund

normaliseerus alles mais 2005 peale K.Tommingas'e tehtud toiminguid. Kohus kahtleb selles,

et emotsionaalne tasakaalutus kaebajal ca nelja kuu vältel võis olla tingitud üksnes

K.Tommingase tegevusest, selleks võisid olla ka muud isiklikud põhjused, mis koostoimes

võisid viia kaebaja tasakaalust välja. Kohtu jaoks ei ole veenev kaebaja väide, et tema

tööalase ja isikliku elu kvaliteedi langus toimus (püsis) tervelt nelja kuu vältel.

PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kõdu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormija raskust.

Kohus käesolevas haldusasjas hindab K.V. moraalse kahju suuruseks 5 000 krooni, mis

kuulub vastustajalt Põhja Politseiprefektuurilt väljamõistmisele.

Kaebaja esindaja poolt esitatud kohtukulude summast kohus lahutab need kulud, mis on

eelnevalt kantud käesoleva kohtumenetluse väliselt, so 2 800 krooni. Vastavalt HKMS §-ile

93 lg 3 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kohus hindab põhjendatuks õigusabikulud summas 11 516,80 krooni (koos

käibemaksuga), millele lisandub tasutud riigilõiv kokku 760 krooni, seega kohtukulud kokku

moodustavad 12 276,80 krooni. Proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele lõplik kohtukulude

summa, mis kuulub vastustajalt Põhja Politseiprefektuurilt väljamõistmisele, on 6138,40

krooni.

Elle Kask

Kohtunik