2-05-185/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

24.11.2005, Tallinn

Eesistuja U. Loonurm, liikmed V.Lips ja M. Merimaa

AS S. E. Ü. hagi M. E. vastu võlgnevuse 160 000 krooni

väljamõistmiseks.

Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsus nr 2/33-471/05 AS

S. E. Ü. apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Välja

mõista M. E.' lt võlgnevuse katteks 160 000 ( ükssada kuuskümmend tuhat) krooni ja riigilõiv

hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 18 000 (kaheksateist tuhat) krooni AS S. E. Ü. kasuks.

Apellatsioonkaebus rahuldada.

Vastustaja M. E. kohtukulud jätta tema enda kanda.

Kohtuotsuse peale saab edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest

ringkonnakohtu kaudu.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

AS S. E. Ü. esitas 21.01.2005 Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus M. E.lt välja mõista võlgnevuse

160 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS Põhja-Eesti Pank 20.12.1996

laenulepingu nr 8-1/2-152-96, millega viimane laenas kostjale 80 000 krooni, intressiga 18% aastas,

tagastamise tähtajaga 30.03.1997. Laenusumma kanti kostjale üle samal päeval. Hageja ja AS Põhja-

Eesti Pank ühinesid 04.09.1997, mistõttu on nõude osas õigusjärglane hageja. Laenu tähtajaks

tagastamata jätmise korral kohustus kostja lepingu p 5 järgi maksma viivist 0,15% võlgnetavalt

summalt päevas, mis teeb 54% aastas. Kostja laenu kokkulepitud ajaks ei tagastanud ega reageerinud

ka 12.01.1998, 01.06.1998 ja 27.01.2004 esitatud nõuetele võla tagastamiseks. Kostja põhivõlg on 80

000 krooni, millele lisandub viivis 43 200 krooni aastas. Viivis perioodi 01.04.1997 kuni 31.03.2002

eest on 216 000 krooni. Kuigi kostja võlgnevus kokku on 296 000 krooni, palus hageja kostjalt välja

mõista 160 000 krooni.

KOHT UOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

2-2/1912/05

Tallinna Ringkonnakohus

Kostja vastuväited

Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Jõustunud Tallinna Linnakohtu 13.06.2001

otsusega kriminaalasjas nr 1/2-409/2000 mõisteti I. S.-lt hageja kasuks välja samast laenulepingust

tulenev võlgnevus 80 000 krooni. Nimetatud lepingust tuleneva 80 000 krooni osas tunnistati hageja

kriminaalasjas tsiviilhagejaks. Hageja luges end kahju kannatanuks laenulepingujärgselt I. S. poolt

toimepandud kuritegudes. Hageja ei saa käesolevas asjas nõuda kostjalt teistkordselt mistahes

soorituse tegemist vaidlusaluse lepingu alusel.

Linnakohtu lahend

Tallinna Linnakohus jättis 30.09.2005 otsusega hagi rahuldamata.

VÕSRS § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002,

kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest

ei tulene teisiti. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud

enne 01.07.2002, kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2 järgi senikehtinud seadust. Kohus leidis, et

käesolevas asjas kuulub kohaldamisele laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeks (TsK).

TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale)

omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa

raha tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

Poolte seletustega leidis tõendamist, et kostja sai laenulepingu nr 8-1/2-152-96 alusel 80 000 krooni.

Kostja seletuse kohaselt viidi hagetava summa osas läbi kriminaalmenetlus ja see summa mõisteti

kohtuotsusega välja I. S.lt. Kohus leidis, et vaidlusalusest lepingust tulenev laenusumma on I.S.lt välja

mõistetud, mida tõendab Tallinna Linnakohtu 13.06.2001 otsus kriminaalasjas nr 1/2-409/2000.

Nimetatud kohtuotsuses ja Tallinna Prokuratuuri lihtmenetluse kokkuleppes kriminaalasjas 1/2-409/13

nähtub hageja nõue summas 80 000 krooni. Tallinna Linnakohtu 07.09.2005 istungil kinnitas hageja

esindaja, et kriminaalasjas esile toodud 80 000 krooni on seotud vaidlusaluse lepinguga, mistõttu ei saa

ka kostja tegevusetus käesoleva lepingu mittetäitmisel hageja subjektiivseid õigusi rikkuda. TsMS § 90

lg 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille

alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks

tähtsad asjaolud.

Kohus leidis, et hageja väited I.S. suutlikkusest võlanõuet täita, ei ole asjakohased, hagejal on õigus

taotleda väljamõistetud rahasumma osas täitemenetluse algatamist. Samuti ei ole põhjendatud hageja

seisukoht, et 80 000 krooni väljamõistmine I.S.lt ei võta temalt õigust nõuda seda summat kostjalt.

Vaidlusalune leping ega muud tõendid ei kajasta käendussuhet, mis tooks TsK § 188 kohaselt kaasa

solidaarvastutuse ja hageja õiguse valida, kelle vastu ta oma nõude suunab. Kriminaalasja materjalist

selgub, et hageja aktsepteeris nõude esitamist I.S.le, kelle tegevuses tuvastati KrK § 143 lg 2 p 11 ja lg

2 ning § 186 koosseis. Solidaarse kohustuse korral on kreeditoril TsK § 188 lg 1 järgi õigus nõuda

täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt.

TsMS § 227 lg 2 sätestab, et kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele

tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. TsMS § 229 lg 1 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire

ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus ei ole seotud poole poolt esile toodud

materiaalõigusnormidega.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

Hageja palub linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Samuti palub

hageja mõista kostjalt välja kohtukulud summas 18 000 krooni. Kohus hindas vääralt 13.06.2001

kohtuotsust kriminaalasjas, võrdsustades selle laenu tagastamisega. Kriminaalasjas ei mõisteta välja

lepingujärgset võlgnevust, vaid kuriteoga tekitatud kahju. Kuigi kriminaalasjas käsitleti vaidlusalust

lepingut, ei mõistetud välja sellest tulenevat võlgnevust. Isegi kui seda saaks nii käsitleda, ei saa

kohtuotsuse tegemist iseenesest käsitleda laenu tagastamisena. Kohtuotsus kriminaalasjas on

vastuoluline, kuivõrd kohus leidis, et I. S. tekitas kahju M. E.le, kuid samas on kohtuotsuse

resolutsiooni kohaselt M. E.le tekitatud kahju välja mõistetud apellandi kasuks. Apellant leiab, et

laenulepingust tekkinud kohustis lepingu poolte vahel on kehtiv ja kostjal on kohustus laen tagastada.

Kohus leidis ekslikult nagu oleks hageja aktsepteerinud nõude esitamist I. S.le. Hageja andis küll

allkirja tsiviilhageja nõusoleku kohta lihtmenetluse kohaldamiseks, kuid ei esitanud I. S.

kriminaalasjas tsiviilhagi ega nõudnud temalt 80 000 krooni väljamõistmist. Sellele vaatamata mõisteti

kohtuotsusega kriminaalasjas hageja kasuks välja 80 000 krooni. Kohus kohaldas vääralt TsK §-e 173,

174, 188 ja 272, jättes põhjendamata, miks ei pea kostja neil alustel kohustist täitma. Hageja ei ole

väitnud, et tal on solidaarnõue nii kostja kui I. S. vastu. Kuna hagejal on nõue kostja vastu, nõuab ta

temalt kohustise täitmist. Kostja vastutab oma kohustuste täitmise eest tulenevalt laenulepingust.

Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Samuti palub ta kohtukulude

väljamõistmist hagejalt. Apellandi seisukohad on otseselt vastuolus tegelike asjaoludega. Tõendamist

on leidnud, et hageja esitas kriminaalasja käigus laenulepingust tuleneva nõude 80 000 krooni I. S.

vastu, kusjuures see summa on käesolevaks ajaks hageja kasuks I. S.lt välja mõistetud ning

kohtutäituri J.P. poolt täitmisele pööratud. Selle summa teistkordne väljamõistmine kostjalt ei oleks

õige. Kuna kostja ei vastuta põhivõla eest, ei saa talt nõuda ka intresse ega viivist. Selgusetu on, kuidas

peaks apellandi meelest aru saama protokollis märgitust, et I. S. poolt on tekitatud AS-ile E. Ü. kahju

laenulepingu nr 8-1/2-152-96 sõlmimisel 80 000 krooni ning, et ta esitab kriminaalasjas nõude I. S.

vastu 80 000 krooni suuruses summas. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalusest lepingust tuleneva kahju

80 000 krooni osas tunnistati apellant kriminaalasjas tsiviilhagejaks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 20.12.1996 sõlmisid kostja ja Põhja-Eesti Pank, kelle

õigusjärglaseks on hageja, laenulepingu, mille järgi kostja laenas raha 80 000, intressiga 18% aastas ja

tagastamise tähtajaga 30.03.1997. Kostja laenu tagastanud ei ole.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab laenulepingu alusel hagejalt saadud raha tagastama.

Kostja leiab, et nimetatud summa on kriminaalmenetluse käigus välja mõistetud I. S.lt (otsus

kriminaalasjas nr 1/2-409/2000) ja tema vastu ei saa hageja enam nõuet pöörata. Linnakohus on

sellega nõustunud ja leidnud, et tegemist ei ole solidaarvõlgnikega ja kuna hageja on esitanud nõude

I.S. vastu vaidlusaluse lepingu alusel, ei ole alust käesolevat hagi M.E. vastu rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et linnakohtu otsus ei ole õige. Kohus on jätnud tähelepanuta, et laenusaaja

põhikohustuseks on laenu tagasimaksmisekohustus. Vaidlust ei ole selles, et kostja poolt on kohustus

täitmata, s.t saadud raha koos intressidega on tagastamata.

Ringkonnakohus leiab, et kohus on vääralt hinnanud 13.06.2001 tehtud lahendit kriminaalasjas,

võrdsustades selle laenu tagastamisega. Kohus on leidnud, et laenusumma on välja mõistetud I. S.lt.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on küll käsitletud sama vaidlusalust laenulepingut, kuid pole

lepingust tulenevat võlgnevust välja mõistetud, vaid kuriteoga tekitatud

kahju.

Ringkonnakohus leiab, et hagejal on õigus nõuda TsK §-de 272, 173 ja 174 alusel kohustise täitmist

kostjalt, kes vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kuni selle täitmiseni.

Intressi ja viivise nõudele on kostja esitanud linnakohtus toimunud menetluse jooksul vastuväite, et

kuna hageja esindaja on kriminaalasjas nõustunud kahjusummaga 80 000 krooni, ei saa sama

laenulepingu alusel intresse ja viiviseid kostjalt nõuda. Ringkonnakohus selle vastuväitega

eelpooltoodud põhjendustel ei nõustu ja leiab, et kostja vastu hagi esitamine nii põhivõla kui ka

intresside ja viiviste saamiseks ei ole vastuolus Põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse printsiibiga (hagiavalduse vastuse punkt 6- lk.28).

Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb vastustajalt välja mõista TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel apellandi

poolt kantud kohtukulud, milleks on hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 2x 9 000

krooni.

Vastustaja

kohtukulud,

milleks

on

õigusabikulud

esimese

astme

kohtus

ja

apellatsioonimenetluses, tuleb jätta tema enda kanda.

U.Loonurm

V.Lips

M.Merimaa