2-03-633/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Ringkonnakohus

Ülle Jänes, Piret Randmaa, Ande Tänav

14. detsember 2005 Tallinn

2-2/1639/05

AS T&A hagi OÜ W. T. vastu 78 944,20 krooni saamiseks

Harju Maakohtu nr

2/1-1312/03/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OÜ W. T. apellatsioonkaebus

29. november 2005, avalik kohtuistung

AS T&A esindaja adv H. O., OÜ W. T. esindaja adv A.V.

Resolutsioon

1. Jätta Harju Maakohtu 18.07.2005 otsus muutmata.

2. OÜ W. T. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. OÜ W. T. apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 30

päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

1. Hagiavalduse kohaselt väljastas hageja kostjale viimase poolt esitatud tellimuse järgi

03.06.2002 saatelehtede nr 764 ja 757 alusel vineeri kogumaksumusega 53 557,80

krooni. Samal päeval väljastati nimetatud kauba kohta faktuurarved nr 785 ja 797. Arvete

maksetähtaeg oli 30 päeva. Arve mittenõuetekohasel tasumisel pidi kostja maksma viivist

0,1% päevas tasumata summalt. Kostja ei ole esitanud pretensiooni kauba koguse ega

kvaliteedi kohta. Kauba eest tasumise tähtaeg on möödunud, kuid kostja ole vaatamata

oma korduvatele lubadustele arveid tasunud. 10.04.2003 saatis hageja kostjale

pretensioon-pankrotihoiatuse, millele kostja ei reageerinud. Poolte vahel on tegemist

ostu-müügilepingulise suhtega. Kostja võlgneb hagejale arve nr 785 alusel 46 333,50

krooni, millele lisandub viivis 21 962,10 krooni ja arve nr 797 alusel 7224,30 krooni,

18.07.2005

otsus

tsiviilasjas

millele lisandub viivis 3424,30 krooni. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja

mõista võla ja viivise 78 944,20 krooni.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja pole hagis märgitud kaupa ega arveid saanud. Seega ei

saanud kostja esitada ka pretensioone kauba kohta. Kostja ei olnud kohustust

pretensioon-pankrotihoiatusele vastata, kuivõrd see on täiesti alusetu. Saatelehed

allkirjastanud isik A. D. ei ole kostja juures kunagi töötanud. Saatelehtedel

olevad allkirjad on erinevad, mistõttu on alus kahelda dokumentide võltsimises.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

3. Kohus rahuldas hagi. Saatelehtede, faktuurarvete ja tunnistajate A. Š., V. K. ja A. D.

ütlustega on hageja väited tõendatud. Nimetatud tõendid on omavahel kooskõlas ning

hageja seisukohad on mõistlikult põhjendatud ja loogilised. Kostja seisukohtade

muutmine menetluse käigus, vasturääkivused ja mõistlikkusele vastukäivad selgitused on

mitteusaldusväärsed.

4. Kostja tellis hagejalt vaidlusaluse kauba. Pooled on olnud ärilistes suhtes mitu aastat enne

vaidlusalust tehingut. Neil oli tavaks sõlmida lepinguid suuliselt. Kostja esitas telefoni

teel tellimuse A. Š. A. Š. vormistas saatelehed ja faktuurarved saadud tellimuse alusel

ning saatis arved raamatupidamisse ja kostjale. Saatelehed saatis ta hageja lattu, kuhu

kostja poolt määratud vedaja tuli kaubale järele. See on tõendatud tunnistaja A. Š.

ütlustega, saatelehtedega ja faktuurarvetega. Tunnistaja P. K. ütluste kohaselt tunneb ta

A. Š. ja on temaga suhelnud, olgugi, et mitte nii sageli, kui A. Š. seda väidab. Tunnistaja

P. K. väide, et ta on tellimusi alati esitanud kas e-kirja või faksi teel, ei ole tõendatud.

Ebausutav on kostja väide, et ta ei tellinud kaupa, kuna esimeses kirjalikus vastuses

kostja ei eitanud kauba tellimist, vaid tunnistas eelnevalt kaupade ostmist hagejalt, väites,

et ta ei ole saanud vaidlusalust kaupa. Kohtu eelistungil väitis kostja, et ei ole hagejalt

kaupa tellinud. Samas muutis kostja seisukohta arvete saamise osas ja tunnistas, et ta sai

arved, kuid ei pidanud vajalikuks neile vastata. Samas väitis kostja endine juhatuse liige

P. K., et ta helistas arvete saamisel hagejale ja teatas, et ei ole kaupa saanud ning arveid ei

maksa.

5. Tunnistajate A. D., A. Š. ja V. K. ütluste kohaselt toimus vaidlusaluse kauba tellimine

kahes jaos ja ajal, kui A. D. oli laadimas esmalt tellitud kaupa. Tellimuse esitajas ei

saanud tunnistaja A. Š. eksida, kuna tellimus esitati kahel korral. Samuti eeldas see, et

teistkordne tellija pidi teadma esimesest tellimusest ja sellest, et auto oli laos ning sinna

laoti kaupa. Kauba tellija pidi olema P. K., kuna nii A. Š. kui ka A. D. oli ta tuttav. Nende

ütluste kohaselt oli helistajaks P. K.

6. Kostja seisukoht selles, et ta ei pidanud vajalikuks arvetele ega pretensioon-

pankrotihoiatusele vastata ja saldokinnitust ümber lükata, kuna sellist kohustust ei ole

seaduses sätestatud ja liigub palju väljapressijaid, kes esitavad alusetuid arveid, on

vastuoluline ja põhjendamatu. Õige on kostja seisukoht, et seadusest otseselt ei tulene

kostja kohustust esitada vastuväiteid ühelegi neist dokumentidest, kuid tol ajal kehtinud

TsÜS §-st 108 ja VÕS §-st 6 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes

käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hinnates kostja antud põhjendusi, et seadusest ei

tulene kohustust vastata hageja kirjadele, tuleb asuda seisukohale, et antud asjaoludel on

see ebamõistlik ja kostja positsiooni ning väiteid õõnestav. Arvestades seda, et hageja ei

olnud kostjale tundmatu isik ja tegemist oli lepingulise partneriga, siis on ebamõistlik

jätta talle vastamata samas vormis. Hageja näol on tegemist arvestatava äriühinguga,

kelle kõrvutamine petistega on alusetu. Viited sellele, et liigub ringi igasuguseid

pettureid, kes esitavad alusetuid arveid, on kostja poolt põhjendamatu ettekääne, et oma

tegevusele mingitki põhjendust leida.

7. Kostja ebamõistlik käitumine on seletatav hageja poolt väidetuga, et kostja ei eitanud

kuni kohtusse hagi esitamiseni võlgnevust, vaid lubas selle maksta. Kostja oli ka

eelnevaid võlgu tasunud hilinemisega. Seda kinnitasid nii pooled kui ka A. Š. ja P. K.

Ebamõistlik oleks olnud hageja tegevus, kui ta oleks pärast kostjalt arvete osas eitava

vastuse saamist jäänud kostjale saatma saldoteatisi ja pankrotihoiatusi, selle asemel, et

vaidlus lahendada läbirääkimiste teel või kohtusse pöördudes. Eeltoodust järeldub, et P.

K. on kuni hagi esitamiseni tunnistanud võlgnevust ja lubanud võla hiljem tasuda ning

seetõttu ei asunud hageja koheselt nõuet esitama, vaid jäi ootama kostja poolt võla

tasumist.

8. Kolmanda isiku osalus tehingus on välistatud, kuna tunnistajate A. Š. ja A. D. väidetel

toimusid nii kauba kui ka veo tellimine telefoni teel ja mõlemale isikule oli P. K. tuttav

ka hääle poolest. Kolmandad isikud ei saa kokku viia kolme isikut, kes on omavahel

tuttavad ja seejuures nii, et keegi ei oska midagi kahtlustada. Antud asjas tunnistajatena

osalenud isikutest oleks vajalik A. Š. ja A. D. kokkumäng, kuid selle välistab see, et

antud isikud ei olnud eelnevalt tuttavad. Sellist tutvust on eitanud mõlemad tunnistajad ja

seda asjaolu ei ole esitanud ka kostja ega tunnistaja P. K. Samuti ei ole A. D. varasemalt

ega ka hiljem näinud tunnistaja V. K. A. Š pidi olema teada hageja laos toimiv korraldus,

et kaubale järgi tulnud vedaja isikusamasust ei kontrollita. Sellisel juhul on mõistetamatu

A. D. tegevus, kes vormistas kauba saamise oma nimele ja ei ole seda enne kohtuistungit

eitanud ega oma seisukohta muutnud. Pettuse läbiviimisel oleks olnud A. D. lihtsam

nimetada mõne teise isiku nimi ja selle varjus kaup kätte saada.

9. Hinnates eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluse kauba tellis kostja nimel P. K.

kui kostja tolleaegne juhatuse liige. P. K. ütlused selle kohta, et ta ei ole vaidlusalust

kaupa kostja nimel hagejalt tellinud on mitteusaldusväärsed ja omakasupüüdlikud,

eesmärgiga vabastada tema juhitud äriühing kohustustest hageja ees. Tunnistaja P. K.

ütlused on ümber lükatud ka teiste tunnistajate ütluste ja asjas kogutud materjalidega.

10. Kauba vastuvõtmine kostja poolt on tõendamist leidnud. Kauba kättesaamist tõendab

kostja käitumine, kui kostja ei esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud arvetele,

saldokinnitusele ega pankrotihoiatusele. Usutavamad on hageja väited selle kohta, et

kostja tunnistas võlgnevust ja lubas selle ära maksta esimesel võimalusel. Samuti

tõendavad kostja poolt kauba saamist tunnistaja A. D. ütlused, mille kohaselt andis ta

kauba üle kostja asukohas lattu ja sai peale veo teostamist P. K. kokkulepitud tasu.

Seejuures langevad tunnistaja ütlused kokku P. K. selgitustega selles osas, et tema

kasutuses oli sel ajal tõesti A. D. poolt kirjeldatud auto. Kuna tõendamist leidis, et kostja

tellis hagejalt kauba ja kostja sai selle kätte, siis on viimane rikkunud pooltevahelist ostu-

müügilepingut ning jätnud täitmata TsK § 242 lg-st 1 tuleneva kohustuse, so tasuda

saadud kauba eest. Seega on hagejal TsK §-de 242 ja 173 alusel nõue.

11. Hageja poolt esitatud faktuurarvetel on märgitud, et viivitamisel on viiviseks 0,1%.

Kostja on arved kätte saanud ja ei ole neid vaidlustanud. P. K. tunnistas, et hageja

poolt esitatud arvetes on alati olnud viivisemäär ära toodud ja selleks on olnud 0,1%.

Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole hageja kostja suhtes siiani viivist rakendanud. Viivise

arvestust ja viivise kohaldamist ei ole kostja vaidlustanud. Lähtuvalt sellest kuulub

kostjalt viivis väljamõistmisele hageja taotletud suuruses.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

12. OÜ W. T. palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Kostja ei ole kaupa saanud. Hageja oleks pidanud tõendamata, et kostja on

kauba kätte saanud ja et kaup saadeti kostjale lepingulisel alusel. Kostja väide, et ta ei ole

kaupa saanud, on oma olemuselt negatiivne asjaolu, mille tõendamisel ei saa poolele

esitada sama rangeid nõudmisi, kui positiivse asjaolu tõendamisel. Olukorras, kus

tunnistajate vastandamisel ei õnnestu ületada ütluste vastandlikkust, on kohtu ülesanne

tõendite eraldi ja kogumis hindamisel arvestada iga tunnistaja võimalikku huvi

kohtulahendi vastu. Tuvastades kostjal kohustuse olemasolu, peab kohus tagama, et

välistatud oleks kohustuse tekkimise lavastus, so olukord, kus olematuid asjaolusid

tõendatakse formaalselt korrektses vormis.

13. A. Š. töökohustus oli tellimuste vastuvõtmine hageja juures. A. Š. ei saanud teada, kuhu

kaup viidi. Tunnistaja P. K. eitas kauba tellimist A. Š. 03.06.2002. Asjaolust, et A. Š.

helistati kaks korda, ei saa järeldada, et tunnistaja ei saanud helistaja isikus eksida ja et

helistajaks oli tunnistaja P. K. Asjaolu, et A. Š. viitas tuttavale telefoninumbrile, viitab

sellele, et A. Š. ei olnud täiesti kindel helistaja isikus. A. Š. ei tundnud numbrit ära, vaid

see tuli tuttav ette. Välistatud ei ole, et A. Š. tuli number tuttav ette, kuna numbrite lõpud

on sarnased. Samas ei ole kohus A. Š. ütlustele otsust rajades arvestanud võimalusega, et

viimase huvides on kinnitada tunnistaja A. D. ütlusi kauba saaja kohta. A. Š. ütlus oli ette

määratud A. D. ütlusega.

14. V. K. oli hageja juures laohoidja. Tema ei saanud teada ega teadnud, kes kauba tellis ja

kuhu see hageja laost viidi. Seega ei ole V. K. ütlustel esmast väärtust. Kohus väitis, et

teistkordne tellija pidi teadma esimesest tellimisest ja sellest, et auto oli juba laos ning

laadimisel. Kohus ei selgitanud, miks selline asjaolu sai olla teada ainult P. K., sest see

oli teada ka A. D. Kohus ei selgitanud ka, kuidas saab olla välistatud olukord, kus isik,

kellel oli teada, et autole mahub rohkem kaupa, helistas A. Š. ja tellis seda juurde.

Kohtumenetluse käigus ilmnes, et hageja laost väljastati kaupa, kontrollimata

isikusamasust ja volitusi kauba vastuvõtmiseks. V. K. ei mäletanud, kas ta üldse mingit

dokumenti kaubale järgi tulnud isikutelt küsis. Tellimusi võeti vastu telefoni teel, sellest

jälge ei jäänud.

15. P. K. on ainuke isik kostja poolel, kes sai teada, kas kaup telliti või mitte. P. K. on eitanud

kauba ja veo tellimist 03.06.2002 ning kauba saamist. Kohus viitas P. K. väitele, et

tellimusi esitati kas e-kirja või faksi teel. Kostja sellist väidet esitanud ei ole. Kohus ei

selgitanud, mis huvi pidi olema P. K., kes ei ole enam kostja juhatuse liige, vabastada

äriühing 53 000 kroonisest kohustusest. Kostja majandusnäitajaid arvestades on selline

kohtu järeldus paljasõnaline.

16. Kauba saatelehed ja faktuurarved tõendavad kauba hinda ja kogust. Kauba tellimist või

kättesaamist tõendaks need vaid juhul, kui neil oleks kostja allkiri või need oleks

saadetud. Kostja poolt arvete saamist puudutavas osas tuleb möönda, et esialgses vastuses

märgitu – pole arveid saanud – ja istungil antud ütluste vahel on vastuolu. Vastuolu on

vastuväite ja tõendi vahel, mille tagajärjeks on vastuväite tõendamatus.

Ainult mõistliku seletuse puudumisel oleks saanud vastuolu tõlgendada kostja kahjuks.

Samas ei tõenda arvete saatmine enamat, kui asjaolu, et hageja pidas kostjat võlgnikuks.

Kohus on tõlgendanud kostja kahjuks asjaolu, et kostja on ka varem arvete tasumisega

hilinenud. See ei tõenda hageja väidet, et kostja vaidlusalust kaupa oleks tellinud ja/või

kätte saanud. Pigem tõendab see, et kostja on alati ostetud kauba eest tasunud. Puudub

põhjus, miks pidi kostja kauba eest maksmata jätma. Arvestades, et saatelehed ja

faktuurarved ei kanna teavet kauba tellimise ega kauba kättesaamise kohta, siis on kohus

neile alusetult tuginenud.

17. Saldoteatis kajastab ainult saatja nägemust nõudest teatise saaja suhtes. Mõistlikult

tegutsev ettevõtja ei pöördu kohtusse, kui ta näeb, et ei pruugi olla piisavalt tõendeid oma

nõude tõendamiseks. Asjaolu, et kohus kaevatava otsuse põhjendavas osas viitas arvete

väljastamisele järgnenud kostja käitumisele, annab tunnistust sellest, et hageja toimis

õigesti, kui ei pöördunud koheselt kohtusse. Kohene kohtusse pöördumine oleks olnud

ebamõistlik, sest hageja oleks minetanud võimaluse hankida hilisemaid tõendeid

varasemate asjaolude kohta. Seega ei saa pidada seda kohtuotsuse põhjendust

arvestatavaks. P. K. ei vastanud pretensioon-pankrotihoiatusele, kuid sellest ei saa teha

järeldusi seoses kohustuse omaksvõtuga kostja poolt. Vaikimist saab lugeda

nõustumuseks vaid poolte eelneval kokkuleppel.

18. Kohtu hinnang, et kostja ei esitanud ühtegi tõendatud vastuväidet hageja esitatud arvetele,

saldokinnitustele ja pankrotihoiatusele, on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Ainus asi,

mida saab kostjale teadliku käitumise osas ette heita, on pretensioon-pankrotihoiatusele

mittevastamine. Kohtu viide hea usu põhimõttele on asjakohatu. Heas usus peavad

käituma võlgnik ja võlausaldaja. Kostja ei ole võlgnik. Käitumine ei saa olla tõendiks

faktiliste asjaolude kohta. Kostja ei ole oma seisukohti menetluse käigus muutnud.

Esialgsetes vastuväidetes puudus seisukoht tellimise osas, mistõttu hilisem seisukoht ei

ole käsitletav seisukoha muutmisena.

19. A. D. on isik, kes ainsana sai teada, kas ta kauba kostja lattu toimetas. A. D. isa osutas

kostjale veoteenust ja A. D. on koos isaga korduvalt viibinud kostja laos. A. D. ei võtnud

kostjalt allkirja kauba kohaletoimetamise kohta. A. D. tundis hästi kostja töökorraldust.

Kohus ei selgitanud, mida ta pidas silmas isikute kokkuviimise all ja kas ilma selleta ei

saagi lavastada kostja kohustuse teket. Kohus on lähtunud valesti eeldusest, et kolmanda

isiku osaluseks on vaja kedagi kokku viia. Piisab sellest, kui keegi tunneb isikute

käitumistavasid ja kasutab neid ära. Kui A. D. oleks vormistanud kauba mitteeksisteeriva

isiku nimele, siis oleks vahelejäämise risk olnud märkimisväärselt suurem.

20. Arusaamatuks jääb, miks oleksid pidanud A. Š. ja A. D. kokku mängima. Mingit

tähendust ei pruugi omada asjaolu, et A. Š. ja A. D. teineteist ei tundnud, sest A. Š. ja V.

K. ütlustest nähtuvalt piisas kauba kättesaamiseks hageja laost telefonikõnest A. Š.

Selleks ei pea tundma isiklikult A. Š., küll aga teadma, et tellimusi võetakse vastu ja kaup

väljastatakse, kui helistaja tutvustab ennast hageja püsikliendina ja räägib A. Š. tuttava

häälega. Samas ei ole välistatud, et helistaja identifitseerimise hääle järgi mõtles A. Š.

enda kaitseks välja, sest tegelikkuses piisas ka ainult kliendi nime mainimisest.

21. Kohus viitas A. D. ütluste kokkulangemisele P. K. omadega tema auto kohta. Sellest ei

saa teha mingeid asjassepuutuvaid järeldusi, sest P. K. ütluste kohaselt oli tal see auto

juba kaks aastat enne väidetava kauba üleandmist. Kohus ei ole A. D.

ütlusi analüüsinud. Kohtumenetluses ilmnenud asjaolude pinnalt pidi kohus põhjalikult

kaaluma võimalust, et teave antud tõendiallikast ei ole adekvaatne. Kohus tegi seda

ebapiisavalt, piirdudes oletusega, et tunnistaja teistsugune käitumine oleks olnud

ebamõistlik. Kohus ei ole piisavalt välistanud võimalust, et A. D. osales lavastuses.

Vastus apellatsioonkaebusele

22. AS

T&A

palus

jätta

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

ja

maakohtu

otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

23. Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosaliste seisukohad ja tutvunud esitatud

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik

ja põhjendatud Ükski

apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ning see tuleb jätta

TsMS § 334 lg 1 p 1 alusel muutmata. Tulenevalt TsMS § 330 lg-s 5 sätestatust ei korda

ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi.

24. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK)

sätteid. TsK §-d 173 lg 1 ja 174 sätestavad, et kohustis tuleb täita nõuetekohasel viisil ja

kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingu sätetele ning ühepoolne

loobumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud.

Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et pooled sõlmisid

suulise vineeri ostu-müügilepingu. Kostja tellis hagejalt kauba ja sai selle kätte, kuid ei

ole kauba eest tasunud, millega rikkus TsK § 242 lg-st 1 tulenevat kauba eest tasumise

kohustust.

25. Tulenevalt TsMS § 95 lg-s 1 sätestatust hindas kohus otsuse tegemisel kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kuna poolte esitatud tõendid olid vastuolulised

(antud juhul olid kostja endise juhatuse liikme P. K. ütlused vastuolus hageja esitatud

tõenditega), märkis kohus otsuses, milliste tõendite alusel ta luges käesoleva otsuse p-s

24 märgitud asjaolud tuvastatuks. Vastuoluliste tõendite ja esile toodud asjaolude

hindamise tulemusena peab kohtul tekkima siseveendumus selle kohta, milliseid tõendeid

saab kogumis hinnata usaldusväärsemateks (usutavamateks), et neid arvestades teha

sisuline otsustus asjaolu olemasolu või puudumise kohta. Maakohus tegi oma järeldused

tõendite kogumis hindamise ja nende vastastikuse analüüsi alusel ja otsustas, et hageja

tõendid on kooskõlalisemad ja loogilisemad ning seetõttu usaldusväärsemad. Seejuures ei

olnud ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 95 lg 2). Muu

hulgas arvestas kohus põhjendatult poolte käitumist enne vaidlusaluse tehingu tegemist

(s.o mil

viisil toimusid

nende

varasemad tehingud)

kui

ka

pärast seda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas

teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus.

26. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud kostja hinnangutega tõenditele

ja nendest tehtud järeldustega. Ebaõige on kaebuse väide, nagu ei oleks tunnistaja A. Š.

olnud kindel selles, et telefoni teel andis tellimuse P. K.. Vastupidi, tunnistaja oli

veendunud selles, et 03.06.2002 esitas tellimuse P. K. (t/lk 70). Puudub igasugune alus

kahelda nimetatud tunnistaja ütluste õigsuses või pidada neid ette määratuks tunnistaja A.

D. ütlustega, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab.

Tunnistaja V. K. andis ütlusi selle kohta, mil viisil toimus vaidlusaluse tellimuse täitmine

ja milline oli üldine kauba väljaandmise praktika. Kohtul puudus alus jätta tema ütlused

tõendina arvestamata. Need olid vaidlusaluse kauba tellimise ja väljastamise osas

kooskõlas A. D. ja A. Š. ütlustega. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, nagu ei

oleks kohus tunnistaja A. D. ütlusi analüüsinud. Ebaõige on ka väide, nagu ei oleks

tunnistaja P. K. väitnud, et tellimusi esitati kas e-kirja või faksi teel, nagu kohus otsuses

märkis. P. K. on seda oma ütlustes selgesõnaliselt väitnud, nagu ka seda, et telefoni teel ei

ole tellimisi toimunud ( t/lk 73). Kohus on otsuses toonud välja vastuolud kostja

seisukohtades ja tema ning tunnistaja P. K. ütlustes ning pidanud neid põhjendatult

ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus neid vastuolusid siinjuures kordama ei hakka ja

nõustub maakohtu järeldusega.

27. Kohtul puudus alus jätta kirjalikud tõendid (saatelehed, faktuurarved, saldoteatis,

pankrotihoiatus) arvestamata, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Kohus pidi andma

ja andis neile tõenditele hinnangu ning leidis muu hulgas põhjendatult, et kostja rikkus sel

ajal kehtinud TsÜS §-s 108 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, kui jättis nende

saamisel hagejale vastamata. Paljasõnalised on apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud

väited, nagu oleks kostja kohustus lavastatud ning tunnistajad andnud ütlusi enda kaitseks

ja oma huvidest lähtuvalt. Ühtegi asjaolu või tõendit, mis eeltoodut kinnitaks, kostja

esitanud ei ole.

28. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kostja apellatsioonimenetluse

kohtukulud tema enda kanda.

Ü. Jänes

P. Randmaa

A. Tänav