2-04-130/4 · Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-04-130 (endine 2-2/1531/05)

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ülle Jänes, Margo Klaar, Mare Merimaa

Otsuse tegemise aeg, koht

22. detsember 2005, Tallinn

Tsiviilasi

AS E. (pankrotis) hagi E.E. AS vastu 2 687 864

krooni 95 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 21. detsembri 2004 otsus

tsiviilasjas nr 2/277-1322/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse AS E. (pankrotis) apellatsioonkaebus

liik

Kohtuistungi toimumise

7. detsember 2005

aeg

Menetlusosalised ja nende

Apellandi esindaja S.S.,

esindajad

Vastustaja esindaja M.K.

Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 21.12.2004 otsus riigilõivu väljamõistmise

osas, vabastades hageja täielikult riigilõivu maksmisest.

2.Otsus hagi rahuldamata jätmises jätta muutmata.

3.AS E./ pankrotis/ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

kaudu Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt rajas hageja Tallinnas K9a alajaama ja sisustas selle

seadmetega. Vastavalt 20.04.1995 hooneregistri teatisele nr 22242 oli

alajaama hoone asukohaga K9a hageja omanduses.

04.05.1995 üleandmise-vastuvõtmise aktidega andis hageja Tallinna Elektrivõrgule üle

omandiõiguse varale, mis asus K9a (varasema aadressiga K11), mille väärtuseks

hindasid pooled üleandmise momendil 880 500 krooni. Hageja andis kostja

õiguseellasele üle järgmise vara. Aktiga nr 29 anti üle K11 asuva trafoalajaama hoone

pindalaga 60 m2, maksumuseks lepiti kokku 425 000 krooni. Aktiga nr 30 andis hageja

Tallinna Elektrivõrgule üle K11 asuva alajaama nr 1408 6/0,4 kV seadme: KCO - 368 -

7 kambrit ja 0,4 kV seadme: PO paneelid - 7 tk. Üleantava vara väärtuseks leppisid

pooled kokku 211 000 krooni. Aktiga nr 31 andis AS E. Tallinna Elektrivõrgule üle

K11 asuva alajaama jõutrafo TM-630 6/0,4 kV - 2 tk tehniliste numbritega 699592 ja

75928. Hinnaks leppisid pooled kokku 102 000 krooni. Aktiga nr 32 andis hageja

Tallinna Elektrivõrgule üle K11 asuva alajaama nr 1408 juurde viiva kaabli ASB-10,

3*120 nr 9714 pikkusega 60,0 m. Hinnaks leppisid pooled kokku 21 430 krooni.

Aktiga nr 33 andis hageja Tallinna Elektrivõrgule üle K11 asuva alajaama nr 1408

juurde viiva kaabli ASB-10, 3*120 nr 11716 pikkusega 24,0 m. Hinnaks leppisid

pooled kokku 8 570 krooni. Aktiga nr 34 andis hageja Tallinna Elektrivõrgule üle K11

asuva alajaama nr 1408 juurde viiva kaabli AMCMK-1, 3*150 + 41 (Cu) numbriga

9592 A/B pikkusega 2*40,0 meetrit; kaabli nr 9593 A/B - 2*40,0 m; kaabli nr 9594

A/B - 2*78,0 m; kaabli nr 9595 A/B -2*78,0 m (kokku 472,0 m). Hinnaks leppisid

pooled kokku 112 500 krooni.

Hageja leidis, et eelnimetatud vara üleandmisega sõlmisid pooled ostu-müügilepingu

ning kostja oli TsK § 242 lg-st 1 ja §-st 183 tulenevalt kohustatud vara eest koheselt

selle üleandmisel tasuma ostuhinna 880 500 krooni, mida ta ei ole hagi esitamiseni

teinud. TsK § 249 kohaselt on hagejal õigus ostu-müügilepingu täitmiseks nõuda asja

vastuvõtmist ostja poolt ja kindlaksmääratud hinna tasumist, samuti täitmise

viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist. Kostja on tekitanud kahju hagejale

tasumisele kuuluva raha kasutamisega oma otstarbeks. Hageja kahju hulka kuulub raha

väärtuse vähenemine, mis on mõõdetav tarbijahinnaindeksi abil. Arvates tehingu

tegemisest kuni hagi esitamiseni 2004. aastal on tegelik rahaväärtus langenud 2,8

korda. Hagejale on tekkinud ainuüksi raha väärtuse vähenemisest kahju 1 569 629,93

krooni.

Samuti nõudis hageja TsK § 231 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset viivist 3% aastas

võlgnetavalt summat, mis 9 viivitatud aasta eest moodustas 237 735 krooni.

Hageja pankrotihaldur (31.10.1997 otsusega kuulutas Tallinna Linnakohus välja AS E.

pankroti) palus kostjalt välja mõista 2 687 864,95 krooni, millest tasumata ostuhind

moodustas 880 500 krooni, seadusjärgne viivisintress 237 735 krooni ja raha väärtuse

vähenemisest tekkinud kahju 1 569 629,93 krooni. Juhul kui kohus asub seisukohale, et

ostu-müügilepingut ei ole sõlmitud, palus hageja TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel kostjalt

välja mõista alusetult omandatu väärtus rahas.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Põhivahendite üleandmise ja

vastuvõtmise aktide nr 29-34 allakirjutamisega ei ole pooled sõlminud ostu-

müügilepingut. Vastavalt põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise ajal kehtinud

elektrienergia tarbimise eeskirjale (kinnitatud majandusministri 04.11.1993 määrusega

nr 49) pidi tarbija elektripaigaldise ühendamiseks võrku kas sõlmima elektrienergia

edastajaga liitumislepingu või taotlema elektrienergia edastajalt elektrivarustuse

tehnilised tingimused. Hagejale on 15.03.1994 väljastatud tehnilised tingimused, mida

tuleb antud juhul käsitleda liitumislepinguna tehnilistes tingimustes toodu ja hageja

03.02.1995 kirja alusel. Kaabelliinide, jõutrafode, jaotusseadme ja alajaama hoone

tasuta bilansist bilanssi üleandmisega 04.05.1995 tasus hageja natuuras elektrivõrguga

liitumise eest (TsK § 162 mõttes tegi võlausaldaja kasuks teatava teo ehk andis üle

vara). Praktika, kus tarbija ehitas elektrivõrguga liitumiseks vajalikud paigaldused

valmis, andis need võrguettevõtjale tasuta üle ja sai endale selle eest võrguühenduse

võrguettevõtja võrguga, oli sel ajal valdav. Seadmete ostmist ei toimunud. Seadmete

üleandmisakti märgiti väärtus, millega kostja seadmed raamatupidamislikult arvele

võttis. Kuna tegemist ei olnud ostu-müügilepinguga ning kostjal puudub kohustus raha

tasuda, siis ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivise ega kahju hüvitamise nõue.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Tallinna Linnakohus jättis hagi 21.12.2004 otsusega rahuldamata ja mõistis hagejalt

riigituludesse välja riigilõivu 96 000 krooni, kuivõrd 18.02.2004 kohtumäärusega oli

hageja vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse üksnes hagi esitamisel.

Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, millise tehingu sõlmimisele

oli poolte tahe suunatud 04.05.1995 vara üleandmisel aktidega. Kohus leidis, et poolte

tegelik tahe õigustoimingu tegemisel, s. o vara üleandmisel-vastuvõtmisel tuleb välja

selgitada alates 01.09.1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 1 ja § 65

kohaselt, arvestades poolte käitumist enne vara üleandmist.

AS-ile E. 15.03.1994 väljaantud tehniliste tingimuste kohaselt elektrivarustuse

projekteerimiseks energiasüsteemi kõrgepingevõrgust oli väljastaja üheks nõudeks, et

6/0,4 kV alajaam ja 6 kV kaabelliinid kuuluvad üleandmisele Tallinna Elektrivõrgu

bilanssi energiasüsteemi poolt elektrivõrkude tugevdamiseks tehtavate kulutuste

katteks. Hageja palus oma 03.02.1995 kirjas tehnilisi tingimusi muuta selliselt, et ka

0,4 kV kaabelliinid kuuluksid üleandmisele Tallinna Elektrivõrgule, millega viimane

17.02.1995 nõustus. Hageja seaduslik esindaja on alla kirjutanud 20.01.1995 alajaama

nr 1408 vastuvõtu aktile, mille ettekirjutuse nr 10 kohaselt määrati kohustus vormistada

alajaama seadme ülekandmine Tallinna Elektrivõrgu bilanssi.

01.03.1995 sõlmisid pooled elektrienergiaga varustamise lepingu K11 elamu

ehitamiseks, mille p 3 järgi oli toitepunktiks Tallinna Elektrivõrgu alajaam nr 1408.

Eeltoodud dokumentaalsete tõenditega on kohtu hinnangul tõendatud, et poolte tahe

alates 15.03.1994, mil Tallinna Elektrivõrk väljastas hagejale tehnilised tingimused,

kuni 01.03.1995, mil poolte vahel sõlmiti elektrienergiaga varustamise leping, oli

suunatud sellele, et hageja tehnorajatised kuuluvad Tallinna Elektrivõrgule

üleandmisele. 04.05.1995 aktidega nr 29-34 andiski hageja kostjale üle K11 asuva

alajaama hoone koos jõutrafode, jaotusseadme ja kaabelliinidega. Kostja 14.12.1998

kiri ei lükka ümber teisi asjas esitatud tõendeid, millest nähtub poolte tahe.

Majandusministri 04.11.1993 määrusega nr 49 kinnitatud elektrienergia tarbimise

eeskirja p 2.1 järgi pidi tarbija elektripaigaldise ühendamiseks võrku sõlmima

elektriedastajaga liitumislepingu või kuni liitumismaksu kehtestamiseni taotlema

elektriedastajalt elektrivarustuse tehnilised tingimused. Liitumismaks (liitumistariifid)

kehtestati alles majandusministri 29.09.1995 määrusega nr 50 (jõustus 01.10.1995)

"Elektritarbija elektrivõrguga liitumise ja liitumistariifide rakendamise kord".

Nimetatud kord ei sätestanud liitumistariife (liitumismaksu) tehniliste tingimuste alusel

varemliitunud elektritarbijatele. Samuti osundab kohus asjaolule, et majandusministri

29.09.1995 määrus ei sätestanud liitumistariife isegi uutele elektrivõrguga liitujatele

hageja soovitud võrgupinge 2*630 kVA korral, mil liitumistasu tuli määrata vastavalt

tarbijaga kooskõlastatud kulutuste kalkulatsioonile (määruse p 3.2). Kuivõrd hagejale

võimaldati elektrivõrguga liitumine, samas liitumistasu tasumist muul viisil kui vara

üleandmisega 04.05.1995 tõendatud ei ole, jõudis kohus järeldusele, et vara

üleandmisega kostjale täitis hageja oma kohustise tasuda elektrivõrguga liitumise eest.

Selline kohustise täitmine oli lubatud TsK § 162 järgi. Hageja ei ole tõendanud, et

poolte vahel sõlmiti 04.05.1995 vara üleandmise-vastuvõtmisega ostu-müügileping.

Poolte vahel väidetavalt sõlmitud ostu-müügilepingu täitmise küsimuse tõstatas hageja

pankrotihaldur alles 1998. aastal, pärast hageja pankroti väljakuulutamist. Kuivõrd

hageja ei ole tõendanud ostu-müügilepingu sõlmimist, siis tuleb rahuldamata jätta ka

hageja nõuded viiviste ja kahju osas. Kohus asus seisukohale, et puudub vajadus anda

hinnang tõenditele, mis käsitlevad hageja väidetavat omandiõigust alajaama hoonele

pärast vara üleandmist-vastuvõtmist 04.05.1995, kuna poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et 04.05.1995 läks vara kostja omandisse.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 21.12.2004 otsuse täies ulatuses ja teha

uus otsus, millega hagi rahuldada ning samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja

kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja

kohaldanud valesti seadust, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohus ei arvestanud

tasaarvestuse tehingu aktsepteerimisel pankrotimenetluse eripäraga. PankrS § 99

kohaselt on lubatud tasaarvestada sissenõutavaks muutunud nõuet, mille tasaarvestav

pool on pankrotimenetluses esitanud. Kostja kaitstud nõue hageja pankrotimenetluses

on 111 673,95 krooni, järelikult suurema summa ulatuses tasaarvestuse tegemine ei

olnud lubatud. Selle kohta palub apellant vastu võtta tõendina 21.11.1997 nõuete

kaitsmise koosoleku protokolli. Kostja ei ole teinud ka tasaarvestuse avaldust ega

määratlenud tasaarvestatava nõude suurust.

Apellant leiab, et kohus ei kvalifitseerinud pooltevahelist õigussuhet ega viidanud

kohustise tekke aluseks olevale materiaalõiguse normile, millest tulenes hageja

kohustus kostjale tasuda. Kohustus sai tekkida lepingust või seadusest. Kostja ei ole

isegi välja arvutanud tasumisele kuuluvat liitumistasu ega hagejale selle kohta arvet

esitanud. Kohus on põhjendamatult käsitlenud 15.03.2004 tehnilisi tingimusi kui

tõendit ja kui õigustoimingut ning samas jätnud arvestamata vara üleandmise aktid,

mida tuleb tõlgendada ostu-müügilepinguna. Poolte tahteks 04.05.1995 aktide

sõlmimisel oli kostjal omandiõiguse ja valduse tekkimine varale, seetõttu on tegemist

tehnorajatise ostu-müügilepinguga.

Tahteavaldus ei ole tasumise aluseks ega tehinguks, nagu kaevatavas kohtuotsuses on

ekslikult väidetud. Tahteavaldus on õigustoimingute [pro: õigussuhete?] tekitamise,

muutmise või lõpetamise aluseks. Seepärast oleks tulnud kohtul tuvastada õigussuhe,

millest hagejal tekkis kohustis. Kaevatava otsuse viide TsK §-le 162 on paljasõnaline,

kuna sellest ei nähtu, millist kohustist antud sättes loetletutest on silmas peetud. Ostu-

müügilepingu sõlmimist tõendab apellandi arvates see, et hagejale endale ei olnud

alajaam vajalik, vaid ta ehitas selle kostja jaoks. Hageja tõendid ostu-müügilepingu

sõlmimise kohta on kohus jätnud tähelepanuta. Tehnilised tingimused ei ole

käsitletavad lepinguna TsK § 165 lg 1 tähenduses ja nendes ei leppinud pooled kokku

liitumistasus, mis oli seaduse järgi kohustuslik tingimus elektrivõrguga liitumisel.

Majandusministri 04.11.1993 määrusega nr 49 kinnitatud elektrienergia tarbimise

eeskirja p 2.1 kohaselt määrati liitumismaks hinnaseaduse alusel kehtestatud hinnakirja

järgi.

Poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügileping ja kostja ei ole tõendanud kohustise

lõppemist. Tasaarvestus kohustise lõppemise alusena eespoolkirjeldatud põhjustel kõne

alla ei tule ning kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Tehingut

tõlgendades tuleb arvestada poolte käitumisega mitte ainult enne, vaid ka pärast

tehingu tegemist. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja omaksvõtuga

14.12.1998 kirjas hageja pankrotihaldurile, milles kostja nõustus ostuhinnast tasuma

kohtuvälise kokkuleppe korras 150 000 krooni. Hageja nõutav täielik ostu-müügihind

on aga fikseeritud vara üleandmise aktides. Kohus ei ole tuvastanud, et hageja pidi

kostjale vara tasuta üle andma ning hagejal puudus ka sellekohane tahe, vastasel korral

ei oleks ostu-müügilepingust tulenev kostja võlg kajastatud hageja raamatupidamises.

Hageja raamatupidamisõiendile 29.04.2004 ei ole kohus samuti hinnangut andnud.

Apellant leiab, et linnakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, mille alusel ta tuvastas,

et hageja andis 04.05.1995 aktidega vara tasuta üle elektrivõrguga liitumise eest.

Alajaama vastuvõtu akt 20.01.1995 ja 01.03.1995 elektrienergiaga varustamise leping

poolte vahel ei ole dokumentaalsed tõendid ja neist ei nähtu hageja tahe. 20.01.1995

alajaama vastuvõtu aktile ei ole hageja seaduslik esindaja alla kirjutanud. Ka

15.03.1994 kostja väljastatud tehnilised tingimused ei ole õigustoiminguks ega

tehinguks (s. o liitumislepinguks) ega isegi mitte dokumentaalseks tõendiks, sest need

ei ole koostatud seadusega ettenähtud vormis. TsMS § 118 lg 1 kohaselt esitatakse

kirjalik dokument kohtule algdokumendina. Tehnilistele tingimustele ei ole alla

kirjutanud riigiettevõtte E.E. juhataja asetäitja ja need ei ole kooskõlastatud vastavates

instantsides. Dokumendil puudub ka hageja esindaja allkiri. Hageja nõustumine

tehniliste tingimustega ei ole tõendatud. 04.11.1993 kinnitatud elektrienergia tarbimise

eeskirja p 2.1 järgi pidi tarbija elektripaigaldise ühendamiseks võrku taotlema

elektriedastajalt elektrivarustuse tehnilised tingimused, mida hageja teinud ei ole.

Hageja 03.02.1995 kirja eesmärk, milles ta palub muuta tehnilisi tingimusi, oli soov

saada elektrivarustus, mitte nõustuda tehniliste tingimustega. Tehnilised tingimused on

kostja internne akt, mis ei saanud luua hagejale õigusi ega kohustusi; nendega ei

saanud lahendada omandiõiguse küsimusi.

Esimese astme kohus ei andnud hinnangut hageja väidetele seoses tolleaegse

hinnaseaduse, konkurentsiseaduse ja kostja turgu valitseva ettevõtja seisundiga, millest

tulenevalt kehtis kostja hinnapoliitika suhtes erirežiim. 04.11.1993 kinnitatud

elektrienergia tarbimise eeskirja kohaselt määrati liitumismaks hinnaseaduse alusel

kehtestatud hinnakirja järgi ning nimetatud eeskiri ei sätestanud liitumismaksu asemel

mittevaralise sissemakse tegemise võimalust või vara tasuta üleandmise kohustust

elektrivõrguga liitumisel. Samuti rakendusid hinnaseaduse §-st 5 nähtuvalt

elektrienergia /.../ jaotamisega tegeleva võrguettevõtja edastamis- ja jaotamisteenustele

riiklikult kooskõlastatavad hinnad ja tariifid. Seega tehniliste tingimuste p 13.1 on

vastuolus seadusega ning kostjapoolne tehniliste tingimuste ja vara üleandmise aktide

tõlgendamine ei ole samuti kooskõlas seaduste (Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 32

toodud omandi puutumatuse põhimõte, hinnaseaduse § 5, tarbijakaitseseaduse § 7 p 3

ja § 8 lg 1 p 1, elektrienergia tarbimise eeskiri) ega heade kommetega. Kohus ei

põhjendanud, miks ta ei arvestanud asjaoluga, et kostja pakutav hind oli riiklikult

reguleeritud. Kostjal ei saanud tekkida täiendavaid kulutusi seoses hageja

elektrivõrguga liitumisega, kuna hageja andis talle selleks vajaliku alajaama koos

seadmetega üle.

Samas märgib apellant, et liitumistasu väljaarvutamiseks alajaama ja seadmete kostjale

üleandmisel puudus vajadus, kuna hageja ei olnud antud olukorras tarbija, vaid ehitaja,

kes ehitas alajaama kostja tarbeks ja müüs selle kostjale. 01.03.1995 elektrienergiaga

varustamise leping ei tõenda elektrivõrguga liitumisega seotud asjaolusid, kuna oli

sõlmitud K11 objekti ehitamiseks.

Apellant leiab, et linnakohus rikkus TsMS § 229 lg 2 ja väljus hagi piiridest, rajades

otsuse asjaolule, et elektrivõrguga liitumine oli tasuline, millele kumbki pool ei olnud

tuginenud. Apellant väidab ka, et asjas ei ole tõendatud tema tahe elektrivõrguga liituda

ja tegelik liitumine. Kohus kohaldas ebaõigesti liitumistasu suurust reguleerivaid

õigusakte. Nimelt ei kehtestanud 01.10.1995 jõustunud majandusministri 29.09.1995

määrus nr 50 apellandi käsitluses liitumismaksu, vaid selles osas kehtis jätkuvalt

varasem, 04.11.1993 kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskiri, mille p 2.1 kohaselt

määrati liitumismaks hinnaseaduse alusel kehtestatud hinnakirja järgi. Samuti on kohus

tarbimisvõimsuse otsuses ebaõigesti tuvastanud.

Apellant on seisukohal, et kui poolte vahel puudub lepinguline suhe, siis on kostja

hagejale kuuluva vara alusetult omandanud. Seetõttu omavad asjas tähendust ka

tõendid vara kuuluvuse kohta pärast 04.05.1995 vara üleandmise-vastuvõtmise aktide

allakirjutamist. Asjas kogutud tõendid näitavad, et kostja sai vara omanikuks tänu

30.06.1998 avaldusele hoonestusõiguse seadmiseks AS-le E. (pankrotis) kuuluvale

hoonele [pro: hoonealusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale]. Need tõendid on

kohus alusetult analüüsimata jätnud. Hageja on saanud kahju seose vara

mittetagastamise või selle väärtuse hüvitamata jätmisega ja kostja peab hüvitama

tekitatud kahju TsK § 222 lg 1, § 461 ja § 477 lg 1 alusel.

Apellant ei nõustu temalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmisega kolmel põhjusel: 1)

riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 kohaselt on kuriteo või haldusõiguserikkumisega

tekitatud varalise kahju hüvitamise hagide esitamine riigilõivust vabastatud. Kostja

tegevuses oli alajaama üleandmise korraldamisel KrK § 143 (kelmuse) koosseis; 2)

TsMS § 57 lg 2 kohaselt on maksejõuetu isik vabastatud riigilõivu tasumisest

riigituludesse, kui võlgnikul ei jätku vara. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel

vabastama hageja kui pankrotivõlgniku riigilõivu tasumisest ka hagiavalduse

rahuldamata jätmisel; 3) hageja pankrotihaldur on esitanud sisuliselt vara

tagasinõudmise hagi riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 10 mõttes. TsMS § 154 lg 2 kohaselt

ei loeta hagi eseme muutmiseks asja nõudmise asendamist selle hüvitamisega rahas.

Vastuväited apellatsioonkaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Kostja

leiab, et kaevatav kohtuotsus on õige, seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Kolleegium leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Otsus on piisavalt

põhjendatud, mistõttu ei pea vajalikuks üle korrata esimese kohtu lahendis olevaid

motiive.

Kolleegium

ei

tuvastanud

materiaalõigusnormi

ebaõiget

kohaldamist

ega

protsessiõigusnormi rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Apellandi väide on

ekslik, et toimikus olevad kirjalikud dokumendid ei ole käsitletavad dokumentaalsete

tõenditena TsMS § 117 lg 1 mõttes. Toimikust ei ilmne, et hageja oleks esitanud

taotlust algeksemplaride väljanõudmiseks.

Kolleegium ei tuvastanud hagi piiride ületamist kohtu poolt. Kohus tuvastas, et

elektritarbijatele oli elektrivõrguga liitumine tasuline. Järgnevalt kohus põhjendas, et

hagejale võimaldati elektrivõrguga liituda elektripaigaldiste üleandmise tingimusel. See

asjaolu leidis kohtumenetluses tuvastamist ning mingit hagi piiride ületamist ei ole

toimunud.

Linnakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et 1995.aastal hageja poolt Tallinnas

K11 asunud alajaama ja selle seadmete üleandmine kostjale ei toimunud ostu-

müügilepingu alusel.

Kolleegium nõustub antud seisukohaga ning peab vajalikuks märkida, et hagis viidatud

põhivahendite üleandmise ja vastuvõtmise aktides nr 29,30,31,32,33,34 / t.lk.24-29/ on

toodud põhivahendite üleandmise aluseks komisjoni otsus vara bilansist bilanssi

ülekandmiseks. Seega mingit rahalist kohustust kostjale selline üleandmine kaasa ei

toonud. Asjaolu, et üleandmise aktides kajastati ka vara maksumus, ei tõenda ostu-

müügilepingu olemasolu, vaid see oli raamatupidamisliku arvestuse pidamiseks. Sellele

on kostja juhtinud hageja tähelepanu esimese astme kohtus.

Apellandi väidetel hageja raamatupidamisdokumentides oli võlg kajastatud, mille

osas

kohus

on

jätnud

seisukoha

võtmata.

Kolleegium

leiab,

et

hageja

raamatupidamises kajastatu

ei saa tõendada kostja võla olemasolu.

Raamatupidamisdokument saab küll olla dokumentaalseks tõendiks, kuid kanded

raamatupidamises tehakse tehingu alusdokumentide alusel. Esitatud tõenditest kostjal

võla olemasolu ei ilmne.

Kohus on poolte tahte väljaselgitamisel põhjendatult tuginenud alates 01.09.1994

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse / TsÜS/ sätetele, sealjuures TsÜS § 64 lg 1,

ning arvestanud poolte käitumist enne 04.05.1995 toimunud vara üleandmist-

vastuvõtmist ja ka pärast seda.

Kohus tuvastas, hinnates tõendeid, et poolte tahe oli suunatud sellele, et hageja annab

tehnorajatised üle Tallinna Elektrivõrgule elektrivõrguga liitumise eesmärgil. Kuivõrd

elektritarbijale elektrivõrguga liitumine oli tasuline, siis vara üleandmisega kostjale

täitis hageja kohustuse tasuda elektrivõrguga liitumise eest. Selline tegevus oli

kooskõlas kehtinud TsK §-ga 162.

Apellandi väide on põhjendamatu, et kohus ei ole üldse analüüsinud, millised

õigussuhted olid poolte vahel. Kostja osutas hagejale teenust elektrienergiaga

varustamise osas ning selle teenuse saamiseks pidi hageja omakorda täitma teatud

tingimused.

Vastustaja vastuse kohaselt hagejale 15.03.1994 väljastatud tehnilised tingimused nr

244-T on käsitletavad liitumislepinguna ja need on TsK § 163 kohaseks kohustise

tekkimise aluseks. 03.02.1995 saadetud kirjas kostjale on hageja ise märkinud, mille

jaoks ta elektrivõrku ehitas, so ehitatava elumaja K11 varustamiseks elektriga. Pooled

leppisid kokku, et tarbija ise ehitab elektripaigaldised valmis ja annab seejärel kostjale

üle. Selline tegevus oli lubatud TsK §-s 162. Toimikust ilmneb, et vara üleandmist loeti

piisavaks elektrivõrguga liitumiseks ning mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel

täiendavalt ei sõlmitud, seda ka tasaarvelduste tegemiseks. Seega apellandi väide

selles, et kohus ei ole välja toonud liitumistasu suurust, ei ole põhjendatud. Selle üle

puudus pooltel vaidlus vara üleandmisel, antud probleemi tõstatas alles pankrotihaldur.

Kolleegium nõustub ülaltooduga. Vastustaja juhib põhjendatult tähelepanu sellele, et

kaebuses toodud väited tasaarvelduse kohta ning viide hinnaseadusele on

põhjendamatud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks antud väiteid analüüsida.

Apellandi poolt viidatud kostja nõude tunnustamine hageja pankrotimenetluses ei saa

tõendada võla olemasolu väidetavast müügilepingust. Hageja võlg tekkis kasutatud

teenuse eest arvete tasumata jätmise eest.

Kolleegium leiab, et apellant on koostanud 32-leheküljelise apellatsioonkaebuse, kuid

selles toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust ning kohus on piisavalt

põhjendanud, miks hagi rahuldamine ei ole võimalik.

Kaebuses viidatud kostja 14.12.1998 kiri / t.lk. 34/ käsitleb K9 asuva hoone ostmist.

Tallinna Linnavalitsuse 21.06.1995 korraldusest ilmneb, et Tallinnas, K11 maatükk

jaotati kaheks/ K11 ja K9A / Tallinna Linnakohtu kinnistusraamatu väljavõttest ilmneb,

et Tallinnas, K9a maa omanikuks oli hoopis Eesti Vabariik/ t. lk. 48/.

Seega apellandi poolt viidatud kostja kiri pankrotihaldurile ei võimalda hagi ka

osaliselt rahuldada ning seda ei saa käsitleda nõude tunnustamisena kostja poolt.

Apellandi väide selles, et kui hagi ei saanud rahuldada tulenevalt ostu-müügilepingust,

siis tulnuks see rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi, on ekslik. Ka kehtinud TsK §

477 alusel ei ole võimalik hagi rahuldada, kuivõrd kohus tuvastas, et hageja andis vara

üle elektrivõrguga ühinemise eesmärgil ning tegemist ei ole alusetu rikastumisega

kostja poolt.

Apellandi taotlus otsuse tühistamiseks riigilõivu riigituludesse välja mõistmise osas

tuleb rahuldada.

TsMS 57 lg 3 annab kohtule õiguse vabastada hageja riigilõivu maksmisest, kas üksnes

hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral. Otsuse põhjendustel

hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes hagi esitamise osas. Samas toimiku

materjalidest ilmneb, et hageja maksejõulisus ei ole menetluse ajal paranenud ning

otsusega välja mõistetud riigilõivu maksmine riigituludesse seaks pankrotisoleva

äriühingu veelgi raskemasse olukorda. Seega esineb alus hageja vabastamiseks

riigilõivu maksmisest ka hagi rahuldamata jätmise korral TsMS § 57 lg 3 järgi.

Apellandi viited kriminaalkoodeksi §-le 143 on asjakohatud ning toimik ei sisalda

vastavaid tõendeid kuriteo toimepaneku kohta.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Mare Merimaa