2-04-461/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

J. S. hagi AS R vastu moraalse ja varalise kahju

hüvitamiseks

Tallinna Linnakohtu 08.07.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/228-

4134/04

AS R apellatsioonkaebus

7. november 2005, avalik kohtuistung

Apellandina kostja AS R esindaja adv. Marko Tiiman ja

vastustajana J. S. ja tema lepinguline esindaja V. P.

Resolutsioon

Tühistada Tallinna Linnakohtu 08.07.2005 otsus ja teha asjas uus otsus. Jätta J. S. hagi moraalse

kahju nõudes AS R vastu rahuldamata.

Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt toimus 27.03.1990 hagejaga Balti Raudtee Raudteekonna Tallinna

jaamas rongikoostajana töötades tööõnnetus, mille tagajärjel amputeeriti hagejal mõlemad jalad.

ATEK 10.05.1990 otsusega nr 90611 määrati hagejale I grupi invaliidsus ja kutsealase töövõime

kaotus 100%. Tallinna VEK II koosseisu 23.07.2002 otsuse nr 048753 kohaselt on hageja

töövõime kaotus 80% ja raske puue.

Kostja tekitas hagejale õigusvastase teoga moraalse kahju, mis seisneb selles, et seoses kostja

süül tekitatud kehavigastusega on hagejal püsiv tervisekahjustus ja heaolu langus, mis on

tingitud püsivast piirangust elukorralduses ning tegevuses. Hageja on kaotanud heaolu loomise

võimaluse, kuna seoses püsiva tervisekahjustusega ei saa ta töötada omandatud kutsealal, vajab

pidevat igapäevast kõrvalist abi ja vastavalt VEK otsusele ei ole võimalik leida kerget istuvat

tööd. Hageja on pikemat aega töötu olnud. Toimunud tööõnnetusega on kaasnenud ka

psüühilised üleelamised ja seda eelkõige kostja suhtumisest hagejasse.

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Ringkonnakohus

R. Allikvere, Ü. Jänes, K. Kullerkupp

22. november 2005 Tallinn 2-

2/1496/05

Hageja esitas kostjale 27.09.2001 kirjaliku avalduse, milles palus hüvitada kulutused sääre- ja

reieproteeside soetamiseks, kuna Lasnamäe Perearstikekuse 20.09.2001 tõendi kohaselt vajas

hageja kiires korras jalaproteese. Hageja lisas avaldusele AS Gadox arve proteeside

maksumuse kohta ja palus 141 783 krooni kanda AS Gadox arveldusarvele. Kostja hageja

avaldusele ei vastanud ega nimetatud summat üle ei kandnud.

Hageja, tagamaks endale mingisugusegi edasiliikumise võimaluse, soetas endale 2003.a.

augustis käsitsijuhitava mootorsõiduki CIA Karneval maksumusega 280 000 krooni. Selleks

sõlmis hageja abikaasa I. S. 09.08.2003 Hansapangaga laenuleping tähtajaga

18.07.2018 seades laenu tagatiseks hüpoteegi Tallinnas, XXX asuvale

korteriomandile.

Hageja ülalpidamisel on kaks alaealist koolis õppivat last. Kostja makstavat hüvitisest

1657,20 krooni ja invaliidsuspensionist 1400 krooni kuus ei piisa laste ülalpidamiseks ning

võetud laenu tagastamiseks. Seega on hageja heaolu viimastel aastatel järsult langenud. Samal

ajal tunnetab hageja igal sammul oma võimetust tagada perele muutuva elukalliduse juures

normaalne elatustase, mis tekitab talle hingevalu.

Hageja palus kostjalt välja mõista moraalse kahju summas 800 000 krooni, saamata jäänud

tulu ühekordse summana 50 095,20 krooni ja seda hagiavalduse esitamise päevast, so

05.05.2004, ettemaksuna 12 523,80 krooni ning edaspidi igakuiselt 4174,60 krooni, igal aastal

pärast 1.märtsi korrutatuna tarbijahinnaindeksiga.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejaga toimunud õnnetuse ajal ei näinud õigusaktid ette moraalse

kahju hüvitamist. Esitatud hagiavaldus on aegunud. Hageja on mittevaralist nõuet põhjendanud

asjaoludega, mis viitavad varalisele kahjule.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt R J. S. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

700 000 krooni. Hageja mittevaralise nõude jättis kohus rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt hageja kehavigastuse tekkimise ajal kehtinud õiguslik regulatsioon mittevaralise kahju

hüvitamise võimalust ette ei näinud. Samas sätestab PS § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik

kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Arvestades

õigusaktide hierarhiat tuleb enne põhiseaduse vastuvõtmist kehtinud tsiviilkoodeksi

regulatsiooni tõlgendada PS § 25 valguses. Seega kuulub TsK § 448 alusel hüvitamisele ka

mittevaraline kahju. Samuti nägi 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 172 ette, et sama seaduse § 23-

26 ning 41 ja 42 kohaldatakse ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 01.09.1994.

Hagi esitamise ajal ei olnud hageja mittevaralise kahju nõue aegunud. Kahju väidetava

tekkimise ajal kehtinud TsK §-st 81 tulenevalt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat.

Vastavalt toona kehtinud TsK §-le 86 algas hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse

tekkimise päevast, milleks loeti päeva, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma

õiguste rikkumisest. Samas kehtestas 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 hagi korras õiguste

kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses

sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või millele aegumist ei kohaldata. Kuna kahju

põhjustanud sündmuse toimumise ajal normatiivne baas mittevaralise kahju nõudmiseks puudus,

ei saa aegumistähtaja algust käesoleval juhul arvestada TsK §-st 86 lähtudes, st päevast, mil isik

sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kõige varasem ajahetk,

millest oleks võimalik arvutada hagi aegumistähtaega on põhiseaduse jõustumine, milleks saab

lugeda 29.06.1992. Kuigi PS § 25 lõi isikutele põhimõttelise võimaluse mittevaralise kahju

hüvitamise nõuete esitamiseks, ei pruukinud see asjakohase täpsustava regulatsiooni puudumise

tõttu tagada moraalse kahju hüvitamisele suunatud nõuete

tegelikku kohtulikku realiseeritavust. Seetõttu on põhjendatud arvestada hagi aegumistähtaega

01.09.1994, sest sellel päeval jõustunud TsÜS § 172 lg-d 2-4 sisaldasid moraalse kahju

hüvitamise nõude jaoks konkreetset regulatsiooni. Arvestades perioodil 01.09.1994-30.06.2002

kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat nõuete üldist 10-aastast aegumistähtaega ning VÕSRS §

9 lg-s 3 sätestatut, aegunuks hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks 01.09.2004. Hagi on

kohtule esitatud 05.05.2004.

01.09.1994-30.06.2002 kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt kätkes aegumistähtaja kulg hagi

esitamisega. Vastavalt kehtiva TsÜS § 160 lg-le 1 on hagi esitamine aegumise peatumise

aluseks, kuid nimetatud erinevus ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust.

Hagi on esitatud enne nõude aegumistähtaja lõppu. Kohtule ei ole teada aegumistähtaja

varasema peatumise või katkemise aluseks olevaid asjaolusid.

Nõustuda ei saa hageja käsitlusega kehtiva TsÜS §-s 153 sätestatu kohaldamise võimalikkuse

osas käesoleva vaidluse lahendamisel. Hageja mittevaralise kahju nõue kostja vastu saab

tuleneda 27.03.1990 toimunud õnnetusest ja tegemist ei ole kostjapoolse jätkuva rikkumisega.

Hilisemad sündmused ja kostja käitumine ei saa olla aluseks iseseisvatele mittevaralise kahju

nõuetele. Need asjaolud võivad tähtsust omada küll mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle

otsustamisel. Samuti võib kannatanu nõuda täiendava hüvitise väljamõistmist, kui tema

kehavigastuse mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast esialgse hüvitise

väljamõistmist.

Hageja mittevaralise kahju nõue on põhjendatud 700 000 krooni ulatuses. 27.03.1990 toimunud

tööõnnetuse tagajärjel tuli hagejal amputeerida mõlemad jalad. Teaduse ja meditsiini tänapäeva

arengutaset arvestades on see kahtlusteta vaadeldav kehalise terviklikkuse püsiva kaotusena.

Taolise vigastusega kaasnevad vältimatult ka püsivad piirangud hageja tegevuses ja

elukorralduses. Hageja kirjalike seletustega on tõendatud, et tekkinud invaliidsuse tõttu on

hageja tugevalt piiratud oma töökoha valikul. Samuti on raskendatud mistahes töö leidmine ja

sotsiaalsed tegevused nagu reisimine, harrastustega tegelemine ning isegi sisseostude

sooritamine poodides. Samuti ei tunne hageja ennast täisväärtusliku abikaasa ega vanemana,

kuna pole tervisekahjustuse tõttu võimeline teenima pere jaoks piisavalt elatist.

Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt peab kohus hüvitise suuruse määramisel

arvestama tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Samuti on

oluline arvestada seda, millise hüve (tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede)

kahjustamise eest hüvitist nõutakse.

Õnnetuse tagajärjel on pöördumatult kahjustatud hageja tervist kui põhiseaduslikult tagatud

õigushüve. Nimetatud õigushüve puutumatus omab teiste isikule seadusega tagatud õigushüvede

tegeliku realiseeritavuse seisukohast määravat tähtsust. Kahju on käesoleval juhul tekitatud

ettevaatamatusest, kuid samas tuleb arvestada, et õnnetuse toimumises moodustas kostja

õiguseellase süü siiski 80%.

Arvestades ka Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ning senist kohtupraktikat analoogsete

juhtumite lahendamisel, tuleb hageja poolt nõutavat mittevaralise kahju hüvitise suurust

vähendada. Tulenevalt eeltoodust on mõistlik ja põhjendatud 700 000 krooni suurune hüvitis.

Seejuures tuleb arvestada, et kostja näol on tegemist 300 000 000 krooni suuruse

aktsiakapitaliga äriühinguga, mistõttu ei koorma hüvitise nimetatud suuruses väljamõistmine

kostja majandustegevust ebamõistlikult.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

AS R palus linnakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata

800 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Apellant leiab, et kohus

kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Nõustuda ei saa

kohtu järeldusega, mille kohaselt on enne põhiseaduse jõustumist tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamine võimalik. Kohus on otsuses möönnud, et enne põhiseaduse

jõustumist puudus normatiivne baas mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tööõnnetus toimus

hagejaga 27.03.1990. Sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätted moraalse kahju hüvitamist ette ei

näinud. Moraalse kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus sätestati esmakordselt 28.06.1992

vastu võetud PS §-s 25. Kahju hüvitamise üldtunnustatud põhimõtete kohaselt kuulub kahju

suurus kindlaksmääramisele selle tekkimise momendi seisuga. Kehavigastusest tekkinud

moraalse kahju puhul võib sellega hõlmatud olla nii heaolu langus, mis on tingitud piirangutest

isiku tegevuses ja elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsiline ja hingeline valu.

Asjaolu, et hageja kaotas teovõime 100% ulatuses, et ta ei suuda edaspidi töötada tema poolt

valitud elukutsel, et tema edaspidine töö ei saa olla seotud rohket kõndimist ja tasakaalu

nõudvatel aladel, selgus hagejale koheselt pärast vastavat õnnetusjuhtumit. Käesoleva juhtumi

osas ei saa tugineda hageja hilisema paranemise lootusele, mis oleks siis hilisemalt kustunud ja

mis võis olla seotud hageja hilisema kahju tekkimisega.

Käesoleva nõude esitamise võimalust tuleb kaaluda õiguspärase ootuse põhimõtte valguses.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu

mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad

stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Õiguspärase ootuse põhimõte välistab

seadusega antud lubadusest sõnamurdliku taganemise. Juhul, kui asuda seisukohale, et

põhiseaduse jõustumisega tekkis isikul võimalus mittevaralise kahju hüvitamiseks ka kahjude

osas, mis olid tekkinud enne põhiseaduse jõustumist, siis ei saa see olla kooskõlas õiguspärase

ootuse põhimõttega.

1992.a. kehtinud TsK § 81 sätestas hagi korras õiguse kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle

õigusi on rikutud, kolm aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine

hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks

pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega tuleb põhjendatuks lugeda kostja poolt

esitatud väide, et hagiavalduse esitamise viimaseks kuupäevaks sai olla 27.03.1993. Samuti

juhul, kui aegumistähtaja kulgu arvestada alates põhiseaduse vastava sätte jõustumisest, on

hageja siiski hagemisvõimaluse minetanud. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi on hageja

nõue aegunud. Kohus on aegumise algusaja määratlemist põhjendanud reaalse kaebeõiguse

puudumisega põhiseaduse vastuvõtmisest kuni tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni

01.09.1994. Kohus pole nimetatud seisukohta põhjendanud.

Kõik hageja nõuded on oma sisult käsitletavad varalise kahju nõuetena. Hagetav summa

moodustub saadava hüvitise ja rongkoostaja käesoleva aja palgasumma vahest. Mittevaralise

kahju nõuet tuleb põhjendada muudel alustel, vastasel korral hageja sisuliselt eitab mittevaralise

kahju olemasolu. Kehavigastusest tuleneva mittevaralise kahjuna tuleb hinnata selle kahjulikke

tagajärgi, mis on olulised ja mis ei ole hüvitatavad varalise kahjuna. Ka kohus on rajanud otsuse

asjaoludele, millised viitavad hageja varalisele nõudele tööõnnetusega seonduvalt (raskendatud

sotsiaalsed tegevused, elatise teenimise võimatus).

Kohus on nõudesumma määratlemisel lähtunud ühiskonna heaolu tasemest ja kostja

majandusseisu hinnanud äriühingu aktsiakapitali alusel. Ühiskonna heaolu taseme puhul ei saa

lähtuda ühiskonna heaolu tasemest käesoleval ajal, vaid hinnata tuleb 1990.a. seisu. Samuti pole

põhjendatud kohtu seisukoht, mille kohaselt saab kostja majanduslikku seisu hinnata äriühingu

aktsiakapitali kaudu.

Vastus apellatsioonkaebusele

J. S. palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kohtukolleegium

leiab,

et

Tallinna

Linnakohtu

08.07.2005

otsus

tuleb

tühistada

protsessinormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

Kostja taotles linnakohtus hagi aegumise kohaldamist, kuna kahju tekitati hagejale 27.03.1990.a.

Selles ka poolte vahel puudub vaidlus. Tööõnnetuse tagajärjel amputeeriti hageja mõlemad

jalad. Asjaolu, et hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõime 100% ulatuses ja et ta ei suuda

edaspidi töötada tema poolt valitud erialal ja et tema edaspidine töö ei saa olla seotud rohket

kõndimist ja tasakaalu nõudvate erialadega, selgus hagejale kohe peale tööõnnetuse toimumist,

nagu kostja on kaebuses õigesti märkinud. Tuvastatud ei ole ka hilisemat (täiendavat) moraalse

kahju tekkimist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seadus § 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.07.2002,

enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. 27.03.1990 reguleeris hagi aegumist

tsiviilkoodeks. TsK § 81 ja 86 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm

aastat alates hagemisõiguse tekkimise päevast. Hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või

oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Hagejal olnuks ka nimetatud aja jooksul

võimalus PS § 25 alusel esitada moraalse kahju nõue. Selliseid hagisid ka kohtutele peale

Põhiseaduse kehtima hakkamist esitati ja neid ka lahendati.

Kohtukolleegium ei nõustu linnakohtu põhjendusega selles, et hageja sai oma rikutud õiguste

rikkumisest teada alles seoses tsiviilseadustiku üldosa seadustiku kehtima hakkamisega

01.09.1994. Selline seisukoht ei ole millegagi põhjendatud. Seega oli hagi esitamine TsK § 81

alusel võimalik kuni 27.03.1993. Alates 01.09.1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 113 lg 1 kohaselt oli aegumise tähtaeg 10 aastat ja alates 01.07.2002 kehtima hakanud

TsÜS § 150 lg 3 kohaselt kahju õigusvastaselt tekitamisest tuleneva nõue aegub hiljemalt kümne

aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Ka need

tähtajad on möödas. Seega on õige kaebuses toodud väited, mille kohaselt pole millegagi

põhjendatud hagi esitamine 14 aastat peale kahju tekkimist hagejal. Kohtukolleegium leiab

ülaltoodu alusel, et J. S. hagi AS R vastu tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu ning seetõttu

sisulistele väidetele hinnangut ei anna.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

R. Allikvere

Ü. Jänes

K. Kullerkupp