2-03-752/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Kohtuistungil osalenud isikud

Tallinna Ringkonnakohus

Ulvi Loonurm, Piret Randmaa, Ande Tänav

14. detsember 2005 Tallinn

2-2/1371/05

M. L. hagi OÜ R. I. vastu palga, viivise, hüvitiste ja

puhkusetasu saamiseks

Tallinna Linnakohtu 30.05.2005 nr

2/277-11652/03

OÜ R. I. apellatsioonkaebus

01. detsember 2005, avalik kohtuistung

M. L. ja OÜ R. I. esindaja adv T. L.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.05.2005 otsus ja teha uus otsus.

2. Jätta M. L. hagi OÜ R. I. vastu rahuldamata.

3. OÜ R. I. apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Välja mõista M. L.lt kohtukulud 9000 (üheksa tuhat) krooni OÜ R. I. kasuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 30

päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud

1. M. L. töötas OÜ-s R. I. müügijuhina 2001.aasta juunist kuni 02.detsembrini 2002, mil

töösuhe lõpetati M. L. avalduse alusel. 09.12.2002 sõlmisid pooled tähtajalise lepingu,

tähtajaga 09.01.2003, mille p 2.3 kohaselt M. L. asus tööle R. I. toodete müügikataloogi

koostaja ametikohal. Lepingu p 4.1 järgi oli tööandja poolt töötajale makstav palgamäär 13

295,10 krooni. Lepingu p-s 5.1.1 lepiti kokku, et tööandja kindlustab töötaja töövahendiga –

arvutiga Microlink Celeron 633. 22.05.2003 saatis M. L. tööandjale avalduse töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel tööandja poolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu

põhjendusega, et tööandja ei

otsus tsiviilasjas

ole maksnud alates lepingu sõlmimisest töötasu ning võttis 07.03.2003 ära töö tegemiseks

ettenähtud töövahendi – arvutikomplekti Microlink Celeron 633.

2. M.

L. esitas

Tööinspektsiooni

Tallinna

ja

Harjumaa

inspektsiooni

töövaidluskomisjonile

avalduse

OÜ

R.

I. vastu

töötasu,

viiviste,

töölepingu

lõpetamise hüvitise, kasutamata puhkuse hüvitise ja lõpparve maksmisega viivitamise eest

keskmise palga saamiseks. 18.11.2003 otsusega lõpetati asja menetlus. Töövaidluskomisjon

leidis, et poolte vahel ei sõlmitud töölepingut, vaid muu võlaõiguslik leping ning selle

täitmisel tekkinud vaidluse lahendamine ei kuulu töövaidluskomisjoni pädevusse.

Hageja nõue ja põhjendused

3. M. L. töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas kohtule hagi, milles palus OÜ-lt

R. I. välja mõista töötasu 73 562,40 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 26

237,52 krooni, hüvitis lõpparvega viivitamise eest 13 295,10 krooni, hüvitis töölepingu

lõpetamise eest 26 590,20 krooni ja puhkusetasu 5761,21 krooni.

4. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 09.12.2002 sõlmitud töölepingu näol tegemist

tähtajatu töölepinguga, kuivõrd kumbki pool ei teavitanud teineteisele enne 09.01.2003

soovist tööleping lõpetada ning töösuhted jätkusid ka pärast nimetatud kuupäeva.

Müügikataloogi koostamisega tegeles töötaja oma kodus. Töö tegemiseks oli töötajale

antud tööandja poolt arvuti. Pooled suhtlesid e-kirja teel. Kuna tööandja ei maksnud

töötajale töötasu ja võttis 2003.a. märtsis ära töötamiseks antud arvuti, saatis hageja kostjale

22.05.2003 avalduse töölepingu lõpetamiseks. Tööleping lõppes 27.05.2003. Hagejal on

saamata töötasu kokku 73 562,40 krooni ajavahemiku detsember 2002 – mai 2003 eest.

Viivis palga tasumisega viivitamise eest on 26 237,52 krooni. Kostja oleks pidanud

27.05.2003 tasuma hagejale saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja hüvitise töölepingu

lõpetamise eest vastavalt TLS § 82 lg-le 2. Tööandja ei ole töötajale lõpparvet maksnud.

Kostja peab hüvitama lõpparve tasumisega viivitamise eest hageja ühe kuu keskmise palga

13 295,10 krooni. Kuna kostja ei täitnud lepingutingimusi ja töötaja lõpetas töölepingu TLS

§ 82 lg 1 alusel, siis kuulub hagejale väljamõistmisele hüvitis 26 590,20 krooni. Hageja

töötas kostja juures 5 kuud ja 18 päeva, millest tulenevalt oli tal kasutamata puhkust 13

päeva. Saamata puhkusetasu on seega 5761,21 krooni.

Kostja vastuväited

5. Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel lõppes töösuhe 02.12.2002. 09.12.2002 sõlmitud

lepingu näol on tegemist töövõtulepinguga, kuivõrd see sõlmiti konkreetse ülesande

teostamiseks. Hageja soovis asutada oma ettevõtet, tulenevalt sellest soovis kostja hagejaga

töölepingulise suhte lõpetada. Töö teostamine ei toimunud kostja kontrolli all, kuna hageja

töötas kodus. Poolte vahel sõlmitud leping ei sisalda kõiki töölepingu olulisi tingimusi.

02.12.2002 töölepingu lõppedes lõpetas kostja ka hageja kindlustuskaitse Eesti

Haigekassas. Poolte töövõtulepingu sõlmimisele suunatud tahet kinnitab ka asjaolu, et

hageja ei esitanud kostjale lepingu sõlmimisel tööraamatut ja kostja ei nõudnud tööraamatu

esitamist. Hageja on hagiavaldust esitades käitunud pahauskselt ja üritab ära kasutada kostja

eksimust 09.12.2002 sõlmitud lepingu vormistamisel.

6. Alternatiivselt esitatud vastuväidete kohaselt tegi hageja tööd tükitöö alusel. Kuna hageja

kataloogi valmis ei teinud ja kostjale üle ei andnud, siis ei olnud hagejal õigust palka saada.

Väär on hageja saamatajäänud palga arvestus. Kuna kostjal puudus kohustus maksta palka

ning puhkusetasu, siis on põhjendamatu ka viivise nõue palga tasumisega viivitamise eest,

samuti lõpparve tasumisega viivitamise eest esitatud nõue. Hageja väide nagu oleks kostja

võtnud temalt töö tegemiseks ettenähtud töövahendi, on paljasõnaline, kuna hageja tõi ise

07.03.2003 arvuti OÜ R. I. kontorisse. Kuigi formaalselt jäi leping lõpetamata, olid

mõlemad pooled arusaamisel, et nendevahelised suhted on lõppenud ja vastastikuseid

nõudeid ei ole.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

7. Kohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled töölepingu, kuivõrd

lepingus on märgitud lepingu pooltena tööandja ja töötaja ning kokku on lepitud TLS §-s 26

sätestatud töölepingu kohustuslikes tingimustes. Lepingus on märgitud tööandja

konkurendid ja töötaja kohustused. Puudub poolte kokkulepe tööaja kohta, kuid vaidlus

puudub selles, et tööülesandeid pidi hageja täitma kodus, valides endale sobivaima tööaja.

Kostja kindlustas hageja töövahendiga, so arvutiga. Poolte tööalane suhtlemine toimus

elektroonilise sidevahendi kaudu. Saadetud e-kirjadest nähtub, et lepingus märgitud

tööülesannete täitmist kontrollivad isikud on olnud hagejaga pidevas tööalases suhtlemises,

hagejale on saadetud töö tegemiseks materjale ja on nõutud ka tagasisidet. Kostja ei ole

tõendanud töövõtulepingu sõlmimist poolte vahel. Hageja soov asutada kostjaga samal

tegevusalal tegutsev äriühing ei tõenda hageja tahet sõlmida töövõtuleping. Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et lepingu sõlmimisel lootsid pooled töö teostada kuu aja jooksul.

02.12.2002 töötaja ettepanekul töösuhte lõpetamine ja mõned päevad hiljem, so 09.12.2002,

uue töölepingu sõlmimine ei tõenda, et poolte tahe oli suunatud töövõtulepingu

sõlmimisele. Puudub vaidlus selles, et 09.12.2002 sõlmitud lepingus olid lepingutingimused

erinevad varem sõlmitud töölepingust (tehtav töö, ametinimetus jne). Asjaolu et kostja ei

registreerinud hagejat ravikindlustuse andmekogus, ei tõenda poolte töövõtulepingu

sõlmimise tahet.

8. Hageja seletustega on tõendatud, et töölepingu lõppemisel 02.12.2002 ta kostjalt

tööraamatut ei saanud. Seega on põhjendamatu kostja vastuväide, mille kohaselt ei esitanud

hageja uue töölepingu sõlmimisel kostjale tööraamatut. Tõendatud on kostjapoolne

tööprotsessi juhtimine ja kontroll. Ebapiisav tööprotsessi kontroll selleks kohustatud isikute

poolt ei saa olla veenev argument tõestamaks poolte vahel töövõtulepingu sõlmimist.

9. Töölepingu p 2.2. järgi sõlmiti leping tähtajaga 09.01.2003 (lepingus ekslikult märgitud

09.01.2001). Lepingu p 2.4. järgi oli hageja tööülesanneteks kostja toodete müügikataloogi

koostamine ja kõik kataloogi koostamisega seotud tööd, seega sõlmiti tööleping teatud töö

tegemise ajaks. Tähtajaline tööleping vastab seaduses sätestatule. Kuna poolte töösuhted

jätkusid ka pärast 09.01.2003, muutus määratud tähtajaks sõlmitud tööleping määramata

tähtajaks sõlmitud töölepinguks. 2003.a veebruari lõpus - märtsi alguses muutusid

pooltevahelised suhted vastuoluliseks. Kostja nõudis töövahendi, so arvuti tagastamist ja

hageja viis selle 07.03.2003 kostja büroosse. Pooled töölepingut ei lõpetanud. Tunnistaja M.

R. ütlustega on tõendatud, et töö kataloogi valmimiseks jätkus koos hagejaga kuni maikuuni

2003.a. 22.05.2003 sai kostja hagejalt avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel

seoses tööandja poolt töölepingu rikkumisega. Kostja nimetatud töölepingu lõpetamist ei

vaidlustanud. Kuna kostja sai hageja poolt saadetud töölepingu lõpetamise avalduse kätte

22.05.2003, lõppes tööleping 27.05.2003.

10. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja hagejale töötasu, lõpparvet, hüvitisi ja puhkusetasu

maksnud ei ole. Asjaolud, et kostja ei kontrollinud hageja tööd piisavalt, jättis õigeaegselt

vajalikud korraldused andmata või loobus tööprotsessi juhtimisest, ei ole palga maksmisest

keeldumise aluseks. Töölepingu p-s 4.1 leppisid pooled kokku palgamääras 13 295,10

krooni (bruto) ja kostja kohustus tasuma hagejale palka üks kord kuus. Konkreetset

kuupäeva kokku ei lepitud. Hageja arvestus põhineb sellel, et kostja pidi maksma töötasu

iga kuu viimaseks päevaks. Kostja sellele asjaolule ja hageja töötasu arvestusele vastu ei

vaielnud. Arvestades eeltoodut on põhjendatud ja tõendatud hageja töötasu nõue vastavalt

tema esitatud arvestusele 73 562,40 krooni. Kuna kostja hagejale töötasu maksnud ei ole, on

põhjendatud ka nõue palga tasumisega viivitamise eest 26 237,52 krooni saamiseks. Kostja

hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud.

11. Kuivõrd tööleping lõppes 27.05.2003, siis tulnuks kostjal tasuda hagejale kõik saada olevad

summad. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja hagejale lõpparvet ei tasunud,

siis on hageja nõue kostjalt lõpparve maksmisega viivitamise eest 13 295,10 krooni

saamiseks põhjendatud ja tõendatud. Kuna tööleping lõppes hageja algatusel TLS § 82 lg 1

alusel ja hageja kuupalk oli 13 295,10 krooni, siis hageja nõue kostjalt hüvitise saamiseks

summas 26 590,20 krooni on samuti põhjendatud ja tõendatud. Arvestades asjaolu, et

hageja töötas kostja juures ajavahemikul 09.12.2002-27.05.2003 ja kostja hageja

puhkusetasu arvestusele vastu ei vaielnud, on hagejal õigus saada puhkusetasu 5761,21

krooni.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

12. OÜ R. I. palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Tõendatud on, et poolte vahel ei olnud töösuhet. Vaidlusalune leping ei ole käsitletav

töölepinguna, vaid töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 mõistes. 09.12.2002 leping sõlmiti

üksnes selleks, et hageja koostaks kostja toodete müügikataloogi, st lepingu sisuks ja

eesmärgiks oli hageja poolt kostja jaoks konkreetse tulemuse saavutamine. Kuigi sõlmitud

leping on ekslikult pealkirjastatud „töölepinguna" ja lepingust võib leida töölepingule

iseloomulikke elemente, tuleb siiski selle sisu tõlgendamisel lähtuda vastavalt VÕS § 29 lg-

le l lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu pealkiri ja vormilised tunnused ei oma

sisulist õiguslikku tähendust. Seda, miks nimetatud leping taoliselt vormistati, selgitas

kohtus tunnistaja M. L. Poolte tahtele sõlmida töövõtuleping viitavad selgelt järgnevad

asjaolud: kohtuistungil kinnitasid nii hageja kui ka tunnistaja M. L., et poolte suhted olid

muutunud halvaks ja seetõttu esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks, mis

kostja poolt koheselt rahuldati ning tööleping lõpetati 02.12.2002. Hageja asutas vahetult

pärast töösuhte lõpetamist kostjaga konkureeriva ettevõtte - OÜ Reval Bürootarbed. Otsus

nimetatud äriühingu asutamiseks tehti enne, kui pooled töölepingu lõpetasid. Seega on

mõistlik ning kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 4, et isik, kellel on kavas asutada uus ja oma endise

tööandjaga konkureeriv ettevõte, ei soovi ennast enam töölepinguga endise tööandjaga

siduda. Kostja seisukohalt oleks olnud äärmiselt ebamõistlik, kui ta oleks soovinud

töölepingulise suhte jätkamist isikuga, kes on asutamas konkureerivat ettevõtet.

13. Töövõtulepingu esemeks on konkreetse tulemuse saavutamine ja töölepingu esemeks töö

tegemine kui protsess. 09.12.2002 sõlmitud lepingu kohaselt oli hageja ülesandeks OÜ R. I.

toodete kataloogi koostamine ja kõigi kataloogi koostamisega seotud tööde teostamine.

Seega oli lepingu esemeks töö tulemus, so kataloog, mitte töö kui protsess. Töölepinguline

suhe lõpetati hagejaga 02.12.2002 ehk siis ainult 7 päeva enne vaidlusaluse lepingu

sõlmimist ja seda poolte erimeelsuste tõttu. Kui pooltel oleks olnud tahe jätkata

töölepingulist suhet, siis oleks piisanud pelgalt vastava ülesande lisamisest hageja

tööülesannete hulka, makstes talle selle eest lisatasu. Kui hageja oleks soovinud

töölepingulise suhte jätkamist, ei oleks ta kirjutanud kostjale 02.12.2002 töölt vabastamise

avaldust. Selline töölepingu poolte käitumine, kus üks tööleping lõpetatakse, töötajale

makstakse välja lõpparve 20 000 krooni, ning vahetult peale seda sõlmitakse sama töötajaga

uus tööleping, ei ole majandus- ja juhtimisökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik ning

selliseid järeldusi ei saa eelduslikult teha. Sellistel asjaoludel sõlmitud lepingu

tõlgendamine töölepinguna on vastuolus VÕS § 29 lg-ga 4.

14. Lepingu esemeks oli ainult ühe konkreetse ühekordse ülesande täitmine ehk ühe "tüki"

üleandmine. See viitab sellele, et poolte tahteks töövõtulepingu sõlmimine konkreetse

tulemuse saavutamiseks. Töölepingulise vahekorra iseloomulikuks tunnuseks on tööandja

poolt kontrolli teostamine tööprotsessi üle. Asjaolu, et hageja andis aeg-ajalt tagasisidet

kostjale töö seisu kohta, ei tähenda, et tehtav töö oleks allunud kostja juhtimisele ja

kontrollile. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et kostja esindajad edastasid hagejale andmeid

kataloogi koostamiseks ning juhiseid selle sisu kohta. Kataloogi koostamiseks oli hagejal

andmeid vaja. Kostjat ei huvitanud see, millal hageja kokkulepitud kataloogi koostab.

Kostja ainsaks huviks oli see, et lepingus kokkulepitud kataloog saaks kokkulepitud ajaks

valmis. Hagejaga sõlmiti vaidlusalune leping üksnes seetõttu, et ta oli kostja töötajana

kataloogi koostamisega alustanud ja temalt võis eeldada, et ta suudab selle valmis teha.

Seda kinnitas kohtuistungil tunnistaja M. L. Kostja ei kontrollinud ega juhtinud hageja poolt

tehtava töö protsessi ja vaheetappe. Hagejale ei jagatud täpseid instruktsioone, millal, kuidas

ja kus tööd teha. Töövõtjal polnud kindlat tööaega ja ta ei allunud tööandja

sisekorraeeskirjadele. Seega esinesid olulised erinevused vaidlusaluse lepingu ja poolte

vahel eelnevalt eksisteerinud töösuhte vahel töötamise koha, tööaja ning kostjapoolse

kontrolli osas.

15. Kohtu järeldused, et vaidlusaluses lepingus oli kokku lepitud töölepingu olulistes

tingimustes, on ekslikud. 09.12.2002 sõlmitud leping ei sisalda kõiki TLS §-s 26 nimetatud

tingimusi. Eelkõige puudub lepingus kokkulepe tööaja osas, mis viitab selgelt

töövõtulepingu sõlmimisele. Hageja võis enda töö tegemise aega vabalt valida. Kostjat

huvitas ainult kataloogi valmimine. Töölepingulise suhte iseloomulikuks jooneks on

tööandja kontroll kogu tööprotsessi üle, kus täpselt on määratletud tööaja algus ja lõpp,

vaheajad lõunastamiseks jms. Hageja oli kantud ravikindlustuse andmekogusse kostja

töötajana kogu perioodi vältel, mil hageja töötas kostja juures müügijuhina. Kui 02.12.2002

lõppes hageja tööleping, siis lõpetas kostja ka hageja kindlustuskaitse Eesti Haigekassas.

09.12.2002 lepingut ei käsitlenud kumbki pool töölepinguna. See, et kostja lõpetas hageja

ravikindlustuse 02.12.2002 ja ei registreerinud hagejat uuesti ravikindlustuse andmekogus,

väljendab selgelt kostja tahet sõlmida hagejaga töövõtuleping. Poolte töövõtulepingu

sõlmimisele suunatud tahet kinnitab ka asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale lepingu

sõlmimisel tööraamatut ja kostja ei nõudnud selle esitamist. Seda seetõttu, et mõlemad

pooled käsitlesid sõlmitavat lepingut töövõtulepinguna. Oluline on see, et lepingus ei

lepitud kokku mitte ajatasu, mis oleks iseloomulik töösuhtele, vaid "tükitasus" ehk tasus

lepingu kokkulepitud töö teostamise tulemuse - kataloogi valmistamise - eest.

16. 02.04.2003 esitas kostja Tallinna Politseiprefektuurile avalduse hageja suhtes kriminaalasja

algatamiseks ning Tallinna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna majanduskuritegude

talituse poolt on algatatud kriminaalasi nr 03231000144 KarS § 377 lg 1 ja § 378 tunnustel.

Nimetatud kriminaalmenetluse alustamine oli sisuliselt hageja ajendiks käesoleva hagi

esitamiseks surve avaldamiseks kostjale.

17. Lepingus oli kokku lepitud tükitöös ja tasus selle eest. Kuna tükitöö esemeks oli kataloog,

mida hageja valmis ei teinud ja kostjale üle ei andnud, siis polnud kostjal tulenevalt PalS §

18 lg-st 1 õigust palka saada. Tunnistaja M. L. sõnade kohaselt ei teinud hageja midagi ja

kostja oli sunnitud kogu lepingu järgi hageja poolt tegemisele kuulunud töö ise

ära tegema 2003.a sügisel. Nimetatud asjaolu on kohus jätnud osaliselt arvestamata ja

osaliselt hinnanud ebaõigesti. Seega on põhimõtteliselt väär ka hageja poolt tehtud ja kohtu

poolt aktsepteeritud palgaarvestus, milles on aluseks võetud töötatud päevad.

Tükipalgasüsteemi korral on oluline töö tulemus, mitte aga tööle kulutatud aeg. Hagejale

poolt töö tegemata ja üle andmata jätmise korral ei ole tal õigust töötasule.

18. Kuna kostjal puudus kohustus hagejale palka maksta, siis ei ole kostja selle tasumisega ka

viivitanud. Sarnaselt palga maksmisele eeldab ka puhkusetasu maksmine töö tegemist ja

üleandmist. Puhkusetasu arvutamise korra § 3 esimese lõike kolmanda lause kohaselt ei

arvestata puhkusepäevade päevatasu arvestamisel palka töölt omavoliliselt puudutud

päevade eest. Omavoliliselt töölt puudumise all tuleb mõista ka olukorda, mil töötaja ei tee

tööd. Järelikult on alusetu ka hageja puhkusetasu nõue. Kuna hageja ei teinud tööd ja kostjal

puudus sellest tulenevalt ka kohustus maksta palka ja puhkusetasu, siis on põhjendamatud

ka lõpparve tasumisega viivitamise nõuded.

19. Ebaõige on kohtuotsus osas, millega kohus luges tuvastatuks töölepingu tingimuste

rikkumise kostja poolt ning sellest tulenevalt hageja õiguse tööleping TLS § 82 alusel

lõpetada ja nõuda hüvitist. Kohus on taolist järeldust põhjendanud sellega, et töölepingu

lõpetamist ei ole kostja vaidlustatud. Kostja on oma alternatiivsetes vastuväidetes selle

vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt kohustuste rikkumist. Kohtu

vastupidised järeldused on ekslikud. Hageja andis kataloogi koostamiseks ette nähtud arvuti

kostjale ise tagasi, tuues arvuti 07.03.2003 kostja kontorisse Ädala tn 8. Mõlemad pooled

olid arusaamisel, et nendevahelised suhted on lõppenud ja vastastikuseid nõudeid ei ole.

Seda kinnitas ka tunnistaja M. L. Samuti nägi vaidlusaluse lepingu p 6.2 ette, et lepingu

lõppedes hageja tagastab arvuti. Pärast 07.03.2003 ei ole pooled elektroonilisel ega muul

teel kataloogi puutuvates küsimustes suhelnud. Vastupidised järeldused on ekslikud ega

põhine asjas kogutud tõenditel. TLS § 82 ei kohalduks käesoleval juhul 09.12.2002

sõlmitud lepingu lõpetamise alusena ka palganõuete osas, kuna hageja ei täitnud lepingus

ettenähtud kokkulepet tükitöö eest tasu saamiseks. Seega ei rikkunud kostja palga

mittemaksmisega oma lepingulisi kohustusi.

20. Ekslikud on kohtu järeldused selles, et kostja ei vaidlustanud hageja poolt esitatud

palgaarvestust ja viiviste arvestust. Kostja vaidles kõigile nõuetele täies ulatuses vastu. See,

et kostja ei esitanud omapoolset arvestust, ei tähenda, et ta oleks nõustunud hageja

arvestusega.

21. Isegi kui hageja poolt hagis esitatud nõuded oleks sisult põhjendatud, hakkas tähtaeg nende

nõuete esitamiseks kulgema 23.05.2003. Aegunud on järgmised hageja nõuded: hüvitise

nõue lõpparvega viivitamise eest summas 13 295,10 krooni; hüvitise nõue töölepingu

lõpetamise eest summas 26 590,20 krooni ja puhkusetasu nõue summas 5761,21 krooni. Ka

palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue on aegunud. Nimetatud nõuete osas tuleb

kohaldada aegumist.

Vastus apellatsioonkaebusele

22. M. L. palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

23. Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et

linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 334 lg 1 p 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessinormi olulise rikkumise

tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata.

24. Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Hageja leiab, et poolte vahel

09.12.2002 sõlmitud leping oli tööleping ja kostja leiab, et töövõtuleping. Linnakohus leidis

vaidlust lahendades, et tegemist oli töölepinguga ning asjas on kohaldatavad töölepingu

seaduse sätted. Kohus põhjendas oma järeldust sellega, et lepingus on märgitud lepingu

pooltena tööandja ja töötaja, kokku on lepitud TLS §-s 26 sätestatud töölepingu

kohustuslikes tingimustes, märgitud on tööandja konkurendid ja töötaja kohustused,

tööandja kindlustas hageja töövahendiga ja lepingus märgitud tööülesannete täitmist

kontrollivad isikud on olnud hagejaga pidevas tööalases suhtlemises. Ringkonnakohus

linnakohtu järeldusega ei nõustu.

25. VÕS § 29 lg 1 sätestatu kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muu

hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust,

mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte

käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Seega ei

oma lepingu pealkiri ega vormilised tunnused iseenesest õiguslikku tähendust. TLS § 1

kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema

tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale

töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või

haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu kohustuslikud tingimused on sätestatud

TLS §-s 26. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama

või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö),

teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tegemaks kindlaks, kas poolte vahel oli

tööõiguslik või muu suhe, tuleb kaaluda alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib

tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest;

kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on

arvatud äriühingu töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale. Eelnimetatud

kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele, tuleb vaadelda

kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja

ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes

allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr.

Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest

tsiviilõiguslikest lepingutest, s.h ka töövõtulepingust.

26. Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuleb välja selgitada

lepingutingimused, tõlgendada lepingut ning hinnata, kas poolte vahel kokku lepitud

tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Ringkonnakohus möönab, et poolte tahte

väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte

ebaselge määratlemine. TLS § 8 järgi loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled

sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et

pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole

tööleping, siis sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud

töölepingut. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu

tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole

võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu,

tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks.

27. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise asjaolusid selgitas kohtule tunnistaja M. L., kelle ütluste

kohaselt ei olnud kostjal juristi ning lepingu vormistamiseks kasutati arvutis olevat

töölepingu vormi. See selgitab, miks on lepingul vormiliselt nii töölepingu kui ka

töövõtulepingu tunnused. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et poolte vahel varem kehtinud

töölepingu kehtivuse ajal alustas hageja muude tööülesannete täitmise kõrval kostja

müügikataloogi koostamist. Kuna kostja oli jätkuvalt huvitatud kataloogi valmimisest,

sõlmiti poolte vahel pärast töösuhte lõpetamist 09.12.2002 leping, mille sisuks ja

eesmärgiks oli ühe kindla töö tegemine kokkulepitud tähtajaks, s.o kataloogi koostamine

09.jaanuariks 2003. Lepingu p 3.1 järgi pidi hageja tegema tükitöö, s.o müügikataloogi.

Seega hageja võttis endale lepinguga kohustuse kindla tagajärje, soorituse „tulemuse“

saavutamiseks. Kuigi lepingu p 6.1 kohaselt pidi töötaja töötama tööandja juures lepingus

sätestatud tingimustel, alluma tööandja juhtimisele ning kontrollile ja täitma tööandja poolt

ettevõttesiseste aktidega sätestatud tingimusi, samuti määrati lepingu p-s 2.5 isikud, kes

kontrollivad vahetult tööülesannete täitmist, nimetatud lepingutingimusi ei täidetud.

Hagejale ei määratud töö tegemise aega, kohta ega viisi, mistõttu ei olnud kostjal antud

juhul võimalik hageja tööd juhtida ega kontrollida. Seda lepingu sõlmimisel ilmselt silmas

ei peetudki. Ka töölepingu alusel kodus töötamise korral on tööandjal õigus kontrollida

töötaja tööd ning tööajast kinnipidamist, kuid seda on võimalik teha üksnes kokkulepitud

töötingimuste olemasolu korral. Antud juhul need puudusid. Hageja ei allunud kostja

sisekorrale ja teda ei olnud arvatud kostja töötajate koosseisu, mida kinnitab kaudselt

asjaolu, et hagejal ei olnud Haigekassa ravikindlustuskaitset. Kostja ei korraldanud ega

juhtinud hageja tööprotsessi, s.o hageja pidi tegema kataloogi valmis iseseisvalt, endale

sobival ajal ja viisil ning saama selle eest kokkulepitud tasu. Kostja poolt hagejale kataloogi

jaoks vajalike materjalide saatmist meili teel (t/lk 13-21) ja huvi tundmist töö valmimise

vastu ei saa lugeda hageja töö juhtimiseks ja kontrollimiseks. Hageja kandis töö (tükitöö)

sooritusriski. Seda kinnitab hageja seletus kohtuistungil (t/lk 110), mille kohaselt pidi ta

saama kostjalt raha siis, kui töö saab valmis. Ringkonnakohtu hinnangul puudus eeltoodud

asjaoludel hageja ja kostja vahel töölepingule iseloomulik sõltuvussuhe. Ainuüksi asjaolu,

et kostja andis töö tegemiseks hageja kasutusse töövahendi (arvuti), ei võimalda

vaidlusalust lepingut lugeda töölepinguks. Ringkonnakohus leiab, et pooled sõlmisid

09.12.2002 töövõtulepingu, mistõttu puudub hageja nõuetel seaduslik alus ja hagi tuleb jätta

rahuldamata.

28. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust hageja poolt

konkureeriva äriühingu asutamine ega kostja väited hageja pahatahtliku käitumise kohta

hagi esitamisel, mistõttu jätab kohus nendele hinnangu andmata. Ka ei hinda

ringkonnakohus töövõtulepingu täitmist, sest see väljub käesoleva vaidluse raamidest.

29. Tulenevalt TsMS § 60 lg-tes 1, 8 ja 11 sätestatust tuleb hagejalt kohtukuluna kostja kasuks

välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu hüvitamiseks 9000 krooni.

U. Loonurm

P. Randmaa

A. Tänav