2-01-93/3 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-2/922/05

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised

ja

nende esindajad

2-2/922/05

Tallinna Ringkonnakohus

Tiiu Hiiuväin, Mare Merimaa, Ande Tänav

20. oktoober 2005. a., Tallinn

S.H.i ja A.H.i hagi AS J. ja AS H.P. vastu kahju

hüvitamiseks

Harju Maakohtu 28. veebruari 2005. a. otsus

tsiviilasjas nr 2/1-1840/01/04

AS J. ja AS H.P. apellatsioonkaebus

5. oktoober 2005. a.

Apellandi AS J. esindaja M.T.,

Apellandi AS H.P. esindaja advokaat Martin Traat,

Vastustajate esindajad advokaadid Liina Linsi ja

Liina Naaber,

3.isiku E.K. AS-i esindaja Olavi-Jüri Luik,

3.isiku OÜ A.E.&I. esindaja J.I. ja advokaat Kaido

Ehasoo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.veebruari 2005 otsus osaliselt ringkonnakohtu otsuses

toodud põhjendustel ning sõnastada otsuse resolutiivosa alljärgnevalt:

1.1. Rahuldada S.H. ja A.H.i hagi osaliselt. Välja mõista S.H.i ja A.H.i kasuks AS-lt

H.P. 546 441,96 /viissada nelikümmend kuus tuhat nelisada nelikümmend üks/ krooni ja

96 senti ning AS-lt J. 546 441,96 /viissada nelikümmend kuus tuhat nelisada

nelikümmend üks/ krooni ja 96 senti kahju hüvitamiseks.

1.2. Välja mõista S.H.i ja A.H.i kasuks kohtukulu AS-lt H.P. 27 000 / kakskümmend

seitse tuhat/ krooni ja AS-lt J. 27 000 / kakskümmend seitse tuhat/ krooni.

1.3. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. 2. Välja mõista AS H.P. kasuks S.H.ilt 7500/

seitse tuhat viisada/ krooni ja A.H.ilt 7500/ seitse tuhat viisada/ krooni

apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu hüvitamiseks.

3. Apellantide AS H.P. ja AS J. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Asjaolud, hagejate nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt hävis 25.12.1999.a. toimunud tulekahjus täielikult hagejate

ühisomandisse kuuluv suvila Keibu külas Padise vallas Harjumaal. Hagejatele tekkis

seoses põlenguga kahju 1 366 104,90 krooni.

1999. aastal teostati suvila rekonstrueerimistööd. 25.05.1999.a. S.H.iga sõlmitud

tööettevõtulepingu kohaselt kohustus AS H.P. teostama alljärgnevad tööd koos vajalike

materjalide hankimisega: Ungru paekivist väliskamina ehitus; malmsüdame ja paekivi

viimistlusega sisekamina ehitus; eelnimetatud kahele kaminale ühise korstna

paigaldamine koos ilukorstna, sädemepüüdja ja veetõkkega. Ülejäänud suvila

rekonstrueerimistööd peale kaminaehituse teostas AS J. vastavalt OÜ A.E.&I. koostatud

tehnilisele projektile.

Hagejate hinnangul oli tulekahju põhjuseks AS H.P. poolt tuleohutusnõuetele

mittevastava kaminakorstna (suitsulõõri) paigaldamine ja AS J. poolt laelaudise

paigaldamine kaminakorstnale projekteerimisnormides (SniP p 3.79 ja EPN 10.4)

lubatust lähemale. AS H.P. rikkus kamina ehitamisel tol ajal kehtinud planeerimis- ja

ehitusseaduse (PES) § 43 lg 1 p 5 ning § 64 lg 1 p 3. Kostja ehitas kaminat ilma

projektita, paigaldades Saksamaal toodetud moodulkorstna „Arosta“, millel puudus

Päästeameti Tehnilise Sertifitseerimisbüroo poolt väljastatud sertifikaat. Samuti ei

vastanud moodulkorsten oma ehituselt EPN 10.4 nõuetele, kuna soojusisolatsiooni kiht

oli 25 mm, mitte 50 mm. Kostja kinnitas moodulkorstna kinnitusklambriga laetalade

külge, mille kaudu sai võimalikuks soojusülekanne ehitise süttivmaterjalidest

konstruktsioonidele (laetaladele). Samuti ei täitnud AS H.P. tehnilise projekti määratud

tulekaitsenõudeid,

mille

kohaselt

korstna

välispind

tuleb

eraldada

põlevast

konstruktsioonist 100 mm kivivillast katikuga.

Hagejad leidsid, et AS J. vastutab solidaarselt AS-ga H.P. kahju tekkimise eest, kuna ei

järginud üldehitustööde läbiviimisel projekti nõuet jätta laekonstruktsiooni ja korstna

välispinna vahele vähemalt 100 mm laiune vahe ning täita see sama paksu kivivillast

isolatsioonikihiga.

Tuginedes PES § 43 lg 1 p-le 5, § 64 lg 1 p-le 3, TsK § 22 lg-le 1 ja EPN 10.4, palusid

hagejad kostjatelt AS J. ja AS H.P. solidaarselt välja mõista 1 366 104,90 krooni kahju

hüvitamiseks.

Vastuväited hagile

Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu.

Kostja AS J. väitis, et ehitas suvila vastavalt A.E.&I. koostatud „Suvila

rekonstrueerimise tehnilisele projektile“. Hageja väide, et tulekahju tekkimise põhjustas

puitkonstruktsioonide ehitamine kaminakorstnale ettenähtust lähemale, on ebaõige.

Eesti projekteerimisnormide EPN 10.4 p-s 2.5 on sätestatud, et põlevmaterjalist vooder

võib ulatuda suitsulõõri seina välispinnani, kui laudise või voodri paksus on kuni 30

mm. AS J. paigaldatud voodrilaua paksus on 9 mm, pealegi paigaldas kostja ümber

kaminakorstna 600*600 mm mõõtudega vinkelrauast tugikorstna, mis kaitses

puitkonstruktsioone süttimise eest. AS J. ei olnud teadlik, et AS H.P. paigaldatud

moodulkorsten ei pruugi vastata EPN normidele. Samas rikkusid hagejad ise PES § 58

lg 4, asudes ilma kasutusloata ekspluateerima poolelioleva ehitise kõige tuleohtlikumat

osa (kaminat).

Kostja AS H.P. eitas oma süüd kahju tekkimises ja ühines AS Kindlustusekspert

eksperdi arvamusega, mille kohaselt suvila puitkonstruktsioonid võisid süttida liiga

väikese vahekauguse tõttu metallkorstna pinnast. Vahelagi ja korsten paigaldati pärast

kamina ehitamist ja selle eest AS H.P. ei vastutanud. Metallkorsten oli ostetud AS

Warmest

Kütteseadmed

vahendusel

Saksamaa

Liitvabariigi

sertifitseeritud

korstnatorude

tootjalt

Arosta.

Korstna

paigaldamise

ajal

kehtisid

Eesti

projekteerimisnormid (EPN) soovituslike eelnormidena, seega ei rikkunud AS H.P.

ehitusnorme.

Kolmandate isikutena kostja poolel olid protsessi kaasatud AS J. kindlustusandja E.K.

AS ja OÜ A.E.&I..

E.K. AS toetas hagi osaliselt ja leidis, et see kuulub rahuldamisele AS H.P. suhtes.

Samas tuleb arvesse võtta hagejate omasüüd kahju tekkimisel ja vähendada

väljamõistetavat hüvitist TsK § 229 ja § 462 lg 1 alusel, kuna hagejad asusid ehitist ilma

kasutusloata kasutama ja ehitise tuleohtlikule seisukorrale oli eelnevalt juhitud

tähelepanu. Samuti jäi hagejate vastuseisu tõttu paigaldamata lae läbiviik, mis oleks

süttimise vahelae kohalt välistanud. AS J. ei vastuta kahju tekkimise eest.

OÜ A.E.&I. välistas enda vastutuse ning asus seisukohale, et koostatud suvila

rekonstrueerimise tehniline projekt oli kooskõlas tuleohutuse nõuetega ja EPN 10.4.

Kahju võis tekkida projektist kõrvalekaldumisega ehitamisel.

Esimese astme kohtu otsuse lahend ja selle põhjendused

Harju Maakohus rahuldas hagi 28.02.2005.a. otsusega ja mõistis AS-lt J. ja AS-lt H.P.

solidaarselt välja kahjuhüvitise 1 366 104,90 krooni hagejate kasuks.

Otsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise üldisteks alusteks TsK § 448 lg 1 ja

TsK § 222 lg 2. Tsiviilkoodeks ja teised kahju tekkimise ajal kehtinud õigusaktid

kuuluvad asjas kohaldamisele VÕSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt.

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejatele tekkis 25.12.1999.a. suvila põlengu tagajärjel

kahju suuruses 1 366 104,90 krooni. Kohus leidis, et kahju vahetuks põhjuseks

(tulekahju tekkepõhjuseks) oli hagejatele kuulunud suvila kaminaruumi kohal asunud

katusetaskus paiknenud puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis kamina suitsulõõri

välispinna kuumenemine üle lubatud piiri ja selle soojusenergia ülekandumine

puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja suitsulõõrile paigaldatud

metallklambri kinnitushaarade kaudu, mis olid kinnitatud laetalade külge. Eeltoodut

kinnitab kohtu määratud ekspertide arvamus.

Pooled ei vaidle selle üle, et AS H.P. ehitas kamina, paigaldades kõnealuse suitsulõõri ja

kaminasüdamiku, ning AS J. teostas suvilas üldehitustöid, mis vaidlusaluses osas

seisnesid sarikate ja katusekatte paigaldamises ja esimese korruse laelaudise

paigaldamises. Analüüsides kostjate tegude võimalikku õigusvastasust ja selle

põhjuslikku seost kahju tekkimisega, jõudis kohus järeldusele, et kostjad rikkusid

ehitustööde teostamisel kuni 31.12.2002.a. kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust

(PES), siseministri 03.07.1998.a. määrusega nr 25 kinnitatud tuleohutuse üldnõudeid ja

Vabariigi

Valitsuse

30.09.1997.a.

määrusega

nr

kehtestatud

ehitamise

dokumenteerimise nõudeid, ning kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses ülalnimetatud

õigusaktide rikkumisega kostjate poolt.

Täpsemalt ei olnud AS H.P. tegevus kamina ehitamisel kooskõlas PES § 64 lg 1 p-de 1

kuni 3, § 43 lg-ga 1 ja § 45 lg-ga 1. AS J. rikkus PES § 43 lg 1 p 5 ja § 64 lg 1 p 2.

PES § 43 lg 1 [p 5] kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava

ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest

nii, et see oleks piisavalt kaitstud tulekahju puhkemise ja levimise ning teiste õnnetuste

eest. Vastavalt PES § 45 lg-le 1 tohib ehitusmaterjale ja -tooteid kasutada ehituses, kui

nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud vastavalt

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. PES § 64 lg 1 p 1 kuni 3 kohaselt on

ehitusettevõtja kohustatud tagama: 1) ehitamise käigu dokumenteerimise; 2)

projektikohase ehitamise;

3)

standarditele

ja tehnilistele

nõuetele

vastavate

ehitusmaterjalide ja -toodete kasutamise.

AS H.P. rikkus planeerimis- ja ehitusseaduse nõudeid sellega, et ehitas kamina ilma

projektita, eskiisi alusel, kuigi ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus-

ja paigaldustööde jaoks (PES § 39 p 4) oli vajalik projekt. Kamin moodustas omaette

rajatise ja A.E.&I. koostatud suvila rekonstrueerimistööde tehnilises projektis oli ette

nähtud küttekamina projekteerimine individuaallahendusena. Tuleohutuse üldnõuete p

56 kohaselt pidi paikne kütteseade vastama ehitiste projekteerimisnormidele. PES § 43

ja § 64 lg 1 mõttest lähtuvalt oli projekteerimine ehitaja kohustus ning projekti

koostamist võis eeldada AS-lt H.P.. Teiseks kasutas kostja kamina ehitamisel

standarditele mittevastavaid komponente. PES § 64 lg 1 p-s 3 on mõeldud Eestis

kehtivatele standarditele ja nõuetele vastavaid tooteid. Kamina suitsulõõr Arosta oli

toodetud Saksamaal ja kostja ei esitanud tõendeid, et see oleks vastanud standarditele.

Tunnistaja A.S.e ütluste kohaselt hankis ta kamina ehitamiseks vajaminevad

komponendid kaminasüdamiku ja suitsulõõri, lähtudes vaid kaminasüdamiku klaasakna

mõõtudest ja suitsulõõri välisviimistlusest. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tõusis suitsulõõri

välispinna temperatuur kamina kütmisel üle EPN 10.4 p-s 2.5 lubatud 80ºC ja suitsulõõri

sisemine soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm EPN 10.4 p-s 3.2.1 nõutud 50 mm asemel.

Seega ei vastanud suitsulõõr Arosta Eesti projekteerimisnormidele. Kolmandaks rikkus

AS H.P. head ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreegleid sellega, et kaminaehitustöid

teostasid vastava kvalifikatsioonita isikud ning puudus igasugune kontroll tööde

teostamise üle. Kamina materjalide hankimisel projekti puudumise tingimustes ei seatud

nõudeks tehnilisi parameetreid (vrd A. Saare ütlused). Projektijuht Ü.P. kui ehitusalase

väljaõppeta isik ei olnud teadlik ehitusprojekti koostamise ja tööde dokumenteerimise

vajadusest, mis tulenes PES § 64 lg 1 p-st 1 ja Ehitamise dokumenteerimise nõuete p-

dest 5 ja 26. Ü.P. ei pidanud vajalikuks kaminaehitusel kaetud tööde akte vormistada

ega taganud järelevalvet ehituse käigu üle. AS H.P. ei kindlustanud oma töötajaid

vajaliku informatsiooniga, mis nähtub vahetult kamina ehitanud K.T.i ütlustest selle

kohta, et kaminasüdamikuga kaasasolnud dokumendid olid võõrkeelsed ja neist ta aru ei

saanud ning suitsulõõri kohta üldse ehitajale dokumente ei näidatud. Kohus leidis, et

kamina projekti puudumine tõi kaasa Eesti standarditele ja normidele mittevastavatest

materjalidest mittenõuetekohase ehitamise ja oli kahju tekkimise põhjuseks. Nimelt pidi

PES § 35 lg 1 p 3 järgi projekteerija [see on projekti olemasolu] tagama projekteeritava

ehitise vastavuse käesoleva seaduse paragrahvis 43 sätestatud nõuetele.

Projekteerijaks võis vastavalt PES § 32 lg-le 1 olla kõrgharidusega arhitekt või

ehitusinsener.

Seoses AS J. vastutusega leidis maakohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri

ei olnud EPN 10.4 p-ga 2.5 otseselt vastuolus, kuna alla 30 mm paksuse laelaudise

ulatumine suitsulõõri seina välispinnani on EPN 10.4 järgi lubatud (vastavalt projektile

oli laelaudise paksuseks 9 mm). Seevastu rekonstrueerimistööde tehnilises projektis

nõutud 100 mm soojusisolatsiooni paigaldamist suitsulõõri ja laetalade vahele ei ole

kostja tõendanud. Kuigi see eksperdiarvamuse kohaselt ei oleks süttimist ära hoidnud

(kamina

normidele

mittevastavuse

tõttu),

toimus

põlevmaterjalist

ehituskonstruktsioonide süttimine ilma igasuguse isolatsioonita ilmselt veelgi kiiremini.

AS J. peamine süü hagejatele kahju tekkimises seisneb AS H.P. tegevuse kontrollimata

jätmises. Üldehitustööde teostaja, see on sisuliselt peatööettevõtjana rikkus AS J. sellega

head ehitustava (PES § 43 lg 1 p 5). AS J. oleks pidanud välja selgitama kamina

ehitamiseks projekti olemasolu ja ehitusnormid, millest kaaskostja kamina ehitamisel

juhindus. Hea ehitustavaga on kooskõlas, kui ehitajad samal objektil kooskõlastavad

omavahel ehitusstandardid ja tagavad standardite ühilduvuse. AS J. ei pidanud kinni ka

Ehitamise dokumenteerimise nõuetest, mille p 10.2 kohaselt oli peatöövõtja ülesandeks

koguda kokku ehitamise kohta dokumenteerimisele kuuluv materjal ja p 15 kohaselt oli

ehitusettevõtjal kohustus nõuda materjali tarnijalt (antud juhul AS-lt H.P.)

ehitusmaterjalide sertifikaatide ja teiste tooteid iseloomustavate dokumentide olemasolu

ning tagada nende ja kogu ehituse dokumentatsiooni säilitamine ja üleandmine ehitise

omanikule. Kui AS J. oleks eelnimetatud nõudeid täitud, oleks ilmnenud kamina

ehitamisel projekti puudumine ja materjalide normidele ja standarditele mittevastavus

ning oleks olnud mõistlikult eeldatav, et kaminat ei oleks asutud kasutama. Seega oli

kahju tekkimine põhjuslikus seoses ka AS J. tegevusetusega.

Kohus analüüsis, kas hagejate enda süü võis soodustada kahju tekkimist või suurenemist

ja saada aluseks hüvitise suuruse vähendamisele või kahju hüvitamisest keeldumisele

TsK § 462 lg 1 järgi. TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada hagejate süü

vähemalt raske ettevaatamatuse vormis. Kohus leidis, et hagejate tegevuses oli küll

kerge ettevaatamatuse (hooletuse) koosseis, mis aga kahjuhüvitise vähendamiseks alust

ei anna. Hooletus seisnes selles, et hagejad asusid suvilat kasutama (sealhulgas kaminat

kütma) enne PES § 58 lg-s 4 ettenähtud kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt.

Samas ei rikkunud hagejad tavapärast hoolsuskohustust, kuna nende teadmist mööda ja

kostjate kinnituse kohaselt olid 16.12.1999.a. elamu ülevaatuse protokollis fikseeritud

puudused seoses kaminaga (liiga väikesed konvektsiooniavad) kõrvaldatud ja Ü.P oli

teostanud proovikütmise. Kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ei saa hagejatelt kui

tarbijatelt antud õigussuhtes nõuda. Hagejad kasutasid kaminat eesmärgikohaselt ja

mõistlikus ulatuses, st ei ole tõendatud kütmine liiga suure puukogusega. Raske

ettevaatamatusega oleks tegemist juhul, kui hagejad oleksid asunud kaminat kasutama

16.12.1999.a. protokollis fikseeritud puudusi kõrvaldamata. Lae läbiviigu paigaldamata

jätmine süü hindamisel tähtsust ei oma, kuivõrd AS J. vastutuse analüüsimisel tuvastas

kohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud põhjuslikus seoses tulekahju

tekkimisega.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Kostjad AS J. ja AS H.P. esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

Harju Maakohtu 28.02.2005.a. otsuse ja saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostjad paluvad kohtukulud välja mõista vastaspoolelt.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohtu järeldused ja

tõendite analüüs kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 4, kuna kohus on teinud

ekslikke järeldusi nõuetekohaselt tõendamata asjaolude osas. Samuti on Harju

Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuna ringkonnakohtus ei ole

võimalik hakata tuvastama hagejate süü astet, tuleb asi saata maakohtule tagasi uueks

arutamiseks.

Kostjad ei nõustu kaevatava otsuse järeldusega, et nad rikkusid kehtivaid ehitusnorme.

AS H.P. puhul on peamiseks rikkumiseks loetud kamina ehitamist ilma vastava

projektita, mis tõi kaasa muud väidetavad rikkumised (standarditele ja tehnilistele

tingimustele mittevastavate ehitustoodete kasutamine ja ebapiisav kontroll ehituse käigu

üle). Kostjad leiavad, et kamina tellijaks ja projekteerijaks võis PES § 32 lg 3

tähenduses pidada hagejaid. PES § 32 lg 3 kohaselt võis ühepereelamut, taluhooneid,

suvilat, aiamaja, kuni kahe sõiduautokohaga eraldi seisvat garaaži ning muid lihtsaid ja

väikesemahulisi ehitisi enda tarbeks projekteerida ka erihariduseta isik kohaliku

omavalitsuse poolt väljaantud ühekordse projekteerimisloa alusel. Seega ei ole õige

kohtu seisukoht, et projekteerijaks võis olla ainult kõrgharidusega arhitekt või

ehitusinsener. Kamin ehitati vastavalt hagejate tellimusele ja projekteerimislepingut AS-

ga H.P. ei sõlmitud. Seega on ebaõige tuvastatud asjaoludel väita, et AS-lt H.P. võis

eeldada kamina ehitamiseks projekti koostamist. Samuti juhtisid ehitustöid hagejad kui

ehitise omanikud (PES § 46 lg 2), millest tulenevalt kostjate tegevus ei olnud ega

saanudki olla omavahel koordineeritud. Kamina ehitamise ja paigaldamise ajal ei olnud

ehitise vahelagede ja katuse ehitamine lõpetatud. Nende tööde lõpetamine ja

sidustamine kamina ja korstnaga ei olnud AS H.P. ülesanne. Kamin oli lõpetamata ja üle

andmata.

Kohtu väide, et AS J. rikkus ehitustööde dokumenteerimise nõudeid, ei põhjenda, milles

seisnes AS J. süü tulekahju põhjustamisel. Pealegi põlesid ehituse dokumendid ära koos

suvilaga. Tööettevõtulepingu järgi vastutas AS J. suvila, mitte kamina ehitamise eest.

AS J. ei olnud ehituse peatöövõtja, pooled tegutsesid ehitamisel teineteisest sõltumatult.

Sellele juhtis kostja AS J. tähelepanu ka kohtuistungil. Ei ole tõendatud, kumb kostja

vastutas isolatsiooni paigaldamise eest. AS J. ühines AS H.P. seisukohtadega.

Apellantide arvates ei saa nõustuda kohtu seisukohaga hagejatel omavastutuse

puudumise kohta. Hagejate süü esineb raske ettevaatamatuse vormis ja kohaldada tuleb

TsK § 462 lg 1, mis nägi ette, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus võis

soodustada kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb

hüvitise suurust, kui seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvitisest kahju

eest. PES § 58 lg 4 kohaselt võis hakata ehitist kasutama pärast kasutusloa saamist

kohalikult omavalitsuselt. PES § 58 lg 2 kohaselt antakse kasutusluba pärast ehitise

ülevaatamist, ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni

üleandmist. Hagejad asusid ehitist ekspluateerima enne selle valmimist ja vastuvõtmist

ja eirasid samaaegselt mõistlikkuse põhimõtet, asudes kasutama kaminat, mis hagejatele

teadaolevalt oli tuleohtlik. Suvila rekonstrueerimise tehnilises projektis oli märgitud

hoone tulepüsivusklassiks „tuld kartev“; 16.12.1999.a. elamu ülevaatuse protokollis

märkis arhitektuuribüroo, et kamina suitsulõõr kuumeneb üle; paigaldamata oli lae

läbiviik (ca 15 cm metallist rant, mis oleks võimaldanud laelaudise suitsulõõrist eemale

paigutada); hagejatele oli teada tunnistaja Ü.P. saadud informatsioon, et kaminat ei tohi

kütta rohkem kui paari haluga. Seega vastutavad hagejad tekkinud kahju eest. Lisaks ei

ole apellantide arvates hagejate süü küsimuses faktilisi asjaolusid piisava põhjalikkusega

välja selgitatud. Hagejad ei andnud seletusi tulekahju tekkimise asjaolude suhtes, jättes

täitmata TsMS § 91 lg-s 1 sätestatud tõendamiskohustuse. Samuti ei kuulatud

kohtuistungil üle isikut, kes tulekahju toimumise päeval kaminat küttis ja võis

ülekütmisega olla tulekahju põhjustajaks.

Vastuväited apellatsioonkaebusele

Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja

kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti paluvad hagejad mõista apellantidelt

solidaarselt vastustajate kasuks välja kõik kohtukulud.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Kolleegium, ära kuulanud protsessiosaliste esindajad ning tutvunud toimiku

materjalidega, leiab, et otsus kuulub osaliselt tühistamisele alljärgnevatel asjaoludel.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejatele on tekkinud kahju suvilas asetleidnud

tulekahju tagajärjel summas 1 366 104 ,90 krooni. Vaidlusobjektiks oli

tulekahju tekkepõhjus ning poolte vastutus. Maakohus, analüüsides tõendeid

tulekahju tekkepõhjuse osas

ning

tuginedes

eksperdiarvamusele,

asus

seisukohale, et esmane tulekolle asus kaminaruumi kohal katusetaskus ning selle

põhjuseks oli puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis katusetaskus asunud

suitsulõõri välispinna kuumenemine üle lubatud piiri ja selle soojusenergia

ülekandumine puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja

suitsulõõrile paigaldatud metallklambri kinnitushaarade kaudu. Maakohus tuvastas, et

kamina paigaldas ilma vastava projektita AS H.P.. Suvila üldehitust teostas AS J..

Apellandid ei ole otsust tulekahju tekkepõhjuse osas vaidlustanud, kuid ei nõustu

kohtuotsusega selles, et kahju summa on välja mõistetud neilt solidaarselt ning ei ole

arvestatud hagejate vastutusega.

Kolleegium nõustub maakohtu otsusega, et ehitajad pidid ehitamise ajal järgima

kehtinud PES § 43 lg 1 p 2 nõuded, mille kohaselt ehitis, mille koostisosa on ka kamin,

peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite

järgi ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et ei tekiks ohtu elule,

varale, tervisele ja keskkonnale. Maakohus, hinnates tõendeid, asus põhjendatult

seisukohale, et mõlemad ehitajad rikkusid PES § 43 lg 1 p 2 nõuet.

Maakohtus leidis tõendamist, et AS H.P., asudes kaminat ehitama ilma vastava

projektita ning kasutades ehitamisel Eesti standarditele ja tehnilistele nõuetele

mittevastavaid ehitustooteid, rikkus PES § 64 lg 1 p 2 ja 3. Maakohus on otsuses

põhjendanud, miks ta eeltoodud järeldusele jõudis ning kolleegium nõustub sellega.

AS H.P. väidetel on maakohtu seisukoht ekslik selles, et projekti tegemise kohustus oli

nende aktsiaseltsil. Kamina ehitamine toimus hagejalt saadud juhtnööride järgi.

Vastavalt PES § 32 lg 3 projekteerimistöid võis suvilate, ühepereelamute osas teha ka

erihariduseta isik projekteerimisloa olemasolu korral. Seega hagejat saab pidada

projekteerijaks PES § 32 lg 3 tähenduses ning hageja kohustuseks oli taotleda

projekteerimisluba.

Ka ei nõustu apellant sellega, et nende töötajate poolt kontrolli puudumine

kaminaehituse üle tingis kahju tekkimise. Üldehitustööd teostas AS J. ning suhted

erinevate ehitajate vahel olid hagejate poolt reguleerimata.

Apellandi väide on õige, et PES § 32 lg 3 lubab ühepereelamut, suvilat projekteerida

ka

erihariduseta isikul, kuid seejuures oli nõutav kohaliku omavalitsuse poolt

projekteerimisloa olemasolu. Toimikust ei ilmne, et hagejatel oleks vastav

projekteerimisluba olemas. PES § 64 lg 1 p 2 järgi on ehitusettevõtja kohustuseks tagada

projektikohane ehitamine. Seega kamina ehitaja pidi tellijalt nõudma vastava projekti

esitamist, kui projekteerimiskohustus temal puudus. Antud juhul nõustus apellant

teostama kamina ehitamist ilma projektita, mille tõttu kaebuses toodud väited ei anna

alust tema vabastamiseks kahju hüvitamisest. Apellandi väide on õige, et üldehitustöö

järelevalve teostamine ei olnud AS H.P. kohustuseks, kuid otsusest ei ilmne, et selline

kohustus oleks apellandile pandud.

Maakohus põhjendas, milles seisnes apellandi töötajate mittekompetentsus

kamina ehitamisel. Nimelt kamina ehitamisega tegelenud kostja töötajad ei

osanud lugeda kaminasüdamiku ja suitsulõõri osade kohta käivat võõrkeelset

dokumentatsiooni, mis oli aga oluline välismaal valmistatud toote paigaldamiseks ja

kasutamiseks. Samuti puudus vajalik järelevalve kamina ehitamise osas, mis ilmnes

tunnistaja Ü.Pi ütlustest. Seega apellant AS H.P. väited ei anna alust jätta hagi

rahuldamata tema suhtes.

AS J. väidetel ei olnud tema peatöövõtja ning ta ei näe kahju tekkimise ja

dokumenteerimise nõuete rikkumise vahel põhjusliku seost. Kamina ehitamine ei olnud

tema kohustuseks.

Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles, et toimikust ei ilmne, et AS J.

vastutus kamina ehitamise osas tulenes tema kui peatöövõtja kohustusest. Vastupidi,

toimik sisaldab ehituse töövõtulepingut E -9916 25. maist 1999, milline on sõlmitud

hageja S.H.i ja AS H.P. vahel. Nimetatud leping tõendab, et AS- l H.P. oli

tööettevõtuleping hagejatega. Apellandi väide on õige, et dokumenteerimise nõuete

rikkumine iseenesest ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks, kuid süü

puudumise tõendamiskoormus lasub kahju hüvitamise nõuetes kostjal. Seega oli AS

J. kohustuseks tõendada, et tulekahju tekkimises puudus tema süü. AS J. ei suutnud

tõendada, et oli paigaldanud projektis ettenähtud 100 mm soojusisolatsioonikihi

ümber suitsulõõri. Kostja väidetel antud asjaolu tõendavad dokumendid hävisid

tulekahjus, mistõttu ongi maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et süü puudumine

jäi kostjal tõendamata ning ehitusalane dokumentatsioon tulnuks hoida kontoris.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hea ehitustava kohaselt tulnuks

üldehitust teostanud tööettevõtjal välja selgitada kamina tehnilised tingimused ja selle

paigaldamise nõuded üldehituse suhtes, seda enam, et kamina ehitus toimus ajal, mil

suvila ehitus oli pooleli ning laelaudis AS J. poolt veel paigaldamata.

Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht on põhjendatud, et erinevate ehitajate poolt

tööde

teostamisel

tuleks

lugeda

heaks

ehitustavaks

ehitajate

poolt

tööde

kooskõlastamist eesmärgil tagada ehitise vastavus PES § 43 lg 1 p 2 nõuetele.

Antud vaidluses leidis tõendamist, et esines mõlema tööettevõtja süü hagejale kahju

tekkimises. Kuivõrd apellandid on vaidlustanud nende vastutust tekkinud kahju

osas, siis tuleb kontrollida, kas kostjate suhtes solidaarse vastutuse kohaldamine oli

põhjendatud või mitte. Kolleegium leiab, et hageja ja kostjate vahel oli tööettevõtust

tulenev õigussuhe. Seega kostjate vastutus tuleneb lepingust. Kostjate kohustus

hüvitada hagejatele kui tellijale tekkinud kahju tuleneb TsK § 222 lg- st 1. Kuivõrd

hagejad sõlmisid kostjatega eraldi tööettevõtulepingud, siis ei ole põhjendatud kostjate

suhtes solidaarvastutuse kohaldamine. Kostjad vastutavad nendega sõlmitud

lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi. Kolleegium leiab, et hagejatele

tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende kohustuse rikkumise tagajärjel

ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise vahel, mistõttu tuleb

kohaldada osavastutust. Kuivõrd ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises ulatuses

kumbki kostja põhjustas kahju tekkimise, siis tuleb kohaldada TsK § 186 lg- s 1

sätestatut ja jätta kahju kostjate kanda võrdses osas.

Apellantide kaebus hageja vastutuse osas

Kolleegium nõustub apellantide väidetega selles osas, et hagejad ei oleks tohtinud asuda

kaminat kütma enne ehitisele kasutusloa saamist ning nende käitumises esines

raske ettevaatamatus.

Kehtinud PES § 58 lg 4 järgi ehitist võis hakata kasutama pärast kasutusloa saamist

kohalikult omavalitsuselt ning PES § 59 p 5 järgi ehitise omaniku kohustuseks oli

tagada ehitise kasutusloakohane kasutamine.

PES § 58 lg 2 järgi kasutusluba antakse pärast ehitise ülevaatamist, ehitusjärelevalve

ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Antud sätte mõtteks on

tagada ehitise üldehitustööde ja eritööde vastavus õigusaktides toodud nõuetele.

Vastustaja vastuväide selles, et kamin oli vastu võetud ning esinenud puudused

kõrvaldatud, ei ole põhjendatud ega kooskõlas toimikus olevate tõenditega.

Hagejale kuuluv ehitis ei olnud kamina kütmise ajal kasutusluba saanud, kusjuures

hagejale oli teada suitsulõõri ülekuumenemine, mis oli fikseeritud arhitektuuribüroo

elamu ülevaatuse aktis 16.12.1999/ III kd lk.202/. Paigaldamata oli lae läbiviik, mis

võimaldaks laelaudise suitsulõõrist eemale paigutada. Ehitis ei olnud vastu võetud.

Kamina näol oli tegemist tuleohtliku seadmega, mistõttu selle kütmine enne lõplikku

kontrollimist spetsialistide poolt oli ebamõistlik ja vastuolus kehtinud õigusnormidega

ning sellega hagejad võtsid osa riskist enda kanda.

Seega esineb kahju tekkimises ka hagejate süü, so raske ettevaatamatus, mis soodustas

kahju tekkimist ning see on TsK § 462 lg 1 järgi aluseks tekkinud kahju hüvitise

vähendamiseks.

Kolleegium peab õiglaseks ja mõistlikuks lugeda hagejate süüastmeks 20 %, mistõttu

hüvitis kuulub vähendamisele summas 273 220,98 krooni.

Apellantide väitega selle kohta, et hagi tuleks täies ulatuses jätta rahuldamata,

kolleegium ei nõustu. Toimikus puuduvad tõendid, et tulekahju tekkis hagejate poolt

ebaõigete kütmisvõtete kasutamise tagajärjel. Tulekahju tekkepõhjuseks on eksperdid

toonud tulekaitse nõuete eiramise ehitajate poolt / I kd, lk 19, lk 271 – 279/.

Tunnistaja Ü.Pi ütluste kohaselt ta informeeris hagejaid, et kaminat ei tohi rohkem kütta

kui paari haluga/ II lk. 145/, kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et kaminat köeti enne

selle üleandmist. Seega on põhjendatud osaliselt hagejate väited sellest, et nad said aru,

et kamin oli vastu võetud. Samas ei õigusta see hagejate käitumist, kes ei oleks tohtinud

enne ehitise vastu võtmist ise kaminat kütta.

Arvestades eeltoodut, kuulub hagi rahuldamisele summas 1 092 883,92 krooni,

millest kummaltki kostjalt tuleb välja mõista hagejate kasuks pool nimetatud summast,

mis moodustab 546 441,96 krooni.

Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud protsessiõigusnormide

rikkumist. Toimikust ilmneb, et kostjad olid nõus sisulise asja arutamise lõpetamisega

ning ei taotlenud hagejate endi ega kaminat kütnud isiku väljakutsumist. Seega pidasid

võimalikuks asja arutamise lõpetamist ilma apellatsioonkaebuses toodud isikuteta/ III

kd. lk. 63/.

Kuivõrd otsus kuulub osaliselt tühistamisele, siis TsMS § 60 lg 11 järgi tuleb muuta

otsust ka kohtukulude osas.

Kohus on hagejate kasuks kostjatelt välja mõistnud kohtukulu riigilõivu osas 58 000

krooni ja ekspertiisitasu 5000 krooni. Kolleegium leiab, et kuivõrd riigilõiv summalt 1

092 883,92 krooni moodustab riigilõivuseaduse § 37 lg 1 järgi 49 000 krooni, siis

kummaltki kostjalt kuulub välja mõistmisele võrdses osas 27 000 krooni/ 49 000 + 5000

ekspertiisitasu : 2/.

Apellatsioonimenetluses taotlesid apellandid vastustajatelt kohtukulu väljamõistmist.

Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele summas 273 220,98 krooni ning

apellatsioonimenetluses on AS H.P. maksnud kogu riigilõivu, siis tuleb tema kasuks

välja mõista kohtukulu riigilõivu osas summas 15 000 krooni, millest kummaltki

hagejalt kuulub väljamõistmisele 7 500 krooni. Õigusabikulud tuleb jätta poolte endi

kanda.

Tiiu Hiiuväin

Mare Merimaa

Ande Tänav