3-05-776/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-416/05

Otsuse kuupäev

24.10.2005

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Anatoli Fedorkini kaebus Tartu Vangla direktori 21.04. 2005

käskkirja nr 6-30/72-2 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

18.10. 2005

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja A. Fedorkin, tema esindaja adv. M. Valge,

vastustaja esindaja E. Panksepp

Resolutsioon

Jätta Anatoli Fedorkini kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Apellatsioonkaebuse esitamise kavatsusest tuleb Tartu

Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Anatoli Fedorkin mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 30.10. 2005 otsusega nr ½-1253/96 raske

isikuvastase kuriteo eest KrK § de 207 lg 1, § 100, § 15 lg 2-101- p 5 järgi ja karistati kuritegude

kogumi eest 12 aastase vabaduskaotusega kinnises vanglas. Rasked isikuvastased kuriteod pani A.

Fedorkin toime 17.03. 1993.

Ülalnimetatud kuriteos algatati kriminaalasi 1993 a. A. Fedorkin hoidus eeluurimisest kõrvale ja

põgenes Kanadasse. Ta tabati alles 1996 a.

A. Fedorkin kannab karistust Tartu Vanglas alates 05.11. 2004. 14.04. 2004 andis A. Fedorkin

Tartu Vangla direktorile avalduse, milles palus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest

vabastamist.

21.04. 2005 Tartu Vangla direktor käskkirjaga nr 6-30/72-2 otsustas jätta kinnipeetava Anatoli

Fedorkin'i tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse rahuldamata.

Käskkirja kohaselt Anatoli Fedorkin kannab karistust eriti küüniliste kuritegude eest - tahtliku

tapmise ning tapmiskatse eest kahe isiku suhtes avalikus kohas materiaalsel ajendil. Toimepandud

kuritegu on suunatud ühiskonna kõrgeima väärtuse - inimelu vastu, mille eest talle mõisteti 12

aastat vangistust. Varem on Anatoli Fedorkinit karistatud kriminaalkorras kaks korda. Enne

käesolevat vangistust on ta vabanenud peale poole karistusaja kandmist seoses amnestiaga.

Vaatamata sellele pani ta toime uue eriti raske ühiskonnaohtliku kuriteo.

Vangistuse ajal on teda distsiplinaarkorras karistatud kolmel korral noomitusega. Viimati 1999.a

konflikti toimumise eest kaaskinnipeetavaga. Käitumine vangistuses on muutunud positiivsuse

suunas. Vabanemisel on Anatoli Fedorkinil olemas elukoht ema juures ning on saavutatud ka

kokkulepe tööleasumise suhtes.

Toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku

usaldusmääraga soodustust- esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule.

Käskkirjas tartu vangla direktor leiab, et antud juhul tuleb lähtuda ühiskondlikust huvist ja mitte

seada Anatoli Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra kaitsmise huvidest.

Käskkirjas märgitakse, et kinnipeetav Anatoli Fedorkin võib tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamist uuesti taotleda ühe aasta pärast alates 21.04.2006.

A. Fedorkin esitas Justiitsministeeriumile vaide eelnimetatud käskkirja peale 02.05. 2005

Justiitsministeeriumi 27.05. 2005 vaideotsusega nr 4-1-08/3456 jäeti A. Fedorkini vaie

rahuldamata.

06.07. 2005 esitas A. Fedorkin Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi

vaideotsusele 27.05. 2005 nr 4-1-08/3456.

30.08. 2005 jättis Tallinna Halduskohus kaebuse käiguta kaebuses esinevate puuduste tõttu.

12.09. 2005 täpsustas A. Fedorkin kaebust.

15.09. 2005 määrusega anti A. Fedorkini kaebus kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

06.07. 2005 kaebuses Justiitsministeeriumi vaideotsusele 27.05. 2005 nr 4-1-08/3456, millega

jäeti rahuldamata vaie, kuna Tartu Vangla direktori 21.04. 2005 otsuse andmine on õiguspärane,

leiab A. Fedorkin, et nimetatud otsusega on rikutud tema õigusi, kuna nende tegemisel ei ole

arvestatud ega kaalutud avalduses toodud väiteid ega neid kinnitavaid tõendeid.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on ühekülgne, välja on toodud ainult argumendid, mis on

kinnipeetava kahjuks, jättes tähelepanuta avalduses esitatud positiivsed näitajad. Seetõttu ei ole

vaidlustatud otsus proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Otsuse tegemisel on arvestatud ainult

toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust.

Kaebuse esitaja A. Fedorkin palub tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsus 27.05. 2005 nr 4-1-

08/3456.

12.09. 2005 esitas kaebuse esitaja kaebuse täienduse, milles märkis, et kaebuse tegelikuks

eesmärgiks on Tartu Vangla direktori 21.04.2005.a. otsuse nr. 6-30/72-2 tühistamine.

Kaebuse esitaja märgib, et Tartu Vangla direktor on otsuse tegemisel leidnud, et A.Fedorkini

poolt toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku

usaldusmääraga soodustust - esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Antud juhul tuleb

lähtuda ühiskondlikust huvist ja mitte seada A.Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra

kaitsmise huvidest.

Kaebaja leiab, et vangla direktori poolt väljaantud haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud.

Kaebaja leiab, et väljaantud haldusaktist ei ole võimalik aru saada, kas kinnipeetav on parandanud

oma käitumist või mitte ja kas ta on võimeline jätkama ja tahab jätkata seaduskuulekat elu või

mitte. Vangistusseaduse § 6 lg l alusel on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Kaebaja on seisukohal, et varasemate karistuste (1981. a. ja 1983.a.) arvestamine ei ole

õiguspärane ja on ka eksitud faktilistes asjaoludes, 1987.a. amnestia alusel vabanes kaebaja 7

kuud enne tähtaega, mitte aga poole karistusaja kandmise järel, nagu märgib Tartu Vangla

direktor.

Otsuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, et A.Fedorkin on peaaegu kogu karistuse

kandmise ajal töötanud.

Vaidlustatavas haldusaktis ei ole esitatud kaalutlusi, mis tingisid vangla direktoril taolise otsuse

vastuvõtmise, kas selleks on A. Fedorkini poolt toimepandud kuritegu või on selleks ka muud

asjaolud.

Kohtuistungil jäi kaebaja A. Fedorkin kaebuse juurde, selgitades, et Tartu Vangla direktor on

vaidlustatava käskkirja tegemisel lähtunud põhiliselt ainult negatiivsest, tema varasematest

rasketest kuritegudest. Arvesse ei ole võetud asjaolu, et viimati karistati kaebajat

distsiplinaarkorras 1999. a., kaebaja on vanglas töötanud.

Kaebuse esitaja A. Fedorkin palub tühistada Tartu Vangla direktori käskkiri nr. 6-30/72-2

21.04.2005.a. "Kinnipeetava Anatoli Fedorkini tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest

vabastamise avalduse menetluse lõpetamisest" ning teha ettekirjutus Tartu Vangla

direktorile uuest läbi vaadata Anatoli Fedorkini avaldus.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Vastustaja oma kirjalikus seletuses leiab, et vaidlusalune otsus on koostatud kehtivat

menetluskorda järgides ning kaalutlusõiguse piires. Tartu Vangla direktor ei ole piisavalt

veendunud selles, et A. Fedorkin käitub vabaduses õiguskuulekalt alljärgnevatel põhjustel:

A. Fedorkin mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 30.10. 1996 a. otsusega nr ½ -1253/96 raske

isikuvastase kuriteo eest, mis seisnes selles, et tema omandas revolvri Nagan ühes laskemoonaga

ning kandis seda endaga kaasas ilma vastava loata, samuti tappis püstolilasuga tahtlikult ühe

inimese ja haavas teist. Viimase surm jäi saabumata A. Fedorkinist mitteolenevatel põhjustel. A.

Fedorkinit karistati kuritegude kogumi eest 12-aasta pikkuse vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Ülalnimetatud kuriteos algatati kriminaalasi 1993 a.. A. Fedorkin hoidus eeluurimisest kõrvale ja

põgenes Kanadasse, ta tabati alles 1996 a.

Kaitsepolitsei tegi 11.04. 2002 kirjaga nr 1902 Tallinna Vangla direktorile ettepaneku pöörata

erilist tähelepanu süüdimõistetu A. Fedorkini puhkusetaotlusele ja tema kõikvõimalikele

liikumistele vanglas põhjusel, et seoses avastamata kuriteoga on põhjust arvata, et A. Fedorkin

võib põgeneda. Sellest tulenevalt tegi Tallinna Vangla julgeolekuosakond direktorile ettepaneku

varustada A. Fedorkini kambrikaart punase joonega, millele direktor kirjutas 15.04. 02 nõutava

resolutsiooni.

Tallinna Vangala direktor on keeldunud kaebajale lühiajalise väljasõiduloa andmisest 5 korral:

22.03. 2002, 03.04. 2002, 03.10. 2003, 08.01. 2004, 05.07. 2004. Samuti otsustas 13.04. 2004

lõpetada A. Fedorkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise avalduse menetluse

põhjusel, et A. Fedorkin on karistatud raskete isikuvastase kuritegude eest ning olenemata

korduvatest karistustest ei ole aru saanud kuriteo ohtlikkusest ega kahetse oma tegu, mistõttu ei

ole vangla administratsioon veendunud, et A. Fedorkin ei pane toime uusi kuritegusid.

Anatoli Fedorkin viibib Tartu Vanglas alates 05.novembrist 2004.a. 2005.a veebruaris esitas ta

taotluse lühiajaliseks väljasõiduks, mis jäeti rahuldamata.

Anatoli Fedorkin on kinnipidamiskohtades viibimise aja jooksul distsiplinaarkorras karistatud

kolmel korral noomitusega, kehtivaid karistusi ei ole. Tartu Vanglas on kinnipeetava käitumine

muutunud positiivsuse suunas ning Tartu Vangla direktori 31.05.2005.a käskkirjaga nr 1-4/630 on

A. Fedorkin määratud Tartu Vangla majandussalka abitöölise ametikohale.

Vangistusseaduse 76 lg l kohaselt on vangla direktoril õigus, mitte kohustus teha kohtule esildis

kinnipeetava enne tähtaega vabastamiseks

Vaidlusaluse otsuse väljaandmisel lähtus Tartu Vangla direktor nii õiguskorra kaitsmise huvidest

kui A. Fedorkinit positiivselt ja negatiivselt iseloomustavatest asjaoludest ning kaebaja eksib

märkides, et otsusest ei nähtu, kas kinnipeetav on oma käitumist ka parandanud.

Vastustaja märgib, et ekslik on ka kaebaja arvamus, et direktor lähtus oma otsustuses kaebaja

varasematest karistustest, mis ei ole õiguspärane teguviis. Asjaolu, milline karistusaja hulk jäi

kaebajal kandmata oma eelmise karistuse kandmiselt amnestiaga vabanemisel, ei omanud

kõnealuse otsustuse juures tähtsust. Oluliseks tuleb pidada seda, et kaebaja ei teinud oma

eelmisest karistusest järeldusi ja vaatamata ennetähtaegsele vabanemisele pani toime uued ja

raskemad kuriteod. Kuna kaebaja on viibinud Tartu Vanglas lühikest aega, ei saa Tartu Vangla

kinnitada, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud ja tahab jätkata ning on võimeline jätkama

oma elu õiguskuulekalt. Direktoril on õigus hinnata seda asjaolu oma siseveendumuse alusel.

Kohtuistungil jäi vastustaja kirjaliku selgituse juurde. Vastustaja märgib, et vaidlustatavas

käskkirjas on Tartu vangla direktor toonud välja kõik asjaolud, mis olid otsuse tegemise aluseks.

A. Fedorkin on viibinud Tartu Vanglas liiga lühikest aega, et vangla direktor saaks olla kindel, et

A. Fedorkin ei pane vabanedes toime uusi kuritegusid .

Vastustaja palub kohtul jätta Anatoli Fedorkini kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Tartu Vangla direktor 21.04.05 otsusega nr 6-39/72-2 on jätnud Anatoli Fedorkini avalduse

tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks rahuldamata ja lõpetanud avalduse

menetluse põhjusel, et A. Fedorkin kannab karistust eriti küüniliste kuritegude eest – tahtliku

tapmise ning tapmiskatse eest kahe isiku suhtes avalikus kohas materiaalsel ajendil. Toimepandud

kuritegu on suunatud ühiskonna kõrgema väärtuse – inimelu vastu, mille eest talle mõisteti 12

aastat vangistust. Varem on A. Fedorkinit karistatud kriminaalkorras kaks korda. Enne käesolevat

vangistust on ta vabanenud peale poole karistusaja kandmist seoses amnestiaga. Vaatamata sellele

pani ta toime uue eriti raske ühiskonnaohtliku kuriteo. Vangistuse ajal on teda distsiplinaarkorras

karistatud

kolmel

korral

noomitusega.

Viimati

1999.

a

konflikti

toimumise

eest

kaaskinnipeetavaga. Käitumine vangistuses on muutunud positiivsuse suunas. Vabanemisel on A.

Fedorkinil olemas elukoht ema juures ning on saavutatud ka kokkulepe tööleasumise suhtes.

Vangla direktor peab otsuse tegemisel silmas pidama vangistuse täideviimise eesmärke –

süüdimõistetu suunamist õiguskuulekale käitumisele ning õiguskorra kaitset. Toimepandud

kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku usaldusmääraga

soodustust – esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Antud juhul tuleb lähtuda

ühiskondlikust huvist ja mitte seada A. Fedorkini isiklikud huvid kõrgemale õiguskorra kaitsmise

huvidest.

Otsuse p-i 2 kohaselt võib kinnipeetav A. Fedorkin tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamist taotleda uuesti ühe aasta pärast alates 21.04.2006. a.

Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 kohaselt võib vangla direktor vastavalt karistusseadustiku

sätetele teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Esildis esitatakse

kohtule koos kinnipeetava isiku toimikuga. Sama paragrahvi lg 6 sätestab, et kinnipeetava

tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra kehtestab justiitsminister.

Otsus on tehtud justiitsministri 29.11.2000. a määruse nr 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja

lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord“ (edaspidi: Kord) § 1 lg 2

kohaselt.

Vastavalt Korra §-le 1 otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav

vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on

parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks

esitamise otsuse tegemisel direktor:

võtab arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistust;

1)

hindab, kuidas kinnipeetav on käitunud vanglas;

2)

hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses;

3)

võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda

4)

vabanedes kavade kohaselt elama.

Direktor võib peale eelloetletud asjaolude arvestada ka muid tegureid.

Vastavalt Korra § 3 lõikele 3 vangla direktor edastab avalduse ja sellele lisatud andmed

kontrollimiseks arvestusteenistusele, kes kogub andmeid kinnipeetava tingimisi enne tähtaja

lõppemist vangistusest vabanemise otsustamiseks.

Korra § 3 lg 4 kohaselt, kui vangla direktoril on piisavalt andmeid, et teha menetluse peatamise

või lõpetamise põhistatud otsus, võib ta jätta avalduse arvestusteenistusele saatmata ja teha otsuse

menetluse lõpetamise või peatamise kohta, lähtudes Korra asjakohastest sätetest.

Korra § 11 järgi vormistatakse menetluse lõpetamise ja kinnipeetava avalduse rahuldamata jätmise

põhjendatud otsus kirjalikult ning see tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse

tegemisest kolme tööpäeva jooksul. Korra § 15 sätestab, et avalduse rahuldamata jätmise korral

määrab vangla direktor tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja

lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta.

Lähtudes eeltoodud õiguslikust regulatsioonist on vangla direktor kinnipeetava tingimisi enne

tähtaja lõppemist vabastamiseks esitamise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemiseks

diskretsiooni teostamisel seotud õiguslike piiridega ja ta ei tohi neist väljuda, aga vangla direktori

diskretsiooniõigus taolise otsuse tegemisel on ulatuslik. Otsustust esitada kohtule ettepanek

kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppu vabastamiseks ei ole vangla administratsioon kohustatud

ja ka õigustatud tegema üksnes formaalsete näitajate alusel: kinnipeetav on ära kandnud nõutava

karistusaja, kinnipeetaval ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, vabanemisel oleks tal olemas

kindel elu- ja töökoht. Vangla direktori otsustus, kas esitada või mitte esitada kohtule ettepanek

kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppu vangistusest vabastamiseks, põhineb eelkõige hinnangul,

kas kinnipeetav on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu õiguskuulekalt. Direktoril on õigus

hinnata seda oma siseveendumuse alusel.

Vaidlustatud otsuses A. Fedorkini taotluse rahuldamata jätmise põhjusena on märgitud, et

toimepandud kuritegude asjaolud ei anna alust kohaldada tema suhtes ülisuure ühiskondliku

usaldusmääraga soodustust – esitada ta ennetähtaegseks vabastamiseks kohtule. Tuleb lähtuda

ühiskondlikust huvist, aga mitte A. Fedorkini isiklikust huvist. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses

kaebusele selgitas vangla direktor asjaolusid, millest lähtudes ei olnud vangla administratsioon

veendunud kinnipeetava edaspidises õiguskuulekas käitumises. Kirjalikus vastuses vastustaja

motiveeris põhjalikumalt kui otsuses taotluse rahuldamisest keeldumist, kuid see ei anna alust

arvata, et vaidlustatud otsus ei ole küllaldaselt motiveeritud.

Vastavalt HKMS 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev

muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas

haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning

proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 alusel peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.

Vastavalt HMS § 56 lõikele 2 tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on andmisel lähtunud.

Kuna vaidlustatud vangla direktori otsus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, siis selles

peavad vastavalt HMS § 56 lõikele 3 sisalduma kaalutlused, millest haldusakti andmisel on

lähtutud. Vaidlustatud otsuse kohaselt on selle tegemisel arvestatud toimepandud kuriteo

asjaolusid ning ühiskondlikku huvi õiguskorra kaitsmisel. Otsuses on konkreetsed kaalutlused,

milledest vangla direktor on otsuse tegemisel lähtunud.

Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on küllaldaselt motiveeritud, motiivid on välja toodud ja

põhjendatud: direktor lähtus ühiskondlikust huvist, õiguskorra kaitsmise huvist, mis tuleb seada

kõrgemale A. Fedorkini isiklikest huvidest. Otsuses on märgitud positiivsed ja negatiivsed

asjaolud ja tegurid, mis mõjusid just selle otsuse tegemisele. On märgitud, et käitumine

vangistuses on muutunud positiivsuse suunas. On märgitud konkreetsed kaalutlused, millega

vangla direktor on otsuse tegemisel lähtunud. Kohus saab kontrollida, kas otsus on

kaalutlusvigadeta või mitte, ning kas see on proportsionaalne. Mõned uued motiivid, mis on

toodud vastustaja kirjalikus vastuses kohtule (Tallinna Vangla direktor on keeldunud 5 korral

lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest, eeluurimisest põgenemine Kanadasse, oli tagaotsitav; tl

24) ei muudaks otsust oluliselt motiveeritumaks. Kohtu arvates vaidlustatud otsuses on olemas

kaalutlused, miks on tehtud just niisugune otsus. Seega kohus ei nõustu kaebuses tooduga, et

otsus on ühekülgne ja toodud on ainult argumendid, mis on kinnipeetava kahjuks (tl 2). Otsuses

on märgitud, et viimane konflikt A. Fedorkinil oli 1999. a ja käitumine on muutunud positiivsuse

suunas. Otsuses märkimata jäetud asjaolu, et A. Fedorkin karistuse kandmise ajal töötas, ilmselt ei

ole nii kaalukas põhjus selleks, et Tartu Vangla direktor oleks rahuldanud A. Fedorkini taotluse.

Tartu Vangla direktoril on ulatuslik diskretsiooniõigus ja tal on õigus hinnata asjaolusid oma

siseveendumuse alusel. A. Fedorkin viibib Tartu Vanglas alates 05.11.04 ja uuesti saab taotluse

esitada pärast 21.04.06, s.o käesolevast ajast arvates poole aasta pärast, positiivsete tegurite

olemasolul, mis sõltub tema käitumisest.

Arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p-st 6, kohus jätab kaebuse

rahuldamata.

Tamara Hristoforova

Kohtunik