3-05-61/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Oliver Kask ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2005, Tallinn Haldusasja number 2-3/854/05 Haldusasi Kaebus pensioniõigusliku staaži tuvastamise ja saamata jäänud pensionilisa väljamõistmise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.06.2005 otsus nr 3-113/2003 Menetluse alus ringkonnakohtus G. A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 12.12.2005 Menetlusosalised Kaebaja G. A., esindaja advokaat Natalja Lausmaa Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet, esindaja Silvia Azojan

RESOLUTSIOON

Muuta Tallinna Halduskohtu 14.06.2005 kohtuotsust haldusasjas nr 3-113/2003, mõistes Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametilt G. A. kasuks 2562.50 (kaks tuhat viissada kuuskümmend kaks krooni 50 senti) krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Välja mõista Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametilt riigi kulul antud õigusabi eest 1500 krooni riigi tuludesse ja 10 (kümme) krooni tasutud riigilõivu katteks G. A. kasuks.

Määrata G. A. vandeadvokaadi Natalja Lausmaa poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 1834, 90 (üks tuhat kaheksasada kolmkümmend neli krooni 90 senti) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 19.detsembril 2005.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

G. A. määrati alates 01.07.1999 riiklike elatusrahade seaduse (RES) § 9 alusel invaliidsuspension III invaliidsusgrupi järgi. III grupi invaliidi pensioni suurus vastavalt RES § 10 oli 195 % rahvapensioni määrast, s.o 799 krooni 50 senti. Kooskõlas RES § 60 ümardati see 800 kroonini kuus.

2-3/854/05

2(5) Pensioni palus G. A. määrata ilma tööraamatuta. G. A. esitas Pensioniametile hiljem korduvalt täiendavaid tõendeid pensionistaaži määratlemiseks. Alates 22.08.2003 on G. A. määratud vanaduspension lähtuvalt tema tegelikust pensioniõiguslikust staažist (kokku 31 aastat). Kohustusliku sõjaväeteenistuse aja staaži hulka mittearvestamise kohta (Tallinna Pensioniameti 09.04.2002 otsus nr 76) on jõustunud Tallinna Halduskohtu 31.03.2003 otsus. Käesoleva asja menetluse kestel arvati Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna pensionikomisjoni 26.05.2005 otsusega nr 1.1-6TL15/595 G. A. pensioniõigusliku staaži hulka perioodid 10.04.1958- 03.12.1958; 08.12.1958-01.10.1959; 01.09.1961-03.06.1963; 24.06.1963-02.11.1964; 16.11.1964- 03.07.1965; 02.11.1965-30.06.1966 tagasiulatuvalt alates 01.01.2005. Otsuses on märgitud, et koos 13.12.2004 esitatud avaldusega õigusabi saamiseks kaebuse koostamiseks halduskohtule esitas G. A. ka tööraamatu, mis oli avaldusega tutvumisel jäänud tähelepanuta.

G. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna Pensioniametit ümber arvestama G. A. pensioniõiguslikku staaži selliselt, et selle hulka oleks arvestatud töötamine endise NSV Liidu territooriumil 10.04.1958-30.06.1966 ning kooperatiivis Lilia 07.03.1991-31.07.1992 ja 21.05.1994-10.05.1996, lisaks hüvitama sellest tekkinud vahe pensioni arvestuses. Kaebaja palus mõista Tallinna Pensioniametilt määramata jäänud pensionilisa hüvitamiseks perioodi 01.07.1999- 20.06.2003 eest 102 krooni 50 senti kuus, kokku 4817 krooni 50 senti (47 kuud x 102 krooni 50 senti). Kaebaja on alates 10.05.1996 töövõimetu, tema ülalpidamisel on tema * sündinud tütar A. A.. RES § 23 p 4 alusel oli kaebajal, kui mittetöötaval invaliidsuspensionäril õigus saada pensionilisa 25 % rahvapensionist, s.o 102 krooni 50 senti. Sotsiaalministeeriumi 21.09.2004 kirja kohaselt ei määratud kaebajale pensionilisa, sest ta ei esitanud vastavat taotlust. G. A. kinnitab, et ta lisas oma avaldusele dokumendid ülalpeetavate kohta, sellekohane märge oli ka tema passis. Eesti keele mitteoskamise tõttu ei osanud kaebaja vastavat kohta Pensioniameti blanketil ära märkida. RES § 33 kohaselt oli elukohajärgne pensioniamet kohustatud osutama pensionitaotlejale abi taotluseks vajalike dokumentide saamiseks. Kaebaja soovib, et talle hüvitatakse temale tekitatud kahju 102 krooni 50 senti kuus alates temale invaliidsuspensioni määramisest 01.07.1999 kuni tütre üldhariduskooli lõpetamiseni juunis 2003. Pensioniamet on rikkunud kaebaja õigusi jättes arvestamata kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka perioodi 10.04.1958 kuni 30.06.1966. G. A. omab Eestis väljatöötatud pensioniõiguslikku staaži üle 15 aasta, mistõttu vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 4 tuleb temale arvestada enne 01.01.1991 NSV Liidu territooriumil omandatud töise tegevuse staaži võrdselt Eestis omandatuga. Sõjaväes viibitud aja mittearvestamisega pensioniõigusliku staaži hulka Tallinna Pensioniameti 09.04.2002 otsusega nr 76 on rikutud kaebaja õigusi. Samuti tuleks kaebajale arvestada tööstaaži kooperatiivis Lilia perioodil 07.03.1991-31.07.1992 ja 21.05.1994-10.05.1996.

Tallinna Pensioniamet palus jätta kaebus rahuldamata. Algselt määrati kaebajale pension ilma tööraamatuta. 25.09.2000 esitatud avaldusele kirjutas G. A., et tööraamatu võttis temalt ära Kopenhaageni politsei ja esitas koos avaldusega staaži tõendamiseks dokumente, milliste alusel saadi kaebaja staažiks 12 aastat 4 kuud ja 13 päeva. Kaebaja esitas 30.07.2001, 13.08.2001, 01.10.2001 täiendavaid dokumente staaži tõendamiseks, milliste alusel on Tallinna Pensioniamet oma 01.08.2001, 14.08.2001 ja 02.10.2001 otsusega suurendatud kaebaja staaži vastavalt 14 aasta 9 kuu 12 päevani, 15 aasta 11 kuu 6 päevani ja 20 aasta 10 kuu 8 päevani. Kaebaja puhul võeti tulenevalt RPKS § 12 aluseks 30-aastane pensioniõiguslik staaž kui suurem viimati loetletud otsustes. 01.01.2002 jõustus uus RPKS. Kohustusliku sõjaväeteenistuse aja staaži hulka mittearvestamise kohta on jõustunud Tallinna Halduskohtu 31.03.2003 otsus.

2-3/854/05

3(5) 21.07.2003 esitas kaebaja täiendavaid staaži tõendavaid dokumente ning nende alusel kujunes G. A. pensionistaažiks vastavalt 25 ja 29 aastat. Tulenevalt RPKS § 18 lg 1 on kaebaja pensioni suuruse arvestamisel võetud aluseks vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral. 28.07.2003 esitas kaebaja dokumendid kooperatiivis Lilia töötamise kohta perioodil 20.05.1989- 31.12.1990. 30.07.2003 otsusega arvestati ja maksti töövõimetuspension kaebajale tema tegeliku pensioniõigusliku staaži (31 aastat) alusel. Alates 22.08.2003 määrati kaebajale vanaduspension lähtuvalt tema tegelikust pensioniõiguslikust staažist. Perioodide 07.03.1991-31.07.1992 ja 21.05.1994-10.05.1996 pensioniõiguslikku staaži tõendavaid dokumente kaebaja poolt esitatud ei ole, mistõttu ei ole Tallinna Pensioniameti poolt jäetud välja andmata ühtegi haldusakti ega tegemata ühtegi toimingut, mida kaebajal oleks võimalus vaidlustada. Kaebaja poolt taotletavat pensionilisa maksti ainult mittetöötamise korral. Väljavõtet tööraamatust või elamuekspluatatsiooni või vallavalitsuse tõendit selle kohta, et isik ei tööta, kaebaja ei esitanud ning taotles 1999.aastal pensioni määramist ilma tööraamatut esitamata. 28.09.2000 käis kaebaja Tallinna Pensioniameti spetsialisti vastuvõtul, taotledes pensionilisa määramist. 28.09.2000 oli RES kehtetu ja RPKS ei näinud ega näe ka praegu ette kaebaja poolt taotletava pensionilisa maksmist. Kaebaja kahju hüvitamise nõue ja nõue perioodide 07.03.1991-31.07.1992, 21.05.1994-10.05.1996 arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka on alusetud ning ei tugine seadusele.

Tallinna Halduskohtu 14.06.2005 otsusega nr 3-113/05 rahuldati G. A. kaebus osaliselt. Kohus leidis, et kaebaja nõue saamatajäänud pensionilisa väljamaksmiseks tagasiulatuvalt on osaliselt põhjendatud – summas 922 krooni 50 senti (9 x 102 krooni 50 senti). Kuni 01.04.2000 kehtinud RES § 23 p 4 kohaselt arvutati vanadusja invaliidsuspensionile juurde 25 % rahvapensioni määrast mittetöötavale pensionärile, kelle ülalpidamisel olid töövõimetud perekonnaliikmed või nendega võrdsustatud isikud – lapsed, vennad, õed, lapselapsed, kes on alla 18-aastased (alla 24-aastased päevases õppevormis või statsionaarses õppevormis õppijad). Kaebajal oli õiguslik alus 25 % pensionilisa saamiseks ajavahemikul 01.07.1999 kuni 01.04.2000 igakuiselt summas 102 krooni 50 senti, seega kokku 922 krooni 50 senti, mis jäi kaebuse esitajale välja maksmata. Õiguslik alus pensionilisa maksmiseks langes ära RES kehtetuks tunnistamisega 01.01.2000, sest alates 01.01.2000 kehtima hakanud RPKS ei näinud enam ette vaidlusaluse pensionilisa maksmist. Kohus pidas esitatud tõendite alusel tõendatuks G. A. töötamise kooperatiivis Lilia ajavahemikus 07.03.1991-30.06.1992 ning 21.05.1994-10.05.1996. Kaebuse esitaja soovis tunnistada pensioniõigusliku staaži hulka tema poolt sõjaväes teenimise aja perioodil 05.10.1959-10.08.1961, kuid selle kohta on jõustunud Tallinna Halduskohtu 31.03.2003 otsus. Vaidlus pensioni ümberarvestamises tööraamatu alusel ajavahemiku 10.04.1958-30.06.1966 osas on ära langenud. Pensioniameti Tallinna osakonna pensionikomisjoni 26.05.2005 otsuse nr 1.1- 6TL15/595 alusel otsustas komisjon arvata G. A. pensioniõigusliku staaži hulka perioodid 10.04.1958-03.12.1958; 08.12.1958-01.10.1959; 01.09.1961-03.06.1963; 24.06.1963-02.11.1964; 16.11.1964-03.07.1965; 02.11.1965-30.06.1966 tagasiulatuvalt alates 01.01.2005.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Apellatsioonkaebuses ei nõustu G. A. halduskohtu poolt pensionilisa saamata jäämise eest välja mõistetud summaga, sest tema tütar A. A. õpib Tallinna Tehnikaülikoolis päevases õppes (06.10.2003 nr E-13/727 ja 06.09.2004 nr E-13/341). Seega peaks 25%-list pensionilisa makstama vastavalt seadusele kuni tütre 24-aastaseks saamiseni.

2-3/854/05

4(5) G. A. palub kohtul kontrollida, kas kooperatiiv Lilia on ikka maksnud sotsiaalmaksu perioodidel 07.03.1991-30.07.1992 ja 21.05.1994-10.05.1996.

Vastuses apellatsioonkaebusele jääb Pensioniamet Tallinna Halduskohtule antud selgituste ja ütluste juurde ning nõustub halduskohtu seisukohtadega vaidlustatud otsuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtus on vaidlustatud kohtuotsus osas, millega mõisteti kaebajale välja tekitatud kahjuna 922 krooni 50 senti, sest kaebaja leiab, et pensionilisa määramise korral 1999.aastal oleks talle jätkatud pensionilisa maksmist kuni ülikoolis õppiva ülalpeetava 24-aastaseks saamiseni.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, kuigi leiab, et halduskohus on kahjusumma ebaõigesti kindlaks teinud. Kohus leidis, et kaebajal oli õigus pensionilisale kuni lisa maksmist ette näinud RES kehtivuse lõpuni 31.03.2000. Halduskohus jättis tähelepanuta alates 01.04.2000 kehtiva RPKS § 50 lg 1, mille kohaselt tuli juhul, kui varasema seaduse alusel väljaarvutatud pension osutus suuremaks RPKS alusel arvutatavast pensionist, jätkata pensioni maksmist varem kehtinud suuruses. Seega oleks kaebaja 1999.aastal määramisele kuulunud pensionilisa saanud ka peale RES kehtetuks muutumist, sest talle RPKS alusel arvutatud pension osutus väiksemaks varem arvutatud pensionist. Arvestades kohtutoimikus olevaid pensioni määramise otsuseid, ületas kaebajale RPKS alusel arvutatav pension varem arvutamisele kuulunud pensioni 01.08.2001 (toimiku lk 140). Alates nimetatud kuupäevast oli kaebaja pension 986 krooni kuus, seega suurem kui varem tasumisele kuulunud 902.50 krooni kuus. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ebaõigesti määramata jäetud pensionilisa tõttu saanud kahju mitte 922.50 krooni, vaid 2562.50 krooni (periood 01.07.1999- 01.08.2001, s.o 25 kuud x 102.50=2562.50). Selles osas tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi ja resolutsiooni.

Kaebaja seisukoht, et talle tuleks maksta pensionilisa RES § 23 p 4 alusel käesoleva ajani, kuna tütar jätkas päevases õppevormis õpinguid ja vastab seega RES § 13 p 1 tingimustele, ei ole põhjendatud. Alates 01.04.2000 kehtiv RPKS § 17 lg 1 nägi ette küll pensionilisa määramise, kuid teistel alustel kui varasem RES. RPKS § 17 lg 1 ei sätestanud võimalust maksta pensionilisa mittetöötavale pensionärile tema ülalpidamisel oleva lapse tõttu. Seepärast oli seaduslik alus pensionilisa säilitamiseks olemas kuni 01.08.2001 (RPKS § 50 lg 1), edaspidi ületas kaebaja pension RES alusel arvutamisele kuulunud pensioni ning kuna seaduslikku alust pensionilisa määramiseks ei olnud, poleks kaebaja pensionilisa saanud sõltumata sellest, et tema tütar õppis ja oli endiselt tema ülalpidamisel.

RPKS § 50 lg 1 regulatsioon lähtub õiguspärase ootuse printsiibist, mille kohaselt ei tohi seadusemuudatusel olla isikule ebasoodsat tagasiulatuvat mõju. Isiku usaldus on käesoleval juhul kaitstud seeläbi, et talle säilitatakse varem lubatud pensionisumma. Õiguspärase ootuse printsiibi rakendamine ei anna isikule lootust, et varem kehtinud pensioni arvutamise aluseid ei muudeta. Seega puudub kaebajal õigus nõuda, et tema pensioni arvutamisel lähtutaks 1999.aastal kehtinud pensionilisa arvutamise alustest ka peale vastavate normide kehtetuks tunnistamist.

Kaebaja on palunud veel, et kontrollitaks üle kohtuotsusega pensioniõigusliku staaži hulka loetud perioodide osas, kas kaebaja tolleaegne tööandja on tasunud kaebaja eest sotsiaalmaksu. Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu ei ole tööstaaži tõendamise küsimuse lahendamisel oluline. Asjaolust, kas kooperatiiv täitis seadusest tulenevat kohustust sotsiaalmaksu tasumiseks või mitte, ei sõltu kaebaja õigus pensionile. Kohus luges tööstaaži tõendatuks kaebaja poolt esitatud kooperatiiv Lilia vastava teatise ja sõidutakso teenindusloa nr 424 alusel (toimiku lk 215) ning vastustaja ei ole otsust apelleerinud.

2-3/854/05

5(5)

Kuna ringkonnakohus muudab kohtuotsusega väljamõistetud summa suurust, tuleb ümber jagada ka kohtukulud (HKMS § 93 lg 6). Kaebajale oli käesolevas asjas määratud õigusabi riigi kulul. Halduskohus määras advokaat Natalja Lausmaa poolt osutatud õigusabi hinnaks 2124 krooni, millest arvestades kaebuse rahuldatud osa (siinjuures ka osa, milles vastustaja tegi otsuse menetluse kestel), tuleb vastustajal tasuda riigi tuludesse 1000 krooni.

Apellatsioonimenetluses esitas Natalja Lausmaa taotluse 1947 krooni väljamõistmiseks, sealhulgas 1400 krooni menetluseks ettevalmistamise ja 250 krooni kohtulikus menetluses osalemise eest ning käibemaks 297 krooni. Tulenevalt justiitsministri 26.jaanuari 2005 määruse nr 2 §-st 13 on isiku esindaja tasu halduskohtumenetluses kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 1400 krooni ning 155 krooni iga poole tunni kohta. Käesoleval juhul kestis kohtuistung protokolli kohaselt küll kokku poolteist tundi, kuid tund aega sellest oodati advokaadi ilmumist. Seega saab õigusabi tasu välja mõista üksnes poole tunni eest, mil advokaat kohtumenetluses reaalselt osales, s.o 155 krooni ulatuses. Käibemaks 18% summast 1555 (1400+155) moodustab 279,90, seega õigusabitasu moodustab 1834,90 krooni. Sellest 500 krooni tuleb riigi tuludesse mõista vastustajalt. Määruse § 6 kohaselt maksab Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi osutajale tasu välja advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu kindlaks määrati. Kaebajale tuleb välja mõista 10 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.

Viive Ligi Oliver Kask Silvia Truman