3-05-179/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-349/2005 Haldusasi V.U. kaebus keskkonnaministri 15. juuli 2004 käskkirja nr. 668 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 07.12.2005 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja V.U., volitatud esindaja Teet Kukk, vastustaja Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja Toomas Kutti RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 14.12.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 14.12.2005 (HKMS § 31 lg 1, 5).

ASJAOLUD

18.11.2002 Audru Vallavalitsuse korraldusega nr. 395 kompenseeriti kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud maa MRS § 6 lg 2 p 1 alusel. 11.12.2003 esitas kaebuse esitaja Pärnu Maavalitsusele avalduse Pärnu maakonnas, Audru vallas, Marksa külas asuva maatüki, ligikaudse suurusega 9000 m2, sihtotstarbeta maa, mis asub katastris registreeritud katastriüksuste nr. 15906:001:0023 ja 15905:004:0253 vahel, piiratud enampakkumisega erastamiseks (toimiku lk. 13-14). 12.01.2004 maavanema kirjaga keelduti enampakkumise algatamisest. 31.03.2004 Pärnu Halduskohtu otsusega haldusasjas nr. 3-28/2004 eeltoodud keeldumine tühistati ning tehti Pärnu maavanemale ettekirjutus alustada kaebuse esitaja 15.12.2003 avalduse alusel maa piiratud enampakkumisega erastamise menetlust. 25.10.2005 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr. 2-3/172/2005 jäeti Pärnu Halduskohtu otsus muutmata ja Pärnu maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsusele on esitatud kassatsioonkaebus Riigikohtule. 06.05.2004 Maa-ameti kirjaga nr. 6-4/5016 teavitati Audru Vallavalitsust Keskkonnaministeeriumi soovist jätta riigi omandisse Pärnu maakonnas Audru vallas Marksa külas asuv Laheva maaüksus ning paluti esitada Maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alusel kohaliku omavalitsuse otsus ja arvamus ning Korra p 7 alapunktist 4 tulenev õiend teiste isikute taotluste puudumise kohta riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras ning määrata maakasutamise sihtotstarve vastavalt maa riigi omandisse jätmise taotlusele (toimiku lk. 22). 31.05.2004 Audru Vallavalitsuse korraldusega nr. 204 nõustuti maa riigi omandisse jätmisega Marksa külas asuva Laheva maaüksuse, pindala 0,77 ha, sihtotstarve 011 – maatulundusmaa (M) 100% osas (toimiku lk. 23). 15.07.2004 Keskkonnaministri käskkirjaga nr. 668 otsustati jätta riigi omandisse riigi maareservina Pärnu maakonnas Audru vallas Marksa külas asuv Laheva maaüksus, pindalaga 0,77 ha, sihtotstarbega 011, maatulundusmaa (M) vastavalt lisatud maaüksuse plaanile (toimiku lk. 33). 13.10.2004 Keskkonnaministri käskkirjaga nr. 929 muudeti käskkirja nr. 668 punkti 1 sõnastust ning märgiti maaüksuse pindalaks 9234 m2 (toimiku lk. 34).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

1. Maa piiratud enampakkumisega erastamise õiguslik alus on sätestatud MRS § 22 lg 2, mille kohaselt erastatakse maa, mille tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks ei ole esitatud taotlusi, välja arvatud põllumajandusmaa ja metsamaa, sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. MRS § 22 lg 4 p 1 kohaselt saavad piiratud enampakkumisel maad osta isikud, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil maad ja see maa on kompenseeritud. Eeltoodust tulenevalt on isikul, kellele maad ei tagastatud, õigus esitada avaldusi maa enampakkumisega erastamiseks ning osaleda välja kuulutatud enampakkumisel. Audru Vallavalitsuse 06.11.2000 korraldusega nr 403 otsustati mitte tagastada Audru vallas Tooma talu maad 3,6 ha ulatuses ning Audru Vallavalitsuse 18.11.2002 korraldusega nr 395 on määratud kompensatsioon mittetagastatavate talumaade eest. Seega on kaebuse esitajal õigus esitada avaldusi erastamise algatamiseks ja osaleda maa enampakkumisega erastamise menetluses.

2. Maa enampakkumisega erastamine on õigusaktidega reguleeritud haldusmenetlus, mille käivitamiseks tuleb HMS § 14 lg 1 kohaselt esitada taotlus. HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile. HMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks haldusakti andmist või toimingu sooritamist taotlenud isik. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuotsuse nr 3-4-1-1-03 punktis 18 asunud seisukohale, et ka maareformi käigus toimuv haldusmenetlus peab vastama haldusõiguse printsiipidele, mis tulenevad muuhulgas põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele, õiguse üldpõhimõtetest ja põhiseaduse printsiipidest. Seega tuleb MRS ja selle rakendusaktide kohaldamisel tõlgendada neid viisil, mis oleks kooskõlas Riigikohtu nimetatud haldusõiguse printsiipidega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 268 kinnitatud “Maa enampakkumisega erastamise korra” punktile 11 võib maa erastamise korraldaja algatada maa enampakkumisega erastamise kohaliku omavalitsuse või erastamise õigustatud subjekti avalduse alusel või omal initsiatiivil. Vastavalt korra punktile 14 on maa erastamisest huvitatud isikutel õigus esitada avaldus maa enampakkumisega erastamise algatamiseks. Korra punkti 16 kohaselt algatab maavanem enampakkumisega erastamise või keeldub sellest, kui maa ei kuulu enampakkumisega erastamisele. Maavanemale esitatud avalduses on taotletud maatüki erastamise algatamist. Avalduse esitamisega oli maa erastamise menetlus HMS § 31 lg 1 p 1 sätestatud põhimõtte kohaselt käivitunud ning avalduse esitajal tekkis õiguspärane ootus, et tema avaldust menetletakse kehtivate õigusaktide alusel ning tal on võimalik osaleda pärast eeltoimingute tegemist osaleda maavanema välja kuulutataval maa enampakkumisega erastamisel. Laheva maaüksuse riigi omandisse jätmise taotlus on esitatud pärast erastamise avalduse esitamist ja Pärnu Halduskohtu otsuse teatavakstegemist. Maa riigi omandisse jätmise otsus kahjustab erastamise avalduse esitanud isiku õigusi. Tulenevalt HMS § 40 lg 2 peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Antud juhul ei ole keskkonnaministeerium kaebajat teavitanud maa riigi omandisse jätmise otsusest, mistõttu ei ole kaebajal olnud võimalik oma õigusi kaitsta haldusmenetluse käigus.

3. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a. määrusega nr. 226 kinnitatud “Maa riigi omandisse jätmise korra” punktile 4 võivad maa riigi omandisse j
tmise taotlejateks olla Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikontroll, iguskantsleri Kantselei, Riigikohus, Riigikantselei, ministeeriumid ja maavalitsused. Korra punkti 5 alapunkti 3 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise otsustajaks keskkonnaminister, kui maa jäetakse riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 8 alusel. Korra punkti 12 kohaselt esitab taotleja otsustajale maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks vajalikud materjalid. Reservmaa riigi omandisse jätmisel on taotlejaks keskkonnaministeerium ning maa riigi omandisse jätmise otsustajaks keskkonnaminister. Seega esitab sama haldusorgan taotluse ning teeb esitatud taotluse alusel maa riigi omandisse jätmise otsuse. Selline menetlus ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-s 14 sätestatud hea halduse põhimõtetega, mis nõuab, et otsuse langetamisel peab haldusorganil olema võimalik diskretsiooniõiguse olemasolul kaaluda erinevate huvidega ning selle tulemusena langetada seadusel põhinev otsus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lg 1 kohaselt valitsusasutused ei või delegeerida nende pädevusse antud õigusi ja kohustusi teistele riigivõi omavalitsuse asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping Audru vallale esitatud taotlus ei ole vormistatud kirjaplangil, sellel on taotlejaks märgitud keskkonnaministeerium, kuid taotlusele on alla kirjutanud maa-ameti peadirektor keskkonnaministri volitusel. Taotlusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on keskkonnaministeerium andnud teisele haldusorganile volitused taotluse esitamiseks. Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 6 kohaselt võib maa riigi omandisse jätmise taotleja volitada teisi isikuid toimiku koostamiseks. Viidatud valitsuse määrus ei sätesta ministri pädevust volitada teisi valitsusasutusi tegutsema ministeeriumi nimel vastavate otsuste langetamisel ning maa riigi omandisse jätmise taotluste esitamisel.

4. MRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida MRS alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse, ega anta munitsipaalomandisse. MRS § 31 lg 1 p 8 kohaselt jäetakse riigi omandisse maareserv. Seaduses ei ole sätestatud riigi maareservi mõistet, selgusetu on millistel eesmärkidel ja millise sihtotstarbega maad on võimalik viidatud alusel riigi omandisse jätta. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub maa riigi omandisse jätmist taotleva haldusorgani suvast. Sisuliselt on riigi maareservi loomise põhjendusel võimalik riigi omandisse jätta kogu maa mis ei ole MRS § 31 lg 1 teiste punktidega kaetud. Kaebaja leiab, et haldusorgani tegevus peab tuginema seaduslikul alusel ja toimuma seaduses sätestatud korras, mis tagab tegevuse kontrollitavuse. Põhiseaduse §-st 3 tulenevalt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Võimaldades jätta igasuguse sihtotstarbega maad maareservina riigi omandisse saab kahjustada seaduslikkuse ja õigusselguse printsiip, sest ühe haldusorgani põhjendamata otsuse tõttu ei saa maa erastamise menetluses osalevad isikud tugineda kehtivatele õigusaktidele, millest tuleneb subjektiivne õigus omandada maad enampakkumisega erastamise teel.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud. Lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Maa riigi omandisse jätmise otsuses on märgitud, et maa jäetakse riigi omandisse maareservina. Õigusliku alusena on viidatud on MRS § 31 lg 1 p 8, mis sedastab, et riigi omandisse jäetakse maareserv. Keskkonnaministri käskkirjast ei nähtu, millisel eesmärgil Laheva maatükk riigi maareservina riigi omandisse jäeti, milliste riiklike ülesannete täitmiseks seda maad soovitakse kasutada ning kas maa riigi omandisse jätmisel on teostatud kaalutlusõigust.

Seega on vaidlustatud haldusaktis täielikult puudu maa riigi omandisse jätmise faktiline alus ning õiguslik motivatsioon piirdub ainult viitega MRS sättele. Haldusakti põhjendamine on vajalik puudutatud isikute õiguste kaitse tagamiseks, sest menetlusosalisel peab olema võimalik hinnata, kas haldusmenetluses tehtud otsus on õiguspärane, vastavuses diskretsiooni piiridega ja ei piira õigusvastaselt isiku subjektiivseid õigusi. Taotluse põhjendusena ei ole piisav viide Maareformi seaduse § 31 lg 1 punktile 8, kuna selle põhjal ei ole võimalik järeldada, miks on just Laheva maaüksus tuli jätta maareservina riigi omandisse.

Taotlus peab olema sedavõrd põhjendatum, kui MRS ei sisalda riigi maareservi mõistet ja taotlusega piiratakse isikute subjektiivseid õigusi. Kaebaja on seisukohal, et Põhiseaduse §-de 13 ja 14 koosmõjust tulenevalt ei ole Põhiseadusega kooskõlas haldusorgani piiramatu õigus sekkuda juba käivitunud maa enampakkumisega erastamise menetlusse ning jätta erastamiseks taotletavad maatükid ilma erastajate huvide üle kaalumata riigi omandisse. Sellisel juhul kaotab kõnesolev maa erastamise liik täielikult oma tähenduse, mis oleks vastuolus MRS §-s 2 sätestatud maareformi eesmärgiga.

HKMS 19 lg 6 kohaselt kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kuivõrd riigi omandisse taotlemisel pole kaalutlusõigust teostatud, siis pole kohtul võimalik ka sisuliselt kontrollida, kas vastustaja on teinud diskretsiooniõiguse teostamisel vigu või rikkunud õiguse üldpõhimõtteid.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on kaalutlusreeglite oluline rikkumine, mis igal juhul toob kaasa otsuse tühistamise. Eeltoodust tulenevalt on maa riigi omandisse jätmise otsus sisuliselt põhjendamata, millega rikutakse maa erastamisest huvitatud isikute õigusi, sest haldusaktist ei selgu millistel kaalutlustel on peetud vajalikuks Laheva maaüksus riigi omandisse jätta. Nõuetekohaselt põhjendamata haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamisel.

5. MRS § 23 lg 6 kohaselt on erastamise korraldaja maavanem, millest tulenevalt peab maavanem tegema maa erastamiseks vajalikud toiminud, muuhulgas lahendama menetluse käigus esitatud taotlused ja kaebused. Maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamisel pidi maa-amet, tegutsedes keskkonnaministeeriumi nimel ja huvides, olema teadlik maatüki erastamiseks esitatud avaldusest ja Pärnu Halduskohtu otsusest. Hoolimata erastamise eeltoimingute tegemiseks kohustava kohtuotsusest olemasolust esitas maa-amet MRS § 31 lg

1 p 8 alusel taotluse Laheva maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Kohtu otsusega on tühistatud maavanema erastamise menetluse alustamisest keeldumise otsus ja tehtud ettekirjutuse menetluse alustamiseks. Kuna keskkonnaministri 15.07.2004 käskkirjaga nr 668 jäeti riigi omandisse maatükk, mille enampakkumisega erastamiseks vajalike eeltoimingute tegemise kohustus on kohtuotsuse kohaselt maavanemal, siis ei ole maavanemal kohtuotsuse jõustumisel võimalik seda täita, kuna maatükk on vahepeal riigi omandisse jäetud. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub erastamiseks taotletava maa riigi omandisse jätmine. Kui kohtumenetluses selgub, et keskkonnaministri 15. juuli 2004 käskkiri nr 668 on õigusvastane ning see tühistatakse, siis on kaebajal tulenevalt haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 võimalik taotleda maa sihtotstarbe määramise menetluse uuendamist ning Audru Vallavalitusel on võimalik tühistada 31.05.2004 korraldus nr 204 ning määrata sellele maale maa enampakkumisega erastamise menetluses muu sihtotstarve, mis võimaldab seda maad enampakkumisega erastada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. MRSi §s 2 on sätestatud maareformi eesmärk, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. MRSi § 3 kohaselt, maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalikõigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maareformi käigus seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus või seatakse seaduses sätestatud juhul rendiõigus või kasutusvaldus maale.

ORASe § 5 lõike 2 kohaselt tagab omandireformi Vabariigi Valitsus, kes määrab omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavad ministrid. Kohalikud omavalitsused teevad omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Vabariigi Valitsuse 28. mai 1997 korralduse nr 411-k “Omandireformi erinevate valdkondade eest vastutavate ministrite määramine” punkti 1 alapunkti 1 kohaselt, keskkonnaminister vastutab maa tagastamise, erastamise, munitsipaliseerimise ja riigi omandisse jätmise läbiviimise korraldamise eest.

MRSi § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORASes ja MRSis sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse ORASt üksnes juhul, kui MRSist ei tulene teisiti. Vastavalt MRSi § 38 lõikele 1, maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused MRSi alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. MRSi § 38 lõikes 3 on sätestatud, et Maa-amet võib MRSi §s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist. Tulenevalt MRSi § 36 lõikest 1, senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega MRSis või riigivara-seaduses (edaspidi RVS) sätestatud alustel.

MRSi § 20 lõikes 1 sätestatu kohaselt, erastamisele kuulub maa, mida MRSi alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse MRSi § 31 lõike 1 punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse MRSi § 28 lõike 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRSi §s 22¹ sätestatud ulatuses. Seega, MRSi § 20 lõikest 1 tuleneb otseselt, et maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi (maa jätmist riigi omandisse või maa munitsipaalomandisse andmist) erahuvile (erastamisele). Erandi sellest sätestab vaid MRSi §

20 lõike 1 teine lause, mistõttu ei tulene MRSi § 20 lõikest 1 kaebajate õigus maa omandamiseks.

MRSi § 31 lõike 1 punkti 8 alusel jäetakse riigi omandisse riigi maareserv. Tulenevalt MROkorra punkti 5 alapunktist 3, maa riigi omandisse jätmise otsustajaks on keskkonnaminister, kui maa jäetakse riigi omandisse ka MRSi § 31 lõike 1 punktis 8 nimetatud otstarbel. MRSi § 31 lõike 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse MRSi § 31 lõike 1 alusel ehk jätkuvalt riigi omandis olev maa on samuti riigi omand, mis kuulub maareformi käigus ümbervormistamisele, st reeglina riigi omandisse jätmisele riigi maareservina MRSi § 31 lõike 1 punkti 8 alusel ja mille otsustajaks on, nagu eelpool märgitud, MROkorra punkti 5 alapunkti 3 kohaselt, keskkonnaminister.

Maa erastamisviiside prioriteedid on omakorda sätestatud MRSi § 22 lõikes 2, mille alates 15. märtsist 2003 kehtiv sõnastus sätestab, et erastamisele kuuluv maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, välja arvatud põllumajandusja metsamaa, erastatakse MRSi § 22 lõikes 4 nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. MRSi § 22 lõike 4 punkti 1 (alates 29. märtsist 2001 kehtiva sõnastuse) kohaselt, saavad piiratud enampakkumisel osta elamuja sihtotstarbeta maad isikud, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil maad osaliselt või tervikuna MRSi § 6 lõike 2 punktides 2 kuni 4 sätestatud alustel ja nimetatud maa osas on kohalik omavalitsus võtnud vastu otsuse maa osalise või täieliku kompenseerimise kohta. Seega seavad MRSi § 6 lõikes 2, § 20 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 sätestatu tähtsuse järjekorda MRSi § 3 lõikes 1 loetletud maareformi sisuks olevad maa omandamise vormid - maa riigi omandisse jätmise, maa munitsipaalomandisse andmise, maa ostueesõigusega erastamise, maa tagastamise, vaba metsamaa erastamise, maa erastamise piiratud enampakkumisel ja maa erastamise avalikul enampakkumisel. Märgin siinkohal, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lõikest 3 tulenevalt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega ka riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti.

Eeltoodust tulenevalt, maa riigi omandisse jätmine on kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne, arvestades loomulikult AÕSRSi § 13 lõikes 3 sätestatut, millega tagatakse ehitise omaniku õigus omandada ehitisealune maa MRSis sätestatud alustel ja korras ning ka eelmärgitud MRSi § 20 lõike 1 teises lauses sätestatut. Seega, maa riigi omandisse jätmise ees on eelistatud üksnes maa ostueesõigusega erastamine ehitise omanikule või muul seaduses sätestatud alusel, kuid sedagi vaid juhul, kui riik soovib maad jätta riigi omandisse riigi maareservina.

2. Olgu siinkohal märgitud, et ükski õigusakt ei sätesta tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. Riik peab üha rohkem arvestama sellega, et käesoleval ajal toimub Eestis pidevalt Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamisega seonduvalt loodusväärtuslike maatükkide väljaselgitamine ning nende tulevase kaitse kavandamine, samuti sellega, et 10. mail 2004 jõustunud looduskaitseseadus (edaspidi LKS) karmistas oluliselt looduskaitselisi meetmeid kaitstavate loodusobjektide säilimise tagamiseks.

Seega suureneb eeldatavalt nende kinnisasjade arv, kus majandustegevust piiratakse tulevikus määral, mis kohustab riiki leidma eraomanikule vahetusmaaks riigi maareservi kuuluv maatükk. Seega, juba üksnes LKSis sätestatud ülesannete realiseerimiseks on riigil reaalne vajadus ulatusliku riigi maareservi moodustamiseks, et tagada kinnisasja omanike seaduslik õigus vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldav või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuv kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigile kuuluva kinnisasja vastu.

Saamaks teada, kas riik kavatseb konkreetse maatüki jätta riigi omandisse, tuleb see kas erastamise eeltoimingute tegijal (kohalikul omavalitsusel) või erastamise korraldajal (maavanemal) maa erastamise eeltoimingute käigus välja selgitada. Isegi juhul, kui maa enampakkumisel erastamine on algatatud, kuid riigi huvid on eelnevalt jäänud välja selgitamata, on juhul, kui riik soovib nimetatud maad jätta riigi omandisse, riigi huvide väljaselgitamata jätmine maa enampakkumisel erastamise menetluse lõpetamise vältimatuks aluseks. Seega, ka reformimata ehk jätkuvalt riigi omandis oleva maa osas, on esmalt vajalik välja selgitada riigi huvi selle maa riigi omandisse jätmise osas, ning alles seejärel, kui on selgunud, et riigil puudub huvi selle maa riigi omandisse jätmiseks, võib seda maad käsitleda erastamisele kuuluva vaba põllumajandusvõi metsamaana või enampakkumisel erastatava maana.

MRSis ega üheski teises seaduses pole sätestatud, et riik oleks kohustatud ilmtingimata kogu maa andma eraomandisse MRSi alusel. Vastupidi, MRS sätestab alused vaid maa tagastamiseks, ostueesõigusega, vaba maana ja enampakkumisel erastamiseks, st alused maa eraomandisse andmiseks maareformi käigus üksnes MRSis sätestatud konkreetsetele tingimustele vastavatele isikutele, st et ka soodustingimustel. Ülejäänud maa jäetakse riigi omandisse riigi maareservina ning see selle maa arvel täidab riik temale seadusega pandud ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, mille hulka kuulub ka riigimaa võõrandamine ja kasutusse andmine (teistele, st neile isikutele, kellel ei ole õigust ega võimalust maad saada MRSi alusel) RVSis sätestatud reeglite kohaselt.

3. MRSi § 38 lõikes 3 sätestatu alusel on Maa-ametil õigus ja kohustus välja selgitada ka riigi omandisse jätmiseks sobivad maad. Osundan, et lisaks VVSile ja MRSile on Maa-ameti ja selle peadirektori pädevus sätestatud ka keskkonnaministri 16. märtsi 1999 määrusega nr 21 kinnitatud “Maa-ameti põhimääruses” (edaspidi põhimäärus), mille punkti 2 kohaselt, Maaamet esindab oma ülesannete täitmisel riiki. Tulenevalt põhimääruse punktist 6 on Maa-ameti põhiülesanneteks teiste kõrval ka maareformi läbiviimise koordineerimine MRSis sätestatud ulatuses ning maakorralduse alase tegevuse suunamine, korraldamine ja koordineerimine vastavalt kehtivale seadusandlusele.

Vastavalt põhimääruse punkti 7 alapunktile 6 korraldab Maa-amet oma ülesannete täitmiseks maareformi koordineerimise alal, lähtudes MRSist, Keskkonnaministeeriumi volitusel ministeeriumide valitsemisel olevate maade kasutamist ning täidab muid maareformiga seotud ülesandeid. Seega on Maa-ameti õigused ja kohustused riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamiseks sätestatud nii MRSis kui ka põhimääruses. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmine prevaleerib ka kõigi teiste maa omandamise vormide ees, siis on maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kohalikule omavalitsusele sisuliselt käsitletav viimase informeerimisena, et riik kavatseb jätta (vormistada) konkreetse maatüki riigi omandisse.

Sätestab ju ka MROkorra punkt 8 üheselt, et koostatud maa riigi omandisse jätmise toimik esitatakse maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele üksnes tutvumiseks. Ka MROkorra punktid 9, 10 ja 11 sätestavad, et vallavalitsus annab üksnes oma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, määrates riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning näidates eraldi ära maa riigi omandisse jätmise toimikus toodud suuruses ja piirides maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks saavad olla üksnes teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras.

Vajadusel lisatakse arvamust põhjendav või selgitav plaan või kaart. Kui vallavalitsus eelloetletud toiminguid ei teosta, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega ja kui vallavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta ei ole esitatud tähtaegselt, siis ei takista see maa riigi omandisse jätmise otsustamist. MROkord ei sätesta kohaliku omavalitsuse arvamuse andmise vormi, seega võib see olla antud üksikaktina või esitatud kirjana ja vallavalitsus võib oma arvamuse ka üldse andmata jätta.

4. Erastamise õigustatud subjekti kirjalik avaldus erastamise korraldajale on üks võimalikest maa enampakkumisega erastamise ettevalmistamise käivitajatest (näiteks kohaliku omavalitsuse vastava avalduse kõrval). Samuti ei saa maa enampakkumisega erastamise protseduuri käivitamiseks avalduse esitanud isik, enne erastamise korraldaja otsuse andmist maa enampakkumisel erastamise viisi ja vormi ning tingimuste kohta, väita ega ka loota, et näiteks piiratud enampakkumise korral just tema on selleks isikuks, kes kuulub erastamise korraldaja otsusega määratud piiratud enampakkumisele kutsutavate isikute ringi, samuti ei pruugi talle võib-olla sobida maa enampakkumisel erastamise viis ja vorm või muud tingimused. Seega on alles erastamise korraldaja otsus maa enampakkumisel erastamise viisi ja vormi, muude tingimuste ning enampakkumisele kutsutavate isikute ringi kohta selleks eelduseks, mis annab isikule õiguse ja võimaluse esitada vastav avaldus maa enampakkumisel erastamiseks. Järelikult ei saa erastamise õigustatud subjekti kirjalik avaldus maa enampakkumisega erastamise algatamiseks olla avalduseks maa enampakkumisega erastamiseks ehk maa enampakkumisega erastamisel osalemiseks. Kuigi kaebaja kuulub küll isikute ringi, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil maad osaliselt või tervikuna MRSi § 6 lõike 2 punktides 2 kuni 4 sätestatud alustel ja nimetatud maa osas on kohalik omavalitsus võtnud vastu otsuse maa osalise või täieliku kompenseerimise kohta, kuid et nimetatud isikud saavad piiratud enampakkumisel osta üksnes elamuja sihtotstarbeta maad, siis vaatamata sellele, et ta esitas

11. detsembril 2003 Pärnu MVle asjakohase avalduse, ei saanuks ta MRS § 22 lõike 4 punktis

1 sätestatud sihtotstarbe piirangust tulenevalt osaleda Pärnu maakonnas, Audru vallas, Marksa külas asuva maatüki, ligikaudse suurusega 9000 m², erastamisel. KSMaluste punktide 5 ja 6 kohaselt kuulub sihtotstarbeta maa (012. S) sihtotstarbesse maa, millele ei osata või millele ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata, milleks saavad olla reservja tagavaramaad, st riigivõi munitsipaalomandis olevad reservja tagavaramaad, mis ei ole kasutuses, samuti tööstuslikult rikutud tehnogeensed pinnased ja teised inimtegevuse tagajärjel tekkinud jäätmaad ning paepaljandid, õhukesed paepealsed ja muu taimekasvatuseks kõlbmatu maa. Maa sihtotstarbe määrab kohalik omavalitsus. Maa erastaja ei saa maa sihtostarvet määrata ja see, millise sihtotstarbe (antud juhul siis sihtotstarbeta maa) kaebaja ise maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduses märgitud maatükile omistas, ei oma asjas mingit tähendust. Audru VV 31. mai 2004 korraldusega nr 204 on Laheva katastriüksuse sihtotstarbeks määratud maatulundusmaa. 11. augustil 2004 OÜ Kotkasilm poolt mõõdistatud Laheva katastriüksus registreeriti riigi maakatastris 10. detsembril 2004. Laheva katastriüksuse, suurus 9234 m², katastritunnus 15905:004:0584, sihtotstarve on maatulundusmaa, mis kõlvikuliselt jaguneb: looduslik rohumaa 6847 m² ja muu maa 2387 m² (sh veealune maa 201 m²).

5. Maa piiratud enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitamisega tekkis kaebajal õiguspärane ootus vaid selles, et tema avaldust menetletakse õigusaktides sätestatud alustel ja korras, mitte aga selles, et maa enampakkumisega erastamine kaebajale huvipakkuva maatüki omandamiseks temale sobivatel tingimustel tingimata ka välja kuulutatakse. Maa enampakkumisega erastamise algatamine on võimalikuks eelduseks, et maatükk võidakse panna erastamisele piiratud enampakkumisel juhul, kui erastamise korraldaja nii otsustab ja kui puuduvad erastamist välistavad asjaolud. Isegi maa enampakkumisega erastamise väljakuulutamise suhtes ei saa kaebajal tekkida õiguspärast ootust, sest väljakuulutamine ei ole suunatud konkreetselt temale, vaid kõigile isikutele, kes vastavad maa enampakkumisega erastamises osaleda soovijatele sätestatud tingimustele. Alles enampakkumise väljakuulutamine annab erastamise õigustatud subjektidele õiguse ja võimaluse enampakkumisest osa võtta. Seega, isikute võimalus enampakkumises osaleda ei sõltu ega saagi sõltuda eeltoimingute tegemisest, vaid sõltub sellest, kas isikud vastavad maa enampakkumisega erastamiseks osavõtjatele sätestatud tingimustele. Maa omandamise õigus tekib enampakkumise võitjal. Kuna ei maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitamine ega ka sooviavalduse esitamine konkreetse maaüksuse enampakkumisel osalemiseks ei loo avaldajale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa ka erastamismenetluse algatamisest keeldumine, peatumine või peatamine rikkuda avaldaja subjektiivseid õigusi. Seega ei rikuta kaebaja subjektiivset õigust temale huvipakkuva maatüki omandamiseks, sest seda õigust ei ole tal veel tekkinud.

Antud juhul ei vasta kaebaja ühelegi HMSis sätestatud menetlusosalise tunnusele, samuti ei näe maa riigi omandisse jätmise menetlustoiminguid reguleeriv MROkord ette, et maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitaja oleks maa riigi omandisse jätmise menetluses puudutatud isikuks, mistõttu ei pidanudki vaidlusalust dokumenti kaebajale teatavaks tegema ega kätte toimetama. Sedastan siinkohal, et vastavalt MROkorra punkti 7 alapunktile 4 saab teatavatel asjaoludel menetlusosalistena HMSi tähenduses käsitleda üksnes maa tagastamise õigustatud subjekti ja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud isikut, mitte aga maa enampakkumisel erastamise algatamise avalduse esitajat. Rõhutan siinkohal, et maa enampakkumisel erastamise menetlust pole algatatud, vastupidi, erastamise korraldaja on leidnud, et see maa ei kuulu erastamisele enampakkumisel. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebuse esitaja kaebeõigus

Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja on esitanud Pärnu Maavalitsusele avalduse Pärnu maakonnas, Audru vallas, Marksa külas asuva Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks. Kaebuse esitaja on esitanud avalduse Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks tuginedes maareformi seaduse (MRS) § 22 lõike 4 punktile 1. MRS § 22 lõike 4 p 1 kohaselt saab piiratud enampakkumisel osta elamuja sihtotstarbeta maad isik, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil maad osaliselt või tervikuna MRS § 6 2. lõike punktides 2-

4 sätestatud alustel ja nimetatud maa osas on kohalik omavalitsus võtnud vastu otsuse maa osalise või täieliku kompenseerimise kohta.

Keskkonnaministri 15.07.2004 käskkirjaga nr. 668 otsustati jätta Laheva maaüksus riigi omandisse riigi maareservina. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et keskkonnaministri käskkiri välistab kaebuse esitaja võimaluse osaleda Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega võimalikul erastamisel. Eeltoodust lähtuvalt võib keskkonnaministri käskkiri rikkuda kaebuse esitaja väidetavat MRS § 22 lõike 4 punktist 1 tulenevat õigust Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks juhul, kui täidetud on kõik MRS § 22 lõike 4 punktist 1 tulenevad tingimused.

Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitajal on MRS § 22 lõike 4 p 1 kohaselt elamuja sihtotstarbeta maa piiratud enampakkumisel erastamise õigus, sest kaebuse esitajale on Audru Vallavalitsuse 18.11.2002 korraldusega nr. 395 kompenseeritud õigusvastaselt võõrandatud maa MRS § 6 lg 2 p 1 alusel.

Samas ei ole kohtu arvates täidetud MRS § 22 lõike 4 punktist 1 tulenev teine oluline tingimus – Laheva maaüksuse näol ei ole tegemist elamuega sihtotstarbeta maaga. Käesolevas haldusasjas puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et Audru Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldusega nr. 204 on Marksa külas asuva Laheva maaüksuse sihtotstarbeks määratud 100% osas maatulundusmaa. Tallinna Halduskohus nõudis kaebuse esitajalt 06.04.2005 määruse p-s 6 selgitust selle kohta, kas kaebuse esitaja on vaidlustanud Audru Vallavalitsuse 31. mai 2004 korralduse nr. 204 (toimiku lk. 39). Kohtule esitatud kirjalikus seletuses selgitas kaebuse esitaja, et ta eeltoodud korraldust vaidlustanud ei ole (toimiku lk. 93). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 11. augustil 2004 on OÜ Kotkasilm Laheva katastriüksuse (pindalaga 9234 m2) mõõdistanud ning Laheva katastriüksus, katastritunnusega 15905:004:0584, on registreeritud riigi maakatastris 10. detsembril 2004 (toimiku lk. 89) ning 03.02.2005 ka riigivara registris, kusjuures riigivara valitsejaks on Keskkonnaministeerium ja volitatud asutuseks Maa-amet. 25.02.2005 on Maa-amet esitanud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse Laheva katastriüksuse, sihtotstarbega maatulundusmaa, kinnistusraamatusse kandmiseks.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd kaebuse esitaja ei ole õigeaegselt vaidlustanud Audru Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldust nr. 204, millega määrati Marksa külas asuva Laheva maaüksuse sihtotstarbeks 100% osas maatulundusmaa, on korraldus kohtu jaoks kehtiv ning kohus peab käesoleva vaidluse lahendamisel lugema Laheva maaüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa olenemata sellest, et vastava korraldusega on Audru Vallavalitsus Laheva maaüksuse sihtotstarbe määranud hiljem, kui kaebuse esitaja esitas Pärnu Maavalitsusele avalduse Laheva maatüki piiratud enampakkumisega erastamiseks.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kuivõrd Laheva maatüki piiratud enampakkumisega erastamiseks ei ole täidetud kõik MRS § 22 lõike 4 punktist 1 tulenevad tingimused, ei saa kaebuse esitaja maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamise õiguse väitmisel eeltoodud sättele tugineda ning keskkonnaministri käskkiri ei riku kaebuse esitaja õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on 23.07.1997 määruses haldusasjas nr. 3-3-1-21-97 leidnud: „Vaidlustatud Põlva Maakonnavalitsuse määruse punkt 1 saab rikkuda T. Kibena neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse andmise ajal 29. augustil 1990.“ Kui tõmmata paralleel käesoleva haldusasjaga, siis nähtub, et vaidlustatud keskkonnaministri käskkirja nr. 668 andmise ajal 15.07.2004 kehtis Audru Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldus nr. 204, millega määrati Laheva maaüksuse sihtotstarbeks maatulundusmaa 100% osas. Audru Vallavalitsuse korraldusest tulenevalt ei olnud kaebuse esitaja jaoks Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamise tingimused täidetud, mistõttu keskkonnaministri käskkiri ei saanud kaebuse esitaja õigusi Laheva maaüksuse piiratud enampakkumise korras erastamiseks rikkuda. Olenemata sellest, et kohus on seisukohal, et kaebuse esitajal kaebeõigus puudub, peab kohus vajalikuks siiski analüüsida ka kaebuse esitaja väiteid keskkonnaministri 15.07.2004 käskkirja nr. 668 seaduslikkuse kohta.

2. Keskkonnaministri käskkirja seaduslikkus

MRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida MRS alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse MRS § 31 1. lõike punkti 8 alusel (MRS § 31 1. lõike p 8 kohaselt riigi maareservina), on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s

221 sätestatud ulatuses.

Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr. 268 kinnitatud „Maa enampakkumisega erastamise korra“ (edaspidi Erastamise Kord) p. 1 kohaselt reguleerib kord maa enampakkumisega erastamist maareformi seaduse alusel. Erastamise Korra p. 7 kohaselt saavad piiratud enampakkumisel osta maad isikud, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil õigusvastaselt võõrandatud maad osaliselt või tervikuna maareformi seaduse paragrahvi 6 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud alustel ja nimetatud maa osas on kohalik omavalitsus vastu võtnud otsuse maa osalise või täieliku kompenseerimise kohta, kui enampakkumine on algatatud enne 22. märtsi 1999. Pärast 22. märtsi 1999 algatatud enampakkumisel võivad nimetatud isikud osta elamuja sihtotstarbeta maad. Erastamise Korra p. 2 kohaselt maad, mis jäetakse riigi omandisse maareformi seaduse paragrahvi lõikes sätestatud alustel või antakse munitsipaalomandisse maareformi seaduse paragrahvi 28 lõikes 1 sätestatud alustel, käesoleva korra alusel ei erastata.

Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja ei taotlenud Laheva maaüksuse ostueesõigusega erastamist, vaid piiratud enampakkumise korras erastamist. Eeltoodust lähtuvalt ei saa kaebuse esitaja käesolevas haldusasjas tugineda maa riigi omandisse jätmise õigusvastasusele MRS § 20 lõike 1 2. lause alusel.

Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja taotles Laheva maaüksuse erastamist piiratud enampakkumise korras. Samas sätestab Erastamise Korra p 2, et riigi omandisse jäetavaid maid Korra alusel ei erastata. Seega tuleb järeldada, et kaebuse esitajale Laheva maaüksuse piiratud enampakkumise korras erastamine saab olla Erastamise Korra p 2 ning MRS § 20 lõike 1 alusel võimalik vaid juhul, kui Laheva maaüksust ei jäeta riigi omandisse. Kohus on seisukohal, et maavanemal ei ole eeltoodud sätetest tulenevalt õigus otsustada maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamist enne, kui ta pole välja selgitanud, kas vastavale maale on riigi omandisse jätmise taotlusi.

Maareformi seadusest, Erastamise Korrast ega ka Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr. 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korrast“ ei nähtu, et maa riigi omandisse jätmine saaks olla seadusega kooskõlas vaid juhul, kui vastav maa riigi omandisse jätmine on otsustatud enne maa enampakkumisega erastamise taotluse esitamist. Maareformiseadus, Erastamise Kord ega Maa riigi omandisse jätmise kord ei sea maa riigi omandisse jätmise seaduslikkust sõltuvusse sellest, kas riik jõuab maa riigi omandisse jätmise otsustada enne või pärast üksikisiku poolt maa piiratud enampakkumisega erastamise taotluse esitamist. Seega ei oma kohtu arvates kaebuse lahendamisel tähtsust asjaolu, et kaebuse esitaja avaldus Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks esitati enne Laheva maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamist. Kaebuse esitaja õiguslik staatus avalduse esitamisega ei muutunud. Avalduse esitamine ei saanud takistada keskkonnaministrit Laheva maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamisel. Teisalt ei saanud keskkonnaministri käskkiri maa riigi omandisse jätmise kohta takistada Pärnu maavanemat kaebuse esitaja avalduse haldusmenetluse seadusega kooskõlas menetlemisel ning maaüksusele riigi omandisse jätmise taotluste olemasolu väljaselgitamisel.

Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, nagu oleks Keskkonnaministeerium pidanud kaebuse esitajat teavitama Laheva maaüksuse riigi omandisse jätmise otsusest, andmaks kaebuse esitajale võimaluse oma õigusi haldusmenetluse käigus kaitsta. Kuna maa riigi omandisse jätmine on seadusest tulenevalt teiste maa omandamise vormide ees, sh maa piiratud enampakkumisega erastamise ees prioriteetne, ei saanud kaebuse esitaja poolt esitatud avaldus Laheva maaüksuse piiratud enampakkumisel erastamiseks mõjutada keskkonnaministri otsust maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta. Seetõttu ei laiene kaebuse esitajale ka maa riigi omandisse jätmisega seonduv haldusmenetlus ning kaebuse esitaja ei ole käsitletav maa riigi omandisse jätmise otsustamisel menetlusosalisena, keda vastustaja oleks pidanud maa riigi omandisse jätmisest teavitama ning lubama esitada otsuse kohta oma vastuväiteid.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et seadus ei sätesta riigi maareservi mõiste sisu ning riigi maareservina riigi omandisse jäetava maa puhul on kohtul praktiliselt võimatu kontrollida, millisel eesmärgil mingi maatükk riigi maareservina on riigi omandisse jäetud. Samas nõustub kohus vastustaja esindajaga selles, et maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise korral ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustajal võimalik üheselt määratleda maa edaspidise kasutamise eesmärki. Nagu nähtub vastustaja kirjalikust seletusest, on riigil looduskaitseseadusest ning Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamisest tulenevaid potentsiaalseid kohustusi, mille täitmise vajaduse tekkimisel peab riik omama piisavat maareservi. Kuna riiklike kohustuste täitmine ei sõltu ainult riigiorganite tahtest, vaid ka Eesti elanike taotlustest, samuti Eesti Vabariigi rahvusvahelistest kohustustest, ei ole võimalik seadusega ette näha, milliste konkreetsete riiklike ülesannete täitmiseks riigi maareservina riigi omandisse jäetavat maad tulevikus kasutatakse. Eeltoodust tulenevalt ei saa konkreetse maareservi kasutamise eesmärk olla maa riigi omandisse jätmise otsustamise eeltingimuseks. Ka Maa riigi omandisse jätmise korra p 13, mis loetleb maa riigi omandisse jätmise otsuses sisalduvad andmed, ei näe ette, et otsuses tuleks märkida otsuse aluseks olevad faktilised alused. Kohtul puudub alus arvata, et riigi maareservi arvatavat maad kasutatakse muude kui riiklike eesmärkide täitmiseks. Seetõttu ei saa kohtu arvates otsuse seaduslikkust kõigutada see, millist konkreetset riiklikku eesmärki on riigi omandisse jäetav maa määratud täitma. Kõik riiklikud eesmärgid saavad olla võrdselt tähtsad ning maa riigi omandisse jätmise seaduslikuks aluseks, mistõttu puudub täiendav vajadus eesmärkide äratoomiseks maa riigi omandisse jätmise otsuses.

Maa riigi omandisse jätmise korra p 13 kohaselt peab maa riigi omandisse jätmise otsus sisaldama järgmisi andmeid: 1) viidet maareformi seaduse sättele, mille alusel maa jäetakse riigi omandisse; 2) riigi omandisse jäetava maa asukohta, suurust, sihtotstarvet ja katastritunnust, kui see on olemas. Kui maa jäetakse riigi omandisse maa asendiplaani alusel, lisatakse maa riigi omandisse jätmise otsusele maa asendiplaan. Kui asendiplaani trükis ei avaldata, siis peab otsuses olema näidatud, kus saab maa riigi omandisse jätmise otsuse aluseks olnud asendiplaaniga tutvuda; 3) kui maa riigi omandisse jätmise otsustaja on Vabariigi Valitsus, siis riigi omandisse jäetava maa valitseja nime. Vaidlustatud otsuses sisalduvad kõik Maa riigi omandisse jätmise korra p 13 kohased otsuse obligatoorsed andmed (käesoleval juhul alapunktid 1 ja 2). Kuna maa riigi omandisse jätmise kord ei näe maa riigi omandisse jätmise otsustajale ette diskretsiooni teostamise ulatust ega piire ega nõuet otsuse faktiliste aluste põhjendamiseks, ei ole keskkonnaminister käskkirja andes eksinud motiveerimisnõuete vastu. Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise otsustaja keskkonnaminister, kui maa jäetakse riigi omandisse muuhulgas maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punktis 8 nimetatud otstarbel. Seega oli keskkonnaminister käesoleval juhul pädev käskkirja andma.

Kohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebuse esitaja väiteid maa riigi omandisse jätmise taotlusele allakirjutanud Maa-ameti peadirektori õiguse kohta taotlust Keskkonnaministeeriumi nimel esitada, kuna vastavad väited puudutavad Keskkonnaministeeriumi ning Maa-ameti omavahelistest suhetest tulenevaid küsimusi, mis kaebuse esitaja õigusi rikkuda ei saa. Käesolevas haldusasjas ei riku kaebusest nähtuvalt kaebuse esitaja õigusi maa riigi omandisse jätmise taotlus, vaid keskkonnaministri käskkiri maa riigi omandisse jätmise kohta.

Samuti ei oma kohtu arvates keskkonnaministri 15. juuli 2004 käskkirja seaduslikkuse hindamisel tähtsust Pärnu Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu otsused, millega tehakse Pärnu maavanemale ettekirjutus kaebuse esitaja avalduse alusel maa piiratud enampakkumisega erastamise menetluse alustamiseks. Nimetatud otsused ei saa mõjutada keskkonnaministri 15.07.2004 käskkirja seaduslikkust seetõttu, et eeltoodud haldusasjades ei lahendanud kohtud maa riigi omandisse jätmise ning maa piiratud enampakkumisega erastamise omavahelisest prioriteedist tulenevaid küsimusi, vaid andsid oma seisukoha kitsalt kaebuse esitaja õiguse kohta esitada avaldus maa piiratud enampakkumisega erastamiseks kuni 31.12.2003.

Eeltoodud kaalutlustel tuleb jätta kaebus rahuldamata.

3. Kohtukulud

Vastustaja esindaja on esitanud kohtule vastustaja poolt kantud kohtukulusid tõendavad dokumendid ning taotluse kohtukulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt. Kohus on seisukohal, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna Keskkonnaministeerium ei ole põhjendanud, miks oli käesolevas haldusasjas vajalik kasutada ministeeriumivälise lepingulise juriidilise konsultandi õigusabi.

Tiina Pappel kohtunik