3-05-137/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. 12. 2005. a. Tallinnas

Haldusasja number

3-271/2005

Haldusasi

V.I. kaebus Ämari Vangla direktori 11.02.2005.a. käskkirja nr 55

tühistamise ja tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõudes summas

20 000 kr

Asja läbivaatamise kuupäev

05.12.2005.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

Kaebuse esitaja - V.I.

Vastustaja -Ämari Vangla; esindajad Toomas Ernits; Aldi Alev;

Tallinna Vangla esindajad- Margot Olesk; Eda Oisalu;

Justiitsministeeriumi esindaja- Mariko Jõeorg

RESOLUTSIOON

Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Ämari Vangla direktori

käskkiri 11.02.05.a. nr 55. Jätta rahuldamata taotlus Ämari

Vanglalt 20 000 kr väljamõistmiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates; kaebuse

esitamisest tuleb teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates Tallinna Halduskohtule.

KAEBUSE ASJAOLUD

Ämari Vangla direktori käskkirjaga 11.02.2005.a. nr 55 (tlk 17) karistati V. I. 45 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega vangistusseaduse( edaspidi VangS) § 67 lg 1 ja Ämari Vangla

kodukorra (edaspidi Kodukord) p 18.3 nõuete rikkumise eest, mis seisnes selles, et

11.02.2005.a. kell 13.00 ei allunud V.I. vanglaametniku seaduslikule korraldusele.

Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri P.Näksi 11.02.05.a. otsusega nr 4-1-04/2123 (tlk 16)

otsustati paigutada kinnipeetav V.I. ümber teise vanglasse Ämari vangla direktori taotluse alusel

ja põhjuseks oli julgeolekukaalutlused. Ämari Vangla direktor oli teinud vastava taotluse (tlk 84)

10.02.05.a. kirjaga nr 1-7/498. Vanglas oli negatiivselt meelestatud 21 kinnipeetavat, neist 2

etapis, ja ümber tuli paigutada teistesse vanglatesse 19 kinnipeetavat, sh V. I.. Põhjuseks, et

liidrite poolt sunniti eluosakonnast lahkuma sinna varem paigutatud kinnipeetavad, eesmärgiks

seati edaspidi administratsiooni korraldustele mitteallumine. Taotles 19 kinnipeetava

ümberpaigutamist ja Justiitsministeeriumi relvastatud eriüksuse kasutamist.

V.I. taotles esialgses kaebuses P.Näksi otsuse tühistamist, kuid esitas kohtuistungil 05.12.05.a.

taotluse menetluse lõpetamiseks kaebusest loobumise tõttu. Menetlus lõpetatud kohtumäärusega.

Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 137-k 11.02.05.a. kohaldati V.I. suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid (tlk 29). Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 137-k 11.02.05.a. (tlk

125) tühistati täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise käskkiri V.I.i suhtes vorminõuete

rikkumise tõttu. V.I. taotles menetluse lõpetamist Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 137-k

tühistamise nõudes. Menetlus lõpetatud kohtumäärusega.

Kaebuse esitaja jäi nõude juurde, milles palub tühistada Ämari Vangla direktori käskkiri nr 55 ja

mõista välja moraalne kahju summas 20 000 kr, mida kohus käesoleva otsusega lahendab.

KAEBAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS

V.I. palub tühistada vaidlustatud käskkiri ja mõista välja Ämari vanglalt 20 000 kr alusetult 45

päeva kartseris viibimisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks.

11.02.2005.a. kutsuti teda koos ülejäänud toakaaslastega M. P.`i kabinetti, kus M. P. andis

korralduse panna kokku kinnipeetavatel isiklikud asjad ja kolida ümber elama tuppa nr. 12.

Kaebaja ei teadnud, miks teda ja teisi sooviti sinna tuppa paigutada, talle ei teatatud, et toa nr 12

elanikud asuvad sealt elama mujale; et toimub tubade vahetus, sellest kuulis ta hilisemalt. Toas

nr 12 on tema teadmisel vaid 8 kohta, kuid sinna taheti panna korraga elama mitme toa

inimesed ehk ületada kehtivad normid. Temale määrati karistus ja ta sai distsiplinaarkaristusest

ja käskkirjast teada alles peale seda, kui ta saadeti ära Ämari Vanglast. Ta ei teadnud, mille eest

teda karistati, samas ei teatatud, et algatati distsiplinaarmenetlus. Kuna nüüd selgitatakse, et teda

on karistatud korralduse eiramise eest, justkui ta oleks keeldunud ümber asumast toast nr 14

tuppa nr 12, siis kinnitab, et ta ei ole keeldunud teise tuppa ümber asumast. Ta ei teadnud

tegelikke põhjusi, miks neil tuli asuda tuppa nr 12. Kui kaebaja kuulas ära vastustaja

põhjendused, mis antud kirjaliku vastulausena ja kohtuistungil, siis leidis kaebaja, et tema arvates

ei ole antud talle seaduslikku korraldust ja kohtul tuleb anda hinnang, kas korraldus vastas

seaduse nõudele. Kui korraldus vastab seaduse nõudele, siis palub ta arvestada, et tema ei ole

tegelikult keeldunud korraldust täitmast. Kui oleks säilitatud videolint, mis jäädvustab vangide

liikumise koridoris, siis nähtuks sellelt, et ta võttis oma voodivarustuse ja läks toa nr 12 ukse

taha. Kui ta nägi, et tuba nr 12 ei ole vaba, seal olid selles toas elavad kinnipeetavad ja kui sinna

toa ukse taha tuli ridamisi hulk kinnipeetavaid, kes kõik olid saanud korralduse ümber asuda

elama tuppa nr 12, siis seisnud seal 10 minutit, lahkus ta omal otsusel tagasi endisesse tuppa ja jäi

sinna. Korraldus ei olnud täidetav. Ta oli omas toas ega seganud kedagi, kui äkki kuulis, et

hoonesse saabus eriüksus, kes hilisema tegevuse käigus konvoeeris teda ja veel 18 inimest

Tallinna Vanglasse, sealt paigutati ta edasi Tartu Vanglasse.

Eksitavalt märgitakse andmed distsiplinaarmenetluse läbiviimisest, mida tegelikult ei ole läbi

viidud ning kinnitatakse, et ta ei olevat kirjutanud seletust ega andnud seda ka suuliselt. Kaebaja

ei keeldunud seletusest, seda ei ole temalt keegi küsinud, ka ei ole keegi süüdistanud korralduse

mittetäitmises, kuni lahkumisel vanglast anti talle teada, et ta saab kartserikaristuse 45 päevaks.

Karistamise käskkirja temale ei antud kätte ei sündmuse ajal ega peale seda. Tema mäletamist

mööda ei toimunud sündmust kell 13.00, sest nad viidi juba selle ajal eriüksuse valve all hoovi.

V.I. leiab, et talle tuleb hüvitada moraalne kahju. Kaebaja moraalne kahju seisneb selles, et ta

paigutati alusetult kartserisse, ta tundis ennast kartserisse paigutamisest alandatuna ning

solvatuna, kuna ei saanud aru, miks määrati karistus ja miks teda saadeti Tallinna Vanglasse.

Kaebajale määratud karistus on ebaõiglane ka põhjusel et osa kinnipeetavaid karistati, osasid

mitte ja kogu menetlus on kulgenud mingitel teadmata valikuprintsiipidel. Ta oleks saanud

pikaajalise kokkusaamise oma elukaaslasega, kuid nüüd jäi kokkusaamine ära ja elukaaslane oli

soetanud toidu jm asju tema jaoks, tekkis materiaalne kahju. Summa suurust ei oska öelda. Ta oli

kartseris algul Tallinna Vanglas, oli sellel ajal haige ja seal ei olnud mingeid tingimusi, mis

oleksid võimaldanud säästa haiget selga; ka Tartu Vanglas olid tingimused halvad. Kummaski

kartseris ei olnud varustuses ettenähtud istepinki ja tal tuli haigena seista jalul äratusest kuni

öörahuni.

Materiaalse kahju nõudest loobus ja jäi moraalse kahju nõude juurde summas 20.000 kr.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

Vastustaja palub jätta V.I.i kaebuse rahuldamata. Kaebuse esitaja ei ole sündmusi tajunud

adekvaatselt. Tekkis vajadus ümber paigutada 19 kinnipeetavat Ämari vanglast teistesse

vanglatesse, kuna grupp kinnipeetavaid asus teisi terroriseerima ja takistas vangla juhtkonna tööd.

Kinnipeetavate

ümberpaigutamiseks

oli

Ämari

Vangla

juhtkond

taotlenud

loa

justiitsministeeriumilt ning koos vastava julgestusüksusega sooviti P.Näksi poolt kinnitatud

nimekirja alusel 11.02.05.a. viia 19 inimest Tallinna Vanglasse, et sealt nad üle viia teistesse

vanglatesse. Sellisest julgeoleku eesmärgil kavatsetud operatsioonist ei saanud teavitada

kinnipeetavaid, kuna selle teadmisel oli oht vastuhakule ja korratuste organiseerimisele. Märgitu

tõttu öeldi V.I.ile ja toas elavatele kinnipeetavatele, et nad võtaksid oma kõik asjad ja lahkuksid

senisest toast ja asuksid ümber tuppa nr 12. Et kavandatu jääks saladuseks ning kinnipeetavad ei

aimaks nende eelseisvast äraviimisest Tallinna vanglasse, siis paluti neil kambrisse nr 12

asumiseks kaasa võtta ka voodivarustus. V.I. koos teiste ümberpaigutamiseks mõeldud

kinnipeetavatega keeldus asumast tuppa nr 12 ja kuna ei ole säilinud videosalvestust, siis ei saa

sellelt kontrollida, kas vastab tõele V.I.i väide, et ta läks oma voodivarustuse ja asjadega tuppa nr

12 või selle juurde. Faktiliselt ta sinna ei asunud ja asja kohtulikul arutamisel selgitas, et 10

minuti möödudes, kui nägi, et tuba ei ole vaba, lahkus tagasi oma endisesse tuppa ehk sisuliselt ei

täitnud korraldust. Kamber nr 12 võis olla teiste kinnipeetavate poolt vabastamata, kuid see ei

takistanud täitmast korraldust. Tegelikult puudus tahe kinnipeetavaid sinna ümber asustada

elamiseks; eesmärgiks oli nad koguda kokku toa nr 12 juurde koos asjadega, et eriüksus saaks

nad kiirelt ja ohutult käsutada vastava plaani kohaselt hoovi ja sealt paigutada

transportmasinatesse, et viia nad Tallinna vanglasse. Kui lähtuda V.I. seletusest, et ta siiski tuli

hiljem toa nr 12 ukse juurde, siis on tai se väitnud, et lahkus sealt ja ei küsinud sellesk luba, ka ei

esitanud küsimusi ametnikele, et tal tekkis korralduse täitmisest probleem ning ta ei saa minna

tuppa nr 12. Ämari vangla tunnistajad kinnitasid, et kui kogu toa kollektiiv oli kutsutud A.Te ja

M.P.i kabinetti ja anti korraldus minna tuppa nr 12, siis keeldusid kõik kinnipeetavad ning sh

V.I..

VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. 11.02.2005.a. täitis vangla

juhtkond justiitsministeeriumi otsust, mille alusel tuli julgeoleku kaalutlustel viia 19 vangla

julgeolekut ohustavat kinnipeetavat edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse. Kohtule

on esitatud materjal, mis kinnitab, et ülesande teokstegemisel kasutati julgeoleku kaalutlustel

relvastatud üksust, tegevus võeti videofilmile ja on kohtus protsessi käigus kontrollitud. Ka

filmist oli näha, et kinnipeetavad eraldati rühmadesse ja toimetati kontrollimiseks hoovi, seal anti

kinnipeetavale, sh I.ile tutvumiseks kaks dokumenti ja võeti ka allkiri. Kinnipeetavaid

ümberpaigutamise põhjusest ette ei teatatud, mis ei tähenda, et korraldus oleks sellest tulenevalt

olnud ebaseaduslik. Julgeoleku kaalutlustel ei tohi ühest vanglast teise viimine vangidele varem

teada olla.

Tunnistajana üle kuulatud inspektor-kontaktisikud M. P. ja A.T poolt anti korraldus asuda

ajutiselt elama tuppa nr 12, kuid kaebaja keeldus korraldust täitmast ning suulisi ja kirjalikke

seletusi andmast. Vangistusosakonna töötaja Alar Tamme poolt on intsidendi kohta koostatud

ettekanne nr 81 (tlk 93) ja sellest nähtub, et kaebaja ei täitnud vangla administratsiooni

seaduslikku korraldust, keeldudes minemast elama tuppa nr 12.

A.Te ning kahe inspektor-kontaktisiku Sigrid Einamanni ja Marit Reinsoni koostatud akti

kohaselt keeldus kaebaja sündmuse kohta kirjalikku seletust andmast ja kirjaliku märke

tegemisest ettekandele.

Eriüksus sisenes vanglasse kell 14.00 ja kinnipeetavad toimetati teise vanglasse peale kella

15.00. Vastab tõele kaebaja väide, et üks kinnipeetavatest- A.- oli karistatud, kuid ta kell 13.00

ei saanud toime panna distsipliinirikkumist, mis seisnes keeldumises asuda elama teise tuppa. Et

üks distsiplinaarmenetluse dokumentidest kannab hilisemat kuupäeva, on “näpukas”. Ei vasta

tõele kaebaja väited, et kella 13 ajal oli juba eriüksus kohal ja selle tõttu ta ei saanud toime panna

rikkumist kell 13.00 . Kaebajal oli 11.02.2005.a. seisuga 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid

vaatamata sellele on ta vanglas olnud korra eiraja. Tekkinud oli vanglale ohtlik olukord ja selles

situatsioonis korralduse täitmata jätmine on lubamatu.

Moraalse kahju nõue on põhjendamatult suur. Materiaalset kahju ei saanud tekkida ja kaebaja ei

suutnudki nimetada, milles see seisneks. Alusetult kartseris viibimist ei toimunud, kuna

rikkumise on kaebaja siiski toime pannud. Menetlusvead ei ole sedavõrd olulised, et tühistada

vaidlustatud karistuskäskkiri. Karistuse määramise ajaks olid esitatud õiend kehtivatest

karistustest ( tlk 95); distsiplinaarmenetluse protokoll (tlk 96); akt kirjaliku seletuse andmisest

keeldumise kohat (tlk 94); ettekanne nr 81 , et keeldus korralduse täitmisest (tlk 93).

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, kuulanud ära tunnistajate M. P., A. T. ütlused,

uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

1) Kaebuse arutamisel kontrollis kohus sündmuste toimumise aega videosalvestuse abil ja selle

andmetest nähtuvalt nõustus kaebuse esitaja, et ta oli kaebuse esitamisel ja toetamisel sündmuste

kellaaegade suhtes eksinud. Eriüksus saabus vanglasse kella 14.00-ks ja kinnipeetavad viidi ära

Tallinna Vanglasse kella 15.10 paiku.

2) Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et temale oli teatamata, et 19 isikut kavatsetakse

ümber paigutada Ämari vanglast Tallinna Vanglasse ja sealt edasi teistesse vanglatesse. Kuid

märgitu ei tähenda, et kaebuse esitaja ei oleks saanud teada korraldusest, mis tuli täita sõltumata

sellest, kas kinnipeetav teadis korralduse eesmärki ja tagamaid. Korralduse kohaselt pidi ta

minema koos asjadega ja voodivarustusega elama tuppa nr 12. V. I. väitis, et kui ta oleks teadnud,

et ei peagi jääma elama tuppa nr 12, siis tal ei oleks tekkinud probleemi, kuidas kinnipeetavad

sinna mahuvad, kui teised kinnipeetavad sealt ei ole veel lahkunud. Kuigi kaebaja neid tagamaid

ei teadnud, ei ole see kohtu otsustada, kas vangla juhtkond talitas lähtudes julgeoleku

kaalutlustest õigesti või mitte, kui jättis kinnipeetavatele eelnevalt selgitamata, miks neil tuleb

koguneda koos asjadega I korrusele. Kinnipeetavale oli antud korraldus asuda koos asjadega

tuppa nr 12 ja sellest piisas, et korraldus täita. Julgeoelukaalutluste ja muude vanglas kasutusele

võetavate meetmete valiku õigus on vangla juhtkonnal. Antud juhul oli juhtkond planeerinud

kinnipeetavate kiire ja ootamatu kogunemise, et nad viia üle Tallinna vanglasse ja sellest

otsustusest iseenesest ei saabunud kaebuse esitajale kahjulikke tagajärgi, mis oleksid toonud

kaasa tema karistamise. Ühest vanglast üleviimine teise vanglasse ei ole karistus ja kaebuse

esitaja sellega ka nõustus ega vaidlustanud enam üleviimise otsustust.

3) Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastavalt VangS §§- dele 63 lg 3 ja 64 lg 2 ja 4

võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vabadusekaotuse täideviimise eesmärki; kinni-

peetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, et ta teaks, milles teda süüdistatakse;

kinnipeetaval on õigus anda selgitusi; karistuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse lä-

bi viinud vanglaametniku ettepanekul ja see vormistatakse käskkirjaga, mida tuleb põhjendada.

VangS §64 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud

selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik, et kinnipeetavat

informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja et kinnipeetaval on

õigus anda selgitusi ja et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 lg 1

kohaselt kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises,koostatakse distsiplinaarmenetluse

protokoll. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad kohustuslikud andmed, sh peab

protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele. Sisekorraeeskirjade § 98 kohaselt

protokollile lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne,

kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate

distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Nimetatud sätetest nähtub

üheselt, et kõik distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja selleks volitatud vanglaametnik.

Distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamine hõlmab ka kinnipeetavalt seletuse võtmist ja

talle

enne

karistuse

määramist ka distsiplinaarmenetluse protokolli

tutvustamist

ja

sisekorraeeskirjade § 98 p-st 3 on kinnipeetaval õigus teha kirjalikke märkusi protokolli kohta.

Antud juhul on T.Ernits väidetel temale esitatud kirjalik materjal, mille alusel ta määras

distsiplinaarkaristuse V.I.ile ja otsustas karistusmäära valiku üle. Asja kohtulikul arutamisel leidis

kinnitust, et korralduse andis A.T (tlk 154 tunnistaja ütlus), korraldus oli antud kella 13.00 ajal,

kui kogu toa koosseis koguti tema ja M.P. kabinetti, juures viibis ka vanemvalvur. Sama kinnitas

tunnistaja M.P. (tlk 151) ja V.I. . Videolindilt oli näha, et erirühm saabus vanglasse mitte kell

13.00, nagu eksitavalt märkis kaebaja, vaid kella 14.00-ks. A.Te ja M.P. ütlustel tehti kõigile

korraldus teatavaks ja toa koosseis, sh V.I., keeldusid ümber asumast. A.T mäletas, et osadel

kinnipeetavatel tekkis hiljem küsimus, kuidas nad mahuvad tuppa nr 12, kui sealt ei ole teised

kinnipeetavad ära läinud. Kinnipeetavatele, kes tulid seda küsima, selgitati, et nad ei pea sinna

asuma kõik korraga. Vaatamata märgitule ei näinud kumbki tunnistajatest, et V.I. oleks tulnud

oma voodivarustuse ja asjadega tuppa nr 12 või küsinud luba lahkumiseks, kui ta sinna ka ilmus.

V.I. on ise selgitanud, et ta läks asjadega toa juurde ja ootas seal asjade selginemist 10 minuti

ringis ja siis lahkus tagasi oma tuppa. Ta kinnitas kohtule, et ta ei küsinud luba lahkumiseks ja

võttis selle otsuse vastu, kuna pidas korraldust õigusvastaseks.

Tunnistaja A.T ütlustel tegi ta ettekande kella 13.45 ajal E.Rahamägi korralduse alusel. Alustas

distsiplinaarmenetluse ja sellele märgitud kuupäev 14.02.05.a. peab olema eksitus. Ta kogus

kokku vajalikud dokumendid, koostas protokolli ca 10 minutiga, ettekandele kulus ca 5 minutit.

Üldse koostas 15 distsiplinaarmenetluse asja, blanketid printis välja arvutist, see kiirendas tööd.

Menetlejaks oli veel M.P.. Kes koostas distsiplinaarkaristuse käskkirja projekti, seda ta ei tea.

Arvab, et juhtkonna ettepanek oli karistada kaebajat 45- päevase arestiga. M.Tamm mäletab, et

ta ei ole olnud käskkirja vormistamise ja tutvustamise juures, ettekannet ta ei ole kirjutanud.

Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistusmäära valik on vangladirektori poolt kaalutlusõiguse

teostamine. Karistamise käskkiri peab vastama vormi ja sisunõuetele. Halduskohtul puudub või-

malus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust, kuigi kaebaja leidis, et oleks saanud

talitada teistmoodi ja mitte määrata karistust, kui oleks selgitatud kõik asjaolud ja ta oleks saanud

esitada kirjaliku või suulise selgituse asjaolude kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku

(edaspidi HKMS) § 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks

pandud tegu on toime pandud, kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, selle ees-

märke ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Käskkirjast peab nähtuma, milles seisneb karistatud isiku süü ja missugused asjaolud võeti

arvesse karistusmäära valikul. Käskkiri peab vastama haldusaktidele esitatavatele nõuetele.

Kohus võib haldusakti tühistada, kui otsuse vastuvõtmisel on rikutud diskretsiooni kohaldamise

reegleid.

4) Kaebaja palus kohtul selgitada, kas kaebaja tegevus käskkirjas viidatud asjaoludel on käsitatav

distsipliinirikkumise toimepanemisena.

Vastavalt VangS § 63 lg 1 on distsipliinirikkumine VangS-e, vangla sisekorraeeskirjade või

muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada

noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks

kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

VangS § 67 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (§ 67 lg 1), mitte takistama

vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (§ 67 lg 2).

Vangla Kodukorra p 18.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vanglaametnike seaduslikke

korraldusi.

Asja arutamise tulemusel leiab kohus, et V. I.ile anti seaduslik korraldus vanglaametnik A.Te

poolt, kui kinnipeetavaid kohustati asuma oma senisest toast tuppa nr 12 ning seda mitte täites

rikkus kaebaja VangS § 67 lg 1 ja Kodukorra p 18.3 nõudeid. Kaebaja nimetas, et eeskirjad ei

luba kuni 8-kohalisse tuppa majutada sellisel hulgal kinnipeetavaid, nagu plaaniti ümber

paigutada. Kohus nõustub väitega, kuid antud juhul tuli korraldus täita sõltumata, missugused

teadmised olid V.I.il kehtivatest normidest isikute majutamisel. Vangistuses viibiv kinnipeetav

peab täitma käsu ja kui korraldus on tema teadmisel ka ebaseaduslik, ei saa kinnipeetav arutleda

käsu täitmisel, kas seda täita või mitte. Kinnipeetav peab alluma korraldusele ja seejärel kasutama

seaduslikke vahendeid, et realiseerida oma õigused, kui tal on õigus nõuda korralduse

mitteandmist. Kui hilisemalt selgub, et korraldus oli antud ebaseaduslikult, vastutab korralduse

andja tagajärgede eest. Antud juhul ei pidanud planeeritust kinnipeetavat teavitama ja kui V.I.

oleks nõude täitnud, ei oleks tagajärge distsiplinaarkaristusena saanud järgneda. Kuigi I. ei

teadnud korralduse tagamaid, ei olnud temale antud korralduses- asuda koos varustuse ja

asjadega tuppa nr 12, midagi ebaseaduslikku ega ebaselget. Kaebaja ei olnud saanud korraldust

lahkuda toa nr 12 ukse tagant, kui usaldada tema väidet, et ta siiski läks asjadega toa nr 12 juurde

ja ootas seal ligi 10 minutit. Tunnistajad P. ja T. kinnitasid, et V.I. ei käinud neile kurtmas, et I.

ei saa minna asjadega tuppa nr 12 ja soovib selle tõttu tagasi minna endisesse tuppa. V.I. ei

palunud neil muuta korraldust, ei küsinud luba minna tagasi endisesse tuppa. Seega on asjas

tuvastatud lisaks tunnistajate ütlustele kaebaja enda selgitusega, et ta jättis korralduse täitmata.

Märgitu tõttu ei pidanud kohus vajalikuks üle kuulata kaebaja taotluse alusel teisi tunnistajaid,

kuna kaebaja enda seletused, mida saaksid kinnitada tunnistajad, on ühitvad asjas kogutud muude

tõenditega.

Distsipliinirikkumise kohta koostas töötaja A.T 11.02.2005.a. ettekande nr 81 (tlk 93), milles on

märgitud, et kaebaja keeldus kirjaliku seletuse andmisest. Ettekandega sama kuupäeva ja sama

numbrit kannab akt, mille kohaselt kaebaja keeldus distsiplinaarrikkumise kohta kirjaliku seletuse

andmisest ja kirjaliku märke tegemisest ettekandele seletuse kirjutamisest keeldumise kohta.

Aktile on alla kirjutanud inspektorid A. T., Reinson ja Einamann (tlk 94). A.Te poolt

14.02.2005.a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis (tlk 96) on märgitud, et kaebaja ei

täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust ja ta keeldus minemast elama tuppa nr 12.

Protokollist nähtuvalt on materjalile lisatud ettekanne, akt kaebaja seletuskirjast loobumise kohta

ning kaebaja kehtivaid distsiplinaarkaristusi kajastav õiend. Protokollis tehakse ettepanek

distsiplinaarkaristuse kohta karistada kinnipeetavat V.I.i kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks.

V.I. leidis, et käskkiri on motiveerimata. Kohus nõustub V.I.iga, et käskkirjast ei nähtu,

missugune korraldus oli antud vanglaametniku poolt kaebajale ja milles konkreetselt seisnes

sellele mitteallumine. Distsiplinaarmenetlust ei algatatud koheselt siis, kui toimius väidetav

keeldumine minna tuppa nr 12 ja kaebaja olevat seletuskiraj koostamisest või seletuse andmisest

keeldunud. Kuna rikkumine pandi toime vangla seisukohalt kell 13.00, siis tunnistaja A.Te

ütlustest selgus, et menetluse alustamise korralduse sai ta kella 13.45 ajal Rahamäe`lt. Seega ei

saanud kaebaja teada, et algatati distsiplinaarmenetlus ja milles on tema süütegu, et esitada ka

seletust või vastupidi, keelduda seletusest. Selliselt ei ole haldusaktist arusaadav, mille eest isikut

karistati, seda enam, et ka karistuskäskkirja tutuvustamisel ei ole kaebuse esitaja saanud seda läbi

lugeda ja lahkumisel vanglast, kui anti korraldus allkirjastada käskkiri, siis ei loetud seda ette;

samas ei olnudki käskkirjas muid motiive, neid ei selgitatud täiendavalt ka suuliselt. T.Ernits

kinnitas asja arutamisel, et vanglast äraviimisel napisõnaliselt lausuti järgmine selgitus: I. küsis

“mille eest” , keegi vastab “mitte küsida”, seejärel juht ütleb “ et selgita talle “ ja selgitus “ei

allunud administratsiooni korraldusele, kas on veel küsimusi” ja V.I. vastab “ei ole”. Ka

videolindilt sai kontrollida, et kell 15.15 on kaadris V.I. ja selgitus oli esitatud eelnevalt märgitud

ulatuses, protokollitud 05.12.05.a. kohtuistungil ja kontrollitud protsessiosaliste juuresolekul.

Seega ei ole haldusaktist nähtav süüteo asjaolusid ning neid ei tehtud teatavaks ka suuliselt.

Kohus ei nõustu vastustaja esindaja märkusega, et V.I. vastas, et tal küsimusi ei ole. Antud

olukorras sisuliselt puudus võimalus küsida selgitusi, kaebaja kinnitas, et ta kartis eriüksuse poolt

seatud korda ja tegelikult ei oodatud temalt teistsugust vastust ning vastupidisel käitumisel oleks

ta pidurdanud üksuse tegevust ning see oli keelatud. Haldusakti kaebajale kätte ei antud.

Haldusaktist ja ka selle alusmaterjalist puudub selgitus, miks valiti karistuseks kõige rangem

distsiplinaarkaristus- arest ja seda maksimummääras. Ümberkolimisest keeldusid paljud, karistati

ka Artjuhhovskit, kes vangla esindajate kinnitusel ei olnud sündmuse ajal eluosakonnas ja

kaebaja kinnitusel oli hoopis kokkusaamistoas.

Tunnistaja A.T selgitas, et tema koostas ettekanded ja kõigi kinnipeetavat kohta tehti ettepanek

karistada neid 45-ööpäevase arestiga. T.Ernits ütlustel võttis ta aluseks koostatud kirjalikud

dokumendid ja ise ta kinnipeetava I.iga ei vestlenud. Kohtule vastavalt kogutud andmeid ei

esitatud, mis võiksid kinnitada, et karistuse määramiel arvestati isikuomadustega või käitumisega

konkreetse üleastumise raames. Kollektiivne karistamine on seadusega keelatud. Tunnistajad

konkreetselt V.I.i suhtes teostatud distsiplinaarmenetluse osas midagi täpsustavat lisada ei

osanud. Kui direktor võttis aluseks distsiplinaarmenetluse protokolli, siis see on koostatud

14.02.05.a., sündmus toimus 11.02.05.a. Sellel protokollile tulnuks lisada seal lotletud

dokumendid A.Te ettekanne, akt seletuskirjast loobumise kohta, karistuste õiend. Kaebaja

märkis õigesti, et protokolli ei saadud aluseks võtta, kuna seda ei olnud, vastupidiselt oleks

tulnud teha sellele kuupäeva parandus. Seega oli direktoril kaebaja distsipliinirikkumise

lahendamisel kasutada ainult ettekanne, akt ja kehtivate distsiplinaarkaristusi kajastav õiend.

Kaebajal oli kaks kehtivat karistust- noomitus ja lühiajalise kokkusaamise keeld. Märked aktil

(tlk 94), et kaebaja keeldus kirjalikust või suulisest selgitusest, on kinnitatud kolme isiku

allkirjaga. Tegelikult ei ole neist kaks isikut vastustaja seletustel sündmuse juures viibinud. V.I.i

vastavasisulise väitega vangla nõustus. Aktile oleks tulnud võtta kolme isiku allkirjad, kuid akti

koostamisel oli üksnes A.T. Seega on teised allkirjad võetud hilisemalt ja isikutelt, kes ei saaks

kinnitada, et kaebuse esitajal võimaldati anda seletus ja et ta sellest keeldus. Vangla ei ole

tõendanud, et kaebajale võimaldati seletuse andmine ja et kaebaja sellest keeldus. Asjas ei ole

leidnud tuvastamist, et kinnipeetavale tehti teatavaks tema süütegu ja distsiplinaarmenetluse

algatamine. Distsiplinaarmenetluse algatamise korralduse andis A.Tele E.Rahamägi ja peale seda,

kui oli toimunud sündmus. Kui sündmus toimus kell 13.00, siis distsiplinaarmenetluse

alustamisest ei saadud V.I.i teavitada, kuna E.Rahamägi andis korralduse Tammele kella 13.45

ajal. Keegi asjaosalistest ei märkinud, et V.I.ile mindi teatama distsiplinaarmenetluse

alustamisest, et küsiti seletuskiri jms. Vangla direktori ütlustel ta ei vestelnud ise ühegi

karistatava isikuga enne karistuse määramist.

Vangla direktor on karistuse määranud ettekande alusel ja akti alusel, mille andmed ei vasta

tõele ja mille tegelik koostamise aeg on teadmata (millal anti kolm allkirja). Põhjendatud

kahtlus on selliselt ka distsiplinaarmenetluse protokolli olemasolu kohta, selle koostamise aeg ja

jõudmine direktori juurde karistuse määramise ajaks on tõendamata. Sisuliselt ei ole karistuse

määramise ajaks distsiplinaarmenetlust läbi viidud. Sellega on vangla direktor rikkunud VaS §

64 lg 2 ja 4 nõudeid. E.Rahamägi korralduse tätimiseks alustada distsiplinaarmenetlust (A.Te

ütlus) asuti täitma ilmselgelt kiirustades ja et kinnipeetavate vanglast lahkumise tõttu püüti

käskkirjad vormistada selleks, et neile karistus teha teatavaks samal päeval enne nende lahkumist,

kinnitab, et tegelikku menetlust V.I.i puhul läbi ei viidud. Kõik karistatud isikud said karistuseks

rangeima karistuse ja sõltumata isikuga seotud asjaoludest 45-ööpäeva pikkusega aresti.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et lõppastmes on kaebajale süüks pandud tegu leidnud

tõendamist, kuid kohtul pole võimalik kontrollida, kas karistuse määramisel on järgitud

diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus juba märkis, et sisuliselt toimus kollektiivne karistamine, mis

ei võimaldanud individuaalset lähenemist lähtudes süüdlase isikust ja sisuliselt loobuti

diskrtesiooni teostamisest, mis on samuti diskretsiooninõuete rikkumine, märgitud viisil

talitamine ole kooskõlas ka vangistusseaduse eesmärkidega. Nendel põhjustel tuleb

vaidlustatud käskkiri tühistada. Kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele.

5) V.I. leidis, et talle tekitati moraalset kahju, kuna administratsiooni poolt toimepandud

karistamine on sisult ebaõiglus ja teda solvav.

HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hü-

vitamist. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju

hüvitamist.

Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses, mille § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures

selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.

Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (näit. alandatus, solvumine, hirm,

nördimus, mure jne) või füüsilistes kannatustes, mida on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta

tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi.

Kohus selgitas kaebuse esitajale, et materiaalne kahju, mis tekkis O. U. seotult kokkusaamise

ärajäämisega, ei ole kaebaja kahju. Samas ei ole kokkusaamise ärajäämine olnud kaebuse

admetel tingitud mitte aresti määramisest, vaid kaebaja üleviimisest teise vanglasse julgeoleku

kaalutlustel. Kuna kaebaja viidi kokkusaamise ajaks (kaebaja väidetel oli kokkusaamise aeg

14.02.05.a.) üle teise vanglasse, siis kohtul puuduvad andmed, et aresti tõttu oleks kaebajal

jäänud ära kohtumine armastatud isikuga. Kaebust selles osas kaebaja ei täiendanud. Kaebaja jäi

moraalse kahju nõude juurde.

Hingeliste kannatustena on käsitatavad alandus ja solvumine, mis sai kaebajale osaks õigus-

vastase kartserisse paigutamise tõttu. Isiku õigusvastasel karistamisel võib eeldada isiku alandust

ja solvumist ning seda ei ole vaja eraldi tõendada. Kaebaja leidis, et temale tekitati moraalne

kahju ja ta oli solvunud ja nördinud. Veel selgitas ta, et karistust kandis ta Tallinna Vanglas olles

ise seljavigastuse tõttu haige ja pidanuks hoopis olema arstitõendi alusel voodirežiimil, seega

tekitati talle ka füüsilist valu ja kannatusi, kuna kambris puudus istumiseks tool ja voodisse teda

jääda ei lubatud. V. I. kinnitas, et ka Tartu vanglas oli tal arstitõend ning kambris ei lubatud olla

voodirežiimil ning puudus istumise võimalus, kuna ilmselt oli tool ära viidud, kuna oli lõhutud.

Kohus siinkohal märgib, et V.I. on kahel kohtuistungil andnud erinevaid selgitusi ja kui viimasel

istungil väitis, et istumise võimalus puudus mõlemas vanglas, siis tlk 147 olevas

istungiprotokollis on kaebaja kinnitus, et Tartu vanglas oli kõik korras ja normikohane. Kaebaja

väited on seega vastuolulised ning ei ole leidnud kinnitamist muude tõenditega. Kohus palus

kaebuse esitajal kinnitada väidet, et ta on pöördunud pretensioonidega vangla juhtkonna poole.

V.I. väitis, et ta esitas kirjalikud pöördumised ja sai vastused. Koos kohtutõlgi H.Tuisk abiga

kontrollis kaebajal tema käes olevad materjalid ja V.I.il ei olnud selliseid kirjalikke dokumente,

nagu ta väitis. Ta oli oma pöördumiste ja saadud vastuste sisu mäletanud valesti. Seega on

kaebaja väited kartseris valitsenud halbade tingimuste üle paljasõnalised. Samas ei vastanud tõele

kaebaja väide, et tal oli Tallinna Vanglas viibimise ajaks arstitõend, mis andis õiguse olla

voodirežiimil. Tlk 98 on tõend 15.02.05.a. selle kohta, et V.I.i tervis võimaldab viibida kartseris.

Tallinnas on antud välja tõend tlk 97 selle kohta, et ta trauma tõttu vajab kartseri ajal

voodirežiimi ja tõend anti 15.03.05.a. Tlk 99 on Tartu vangla tõend, et meditsiinilisi

vastunäidustusi kartseris viibimiseks ei ole, tõendi aeg 18.05.05.a. Kaebaja väidetel oli ta

kartseris Tallinnas 15.02.05- 16.03.05.a. Tartus oli kartseris 18.05.05- 03.06.05.a. , kuid kohtule

selgitas enne viimast istungit, et Tartus oli kõik normikohane. Kartseris viibimiseks oli tervislik

seisund tegelikult kontrollitud ja paigutamine sinna lubatav.

Kaebaja oli selgitanud esimesel kohtuistungil, et Tallinna Vanglas ta tegi näljastreigi, ta oli

söömatusest nõrkenud ja arst kontrollis teda ja seejärel lubas paigutada ta kartserisse; Tartus oli 3

kuud garantiini-kambris, seal oli kahe-inimese kamber ja võis vaadata TV, olme oli korralik.

Viimasel kohtuistungil oli kaebaja selgitused ilmselt unustanud ja väitis vastupidist. Kuna

kaebuse esitaja mingeid tõendeid ei esitanud, mis kinnitaksid, et kambrites puudusid kas

istumisvõimalused või ta arstitõendi ajal ei saanud vajalikku režiimi, siis ei saa kohus usaldada

kaebaja erinevaid ning tõendamata väiteid. Kaebaja kinnitusel tal ei ole selle tagajärjel tekkinud

füüsilisi vigastusi või muid traumanähtudega või psüühikahäiretega tagajärgi. Samas märgib

kohus, et kui Ämari vangla käskkirja alusel tuli kaebajal viibida kartseris, siis kartseri tingimuste

ja arstliku kontrolli tulemuste eiramise eest vastutavad vastavalt Tallinna Vangla ja Tartu vangla,

kelle vastu kahjunõuet ei ole esitatud. Ei ole võimalik eristada kaebaja selgituste alusel, kuivõrd

ta oli häiritud ja solvatud sellest, et teda karistati distsiplinaarkorras või sellest, et ta paigutati

teise vanglasse. Kaebaja ekslikult arvas, et teda ei tohtinud ümber paigutada ja teda karistati kahe

karistusega, kuna ta pidas ka ümberpaigutamist ekslikult karistuseks, siis võis ta olla solvunud ja

leida, et toimiti ebaõiglaselt. Tegurite paljusus ei võimalda väita, et selle tunde tekitas vahetult

distsiplinaarkorras karistamise käskkiri. Sisuliselt ei ole kaebajal põhjust pidada end antud

korralduse täitjaks, kuna ta teadis ise, et ta jättis korralduse täitmata, kuna ta siiski korralduse

tähendust oli mõistnud ja läinud oma sõnade järgi kambri nr 12 juurde. Tervisekahjust või muid

psüühilisi halbu tagajärgi arestist ei järgnenud. Kaebaja mittenõustumine üleviimisega ühest

vanglast teise ja seotult sellega protestimine ei olnud õigustatud, kuna kinnipeetvaid võib üle viia

ühest vanglast teise ja sellise üleviimise õigusvastasust ei ole tuvastatud.

Arvestades, et kaebuse esitaja süüteo toimepanemine on leidnud tõendamist, ei ole alust kaebuse

esitajale moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista rahalist hüvitist. Distsiplinaarkaristuse

käskkirja tühistamisega leiab kohus, on kaebaja rikutud õigused taastatud.

Õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. PS § 25

eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Ülekohtu

heastamiseks on ka muud vahendid. Mittevaralist kahju saab seejuures hüvitada vaid sellele

isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Kaebajale põhjustatud füüsilisi kannatusi kohus

ei tuvastanud. Hingeliselt oli kaebuse esitaja solvunud, kuna ta pidas üleviimist ja karistamist

alusetuks kuigi sisuliselt leidis ka ise, et ta jättis korralduse lõppastmes täitmata, kui lahkus uut

korraldust saamata tagasi oma tuppa. Kohus tuvastas, et korraldus, mille kaebaja jättis täitmata,

oli seaduslik ja kaebaja oma hinnangutes eksis. Kui menetlus oleks läbi viidud korrektselt ja

haldusakt motiveeritud, ei oleks loobutud diskretsiooni teostamisest, ei oleks kohus saanud

käskkirja tühistada. Kannatanu käitumises esineb süü- ta eiras seaduslikku korraldust. Vastustaja

süü seisneb menetlusnõuete rikkumises ja toob kaasa käskkirja tühistamise menetlusnõuete

rikkumise tõttu. Järelikult on piisavaks vahendiks antud juhul käskkirja tühistamine ehk kaebaja

rikutud õiguste taastamine. Kaebaja taotlus hüvitada kahju summas 20 000 krooni jääb

rahuldamata.

Kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis kohtukulu hüvitamise küsimust ei

teki. Vastustaja kohtukulu hüvitamise nõuet ei esitanud.

Kohus rahuldab kaebuse osaliselt. Ämari Vangla direktori 11.02.05.a. käskkiri nr 55 tuleb

tühistada ja jätta rahuldamata kahjuhüvitamise taotlus summas 20 000 kr.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1, p 6 , § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus

OTSUSTAB:

Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Ämari Vangla direktori käskkiri 11.02.05.a. nr 55.

Jätta rahuldamata taotlus Ämari vanglalt 20 000 kr väljamõistmiseks.

Karin Kalmiste

Kohtunik