3-05-100/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 03.05.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-203/2005 (endine 3-2382/2004) Haldusasi L.K.’i kaebus Tallinna Pensioniameti Tallinna II pensioniosakonna juhataja 30.09.2004 otsuse nr. 200863/1 tühistamise ja represseeritu tunnistuse väljastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 25.04.2005 Menetlusosalised Kaebuse esitaja L.K., vastustaja Tallinna Pensioniamet. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 03.05.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 03.05.2005 (HKMS § 31 lg 1, 5).

ASJAOLUD

Tallinna Pensioniameti Tallinna II pensioniosakonna juhataja 30.09.2004 otsusega nr. 200863/1 otsustati ReprS § 9 punkti 1 alusel mitte väljastada L.K.’ile represseeritu tunnistust. Otsuse kohaselt on ReprS alusel õigusvastaselt represseeritud isik isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta

28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik. Otsus tehti kaebuse esitaja poolt esitatud represseeritu tunnistuse taotluse ning sellele lisatud dokumentide: Eesti NSV Ülemkohtu 26.03.1990 rehabiliteerimistõendi nr. II/46-90, asutuse OM-216/CT-2 16.09.1975 tõendi nr. 2491/43 ja Eesti Riigiarhiivi filiaali 08.05.1997 arhiiviteatise nr. 281 koopiate alusel.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

Kaebuse esitaja on seisukohal, et otsus on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega, sealhulgas 05.03.1992 Eesti Vabariigi seadusega kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta, samuti Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega. Kaebusest nähtuvalt saadeti kaebuse esitaja 1972.

aastal sundravile erirežiimiga psühhiaatriahaiglasse ning hiljem kohtu poolt rehabiliteeriti. Samas ei saanud kaebuse esitaja kompensatsiooni moraalse kahju eest. Kaebuse esitaja vaidlustab ühtlasi okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (vastu võetud 17.12.2003, jõustunud 01.01.2004) § 2 lõike 1, mis seab represseeritud isiku kindlakstegemiseks ajalised piirid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

ReprS § 2 lg 1 alusel loetakse õigusvastaselt represseerituks isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik. Kaebaja ei vasta seaduses märgitud tingimustele. EV ÜN 06.11.1991 otsusega rakendati 1992. a. EV 1938. a. „Kodakondsuse seadust“, mille § 3 p 1 kohaselt on Eesti kodanikeks isikud, kes enne seaduse jõustumist on tunnistatud või vastu võetud Eesti kodanikeks ja sama paragrahvi p. 3 sätestab, et EV kodanikuks on lapsed, kelle sündimise ajal nende isa või ema oli Eesti kodakondsuses. Seega kuuluvad Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 2 lg 1 alla isikud, kes olid omandanud kodakondsuse seisuga 16.06.1940 või nende isikute järglased. Okupatsiooni ajal sündinud isikutel sünni hetkel EV kodakondsust polnud, kuid nende kodakondseks olemiseni repressiooni hetkel on võimalik jõuda, lähtudes sellest, kas nad oleksid olnud kodanikud, kui vahepealset okupatsiooni ei oleks toimunud.

L.K. arreteeriti Tallinnas 22. oktoobril 1971. a., aga EV kodakondsus on kaebajale antud naturalisatsiooni korras 15.03.1994.a. EV Valitsuse määruse nr. 86 alusel. Samuti ei saanud kaebaja seisuga 16.06.1940 õiguspäraselt Eestis viibida, kuna ta on sündinud xxxx. a. Vitebski linnas. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Uurimisese

Kaebuse esitaja on taotlenud Tallinna Pensioniametilt represseeritu tunnistuse väljastamist ning vastustaja on tunnistuse väljastamisest otsusega keeldunud. Represseeritu tunnistuse andmise korda reguleerib Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (Riigikogu 17.12.2003 seadus, jõustunud 01.01.2004, avaldatud RT I 2003, 88, 589) (ReprS). ReprS § 1 lõike 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut.

ReprS § 8 lõike 1 kohaselt on represseeritu tunnistus dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lõike 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele. ReprS § 9 kohaselt keeldub tunnistuse andja tunnistust andmast, kui 1) isik ei vasta käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele; 2) isik ei vasta käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele; 3) isik vastab § 2 lõikes 3 sätestatud tingimustele; 4) isik vastab § 4 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kohus on seisukohal, et ReprS §-s 9 on toodud tunnistuse andmisest keeldumise aluste alternatiivne loend. Iga loendis toodud alus on seega iseseisvaks tunnistuse andmisest keeldumise aluseks. Vaidlustatud otsuses on keeldutud kaebuse esitajale tunnistuse andmisest ReprS § 9 punkti 1 alusel ehk seega sellepärast, et kaebuse esitaja ei vasta ReprS § 2 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kaebuse esitaja vastab ReprS § 2 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele.

2. Kaebuse esitaja vastavus ReprS § 2 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele

ReprS § 2 lõige 1 sätestab: „Õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, ….2) keda karistati vangistuse, asumisele saatmisega või psühhiaatrilisse eriraviasutusse paigutamisega tema tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, usutunnistuse, rassilise või etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, sünnipära, sotsiaalse päritolu või varandusliku seisu pärast;“.

ReprS § 2 lg 2 sätestab: „Represseerituks loetakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.“

Eesti NSV Ülemkohtu 26.03.1990 rehabiliteerimistõendilt (toimiku lk. 9) nähtub, et kaebuse esitaja võeti 22.10.1971 vahi alla ning Eesti NSV Ülemkohtu Kriminaalasjade Kohtukolleegiumi 27.01.1972 määrusega menetlus ENSV KrK § 68 lg 1 järgi lõpetati seoses meditsiinilise iseloomuga sunnivahendite kohaldamisega, suunates kaebuse esitaja sundravile psühhiaatrilisse erihaiglasse, kus ta viibis kuni 17. juulini 1975. a. Rehabiliteerimistõendist nähtub ühtlasi, et kaebuse esitaja sündis xxxx. aastal Vitebski linnas. Eesti Riigiarhiivi filiaali arhiiviteatisest (toimiku lk. 10) nähtub, et kaebuse esitaja (sündinud xxxx. aastal) sundravi jätkus Vitebski oblastis üldtüüpi psühhiaatriahaiglas, kus kaebuse esitaja viibis kuni 12.01.1976. a.

Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale anti Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 15.03.1994 määrusega nr. 86. Määrusest nähtuvalt andis Vabariigi Valitsus Eesti kodakondsuse vastavalt kodakondsuse seaduse paragrahvile 6 määruse lisas nr.

1 loetletud isikutele. Määruse lisa punktis 151 on loetletud ka L.K.’i nimi. Määruse andmise ajal kehtis Ülemnõukogu 26.02.1992 otsusega rakendatud Eesti Vabariigi „Kodakondsuse seadus“ 1940. aasta 16. juunil kehtinud redaktsioonis, mille § 6 sätestab: „Välismaalane, kes soovib astuda Eesti kodakondsusse naturalisatsiooni korras, peab vastama järgmistele tingimustele: 1) peab olema vähemalt 18-aastane või peab omama Eesti kodakondsusse astumiseks oma vanemate või eestkostjate nõusolekut; 2) peab olema alaliselt elanud Eestis vähemalt 2 aastat Eesti kodakondsusse astumise sooviavalduse esitamise päevani ja ühe aasta pärast sooviavalduse esitamise päeva; 3) peab tundma eesti keelt.

Eesti NSV Ülemkohtu 26.03.1990 rehabiliteerimistõendi ning Eesti Riigiarhiivi filiaali arhiiviteatise alusel loeb kohus tuvastatuks, et kuivõrd kaebuse esitaja ei olnud 1940. 16. juuni seisuga veel sündinud, ei saa teda pidada ReprS § 2 lõike 1 järgi „1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaliseks elanikuks.“.

Vabariigi Valitsuse 15.03.1994 määruse nr. 86 lisa 1 punkti 151, Eesti NSV Ülemkohtu 26.03.1990 rehabiliteerimistõendi ning Eesti Riigiarhiivi filiaali arhiiviteatise alusel loeb kohus tuvastatuks, et kaebuse esitaja ei olnud sundravil viibimise ajal (s.o. aastatel 1972- 1976) Eesti Vabariigi kodanik, kuna talle anti Eesti Vabariigi kodakondsus alles Vabariigi Valitsuse 15.03.1994 määrusega naturalisatsiooni korras.

Eeltoodust lähtuvalt ei saa kaebuse esitaja suhtes kohaldada ReprS § 2 lõiget 1. Kuna kaebuse esitaja ei taotlenud Tallinna Pensioniametilt represseeritu tunnistuse väljastamist seoses asjaoluga, nagu oleks ta ReprS § 2 lõike 2 mõistes represseeritud isiku laps, vaid seoses sellega, et teda ennast represseeriti, puuduvad ReprS § 2 lõike 2 kohaldamist võimaldavad tõendid kaebuse esitaja vanemate kohta, mistõttu ei kuulu kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele ka ReprS § 2 lõige 2.

Kohus on ühtlasi seisukohal, et ReprS § 2 lõikes 1 sätestatud nõuded ei ole kaebuse esitajat diskrimineerivad. Eesti Vabariigil ei ole kohustust hüvitada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut, kuna Eesti Vabariiki ei saa pidada Eestit okupeerinud riigiks. Samuti ei ole Eesti Vabariik Eesti NSV õigusjärglane. Seega ei ole Eesti Vabariik kohustatud korvama kaebuse esitajale Eesti NSV Ülemkohtu 1972. aasta määrusega tekitatud ülekohut. 1972. aastal tegutses Eesti NSV Ülemkohus otseselt Eestit okupeerinud riigi suuniste järgi, mistõttu ei saa rääkida sõltumatust ning iseseisvast kohtusüsteemist. Ka praegu eksisteeriv Eesti Vabariigi Ülemkohus ei ole Eesti NSV Ülemkohtu õigusjärglane ning Eesti Vabariik ei vastuta Eesti NSV Ülemkohtu otsustega isikutele tekitatud kahju hüvitamise eest. Vene Föderatsioon ei ole siiani ametlikult tunnistanud Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aasta 16. juunil. Seega on Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus Eesti Vabariigi Riigikogu poolt vastu võetud hea tahte märgina seaduses sätestatud õigusvastaselt represseeritud isikutele Eestit okupeerinud riikide poolt tekitatud ülekohtu leevendamise, mitte aga kõigile represseerimiste all kannatanud isikutele täieliku ja tingimusteta kahju hüvitamise eesmärgil. Antud olukorras oli Riigikogu pädev otsustama, milliste kriteeriumide alusel määratleda represseeritud isikuid, kelle olukorda leevendada. Kohus märgib, et ükski rahvusvaheline konventsioon ei kohustanud Eesti Vabariiki eeltoodud seadust vastu võtma ega teiste riikide poolt tekitatud repressioonikahjusid omal algatusel hüvitama. Seetõttu ei saa kohus lugeda ka ReprS § 2 lõiget 1 põhiseadusevastaseks ega vastuolus olevaks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidega.

Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Tiina Pappel Kohtunik